Wednesday, December 28, 2016

Jõulukokkuvõte

Albatross elab ikka rõõmsalt oma elu, hetkel käib koos kolme sõbraga koplis. Sügisel oli ta mõnda aega kahe pensionäriga koos ja natuke mõtlesin, et kas tal seal igav ka võib hakata (kuigi väidetavalt ta sel ajal lihtsalt tegi üksi koplis kiiremaid ringe igavuse peletamiseks), aga nüüd on tal jälle uus noor 3-aastane eesti tõugu täkk kantseldada ja saavad väga lõbusalt omavahel läbi.

Kuigi Albsul üldiselt hingamisprobleeme polnud pole, siis kerget allergiat heinatolmu vastu on siiski ka tema juba nii mõnedki aastad talviti väljendanud, ehk aeg-ajalt köhatab. Paar nädalat tagasi läks kerge köhatamine aga mõne päevaga üle selliseks läkastamiseks, et köhahood olid pikad ja sügavad ning kõlasid ikka väga-väga koledalt. Kuna muidu oli hobune igatpidi terve ja vaikselt selgus, et peale uue heinarulli etteandmist eelmisel nädalal oli terve kamp kergelt köhatama hakanud, siis vahetasime katsetuseks õuesööda ka kuivsilo vastu ja kõik said järsku terveks. :) Ei pruugi üldse pealtnäha kole hein olla, aga kui on ikka piisavalt palju ja piisavalt väikeste osakestega tolmu (mis inimsilmale nähtavad muuseas ei olegi), siis mõju on hobustele päris karm.

Praegusel hetkel jäidki nad täielikult kuivsilo peale, aga kuna meil nüüd kõik heina- ja siloproovid tublisti tehtud tallis ning avastatud, et silo on väga valguvaene, siis pidin oma lihtsa Albatrossile mõeldud söödarežiimi hoopis ümber tegema. Nüüd olen ka siis lõpuks korralik hobuseomanik ja ostan hobusele esimest korda elus lisasööta :P (pean silmas sellist komplekssööta, spetsiifilisi lisandeid on ta mõningaid varem saanud).Kabjad on meil nagu on ja eelmisel talvel Albatross natuke külmetas, mille üks võimalikest põhjustest lihtsalt kesine talvekarv - ning kuna hea karvastik ja kabjad on samamoodi valgust sõltuvuses nagu lihasedki, siis pigem ikkagi püüan neid puudujääke kompenseerida.

Kapjade jaoks otsustasin ühe biotiinikuuri ka talle veel teha. Kunagi katsetasin päris pikalt, hindasin tulemust kabjapragude järgi, mis püsisid muutumatuna ning otsustasin, et ei olnud kasu. :) Nüüd on teadmised natuke teised ja ootused samuti veidi erinevad, nii et tekkis isu uuesti katsetada. Kui isegi kabjasarve kvaliteet ei parane, aga biotiin natukenegi kasvukiirust lisaks, oleks sellestki kasu.

Albatrossi kapju värgin jälle ise alates raudade ära võtmisest sügisel ning noh... väheke hakkan vist juba lootust kaotama, et ta omale terveid ja ilusaid kapju kasvatada üldse suudab - olulisem sellest on muidugi kabja funktsioneerimine ja koplis ringijooksmiseks piisab talle oma kapjadest õnneks küll ka sellisena nagu nad praegu on. Aga ilusamad oleks paremad ;)
Samas on tal tõesti äärmiselt aeglane see kabjakasv, nii et üritan siiski järjepidevust säilitada ja mõtlen, et võib-olla siiski ei näegi alati paari kuuga veel nii ekstreemseid muutusi kui ootaks, peab ikka vähemalt ühe terve kabjakapsli jagu kasvu ära ootama. Väikseid muutusi suudab ikka leida, kui hästi otsida ja ennast veenda. ;) No näiteks see on juba päris tore muutus, et ma saan tal ise kabjad optimaalse pikkusega hoida, mitte vaadata kuidas rauas kabi sepa külaskäiku oodates panniks kasvab. Eks see kivi on hobuseomaniku enda kapsaaeda ka, et miks siis õigeaegselt seppa kohale ei organiseeri. Albatrossi puhul oleks see optimaalne aeg ilmselt u iga 5 nädala tagant, samas pole teisest küljest piisavalt kabjamaterjali, et nii tihedalt sinna uusi naelaauke sisse lüüa, nii et nokk kinni-saba lahti olukord nii või teisiti.

Lätis koolitusel osalemine tõstis igatahes veel kõvasti motivatsiooni selle kabjahoolduse teemaga tegeleda, nii et Albatrossiga jätkan ja lisaks talle olen veel igasuguste ettesattunud vähegi värkimist vajavate kapjade kallal käinud. :P Peamiselt minu enda "hoolealused", aga on ka teisi juhtunud. Nii kaua kui ma kedagi vigaseks ei värgi (see tundub mingi trend viimasel ajal olevat, et hobused ongi lombakad peale sepa külaskäiku), siis olen üsna veendunud, et paremaks saab ikka. Mitte võib-olla nii heaks kui kogenud sepa käe all (st kogenud sepa, kes viitsib oma tööd korralikult teha ja ei lõika hobust lombakaks), aga paremaks kindlasti kui enne. Kui mu selg vähegi kannataks, siis oleks huvi sellega veel palju rohkem tegeleda, aga praegu teen nii palju kui jõuan ja jaksan - endal on huvitav ja samas tore ju, kui mõnele hobusele veel kasulik saab olla.

V-st ka nii palju, et tema edusammudest blogimisega olen küll hätta jäänud nagu ikka, aga tegelikult on ta väga tubli poiss ja käib praeguseks ilusasti sadulas. Esimesi kordi kordel traavitades tal korra tekkis väike ärevus ja üritas pisut põgeneda, aga see kestis ka ainult pool ringi ja rohkem ta seda korranud pole. Nüüdseks ei tekita ratsanik temas enam mingeid kahtlaseid tundeid.  Galoppi oleme vähe teinud, ainult katsetamise mõttes, aga peamiselt tuleks nüüd traavis ratsastamisele keskenduda, et V loomulikku liikumisviisi ehk nõgusa seljaga ringisiblimist mingis teises suunas edasi arendada. :) Veel on selgumata, kas sellega hakkan edaspidi tegelema mina või keegi teine.

Tuesday, November 22, 2016

Väike V ratsahobuseks vol 3

Nii, vahepeal jälle peaaegu 2 nädalat möödas ja uued sammud tulevad tasapisi, kuid kindlalt. :)

- Peale mõnda korda maneežis veendudes, et sadula selga panemine on küll veidi hirmus, kuid mingit pukitamiseinstinkti see tal esimestel sammudel ei tekita, siis hakkasin seda tegema vahekäigus, kus ta meelsasti ja viisakalt nööride vahel seista oskab. Esimesi kordi ma tundlikule hobusele sadulat tallis selga ei paneks, sest olen kõrvalt näinud neid nii peaga lakke hüppamas kui betooni peale viskumas ja tegemist ei ole sellise kogemusega, millist oma hobusele sooviksin. Kuna aga talli vahel puhastamise ajal paigal seismine oli V jaoks võib-olla veidi loogilisem, kui tühjas maneežis paigal seismine hoolimata sellest, et kole sadul tema suunas tuleb (ja ehmatab ta just siis, kui ta valel hetkel vale sammu teeb) ,siis tahtsin võimalikult kiiresti saduldamist talli vahel tegema hakata. Nüüdseks võtame juba mõlemad seda protsessi täitsa vabalt, ei pea enam nii ettevaatlikult tegutsema.

- Tundlik, nagu ta on, siis jaluste alla laskmine, nii et need tema jala ja kõhu vastu vahepeal loksuda saavad, oli järjekordselt ehmatav muutus. Mina enamasti lisaks jalutamisele lasen neil siiski ka lahtiste jalustega kordel joosta, veendumaks, et see neid väga ei ehmata. See on teadagi vastuoluline teema ja ka mina olen aegade jooksul oma arvamust selles osas muutnud - eelkõige ilmselt seetõttu, et olen isiklikult paar korda küll noore hobuse seljast alla kukkunud mitte sellepärast, et ta lihtsalt pukitas, vaid sellepärast, et minul sellise aktsiooni puhul jalus ära kadus ja vastu hobuse õlga kukkus, mis omakorda noore looma lõplikult paanikasse ajas (ja mida rohkem ta hüppab, seda rohkem jalus teda loomulikult hirmutab). Ma olen nõus, et lahtiste jaluste vastu külgi hüplemine ei ole hobuse jaoks eriliselt mugav, mistõttu ma teen ka seda ainult reaktsiooni kontrollimiseks ja kui olen veendunud, et hobune jaluste liikumist otseselt ei KARDA, siis rohkem ma neil kõlksuda ei lase ka. Samuti ei lase ma jaluseid alla kohe kordetamise alguses, kus hobune suurema tõenäosusega üle reageerida või lihtsalt energilisuse tõttu ringi hüpelda võib, vaid ootan kuni ta rahulikult ja stabiilselt traavi jookseb ning siis proovin sama ka alla lastud jalustega.

V on kindlasti üks neist, kes natuke kipub jaluste liikumise peale ehmuma küll - seda vahel ka lihtsalt sammus jalutades, nii et piisab vaid puudutusest vastu tema küünarnukki. Õnneks reageerib ta oluliselt vähem sellele, kui mina ise teda samast piirkonnast puudutan, nii et loodan, et selga ronides ta sellele üle ei reageeri - sellegipoolest on mul hea teada, et mingi õnnetu olukorra puhkemisel (kui mina juba näiteks seljas olen) et tunneks ta ootamatult lahtist jalust elus esmakordselt vastu oma jalga liikumas.

