Friday, December 31, 2010

Ah, pikka kokkuvõtet vist siia seekord kirjutama ei hakka, aga niipalju märgin küll ära, et viimased paar päeva, mis sellel aastal Albatrossiga veetsin, olid supermõnusad. Trennis ratsastasime ja natuke isegi hüppasime (ta oli niiiii tubli), siis tegime põhjaliku puhastuskuuri, sabad-lakad-kabjad ka pisut rohkem korda uueks aastaks. Ja ikka ja jälle veendun, et jep - ta ongi kõige parem ja mina tänu temale kõige õnnelikum! :)

Head uut aastat kõigile!

Tuesday, December 28, 2010

Lumeuputus

Hobustel oli karjamaal heinarull otsa saanud ja mõned loomakesed olid igavusest kaugeleeeeeee hulkuma läinud. Üldiselt nad talvel pole karjamaa tagumises otsas eriti käinud, seega arvata võib, kui kõrge lumi seal on. Sumpasin siis seal ninani lumes tükk aega ja Albatrossi juurde jõudes olin täitsa väsinud. :P Tegin siis vahelduseks sellist nalja, et parkisin ta mäenõlva juurde ja kuidagi upitades isegi õnnestus ennast selga sikutada, nii et Albatross jalutas meid kahte ise tagasi talli juurde ja päästis mu lummeuppumissurmast.
Jalutusnöör oli päitsete küljes mõlemalt poolt, aga need tekkinud "ratsmed" jäid nii lühikeseks, et oli veidi ebamugav hoida ning kuna Albatross leidis ka traktorijälje, mida mööda tal endal kergem kõndida ka oli, siis polnudki nööri vaja - lihtsalt istusin, patsutasin Albatrossi kaela ja jälgisin, kuidas ta mind teistest hobustest mööda värava poole viis... ja NII mõnus tunne oli. :)

Trennis nõudsin üsna vähe, aga üritasin hakkama saada minimaalsete märguannete ja maksimaalselt hea koostööga ja .. jäin vist rahule. Ei olnud täiuslik, aga mõlemad püüdsime, ma usun. Ise olen kuidagi otsustusvõimetu, et MIDA ma temast täpselt tahan. Mul muidugi on mingi ettekujutus sellest, kuidas ideaalis kõik olla võiks, aga millest alustada ja mis praegu tähtis on? Vastavalt oma hetketujule küsin üks päev asju ühtmoodi, teine päev teistmoodi ja mõnes mõttes see ei ole hobuse suhtes aus... aga teisest küljest kui ma midagi ei muuda ja ühele asjale keskendun, siis tekib alati see nõme paigalseis, mis mõjub väga masendavalt. Siiski oli hea trenn.

P-ga sõitsin ka üle pika aja, ei olnud vääga vahva kahjuks. Mõned asjad on talle trennidest hästi kinnistunud ja selgemaks saanud (nt üleminekud galopile), aga sealhulgas on ka palju negatiivseid asju ja nüüd oleks neid ilmselt väga raske muutma hakata. Aga.. ega ma vist ei hakkagi. Praegu vähemalt kindlasti mitte.

Aga Cinderella, ta on niiiiii vahva ja tubli. :) Olen siiski julguse kokku võtnud ja praegu juba suudame õige pisut traavida, iga trenn jälle paar sammukest rohkem, täna tuli lausa 2 väikest ringikest vist järjest. Siis ta tavaliselt jääb ise sammu, nii et edasiminekut on vaja harjutada, aga igatahes tema pärast olen küll praegu superõnnelik.

Sunday, December 26, 2010

Kuna ma vahepeal tahaks Albatrossi juures siiski käia, siis olen nüüd paar päeva jõulude ja uue aasta vahel Tartus (kus praegu eriti kedagi teist ei ole) ning hetkel on nii igav, et peab lihtsalt blogima.

Lõbus on see, et esmaspäevaks-teisipäevaks plaanitud trennid jäävad jälllle ära, nii et noh.. jah.. tõenäoliselt peame elu lõpuni üksi hakkama saama. Oh well, kui nii siis nii. Proovime siis kahekesi tublid olla. :)

Muidu Albatross on küll trenni suhtes äärmiselt entusiastlikult meelestatud. St teeb hea meelega aktiivselt trenni ja mind pole selleks isegi vaja. Viimati kui maneeži läksime, oli seal veel üks trennihobune + üks noor. Kuna siis oli vaja kiiresti sel noorel korraks seljas käia, jätsin Albatrossi nii kauaks keset maneeži seisma. Natuke aega seisis ja vaatas ringi, aga varsti otsustas trennihobuse Lahe järgi mööda suurt ringi jalutama hakata. Vahepeal tegid suunamuutusi jms, ja Albatross tegi kenasti soojendussammu selle ajaga ära.

Varsti olime selle noorega juba lõpetanud, aga tahtsime näha, mis Albatross teeb, kui Lahe traavima hakkab. Otseloomulikult traavis järgi. :) Ma arvan, et ta oleks vabalt terve trenni ära teinud, kui ma vahepeal sekkuda poleks üritanud. See sekkumine oli omaette nali - ma mõtlesin, et kui nad raja pealt tulevad traavis, siis astun kahe hobuse vahele ja peatan Albatrossi, aga ta hoopis ehmus mu äkilise liigutuse peale, hüppas teises suunas eemale ja jooksis nüüd ise mööda platsi ringi, tegi vahepeal soojendushüppe üle väikse risti ja võttis jälle Lahele sappa.

Kui ma siis lõpuks tema juurde jõudsin, ei paistnud ta hästi aru saavat, miks ma talle üldse selga peaks ronima, kui ta kõigega üksinda sama hästi hakkama saab. :)

Aga nüüd ma tahaks ükspäev teha mingeid latte või kavalette ja vb isegi pisikesi võimlemishüppeid ja siis tegelikult tahaks minna põllu peale kah. Kurtnas üks nädalavahetus käisime (jei, sain ka pisikest Falsut proovida :) ) ja sellest ajast peale on isu Albatrossiga ka minna, aga ma kardan, et see lumi on seal niiiiiiiii kõrge, et on võimatu midagi teha. Aga võib-olla siis lihtsalt jalutame peale trenni sinna ükspäev ja vaatame olukorda.

Häid jõule igatahes kõigile ja olge hästi õnnelikud koos oma neljajalgsete sõpradega!

Tuesday, December 21, 2010

Mul oli täna päris blond hetk Albatrossi seljas, kui ta trenni lõpus maha jalutamise ajal kahest maalatist (mille vahe oli poolteist meetrit) "puhtalt" üle kõndis, st tegi vahele ainult ühe sammu, nii nagu peab. Mõtlesin, et EI OLE võimalik, et ta oma sammu 1,5m pikkuseks venitab... aga muidugi ei ole, jõudis mulle hetk hiljem kohale. Kui ta vasak jalg maandub nt just enne esimest latti, parem jalg kahe lati keskele, ja vasak jalg uuesti kohe peale tagumist latti, siis saab need latid ületatud ka 80cm-se sammupikkusega ju.

Täitsa rumal tunne :), aga ma pole tõesti sellele kunagi varem nii mõelnud. Ja nüüd hakkan isegi aru saama neist, kes ütlevad, et maalattidel/kavalettidel pole erilist mõtet, kui neid nt alla 4 reas on. Hobuse harjutamiseks ja tähelepanu koondamiseks vb küll, aga nagu füüsilise treeningu seisukohalt tõesti eriti mitte. Kolm on veel okei, seal ei ole see "viilimisruum" nii suur, aga peale tänast ma ei näe vist küll kunagi enam mõtet ainult kahte latti ritta panna, sest see ei reguleeri põhimõtteliselt üldse sammupikkust (v.a. siis, kui hobune otse lati peale astuma hakkaks - siis vast ikka venitab natuke). Noh, tegelikult ma sisetunde järgi olengi tavaliselt vähemalt 3 pannud, aga täna lihtsalt olid need platsil paarikaupa takistuste juures.

Teine kuuldus kavalettide kohta on, et neid peab alati olema paarisarv. Kes teab, äkki ma saan ükskord kauges tulevikus ka selle soovituse pointile pihta? :)

Aga muidu oli enam-vähem vahva trenn. Proovisin lihtsaid, kuid erinevaid harjutusi. Alguses oli Albatross suhteliselt ärevil jälle, vahtis palju (ta ongi viimasel ajal üksinda sõites selline olnud miskipärast), isegi hüppas ringi paar korda, aga olin väga rahul sellega, kuidas ma ta ikkagi keskenduma ja reageerima sain. Sammus ja traavis oli seejäral kõik okei, galopis läks vähe raskemaks selles mõttes, et no ei saaaanud teda päris vasaku ratsme pealt ära. Tegelikult on asi ka selles, et traavis ma suudan paremalt poolt ilusti kontakti säilitada, aga galopis hakkan liiga selle vasaku ratsmega mässama, unustan parema poole ära ja kui paremal pool valitseb tühjus, siis puudub tal ju võimalus nö teise ratsme peal joosta ja toetubki aina rohkem vasakule.

Ja vasakule sõita on ikka raskem kui paremale, sest PALJU häirivam on see, kui liiga tugev on sisemine ratse (pigem las olla välimine kohati tugevam) + paremale tal on enda liikumine ka kuidagi ühtlasem ja ümaram ja rohkem tasakaalus. Ma muidugi ei tea, kumb siin see põhjus ja kumb tagajärg on.

Sunday, December 19, 2010

Hetkel tulevad puhtalt Albatrossi ja C päevad, sest mitmed noored pidid üks päev oma hundihammastest loobuma. Hakamooridega saab küll sõita, aga that's not my cup of tea. Kui mõtlema hakata, siis ma ei ole vist kunagi hakamooridega hobusega ratsutanud, aga nagu selgub, ei tunne ma sellest ka puudust. Kui ma kunagi mingit suulisevaba varianti prooviksin, siis ma tõenäoliselt eelistaksin midagi sidepulli või Dr. Cooki valjaste laadset... Aga niipalju siis sellest.

Aga C... temaga on raske. Ma olen varem ainult kahe enam-vähem sama keerulise hobusega tegelenud, kusjuures üks neist oli vägagi sarnane temaga, ehk siis temperament ja iseloom ja kõik on super, välja arvatud see üks pisike asi... Selles mõttes eriti kaugemale polegi jõudnud temaga vahepeal, sammu ikka kõnnime tasapisi ja see on siiani okei olnud. Aga traavi ma ei julge proovida.

See on naljakas, et kui ma noorte hobustega tegelen, siis vahel keegi kommenteerib, et hulljulge, aga tegelikult see pole ju üldse nii. Kui ma midagi teen, siis ma olen enamasti 90% veendunud, et see on turvaline ja rohkem kui 90% juhtudest on see nii ka olnud.
Üks hea näide on see, et ma enamasti tegelen üksinda hobustega. Ja kui kõrvalseisjale tundub ohtlik, et ma ilma kellegi hoidmata hobusele selga ronin, siis mulle tundub palju ohtlikum see, kui hobusega tegelevad kaks erinevate reaktsioonidega, erinevate kogemustega inimest, kellest vähemalt üks eriti hästi konkreetset hobust ei tunne ja tuleb loota selle peale, et hobune kuulab neid märguandeid ja seda inimest, keda parasjagu vaja, ning suudab teisest inimesest mitte välja teha. Minu arust on selline viis tunduvalt "hulljulgem".

Mõnikord tuleb aga ikka ette mingi pirn (nagu nüüd) ja kui ma olen ohutuses ainult 10% veendunud, siis kuidagi ei taha ennast sundida ikkagi järele katsetama, kas veab seekord või mitte. Muidugi noortega tegeledes on riskide täielik vältimine võimatu, sest vastasel juhul ei jõuaks kuigi kaugele. Üha rohkem olen ma veendunud ka selles, et väga oluline on hobust hästi tunda - sest edasimineku kiirus sõltub väga palju sisetundest, kas hobune tundub uueks asjaks valmis olevat või mitte. Nt kõik hobused ei PEA oskama kordel joosta enne selgaminemist - on tulnud ette paar loomakest, kes tõesti sellest kas aru ei saa või ei taha saada, aga see ei pruugi mingi määrav aspekt olla (kusjuures nad on kordel jooksmise ilusasti lõpuks ära õppinud, aga seda alles hiljem). Kõige selle tõttu eelistan ma iga kell ise hobusega algusest peale tegelemist, et teda tundma õppida, mitte olla ainult see, kes selga ronib (kuigi ajapuuduse tõttu läheb vahel ka nii). Sest see esimene selgaronimine - see oli mulle võib-olla kunagi tähtis Albatrossi puhul, kelle jaoks ma olin esimene ratsanik ja kes oli minu jaoks esimene selline hobune - praeguseks on sellest ju üsna ükskõik, just see õppimise-õpetamise protsess on see, mille pärast mulle noortega tegeleda meeldib.

