Friday, December 31, 2010

Ah, pikka kokkuvõtet vist siia seekord kirjutama ei hakka, aga niipalju märgin küll ära, et viimased paar päeva, mis sellel aastal Albatrossiga veetsin, olid supermõnusad. Trennis ratsastasime ja natuke isegi hüppasime (ta oli niiiii tubli), siis tegime põhjaliku puhastuskuuri, sabad-lakad-kabjad ka pisut rohkem korda uueks aastaks. Ja ikka ja jälle veendun, et jep - ta ongi kõige parem ja mina tänu temale kõige õnnelikum! :)

Head uut aastat kõigile!

Tuesday, December 28, 2010

Lumeuputus

Hobustel oli karjamaal heinarull otsa saanud ja mõned loomakesed olid igavusest kaugeleeeeeee hulkuma läinud. Üldiselt nad talvel pole karjamaa tagumises otsas eriti käinud, seega arvata võib, kui kõrge lumi seal on. Sumpasin siis seal ninani lumes tükk aega ja Albatrossi juurde jõudes olin täitsa väsinud. :P Tegin siis vahelduseks sellist nalja, et parkisin ta mäenõlva juurde ja kuidagi upitades isegi õnnestus ennast selga sikutada, nii et Albatross jalutas meid kahte ise tagasi talli juurde ja päästis mu lummeuppumissurmast.
Jalutusnöör oli päitsete küljes mõlemalt poolt, aga need tekkinud "ratsmed" jäid nii lühikeseks, et oli veidi ebamugav hoida ning kuna Albatross leidis ka traktorijälje, mida mööda tal endal kergem kõndida ka oli, siis polnudki nööri vaja - lihtsalt istusin, patsutasin Albatrossi kaela ja jälgisin, kuidas ta mind teistest hobustest mööda värava poole viis... ja NII mõnus tunne oli. :)

Trennis nõudsin üsna vähe, aga üritasin hakkama saada minimaalsete märguannete ja maksimaalselt hea koostööga ja .. jäin vist rahule. Ei olnud täiuslik, aga mõlemad püüdsime, ma usun. Ise olen kuidagi otsustusvõimetu, et MIDA ma temast täpselt tahan. Mul muidugi on mingi ettekujutus sellest, kuidas ideaalis kõik olla võiks, aga millest alustada ja mis praegu tähtis on? Vastavalt oma hetketujule küsin üks päev asju ühtmoodi, teine päev teistmoodi ja mõnes mõttes see ei ole hobuse suhtes aus... aga teisest küljest kui ma midagi ei muuda ja ühele asjale keskendun, siis tekib alati see nõme paigalseis, mis mõjub väga masendavalt. Siiski oli hea trenn.

P-ga sõitsin ka üle pika aja, ei olnud vääga vahva kahjuks. Mõned asjad on talle trennidest hästi kinnistunud ja selgemaks saanud (nt üleminekud galopile), aga sealhulgas on ka palju negatiivseid asju ja nüüd oleks neid ilmselt väga raske muutma hakata. Aga.. ega ma vist ei hakkagi. Praegu vähemalt kindlasti mitte.

Aga Cinderella, ta on niiiiii vahva ja tubli. :) Olen siiski julguse kokku võtnud ja praegu juba suudame õige pisut traavida, iga trenn jälle paar sammukest rohkem, täna tuli lausa 2 väikest ringikest vist järjest. Siis ta tavaliselt jääb ise sammu, nii et edasiminekut on vaja harjutada, aga igatahes tema pärast olen küll praegu superõnnelik.

Sunday, December 26, 2010

Kuna ma vahepeal tahaks Albatrossi juures siiski käia, siis olen nüüd paar päeva jõulude ja uue aasta vahel Tartus (kus praegu eriti kedagi teist ei ole) ning hetkel on nii igav, et peab lihtsalt blogima.