- Kuna varustusega tutvumise ja harjumise etapp hakkab tasapisi mööda saama, siis olen alustanud ka üle selja kõõlumisega ning üht kätt üle turja hoides teda ratsmete abil juhtimisega. Kõike varasemat võrreldes on ta neisse kahte asja küll äärmiselt enesekindlalt suhtunud. Sellist kõõlumist olen tegelikult juba pikema aja vältel natuke ka enne harjutanud, ilma sadulata näiteks teda tooli kõrvale parkides ja natuke seljale nõjatudes. Suust ta vähemalt antud hetkel väga tundlik ei tundu (mõtlen siinkohal liigset tundlikkust, mis väljendub selles, et igasugune katse ratsmega kontakti võtta hobust endast välja ajaks), nii et ratsmete abil juhtimist saab ka edukalt harrastada. Mingitest pööramistest ja keeramistest ta väga veel aru ei saa, aga liikudes kontakti hoidmine ning peatused (mis suuremas osas toimuvad häälkäskluse abil, aga siiski lisan ka kerge ratsmemärguande) ei valmista muret. Kui paljud harrastavad selliste asjade jaoks topeltkordet, siis mina pean palju lihtsamaks variandiks lihtsalt hobuse kõrval liikumist. Seda saab edukalt teha ka traavis (eeldusel, et sa natuke kaasa joosta jaksad :) ) ning vähese harjutamise tagajärjel on võimalik üle sadula ulatuva käe abil juba päris palju oma keharaskust sadulasse viia ja nö lasta ennast hobusel suures jaos edasi kanda, nii et minu jalad puudutavad maad ainult õrnalt ja väga palju tööd edasi tõukamiseks ei tee. :) Raske veidi seletada, aga kui nipp kätte saada, siis toimib väga hästi ja kasutegur on suur.

Erinevalt topeltkordest/ohjamisest saab sellist hobuse kõrval liikumist julgelt alustada üksinda, sest ei pea kartma hobuse takerdumist kordenööride vahele, keeramist ja pööramist saab sama hästi harjutada, lisaks saab harjutada raskuse viimist sadulale ning samas oled hobusele ikkagi endiselt lähedal (nagu ka siis, kui üks hetk sadulasse ronid), mis minu arvates neile kõvasti enesekindlust sisendab võrreldes sellega, kui inimene mitu meetrit hobusest nt tahapoole läheb (mis nii või teisiti on hobuse jaoks juba "kahtlasem tsoon") ning tema nö üksinda nööride vahele jätab.

Et mitte vale muljet jätta, siis arvan, et topeltkorde on kindlasti teatud olukordades väga kasulik ja hea treeningvahend, aga ma ei pea seda hädavajalikuks etapiks hobuse saduldamise juures. Pigem on see midagi sellist, mida kasutaksin edaspidi hobuse treeningkava vaheldusrikkamaks muutmiseks (sest topeltkorde annab rohkem võimalusi võrreldes tavalise kordetamisega) ja võib-olla ka mingite konkreetsete harjutuste õppimiseks, mida esialgu oleks hobusel lihtsam õppida ilma ratsanikuta.

Fakt on ka see, et mitmemeetriste nööridega ei saa mitte kunagi nii peenelt reguleerida ratsmekontakti tugevust, kui seda saab teha otse ratsmeid hoides (mis puhul on hobuse suu ja sinu käe vahel kindlasti alla meetri " nööri"). Mäletan, et Albatross, kel muidu ei olnud mingit ratsme taha kippumise kommet, keeras ennast topeltkordet tehes väga lihtsalt ja kiiresti eest veidi liiga rulli, sest... pikk ja raske korde oli juba iseenesest nii palju tugevama mõjuga kui minu käsi kerget ratset hoides. Kui topeltkordet teha, siis soovitaksin võimalusel kindlasti kasutada spetsiaalselt selleks mõeldud kergeid kordenööre, mille esimene ots tihtipeale veel ongi ümarast nöörist, et see läbi sedelga vms aasade kergemini libiseks - on hämmastavalt suur erinevus võrreldes tavaliste kordede kasutamisega.

Jutt läks nüüd lõpuks V-st eemale, aga kokkuvõttes oleme siis hetkel jõudnud selleni, et ta talub rõõmsasti minu raskust sadulas ja viimasel korral tegime ka esimesed sammuringid kõhuli sadula peal rippudes, millesse tüüp suhtus igati rahulikult. Ootame järgmisi edusamme. :)


Wednesday, November 9, 2016

Projekt väike V ratsahobuseks vol 2

Viimati jäime selle juurde, et V oli valtrapiga enam-vähem sõbraks saanud ja sedelgas käis esimest korda seljas.

Kõige selle kinnistamisega tegelesin ikka jupp aega, sest V on tõesti äääääretult tundlikuks osutunud. Kuigi sedelgat olen ma nende paari nädala jooksul talle ikka kümneid kordi selga pannud, siis isegi praegu võib ta mõnikord veel võpatada, kui minust teisel pool mingeid rihmasid enda küljel või jala vastu rippumas tunneb. Teisest küljest on aga ka tema usaldus kindlasti kasvanud - väga vahva on olnud kõrvalt seda selgelt silmaga nähtavat muutust märgata, kuidas ta väikeste ehmumiste korral nüüd juba suudab oma käitumist kujundada mitte loomulike instinktide (milleks on põgenemine), vaid õpitud harjumuste järgi. Õppinud on ta seda, et kui oma hirmudest üle olla ja rahulikult paigal seista, siis kollid eemalduvad ja porgand rändab suhu. :) Tõesti-tõesti on näha, kuidas ta pingutab, et käituda kiitusevääriliselt.

Ühesõnaga sedelgaga jõudsime nii kaugele, et sai seda täitsa muretult selga panna ja ära võtta - mõnel kahtlasel hetkel punnitab V veel silmi, aga paigal seisab väga eeskujulikult. Edasi tuli sadul. Kuna sammud olid täpselt samad, mis valtrapi ja sedelga puhul, siis taipas ta üsna kiiresti, mida tegema pea, kuigi esimesed korrad olid ikka küllaltki ärevad.

Sadula selgapanekust minna edasi vöö kinnitamiseni on minu jaoks alati veidi kriitiline koht. See on selline samm, mida ei saa eriti hästi poolikult teha ega veel väiksemateks juppideks lahti harutada. Loomulikult ei taha sadulavööd esimesel korral jõuga kinni tõmmata (sealjuures on kasu näiteks rinnarihmast, mis aitab sadulat ka lõdvema vööga kenasti paigal hoida), aga kõige koledam pilt on see, kui hobune poollahtise vööga sadula peale järsku ehmatab ja ennast valitseda ei suuda. Mida rohkem hobune võimleb, seda rohkem sadul liigub, ja kui see omadega küljele või liiga taha ära vajub, siis on väga negatiivne mälestus hobusele garanteeritud. Seega mina enamasti tutvustan ja harjutan noori nii kaua, kuni nad seljas istuva sadula peale eriliselt enam ei reageeri, ja kui siis ühel hetkel vöö kinnitada otsustan, teen seda ikkagi kohe esimesel korral juba üsna konkreetselt ja veendudes, et sadul ka hobuse ehmumise puhul paigale jääks.

V puhul ma polnud sugugi kindel, kuidas ta vöö kinni tõmbamisele ja siis sadulaga liikumisele reageerib, aga ühel hetkel peab ju katsetama. Olin küll igasuguseks rodeoks või milleks iganes valmis, aga väike vapper tüüp üllatas väga positiivselt. Esialgu ta küll võpatas või tõmbas selja korralikult küüru nii umbes igal 5-ndal sammul keskmiselt, aga ilmselt on ta tõesti nii palju juba selgeks saanud, et põgenemine ei ole parim reaktsioon, ja ühtegi vale sammu ta kokkuvõttes ei astunudki. :) Väga uhke ja hea meel tema üle.

Nii pikalt ja detailselt sellest kirjutanud, tundub nagu noorele hobusele sadula selga panemine oleks mingi uskumatult keeruline protseduur - mida ta tegelikult ju enamasti ei ole; tihtipeale võetakse sisuliselt tegelemata (aga enamasti mõistlikke) hobuseid karjamaalt ja visatakse sadul juba esimestel päevadel selga ilma suurema draamata, nii et ei tundu nagu väga big deal. Nähes aga pisut reaktiivsemaid hobuseid sadula peale pukitamas ja peast segi minemas, siis on mul alati tunne, et kas ikka ei saaks teistmoodi? Jah, see üleni hirmunud hobune möllab kuni ta enam ei jaksa, ja lõpuks saab ikka aru, et sadul ei tapa ja lahti sellest ka ei saa, ning tihtipeale on lõpptulemus suhteliselt sama - aga mulle väga meeldiks, kui need hobused saaks selle lõpptulemuseni viidud nii, et nad ei pea seal vahepeal enda arvates oma elu eest võitlema

Praegusel ajal ongi minu jaoks kõige suurem väljakutse ratsutamise ja üldse hobustega tegelemise juures vist mitte isegi see, et õpetada nad konkreetselt ühte või teist asja tegema, vaid see, kuidas nendega sinnani jõuda nii, et hobune ise ka rahulolev ja rõõmus oleks. Ja see ei tähenda kindlasti mitte millestki loobumist, mis on ka paljude arvates variant - kui sa ei ratsuta või teatud varustust ei kasuta või üldse hobuselt kunagi midagi keerulist ei nõuagi, siis on inimesel kindlasti lihtsam hobusele meele järele olla. Mul on aga ikkagi usku, et on võimalik need kaks asja vähemalt teatud ulatuses kokku viia, ja treenida hobust mistahes suunas nii, et see talle liigselt stressi ei valmista. Vähemalt on, mille poole püüelda. ;)


Tuesday, November 1, 2016

Kuigi ma viimasel ajal jõuan hobuste juurde päris tihti, siis natuke hakkan juba praegu puudust tundma mingisugusest... enesearengust. :) Kuigi Taanis elades ning töötades olid päris kiired ja tegusad päevad, siis kord nädalas paari hobusega treeneri käe all sõitmine ning meie enda omavahelised aeg-ajalt aset leidvad huvitavad arutlused selle üle, kuidas ratsutada ja miks just niimoodi, täitis enam-vähem selle vajaduse ära (kuigi eks alati võiks rohkem ja paremini). Hetkel olen oma vabast ajast küll hobustega tegelemise jaoks aega suutnud leida, aga hakkab juba tunduma, et sellest jääb väheks. Internetiski satun pidevalt huvitavate artiklite ja videote otsa, mida vaadata tahaks, aga enamasti jääb link salvestatuna kuhugi paremat aega ootama, sest tegelikult peaks millegi muuga tegelema või lihtsalt väsimus võtab võimust. Teine asi on muidugi see, et hobused on mul hetkel väga noorekesed või kogenematud, ja mingeid põnevamaid ratsutamisprobleemide lahendusi on enne põhibaasi alla saamist samuti keeruline katsetada. Loodan, et see on lihtsalt selline periood, ja ühel hetkel on mul äkki jälle olemas hobune, kellega regulaarsemalt treenida ja ehk isegi treener, kelle käe all seda teha. :)

Sellest hoolimata on beebid ka ülivahvad ja põnevad, lihtsalt nendega on töö mõnevõrra teistsugune. Kirjutan natuke 3-aastasest ruunapoisist V-st, kes teeb alles esimesi samme oma ratsahobuseks saamise teekonnal. Ta on päris põnev tegelane, sest teatud olukordades on ta üks mõistlikematest temavanustest, kes mul olnud on. Seisab vahekäigus nagu staažikas tunnihobune, annab jalgu kenasti, laseb enda kõrval ja enda kohal hüpata ja kõõluda igatpidi... eks temaga on natuke juba varem tegeletud ka muidugi, aga sellegipoolest paistab silma oma kaine mõistusega. Teisest küljest on ta aga väga tundlik tegelane ja kui mina eeldasin rutakalt, et sadula selgaviskamine läheb ludinal, siis tegelikult väljendas ta sadula vastu esimesel korral VÄGA suurt umbusku, nii et pidin hoopis sammukese tagasi võtma ja plaani ümber tegema - nüüd võtame pigem väiksemad sammud ja kinnistame neid pikemalt, enne kui edasi liigume.