Tagasi teemasse minnes, siis ma ikkagi usun, et C-st saab ükskord mõnus hobune ka ratsutamiseks. Usun seda vist iga hobuse puhul - aga enamasti nii ongi ju. Ja tõsiselt, optimistlik on NII palju toredam ja kergem olla, kui pessimistlik! Ma olen ju mõlemaid proovinud, nii et tean, millest räägin. :D

Ja Albatross... ta käis trennis üks päev. Mõtlesin tükk aega, aga kuna ma ikka eriti ei taha, et ta terve jaanuarikuu JÄLLE puhkaks, kuni ma ära olen, siis ta võiks vahetevahel teistega trennis käia. Ja tegime juba nüüd algust, et siis ma mõned korrad näen ise ka, mis mu hobune teeb ja kuidas läheb ja siis on süda rahulikum. Oli täitsa okei, kui välja arvata see, et ta iga võõra inimesega ikka proovib, kas annab natuke laiselda. :)

Aga jah, kui ta vahepeal ka ennast natuke liigutab, siis võib-olla väike osa vormist, mis praegu muidugi ka eriti kiita pole, jääb alles, nii et ei pea veebruaris jälle vaikselt pisitasa ainult hobuse "liigutamisega" pihta hakkama. Kusjuuuures, ma mõtlesin, et äkki tund aega trenni on talle liiga palju, kuna ma teatavasti väga pikkasid trenne ei tee ja võib-olla ta vastupidavus ei ole peale seda silmajama veel päris endisele tasemele tõusnud, aga Triinu sõnul oli ta vist ainuke hobune, kes selles trennis märjaks ei läinud. See on väga veider, sest tal on vähem koormust kui tunnikatel ja see aasta ka üsna paks talvekarv, aga näed... eks ta vast ise ka muidugi säästab energiat rohkem kui teised, sest kuigi kõik tegid enam-vähem samu asju ja sama palju, siis Albatross ei lasknud endale kunagi kaks korda öelda, et võib jälle sammu jääda. :P

Tema tekke ei olnud ma seegi talv veel välja otsinud (nii lihtne on, kui saab ilma hakkama), aga Albatross parandas selle vea ja sikutas tekihoidla kuskilt tagumisest nurgast oma teki ühel öösel külje alla soojenduseks. :) Ta boksi kõrval lae all on kohe suur tekiriiul ja kuigi ta teoreetiliselt ei tohiks ulatada oma ninaga tekkideni, sest boksisein on kõrge, seina ja lae vahel ka suht vähe ruumi, ning tekid boksiseinast alati võimalikult kaugele lükatud, siis kuuldatavasti on ta sellist nalja juba mitmeid kordi teinud, lihtsalt siiani teiste tekkidega. Not so funny vist nende jaoks, kes tekke reaalselt KASUTADA tahavad.

Kuna kisub jälle pikale, siis trennijutud jäävad praegu ära. Aga üldiselt olen enam-vähem rahul... leidsin youtubest mõned huvtavad treeningvideod ühest hobusest, kus on treeneri jutt peal ja ta meeldib mulle, sest räägib täpselt selliseid asju, nagu ma tahaks, et mulle trenni ajal öeldaks. AGA kuna miski ei saa olla ideaalne, siis kohati kuuleb ka tema suust "nose more towards you" blablablaa, kuid eks ma siis keskendun ainult sellele osale, mis mulle meeldib.

Thursday, December 9, 2010

kõikidest natuke

Prei on kõige toredam asi ÜLDSE, eksole. Kõigil 5 loomal, kellega ma viimase paari nädala jooksul mingil määral tegelenud olen, on jalad vähem või rohkem kärnas ja nad ei ole sugugi ainukesed meil karjas. Väga veider, lumi on ju maas ja puha. Mõtlesime, et äkki on silo sellele kaasa aidanud (mõni rull olevat suht ristikurohke olnud), aga samas nt isegi suviti lööb ju valgutundlikus välja ainult mõnel hobustel, mitte enamikul. Nõme värk igatahes, kuigi praeguste ilmadega saab seda enam-vähem ilusti õnneks ravida ja kontrolli all hoida, kui viitsimist on.

Albatross pidi nüüd ka lõppude-lõpuks oma sõrgatsituttidest loobuma, sest muidu ta jalad ei kuiva peale pesemist never-ever ära, igasugune rohi ei jõua ka nahani, ja üldse jama. Aga ma olen tal nüüd 2x jalgu pesnud ja rohtu pannud (mingi paaripäevaste vahedega) ja juba on väga palju parem. Seega on lootust, et praegusest preist on täitsa võimalik lahti saada.

Aga muidu on kõik päris tore. Albatross on nooh.. täitsa okei. Galopis isegi kohati parem kui sammus ja traavis (sellist perioodi meil pole küll siiani vist veel kunagi olnud), aga võib-olla ma galopis lihtsalt rahuldun vähemaga. Liikumine on taas kuidagi lahtisemaks läinud selle nädala jooksul, see on hää - võib-olla oli siis ikkagi lihtsalt pinnas süüdi. Et kui ühes kohas oli kõva, siis ta kartis, et mujal on ka ja ei julgenud väga entusiastlikult joosta?

Ja silm pole kah uuesti kehvemaks läinud, vaid paistab eemalt vaadates täitsa korras, lähemalt ikka näeb veel loomulikult veresooni ja hallikat pinda.

Siis on mul ju veel Cinderella, kellega ma olen nüüdseks lausa sammu kõndinud paar korda seljas. Ma küll iga kord ootan, et millal tal see saatuslik rodeohoog (mida ta kordel või sadulas kõõlumise ajal vahel demonstreerinud on) pihta hakkab, aga siiani on ta mind säästnud. Peaks ikka vist teiste soovitusel talle kaela ümber mingi jaluserihma vms monteerima, kuigi arvestades tema kitsehüppeid ei ole ma eriti optimistlik selles osas, et mingist rihmast kinni hoidmine mind päästaks. :P Nii kõrgelt (igatahes kõrgem kui Albatross) võib kukkumine lausa valus olla.

Pirelli ja Sebastianiga ei ole nii palju jõudnud, aga nad käivad vahelduva eduga trennis ka. Pirelli näitab ikka iseloomu vahel, kui harjumatu ratsanik või võõras käitumine on ja Sebastianil on lihtsalt füüsiliselt raske mõnda asja korralikult teha. Aga noored kõik ja õpivad alles ju.

Jaanika äraolekul tegelen mingi 1-2x nädalas Tabithaga ka, tundub hästi tore loomake :), aga ka vist mitte väga pikalt sadulas käinud ja tundub, et varsake kõhus teeb ta jaoks enda (ja ratsaniku) tasakaalustamist ka raskemaks. Seega teen peamiselt traavi, mis on täitsa hea; ning galoppi, mis on keerulisem, ainult minimaalselt. Nagunii läheb varsti puhkama, pole vist mõtet üle pingutada.

Saturday, December 4, 2010

Seoses sellega, et Albatrossiga jälle vaikselt trennitama saab hakata, tekib mul loomulikult taas igasuguseid mõtteid, ideid ja küsimusi. Hoiatan ka, et järgneb vist selle blogi ajaloo kõige pikem sissekanne, nii et kes mingeid spetsiifilisi kirjeldusi lugeda ei viitsi, võivad piirduda nii umbes esimese ja viimase lõiguga. ;)

Üleeile tahtsin teda veits ilma ratsanikuta liigutada, seega võtsin kordele, aga lõppkokkuvõttes väga ei kordetanudki. Suuliste külge ei tahtnud kordet panna, aga tavaliste päitsetega on siiski mõnes mõttes kehv, seega lasingi tal natuke lihtsalt liikuda, mingit "tööd" ei teinud. Ega Albatross ei viitsinud ka väga kuskil nööri otsas niisama sörkida, seega tegime hästi vähe. Oma jõu- ja ilunumbrid jõudis ta muidugi ära näidata, hüppas paar korda õhku, tegi mõned kiirendused, ja muu selline normaalne peale kuu ajast puhkust kordel demonstreeritav värk. Kordel on ta alati "metsikum" kui sadula all.

Eile ja täna siis käisin natu seljas ja sellest kirjutakski. Eilse lühikese peamiselt sammu sisaldava trenni jooksul (hoidsin samal ajal kahel trenniponil silma peal, mis lõppes sellega, et suurem osa tähelepanust läks neile) tundsin kahte probleemset asja (õnneks palju ka mitteprobleemseid asju! aga nendest täna ei kirjuta): esiteks ikka ja jälle seda, et ta ennast kõveraks kippus keerama, ja teiseks seda, et ta pöörete peal kehaga üsna viltu vajus. Selles tavalises mõttes nagu sisse vajumist polnud, et õlaga trügiks, paine valeks vahetuks jne, aga ta keha läks umbes nii nagu mootorrattad siis, kui suure kiiruse pealt kurve võetakse - hästi kaldu. Galopis ma olen seda varemgi tundnud, traavis pole aga väga probeem olnud.

Kuna ma viimastel päevadel olen aga hästi palju uurinud/lugenud/vaadanud hobuse loomuliku asümmeetria kohta, siis sain aru, et selline kaldumine on põhjustatud täpselt samast asjast, mis pea-kaela kõverdamine - sellest et hobune ei ole mõlemalt poolt ühesugune ja seetõttu mitte päris sirge. Seega need kaks põhilist probleemi, mis ma märkasin, on sisuliselt üks ja sama. Sama põhjus, erinevad väljendusviisid.

Kui nüüd sellest pea ja kaela ebanormaalsest kõverdamisest täpsemalt rääkida, siis Albatrossi puhul tähendab see eelkõige seda, et suurem osa kaela (turjast kuni kuklani või vahel natuke lühemalt, umbes kuni kolmanda kaelalülini) on painutatud ühele poole ja siis see viimane ots teisele poole. Kui paine on teisele poole alates kolmandast kaelalülist, siis on seljas olles reaalselt näha, kuidas kael on S-kujuline. Kui aga paine on sama kuni kuklani, siis on nö vales paindes ainult pea, aga kuna pea eksole ei paindu :P, siis see väljendub selles, et ta keerab pea viltu ja nina väljapoole. Igatahes tähendab see, et ta ei ole läbi kogu keha ühtlaselt paindes ja lõdvestunud.

Selleks, et kaela mitte üle painutada või kõveraks muuta, peab hobust olema võimalik painutada kuklast, ning ta peab sealt pehme ja järeleandlik (kuigi mulle ei meeldi see sõna väga) olema. St, et kui sa natuke ühe käe sõrmed ratsme õmber kokku pigistad, peab hobune võtma kuklast vastavale poolele kerge asetuse, ILMA et ta kael seejuures kuhugipoole liiguks. Kael peab turjast alates kogu pikkuses olema otse.

Muidugi, kui asi toimub liikumise pealt ja sa hobusega nt volti teed, ta säärega kehast paindesse nõuad, siis selleks, et kogu keha painduks ühtlaselt, peab ka kael natuke pöörduma, aga täpselt sama palju kui keha ise! Hobuse selgroo rindkere- ja nimmeosa on palju jäigem, kui ta kael, mistõttu kael kipub alati rohkem painduma, see aga on vale. Kaela paindumine peaks 100% tulema ainult sääretöö tagajärjel, sest niipea, kui seda hakkab mõjutama ratsaniku käsi, läheb suure tõenäosusega kõik nässu. Käsi võib ratsmega pisut mängides mõjutada ainult kuklast painutamist, mitte turjast, kust kael alguse saab.

Niisiis, selleks, et asi lihtsam oleks, tegin Albatrossiga kukla-asetamise harjutust seisu pealt. Võtsin ta rajale seisma, nii et hobune oli kogu kehast sirge, ja siis liigutasin ühe poole näppe hääästi natuke, nii et ta vaatas õige natuke sissepoole, aga kael veel ei liikunud kuhugi. Seda peab suhteliselt hoolikalt jälgima, sest isegi Albatrossi puhul, kes ei ole alati just kõige tundlikuma suuga hobune, piisas väga vähesest selleks, et ta oma kukla ühele või teisele poole asetaks. Niipea, kui liiga palju küsid, keerab hobune pead juba koos kaelaga ja see on jälle vale. Seda tegin siis kordamööda ühele ja teisele poole, ja täitsa reageeris, kael jäi ka ilusti sirgeks.

Veel üks asi, mida sellist harjutust tehes võib jälgida, on see, kui hobuse kukla pealt käib selline jõnks läbi, inglise keeles nimetatakse seda "flipping the crest" või "flipping the nuchal ligament". Kui ma seda esimest korda proovisin/vaatasin Albatrossi peal, siis ma olin täiesti üllatunud, kui hästi seda näha on. Ühesõnaga, kui hobune kuklast ühes suunas ÕIGESTI asetub, siis liigub kuklal naha all olev osa ühele poole - ja sealt käib kohe selline silmaga märgatav jõnks läbi. Kui kukal teises suunas asetada, siis liigub jälle teisele poole. Ma ei teagi, mis see täpselt on, mis seal liigub, kas nahaalune rasvakiht või tõesti siis see kuklataguse-side (ingl k. nuchal ligament), aga midagi igatahes liigub, ja see näitab väga hästi ära, kas hobune tegelikult ka kuklaasendit muudab või lihtsalt liigutab pead ja kaela ühele küljele, ise seejuures veidi kõveraks jäädes.

Kui ma seda eelkirjeldatud harjutust eile Albatrossi seljas proovisin, siis ma jõnksu eriti tihti ei näinud, täna aga juba küll. Esimest korda (kunagi ammu) vaatasin seda üldse maa peal olles - see on lihtsam. Seisin ta ees, lasin tal pea natuke allapoole tuua, et kukalt näeksin, ja siis liigutasin suulist kordamööda ühelt poolt, nii et ta painutas vasakule, ja teiselt poolt, nii et painutas paremale. Teiste hobuste peal pole ma seda proovinud, seega ei tea, kas mõni hobune on ka niiiii jäik ja kuidagi ühepoolne kuklast, et ta üldse asetust ei muudagi, aga enamikul on "jõnksu" tõenäoliselt ikkagi näha. Võib-olla mitte kohe esimese "asetamisega", aga kui ühes ja teises suunas kordamööda painutada, siis mingi hetk peaks nägema siiski.