Lõbus on see, et esmaspäevaks-teisipäevaks plaanitud trennid jäävad jälllle ära, nii et noh.. jah.. tõenäoliselt peame elu lõpuni üksi hakkama saama. Oh well, kui nii siis nii. Proovime siis kahekesi tublid olla. :)

Muidu Albatross on küll trenni suhtes äärmiselt entusiastlikult meelestatud. St teeb hea meelega aktiivselt trenni ja mind pole selleks isegi vaja. Viimati kui maneeži läksime, oli seal veel üks trennihobune + üks noor. Kuna siis oli vaja kiiresti sel noorel korraks seljas käia, jätsin Albatrossi nii kauaks keset maneeži seisma. Natuke aega seisis ja vaatas ringi, aga varsti otsustas trennihobuse Lahe järgi mööda suurt ringi jalutama hakata. Vahepeal tegid suunamuutusi jms, ja Albatross tegi kenasti soojendussammu selle ajaga ära.

Varsti olime selle noorega juba lõpetanud, aga tahtsime näha, mis Albatross teeb, kui Lahe traavima hakkab. Otseloomulikult traavis järgi. :) Ma arvan, et ta oleks vabalt terve trenni ära teinud, kui ma vahepeal sekkuda poleks üritanud. See sekkumine oli omaette nali - ma mõtlesin, et kui nad raja pealt tulevad traavis, siis astun kahe hobuse vahele ja peatan Albatrossi, aga ta hoopis ehmus mu äkilise liigutuse peale, hüppas teises suunas eemale ja jooksis nüüd ise mööda platsi ringi, tegi vahepeal soojendushüppe üle väikse risti ja võttis jälle Lahele sappa.

Kui ma siis lõpuks tema juurde jõudsin, ei paistnud ta hästi aru saavat, miks ma talle üldse selga peaks ronima, kui ta kõigega üksinda sama hästi hakkama saab. :)

Aga nüüd ma tahaks ükspäev teha mingeid latte või kavalette ja vb isegi pisikesi võimlemishüppeid ja siis tegelikult tahaks minna põllu peale kah. Kurtnas üks nädalavahetus käisime (jei, sain ka pisikest Falsut proovida :) ) ja sellest ajast peale on isu Albatrossiga ka minna, aga ma kardan, et see lumi on seal niiiiiiiii kõrge, et on võimatu midagi teha. Aga võib-olla siis lihtsalt jalutame peale trenni sinna ükspäev ja vaatame olukorda.

Häid jõule igatahes kõigile ja olge hästi õnnelikud koos oma neljajalgsete sõpradega!

Tuesday, December 21, 2010

Mul oli täna päris blond hetk Albatrossi seljas, kui ta trenni lõpus maha jalutamise ajal kahest maalatist (mille vahe oli poolteist meetrit) "puhtalt" üle kõndis, st tegi vahele ainult ühe sammu, nii nagu peab. Mõtlesin, et EI OLE võimalik, et ta oma sammu 1,5m pikkuseks venitab... aga muidugi ei ole, jõudis mulle hetk hiljem kohale. Kui ta vasak jalg maandub nt just enne esimest latti, parem jalg kahe lati keskele, ja vasak jalg uuesti kohe peale tagumist latti, siis saab need latid ületatud ka 80cm-se sammupikkusega ju.

Täitsa rumal tunne :), aga ma pole tõesti sellele kunagi varem nii mõelnud. Ja nüüd hakkan isegi aru saama neist, kes ütlevad, et maalattidel/kavalettidel pole erilist mõtet, kui neid nt alla 4 reas on. Hobuse harjutamiseks ja tähelepanu koondamiseks vb küll, aga nagu füüsilise treeningu seisukohalt tõesti eriti mitte. Kolm on veel okei, seal ei ole see "viilimisruum" nii suur, aga peale tänast ma ei näe vist küll kunagi enam mõtet ainult kahte latti ritta panna, sest see ei reguleeri põhimõtteliselt üldse sammupikkust (v.a. siis, kui hobune otse lati peale astuma hakkaks - siis vast ikka venitab natuke). Noh, tegelikult ma sisetunde järgi olengi tavaliselt vähemalt 3 pannud, aga täna lihtsalt olid need platsil paarikaupa takistuste juures.