Tavaliselt ma noorte hobustega mingit väga põhjalikku desensitizing-treeningut ei tee, sest... ei näe selleks otseselt väga suurt vajadust, kui nad uutesse asjadesse enam-vähem rahulikult suhtuvad ja nagunii aja jooksul juba tavatreeningu käigus erinevate olukordade ja muutustega kohanema õpivad. V puhul aga proovin sellele rohkem rõhku pöörata - sest kuigi usaldusest inimese vastu laseb ta omale erinevaid vidinaid põhimõtteliselt selga panna, siis on näha, et ta tunneb end sealjuures väga ebakindlalt ja ei tahaju, et ta ennast mingitest sundolukordadest avastaks, kust enam välja ei pääse. Seega oleme valtrapi tasakesi selga panemisest liikunud edasi selle juurde, et ma valtrapiga tema ümber ringi vehin ja seda suure kaarega igatpidi selga viskan. Viimane kord tegin sama asja ka sedelgaga (mis peale valtrapiga harjutamist tundus talle juba oluliselt lihtsam :) ) ja kinnitasin esimest korda ka vöö ümber kõhu.

Kõige rohkem häiris teda siiski valtrapi tunne külgedel mingitel teatud asendites - seda ma pole varem noorte hobuste puhul täheldanud. Mitmed ärrituvad küll, kui valtrap liiga palju tahapoole liigub, aga meil oli seekord valtrap juba sedelga all kinni ja püsis ilusasti omal kohal. Kuna olime sinnani väga pisikeste sammudega jõudnud, siis õnneks mingit ületamatut probleemi küll asjast ei tekkinud ning mõni aeg jalutamist aitas tal selle uue tundega kenasti kohaneda. Lõpuks traavitasime isegi paar ringi kordel ja V tundus rahulolev, nii et hea lõpp seekordsele treeningule. Kindlasti aga tahan, et ta ennast juba esimesest sammust kindlamalt tunneks, enne kui sadulaga uuesti katsetama hakkan. Eks see sõltub V-st endast, kas selleks kulub üks treening või kolm või kümme. :) Põnevad-põnevad on need noorukid igatahes.

Saturday, October 22, 2016

Paljajalu

Oktoobrikuu on väga blogivaikne olnud, aga teen nüüd pisikese tagasivaate.

Sepp käis oktoobri alguses ja peale ka temaga asja arutamist, otsustasin Albatrossi raudadeta jätta. Üheks ideeks sealjuures oli nagunii see, et nüüd saan tal sepakäikude vahepeal vähemalt murduvaid servi või pikaks kasvavat nina pisut raspeldada; aga kuna juba poolteist nädalat peale seppa olid tal nagunii kõik kapjade ääred murduma hakanud (esikapjadel kindlasti seetõttu, et naelte augud olid kabjaseina juba varem auklikuks teinud), siis võtsin asja tõsisemalt käsile ja tegin talle ühe küllaltki põhjaliku barefoot trim'i ja katsetame nüüd mõnda aega, kas see muudab kapjade seisukorda või mitte. Nii lühikeseks ma polegi tal kabjaseina varem kunagi võtnud (kunagi ammu ka ju hooldasin osaliselt tal ise kapju), nii et kartsin pisut, kas tal lähevad tallad hellaks ka. Noh, kruusateedele jalutama me nüüd küll järgneva perioodi vältel ilmselt ei lähe, aga liiva sees või koplis liigub küll sama vabalt kui ennem. Eks ta on alati oma lamedatel taldadel ringi tatsanud (enne rautamist) ja kenasti hakkama saanud, nii et ega praegune väga ei erine.

Muidu on Albatross täitsa endine... väike käiguvahe kahjuks on kohati endiselt... aga Albatrossi see väga ei häiri endiselt... ja korraldab koplis noorte täkkudega möllu endiselt. :) Kõik nagu alati. Täna oli tüüp ikka väga armas, kui ta mulle väikese ergutamise peale lausa traavis kopli tagaservast vastu kiirustas. Nii entusiastlik ta ikka tavaliselt pole, et lausa söömise pooleli jätab, et mulle seltsi tulla. Noh, muidugi minul oli ka taskus peidus süüa, õuna ja muud paremat, nii et võib-olla see lihtsalt tundus talle parem valik olevat.

Kuna ülejäänud talliseltskond meil harrastab viimasel ajal ratsutamist, koormakile käes lehvimas, siis me ei saa ju Albatrossiga kehvemad olla ja kiusasin tedagi täna selle kilega. Kuna me ratsutamisega ei tegele, siis pääses tema lihtsamalt kui teised ja pidi ainult kile tekina oma seljas taluma. See ei nõudnud tüübilt väga suurt pingutust :) - natukene purises esimesed korrad rohelise monstrumiga tutvudes, aga seejärel lasi eest ära astumata selle omale kenasti selga sättida ja talus ka kile tuule käes lehvimist hästi. Tubli poiss ikka ja alati!



Ratsutada olen ka oktoobrikuus jälle omajagu saanud, nii et tuju täitsa hea, ning üldse hobuseid on väga erinevaid olnud, mõned ajutised ja mõned pikemad projektid, aga küll jõuab neist edaspidigi rääkida, kes selle välja teenivad. :)

Monday, September 26, 2016

Päeva video - kuidas hobust treilerisse laadida

Sellise vahva ja õpetliku video peale sattusin täna. Kui järele mõelda, siis võib-olla nii väga õpetlik ei olegi, sest kõik videos kasutatud meetodid on üsna levinud ja pole kuigi haruldane leida neid päriselus kasutuses olevat


Sunday, September 25, 2016

10 years of happiness

Jep, just täpselt nii ongi! Eile 10 aastat tagasi oli see päev, kui kaheaastane Albatross koos sõbraga kaugelt Saaremaalt oma elu esimese treilerisõidu oli sunnitud ette võtma ja mõned tunnid hiljem meie talli õuele veeres. :) Seda me S-ga juba teadsime, et mõlemad saame nüüd esimest korda elus mõneks ajaks päris oma hoolealuse tegeleda, aga hobuseid me muidugi näinud ei olnud ja olime päris põnevil... Teadsime ainult seda, et üks on suur ja teine väike ning selle põhjal me hobused omavahel vist ära jaotasimegi sisuliselt juba enne nende nägemist. Ahjaa, seda teadsime ka, et üks oli rahulik ja teine suht närviline, ei olnud nõus treilerisse minema - aga kumb oli kumb, seda võrdse valimise huvides meile esialgu nõus ütlema ei oldud. :D Siinkohal võite kolm korda arvata, kumbaks Albatross osutus.

Ei hakkagi pikemalt jutustama, igatahes ei osanud ma tol päeval seda tolmust ja värisevat elukat treilerist välja võttes küll ette kujutada, mida tulevik toob, ja et kümme aastat hiljem saan võrdluseks teise pildi kõrvale panna, millel Albatross veel ilusam ja mina veel rõõmsam.


Niiviisi vaadates polegi nagu suurt midagi vahepeal muutunud. Vastupidise tõestamiseks veel paar võrdlevat pilti:

2006

2016 - Albatross on suureks kasvanud ja koplikaaslased väiksemaks jäänud
Loodan, et ta jätkab minu rõõmustamist veel pikka aega ja omakorda püüan talle vastutasuks mõnusa elu tagada - nii hästi, kui vähegi oskan. :)

Tuesday, September 13, 2016

Kahtlemata kõige parem asi Eestis olemise juures on see, et iga kell, kui tuju tuleb, saab oma hobusele külla minna! Olgu, mitte päris iga kell, sest Albatrossi praegune tall on minu kodust 50 km eemal, aga sellegipoolest. Kuigi mul pole hetkekski kahtlust olnud, et K minu äraoleku ajal teda sama hästi hoidis kui oma hobuseid, siis ikka tekib natuke kehva hobuseomaniku tunne, kui... hobune on kuskil, aga mind ennast kunagi mitte.

Jõudsin meile juba esimese nädala jooksul paar "treeningeesmärki" püstitada:

1) õppida valmispanekuboksis nööride vahel rahulikult seisma. Kuna tuleb välja, et sepavisiitide ajaks ei saa Albatrossi hästi sinna kinni siduda (kunagi alguses oli ta mingit nalja seal teinud ja tundus ohutum teda lihtsalt ise nööri otsas hoida), siis seda saame kindlasti harjutada, et nii sepal kui tallipidajal lihtsam oleks, kui ma ise sepapäeval kohal ei saa olla. Usun, et kui ta seal boksis tihemini käib kui kord kahe kuu jooksul sepa jaoks, siis tunneb ennast vast turvalisemalt, ja kinniseotult on ta tegelikult noorest peale harjunud olema. Need üksikud korrad, mil ma olen temaga tegelemas käinud, siis puhastamise ajal on Albs küll rahulik igatepidi olnud. Kinni ma ei ole teda küll sidunud - see aga rohkem sellepärast, et esialgu seal nööre polnudki ning kõik teised olid harjunud ja õpetanud oma hobused ka lahtiselt paigal seisma ning mõtlesin, et ega Albatross ei saa ju kehvem olla :D, ja ei läinud kergemat teed.