UD-foorumis oli kirjutatud, et tegelikult näeb isegi tipptasemel hobuseid, kes sõidavad nt kogu skeemi läbi ühepoolse kuklaasetusega. Kaelaasendit loomulikult muudavad, aga kuklast jäävad samaks, lihtsalt sellel tasemel keegi ei pööra enam eriti sellele tähelepanu. Ma päris hästi seda uskuda ei tahtnud, aga kui ma nüüd eile sattusin vaatama Totilase videot tema uue sõitjaga, ja konkreetselt seda jälgima hakkasin, siis täiesti lõpp! Ma nägin niiiii paljusid kohti, kus hobune ei olnud sirge, et see on lausa naljakas. :D Uskumatu, noh. Vigasid muidugi leiabki igalt poolt, kui otsida, ja see ei ole nüüd kuidagi Totilase halvustamiseks öeldud, sest ta on mu arvates vägaväga andekas hobune (+ uue ratsanikuga pole ka koostöö kunagi kohe alguses parimal tasemel), aga... nobody's perfect ja tuleb siiski välja, et ka tipphobustel on omad raskused.

Ja üldse - kui tuua nt võrdlus inimeste seast, siis paremakäeline inimene ei suuda kunagi vasaku käega õppida kõike sama hästi tegema, kui paremaga. Vasak käsi võib pideva treenimise abil päris osavaks saada, aga kui sa oled sünnist saati kirjutanud parema käega (okei, sünnist saati ei kirjuta, aga põhimõtteliselt :D) ja teed seda ka edaspidi, siis võid küll iga päev natuke vasakut kätt ka harjutada, aga sama hästi või ilusasti kirjutama ei õpi.

See vasaku-paremakäelisus ei ole küll päris sama, mis hobuste puhul nõrgem ja tugevam külg, aga osaliselt saab mu arust võrrelda küll. Miks peaks hobune, kes on sünnist saati rohkem paremale painutatud, treeningu tulemusena (mis kestab iga päev vb tund aega ja sellest mitte kõik ei ole nö raskema küljega tegelemine) mõlemalt poolt nö võrdseks muutuma? Jällegi, treening aitab väga palju, aga mingit täiuslikkust ei olegi võimalik saavutada.

Oeh, ja kui ma nüüd lõpuks kirjutamisega tänase trennini jõuan, siis ütleks, et see oli päris hea. Hoidsin kogu aeg meeles sedasama asja, et KUI ma käega midagi teen, siis ainult kukla lõdvestamiseks... ja et ei kasutaks kätt üle, ei tõmbaks sellega kaela ühele/teisele poole ja see aitas! Vajaliku kaelapainde võttis ta iga kord ise, koos sääresurve tagajärjel tekkinud kehapaindega - loomulikult paremale natuke rohkem kui vasakule, sest see on tema jaoks lihtsam, aga see pole mingi oluline probleem hetkel.
Galopis jäi küll mõnusaks pehmeks kuklast kogu aja, aga ikka kippus rohkem peakest viltu ajama, kui traavis. Jõudsin ühesõnaga sinnani, et ma VIST ise enam ei soodustanud väga seda kõverust ja nendel hetkedel oli super. Enda loomuliku asümmeetria ja ka halbade harjumuste tõttu (millele ma varem kahjuks kaasa aidanud olen) ajas ta aga mõnikord siiski ise selle kaela kõveraks ja siis ma enam eriti midagi teha ei osanud. St et selle jama vältimine ja üldse mitte tekkida laskmine on palju lihtsam, kui parandamine. Aga kokkuvõttes oli trenn mu arust üsna positiivne.

Tegin üsna lühidalt, aga Albatross jõudis vahepeal hingeldama hakata ning isegi pisut niiskeks läks kaela pealt. Võhm on ilmselgelt meid hüljanud selle puhkeperioodi jooksul. :P Ning kabjad tunduvad tal praegu üsna tundlikud... meil jõudis eelmine nädal ju plats täpselt üks päev enne soolamist ära jäätuda ning kuigi enamus on nüüdseks pehmenenud, on mõnes kohas siiski pealmise lahtise liiva all mõned sügavamalt jäätunud kohad ja seal talle kohe üldse ei meeldi astuda, nii et suht piiratud ala peal tuleb sõita. Aga loodetavasti pehnemevad ka need mõned külmunud lapid üsna peatselt - ülejäänud ju küll sulas üles. :)

Tuesday, November 30, 2010

Tere tulemast tagasi Albatrossilainele. :)

Lood on nüüd pisut paremaks läinud, ehk siis tänasest alates üritame edaspidi ilma silmatilkade ja kõiksuguse muu ravimiseta hakkama saada (valuvaigistist hakkasime tasapisi juba paar nädalat tagasi võõrduma). Haavandit pole enam sarvkestal võimalik eristada, mistõttu antibiootikumid jms enam suurt effekti ei annaks, ja Albatross on kenasti omale silmanurka suure hulga uusi väikseid veresooni kasvatanud, mis nüüdsest asja lõpliku kordasaamise eest vastutavad on. :)

Kui lähedalt uurida, siis haavandit ümbritsenud hallikas ala on veel küll silmaga eristatav, aga loodetavasti kaob ka see ajapikku. Ja isegi KUI ei kao ja isegi KUI see tal mingil määral vaatevälja piirab, siis see ala on piisavalt pisike ja nii silmanurgas, et mingit üldist nägemise kehvenemist sellega ei kaasne. Nüüd siis tuleb lihtsalt loota, et see ilma ravimiteta sama kenasti edasi paraneb...

Aga see, et valuvaigistid ja atropiin Albatrossi "menüüst" eemaldatud on, tähendab, et saab hakata vaikselt ka treeninglainele naasema ja oma suure hoolega talveks kogutud pekikihti taas kulutama hakata. Ta ei ole mitte kunagi sellisel aastaajal nii ümmargune olnud, kui tänavu. :P Aga eks see treeninguvaba heinarull-kogu-aeg-ees-režiim mõjub ka temale nii nagu igale teisele normaalsele hobusele.


Mu pisike raskeveo-mõõtu hobune on ikka kõige parem :)

Igatahes on mul üle pika-pika aja superhea tuju ja selline tunne, et kõik võib veel täitsa korda saada, kui hästi läheb. Ja ma loodan, et teie hobused oma silmi hästi hoiavad, sest 5 nädalat 4x päevas 5 erineva ravimiga mässata ei ole üldse fun. :)

Sunday, November 21, 2010

oih, jutt läks käest ära... :)

Viimane trenn tegin Sebastianiga sadatuhat üleminekut, et teda vähe lihtsam tagasi saada oleks, mitte ei hakkaks omas tempos edasi liikuma. Noh, tegelikult on see omas tempos liikumine muidugi hea, ei pea kogu aeg sudima ja sundima, aga tema puhul kaasneb sellega see, et sääre peale hakkab kiirustama ning ratset ei taha väga tunda. Igatahes üleminekud aitasid superhästi, ta hakkas väga ilusasti mind ootama ja kuulama, et kas ma äkki mingit muutust ei taha. Kuna olid lühikesed jupid, siis tegin ka suhteliselt palju täisistakut, mis on tema seljas üsna mugav, ja saime isegi mõned päris ilusad sammupikendused traavis. On ju teada, et üleminekud aitavad alati... miks ma neid alati alles siis tegema hakkan, kui mingile probleemile lahendust vaja on leida?

Ahjaa, ta on muidugi omale suurest mudast jälle palaviku saanud (loe: prei), mis sedakorda on osaliselt see "põlvini mudas" variant ehk hakkab pihta hoopis sõrgatsist kõrgemalt. Ja osaliselt ka see tavaline "märja jala" variant (hmm, kas ma mõtlen siin preile nüüd mingeid alaliike välja?) Miski immuunsusemure vist ikka on ka...

Albatrossi jalad kontrollisin kah jälle üle, tal kõik õnneks korras. Kabjalõhe hakkab taaskord välja kasvama, aga eelmine talv üritas sama, lõpuks siiski ebaõnnestudes, nii et ma veel hõisata ei julge. Eks varsti näeb, kas sellest biotiini söötmisest mingit kasu ka olnud on.

Siis ma siin vahepeal niisama mõtlen elu üle järgi ja et kas ma olen ikka õiged valikud teinud ja blablablaa. Tõsiselt, ma olen iga kord niiiii kade, kui loen kellegi kogemustest, kes mingisse lahedasse talli välismaale sattunud on ja mingeid huvitavaid koolitusi näinud jnejne. Mitte halvas mõttes kade, aga väga väga tahaks ise ka veel kuhugi minna ja õppida, et ma oskaks paremini hobuseid õpetada, saaks neist paremini aru ja suudaks ennast paremini neile arusaadavaks teha ja.. noh, natuke parem ratsutamisoskus kuluks ka muidugi alati ära. Kõike tahaks paremini...

Samas ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma veterinaariat õppida otsustasin - mulle meeldib ja kuigi praegu on muidugi ülekaal veel teoreetilisel osal, siis veterinaaria puhul mõtlen ma enam-vähem samamoodi nagu hobuste õpetamise kohta - tekivad konkreetsed huvid mingite teemade vastu, mille kohta ma tahaks rohkem teada, ja plaanid tuleviku suhtes (mis muidugi ei ole kaugeltki veel selged, aga vähemalt mul on neid, eksole). Nii et see ei olnud kindlasti vale otsus, lihtsalt.. ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde või nädalas rohkem päevi või et oleks lihtsalt kahe elu võrra aega, mitte üks.
Okei, see on veider, et ma tahan kahte elu, et siis mõlemad ühel või teisel viisil hobustega siduda, aga noh - eriti siis, kui kooli enam pole, jääb põhitegevuse kõrvalt alati aega ka muuks. Aga kahte põhitegevust kahjuks kokku ei mahuta. Vist.

Praegu on siiski teemas veterinaaria ja vaevalt, et mul enam millalgi aega ja sobivat võimalust tuleb, et nö täisvõimsusel hobustega mässata. Noh, ratsutan küll, aga praegu on rohkem selline "niipalju kui ise oskan, nii palju teen" tegelemine, mis oli ka aastaid tagasi enne välismaale minekut ja millega ma päris rahul ei ole. Vahel kelleltki trenni saamine oleks muidugi minu ja Albatrossi jaoks hea, aga üldist olukorda ei muudaks seegi kuigi palju.

Ilmselt olen ka praeguseks tegelenud hobustega juba liiga palju selleks, et ma oleks rahul lihtsalt nendega koosolemisega. Või noh, muidugi on alati tore niisama tallis toimetada, tuju läheb heaks jne, aga ma pole kahjuks see inimene, kelle unistuseks on oma armsa hobusega kuskil metsas jalutada ja selle üle õnnelik olla. Tahaks juba rohkem...

Ega ma kurta ei saa, sest mitu minu unistust on juba täitunud (mõnel inimesel ei lähe niigi hästi)... aga alati peavad ju uued tulema. Can´t live without dreaming...

Igatahes, nüüd kui mu sügav hingeelu siia (liiga) pikalt kirja on saanud, siis noorematele lugejatele: ausalt, kui teil just mingit 100% kindlat tulevikuvisiooni ei ole, siis peale keskkooli on just see õige aasta (võib-olla kujuneb sellest ka mitu), millal proovida või teha seda, mida kõige rohkem tahad! Isegi kui sa sellega oma tulevikku just eriti suurel määral ei "panusta", on sellest aastast su enda jaoks tohutult kasu ja rõõmu ning mittttte kunagi hiljem ei tule sellist aega ja sellist võimalust.

Ja mis noorte inimeste tulevikku puutub, siis see on ikkagi ääretult nõme suhtumine, et "saagu mis saab, aga mingi kõrghariduse peab omandama, isegi kui see väga ei huvita". Mul oli ka see suhtumine, kuid õnneks mul väga vedas sellega, et otsustasin natuke oodata (selle asemel, et minna õppima seda, mis "väga ei huvita") ja sellega, et veterinaaria on tegelikult veel palju huvitavam kui ma varem arvata oskasin - mistõttu see vale suhtumine kujunes lõpuks ikkagi õigeks otsuseks (ma vähemalt loodan). Aga asjad oleks ka võinud minna teistmoodi ja ma oleks läinud nt õigusteadust õppima (mida ma üks hetk plaanisin, sest see oleks ka vähem aega võtnud, kui veterinaaria), mille tagajärjel peaks ma nüüd, aru pähe jõudes, õpingud pooleli jätma või veelgi kehvema enestundega edasi õppima ja terve elu mingit... ametnikuelu elama (no offence, keda see huvitab - ma räägin siin ainult endast). See oleks üsna kole.

Anna andeks, hobune, et ma su blogi nüüd selliste täiesti kummaliste mõtisklustega koormasin, aga no tuli tuju kirjutada... sellistest imelikest ebamäärastest asjadest nagu elu ja otsused... :P
Luban, et järgmine postitus tuleb palju tähtsamal ja konkreetsemal teemal - Albatross. :)

Saturday, November 13, 2010

Hobused ja positive reinforcement

Mu viimane maaühendus jäigi juba suve algusesse, nii et ilmselt oli vaja pisikest meeldetuletust, et ma liiga mugavalt ennast sadulasse loksuma ei unustaks. Niigi imestan, et me oleme siiani Pirelliga ilma igasuguste ebameeldivate vahejuhtumiteta hakkama saanud, kuigi jah - enam seda niiväga ei oodanud küll. Aga tal oli täna algusest peale (juba talli vahel puhastades) kehv päev + pidi teise hobu lahkudes üksi maneeži jääma + hirmutavad kolinad ja puurimised ja mürtsud maneeži kõrvalt, nii et oli natuke põhjust siiski ka. Õnneks ta hüppas mu alt suht sujuvalt ja kiiresti ära, nii et füüsiliselt ma eriti traumatiseeritud polnud. Tuju oli küll kehv, aga seda isegi rohkem nagu... kogu muu jama pärast, mis vaikselt väsitama hakkab. Pikka viha ma nagunii kunagi ei pea, traavitasime veel mõned minutid maneeži ohutuma poole peal ja lõpetasime ikka sõbralikult.