Teine kuuldus kavalettide kohta on, et neid peab alati olema paarisarv. Kes teab, äkki ma saan ükskord kauges tulevikus ka selle soovituse pointile pihta? :)

Aga muidu oli enam-vähem vahva trenn. Proovisin lihtsaid, kuid erinevaid harjutusi. Alguses oli Albatross suhteliselt ärevil jälle, vahtis palju (ta ongi viimasel ajal üksinda sõites selline olnud miskipärast), isegi hüppas ringi paar korda, aga olin väga rahul sellega, kuidas ma ta ikkagi keskenduma ja reageerima sain. Sammus ja traavis oli seejäral kõik okei, galopis läks vähe raskemaks selles mõttes, et no ei saaaanud teda päris vasaku ratsme pealt ära. Tegelikult on asi ka selles, et traavis ma suudan paremalt poolt ilusti kontakti säilitada, aga galopis hakkan liiga selle vasaku ratsmega mässama, unustan parema poole ära ja kui paremal pool valitseb tühjus, siis puudub tal ju võimalus nö teise ratsme peal joosta ja toetubki aina rohkem vasakule.

Ja vasakule sõita on ikka raskem kui paremale, sest PALJU häirivam on see, kui liiga tugev on sisemine ratse (pigem las olla välimine kohati tugevam) + paremale tal on enda liikumine ka kuidagi ühtlasem ja ümaram ja rohkem tasakaalus. Ma muidugi ei tea, kumb siin see põhjus ja kumb tagajärg on.

Sunday, December 19, 2010

Hetkel tulevad puhtalt Albatrossi ja C päevad, sest mitmed noored pidid üks päev oma hundihammastest loobuma. Hakamooridega saab küll sõita, aga that's not my cup of tea. Kui mõtlema hakata, siis ma ei ole vist kunagi hakamooridega hobusega ratsutanud, aga nagu selgub, ei tunne ma sellest ka puudust. Kui ma kunagi mingit suulisevaba varianti prooviksin, siis ma tõenäoliselt eelistaksin midagi sidepulli või Dr. Cooki valjaste laadset... Aga niipalju siis sellest.

Aga C... temaga on raske. Ma olen varem ainult kahe enam-vähem sama keerulise hobusega tegelenud, kusjuures üks neist oli vägagi sarnane temaga, ehk siis temperament ja iseloom ja kõik on super, välja arvatud see üks pisike asi... Selles mõttes eriti kaugemale polegi jõudnud temaga vahepeal, sammu ikka kõnnime tasapisi ja see on siiani okei olnud. Aga traavi ma ei julge proovida.

See on naljakas, et kui ma noorte hobustega tegelen, siis vahel keegi kommenteerib, et hulljulge, aga tegelikult see pole ju üldse nii. Kui ma midagi teen, siis ma olen enamasti 90% veendunud, et see on turvaline ja rohkem kui 90% juhtudest on see nii ka olnud.
Üks hea näide on see, et ma enamasti tegelen üksinda hobustega. Ja kui kõrvalseisjale tundub ohtlik, et ma ilma kellegi hoidmata hobusele selga ronin, siis mulle tundub palju ohtlikum see, kui hobusega tegelevad kaks erinevate reaktsioonidega, erinevate kogemustega inimest, kellest vähemalt üks eriti hästi konkreetset hobust ei tunne ja tuleb loota selle peale, et hobune kuulab neid märguandeid ja seda inimest, keda parasjagu vaja, ning suudab teisest inimesest mitte välja teha. Minu arust on selline viis tunduvalt "hulljulgem".