2) võtta temaga ette väikseid jalutuskäike tallist kaugemale. Kui suvel korra natuke eemale jalutasin, siis ta oli küll väga tsill ja enesekindel, aga kuna siiski nii vähe viimase aasta jooksul tegeletud, siis ma pole päris kindel, kui hästi ta mind kuulama on nõus, kui miski ärevam olukord tekkima peaks. Aga eks vähehaaval edasi minnes saame seda katsetada. Üldiselt on see vaba hingena elamine teda võib-olla nii palju mõjutanud, et... ta päris täpselt enam ei mäleta, mis ja kui palju talle lubatud on, aga seda, et ta märguandeid ignoreeriks või kuidagi vähem kuulaks inimest - seda pole ma küll absoluutselt täheldanud. Lihtsalt peab talle korra meelde tuletama, et mkm, nii me ju ei tee, ja kohe on asi korras jälle. Minu õpetatud märguannetest (niisama tegeledes kui ka näiteks maatöö trennide juures) pole ta mitte ühtegi unustanud, nii et... hobuse mälust ei kustu tõesti mitte miski. :) Nii et peab väga tähelepanelik olema selle suhtes, milliseid mälestusi me neile tekitame!

Sellel suvel Albatrossi kael millegipärast sügeles ja kuna sobivad puud olid ka kohe koplis olemas :D, siis suve lõpuks oli pool lakka läinud. Otsustasin, et nüüd enam putukad ka väga häirivad ei ole, ja võtsin selle laka üleni lühikeseks. Väga ilus tsiviliseeritud poiss tuli sealt alt välja. :)


See osa lakast, mida ta ise mahahõõrumisega disainis, on miskipärast otstest päris heledaks ära pleekinud. Ju siis on selle aasta mood. :)
Siis ma olen vaikselt hakanud veel kaaluma teda ilma raudadeta jätmist. Kes see oskab mulle öelda, kas tal on tegelikult parem tänu rautusele või ei ole sel tema jaoks mingit vahet? Ideaalis muidugi vajaks Albatross veidi tihedamat ümberrautust kui teised hobused, see aga tähendaks iga kord eraldi sepa organiseerimist ainult tema jaoks, mis oleks omakorda tüütu ja keeruline. Siiani on õnnestunud enam-vähem nii, et sepp käib teatud aja tagant ja teeb siis suurema osa hobuseid tallis korraga (väljaarvatud mõnel erandjuhul, kui üksikud rauad kaotatud vms). Tema kapjade varbaosa peaks ideaalis olema alati lühike, et breakover oleks kerge ja ei koormaks kabjaliigest, aga kui piisavalt sageli ei rauta ümber, siis see varvas muidugi kasvab ja raudadega ise ära ka ei kulu. Teisest küljest jälle raud hoiab tema päkka kõrgemana, ilma raudadeta kulutas ta alati selle väga madalaks. Võib-olla nüüd kui treeningus ei käi ja ainult murukoplis elab, siis ei kulutaks? Kuna ma nüüd ise siin olen, siis saaksin jälgida ilusti seda kulumist ja vajadusel sepa käikude vahel pisut raspliga kaasa aidata; kui raud all, siis pole mul endal seal midagi võimalik teha ega muuta. Samas peale sepa käiku on kabjad väga ilusad olnud ja näevad välja sellised nagu minu arvates talle hea on - seega sepp tundub head tööd tegevat.
Ühesõnaga olen väga kahevahel selle teemaga, eks tuleb mõelda veel selle peale.

Ühegi hobuse selga pole siiani jõudnud, veidi imelik hakkab juba. :D Aga järgnevad paar nädalat tuletan Napsikuga ratsutamist meelde, kuni S puhkusel on, ja siis vaatab, mis edasi saab ning kelle jaoks ja kui palju mul aega on... tavaliselt neid hobuseid ilmub ka ise kuskilt juurde. :)

Sunday, September 4, 2016

My amazing boys

Nonii, nüüdseks on suvi ja minu seekordne Taani-aasta jällegi peaaegu selja taha jäänud - läinud nädalavahetusel aga käisime viimast korda võistlemas ja sellest on küll üht-teist kirja panna.

Esiteks oli kaasas juba kõigile blogilugejatele teada-tuntud Holey, kellega me nüüd teist korda skeemi sõitma läksime. Holey oli käitumiselt muidu üpris tsill, aga kahjuks kas minu viimase hetke sadula kohendamise või millegi muu tõttu tekkis tal soojenduse alguses päris korralik girth cramp - üldiselt ta mingi ülimalt tundlik selle koha pealt ei ole, aga vähemalt üks kord on meil varem ka trennis täpselt sama lugu olnud. Tavaolukorras ma ehk tuleks alla ja jalutaks veidi kauem ning laseks seejärel kergelt kordel liikuda, aga kuna ma soojenduseks väga palju aega ei olnud arvestanud, siis tuli veidi kiirem lahenduskäik leida ja lihtsalt edasi sõita. Tõmbas küll omal kõhu pingesse ja selja veidi küüru, aga sõitsin teda lihtsalt vaba ratsmega edasi, mille peale ta galopis mõnede ringide jooksul natuke ikka õhku hüppas, aga õnneks ta mingi tõsine pukitaja pole, nii et julgesin tal neid pingeid seal vabalt välja elada ja mõne aja pärast oligi tal enesetunne jälle hea ja korras - küll aga ei õnnestunud mul seetõttu teda skeemiks piisavalt hästi ette valmistada ja sääre ette saada. Ta viimasel ajal miskipärast naaatuke kipub aeglane sääre peale olema ja muidugi selline suuuuur pingelangus peale taolist olukorda ei muuda hobust reaktiivsemaks, vaid... pigem vastupidi. Teisest küljest tahtsin skeemi minna sõitma siiski rahuliku ja lõdvestunud hobusega, mitte teda uuesti liiga ärevaks ajada, nii et ei olnud ka väga nõudlik.

Küll aga ei olnud see ilmselt kõrvalt väga välja paista, et ma teda pisut liiga palju ise keset skeemi edasi aitama pidin, sest mu väike 4-aastane staar teenis skeemi eest 74%! Võib-olla oli ka natuke ülehinnatud ;), aga ega ma nüüd ei kurda ka, sest minu arust on Holey iga punkti väärt! Alles ta oli mu väike beebihobune, nüüd aga läheb ja nagu muuseas võtab esimese koha 18 võistleja seas :) Niiniinii uhke olen tema üle!

Kui hobu näeb nii vahva välja hoolimata sellest, et ratsanik sisemise ratsme otsas istub, siis peab ikka hea hobune olema küll! :D
Teiseks võistlushobuseks oli härra metsik isiklikult! Mina olen küll järjepidevalt keeldunud mõttest selle täkuga kuhugi võistlema minna, sest raskematel päevadel on mul koduski raskusi tema hormoonide kontrolli all hoidmisega, aga kuidagi poolsunniviisiliselt sai mu nimi ikkagi sinna kirja pandud, nii et siis ei jäänud muud üle, kui oma parim anda.

Valmistusime igatahes korralikult - see seisnes selles, et Herluf kolis juba paar päeva varem võistluspaika, nii et sain temaga seal paar trenni teha. Ei teagi, kas sellest oli lõppkokkuvõttes kasu või mitte, sest... ega ta suurt midagi ju ei karda, küll aga jõudis nende paari päeva jooksul väga hästi selgeks saada, kus on tall, ja kuhupoole kõik teised hobused varem või hiljem kaovad - ning see teadmine küll temaga ratsutamist kuidagipidi lihtsamaks ei teinud.

Viimane trenn enne võistlust oli ikka päris katastroofiline ja mul oli täielik loobumise tuju. Tol päeval olime platsil täiesti üksi, ning saa nüüd täku mõttemaailmast aru - mõnikord on ta kõige rahulikum ja keskendunum just üksi olles, sest ei pea ennast demonstreerima kellelegi; teinekord aga tekib üksiolemine sellist ärevust, et no mitte midagi ei saa tehtud enam. Seekord oli tegemist selle teise variandiga ning koostöö ei sujunud üldse mitte. Kõigepealt taidlesime iga kord väravanurgast möödudes selle üle, kas ikka liikuda edasi, või seisma jääda ja väravast välja tagurdada/joosta; ning isegi kui mul lõpuks oma tahtmine läbi suruda õnnestus, siis mingist keskendumisest või lõdvestamisest ei olnud muidugi endiselt juttugi. Tema lihtsalt jõuga vaatab ja triivib sinnapoole kuhu soovib ja mina nõutult ei oska seal seljas kuidagi probleemi parandada. :( Korra proovisin skeemi läbi sõita ning kui traavi ja galopi osa oli veel enam-vähem, siis sammu või peatust küsides kasutas ta kohe olukorda ära stiilis "aa, kui me enam suure hooga edasi ei lähe, siis ma arvan, et lähen nüüd hoopis vastupidises suunas!" Kas siis tagurpidi või kahel jalal ennast ümber pöörates (seda suure kisamise saatel muidugi) näiteks. Oeh, väga-väga keeruline oli.

Nii et võistluspäevaks ja soorituse ajaks olid mu närvirakud juba täiesti läbipõlenud, lisaks keerulisele hobusele oli tegemist ka minu elu esimese M-klassi sõiduga, mis kindlasti enesetunnet lihtsamaks ei teinud. Õnneks vähemalt harjutused on meil kõik kodus suht stabiilsed ja kindlad olnud, nii et suurem küsimus oli ikkagi selles, kui üksmeelselt me seal võistlusplatsil omavahel suheldud saame. :)

Kuna ma päris kohe ikkagi selga ei eelistanud istuda, siis ainuke koht, kus teda korraks kordele lasta, oli maneež. See ei olnud väga hea mõte. :D Herluf oli maneežis ja kõik teised maailma hobused olid väljas, nii et tüüp oli ikka väga frustreeritud ja kordel eriliselt närviline, kisendav ja kontrollimatu. Ma olin ka frustreeritud ja teatasin, et ma lähen lihtsalt selga ja õue soojendama ja kui kukun alla, siis kukun. :D Nii ma tegingi - ainult et viimane osa (ehk alla kukkumine) ei olnudki vajalik. Niipea kui the King of the World õue jõudis, oli tal oma hobustest ja territooriumist piisavalt hea ülevaade, et rahuneda ja otsustada, et nii võib täitsa isegi trenni natuke teha. Üllatavalt koostööaldis oli soojenduse ajal, nii et mul jäi 10 minutit aegagi üle, millega midagi pihta hakata polnud (sest niiiii rahulik ta ikka polnud, et pika ratsmega jalutamine variant oleks) - õnneks lubati mul veidi varem alustada ja sõitsin oma skeemi läbi, Herluf käitus üsnagi mõistlikult ja minul oli skeemi lõppedes tohtutu pingelangus ja suu vist kõrvadeni. Mõned harjutused, nagu pöörded tagaotsal, kus ma lihtsalt ei julgenud teda väga palju koondada, läksid küll aia taha, aga... nt pikendused ja kolm jalavahetust neljast olid väga asjalikud, nii et ma ei virise väga. Kui oleks uuesti võimalus sõita, siis teeks muidugi vigade paranduse. :D