Pärast mässasin poniga, no tema olukord tegi ka ikka päris õnnetuks. Nii vahva poni oli, õppis kiiresti, aga nüüd eile olevat juttude järgi lihtsalt blokkinud keset platsi ja tagant üles visanud. Ja tõesti, täna jõudsin vaevu selga minna, kui juba tagajalad lendama hakkasid - täitsa lõpp... niimoodi ühe päevaga, out of nowhere, selline komme? Tema seljast tulin küll kiiresti vabatahtlikult alla, sest sadulas läks olemine väga ebakindlaks. Kordetasin natuke, aga ei tahtnud ka liiga pikaks trenni venitada, sest ma oletan, et see halb komme tuli tal eile ka tõenäoliselt sellest, et juba jõudis kopa ette visata ja täna lihtsalt proovis sama asja katsetada. Siis tegin uue alguse, ronisin selga, kiitsin vahetpidamata, alguses seistes, siis iga väikese sammu peale (säärt vastu pannes tõmbas kohe ennast kangeks, nii et seda vältisin) ja noh... tegelesin nagu poniga, kes teeb esimesi samme ratsaniku all, mitte poniga, kes nädala alguses juba ilusti traavi sai joostud. Aga asi toimis :), kui ta hästi palju kiita sai, siis mingi aja pärast lubas juba sääred ka vastu panna ning lõpuks saime isegi traavitud suure ringi peal enam-vähem õnnelikult. Paar korda kippus see tagumik veel tõusma (ja nende olukordade järgi sain kindlalt aru, et asi oli ikka tema arvamustes kinni, mitte mingi füüsiline jama, mida ma korraks isegi kahtlustasin alguses), aga üldiselt leidsime niigi piisavalt hea ühise keele, arvestades seda, mida ta alguses ratsanikust arvas.

Albatross hoiab praegu oma silma peaaegu lahti, ainult vahepeal kissitab ja loomulikult ka siis, kui näeb, et ma süstlatega tulen. Nii palju, kui mul üksinda vaadata õnnestub, siis haavand on ikkagi seal ja.. ikka samasugune. Aga noh, kui silm on rohkem lahti, siis ehk on valu siiski vähem ja kokkuvõttes asi natukenegi parem? Hope so.

Ma olen mõelnud, et kui ma Albatrossi poleks endale saanud, siis tõenäoliselt tegeleksin lihtsalt kellegi teise hobus(t)ega ja kokkuvõttes eriti vahet poleks (peale selle, et raha vähem kuluks). Hetkel tegelengi põhiliselt teiste hobustega ja jõudsin järeldusele, et no ikka on küll vahe ja väga suur. Teised hobused on ka vahvad, aga see on ikka hoopis teine lugu, kui päris oma hobune. Tõesti on, kuigi enne hobuse omamist poleks ma uskunud, et see nii palju loeb.

Siis ma tahaks veel hobust, keda saaksin algusest peale õpetada nii palju kui vähegi võimalik ainult positive reinforcement'i abil. Kui ma mingi aeg tagasi olin veendunud, et no mitte kuidagi ei ole võimalik hobust AINULT positiivse kinnistamise abil õpetada, siis nüüd peale mõningate huvitavate internetiallikate peale sattumist arvan, et see on üsna 95% võimalik, kuid ma ei usu, et seda saab mingi traditsioonilise treenimisviisiga (ei klassikalise ratsakunsti ega ka Parelli või Monty Robertsi tüüpi natural horsemanshipiga) väga ühendada, ja kuna mu huvi nende vastu on vähemalt sama suur, siis nõuab see omamoodi "ohverdust", et ainult sellele ühele treenimisviisile pühenduda. Ja mis veel - sellise õpetusviisi puhul ei ole harjutuste täpsus, arengu kiirus jms võib-olla võrreldav paljude teiste treenimisviisidega, aga nende asemel on palju olulisemal kohal just koostöö ja kindlasti ka sõprus kõige suuremal määral, mis hobuse ja inimese vahel üldse võimalik on.
Muidugi kasutan ka praegu hobuste õpetamisel võimalikult palju positiivset kinnistamist ja ülaltoodu on põhimõtteliselt ekstreemsus (sealjuures üks vähestest, mida ma katsetada tahaksin). Traditsioonilises mõttes head ja osavat ratsahobust aga kahjuks ilma negatiivse kinnistamiseta tõesti ei õpeta - märguanded on liiga keerulised ja täpsed selleks, et hobune ise nende peale oskaks tulla.

NB! Kes veel päris täpselt kursis ei ole, siis negatiivne kinnistamine ei võrdu karistamisega! Negatiivne kinnistamine on see, kui hobune saab õige käitumise abil lahti millestki ebameeldivast (nt mistahes survest). Nt kui me avaldame hobuse kuklale survet, et ta pea alla paneks, ja katkestame kohe surve, kui hobune seda teeb, siis see on negatiivne kinnistamine (hoopis midagi muud, kui karistamine, eksole?) Kui me hobust pea langetamise järel ka kiidame ja kuidagi premeerime, siis see on juba positiivne kinnistamine. :)

Monday, November 8, 2010

Kui ei ole Albatrossi, siis on teised hobused eksole - ma loodan, et ta nõus neile oma blogi laenama mõneks ajaks.

Nüüd eile olid Seb ja Pirelli mõlemad koos trennis teistega (Pirellil kusjuures vist esimest korda üldse keegi teine seljas) ja nii mõnus oli vaadata neid kõrvalt. :) Kõik, mis hästi välja ei tulnud, läks ikka minu südametunnistusele ja kuigi ma enam-vähem tean ju, mis nende nõrgad küljed on, siis ikkagi sain taaskord kinnitust sellele, mida me kõige rohkem harjutama peaks. Aga palju oli ka positiivset, nii et see tegi tuju heaks.
Eriti üllatas Pirelli - ta oli lihtsalt supertubli. Või noh, tegelikult ta ongi selliseks mõnusaks läinud kohati, aga see on hea märk, et ta ONGI selline, mitte ei sõltu nii väga sellest, kes seljas on. Ei ole nii, et ühe ratsanikuga harjub ära ja siis teisest ei saa aru (kuigi tema puhul ma poleks imestanud). Ainuke probleem oli selga minemisega, ta ei seisnud väga paigal ja ma aitasin hoida, samas on teada, et ega talle see hoidmine ka väga ei meeldi - lõppkokkuvõttes läks hetkeks väga närvi. Aga rahunes kiiresti ja edasi oli kõik okei. Galopis on ta muidugi väga toores, aga traavis oli nii ilus liikumine, lõdvestas täitsa ja super.

Sebastian ei viitsinud edasi liikuda. See oli minu jaoks jällegi veider, sest jah, närvitüübilt ta on küll selline päris rahulik tüüp ja kui platsil seista tükk aega, siis jääb enam-vähem magama :), aga sellist probleemi, et ta trenni ajal laiskleks, pole küll ette tulnud. Sammus võib-olla on pisut väheaktiivne, samas ma nõuan sammus alati kõikidelt päris korralikku edasiminekut ka. Traavis on ta enamasti selline iseliikuja, et kui jooksma saab, siis lihtsalt jooksebki, ja galoppi tahaks ma tihtipeale isegi pisut rahulikumaks. Et selles suhtes oli kummaline, aga ei vinguks väga ka tema kallal siiski, tal on lihtsalt rasked ajad praegu.

Nii palju siis neist. Minu aega on viimastel päevadel sisustanud üks hässsssssssssti armas poniprojekt ja siis veel üks sadulat mitte salliv suur (umbes 180 cm kõrge) projekt. Poni on niinii vahva, et kindlasti üks mu lemmikponidest - järjekordselt, aga hea on ju, kui on palju lemmikud - ja õpib kiiresti. Viitsib liikuda ka ja siis on nii lahe temaga platsil ringi siblida. :) Suur elukas on ka tegelt päris mõnusa iseloomuga, sõbralik ja rahulik, ainult sadulavööd ei salli ja teeb korralikku rodeot, kui midagi ümbert kinni tõmmata. Aga siis, kui rodeo läbi, on kõik jälle parimas korras ja kõõlusin juba sadulaski natuke (kõõlutud on tal kodutalliski).

Toredad kõik. Kui ma nagunii praegusel ajal põhimõtteliselt kogu oma vaba aja tallis veedan, et saaks Albatrossile järjekordselt paari tunni pärast midagi silma tilgutada (hmm, see vist ongi see kurikuulus asi nimega "vastutus", mille eest kõiki tulevasi hobuseomanikke hoiatatakse), siis peab ju millegagi aega sisustama.

Mis Albatrossi puutub, siis ta sai eile korraliku puhastuskuuri, mille jälgi oli isegi täna veel kohati näha (st täitsa 4 valget sokki oli võimalik üles leida). Käisin korraks lausa maneežis temaga, aga ilma minupoolse aktiveerimiseta ta midagi teha ei viitsinud ja ma ei raatsi teda praegu väga mõjutada selles suhtes - las olla nii nagu tahab. Muidu karjamaal oli küll jälle actionit täna hommikul teinud sõpradega, nii et vähemalt ühe tuju meist kahest ei ole kogu selle jama tõttu nullis. :) Ahjaa, selle aja jooksul, millal ta tallis järgmist rohukorda ootas, aitas vist 5 boksi heinajäänustest tühjaks koristada, tõstsin teda aina edasi järgmisesse. Tubli, tubli!
Vet käis ka jälle ja enam-vähem sama lugu mis varem, ainult et Albatross näitab üha enam välja vastumeelsust oma veenide torkimise suhtes. Ühe rohu saime juurde ja nüüd siis ootame taas reedeni. Aga jah... võib veel nädalaid minna... eks ma valmistun vaikselt pankrotistumiseks ja selleks, et mul veel tükk aega kooli ja talli kõrvalt ühtegi vaba hetke ei jää. Aga noh, he's all worth it!

Saturday, November 6, 2010

Tahaks, nii väga tahaks... aga ei ole midagi Albatrossist kirjutada. Praegu pole silm hullemaks läinud, aga mitte ka nii märkimisväärselt paremaks, kui tahaks. Kiusame teda 4x päevas erinevate silmarohtude ja valuvaigistiga, üritades samal ajal välja selgitada, mis seal ikkagi on, et ei parane väga edukalt. Esmaspäeval saab loodetavasti mõnes asjas selgust juurde...



Teised hobused on väga tublid ja toredad olnud. Loomi, kellega tegeleda, sajab praegusel ajal justkui taevast alla, nii et igavuse üle ma ei kurda, aga kõige tähtsam on siiski puudu.

Täna-homme annab Annike trenne, vaatasin ja kadetsesin küll, et ma ei saanud minna, aga mis teha. Mitu korda mõtlesin (ja mõtlen praegugi, et oleks võib-olla võinud) Sebastianiga minemise peale - ta on viimasel ajal sammus ja traavis vääääga mõnus olnud, galopis veel mitte nii väga - aga ei läinud ikkagi. Tore oleks olnud kindlasti, aga noh... mingil põhjusel otsustasin seekord nii.

Sunday, October 31, 2010

Palun saa ruttu terveks!

Halvasti on selle silmaga lood. Vahepeal paistis, nagu oleks juba peaaegu korras, aga nii kui ühed silmatilgad ära jätsime, oli kõik tagasi. Nii halb, kui täna, pole tal siiani vist olnudki. Kui teda tooma läksin, siis oli silm praktiliselt kinni ja vett lausa voolas - nägi välja täpselt nagu nutaks, tõesti. Vähemalt oli täna selgelt näha, kus tal see probleem on - mingi eriline paber pandi silmanurka ja siis lasti hoolega vedelikku silma, mis värvus roheliseks. Silmamuna peal siis on haavandid, mis olid selle rohelise värvusega hästi näha. Eelmine kord oli näha ainult pisike täpp, mis tundus olevat juba peaaegu paranenud haav - aga noh, ilmselgelt mitte. Praeguseks oli täpist saanud mitu korda suurem hägune ala.
Nüüd siis peab Albatross 4x päevas saama igasugust kraami silma-suhu, kokku vist 5 erinevat?? Vähemalt nädal aega, eks siis näeb, mis edasi saab.

Annikese trennid, mida ma väga ootasin, jäävad seekord meie jaoks ära. Alguses mul oli hästi kahju, sest meil ei tule just tihti sellist head võimalust, aga nüüd ma isegi ei mõtle enam sellele, vaid tahaks ainult, et Albatross ometi terveks saaks. Siis oleks kõik hästi, ükstapuha neist trennidest.

Ahjaa, vere võtmist sain ka praktiseerida tema peal. Nojah, ega ma muud ei teinud, kui torkasin nõela veeni, hoidsin ja ootasin, kuni katsutid (mida vahepeal vahetati) täis saavad, aga noh - ega seal suurt kunsti tegelikult polegi ju. Albatross oli sel ajal veel üsna uimane ka rahustist, nii et ei teinud väljagi. Verest tehakse seerum, mida ka siis tuleb hakata silma tilgutama, seal on ju tema enda rakud sees ja siis... on hea ühesõnaga. Ma ei hakka siia täpsemalt kirjutama seda, milles ma ise 100% kindel pole. Keeruline teadus on see kõik.