Mõnikord tuleb aga ikka ette mingi pirn (nagu nüüd) ja kui ma olen ohutuses ainult 10% veendunud, siis kuidagi ei taha ennast sundida ikkagi järele katsetama, kas veab seekord või mitte. Muidugi noortega tegeledes on riskide täielik vältimine võimatu, sest vastasel juhul ei jõuaks kuigi kaugele. Üha rohkem olen ma veendunud ka selles, et väga oluline on hobust hästi tunda - sest edasimineku kiirus sõltub väga palju sisetundest, kas hobune tundub uueks asjaks valmis olevat või mitte. Nt kõik hobused ei PEA oskama kordel joosta enne selgaminemist - on tulnud ette paar loomakest, kes tõesti sellest kas aru ei saa või ei taha saada, aga see ei pruugi mingi määrav aspekt olla (kusjuures nad on kordel jooksmise ilusasti lõpuks ära õppinud, aga seda alles hiljem). Kõige selle tõttu eelistan ma iga kell ise hobusega algusest peale tegelemist, et teda tundma õppida, mitte olla ainult see, kes selga ronib (kuigi ajapuuduse tõttu läheb vahel ka nii). Sest see esimene selgaronimine - see oli mulle võib-olla kunagi tähtis Albatrossi puhul, kelle jaoks ma olin esimene ratsanik ja kes oli minu jaoks esimene selline hobune - praeguseks on sellest ju üsna ükskõik, just see õppimise-õpetamise protsess on see, mille pärast mulle noortega tegeleda meeldib.

Tagasi teemasse minnes, siis ma ikkagi usun, et C-st saab ükskord mõnus hobune ka ratsutamiseks. Usun seda vist iga hobuse puhul - aga enamasti nii ongi ju. Ja tõsiselt, optimistlik on NII palju toredam ja kergem olla, kui pessimistlik! Ma olen ju mõlemaid proovinud, nii et tean, millest räägin. :D

Ja Albatross... ta käis trennis üks päev. Mõtlesin tükk aega, aga kuna ma ikka eriti ei taha, et ta terve jaanuarikuu JÄLLE puhkaks, kuni ma ära olen, siis ta võiks vahetevahel teistega trennis käia. Ja tegime juba nüüd algust, et siis ma mõned korrad näen ise ka, mis mu hobune teeb ja kuidas läheb ja siis on süda rahulikum. Oli täitsa okei, kui välja arvata see, et ta iga võõra inimesega ikka proovib, kas annab natuke laiselda. :)

Aga jah, kui ta vahepeal ka ennast natuke liigutab, siis võib-olla väike osa vormist, mis praegu muidugi ka eriti kiita pole, jääb alles, nii et ei pea veebruaris jälle vaikselt pisitasa ainult hobuse "liigutamisega" pihta hakkama. Kusjuuuures, ma mõtlesin, et äkki tund aega trenni on talle liiga palju, kuna ma teatavasti väga pikkasid trenne ei tee ja võib-olla ta vastupidavus ei ole peale seda silmajama veel päris endisele tasemele tõusnud, aga Triinu sõnul oli ta vist ainuke hobune, kes selles trennis märjaks ei läinud. See on väga veider, sest tal on vähem koormust kui tunnikatel ja see aasta ka üsna paks talvekarv, aga näed... eks ta vast ise ka muidugi säästab energiat rohkem kui teised, sest kuigi kõik tegid enam-vähem samu asju ja sama palju, siis Albatross ei lasknud endale kunagi kaks korda öelda, et võib jälle sammu jääda. :P

Tema tekke ei olnud ma seegi talv veel välja otsinud (nii lihtne on, kui saab ilma hakkama), aga Albatross parandas selle vea ja sikutas tekihoidla kuskilt tagumisest nurgast oma teki ühel öösel külje alla soojenduseks. :) Ta boksi kõrval lae all on kohe suur tekiriiul ja kuigi ta teoreetiliselt ei tohiks ulatada oma ninaga tekkideni, sest boksisein on kõrge, seina ja lae vahel ka suht vähe ruumi, ning tekid boksiseinast alati võimalikult kaugele lükatud, siis kuuldatavasti on ta sellist nalja juba mitmeid kordi teinud, lihtsalt siiani teiste tekkidega. Not so funny vist nende jaoks, kes tekke reaalselt KASUTADA tahavad.

