Kizzy on 10-aastane mära, kelle omanikuks sain ma, nagu eelmises postituses põgusalt mainitud, väga ootamatult ja erinevate asjaolude kokkulangemisel. Plaanis omale veel ühte hobust võtta polnud üldse, aga noh, ju siis pidi nii minema. :)
Suurema osa oma elust on K veetnud sõbra/sõprade keskel vabapidamisel ja karjamaamõnusid nautides, kuigi ratsanikuga on ta ka aastate eest tutvust siiski teinud. Ka Kurtnas, kuhu me ta kolisime, elab ta koos kahe noore sõbraga praegu peamiselt õues, kusjuures uute kaaslastega kohanemine läks äärmiselt rahumeelselt ja seda minu arvates eelkõige tänu K väga mõnusale suhtumisele kõikidesse teistesse hobustesse - minu silmad mingit tigedat nägu või pea ligi tõmmatud kõrvi tema juures veel näinud ei ole. :) Ja mis need teised siis ikka aega kurjustamisele kulutavad, kui vastureaktsiooni kunagi ei tule, seega mingeid erilisi jagelemisi neil üldse ei esinenudki.
Mingeid päris kindlaid plaane meil Kizzyga hetkel ei olegi - praegu lihtsalt saame tuttavaks, käime jalutamas ja oleme kergel kujul ratsutamistreeningud ka ette võtnud. 2 kuud, mis ta siin juba elanud on, peaks muidugi olema piisav aeg hobusega "tuttavaks saamiseks" ja eks ta suuremas jaos ongi, aga pean ära märkima, et K on iseloomult näiteks üsna erinev Albatrossist ja eriti minu eelmisest hobusest Zinyst (kellega nad on vist peaaegu et vastandid) ja mul on siiani natuke vahel raskusi temast 100% aru saamisega. Sealjuures ei tähenda see absoluutselt, et ta kuidagipidi probleemne oleks, pigem vastupidi - kui üksinda tallis olemine välja arvata (see talle ei meeldi ja muudab kergelt närviliseks), siis muus osas on ta väga eeskujuliku käitumisega ja midagi ette heita ei saa absoluutselt. Pigem jätab ta natuke liigagi kuuleka ja "tubli" hobuse mulje, kui selline asi üldse olemas on...? - ühesõnaga see, mis mulle kõige rohkem raskusi valmistab, on et kuidas tegelemise käigus tema enda motivatsiooni ja entusiasmi rohkem tõsta, selle asemel et hobune lihtsalt teeb ilusasti kõik ära, mida palutakse.
Usun, et aegamööda siiski see õnnestub ja näiteks olen avastanud, et klikkertreening (koos porgandimaiustega muidugi :) ) läheb Kizzyle superhästi peale ja seda tehes on ta reaalselt ise hakanud asju katsetama ja pakkuma, mida on väga lahe näha, nii et kindlasti püüan sellega edaspidigi talle vaheldust pakkuda.
Ratsutanud oleme pigem vähe, aga sealgi on ta igati tubli olnud, arvestades kui ammusesse aega tema viimased ratsatreeningud jäid. Kõige suurem raskuskoht paistab praegu see, et K on üsna rahutu suuga - nii kui mingi õrn ratsmekontakt võtta, hakkab tihtipeale kerge suulise lõgistamine pihta. Hambad kontrollisime enne ratsutama hakkamist üle, nii et olen seda kommet praegu lihtsalt ingoreerinud ja vaatame, kas läheb ehk ise mingil ajal üle; võib-olla proovin mõnda teistsugust suulist mingi hetk (kuigi minu kogemuste põhjal need suulisevahetused just väga tihti märkimisväärset mõju ei avalda).
K-l on ka üks vana põlvevigastus, mis teda hetkel kuidagi häirivat ei tundu, aga kas ta koormusetaluvust kuidagi mõjutada võib, ei tea - õnneks mingit suure koormusega sporthobuse karjääri talle nagunii eesmärgiks sätitud ei ole, nii et praegu oleme muretud (nii kaua kuni põhjust pole). :)
Eks me näe, mis tulevik edasi toob...
 |
| Siis kui talvel vahel harva lumi maas on... |