Peale skeemi esimese asjana juhiti mu tähelepanu sellele, et ma unustasin kaitsmed maha võtta. Kui madalamates skeemides on siin kaitsmed lubatud, siis sellel tasemel enam mitte - aga mul küll enne startimist polnud enam meeles sellele mõelda ja P oli ka ära unustanud, et pidi mind tulema aitama - seega mu tulemus kirja ei läinud. Ma olin siiski nii rahulolev Herlufi käitumisega, et esialgu ei lasknud sellest ennast häirida - küll aga olin veidi kurvem kui tuli välja, et korraldajad olid ka mu hinnetelehe ära kaotanud, nii et lõppkokkuvõttes ei olnud mul mingit tulemust kuskil kirjas...
Nojah, veidi olin enda hajameelsuses pettunud seetõttu, aga... tore kohtunik, kellega pärast rääkisime, mäletas mu skeemi küll (sest M sõitjaid oli ainultt 3 tk) ja ta oli lahkelt nõus kommentaare jagama, nii et sain vähemalt mingit tagasisidet seeläbi. :)

Hiljem aga tuli koolisõidumäärustikust välja, et kui kohtunik sulle just enne alustamist või keset skeemi märkust ei tee (mida ei tehtud), siis ei ole kaitsmete kandmise eest ette nähtud diskvalifitseerimist, vaid hoopis 2 miinuspunkti - sama nagu vea eest skeemis vms. Nii et järgmise päeva hommikul me saime palju vabandusi korraldajatelt ja Herlufiga teenisime ka oma järelejäänud 66%-ga esikoha. Hinnetelehte ei leitudki kunagi üles, aga... vähemalt on mul rosett olemas ja andmebaasis ka tõestus selle kohta, et ma ikkagi ükskord kunagi sain selle M-klassi sõidetud sellisel ägedal tüübil! :)

Nüüd läks Herluf järjekordse (aga nüüd vist viimase) professionaali kätte, kes teeb veel ühe katse temaga PSG tasemele võistlema jõuda. Senini on ratsutaja temaga ülisuperrahul, ja no mina ka ei näe mitte mingit põhjust, miks see hobune ei peaks sellel tasemel (ja kõrgemal) olema võimeline võistlema, aga kõikide eelnevate juurest on ta siiski varem või hiljem tagasi tulnud, sest käitumine võõrates kohtades on liiga täkulik ning temalt karmimalt midagi nõudes hakkab hobune protesteerima. Väga loodan, et seekordse ratsutajaga neil koostöö sujub!

Kahjuks pilte väga ei ole, aga... selline udukogu leidus Herlufist. :)

Saturday, August 13, 2016

Dilemmad

Täna on mul (pool)vaba päev ja kuna olümpia tõttu on kõik väga hobusesel lainel, siis... sama lugu ka minuga. Laisklemise ja mõtete mõlgutamise tulemuseks aga pole mitte soov hetkel olümpiamängudest rääkida, vaid hoopis keerulisemad mõtted on pähe tulnud, teemal ratsutamine ja hobuste heaolu loomulikult, nagu tavaliselt. Osaliselt ka jätk eelmisele minu eelmisele postitusele.

Kõik algas sellest, kuidas sattusin mingile artiklile, mille sisuks oli see, et peaksime ratsmekontaktile palju rohkem tähelepanu pöörama ning kuidas kontakti kvaliteedil on väga otsene seos ratsastuse kvaliteediga; lisaks erinevateks näideteks lähikaadrid töötavate hobuste suust ja valjastusest. Igati mõistlik artikkel ja nõustusin põhimõtteliselt kõigega.

Seejärel hakkasin aga kohe mõtlema oma H peale, kellega (nagu kirjutasin) esineb päris palju probleeme just ratsmekontaktiga. Tema on õppinud suulisele kõva survet avaldama, mina seda eriti hästi muuta ei oska ja tulemuseks ei ole ratsmekontakt temaga sõites enamasti kuigi kerge. Lisaks vahutab ta suu alati hüperpalju + samuti on tal mõnikord komme keelega mängida, nii et lähipilt hobuse suust trenni ajal oleks ilmselt kõike muud kui ilus.

Siis tekib küsimus, et... mida sellega ette võtta? (Siinse näitena olen välja toonud selle kontaktimure, aga sisuliselt sama stsenaarium kehtib misiganes probleemi korral). Loomulikult ma ei ole selle üle rõõmus ja minu eesmärk ei ole niimoodi sõita. Ma võin muidugi iga hetk loobuda ja hobune läheb kellelegi teisele - kuna meil aga ühtegi maailmakõigeparemat ratsutajat võtta ei ole, siis tõenäoliselt see keegi teine peab samamoodi asjaga kas leppima või loobuma. Ma võin üritada edasi ratsutada ja proovida seda probleemi parandada - mida ma hetkel teengi, aga... mitte just suurepäraste tulemustega.

Seega jääb väga suure küsimärgi alla see, et mida üks inimene sellise hobusega üldse tegema peaks? Kui sa oled omale hobuse võtnud (ja ütleme, et ta ei ole ka veel kuigi kaugele koolitatud) ja avastad sellise probleemi, siis mis on lahendused?

Need jagunevad minu meelest laias laastus kahte gruppi, olenevalt sellest, kas sa oled hobuseomanikuna ühtlasi pururikas või mitte. Kui jah, siis
1) otsid oma hobusele mõne superandeka professionaalse sõitja (ja kui H näide tuua, siis tema on vägagi kogenud inimeste ratsastatud, seega ainult professionaalsus ei garanteeri midagi. Peab olema tõeliselt tundlik ja hea ratsanik, keda on kindlasti raske leida ja kelle palkamine ei maksa mitte vähe)
2) otsid omale superhea professionaalse treeneri, kes ÄKKI suudab sind koos hobusega pikema aja jooksul piisavalt palju arendada (jällegi sama teema professionaalsuse ja maksumuse kohta, mis ratsutaja koha pealt)
3) paned hobuse karjamaale elama ja lepid sellega, et ta pole ratsahobuseks sündinud

Kui sa juhuslikult ei ole pururikas, siis on sul järgmised variandid:

1) Jätkad samamoodi ja kõik kes su hobusest pilte vms näevad, arvavad, et sa oledki nõme ratsutaja :)
2) Paned hobuse karjamaale elama, kulutad kõik oma ressursid selle ühe hobuse peale ja loobud ratsutamisest, sest rohkemate jaoks raha eriti ei jätku
3) Paned hobuse magama ja võtad tema asemel uue (very common practice heaolumaades)
4) Proovid hobust müüa, aga mingite probleemidega mitte väga kaugele ratsastatud hobust ükski maailmaparim ratsutaja ega pururikas inimene ei osta, seega sa lihtsalt annad oma probleemid järgmisele hobuseomanikule üle, kes seisab tulevikus sarnaste valikute ees.

Kas on mõni variant veel? Loobud suulise kasutamisest ja koolisõidust ning üritad mingite alternatiivvariantidega ta toimima saada nii palju, et ikkagi oma lõbuks ratsutada ja areneda saaks? See vist tundubki kõige mõistlikum variant, kuigi see kindlasti ka ei sobi mitte kõikidele inimestele ega kõikidele hobustele.

Seega - kui sa pole maailmaparim ratsutaja ja sul pole ka hunnikutes raha, aga hobuse heaolu on siiski oluline, siis... don't own a horse. Tuleb ju nii välja. Sul võib olla tahtmine ja sul võib olla valmisolek pingutada, aga mitte alati ei ole see piisav. Ja see on muidugi üsna kurb.

Senikaua kuni ma veel Taanis olen, jään nende hulka kuuluma, kes ikkagi katsetab edasi... leppides sellega, et hobune võib-olla ei ole alati rahulolev (aga püüeldes selle poole, et oleks) ja et kõik ei näe välja üldse nii ilus ja tore kui ma tegelikult tahaksin. Üleüldises mõttes on meie koostöö väga palju paranenud ja ma tõesti tahaks loota, et liigume õiges suunas ning kui mul veel pikemalt oleks aega temaga sõita, siis võib-olla leiaksime ka sellele probleemile mingi lahenduse. Nii et ma valin selle tee. If it makes me a bad horseperson, then... maybe I am?

Herlufiga trennis:

Sunday, August 7, 2016

Mister H

Mõtlesin, et võiks vahelduseks natuke midagi konkreetsemalt trennidest ka kirjutada - muidu viimasel ajal koosnevad postitused ainult meie tegemiste kokkuvõtetest (ja muidugi ohtratest kiidusõnadest mu tublidele hobustele).

Kuigi mina tunnen ennast kõige paremini tavaliselt just noorte hobuste seljas (seal mul on tunne nagu ma peaaegu teaks, mida tegema pean), siis mõnes mõttes on ikka Herluf selle aasta jooksul mu kõige ägedam õpetaja olnud. Kindlasti ei ole ta selline lihtne schoolmaster, vaid on mulle ikka igasugu erinevaid katsumusi ette ladunud, aga õppinud olen ka lademetes.

Praegu sõidan temaga juba pikemat aega peamiselt topeltsuulistega - veel üks asi, mille harjutamist ta kannatlikult taluma pidi :) Temale on need muidugi ammu tuttavad, aga minul polnud kahtede suulistega sõitmisega varasemast ajast kogemust. Üldiselt ma olen muidugi 100% (või peaks siis ütlema, et 99%) seda meelt, et karmim suuline probleeme üldjuhul ei lahenda, aga Herlufi puhul on küll sõites ikka märgatav vahe tunda. Mina ei oska öelda, miks või kust ta sellise harjumuse saanud on, et lihtsalt trennist trenni järjepidevalt üritas jõuga suulise peale pressida ja ratset sikutada, aga ükski idee, mille peale mina (koos treeneritega) oskasin tulla, seda probleemi ei lahendanud. Kangsuulistega aga on seda sikutamise kommet oluliselt vähem. Kuigi tegelikult ratsutades on mul kangiratse suurem osa ajast lõdva, siis... ühest küljest mõjutabki kang hobust juba minimaalse survega (kunagi ei peaks seal mu arust mingit jõudu rakendama) ja teisest küljest on hobusel ilmselt ka teadmine juba peas, et sellise valjastusega ei ole see tirimine tema jaoks sugugi nii mugav ja pehme kui tavalise trensliga.