Kuna kisub jälle pikale, siis trennijutud jäävad praegu ära. Aga üldiselt olen enam-vähem rahul... leidsin youtubest mõned huvtavad treeningvideod ühest hobusest, kus on treeneri jutt peal ja ta meeldib mulle, sest räägib täpselt selliseid asju, nagu ma tahaks, et mulle trenni ajal öeldaks. AGA kuna miski ei saa olla ideaalne, siis kohati kuuleb ka tema suust "nose more towards you" blablablaa, kuid eks ma siis keskendun ainult sellele osale, mis mulle meeldib.

Thursday, December 9, 2010

kõikidest natuke

Prei on kõige toredam asi ÜLDSE, eksole. Kõigil 5 loomal, kellega ma viimase paari nädala jooksul mingil määral tegelenud olen, on jalad vähem või rohkem kärnas ja nad ei ole sugugi ainukesed meil karjas. Väga veider, lumi on ju maas ja puha. Mõtlesime, et äkki on silo sellele kaasa aidanud (mõni rull olevat suht ristikurohke olnud), aga samas nt isegi suviti lööb ju valgutundlikus välja ainult mõnel hobustel, mitte enamikul. Nõme värk igatahes, kuigi praeguste ilmadega saab seda enam-vähem ilusti õnneks ravida ja kontrolli all hoida, kui viitsimist on.

Albatross pidi nüüd ka lõppude-lõpuks oma sõrgatsituttidest loobuma, sest muidu ta jalad ei kuiva peale pesemist never-ever ära, igasugune rohi ei jõua ka nahani, ja üldse jama. Aga ma olen tal nüüd 2x jalgu pesnud ja rohtu pannud (mingi paaripäevaste vahedega) ja juba on väga palju parem. Seega on lootust, et praegusest preist on täitsa võimalik lahti saada.

Aga muidu on kõik päris tore. Albatross on nooh.. täitsa okei. Galopis isegi kohati parem kui sammus ja traavis (sellist perioodi meil pole küll siiani vist veel kunagi olnud), aga võib-olla ma galopis lihtsalt rahuldun vähemaga. Liikumine on taas kuidagi lahtisemaks läinud selle nädala jooksul, see on hää - võib-olla oli siis ikkagi lihtsalt pinnas süüdi. Et kui ühes kohas oli kõva, siis ta kartis, et mujal on ka ja ei julgenud väga entusiastlikult joosta?

Ja silm pole kah uuesti kehvemaks läinud, vaid paistab eemalt vaadates täitsa korras, lähemalt ikka näeb veel loomulikult veresooni ja hallikat pinda.

Siis on mul ju veel Cinderella, kellega ma olen nüüdseks lausa sammu kõndinud paar korda seljas. Ma küll iga kord ootan, et millal tal see saatuslik rodeohoog (mida ta kordel või sadulas kõõlumise ajal vahel demonstreerinud on) pihta hakkab, aga siiani on ta mind säästnud. Peaks ikka vist teiste soovitusel talle kaela ümber mingi jaluserihma vms monteerima, kuigi arvestades tema kitsehüppeid ei ole ma eriti optimistlik selles osas, et mingist rihmast kinni hoidmine mind päästaks. :P Nii kõrgelt (igatahes kõrgem kui Albatross) võib kukkumine lausa valus olla.

Pirelli ja Sebastianiga ei ole nii palju jõudnud, aga nad käivad vahelduva eduga trennis ka. Pirelli näitab ikka iseloomu vahel, kui harjumatu ratsanik või võõras käitumine on ja Sebastianil on lihtsalt füüsiliselt raske mõnda asja korralikult teha. Aga noored kõik ja õpivad alles ju.

Jaanika äraolekul tegelen mingi 1-2x nädalas Tabithaga ka, tundub hästi tore loomake :), aga ka vist mitte väga pikalt sadulas käinud ja tundub, et varsake kõhus teeb ta jaoks enda (ja ratsaniku) tasakaalustamist ka raskemaks. Seega teen peamiselt traavi, mis on täitsa hea; ning galoppi, mis on keerulisem, ainult minimaalselt. Nagunii läheb varsti puhkama, pole vist mõtet üle pingutada.