AGA, kui ma täna karjamaale läksin, siis Albatross parasjagu mängis ühe sõbraga. See tegi mu väga kehva tuju natuke paremaks, sest kui tal ikka väga halb oleks, siis vast lihtsalt norutaks kuskil kurvalt. Jäin eemale vaatama neid ja kui Albatross mind märkas, siis lõpetas kohe mängimise, vaatas natuke aega ja siis jalutas minu juurde... Ta ei tee kunagi nii, aga täna mingil põhjusel tegi. Mul pole õrna aimugi, miks ta nii käitus, aga igatahes tegi see veel tuju 1000000x paremaks. :)

Tuesday, October 26, 2010

Albatrossil on silmas põletik, päris kurb. Ravime, aga siiski täitsa mitu päeva juba ja ära ei taha minna. Homme loodetavasti saab üle vaadata, kas tal on mingeid väikseid haavandeid seal seespool, mis paraneda ei taha, või milles asi.
Naljakas lugu, tal on täiesti kaitsevärvusega kasukas. Läksin täna karjamaale hobuseid otsima, esialgu Albatrossi ei näinud, aga siis paistis teisel pool võsa natuke valgeid sokke - ahah, Albatross on seal. Kõndisin edasi (tahtsin enne Sebastiani nööri otsa võtta), aga vaatan uuesti teisele poole kraavi ja võsa ning järsku saan aru, et pole seal mingit Albatrossi. "Valged sokid" püsivad täiesti paigal ja keha polnud üldse: need sokid olid hoopis heledad puutüved. :P Naersin üsna pikalt enda üle, kuni äkki märkasin, et puutüvede juures liikus miski, nagu saba oleks. Lõpuks ei olnud ma endas enne kindel, kui läksin umbes 15 meetri kaugusele sellest kohast - tegelikult oli ikka hobune täitsa olemas, aga tõesti - keha oli niiii taustaga ühte värvi (mingi mäe nõlva ääres seisis ta) ja natuke võsas peidus ja ma millegipärast arvan, et mõni teine inimene poleks isegi neid sokke märganud, lihtsalt mul on Albatrossi jalamustrid ilmselt kuidagi alateadlikult pähe kulunud: et kui on nii mitu teatud kujuga valget asja, umbes nii kaugel üksteisest - siis tulevad kohe Albatrossi jalad silme ette, ilma et ma midagi mõtlema peaks. :D See on see liigne hobusesõltuvus.

Sebastian oli enam-vähem okei ja Pirelliga tegin esimesed galopid. :)

Monday, October 18, 2010

Albatrossiga oli meil eile päris vahva trenn, kuna mul tuli (mitte planeeritult, aga sõitmise käigus) paar head ideed, mida katsetada proovisin. Või noh, ma ei tea küll, kui head või kasulikud need nagu üldise arengu mõttes on, aga iga uus idee on minu arust positiivne - vähemalt on siis, mille peale mõelda.

Igatahes, peale soojendust harjutasin natuke samm-galopp-samm üleminekuid. Galopiõsted olid nii ja naa, reageeris küll, aga kui ma sammu enne üleminekut natuke koondada üritasin, siis kippus ikka veidi kõveraks ja veidi kangeks üle selja minema. Galopist sammu on keerulisem võta - kui liiga palju säärt, siis ta läheb normaalsesse aktiivsesse traavi, aga ei taha sealt kuigi kiiresti ja lihtsalt sammu tulla. Kui liiga vähe säärt, siis ta vajub sammu (aga sedagi läbi traavi tavaliselt) küll kiiresti, aga see ongi sõna otseses mõttes "vajumine".

Aga siis hakkasin galopis sellist asja proovima, et andsin suvalisel ajahetkel ühe ratsme täiesti ära, aga kõik muu üritasin samaks jätta - sama tempo, sama paine. Tegin seda mõlemat pidi galopis ning vahelduvalt andsin ära ükskõik kumba, kas sisemise või välimise ratsme. Kui sisemine ära visata, pidi sisemise säärega aktiivselt töötama, et paine säiliks ja Albatross (normaalselt sirge hobune seda võib-olla ei teeks) üritas ka vahepeal ainult nina välja keerata, kuigi paine jäi samaks. Nendel hetkedel siis KORRAKS võitsin ikkagi selle sisemise uuesti kätte, kuna hobuse nina ma teistmoodi tõesti kontrollida ei saanud.
Välimise ratsme ära andmine soodustas ülepainde tekkimist ja õlast välja vajumist, aga selle vastu aitas see, kui säärega pisut edasi sõita ning sisemist ratset ka parasjagu nii palju järgi anda, et ta saaks selle tekkinud energia ettepoole suunata, mitte ei keeraks pead ratsmesurve tõttu sissepoole.

Pärast mõtlesin veel natuke edasi ja traavis tegin ka sellist ühe ratsme ära andmist aga natuke teisiti - nimelt ma hakkasin selle abil painet küsima. Kuna minu jaoks on (vähemalt hetkel) hästi oluline see teema, et hobune ise otsiks ja hoiaks kontakti, siis selle asemel, et nt vasakule painutamist aidata kaasa ratsme avamise/liigutamisega, siis vastupidi - hoidsin sisemist ratset paigal ja andsin ära hoopis välimise ratsme. Mõnikord ta reageeris koheselt, mõnikord oli vaja sisemise säärega rohkem nügida, aga eesmärk oli see, et ta üritaks seda paremapoolset kontakti ise otsida - st pikendab paremat külge ja võtab seejuures automaatselt sisse ka soovitud painde. Miks see oli parem variant painde saavutamiseks? Sest sellega ei kaasnenud mingit ratsme sikutamist või tagasivõttu. Kui sisemist painet aidata sisemise ratsmega saavutada, kipub ikkagi alateadlikult väääga tihti tulema sisse see enda poole tõmbamise hetk - et hobune kuklast järgi annaks vms... Ja Albatrossi puhul on selline asi ka üks põhilisemaid, mis teda kõveraks ajab. Selle variandi puhul aga oli ainuke ratsmetegevus järeleandmine, kõik muu käis sääre abil ja KUI hobune ennast painutas ja kontakti leidis, siis oli 100% kindel, et asi toimis õigesti, läbi selja jms, mitte ei olnud tema jaoks tegemist mingi sundasendiga.

Kokkuvõttes oli ta lõpuks palju lõdvestunum, ERITI galopis. Seal toimis see kõik superhästi, kuigi eesmärk oli ka natuke teine kui traavis. Aga traavis oli samuti kõik selline...noh, mugav ja hea ja pehme ja tema tegi sama palju tööd ära kui mina.

Muidugi ei arva ma kaugelt, et kogu aeg peakski nii sõitma, nagu ma kirjeldasin, aga see oli lihtsalt jälle üks hea harjutus konkreetsete probleemide jaoks ja minu arvates toimis päris hästi.

Sebastianiga on veidi raskem periood... hea on see, et vasakust jalast galopp tuleb juba enam-vähem lihtsalt, kui ma ta õlga suudan kontrollida välja vajumast; ning samm on ka tunduvalt paremaks ja lahtisemaks läinud võrreldes algusega, kuigi on siiski tunduvalt raskem allüür tema jaoks kui traav või galopp. Aga miski häirib teda kohati ratsmekontaktis... ja päris palju kohe. Viimane kord nt ei saanud ma ÜLDSE mingit kontakti hoida sel ajal, kui ta seisis. Ma ei küsinud talt mitte midagi, aga üritasin oma käega tema suuga võimalikult pehmet kontakti leida, lihtsalt et ma õrnalt tunnekski seda - aga ei. Nii kui tal 100% vaba ratse ei olnud ja tundis suus imeõrna kontakti, üritas ta kõike võimalikku - viskas pead üles ja sikutas pead alla, keeras kaela rulli või üritas kuidagi vääneldes ratset mu käest ära sikutada. Liikumise peal pole asi nii hull, aga ikka mingeid probleeme on. Eks tal on praegu erinevaid ratsanikke ka vahepeal olnud ja võib-olla satub lihtsalt segadusse.

Pirelliga saame parematel päevadel ilusti ringi traavitada, kuid vahel siiski väljuvad närvid natuke kontrolli alt :P, nendel päevadel teen lihtsalt vähem. Märana on tal ka natuke "rohkem iseloomu" kui neil kõikidel armsatel ja toredatel ruunadel, kellega ma rohkem tegelenud olen - st ta ikka näitab välja, kui ta ei viitsi või ei taha, aga enamasti ma lihtsalt ignoreerin sellist käitumist, kiidan palju siis, kui ta tubli on, ja üritan rahulikult, aga võimalikult kiiresti tegutseda, et tal oleks kogu aeg millegi peale mõelda ja ei jõuaks ära tüdineda

Thursday, October 14, 2010

Hobuse käsitlemine maast

Ma mõtlen, et peaks vahelduseks rohkem tähelepanu pöörama hobuste maast käsitlemisele ja noh, maatööle, ühesõnaga. Albatrossi puhul on natuke vist märgata seda, mida enamus nimetaks: "hobune on ülbeks läinud". :P Mina seda nii ei nimetaks, sest esiteks ta käitumine ei ole sugugi nii halb, kui sellest lausest järeldada võiks, ja teiseks - miks peaks hobune iseenesest alati ideaalselt käituma, kui temalt seda ei nõuta.

Albatrossi ma tunnen hästi ja tean, et kui ta ka vahel astub puhastamise ajal kuhugi kõrvale, siis ta nagunii jääb uuesti seisma. Kui ta otsustab iseseisvalt kuhugi ninaga tuhnima minna, siis see on pigem naljakas ja ma saan ta sealt ju kohe ära võtta, kui see probleeme peaks tekitama. Kui ta mul käe kõrval või järel kõndides tahab äkitselt seisma jääda, hoopis kuhugi mujale vaadata vms, siis mul pole tavaliselt midagi selle vastu, et seal mõni sekund või pool minutit aega veeta ja lasta tal uudistada. Lihtsalt mõnikord, kui ma parasjagu EI taha, et ta mingite oma mõtete ja tahtmiste järgi tegutseks, vaid mind kuulaks, siis ei saa ta sellest kohe aru.

Teisest küljest... kuna ta ei ole iseloomult selline hobune, kes hullumoodi tahaks inimese seltsi ja suhelda ja trenni teha jne, samas aga on väga leplik ja pole mingi vastuhakkaja tüüp, siis ma tegelikult proovingi mitte iga tema mõtet ja tahtmist maha suruda, vaid lasta ka temal välja näidata, mida parasjagu mõtleb või arvab. Muidugi ei ole hobusel sellist mõtlemist, et "ma ju olen valmis teda iga päev tund aega seljas sõidutama, midagi võiks vastutasuks ka saada", aga mul inimesena on sellised mõtted olemas ja siis ma üritan kuidagigi tema elu mõnusamaks teha. Ma tahaks ikkagi mingit sorti vastastikust sõprust (nii palju, kui see võimalik on), mitte tallaalust, kes minu juuresolekul midagi teha ei julge peale käskude täitmise.

Aga jah - mingisugused maatöö-trennid lisaks igapäevasele käsitlemisele võib-olla aitaks talle meelde tuletada, et KUI ma midagi ütlen, siis ma ka mõtlen seda; samas ei peaks ma alati teda keelama ja korrigeerima, kui ta midagi oma peaga välja mõtleb või teha proovib. Öeldakse küll, et hobune ei saa aru, kui ta ükskord tohib mingit asja teha ja teine kord mitte - aga ma ei eeldagi seda, et ta vastavalt minu tujudele suudab ära arvata, mida ta parasjagu tohib teha või mitte. Ma eeldan lihtsalt seda, et kui ta proovib midagi sellist, mida ma hetkel ei soovi, siis annan sellest märku ja ta kuulab ja jätab järgi. Võib-olla on see tõesti natukene keeruline ühe hobuseaju jaoks :P, aga kui sellesse kannatlikult suhtuda ja ennast lihtsalt piisavalt tihti korrata, siis on tulemuseks ehk siiski natukenegi rahulolevam hobu? :)

Siiski - kuigi Albatross võib vahel katsetada, et kas ta ikka peaaaaaaaaaaaab tegema nii, nagu ma ütlen, siis tänu maatööle (mida ma varasematel perioodidel olen ikka oma arust piisavalt teinud) on tema igapäevane käsitlemine siiski NIIII palju kergem ja mugavam, kui ükskõik millise teise hobuse puhul. Selliseid lihtsaid asju, nagu surve eest ära astumine, pea langetamine, ja 100 muud pisiasja, pole teistele hobustele lihtsalt kunagi õpetatud või on seda teinud keegi teine, kelle märguanded on kindlasti osaliselt teistsugused kui mul. Albatross saab tihtipeale juba peaaegu olematutest märguannetest aru, mida ma tahan, kuid teiste hobustega näen vahel tükk aega vaeva, enne kui neilt oodatud reaktsiooni saan.

Nendele noortele hobustele, kellega praegu tegelen, on muidugi maast enam-vähem selgeks tehtud hädavajalikud märguanded, mida iga hobune enne ratsahobuseks saamist teadma peaks, aga tegelikult võiks ka nemad nii-nii palju rohkem osata ja kergemini inimesest aru saada. Kahjuks pole võõraste hobustega kunagi nii palju aega, kui enda omaga, ja kõike, mida tahaks, nendega lihtsalt teha ei jõua. Aga vähemalt ma tuletasin nüüd endale jälle meelde, kui hästi maatöö hobuse üldisele käsitlemisele mõjub, nii et ma tõesti proovin meie vähesest ajanatukesest kasvõi pisikese osa ka selle peale kulutada. :)

Wednesday, October 6, 2010

whats up

Kõik on ikka vahvad.

Albatross sai ükspäev nüüd massaaži jälle, kuigi ma ise ei saanud sel ajal kahjuks tallis olla. Aga noh, vähemalt läks puhkepäev ka asja ette. :)
Olen käinud põllul jälle, paar kõksu teinud, korra topeltkordet proovinud, niisama platsil mänginud ja noh, natuke üritanud ratsastada ka siiski. Nii et päris vaheldusrikas nädal vist.
Põllul käies tegin seekord galoppi ka veidi sekka ja mulle tundub, et talle meeldis. Üsna hoogse tempo tahtis üles võtta, aga kihutama ei hakanud, närveldama ei hakanud, lihtsalt jooksis. Võib-olla liialdan, kui ütlen, et ta lausa TAHTIS joosta (sest ilmsselgelt valiks ta ju mittemillegitegemise trenni asemel), aga ma ei pidanud teda sundima küll millekski, andsin ainult märku ja tema tegi kõik ülejäänud. See oli mõnus.
Topeltkordet tegin jälle päitsetega, aga noh - tavalised päitsed liiguvad peas natuke liiga palju ja tavalised korded ei ole piisavalt kerged ja ei jookse ikkagi piisavalt hästi läbi sedelgarõngaste, nii et päris õige värk see pole. Muidu oli täitsa okei, aga vasakule poole ringi ta väga joosta ei tahtnud. Kui sisemise korde otse suuliseni panin, oli kõik ok, aga kui see läbi sedelga läks (et saaks vahepeal suunamuutuseid teha), siis tekkis kohati raskusi.
Lasin tal üle lattide joosta, hiljem võtsin kogu varustuse ära ja jooksime kõrvuti ka üle lattide, ma väsisin kiiresti ära. :D Tegin veel nalja ja ronisin talle selga korraks. Õnneks Albatross oli armas ja mingeid trikke ette ei võtnud, aga niipalju tegi mulle muidugi selgeks, et kui mul tema peaga ega kaelaga mitte mingit kontaktivõimalust ei ole, siis ainult sääre, istmiku ja keharaskuse märguannetest on tal sügavalt ükskõik. :P Sain ta edasi liikuma küll ja kuna häälkäskluste peale ta oskab seista ja taandada, siis need ka natuke tulid välja, aga pööramisest, rääkimata keerulisematest asjadest, polnud juttugi. Kui tal oleks kasvõi jalutusnöörike ümber kaela olnud, siis oleks kindlasti juba teine lugu olnud - trenni alguses või lõpus juhin teda ju tihti täiesti ilma ratsmeid kasutamata, aga kuna ta sai esimese sekundi jooksul aru, et mul nagunii ei ole midagi, millega tema esiotsa mõjutada, siis läks nii... et ta kõndis otsejoones värava juurde. :)

Oma adrenaliinilaksust Sebastianiga pole ma vist ka rääkinud - nimelt pandi meid hüppama. Oli vaja ägedat Spartacuse järglast demonstreerida ja lõppes asi sellega, et ma lendasin temaga üle umbes meetrikõrguse okseri (äkki oli madalam... mulle tundus igatahes 150cm vähemalt!) ja ainuke mõte mu peas oli, et palun, palun püsi seljas! :D See oli raudselt kõige kõrgem okser, mida ma kunagi hüpanud olen JA kõige kõrgem takistus, mida Sebastian koos ratsanikuga hüpanud on JA meie esimesed hüpped koos JA koolisõidusadulaga (oskasin ikka õigel päeval hüppesadula asemel selle panna, eksole) JA kuna Sebastian tõesti hüppab hästi, siis ei ületanud ta seda takistust mitte just väga tagasihoidlikult. :P Seega tegi paar päris korralikku õhulendu, aga kuna mu otsused iga kord üsna varakult temaga kaasa minna osutusid õigeteks - ta õnneks pigem tõukab mitu meetrit varem ära, mitte ei koperda väikseid samme kuhugi alla - siis seekord torti ei saanud.
Tagantjärgi oli tegelikult päris vahva, aga samas tõestas jälle hästi, et ratsastus vajab ikka palju tööd - nt kui ta juba veits hüppehoogu läks, siis ei olnud eriti kerge teda galopis takistusele peale saada, lihtsalt ei keeranud välja. Aga noh, see oligi ühekordne värk lihtsalt hüppe näitamiseks, ega ta selllisel tasemel trennideks veel nagunii valmis poleks. Oh, aga kellegi osava takistussõitja käe all võiks temast küll ükskord võimekas hobune tulla.

Pirelli jaoks ei olegi väga palju aega jäänud - üks päev, kui Maarja appi teda hoidma tuli, otsustas ta olla närviline ja mitte kuhugi me omadega ei jõudnud (noh kõhuli ikka sai käidud seljas, aga mitte rohkem), aga suure tõenäosusega see oli lihtsalt seepärast, et ta pole nüüd harjunud kaht inimest korraga jälgima jne. Täna oli tubli, sain taaskord selga minna ja täitsa mitu minutit seiklesime sammus mööda platsi ringi. Ja tegelikult, KUI ta otsustaks pukitama või ringi hüppama hakata, siis ega see korde otsas hoidja seda hobust nagunii eriti peatada ei saaks, nii et lõppkokkuvõttes polegi väga vahet. ;) Loodame lihtsalt selle peale, et ta on edaspidigi tubli.

Wednesday, September 29, 2010

Ja pilte kah

Ma vägaväga loodan nüüd, et viimased nädalad on meid Albatrossiga kuhugi natuke edasi viinud. Vähemalt on ta olnud pisut teistsugune kui tavaliselt. Või noh, mitte nüüd totaalselt teistsugune, aga selline, et praktiliselt iga trenni käigus (mõnikord kohe alguses ja kergesti, mõnikord lõpupoole peale omajagu töötamist) olen ta siiski saanud enam-vähem selliseks, nagu olen tahtnud. On olnud väga häid trenne ja hetki ning on olnud selliseid keskmiseid, aga mitte ühtegi suuuuuurt tagasilööki ja tundub, et talle üsna sobib see, kuidas ma praegu temaga sõidan.

Kui aus olla, siis ega ma midagi keerulist pole väga teinud (nii et loomulikult talle sobib :D) - enamasti hästi aktiivsed, kuid mitte keerulised trennid. Keskendun tõesti ainult kõige tähtsamatele asjadele (et ta säärele tundlik ja kehast sirge oleks) ja siis vahel lisan natuke mingeid konkreetsemaid harjutusi, et liiga üksluiseks kätte ära ei läheks. Võimaluse korral käin ka põllul traavitamas, aga vihmased ilmad seda just väga ei soosi. Ja nüüd mul on enam-vähem selline tunne, et võiks jälle hakata natuke rohkem temalt nõudma - st hetkel on mingi alus olemas, kust edasi minna. Varem oli see aluspõhi vääga ebastabiilne, nii et üks trenn tulid ka keerulisemad harjutused päris hästi, aga järgmine päev lihtsalt ei saanud teda normaalselt suurel ringil galoppigi jooksma.

AGA.. kuigi hetkel tundub olukord mulle enam-vähem positiivne, siis ma igaks juhuks ei hakka liiga tagant kiirustama ja kõike-kõike proovima, mis pähe tuleb, vaid hästi tasapisi. Aga mõni pilt siis ka eelmisest reedest - kusjuures seegi päev oli ta päris mõnus. Võrdluseks kolm erinevat traavipilti:


Soojendustraav

 Veidike kõrgem hoiak trenni keskel

 Lõputraav, lõdvestamine. Võiks muidugi veel rohkem ette-alla joosta, aga siis ta kukuks 100x kergemini esiotsale, mida siin pildi peal veel õnneks juhtunud pole :)

Need on muidugi enam-vähem parimad pildid, mis ma leidsin, aga see oleks super, kui ma saaksin teda iga kell täpselt sellisesse nö raami sõita, nagu tahaksin. Vahel õnnestub. ;)
Galopp oli ka täitsa okei, isegi kontragalopis säilitas tasakaalu ning paremat pidi tulid pisikesed 10-meetrised voldid välja.

 Siiski, ma pean oma käsi rohkem jälgima. Jalgu ka, aga käed on olulisemad, nad peaksid enamus ajast ikkagi turjast võrdsel kaugusel asuma.



Ja trennipiltidel ei näe ta üldse nii SUUR välja kui karjamaal:
:P


Blogi venib küll pikale, aga paari sõnaga teistest ka. Sebastianist on samuti mõned pildid, aga ta tegelikult ei olnud sellel päeval oma parimas vormis. Üldse on temaga nüüd pisut keeruline. Alguses läks hästi kergelt ja kiiresti kõik edasi, aga nüüd on vaja hakata osaliselt õpitud asju kinnistama ja lihvima nii, et kogu aeg oleks hea. Ja see pole üldse nii kerge. Mõnes mõttes on ta küll hästi lihtne hobune, aga teisest küljest on palju pisiasju, mis vajavad parandamist.

Kõige raskem on samm, seal ta kohe üldse ei taha normaalselt liikuda. Ma ei tea, kas see ongi tema kõige nõrgem koht, või tal on lihtsalt mingi blokk veel ees ja ei suuda ennast üldse lõdvestada. Kuna ta liigutab pead iga sammu ajal vasakule-paremale päris märgatavalt (kuigi ma teen sammu 95% ajast vaba ratsmega), siis on võimalus, et see on tal juba varem ratsmekasutusest sisse tulnud (kuna teatavasti sammus on ratsmetega kõige lihtsam hobuse liikumist kogemata ära blokeerida) ja ta aja jooksul otsustab end ikkagi seal ka lõdvaks lasta. Tundub, et see võtab küll aega, aga sellisel juhul oleks vähemalt lootust kunagi head sammu saada, eks :)

Teine asi on see, et stekki ta ei salli ja läheb selle peale krampi, halvemal juhul viskab tagant üles. Ja päris keeruline on nii, kui ei saa säärt millegagi nö toetada vajadusel. Tegelengi sellega, et ta sääre peale tundlik oleks ning hääl on ka päris suureks abiks. Hästi kergeid ja õigel ajal antud stekimärguandeid ta juba vaikselt tegelikult aktsepteerib.

Kuna ta ise on veel ikkagi väga noor ja kogenematu, aga samas suht võimsa tagaotsaga, siis selliseid pilte on üsna raske leida, kus ta tagajalgade jõuga kogu oma raskust esiotsale ei lükka... :P Aga mõni siiski:



 Nojah, liikumine on sutsu teine ikka, kui Albatrossil :P





Ja kolmandaks siis Pirelli. Temast pilte ei ole, sest reedel ei jätkunud rohkem aega, aga mõned korrad olen siiski jõudnud temaga tegeleda ja täna jõudis siis asi nii kaugele, et istusin korraks isegi täitsa selga. :) Ja ta pole mul kordagi mitte millegi peale (sülitan kolm korda üle õla) paanikasse läinud. Alguses küll tatsus ringi ja polnud just superrahulik, kui ma sadulas igatpidi turnima hakkasin, aga ka mitte närviline - ebakindel lihtsalt. 3 korrast õnneks piisas, et ta seisma õpiks. Proovisin kõhuli sadulas olles teda ka liikuma panna - nüüd oli hoopis see keeruline. :P Paar sammu astus, aga eriti rohkem ei tahtnud. Eks näis, mis ta edasi teeb, võib-olla peaksin paluma kedagi appi eest hoidma, et oleks teda lihtsam liikuma (ja pärast uuesti pidama) saada.

Üldiselt on mu kõik praegused loomad vahvad ja tublid, millega ma selle ära teeninud olen? :)

Sunday, September 26, 2010

Emps käis Albatrossil külas ja tegi meist pilti kah. :) Mingi päev ehk blogin rohkem ja lisan veel pilte.

Thursday, September 23, 2010

Veel üks...

... hobune. Pirelli ei käi veel sadulas ja tal olevat omad pisikesed probleemid, aga tegelikult ta täitsa meeldib mulle. Ausalt öeldes ei jäta ta üldse mingit hullu hobuse muljet - ta pole küll just kõige flegmaatilisema närvitüübiga hobune, seega vajab ilmselt rohkem kindlustunnet, aga rahulikult tegeledes võiks asja saada küll. Ma arvan. Eks näis, millal ma oma sõnu sööma hakkan. :P

Aga, aga.. homme on 24. september. See tähendab, et täpselt 4 aastat tagasi sai alguse minu ja Albatrossi sõprus. :) Aeg lendab... Ja arvestades, et Albatross on nüüd peaaegu kuus ja pool aastat vana, siis on ta juba üle poole oma elust pidanud mind tundma. Aga eks ta ole nüüdseks juba harjunud vist. ;)

Kuigi ma päris algusest peale blogi ei pidanud, siis natuke panin siiski omaenda jaoks midagi kirja, eile leidsin selle arvutist üles ja päris lahe oli lugeda. Kogu meie loo algus tuli meelde ja kui hea, et kõik niimoodi läks nagu ta läks! Niisiis, esimeste päevade muljed Albatrossist:

"... Pühapäeval (24.09.2006!) siis umbes kella nelja paiku sõitiski treiku talli õuele, sees kaks tolmust tagumikku. Mind hämmastas, et neil oli nii suur suurusevahe, üks tagumik oli ikka tunduvalt suurem kui teine. ;) Üks olevat treikusse minnes üritanud väiksest eesuksest välja minna (no siit see treikukartus alguse ilmselt sai...), närvis oli vist natuke olnud – esimest korda ikkagi auto peal. See oligi see suurem, keda mina kohe mõtlesin, et tahaks näha (ma olin sellel ajal veel eranditult suurte hobuste fänn). Nimed olid Prex ja Albatross – Albatross see suurem siis. Ma viisin ta treilerist välja, mis läks küllaltki edukalt, kuigi peale seda tal natuke jalad värisesid küll..."