Mul on tegelikult muidugi väga kahju, et ma sellele probleemile mingit õiget lahendust välja ei ole osanud mõelda, aga... üle oma varju ei hüppa ja ma olen küllaltki veendunud, et tema varasemad ratsutajad ka seda muret päris vältida ei osanud - ilmselt lihtsalt lepitigi sellega, et tuleb jõuga vastu hoida vajadusel ja kui hobune muus mõttes toimib, siis... on seegi hästi. Minule aga on niimoodi ratsutamine veel rohkem vastumeelt kui kahtede suuliste suhu panemine (ja seeläbi võimaldada pisut kergema ratsmekontakti säilitamist kogu sõidu vältel), nii et olen praegu seda teist teed läinud. Vahel ratsutan trensliga siiski ka, aga siis on koheselt sikutamist jälle oluliselt rohkem.

Sikutamise kõrval teine suurim probleem selle hobuse juures on see, et ta on täkk. :D See ikka teeb väga palju asju tema puhul keerulisemaks ja jällegi - täkkudega olen küll päris palju varem sõitnud, aga Herlufi hormoonid on tase omaette ja kehvematel päevadel segab see oluliselt toreda ja hea koostöö saavutamist. Maneežis omaette tiksuda ei ole probleemi, aga kaua sa ikka suviti seal nelja seina vahel jaksad olla. Õues on aga alati vahtimist ja mingeid hobuseid kuskil paista, kellele härra ei saa jätta end demonstreerimata.

Kui aga need paar suuremat mure kõrvale jätta, siis... pean tunnistama, et ta on ikka hobune hoopis teisest klassist kui need kellega ma tavaliselt sõidan (ja need ei ole ka mitte kehvad hobused :D). Tal on niiii palju powerit ja suured käigud - eriti galopp, sellist galoppi ei ole ma reaalselt ühelgi teisel hobusel näinud elus, ka mitte video pealt vaadatuna. Mina muidugi seal seljas ei suuda kaugeltki tema parimaid külgi nii hästi välja tuua, aga see võimas tunne on olemas ja vahel toredatel hetkedel ta avaldab mulle kah oma potentsiaali. :)

Herluf on kunagi headel aegadel võistelnud M-klassis ja harjutanud St. Georg tasemel, seega umbes neid harjutusi olen temaga katsetanud ja püüdnud selgeks saada ka. Väga palju on viimaste kuude jooksul paremaks läinud jalavahetused, kuigi ma ei oskagi öelda, kas ma olen neid õppinud õigemini tegema, või on see pigem lihtsalt pikema koostöö tulemus, mille käigus hobune on õppinud mind paremini mõistma. Need mõned korrad nüüd, kui olen näinud teisi, palju suuremate kogemustega ratsanikke tema seljas, siis paljudes muudes kohtades oli H neist pigem rohkem häiritud kui minust (tal on aeg-ajalt mingid protestihood käinud üle ja neid on muidugi keeruline vältida, kui esimest korda hobusele selga istud ja talt palju nõuad - isegi kui oled kogenud ratsanik), aga jalavahetused tundusid neil alati sujuvamalt välja tulevat. Minul kadus tihtipeale veidi rütm ära või tuli suurem hüpe jalavahetuse ajal või jäi sammu võrra hiljaks vms; samuti ma ei tahtnud eriti neid õues sõites harjutada, sest seal pole peegleid ja ma polnud enda tunnetuses üldse mitte kindel, et kas ta nüüd tegi vahetuse puhtalt või mitte.

Praeguseks oleme aga mõlemad paljuuu enesekindlamad, tunnen alati juba umbes 3 sammu enne vahetust ära, kas läheb hästi või mitte :D. Seega ettevalmistus on ikka kogu asja võti. Tekib muidugi küsimus, et kui 3 sammu ette on tunda, et pole päris õige, siis miks üldse proovida, selle asemel, et uuesti ette valmistada? Vahel katkestangi ja alustan uuesti, aga vahel ei suuda väike ajuke nii kiiresti reageerida + hobune on ka juba ettevalmistust "tundnud" ja on soorituseks vägagi valmis, nii et siis on plaanide muutmiseks juba hilja. Aga mis seal ikka, üldiselt on edasiminek siiski märgatav. Vasakust jalast paremasse vahetades nt raja peal pole mingit probleemi, aga diagonaalil või kuskil platsi keskel, kus tal rohkem ruumi on, kipub vahel parema sääre eest hoopis kõrvale esialgu astuma, selle asemel et kohe vahetada ja sirgelt jätkata. Alati seda probleemi ei esine, aga vahel juhtub ja ma ei ole paremat lahendust osanud leida, kui lihtsalt püüda vasaku ratsmega teda rohkem kehast sirgena hoida?

Galopipiruette (või midagi sinna lähedale) harjutasin mingi hetk päris palju, aga nüüd viimasel ajal natuke vähem, sest... ma ikkagi tunnen, et tal läheb seal pisut füüsiliselt raskeks (kujutan ette, et nii suure galopiga hobusele ongi keeruline neid samme nii lühikeseks võtta), seega pigem küsin vähem korraga ja tihedamini ning loodan, et niiviisi treeningu käigus ta saab tugevamaks ja asi läheb talle lihtsamaks. Seega mõnikord harva natuke katsetan ta päris ühele kohale saamisega, aga enamasti keskendun sellele, et galopp jääks ka väiksemate sammude ja aeglasema rütmi korral pehmeks ja kindlaks, ning jätan tagajalgade ringi raadiuse kuskile 3 meetri peale vms.

Küljendused galopis on vist kõige lihtsamad asjad. :) Need tulevad tal justkui iseenesest. Ja küljenduste lõpus nurgas jalavahetus tuleb ka iseenesest, seega seal pigem treenin kontragalopis jätkamist. Nii palju ta siiski kuulab mind, et... erinevalt mõnedest hobustest, kes mingil hetkel hakkavad neid jalavahetusi kogu aeg pakkuma, siis H võib seda vahel küll teha, kui ma ise päris selgeid signaale ei anna, aga enamasti ta on nõus täiesti kenasti vaheldumisi tegema kontragaloppi või jalavahetusi, olenevalt sellest, mida küsitakse.

Traavis on need külgliikumised kuidagi raskemad. Võib-olla sellepärast, et esiteks pean natuke ise rohkem sadulas istumisega vaeva nägema + galopis on ju juba õige paine poolautomaatselt sees, aga traavis tuleb seda ise rohkem säilitada. Kõikide külgliikumiste puhul aga on ikka superoluline see, kui hästi sa tasakaalus istud seal seljas. Mitte ühegi jalaga lükkamise või ratsmega korrigeerimise abil ei saa ma nii kvaliteetseid külgliikumisi kui neil hetkedel, kus ta mu keharaskust järgima hakkab. Ma ei tea täpselt, miks vahel hakkab ja vahel mitte, aga parematel päevadel õnnestub nii, et sätin lihtsalt istaku õigesti, vaatan liikumise suunas (ja no käed ja jalad panen ka muidugi enam-vähem sinna, kus olema peavad) ja hobune teeb kõige ilusamaid külgsamme üldse. :) Ei ole kuskilt vaja juurde lükata-tõmmata midagi. See on kindlasti see "tunne", mida iga trenn taga ajada tasub.

For fun, olen mõnedel parematel trennidel ka püüdnud traavi saada aeglasemaks ja vetruvamaks - kui seljast tundub juba passaaž missugune, siis video peal on vaevu märgatav vahe, et noh... on koondtraav ja siis on naaatuke pikema õhufaasiga aeglasem koondtraav. :D Ma ei tea, kui palju ta sellist asja harjutanud on, aga jällegi ma ei julge liiga palju küsida. Kui hobune läheb kangeks ja tunnen, et tal on raske, siis... lõpetan kohe. Kui oleks kogemusi rohkem, siis kindlasti tunnetaks paremini seda piiri, et kui palju veel nõuda võib (ma noorte hobustega sõites nt tunnetan oluliseeelt paremini), aga selliste harjutuste juures parem ei riski.

Kokkuvõttes mul on ikka väga vedanud, et temaga ratsutada saan. See ei ole alati lihtne ja vahepeal oli meil ka periood, kus talle asjad väga ei meeldinud ja kippus protesteerima (mis on ka põhjuseks, miks ta varasemate ratsanike juurest tagasi on tulnud), nii et olin üsnagi lootust kaotamas. Kuidagi aga leidsime jälle ühise keele ja nüüd pole mingit sellist jukerdamist juba väga ammu ette tulnud. Muidugi kui täkuinstinktid väga üle pea keevad, siis kindlasti ei ole see välistatud, et ta midagi katsetab. Kui ainult oskaks need tema hormoonid kontrolli alla saada :D, siis oleks ikka täitsa super treeningkaaslane.

Pildid on sellest korrast, kui K külas käis, aitähhh. :)

Siis, kui tüüp on nädal aega puhanud
Kui mul meelde tuleks ennast ka sirgu lükata, oleks palju toredam

 

Wednesday, July 27, 2016

Juulikuu

Kiirelt üks suvine postitus, enne kui juulikuu päris vahele jääb.

Vahepeal käisin korraks Eestis puhkamas, täitsa korralik poolteist nädalat ja täpselt oli paras, vähemaga nagu ei saagi piisavalt vaheldust igapäevaellu (mitte, et mu igapäevaelul midagi väga viga oleks :P).