Saturday, December 4, 2010

Seoses sellega, et Albatrossiga jälle vaikselt trennitama saab hakata, tekib mul loomulikult taas igasuguseid mõtteid, ideid ja küsimusi. Hoiatan ka, et järgneb vist selle blogi ajaloo kõige pikem sissekanne, nii et kes mingeid spetsiifilisi kirjeldusi lugeda ei viitsi, võivad piirduda nii umbes esimese ja viimase lõiguga. ;)

Üleeile tahtsin teda veits ilma ratsanikuta liigutada, seega võtsin kordele, aga lõppkokkuvõttes väga ei kordetanudki. Suuliste külge ei tahtnud kordet panna, aga tavaliste päitsetega on siiski mõnes mõttes kehv, seega lasingi tal natuke lihtsalt liikuda, mingit "tööd" ei teinud. Ega Albatross ei viitsinud ka väga kuskil nööri otsas niisama sörkida, seega tegime hästi vähe. Oma jõu- ja ilunumbrid jõudis ta muidugi ära näidata, hüppas paar korda õhku, tegi mõned kiirendused, ja muu selline normaalne peale kuu ajast puhkust kordel demonstreeritav värk. Kordel on ta alati "metsikum" kui sadula all.

Eile ja täna siis käisin natu seljas ja sellest kirjutakski. Eilse lühikese peamiselt sammu sisaldava trenni jooksul (hoidsin samal ajal kahel trenniponil silma peal, mis lõppes sellega, et suurem osa tähelepanust läks neile) tundsin kahte probleemset asja (õnneks palju ka mitteprobleemseid asju! aga nendest täna ei kirjuta): esiteks ikka ja jälle seda, et ta ennast kõveraks kippus keerama, ja teiseks seda, et ta pöörete peal kehaga üsna viltu vajus. Selles tavalises mõttes nagu sisse vajumist polnud, et õlaga trügiks, paine valeks vahetuks jne, aga ta keha läks umbes nii nagu mootorrattad siis, kui suure kiiruse pealt kurve võetakse - hästi kaldu. Galopis ma olen seda varemgi tundnud, traavis pole aga väga probeem olnud.

Kuna ma viimastel päevadel olen aga hästi palju uurinud/lugenud/vaadanud hobuse loomuliku asümmeetria kohta, siis sain aru, et selline kaldumine on põhjustatud täpselt samast asjast, mis pea-kaela kõverdamine - sellest et hobune ei ole mõlemalt poolt ühesugune ja seetõttu mitte päris sirge. Seega need kaks põhilist probleemi, mis ma märkasin, on sisuliselt üks ja sama. Sama põhjus, erinevad väljendusviisid.

Kui nüüd sellest pea ja kaela ebanormaalsest kõverdamisest täpsemalt rääkida, siis Albatrossi puhul tähendab see eelkõige seda, et suurem osa kaela (turjast kuni kuklani või vahel natuke lühemalt, umbes kuni kolmanda kaelalülini) on painutatud ühele poole ja siis see viimane ots teisele poole. Kui paine on teisele poole alates kolmandast kaelalülist, siis on seljas olles reaalselt näha, kuidas kael on S-kujuline. Kui aga paine on sama kuni kuklani, siis on nö vales paindes ainult pea, aga kuna pea eksole ei paindu :P, siis see väljendub selles, et ta keerab pea viltu ja nina väljapoole. Igatahes tähendab see, et ta ei ole läbi kogu keha ühtlaselt paindes ja lõdvestunud.

Selleks, et kaela mitte üle painutada või kõveraks muuta, peab hobust olema võimalik painutada kuklast, ning ta peab sealt pehme ja järeleandlik (kuigi mulle ei meeldi see sõna väga) olema. St, et kui sa natuke ühe käe sõrmed ratsme õmber kokku pigistad, peab hobune võtma kuklast vastavale poolele kerge asetuse, ILMA et ta kael seejuures kuhugipoole liiguks. Kael peab turjast alates kogu pikkuses olema otse.

Muidugi, kui asi toimub liikumise pealt ja sa hobusega nt volti teed, ta säärega kehast paindesse nõuad, siis selleks, et kogu keha painduks ühtlaselt, peab ka kael natuke pöörduma, aga täpselt sama palju kui keha ise! Hobuse selgroo rindkere- ja nimmeosa on palju jäigem, kui ta kael, mistõttu kael kipub alati rohkem painduma, see aga on vale. Kaela paindumine peaks 100% tulema ainult sääretöö tagajärjel, sest niipea, kui seda hakkab mõjutama ratsaniku käsi, läheb suure tõenäosusega kõik nässu. Käsi võib ratsmega pisut mängides mõjutada ainult kuklast painutamist, mitte turjast, kust kael alguse saab.

Niisiis, selleks, et asi lihtsam oleks, tegin Albatrossiga kukla-asetamise harjutust seisu pealt. Võtsin ta rajale seisma, nii et hobune oli kogu kehast sirge, ja siis liigutasin ühe poole näppe hääästi natuke, nii et ta vaatas õige natuke sissepoole, aga kael veel ei liikunud kuhugi. Seda peab suhteliselt hoolikalt jälgima, sest isegi Albatrossi puhul, kes ei ole alati just kõige tundlikuma suuga hobune, piisas väga vähesest selleks, et ta oma kukla ühele või teisele poole asetaks. Niipea, kui liiga palju küsid, keerab hobune pead juba koos kaelaga ja see on jälle vale. Seda tegin siis kordamööda ühele ja teisele poole, ja täitsa reageeris, kael jäi ka ilusti sirgeks.

Veel üks asi, mida sellist harjutust tehes võib jälgida, on see, kui hobuse kukla pealt käib selline jõnks läbi, inglise keeles nimetatakse seda "flipping the crest" või "flipping the nuchal ligament". Kui ma seda esimest korda proovisin/vaatasin Albatrossi peal, siis ma olin täiesti üllatunud, kui hästi seda näha on. Ühesõnaga, kui hobune kuklast ühes suunas ÕIGESTI asetub, siis liigub kuklal naha all olev osa ühele poole - ja sealt käib kohe selline silmaga märgatav jõnks läbi. Kui kukal teises suunas asetada, siis liigub jälle teisele poole. Ma ei teagi, mis see täpselt on, mis seal liigub, kas nahaalune rasvakiht või tõesti siis see kuklataguse-side (ingl k. nuchal ligament), aga midagi igatahes liigub, ja see näitab väga hästi ära, kas hobune tegelikult ka kuklaasendit muudab või lihtsalt liigutab pead ja kaela ühele küljele, ise seejuures veidi kõveraks jäädes.

Kui ma seda eelkirjeldatud harjutust eile Albatrossi seljas proovisin, siis ma jõnksu eriti tihti ei näinud, täna aga juba küll. Esimest korda (kunagi ammu) vaatasin seda üldse maa peal olles - see on lihtsam. Seisin ta ees, lasin tal pea natuke allapoole tuua, et kukalt näeksin, ja siis liigutasin suulist kordamööda ühelt poolt, nii et ta painutas vasakule, ja teiselt poolt, nii et painutas paremale. Teiste hobuste peal pole ma seda proovinud, seega ei tea, kas mõni hobune on ka niiiii jäik ja kuidagi ühepoolne kuklast, et ta üldse asetust ei muudagi, aga enamikul on "jõnksu" tõenäoliselt ikkagi näha. Võib-olla mitte kohe esimese "asetamisega", aga kui ühes ja teises suunas kordamööda painutada, siis mingi hetk peaks nägema siiski.

UD-foorumis oli kirjutatud, et tegelikult näeb isegi tipptasemel hobuseid, kes sõidavad nt kogu skeemi läbi ühepoolse kuklaasetusega. Kaelaasendit loomulikult muudavad, aga kuklast jäävad samaks, lihtsalt sellel tasemel keegi ei pööra enam eriti sellele tähelepanu. Ma päris hästi seda uskuda ei tahtnud, aga kui ma nüüd eile sattusin vaatama Totilase videot tema uue sõitjaga, ja konkreetselt seda jälgima hakkasin, siis täiesti lõpp! Ma nägin niiiii paljusid kohti, kus hobune ei olnud sirge, et see on lausa naljakas. :D Uskumatu, noh. Vigasid muidugi leiabki igalt poolt, kui otsida, ja see ei ole nüüd kuidagi Totilase halvustamiseks öeldud, sest ta on mu arvates vägaväga andekas hobune (+ uue ratsanikuga pole ka koostöö kunagi kohe alguses parimal tasemel), aga... nobody's perfect ja tuleb siiski välja, et ka tipphobustel on omad raskused.

Ja üldse - kui tuua nt võrdlus inimeste seast, siis paremakäeline inimene ei suuda kunagi vasaku käega õppida kõike sama hästi tegema, kui paremaga. Vasak käsi võib pideva treenimise abil päris osavaks saada, aga kui sa oled sünnist saati kirjutanud parema käega (okei, sünnist saati ei kirjuta, aga põhimõtteliselt :D) ja teed seda ka edaspidi, siis võid küll iga päev natuke vasakut kätt ka harjutada, aga sama hästi või ilusasti kirjutama ei õpi.

See vasaku-paremakäelisus ei ole küll päris sama, mis hobuste puhul nõrgem ja tugevam külg, aga osaliselt saab mu arust võrrelda küll. Miks peaks hobune, kes on sünnist saati rohkem paremale painutatud, treeningu tulemusena (mis kestab iga päev vb tund aega ja sellest mitte kõik ei ole nö raskema küljega tegelemine) mõlemalt poolt nö võrdseks muutuma? Jällegi, treening aitab väga palju, aga mingit täiuslikkust ei olegi võimalik saavutada.

Oeh, ja kui ma nüüd lõpuks kirjutamisega tänase trennini jõuan, siis ütleks, et see oli päris hea. Hoidsin kogu aeg meeles sedasama asja, et KUI ma käega midagi teen, siis ainult kukla lõdvestamiseks... ja et ei kasutaks kätt üle, ei tõmbaks sellega kaela ühele/teisele poole ja see aitas! Vajaliku kaelapainde võttis ta iga kord ise, koos sääresurve tagajärjel tekkinud kehapaindega - loomulikult paremale natuke rohkem kui vasakule, sest see on tema jaoks lihtsam, aga see pole mingi oluline probleem hetkel.
Galopis jäi küll mõnusaks pehmeks kuklast kogu aja, aga ikka kippus rohkem peakest viltu ajama, kui traavis. Jõudsin ühesõnaga sinnani, et ma VIST ise enam ei soodustanud väga seda kõverust ja nendel hetkedel oli super. Enda loomuliku asümmeetria ja ka halbade harjumuste tõttu (millele ma varem kahjuks kaasa aidanud olen) ajas ta aga mõnikord siiski ise selle kaela kõveraks ja siis ma enam eriti midagi teha ei osanud. St et selle jama vältimine ja üldse mitte tekkida laskmine on palju lihtsam, kui parandamine. Aga kokkuvõttes oli trenn mu arust üsna positiivne.

Tegin üsna lühidalt, aga Albatross jõudis vahepeal hingeldama hakata ning isegi pisut niiskeks läks kaela pealt. Võhm on ilmselgelt meid hüljanud selle puhkeperioodi jooksul. :P Ning kabjad tunduvad tal praegu üsna tundlikud... meil jõudis eelmine nädal ju plats täpselt üks päev enne soolamist ära jäätuda ning kuigi enamus on nüüdseks pehmenenud, on mõnes kohas siiski pealmise lahtise liiva all mõned sügavamalt jäätunud kohad ja seal talle kohe üldse ei meeldi astuda, nii et suht piiratud ala peal tuleb sõita. Aga loodetavasti pehnemevad ka need mõned külmunud lapid üsna peatselt - ülejäänud ju küll sulas üles. :)