"...Käisime nendega nati karjamaal ja muru peal jalutamas – süüa küll Albatross esialgu ei julgenud. Ja lambad olid äärmiselt jubedad, eriti siis, kui nad liikuma hakkasid. ;) Aga muidu polnud hullu. Boksi ka alguses eriti ei tahtnud, aga natukese meelitamise peale sai ikka hakkama, ja täitsa meeldib talle vist. Ainuke asi, maiustusi (leib, suhkur, porgand) eriti ei taha – nuusib nats ja tõmbab nina eemale. Ainult õunu suutsin ta panna näksima (nüüd sööb küll peaaegu kõike, mida nina ette pistetakse, aga õunad on alati lemmikuks jäänud)..."

"...tagasi boksi minnes sain tal kõik neli kapja tehtud. :D Nii õnnelik olin. Ta annab hoopis paremini kapju siis, kui natukene märku annad ja ta ise oma jala üles tõstab, mitte tirimise peale (see kehtib küll siiani - ainult jõu peale lootes võib tal seda kapja tirima jäädagi). Prexu kohta ei tea, aga ta vast ikka oskab anda, sest M. värkis tal kohe esmaspäeval juba kabjad ära. Albatrossil mitte, sest ta ei oska eriti lasipuu ääres seista – üritab nii alt kui ülevalt läbi pugeda. Seda peab ka õpetama. ;)..."

Monday, September 20, 2010

Correction does much for the horse, but encouragement does more.

Täna polnud üldse tallipäeva planeeritud, aga hommikust saati oli ilus ilm - seega ei saanud minemata jätta.

Albatrossiga täna koostöö täitsa toimis. Peamiselt sõitsin teda aktiivselt edasi, proovisin ühtlaselt mõlemale poole kordamööda painutada suurte ringide peal ning saada ka ratsmetesse võrdne kontakt mõlemalt poolelt. Seda viimast ma muidugi ei saavutanud rohkemaks kui mõneks hetkeks korraga, aga seegi asi. Pikalt ei teinud, sest ei tahtnud midagi jälle ära rikkuda. Plaanisin peale platsitrenni minna veel natukeseks põllule traavitama, aga just sellel hetkel otsutas päeva esimene (ja vist ainuke) vihmake ennast valla lasta ja libeda kartuses jäi mu plaan siiski katki, piirdusin vaid jalutamisega.

Peata ratsanik ja tema mittevägahoolikaltpuhastatud hobu...ups :)

Kirjutan paar sõna ka Sebastianist, kellega ma nüüd hästi natuke sõitnud olen. Ta on kolmene, seega ainult väga lühikest aega sadulas käinud ja suurt midagi veel ei oska, aga nagu enamus noori - õpib kiiresti. Millegipärast on ta mulle algusest peale vägaväga meeldinud ja tore, et tekkis võimalus temaga veidi tegeleda. :) Tõenäoliselt jääb see tegelemine küll üsna lühikeseks, võib-olla lahkub juba selle kuu lõpus, aga vahva on ikkagi olnud ja temast tuleb kunagi kindlasti väga lahe hobune.

Igatahes täna oli ta mul esimest korda peaaegu et juba ratsahobuse moodi vahepeal, hakkas pisut tihemini ennast lõdvaks laskma ning sääre/ratsme vahel jooksma, eelnevatel päevadel pole seda eriti veel juhtunud. See pisike kiiks on, et mõnes konkreetses kohas ta otsustab, et EI KEERA minu tahtmist mööda keset platsi ära ja siis nügib kogu oma keharaskusega õlaga teisele poole (ja halvemal juhul on seal mõni inimene või takistusepost eest :P), aga õnneks neid olukordi jääb aina vähemaks. Alguses võtsin 'ohtlikes' kohtades sammu, nüüd saab vahel isegi traavis hakkama.

Galoppi eelistab paremast jalast joosta (paremale painutab ka vist kergemini), kuid ühe ilusa tõste saime vasakust ka. Aga galopp - see on tal lihtsalt super, ausalt. Ma pole palju selliste hobuste seljas istunud, kellel juba loomulikult selline ilus, suur ja tasakaalukas galopp oleks.

Ilmselgelt on hüppesadul midagi võõrast mu jaoks... :P

Need laupäevased pildid on muidu Tuuli tehtud ja ma loodan, et ta mind nende kasutamise eest ära ei söö.

Sunday, September 19, 2010

Teisipäeval käis Albatross massaažis. Noh, tegelikult käis massaaž Albatrossi juures muidugi. Ta isegi oskas sellest kohati mõnu tunda - eriti kaelapiirkonnas ja tagajala kintsudel. :) Ühtegi valusat või ebamugavat piirkonda tal õnneks ei olnud, mida ta katsuda või masseerida ei oleks tahtnud lasta, aga osa lihaseid oli rohkem pinges, kui hea oleks. Mudides läksid need vaikselt siiski pehmemaks, nii et loodetavasti oli siis ikka kasu ka.
Veel ütles massöör, et kuigi on tegemist suure hobusega, siis pole tal tegelikult sadula jaoks sugugi nii palju ruumi, kui arvata võiks. Ma pole Albatrossi küll kunagi lühikese seljaga hobuseks pidanud (liiga pika kehaga ta ka muidugi ei ole), aga just sadulat selga pannes olen päris tihti vaadanud, et see abaluu ulatub ikka suht kaugele taha tal, ja mõelnud pingsalt, et kuhu kohta ma täpselt selle sadula ikkagi panna võiks. Aga vähemalt abaluu eest ja õlast oli Albatross väga vaba ja lahtine, nii et ehk on see sadul siis ka enamasti ikka õige koha peale sattunud.

Enne Albatrossi oli tal teine hobune kah teha, aga järgmine kord lubas Albatrossi esimesena ette võtta, sest ta on ikkagi suur hobune ja lihased samuti nii suured ja tugevad, et nende masseriminine pole mingi naljaasi, võtab täitsa läbi .:P

Eile sõitis Maarja natuke Albatrossiga. Tundis enam-vähem samu probleeme seal seljas, mida minagi, ja see, mida ta oma sõnul sellise hobusega teha prooviks, oli ka väga sarnane sellele, mida ma üritanud olen. Aga mõne mõtte sain ikkagi juurde ja kellegi teise objektiivse arvamuse, mis minu omaga õnneks või kahjuks üsna sarnane oli. Aga ega seal ei olegi mingeid avastamata imenippe - tuleb lihtsalt palju tööd teha ja vaeva näha, küllap siis asi ka kunagi paraneb.

Täna mõtlesin ümbruskonnas lihtsalt ühe väikese jalutuskäigu teha, aga Albatrossil ei olnud maastikutuju. Oli suht ärevil ja kartis päris paljusid asju, hakkas kohati sammu asemel juba pisikest tippivat traavi tegema ja ma otsustasin igaks juhuks mitte kaugemale minna. Aga vähemalt jäi ta ilusasti kontrolli alla, v.a üks kord - see oli nii naljakas, et pean sellest lausa kirjutama:

Jõudsime siis põllu pealt just tagasi kruusateele, kui Albatross vasakul pool midagi hirmsat (ma ei saanudki lõpuks teada, mis see oli) nägi ja vaatama jäi. Ma siis lasin tal korraks seista ja vaadata, aga samal ajal ilmus paremalt poolt kurvi tagant auto välja. Üldiselt autosid ta ei karda ja see tuli ka üsna aeglaselt, aga tahtsin siiski veenduda, et Albatross seda märkab. Proovisin siis veidi ta tähelepanu saada, aga tüüp vaatas ikka hirmunult vasakule poole. Mingi hetk ma juba ikka peaaegu sikutasin seda paremat ratset, et ta pead sinnapoole pööraks, aga ei - ta oli nagu kivikuju. Mõtlesin siis, et okei, kui sind see auto üldse ei huvita, siis ära vaata... Aga loomulikult sellel hetkel, kui auto peaaegu meie kõrvale jõudis, hüppas Albatross suuuuuure kaarega kõrvale põõsasse, umbes nagu:" MIKS sa ei öelnud, et sealt auto tuleeeeb????????!!!!!!!!!!!" :) Naljatilk. Ilmselt ei olnud tal täna kõige vapram päev, seega lõpetasime jalutuskäigu suht kiiresti ja nunnutasime selle asemel tallis natuke kauem.

Monday, September 13, 2010

One man's wrong lead is another man's counter canter

Muru peal oleks tõenäoliselt libe olnud, seega sõitsin täna liival.

Esimese asjana üritasin ta sammus saada samamoodi aktiivselt edasi liikuma, peamiselt istmikutöö peale. Alguses ikka vingerdas ja polnud väga keskendunud, aga sammusime lihtsalt edasi, kuni ta ilusasti ennast ära sirutas ja lõdvestas ja otse kõndima hakkas, ise kontakti leidis jne.

Okei, väike vahepala kontakti teemal jälle. :P Viimasel ajal, kui olen erinevate hobuste sõitmist näinud (nt nädalavahetusel tšempionaadil, aga ka üldse igal pool trennides jne), siis kõrvalt vaadates ma jagan enam-vähem kõik hobused kahe kategooria vahel - esiteks need, kes ise nö kontakti otsivad ja seda hoida püüdavad, ja teiseks need, kes on varem suust osaliselt kangutajad olnud (ja võib-olla praegugi veel mõnikord) ning on mingil hetkel piisavalt suure surve peale õppinud järgi andma. Muidugi ei ole kõik must ja valge, mõned hobused on lihtsalt vahepealsed; mõned on küll õigesti õpetatud, aga mitte veel päris stabiilsed jne... Aga põhimõtteliselt jah, kaks erinevat rühma, ja mulle üha enam hakkab vastu see teise rühma hobuste sõitmine.
Nendel teise rühma hobustel on selgelt näha, et kui ratsanik korraks ratsme ära laseks, viskuks hobuse pea taevasse või vastupidi, jääks sama koha peale tühjalt rulli. Esimese rühma hobuseid vaadates ei teki sellist muljet ja enamasti nende hobuste ratsanikud ka pidevalt tõestavad, et see pole nii - nad annavad tihtipeale ratset hobusele hetkeks järgi ja muudavad kontakti (see kindlasti ka takistab hobust niimoodi tuimalt ratsmele jäämast) ning hobune sellepeale reageerib kohe kaela pikendades või allapoole sirutades, et see kontakt jälle üles leida.
Muidugi on neid sõidustiile võimalik eristada ka hobuse keha liikumise järgi, taguotsa töö jne, aga kuna hobused on niiii erinevad ja oma loomulike allüüride, keha kandmise jms koha pealt ka väga erineva tasemega (ühed on ju aretatud koolisõiduhobusteks, teised pole), siis pole seda alati nii kerge teha. Mõni hobune ei suudagi traavis omaenda jäljest üle astuda, oma kõrget tagumikku märkimisväärselt keha alla tuua jms, sest ta kehaehitus ei luba seda, aga ometi saab ta olla ausalt ja pehmelt juhtimisvõtetes.
Selle jutu lõpetuseks kiidaks jälle seda ette-alla harjutust, mida ei pea enamiku hobustega üldse väga palju ja tihti tegema, aga mis on tõesti üheks parimaks näitajaks selle kohta, kuidas hobust treenitud on ning kas saavutatud tase on päris või ainult kunstlik ja näiline.

Aga nüüd tagasi Albatrossi juurde. Sellise keskmiselt pika ratsmega võttis ta küll veel ise kontakti ja oli mõnus, kui ratset lühemaks võtta, siis kohati kippus jäigaks minema, aga tegin palju volte, suunamuutuseid, natuke sääre eest astumist ning nendega läks pisut paremaks. Väga heaks ei saanudki, aga lõpmatuseni ei mässanud, vaid alustasin traaviga.
Ahjaa, tegelikult sammus veel pöörasin palju tähelepanu sellele, et ta läbi parema ratsme jälle õlaga välja ei hakkaks vajuma. Sammus on seda lihtne kontrollida, kuigi täiesti tunda oli, et ta siiski üritas veidi. UD foorumis keegi kirjutas samasugusest imelikust probleemist, nagu meil - et hobune painutab vasakule halvemini, aga ometi välja vajub läbi parema õla, mitte vasaku. Mingit konkreetset seletust selle kohta seal küll polnud, aga üleüldiselt soovitati sedasama suur ring-väike ring kaheksate harjutust, mille minagi oma peaga mingi aeg tagasi välja suutsin mõelda. Lisaks veel see, et enne juba, kui hobune kuhugi vajuma hakkab, proovin ta võtta sirgeks või väike asetus väljapoole (paremale) ning kui see saavutatud on, siis uuesti vasaku säärega hakata AUSAT painutust küsima. Kui ta juba kord oma kaela üle painutanud on ja õlaga välja jookseb, siis pole mingit mõtet seda õlga välimise ratsme ja säärega aina tugevama surve abil nö kinni püüda, vaid lihtsam on kogu see untsuläinud painutus sinnapaika jätta, hobune sirgeks sõita (seda võib teha ka ilma voldilt lahkumata), ning otsast peale alustada.

Igal juhul sellest tööst sammus oli palju-palju kasu - traavis praktiliselt väljavajumisega meil eriti probleeme polnudki täna. Traavis oli probleeme ikka selle sama vasaku ratsmega, mis raskeks läheb, aga sellest olen juba nii mitusada korda blogis mulisenud, et ei näe hetkel vajadust jälle otsast peale hakata. :) Seda enam, et mingit lihtsat ja konkreetset lahendust mul hetkel pole.

Aga mida ma harjutasin palju, olid traav-peatus-traav ja hiljem galopp-peatus-galopp üleminekud. Sõitsin üliaktiivset traavi, silme ees pilt sellest, kuidas head hobused skeemides isegi suurelt kiiruselt suhteliselt silmapilkselt vaid ratsaniku keharaskuse muutusele seisma suudavad jääda, tagajalad peaaegu et libisemas keha alla. Ja millise avastuse ma tegin - aktiivsest traavist ja galopist on PALJU kergem head peatust saada kui sammust või linta-lönta traavist. Esialgu pidin ta muidugi oma keharaskuse muutusele (ja meie puhul siiski ka veel ratsmesurvele) hästi tundlikuks tegema, aga kui sellega okei oli, siis tulid need peatused imelihtsalt.
Tihtipeale on mul raskusi olnud sellega, et korretkse peatuse jaoks peaks teoreetiliselt hobust nö peatusesse sisse sõitma, st sääresurve peaks peal olema. Albatross aga ei ole veel päris 100% koondamise põhimõttest aru saanud ning tihtipeale tahab selle sääre peale lihtsalt EDASI minna.. ja kui ratsmesurve on ees olemas, siis ta läheb ikka EDASI, lihtsalt üle ratsme. Kui säär aga ära jätta, siis tuleb selline peatusesse vajumine, hobune esiotsale jne.
Aga kui meil nüüd enne peatust oli väga korralik energia olemas, siis ma võisin selle edasiajava märguande põhimõtteliselt ära jätta, sest kui ta keharaskuse muutusele piisavalt kiiresti reageeris ja hoo nulli võttis, siis piisavalt suur inerts oli ikka veel sees selleks, et need tagajalad tema keha alla jõuaks liikuda ning kokkuvõttes sealt ilusa peatuse välja võluda. :) Tõesti jäin rahule nendega.

Kuna ta galopis ka hästi tundlikult tagasi tuli (vahel kipub galopis liiga edasi sikutama), siis harjutasin ka läbi sammu jalavahetusi. Ilusti läks, lõpus vahetas mitu korda juba nii jala ära, et vaevalt pool sammu oli vahel. Jalavahetust õhus küll ei tulnud, aga ma ei hakanud ise ka riskima sellega, et nõuan ja ta vastu hakkab. Küll ta ükskord selle ära teeb, kui valmis on. :)

Ning veel sain galoppi osaliselt koondada, nii et 10 meetrised voldid ja pisut väiksemadki said ilusasti tehtud. Kui ta galopis ennast koondab, siis ta ei lähe üldse alla rulli (ma muidugi ei üritagi teda rulli saada, aga samas ma tean, et ei saaks ka, kui isegi prooviks), vaid on eest ikka päääris kõrgel ja avatud, aga mulle tundub, et ta tõesti toob mingil määral oma taguotsa alla, samas jääb eest mõnusaks ja minu arust ei lähe üle ratsme. Raske on ka öelda, mis on õige ja mis vale - võistlusspordis on ju kõik hobused kogu aeg eest üsna rullis ja siis see loob nagu mingi kujutluse õigest vaatepildist, samas klassikalise koolisõidu järgi peab hobune just koondades oma kukla kõrgemale ning nina ettepoole viima (samaaegselt raskuse tahapoole kandumisega). Aga kuna ma selliseid klassikalise koolisõidu harrastajaid just väga palju näinud pole, rääkimata selliste hobustega sõitmisest, siis ma ei saa mitte kuidagi väita ega kindel olla, et Albatross seda õigesti teeb.... :P Aga ma tean, tunne on hea, järelikult väga vale ei saa see ka olla.

Saturday, September 11, 2010

Viimati käisin jälle põllul sõitmas, seekord aga tegin pisut konkreetsemalt trenni, mitte lihtsalt ei läinud aega veetma. :P

Põllul on see hea, et seal on palju ruumi. Tõesti, vahel oleks meil vaja kõvasti rohkem ruumi, kui plats seda võimaldab. Ja mitte ainult selleks, et saaks vahelduseks saba sirgu lasta, vaid ka ratsastuse jaoks. Kõige keerulisem on loomulikult väikese platsi peal teha Albatrossiga galoppi. Suur hobune, samm ka seetõttu küllaltki pikk ning hoogsamalt sõites jõuavad need seinad nii kole ruttu ette, et hobuse sirgeks saamiseks ja korrigeerimiseks on aega väga vähe. Selles suhtes on põllul väga mõnus - ja viimane kord keskendusingi päris palju sirgete sõitmisele. Nii traavis kui galopis sõitsin nii kaua otse edasi, kuni tundsin, et ta on ühtlaselt mõlemas ratsmes, ei vaju tagumikuga kuhugi välja ja ei painuta ennast kuhugi ei kehast ega kaelast. Siis tegin kas voldi või poolkaare vms ning jälle samamoodi sirgeks.

Jällegi julgen öelda, et kasu tundus küll pisut olevat. Esialgu tuli ikka mitu korda pikemaid juppe otse sõita, enne kui midagi looma hakkas. Eriti raske oli siis, kui võtsin suuna nt diagonaalis üle põllu. Jubedalt kippus igale poole vajuma, sest tal endal ei olnud absoluutselt mingit sihti ega suunda ette antud - KÕIK pidi ta teada saama minu märguannetest. Taaskord eelis platsil sõitmise ees - platsil on hobusel peaaegu alati mingi nö automaatne suund ette antud. Alates kõige lihtsamast ehk rajal sõitmisest, aga lõpetades ka nt keskliini või diagonaaliga. Mõned korrad neid sirgeid läbi sõita ja hobune hakkab ise ette aimama, kuhu sa lõpuks temaga välja jõuda tahad. Suurel lagendikul sellist asja pole, st et osaliselt võib olla keerulisem teda päris otseseks saada (oleneb muidugi täiesti ka hobusest), aga teisest küljest on suur tõenäosus, et hobune üsna peagi ka ise tähelepanelikumaks muutub, kuna ta peab kogu info ratsaniku käest saama.

Ma usun, et kui suure ala peal saab hobune põhiasjadega ilusasti hakkama, on platsil pärast neid vähemalt sama lihtne teha. Ainuke probleem võib olla see, kui liiga suurel territooriumil ise enam piire ei tunneta ja korraga kogu maa-ala kasutama hakkad - see ei ole tegelikult ju vajalik. Jah, ma võin korraga 100 meetrit või rohkem järjest sirgelt sõita, kui selleks vajadust tunnen, aga järgmine hetk võib sinna otsa vabalt 10-meetrise voldi teha - st et suure platsi kasutamisvõimalus ei tähenda automaatselt ainult suurte kujundite sõitmist ja üldse mitte täpsuse harjutamist. Seevastu ainult platsil sõites võib hobune ilma ratsaniku aru saamatagi hakata nö toetuma seintele ja neid peaaegu et juhtimisvõtete hulka arvestama. Kui siis ratsanik ühel hetkel sama harjutust ilma seinata tegema peab, ei tule miskit välja - sest üks osa on ju puudu.

Niipalju siis sellest... Üldiselt reedest mul jäi hästi hea tunne, sest tallist eemale jalutades oli Albatross see, kes tempot üleval hoidis (enamasti pean ikka iga paari sammu järel jälle meelde tuletama) - liikus aktiivselt edasi, ei vingerdanud ühte ja teise teeäärde ning päris suure osa ajast isegi sirutas ennast suulise poole ning üritas (mõlemalt poolt võrdset!) kontakti saavutada. Eks vahepeal muidugi tuli ringivaatamisi ja uudistamist ette, aga sellest ma pole kunagi mingit probleemi teinud - vaadaku, palju tahab, kuni ta edasi liikumast ei keeldu.

Nüüd on jälle paar mõnusat ideed või plaani silmapiiril, nii et... täitsa ootan juba järgnevaid nädalaid. Kui ma ikka väga keskendun, siis ehk õnnestub ka Albatross tagasi tema parimasse võimalikku vormi saada. :)

Wednesday, September 8, 2010

Käisin jälle maastikul, läksin küll üksi, aga üsna pea tuli Linda oma hobusega meile traavides järgi. Vahepeal tõime paar plehkupannud hobust talli tagasi - sellel hetkel meenutas Albatross karjaajamishobust westernfilmidest Tema oli see hea, rahulik ja usaldusväärne sõber, kes lõtvade ratsmetega kindlalt kodu poole jalutas, samal ajal kui ma nööri otsas metsikut noort taltsutasin. :P Noh - õnneks noor ei olnud niiväga metsik midagi (muidu oleks ta kindlasti ka Albatrossi nakatanud), aga natuke pirtsutas küll ja lõpus tegi mu hobusele isegi tigedat nägu. Albatross tegi vastu ka! Aga nad säilitasid siiski elementaarse viisakuse ning päris tülli ei läinud.

Peale põgenike kojutoomist läksim veel ühele ringile, sai natuke traavitatud ka. Päris mõnus on tegelt, ma arvan, et hakkan edaspidi tihedamalt looduses ja vähem liivaplatsi peal käima. Vähemalt mingi periood... Mitte, et ma platsi peal nüüd ei käikski - ikka käin, aga siiani olen haruharva kuhugi mujale läinud. Albatrossile kindlasti meeldiks rohkem vaheldust saada.

Teisipäeval olime küll platsil. Ei saanud väga üksteise tahtmistele pihta see päev... aga kui miskit positiivset välja tuua, siis see, et galopis ta hakkas hullult hästi tagant töötama - tõi taguotsa enda alla, säilitas hea rütmi ja impulsi isegi päris korraliku koonduse juures. Kahjuks oli ta küll ise veits pinges selle kõige juures.

Monday, September 6, 2010

Laupäeval kasutasin juhust ja tegin mõned hüpped. Hea oli see, et kõigil hüpetel suutsin ise sammu jälgida, koostöö oli hea, mingeid ebaõnnestumisi või arusaamatusi ei tulnud. Halb oli see, et enamus hüppeid tuli liiga lähedalt ning et Albatross tõesti ei vaevu oma jalgu tõstma ühtegi sentimeetrit rohkem, kui hädapärast vaja. Alla siiski midagi ei tõmmanud.

Ise olen oma silmamõõtu niipalju suutnud treenida, et kuskil 3 fuleed enne takistust oskan juba sammu vaadata ning vajadusel siis pisut pikemaks lükata või tagasi hoida, et sammud võimalikult hästi ära mahuks. Küll aga ei suuda ma veel sammude arvu muuta - seda saaks vast teha umbes siis, kui 5-6 fuleed ette oskan vaadata. Kui ma sinnamaale jõuan, siis saaks kõike ka Albatrossi jaoks tunduvalt kergemaks teha, aidata tal sobiv tõukekoht leida jne. Praegu nii hästi veel ei õnnestu, aga vähemalt saan kõige hullemaid mitteklappimisi (mis sõna see veel on...) parandada, nii et hobune ei pea hüppamiseks mingeid ilmvõimatuid liigutusi sooritama.

Õigus, tegelikult kõige esimene hüpe läks küll vähe mööda. Tulin traavis pisikest ristikest ja tõesti ei osanud ette arvata, et ta seda suure hooga ja kaugelt hüppab. Lõpuks jõudsime lausa 85cm-ni, kõrgus missugune. :P
Tegelikult jäin väga rahule temaga... See, et ta ise väga ei pinguta - no see selleks, polegi kõige olulisem. Hea on just see, et koostöö sujus. See on alati hea, ükskõik mida parasjagu hobusega koos teha.

Pühapäeval olid meil pisikesed võistlused, aitasin seal toimetada päev otsa ja õhtul otsustasin Albatrossiga maastikule minna. Okei, tegelikult ma ei käinud siiski PÄRIS maastikul, vaid üsna talli lähedal metsarajal ning hiljem teeäärsel põllul, aga siiski. Siiani olen Albatrossiga üksinda ainult peale trenni jalutamas käinud, seekord tegin terve (lühikese) trenni seal ja päris okei oli, eks me eelmine aasta vaikselt ikkagi harjutasime seda üksinda ringi liikumist. Mulle endale ei meeldi eriti üksinda tallist väga kaugele minna, aga samas tahaksin veidi Albatrossis rohkem julgust kasvatada... ja meievahelist usaldust kah muidugi.

Igatahes tegin siis (Liisi jutust inspireerituna :P) peamiselt häästi pikka traavi kogu aja, lisaks jalutamisele siis muidugi. Nii, et ta mõnusalt mu all ennast edasi tõukaks, samas ei kiirustaks. Ringi tahtis ta küll üsna palju vaadata, aga õnneks eriti kramplikuks ei läinud. Niimoodi lihtsalt aktiivselt edasi sõites peaks nagu kõige kergem olema mõlemalt poolt ühtlaselt lihaseid treenida, aga Albatross suutis muidugi ennast ikka natuke ühte või teistpidi viltu ajada. Osaliselt muidugi ringivahtimise tõttu, hiljem oli parem.

Trenni ei teinud üldse kaua, aga veidi võhmale võttis küll hobuse. :) Aga ainult veidi.

Täna sai poiss puhkepäeva, õuna ja preiravi (ei lähe ära :( ). Tegelesin natuke hoopis Kratiga, kes homme näitusele läheb. Veidi käekõrval kõndimist-traavimist, hiljem groomisin teda pisut ning punusin laka patsidesse valmis.