Albatross oli mõnuuus nagu alati. Väga tsill oli ta seekord kõik päevad, mil ma ta karjamaalt ära tõin, nautis vist küll tegelemist, puhastamist ja aeg-ajalt sai porgandit ka norida, mis nii elul viga.
Praeguses elukohas ongi Albatross ju ainult sisuliselt boksi ja karjamaa/kopli vahet käinud + mõned korrad platsil, talli territooriumilt kaugemale me pole jõudnud, sest mina pole peale tema mullusuvist kolimist peaaegu et Eestis olnudki. Seekord siis mõtlesin ta ühele minijalutuskäigule viia, et mitte liiga suurt šokki tekitada - kes teab, kuidas mu metsistunud hobu käe kõrval püsib, kui tal võõras kohas oma mõtted tekkima peaksid. Käisin siis lihtsalt naabritest mööda järgmise teeotsani ja natuke edasi; pidin aga pettuma, sest peale mõne tagasihoidliku norskamise ei reageerinud Albatross millelegi ülearu. Ei kartnud aias jutustavaid ja muusikat kuulavaid naabreid ega kartnud isegi prügikaste. :) No milline hobune see veel on, kes esmakordsel kohtumisel suuri prügikaste ei karda??
Albatross huvitus aga peamiselt ikka sellest, mis roheline ja tee kõrvalt parasjagu ampsamisulatusse kasvas.

Kordel käis ka hetkeks ja seekord paremale poole joostes väike vahe jälle sees, aga see on iga-aastane komme, et suve keskel tal miskipärast kipub tsipa halvem olema.

Ja hambad raspeldasin ka esimest korda tal ise ära (+ veel mitu poni sai raspeldatud tookord, nii et järgmine päev mul üks reielihas täitsa andis tunda sundseisu asendist :D), ilusad sirged on tal need küll, nii et T arvates võib isegi pea kaks aastat vahele jätta. Senini olen püüdnud korra aastas lasta vaadata, aga pigem ikka pikemaks on see vahe veninud - mingeid suuri probleeme pole aga kunagi olnud sellegipoolest.

Vot nii on lood Albatrossiga.

No mitte ei osanud ma kunagi neid roosasid päitseid kopli jaoks ostes (sest x-full suurust ei olnud igalt poolt saada) selle peale tulla, et kui need igapäevaselt kasutuses ei ole, siis kuluvad kole aeglaselt ja ei saagi mingit ilusamat värvi asemele osta juba õige pea. :D Nüüd jääb vaene Albs vist mitmeks aastaks roosasse.

Zynergiest nii palju, et kuigi esimesed nädalad temata olid natuke teistmoodi küll, siis kahetsenud ma oma otsust siiani kordagi pole - pigem vastupidi. Ta on nüüd oma sõpradega Soomes hästi kohanenud, olen saanud pilte ja videosid, ning uus omanik on temaga nii rahul kui üldse olla saab. Iga uue infokillu saamine nende kahe koostöö kohta teeb mul tavaliselt terve päeva rõõmsaks - päris-päriselt tundubki, et minu väiksest Zinyst saabki kellegi kõige ägedam ja tähtsam superstaar! :)

Heh, vahepeal tundsin end peaaegu halva hobuseomanikuna, et peale müüki nädalate kaupa silmi tühjaks ei nutnud (nagu ma esialgu kartsin, et juhtuda võib), aga kõige olulisem on mu jaoks alati olnud see, et Z omale suurepärase kodu saaks ja tundub, et see on siiani vägagi plaanipäraselt läinud. Kuidas saab siis mitte rõõmustada?

Loodan, et uus omanik ei pahanda, et ma teda ja ta hobust siin niimoodi omavoliliselt jagan, aga they look great! :)

Ja minu Taani väiksest 4-aastasest staarist kah - tema käis nimelt juuli alguses oma elu esimesi skeeme sõitmas, ning ainult positiivsed mälestused on sellest võistlusest. :)
Holey oli nii rahulolev terve aeg, ei kartnud peaaegu midagi, ootas kannatlikult ära pausi kahe skeemi vahel, no lihtsalt lust oli temaga seal viibida, ja muidugi ka ratsutada. Minu mäletamist mööda on senini mu enamus võistluseid siinsete noorte koolisõiduhobustega möödunud nii, et esimesed 10 minutit loodan, et hobune alla ei viska või ära ei jookse, ja edasi saab paremal juhul natuke hinge ka vahepeal tõmmata, halvemal juhul - noh, ei saa hinge tõmmata ;), ja miski pinge on kogu aeg sees. Aga mitte seekord.




Igatahes teenis Holey välja korralikud 67-68% (kusjuures mingi kummaliselt karm kohtunik tundus olevat - vähemalt pooled skeemidest jäid alla 60% piiri) ja sai nende sooritustega 26 sõidu seast 3. ja 4. koha. Tegemist oli miski handicap-süsteemiga, nii et samas arvestuses sai kaks korda sõita, kui erinevad skeemid valisid. Kuna võistlus oli osaliselt korraldatud heategevusliku üritusena, siis tublid hobused said auhinnaliste kohtade eest veel topeltrosetid ka (+ igasugust nänni veel), nii et lõpuks, kui kõik külge riputatud, nägi Holey välja nagu üks korralik tšempion. Ja kuna K oli megaäge ja tuli täpselt selleks nädalavahetuseks külla, siis on tšempionist mõned ilusad pildid ka. :)







Ja noh, endiselt on mul veel palju teisi toredaid elukaid - kuigi suveperioodil praegu vähem kui varem, sest märad tahavad tiineks saada ja selle töö peale kulub igast päevast täitsa suur tükk. Hobuseid on ratsutada hetkel ainult... 7? Ülejäänud on kas müüdud, mingil põhjusel puhkusel, või olen nad lihtsalt pidanud praegu tagaplaanile jätma, sest... tõesti ei jõua ajaliselt.
Kõik on sellegipoolest igavesti vahvad ja juba hakkab natuke kurb, arvestades seda, et kõikide plaanide järgi olen ma nüüd sügisest tagasi Eestisse kolimas ja pean sõbrad siia maha jätma. Aga mis seal ikka - tuleb omale Eestisse mõned uued tegelemiseks otsida (work in progress), sest ilma enam ju küll ei oska. :)

Sunday, June 19, 2016

Hobustega mere ääres

Kui eelmises postituses kurtsin, et Holey'st pilte pole, siis see probleem saab kohe lahendatud, sest eilsest seiklusest on fotojäädvustusi palju.

Nimelt mõtlesime Beaga juba tükk aega, et oleks vahva hobustega ükskord randa minna. Ma pole oma 10 aasta ratsutamise juures veel merre jõudnudki ühegi hobusega, nii et oli ka aeg. Ausalt öeldes mul sellist päris tsilli hobust polegi, kelle saaks lihtsalt võõras kohas autost välja võtta ja ta end nagu omas kodus tunneks, seega... jäi valikuks ikkagi Holey - samas pole tegelikult ühtegi teist hobust, kellega ma parema meelega sinna läinud oleks. ;) Kartsin küll, et halvemal juhul on ta kole pinges ja kartlik ja sel juhul oleks emotsioonid taolisest väljasõidust üsna tagasihoidlikud, aga õnneks ei läinud üldse nii! Bea hobune oli üsna turvaline ja rahulik, nii et esimesed 5 minutit sai Holey tema taguotsa juurde ennast varju pressida, peale seda aga kadus ärevus kiiresti ja usun, et hobustel oli täitsa põnev merd uudistada.




Ilm oli päris tuuline, mis positiivse poole pealt tähendas seda, et mitte ühtegi teist inimest (peale ühe koerajalutaja, kes ka kiiresti kadus) seal hommikupoolikul polnud. Küll aga olid rannale jõudvad lained üsna suured ja vahutavad, mistõttu vette minemine tundus alguses üsna utoopiline plaan. Iga kord, kui vahune laine hobuste jalgadeni jõudis, siis hüppasid nad eemale, nagu keegi oleks hammustanud. :) Üks hetk aga saadi siiski hirmust üle ja kui juba poole jala kõrguselt vees olla, siis ei tundunud lained ka nii koledad enam.





Kust see laine siia järsku sai???
 

Liivaribast edasi oli tükk maad väikseid rohuseid künkaid, seal oli ka tore pärast turnida.






Igatahes ma olen väga uhke pisikese Holey üle! Natuke on ikka kummaline mõelda, et 9 kuud tagasi oli ta see tagasihoidlik ja kartlik tüüp, kellele oli raskusi päitseidki pähe saada, ja täna saame probleemideta selliseid toredaid väljasõite nautida. :) Seejuures ei ole ma temaga kordagi üle 3x nädalas trenni teinud, pigem mõnikord vähem, ja sügis-talvel oli tegelikult mitu paarinädalast pausi ka sees. Less is more (at least when you have such an amazing horse)!


Friday, June 10, 2016

Võistlemised

Kirjutamistuju küll ootas paremat aega, aga vahepeal jõudsin kahel korral isegi võistlema.

Herzi käis kahel nädalavahetusel järjest lihtsat skeemikest võistlemas ja teenis selle eest 70% ja 66%, vastavalt esimene ja kolmas koht kah. No rosettide üle võib muidugi natuke rõõmustada, aga... tõsi on see, et mingit suurt naudingut temaga võistlemine ei paku, sest hobusele on see ääretult stressirikas. Too esimese võistluse soojendus oli ikka väga nukker, sest... ta oli ülikramplik ja närviline kuni lõpuni välja ning vahepeal suutis omal isegi huulde hammustada. Ma olin peaaegu valmis juba loobuma, aga Veera oli tubli moral support, käskis selja sirgu ja naeratuse näole suruda ja siis ma ikka läksin sõitma seda skeemi. Soojendus oli väljas, võistlus aga maneežis, ja niipea kui maneeži sisse saime, siis stressitase langes nii umbes 50% vähemalt (täpselt sama lugu on temaga kodus ratsutades), nii et suure pingelanguse tõttu oli ta järsku valmis täitsa enam-vähem minu märguandeid järgima, aga eelnevast ärevusest oli liikumises ikka paras vunk sees (ja head käigud on talle looduse poolt kingitud, hea närvikava asemel vist) ja nii see seitsekümmend ära tuli.

Pildid on videost, seetõttu säärane kvaliteet.





Järgmise nädala võistluse soojendus oli kohati veidi parem, ainult et ta kartis teisi hobuseid, kes liiga lähedale sõitsid, ja no siis tuli sinna VALGE poni, mis Herzi jaoks ei ole üldse päriselus eksisteeriv asi (sest meie tallis ei ole valgeid ega halle hobuseid), vaid mingist fantaasiafilmist välja karanud draakon, ja tema põhjustas meil päris mitu äkilist 180-kraadist pööret koos teises suunas spurtimisega. Natuke oli imelik ka, et see valge hobuse ratsanik järjepidevalt lihtsalt galopeeris hoogsalt meie suunas - ma saan aru, et "normaalse" hobuse ratsanikuna sa ei pruugi selle peale tulla, et mõni teist värvi hobuseid karta võiks, aga seda võiks ikka tähele panna, et mingi teatud hobune iga kord täiesti endast välja läheb, kui sa suure hooga tema suunas sõidad...? Võib-olla ma olen nüüd ülekohtune lihtsalt, aga... (mina isiklikult küll märkaks ja üritaks veidigi oma sõidutrajektoori selle järgi kohandada). Igatahes, sellel võistlusel toimus kõik välisväljakutel ning kuigi üldkokkuvõttes oli Herzi veidi vähem pinges, siis võistlusplatsil oli tal ikka natuke ringivaatamist ja natuke ärevust ja siis ei olnud nii stabiilne sõit nagu esimesel korral, aga 66% pole ka väga paha.

Soojendusel
Helesinistes unistustes ma muidugi võiks loota, et ta vajab lihtsalt rohkem võistluskogemust ja siis muutub rahulikumaks - aga reaalsuses on ta 7-aastane mära, kes ei suuda peale 3,5 aastat (peaaegu) regulaarset treeningrežiimi endiselt koduplatsil lõdvestunud ja rahulik olla ning noh... mulle ausalt öeldes tundub, et talle lihtsalt ei meeldi olla ratsahobune. :( Seda huulde hammustamist kusjuures tegi ta ühe korra hiljuti kodus ka - püüan tal igaks juhuks nüüd hambad üle vaadata ja korda teha, aga väheusutav, et see midagi muudab. Kui Herzi stressama hakkab, siis plõksutab ta oma hambaid igal sammul kokku ja eks niimoodi võib sinna vahepeal midagi kogemata vahele sattuda, mis ei peaks. Mul ei ole mitte kunagi varem olnud ÜHTEGI hobust, kes omale treeningu ajal keelde või huulde hammustaks, seega see teeb üsna kurvaks ja ühtegi head mõtet selle probleemi parandamiseks pole, sest... see paraneb siis, kui hobune lõdvestub ja rahulikuks muutub, aga seda juhtub Herziga kahjuks väga harva. Keeruline lugu.

Teine hobune, kellega seiklemas sai käidud, oli lemmikmust Holey. Kõigepealt käisime temaga seal kohtunike koolitusel demosõitjatena ja poolteist nädalat hiljem olid pärisvõistlused, kus ta 4-aastaste grupiklassis sõitis. Ta on küll kohati ka ikka päriiis tundlik hobune, aga tegelikult nende esimeste väljaskäikudega võib igati rahule jääda. Mõlemal üritusel jäi ta keskmine skoor 8 ringi - võistlustel täpsemalt vist 7.95 vms ja koolitusel oli palju kohtunikke, kelle arvamused mõnevõrra muidugi kõikusid ja päris konkreetset numbrit seal ei öeldudki. Käitumise poole pealt oli koolitusel täiesti tip-top; võistlustel läks natuke ähmi täis, sest ta pidi oma sõberhobusest eemale minema ja mingi võõra hobusega koos platsil olema, see ei meeldinud niiii väga. :) Aga saime ikka kokkuleppele.

Holey'st on täielik pildipuudus (kindel plaan see viga tulevikus parandada!) ja ei viitsinud videotelt ka lõikama praegu hakata. Siin ta igatahes poolikult paistab sõbra tagant välja. :)
Nende paari väga intensiivse nädala jooksul (sest lisaks käisime mõned korrad ka ratsakoolis lihtsalt võõra keskkonnaga harjumas) läks tegelikult tunne hobuse seljas allamäge - ilmselt ta oli mentaalselt väsinud + harjutasime ikka tavalisest rohkem seda natuke suuuuuremat traavi ja natuke suuuuuremat galoppi, ning kaotasime selle arvelt mujalt. Aga sai need üritused siiski tublisti tehtud, peale mida oli ta väikese pausi ära teeninud ja uuesti alustades keskendusin baasasjadele jälle ja nüüd on kõik sama hea nagu varem. :) Isegi parem - lühikeste juppide kaupa olen täisistakut proovinud, sääre eest astumist teeb ka päris hästi. Õlgu saan samuti palju paremini kontrollida - kui varem tal kippus esi- ja tagaots tihtipeale kahel erineval rajal jooksma, mitte päris otse, siis nüüd saan vähese vaevaga õlad lihtsalt taguotsa ette täpselt lükata ja hobune on ilusti sirge nii rajal kui ka nt rajast seespool sirgliini sõites. Vasakule volti tehes ikka lükkab vist tagumiku veel sisse veidi, kaarsõitudel on natuke raskem seda hinnata, aga tegeleme ka sellega. Keerulistel päevadel on ta veidi oversensitive ja hakkab ette kujutama, et ma mingeid raskeid asju küsin, ajades ennast veidi ärevaks sellega; headel päevadel aga lihtsalt istu sadulas ja naudi, hobune teeb kõik nii mõnusaks ja toredaks. Ta on ikka väga vahva. Ideaalis tahaks temaga minna küll millalgi mingit lihtsat skeemikest sõitma, aga veidi vajab veel treenimist. Kuidas treenida hobust ka vähe pingelisemas olukorras (nt uus koht) täisistakus lõdvestunuks jääma, kui... tegelikult ei taha 4-aastasega eriti palju täisistakut üldse teha? :D Järjekordne challenge.

Saturday, June 4, 2016

Good luck, Zynergie!

Igasuguseid põnevaid asju on vahepeal toimunud, aga kuidagi keeruline on viimasel ajal leida aega või viitsimist neid kirja panna.

Küll aga leidis hiljuti aset muutus, mis kõikidest ülejäänutest suurem ja tähtsam - Zynergie sai omale uue kodu!

Sellest hetkest alates, kui ma Ziny omale kunagi aastaid tagasi varsana sain, olen püüdnud säilitada suhtumist, et temast ei saa selline hobune, keda ma mitte kunagi müüa ei saa/suuda. Albatross on üks ja ainuke sellise "privileegiga" ning ülejäänud hobustest, kelle omanikuks ma kunagi saama peaks, pean olema võimeline ka loobuma, kui see parema lahendusena tundub.

Ja kuigi ma olen püüdnud sedaviisi 6 aastat mõelda, siis... ei suutnud ma muidugi Ziny kasvades tema suhtes kuidagi külmaks jääda. Ma ei tunne ühtegi teist hobust, kes nii väga inimese seltskonda ja tegelemist naudiks -  ja see on vist see, mida ma tema juures kõige rohkem hindan. Kuna Albatross ei näidanud noorena kuigi palju oma kiindumust välja, vaid eelistas pigem süüa või teiste hobuste seltskonda, siis Zinyga olen varsaeast saati püüdnud tegeleda nii, et inimese tulek tähendaks tema jaoks seda, et midagi toredat ja põnevat hakkab juhtuma. Ja kui mitte millegi muuga, siis vähemalt sellega olen hakkama saanud :) - isegi praegu, kus väga tihti tähendas inimese tulek Ziny jaoks ratsutamistrenni (ning ei, see ei olnud kindlasti alati superlihtne ja lõbus, vaid kohati üsna nõudlik), siis sellegipoolest tuleb ja teeb ta kõike alati hea meelega ja entusiastlikult.

Kõige olulisem põhjus, miks ma ta müüa otsustasin, oli see, et... ma ei saanud temaga ratsutades SEDA tunnet, mis mul tihti nt väikse musta Holeyga on või mis mul kunagi Alzikega oli. Mõnede harjutustega oli meil probleeme, samas üldjoones ta oli ikkagi üsna tubli ja tegi (või vähemalt üritas) kõike, mida ma küsisin - sellegipoolest, there was something missing. Ja nüüd peaaegu aasta aega regulaarselt trenni tehes õppis ta küll mitmeid asju ning keerulisemaid harjutusi juurde, aga me ei saanud väga palju lähemale sellele ideaalolukorrale, kus... mina lihtsalt istun ja mõtlen millelegi, ja Ziny teeb seda praktiliselt ilma mingi küsimiseta. Jah - võib-olla see kõlab utoopiliselt ja ma ootan oma hobustelt liiga palju - aga need, kes seda tunnet hobuse seljas on kogenud, saavad sellest kindlasti aru ja nõustuvad, et see ON see ideaal, mille poole me kõik püüdlema peaks. Need, kes ei ole seda kogenud - ma loodan, et ühel päeval see teil mõne toreda hobuse seljas õnnestub. :)

Teised, vähemtähtsad põhjused, olid nt see, et tegelikult on ta oma kasvult mulle siiski liiga pisike, ja ka see, et oma aktiivsuse ja energilise iseloomu juures tahaks ta tegelikult parimate tulemuste saamiseks tihedamalt tegelemist saada, kui mina talle hetkel pakkuda suutsin.

Viimane põhjus, mis ilmselt lõpliku otsuse langetada aitas, oli see, et talle tekkis huviline, kes minu lootuste kohaselt võiks tõesti olla suurepärane omanik ja pakkuda Zinyle suurepärast kodu ja tulevikku. Kuigi ma müümise peale olen vaikselt mõelnud juba pikalt (ja iga kord väga kurva meelega), siis nüüd järsku tundus see olevat väga õige lahendus. Ta läks inimeste juurde, keda ma tunnen; talli, kus ma tean, et hobuste eest hoolitsetakse; treeneri käe alla, kelle meetodid on igati hobusõbralikud. Ja mis kõige ägedam - temaga reisis kaasa L'Actrice, kes on olnud samuti üks minu suuri lemmikuid Firfodis + Ziny koplikaaslane ja sõber juba mitu aastat! Zynergie ja L'Actrice elavad nüüd peale pikkkkkka ja väsitavat reisi Soomes, mis tähendab, et kui mina peaks tagasi Eestisse tulema, siis on ka hulga lühem maa neile külla minna (mida ma kindlasti teha kavatsen). :)

Kokkuvõttes - Ziny on supervahva väike hobune, kes mulle nii palju rõõmu valmistanud on; ning tänu sellele, et ta omale (vähemalt esmapilgul - loodetavasti ka edaspidi) suurepärase uue kodu sai, polnud tema ära saatmine minu jaoks nii katastroofiliselt kurb nagu ma kartsin. Minu suurim lootus on see, et temast saab uue omaniku esimese isikliku hobusena midagi sellist, mida Albatross minu jaoks esimesena hobusena tähendab. :) She is a fantastic horse and she deserves to be someone's superstar!

Ja nüüd väike pildiralli:

Varsana:



1-aastane:
 

 2-aastane:







3-aastane:





4-aastane:




5-aastane:






6-aastane: