Christmas colic!

Jep just nii, sest mõni inimene ikka leidub, kelle hobune õnnetul kombel just pühade ajal haigeks otsustab jääda. Ehk siis veedan jõule seekord kliinikus ja näiteks tänasest jõululõunasöögist sai ootamatu koolikuopi tõttu sujuvalt jõuluõhtusöök - aga maitses vist seda paremini - ja hobu taastub ka siiani täitsa edukalt.

Muidu on üsna põnev olnud küll - nt need samad koolikuopid, mida ma korra Soomes nägin kunagi, aga tollel hobusel sisuliselt ei leitud midagi eriskummalist kõhuõõnest. Siinsetel on sooled ikka korralikult kuskil kinni olnud ja kõhust välja vulpsatades näevad päris koledad välja, aga kui neil natuke aega peale "vabastamist" lasta kõhuõõnes rahuneda, siis muutub väljanägemine helikiirusel paremuse poole ja ühtegi tükki vahelt välja võtta polegi siiani vajadust olnud.

Siis näiteks selgroo ogajätkete osaline eemaldamine ehk põhimõtteliselt kissing spines'i operatsioon on ka päris vahva - hobune seisab rahustatult puki vahel, kuni tal selg lõhki lõigatakse ja selgroolülide vahel ringi udjatakse. Vahel ma küll mõtlen, et kuidas inimesed üldse selle peale on tulnud, et selline asi võimalik võiks olla ja seda proovida tasuks?

Kuigi üldiselt on siin praegu enam-vähem rahulik olnud, siis kliinikus sees olevad patsiendid tahavad ikkagi regulaarset järelevalvet ja ravimeid ja hoolt, nii et ega palju vaba aega ei jää jutustamiseks (kui jääb, siis kasutan seda magamiseks ), aga tahtsin blogisse lihtsalt paar sõna kirja panna, et pärast mäletaks, kui tore kogemus see oli.

See on tore, et on patsiente; see on tore, et on tehnikat (lisaks igasugustele piltdiagnostikaaparaatidele nagu MRI, CT, stsintsigraafia jms, on ka nt ülipõnev gait analysis süsteem, kus sisuliselt hobusele külgekleebitud andurid mõõdavad kõike võimalikku ja annavad siis hobuse lihaste töö ja lonke kohta informatsiooni); ja kõige toredam on see, et on palju tarku inimesi, kes rumalatele õpilastele asju seletada viitsivad. I love smart people, sest... lihtsalt hämmastav, kui palju kasulikku informatsiooni üks inimaju võib sisaldada ja selliste inimestega mingitel teemadel arutlemine annab kohe pikaks ajaks mõtlemisainet ja motivatsiooni (no umbes sama nagu ratsutamiseteemal tarkade hobuseinimestega vestelda :) ).

Quicky taastus peale oma koolikuepisoodi õnneks hästi, aga pidasime nüüd ka õigeks ajaks temaga trennitamine lõpetada, seega tere titepuhkus! Samuti lõpetasin Lordiga, kuna suulisi nagunii siiani kasutada ei saanud ja päitsetega sai küll sõita, aga... mõtlesin, et las ta jääda praeguseks, sadulas põhimõtteliselt käib ju ning kevadel saab jätkata. Nii et viimased paar nädalat on rahulikum olnud, plaanilised trennid ainult Verdetteni ja Zimbabiga + mu oma Metsik muidugi.

Lisaks on S lubanud mul oma hobustega paar korda hüpata ja see on olnud väga lahe! :) Ma olen elus ju ainult loetud korrad saanud hüpata hobustega, kes seda juba enne minu selgaminekut mingil määral oskavad, nii et minule endale on see kindlasti oluliselt kasulikum, kui nt beebi Verdetteniga katsetamine (mida ma küll ka siiski aeg-ajalt teen). Teadsite, et päris lahe on hüpata hobusega, kes väikse vaevaga nii edasi kui tagasi tuleb ja sealjuures ilma probleemideta ka üle takistuste läheb? Kindlasti teadsite. :D Aga... Prexuga tuli tunnetus suht lihtsalt kätte (temaga olen varem ka paar korda hüpanud), küll aga oli meetrine okser juba kergelt hirmus hüpata, sest... ta on siiski suht pisike ja torikas ja peab sellisel takistusel juba naaatuke ennast ka pingutama. Lotossiga ei saanud ma alguses ÜHELEGI takistusele normaalselt pihta, kuigi oma arust olin seal seljas täiesti paigal ja ei seganud teda - kaugelt paistis samm klappivat ka, aga järsku olime ikkagi liiga takistuse all või liiga kaugel ja tulemuseks mingi imelik hüpe. Aga siis mingi hetk sain aru, et see oligi probleem, et ma üldse ei "seganud" teda - niipea, kui hakkasin ise veidi stabiilsemalt säärt peal hoidma ja põhimõtteliselt iga sammu enne takistust konkreetselt toetasin (st üldse mitte jõuga, aga lihtsalt nii, et hobusel oli kindlus ja arusaamine olemas, mida ta tegema peab), siis hakkas asi klappima ja oli väga vahva. Tema seljas ei tundu meetrine takistus üldse eriti kõrge, nii et selles mõttes oli tegelikult lihtsam isegi lõpuks.

Viimane kord panime 4 takistust ühte ritta seotud vahedega ja siis ma sain järsku aru, et jeeeerum kui palju asju korraga jälgida tuleb ja hüppamine võib ka üsna keeruliseks tegevuseks osutuda, kui takistused kõrgemaks kui 70-80 cm tõusevad. :P See, et ma vahepeal liiga sügavale sadulasse ei istuks, aga ka päris poolistakusse ei jääks; käed ette ja kõrgemale, aga õlad siiski tugevaks ja takistuste vahel tahapoole; hobune terve rea peal sirgeks, mitte ei lase ühte või teise suunda vajuda, sest see muudab takistuste vahed kohe liiga pikaks; et ma olenevalt sellest, kuidas esimesele takistusele peale tuleme, suudaks kohe kiirelt reageerida ja hobust kas natuke edasi sõita või veidi tagasi hoida JA PALJU MUUD. Minu väike aju kärssas natuke, aga hobused olid väga tublid ja saime enam-vähem hakkama!

Isegi Verdetten hüppas sellest keerulisest reast pool ära - ehk panime talle kaks takistust järjest ainult. Muidu natuke vahepeal vingerdas ja ma ise tundsin ka tegelikult, et olin alguses ebakindel (esimest korda elus oli selline tunne hüpates, aga samas polnud ma ka varem kunagi niimoodi hobuse seljast kukkunud nagu temaga viimati) - aga püüdsin olla konkreetne ja rahulik ning lõpuks kadus ebakindlus enam-vähem ära ja V ka kuulas ilusasti sõna ka, nii et trenni käigus läks asi paremaks. Peale kolmandat hüppetrenni järjest olin ikka... sült. :D Aga vägaväga vahva sellegipoolest.

Muud trennid Verdetteniga on... nii ja naa. Ta on hobune, kes on korraga väga lihtne ja ühtlasi ka väga keeruline, ausalt. Nüüd ma olen väheke... tahaplaanile jätnud selle, et teha võimalikult palju üleminekuid, suunamuutusi, saada reageerimist paremaks jms, ja pigem keskendunud sellele, et ma saaks ta enda arvates "õiges" positsioonis ja õige tundega jooksma. Tema kehaehitus pole muidugi päris ideaalilähedane, veidi varsaliku väljanägemisega (kuigi suurt kasvu) on ta siiani, aga... kui ma peeglist või piltidelt vaatan, siis mulle ei meeldi tihtipeale, milline ta kõrvalt välja näeb. Ja seljas on kohati mugav küll, aga mingi hetk jääb ikkagi kuidagi oma sinna "pehmesse" mulli jooksma ja ilmselt veidi läheb ratsme taha ka neil hetkedel, nii et siis on ka seljast tunda, et miski on valesti. Piltidelt/peeglist vaadates on tal kogu aeg kuidagi turja juurest kael liiga madalal - tekib nagu selline lohk veidi sinna, mida ei tohiks olla, kui hobune ilusti ennast kaelast pikaks ja ratsmele järgi sirutab. Selle järgi, et ta turjast ennast ei tõsta, võib eeldada, et ta on tegelikult neil hetkedel ka seljast nõgus. Jällegi - kuna V on välimikult sirge seljaga hobune, siis seda selja nõgusust pole otseselt näha kuidagi, seega raske öelda, aga... see nõgus selg ratsastuse koha pealt kirjeldabki minu arust rohkem seda, kuidas hobune ennast hoiab ja kuidas liigub, mitte seda, milline ta otseselt välja näeb. Seega proovin teda praegu saada tagant endiselt aktiivselt peale jooksma, eest allapoole sirutama, kaela (ülaosa) venitama rohkem, isegi lasen tal veidi ninaga vertikaali taha minna (mis mulle tavaliselt eriti ei meeldi), samas ikkagi suulisega head ja pehmet kontakti hoidma, lootes, et siis mingi hetk see turi kõrgemale hakkab tõusma.

Siinkohal võiks pilte lisada, aga... ega mul eriti häid ei ole ja viitsimist ka hetkel mitte. :D

Zimbab on ka tublisti arenenud - nüüd olen peale paari nädalat pausi uuesti ka galopikatsetusi  teinud ja hoooopis teine lugu on. Traavitöö on ikka kõvasti kaasa aidanud ka sellele, olen päris rahul temaga praeguses staadiumis.

Ja Albatross... noh, same story ikka. Ma olen üsna loobunud temaga "töötamisest", selle asemel lasengi tal ringi hüpelda ja küsin mingeid pool-mängulisi harjutusi ja... see on hetkel meie mõlema jaoks lõbusam + kergemini teostatav. Ta läheb nii elevile alati ja seda on vahva vaadata. :)

Ise hakkan sättima järjekordseks reisimiseks - nii jõulud, uus aasta kui ka sünnipäev mööduvad seekord küll vist täielikus "tööhoos" ja ilma ühegi puhkepäevata, aga hetkel veel mind see teadmine üldse ei kõiguta ja olen hoopis väga põnevil. Seekord on esimeseks sihtkohaks Suurbritannia ja peale seda traditsiooniline külastus Taani, kus saan Ziny elu-olu ja tegemised jälle korra üle vaadata. :) Jeejee. Aga enne äraminekut on veel viimaste päevade jooksul vaja niiiiiiiiiiii palju asju ära teha, seega siinkohal postituse lõpp kah!

Üht ja teist...

Juhtunud on vahepeal nii mõndagi. Hakkab siis otsast hobustega peale.

Quicky trennis: siin pildil veel kindlasti mitte oma kaela sirutamas... + kõik muud puudused lisaks. Aga ikkagi olen tema suur fänn endiselt.

Quickyga olid viimased trennid juba väga mõnusad jälle, ta suutis rahulikuks jääda suurema osa trennist ning hakkas oma võrdlemisi jäika kaela üha tihemini sirutama. Trennid oleme järjest lühemad teinud, nii et koormus juba üsna väike. Nüüd sellel nädalavahetusel aga ehmatas ta meid päris korralikult, suutes omale nii ägedad koolikud tekitada, et... ma peaaegu et polegi nii kehvas olukorras hobust näinud varem (võib-olla kuskil Soome kliinikus kunagi, ei mäleta täpselt).

Leidsin ta reedel lõuna paiku varjualuse nurgas pikali kössitamast (jalg veel kenasti läbi puuliistudest ukse virutatud püherdamise käigus, aga see õnneks suuremat viga ei saanud) ja järgnevad kuus tundi ei saanud tema juurest ka mitte pooleks minutiks eemale astuda, sest siis oli hobune kohe jälle maas, jalad taeva poole. Selle 6 tunni jooksul sai ta topeltkoguse valuvaigistit ja rahustit, mis aitas umbes 10-ks minutiks - ehk nii kaua, et vet sai tilga külge panna ja ise ära sõita - ja siis hakkas täpselt samamoodi jälle pihta. Paigal seistes viskas end kohe pikali, jalutades hakkas hingeldama ning paar korda reaalselt kukkus poole sammu pealt külili maha. Sooled olid kõik ülimalt gaasi täis, nii et soolekeeru oht väga suur ja... ikka päris õudne oli kogu see lugu. Umbes 6 tundi hiljem, peale pikka vedelike tilgutamist ja jalutamist, oli ta esimest korda nõus rahulikult boksis seisma ning pikutama mõnda aega. Sealtmaalt hakkas nagu tasapisi paremaks minema. Püherdada tahtis endiselt, aga nüüd oli teda võimalik siiski keelata... ja kui ta ise juba veidi stabiilsem oli ja liikuda normaalselt suutis, siis hakkasime kordel vahepeal ka väikseid traavijuppe küsima, et see gaas kuidagipidi seal sees liikuma ja välja tulema hakkaks - ja õnneks hakkas.

Õnnetu

Nüüdseks on ta enam-vähem stabiilne, vahepeal küll viskas natuke liiga sageli pikali-püsti, aga muidu paistab rõõmus ja kõht ei paista ka enam selline suur ümmargune õhku täis pall välja, nagu ta vahepeal oli. Saab hästi pisikeste portsude kaupa juba vaikselt heina ja... loodan väga, et õnnestus seekord siiski välja rabeleda ja et tal suure stressi ja valu tõttu võtab lihtsalt aega, et päriselt taastuda. Kuidas see jama kõhus kasvavale beebile mõjus - ei tea, aga loodame ikka parimat. Kole asi on küll see hobuste koolikud - mitte millestki võib sul nii kiirelt halvemal juhul selline jama tekkida, et hobune enam sealt välja ei tulegi, eriti kui ei õnnestu õigel ajal probleemi märgata ka (me õnneks saime üsna kähku jälile ja ei hakanud veti kutsumisega ka ootama, kuna hobune nii valulik oli).

See oli siis see kõige ebameeldivam vahejuhtum. Mitte nii kole lugu, aga mitte ka väga vahva on see, et Verdetteniga on mul õnnestunud kaks korda matsu panna. :) Viimane kord käisime esimese lumega karjamaal galopitamas, kus ta ühe veidi liiga järsu pöörde otsustas teha ja järgmine hetk olid jalad alt läinud ning me kahekesi külili maas. Õnneks oli lund vist juba piisavalt palju, et kumbki haiget ei saanud, V lihtsalt ehmatas väheke - pikutas seal samas üsna mitu hetke maas ja vaatas imestunud näoga ringi, enne kui uuesti püsti ennast ajas.

Eelmine kukkumine oli veidi õnnetum - harrastasime natuke hüppamist (ja Verdetten tegi väga vahvaid suuri hüppeid seekord, nii et muidu igati positiivne trenn), kui siis viimase hüppe peal mingite kommunikatsioonihäirete tõttu võttis ta hüppesuuna otse takistuseposti poole, mille siis külili hüppas ja kuidagi koperdades mina sealt ka alla vajusin. Enda arust maandusin jalgadele ja... pooleldi libisesin viimase jupi, aga kuskilt (kas kokkupuude maaga või äkki hoopis hobuse kabjaga) sain siiski korraliku kolaka vastu pead. Kui pilt tagasi tuli, siis ronisin küll selga tagasi ja tegime ühe ilusa hüppe lõpetuseks, aga peale seda tükk aega vasakpoolne silmavaade virvendas ja pea valutas ikka paar päeva. Küll ma olen õnnelik oma kombe üle alati kaskat kanda. :) Kohusetundliku ratsutajana peaks vist uue kiivri peale sellist matsu muretsema, aga... vaese tudengina ma vist lükkan seda veidi edasi ja loodan, et ma lähitulevikus uuesti pea ees kuhugi ei sukeldu.

Verdetten kunagi sügisel lippamas

Täna oli tallis hambaarstipäev. Albatrossil oli poolik hambaarstipäev ka eelmisel nädalal - aga just täpselt poolik, sest kui narkoos oli tehtud ja mõnda hammast veidi viilitud, siis otsustas elektriline raspel lakata töötamast ja kuna tundub, et tänapäeval keegi enam käsitsi seal lõugade vahel rahmeldamisest huvitatud ei ole, siis jäigi asi pooleli. Tänane teine katse oli õnnestunum, nii et nüüd hambad jälle ilusad siledad.

Lisaks tõmmati Lordil välja susikad - sellega seoses ka selline lugu, et ma ise olin täiesti kindel, et olen kõikide 3-aastaste suhu piilunud ja hundikate olemasolu välistanud. Lord aga ei olnud suulistest väga vaimustunud ja protestis iga trenniga aina rohkem, nii et kui ma korra uuesti sinna kaugemate hammaste juurde otsustasin vaadata (et äkki on tõesti nii teravad, või piimakad vahetuvad kuidagi valulikult?), siis vahtisid ülalõuast kohe kaks suhteliselt suurt hundihammast otse vastu. Nojah, ilmselgelt mul on neid noori liiga palju, kui ei suuda meeles pidada, kelle hambad kontrollitud ja kel mitte. Igatahes nüüd sai ta neist lahti. Viimased trennid proovisin sõitu teha päitsetega ja saime isegi üsna ilusasti hakkama, nii et saab ka nii mõnda aega, kuna mul mingit head bitless-valjaste varianti pole kasutada hetkel.

Albatross sai oma järjekordselt kaotatud raua ka tagasi ja... kõik ilusti joonel vist praegu seega. :) Mm.. üks päev nt tegelesin temaga kolmandiku maneeži peal (takistustega oli suurem osa maneežist eraldatud järgmisel päeval toimuva pisikese võistluse jaoks) lahtiselt ja kõik oli hästi kena, kuni ta ühel hetkel üle selle ca meetrise takistuse otsustas hüpata. Ee... sammust... ja puhtalt. Nojah siis. Tõin ta tagasi ja tegelesime edasi nagu midagi poleks juhtunud. :) Noh, nelja-jalaga-õhku ja muud võimlemisharjutused on ka endiselt päris sageli teemas, nii et suht aktiivne poiss on ta üldiselt. Ja köhimine pole vähemalt hullemaks läinud, mõned üksikud korrad olevat kuuldud. Selle spetsiaalse lakukiviga oskas ta karjamaal alguses igasuguseid asju teha: tagurpidi pöörata, jalaga taguda, hambaga plastikümbrisest kinni võtta ja seda ühest kohast teise tõsta jne. Õnneks mõne päeva pärast ikka hakkas tasapisi (nägusid tehes) mekkima ka, nii et nüüd ikka see vaikselt on kahanenud mu meelest, ehk on mingit kasu siis kah. Kui mitte muus mõttes, siis omaniku südametunnistusele ikka, nagu paljude muudegi asjadega. :P

Eile oli hästi vahva päev hobudega, kõik olid imetoredad. Verdetteniga sain esimest korda mõned sammud head galoppi, kus tõesti oli tunda, et ta kandis ennast, mitte ei tõmmanud end lihtsalt esijalgade ja suurte sammude abil mööda maad edasi. See on minu jaoks väga suur samm tema arengus. Traavis on ta kohati juba vägaväga asjalik, mõnikord läheb natuke ebastabiilseks ja rütmist välja siiski. Tegeleme praegu palju nt voldi suuremaks-väiksemaks sõitmisega ja serpentiinidega, sest mingitel hetkedel omatahtsi sisse või välja vajumist kipub endiselt ette tulema. Ta suudab ennast väga viisakalt mõlemale poole painutada, vahel lihtsalt mõtleb ja otsustab enne ära, kui mina midagi öelda jõuan - ja siis ei pruugi meie eelistused alati kokku langeda.

Quicksteri kohta midagi väga erilist selle trenni kohta ei oska välja tuua; kui, siis seda, et ta jäi algusest peale üsna rahulikuks ja enam-vähem lõdvestunuks (niivõrd, kui see tema puhul võimalik on :P). Kui ta Tartus oli juba peaaegu alati üsna rahulolev, siis siin trennitades tuleb alati maneeži ärevana, kipub kiirustama jms. Siiani olen teda ette ka kordetanud ja lihtsalt lasknud veidi joosta, selle asemel et kohe selga ronida ja mingit vägikaikavedu esimesed 5-10 minutit teha. Aga nüüd tundub, et hakkab siinse olukorraga ka paremini kohanema ja saame trenni rahuliku meeleoluga alustada.

Ahjaa, samuti tegin nende kahega veel ühe väikse hüppetrenni millalgi - ei oleks saanud rohkem rahul olla. Verdetten kohati natuke lohistas ennast üle, aga mingi 80 peal, kuhu viimane lattaed jõudis, tegi juba paar asjalikumat hüpet. Quicky ei lohistanud loomulikult midagi. Kõige vahvam oli siiski see, et kui esimene kord (ca kuu aega tagasi) nad veel veidike kõhklesid esimeste ristide peal, siis seekord ei olnud kummalgi hobusel mitte kordagi mõttes takistusest mööda minna või aeglustada või vingerdada, vaid olid ülimalt koostöövalmis ja asjalikud. Okei, aususe huvides V natuke vingerdas vahel, aga see oli pigem meie puudulikest juhtimisvõtetest tingitud ja hüppas takistust ka täiesti nurgast; ning Q läks ühe korra lattaiast mööda, mille ma aga 150% enda süüks tunnistan, sest ma üsna enam-vähem ise juhtisin ta mööda, ning järgmistel katsetel ei ilmnenud mingit probleemi. Q-le jäi see "hüppetrenn" küll praegu viimaseks, aga Verdetteniga tahaks küll varsti jälle proovida.

Siis... teised 3-sed ehk Lord ja Zimbab tegid lahtiselt traavi eile. Hea rahulik vaikne oli toimetada, eelmised korrad olen kuidagi kehvasti trenniaegadel talli sattunud ja siis sealt teiste vahel on olnud keerulisem nende toorikutega ukerdada.

Ja last but not least, Albatross. Olen viimasel ajal harjutanud temaga:
- korde peal suunamuutuste tegemist: st nii, et ma ei tee peatust ega võta hobust enda juurde, vaid häälmärguande ja kehakeele abil saadan ta lihtsalt teistpidi suunas liikuma
- käekõrval AEGLASE sammu tegemist: sest Albatrossil on peatuse käik või hästi aktiivse sammu käik, vahepealne on natuke puudulik. Eks ma ise olen talle kõik need aastad sisendanud ka, et samm peab olema võimalikult elav ja edasipürgiv, aga nüüd soovin, et ta veidi rohkem mind ootama hakkaks ja ei paneks ratsmete peale neil hetkedel nii palju survet (töötan temaga cavessoniga, seega "nina" peale on tal võib-olla ka lihtsam toetuda, kui suulisele oleks). Kui jalg kannatab, siis olen veidi ka traavi käe kõrval küsinud.
- taandamist nii tema kõrval, kui taga seistes. See hobuse taga seismine ja "kutsumine", nii et hobune sinu suunas taandab, tundus mulle kunagi jube vahva olevat ja otsustasin Albatrossile ka proovida seda õpetada. :) Praegusel hetkel ma sellel mingit muud eesmärki ei näe, kui et lihtsalt... tore trikk on, aga vahel tuletame meelde ikkagi. Rohkem harjutan taandamisi külje peal olles - häälkäskluse peale teeb küll ilusasti, aga tahaks, et ta puhtalt mu kehakeelt hakkaks jälgima ja selle järgi edasi-tagasi-seisma õpiks.

Ongi vist põhilised asjad mainitud. Mõned niisama lõbusad trikid sinna juurde. Igasugused külgliikumised ja asjad jätsin hetkeks ära, sest ta hakkas KOGU aeg (ehk valel ajal ja vales suunas) neid pakkuma ja jube raske oli teda mingi hetk saada käe kõrval sirgelt kõndima. Eriti kui veidi lühemat ja rohkem koondatud sammu tahan - palju lihtsam on ju tagumik nt küljele visata, kui korrektselt enda alla astuda. Praeguseks aga on asi kõvasti paranenud, nii et varsti võib-olla hakkame külgedele ka veidi uuesti katsetama. Tahan ka mingeid uusi põnevaid mõtteid kuskilt ammutada ja katsetama hakata - ideas anyone?

Aga eile siis: esiteks tegi ta esimest korda kordel väikses traavis ühtepidi suunamuutuse ära. :) Siiani oleme vaid sammus seda sooritanud ja traavis ainult nii, et: ring traavi, üleminek sammule ja suunamuutus, ning uuesti traavi.
Teiseks tegime käekõrval paar traavikaheksat. ÜLITUBLI. Albatross on ju suur hobune ja see on võtnud omajagu aega, et ta minu sammutempos õpiks traavima. Nüüd ise siseringil olles saan juba üsna rahuliku sammuga jalutada, nii et tema välisringil traavib. Suunamuutust tehes jään ju mina aga välisringile, seega tegin sammu pikemaks, Albatross pidi aga oma sammu veelgi lühendama. Korraks läks ärevaks, aga sai hakkama; ja kõike seda nii, et kasutasin ratsmete hoidmiseks vaid üht kätt turja kohal. Et jah... maatööd on kindlasti oluliselt lihtsam teha väiksemate hobustega - samm on lühem, ise ei pea käsi kuhugi taeva poole sirutama (nt üle turja teisele poole kaela ma lihtsalt ei ulatu oma kätt panema) jpm, aga... kui on mürakas, siis on mürakas, mis seal ikka. :)
Ja kolmas vahva seik: niisama nalja pärast (aga samas ka väga kasulik tähelepanu arendamiseks) on meil selline harjutus, et Albatross jääb maneezi ühte otsa seisma, kuni mina eemale lähen, ja siis märguande peale tohib mu juurde tulla, mitte enne. Kui on piisavalt pikk vahemaa ja ma teda häälega tsipa ergutan, siis tihtipeale traavib selle vahemaa, aga eile järsku oli energiat ülearu ja A otsustas hoopis galopis minuni tulla. :) Ta on ikka väga armas tegelane vahel.

Täkkudest

Leidsin vahva video Branderupi täkkudest koplis mängimas:
https://www.youtube.com/watch?v=vyGR-nmwF_g&feature=youtu.be

Swan on küll juba 7-aastane täkk, aga nagu näha, siis mingit viha ta küll oma uue noore sõbra vastu ei pidanud. Lõppude lõpuks on ka täkud eelkõige siiski hobused ja karjaloomad ning ei ole mõeldud üksinda üles kasvama ja elama. Millest see täpselt sõltub, kas ja kui kaua täkku teiste hobustega koos ilma probleemideta pidada saab - see pole mu jaoks veel päris selgeks saanud ning tundub väga paljudest asjaoludest sõltuvat: hobuste vanus, iseloom, kas nad on väiksest peale koos üles kasvanud, millised on üldised pidamistingimused jpm. Kui mina kunagi täkuomanikuks peaksin saama (mida ma tegelikult arvan, et ei juhtu), siis annaks küll kõik endast sõltuva, et ta ei peaks oma elu teistest hobustest eraldatuna üksikus koplis/boksis veetma.

Mõtlesin siis võimalust/aega kasutada ja jõuludeni omale korralikke "tallipäevi" korraldada, ehk lisaks eelmistele võtsin veel lisaks teised kaks 3-aastast ruuna ka uuesti töösse, nii et kui Albatross ka sekka arvata, siis on lausa 5 loomaga tegelemist. Ja noh.. jah... Albatrossi olen nüüd sama tihti käsile võtnud küll kui kõiki teisi - aga tänan õnne, et need noored sporthobused veidi kainema mõistuse ja kontrollituma energiatasemega on, kui mu armas kuumavereline torikas, kes lihtsalt iga kord SELLISEID võimlemisharjutusi maneežis harrastab, et mul vahel tema pärast täitsa hirm hakkab. :D Aga noh... parem siis olgu tema selline, kui need, kellele ma selga ronida tahaks. :)

Kehvem lugu natuke on see, et Albatrossist on vist ka väikest viisi allergik saanud, sest eelmine talv vahepeal köhis ja nüüd, kui ööseks talli kolisid, on uuesti hommikuti vahel kuulda olnud. :( Kusjuures hommikuti tallis heina ei jagata, vaid lastakse kohe hobused välja; ning ise küll ei tunne, et oleks halb talliõhk, aga... ju siis hobune tunneb paremini. Mingile külmetuse-varianti ma see aasta küll enam uskuda ei tahaks - eelmine talv kaalusime korra, et äkki vihmased ilmad jms mõjutasid, kuigi juba siis oli üsna vähe tõenäoline.

Nii et jah, sellega on veidi kehvasti. Vabapidamisse praegu teda jätta ei taha, kui ma ise igapäevaselt tallis käia ei saa. Õnneks tema boks on hetkel otse ukse all, kus õhk ikkagi vast veidi rohkem liigub, kui mujal. Proovime selle hingamisteedele mõeldud lakukivi ära ja... korra mõtlesin ka, et äkki tema väike päevane kaeraports (mis on tegelikult vajalik ainult selleks, et mitte-nii-väga-maitsvad lisandid sisse sööta) vahetada välja mõne muu jõusööda vastu. Kas kellelgi on äkki jagada häid kogemusi mõne mõistlikus hinnaklassis, väikese energiasisalduse ja hingamisteedele kasuliku toimega söödaga?

Samuti jõudsime üks päev järeldusele, et A on vist suurest igavusest hakanud omale mune tagasi kasvatama, sest kuigi ta on üksikutel kordadel varemgi mõnda täkulikku käitumisjoont avaldanud, siis see aasta on asjad ikka täiesti käest ära läinud, nii et märadega samasse aeda enam teda naljalt ei pane. Suve alguses lootsime, et lihtsalt selline periood ja hormoonid möllavad, aga ei ole need hormoonid ka sügiseks maha rahunenud, nii et praeguseks (ja suure tõenäosusega ka lähemas ja kaugemas tulevikus) tuleb sobiva kopliseltskonnana kõne alla vaid poistekamp.

Lausa lust, kui tore ja lihtne see hobusepidamine on. Aga A ise on muidugi kõike seda väärt, paistab praegust veidi tihedamat tähelepanu minu poolt ka täitsa nautivat (mina samuti naudin), nii et ei tohi lihtsalt muredel lasta rõõmudest üle trampida. :)

EDIT: See kah veel, et rauad ei taha samuti üldse all püsida jälle. Maneeži hullutama minnes viskan kalossid talle küll peale, aga 24/7 neid küll jalas hoida ei taha.

Vahepeal toimusid sellised asjalikud üritused ka, nagu:

- Hobuste biomehhaanika ja kiropraktika seminar Ruilas. Biomehhaanika poolt oli vähem ja sellega olen ise ka veidi rohkem kursis, aga kiropraktika osa oli väga-väga huvitav ja kokkuvõttes minu lemmik seni korraldatud koolitustest. Kiropraktika tundub selline põnev asi küll, aga ega ma reaalselt ei olnud selle sisusse varem tõesti eriti süvenenud ja minu jaoks oli see ka pelgalt "liigesteragistamine" (kuigi seda mitte üldse halva alatooniga). Teooria seal taga on tegelikult väga huvitav ja kuna sellest suudeti asjalikult ja kaasahaaravalt rääkida, siis jäin ülimalt rahule. Mingit kokkuvõtet ei hakka ma siinkohal ise ilmselge pädevuse puudumise tõttu tegema, aga internetiavarustest on kindlasti võimalik väga põnevat infot antud teema kohta leida, kel huvi peaks tekkima. Mul igatahes küll tekkis ja kunagi, kui peaks piisavalt raha ja aega olema, oleks täitsa vahva ka sellist asja juurde õppida (lisan selle oma pikka nimekirja).

- Veterinaarmeditsiini konverents Tartus. See aasta oli üle pika aja väga põhjalikult hobuste meditsiinile keskendutud: praktiline osa seisnes erinevate diagnostikameetoditega tutvumises ja loengud olid tiinete märade ja varssade probleemidest/haigustest. Jällegi oli väga asjalik väliskülaline seda kõike läbi viimas ja mul on lihtsalt jube kahju, et ma kogu saadud tarkust omale igaveseks kuhugi ajusoppi ei suuda talletada. Aga märkmed ehk aitavad kaasa hilisemale meeldetuletamisele.

Ratsutama jõudsin viimase nädala jooksul 2x (ja sõitsin 3-aastase hobusega muidugi ainult 20 minutit korraga), nii et veidike võõrutusetunne on peal. :) Aga muidu hall mära on vahva - peale 2-nädalast puhkepausi ei olnud kõige sujuvam trenn, aga järgmise ratsutamiseni ootas vaid 4 päeva ja oli igati töökas ja üsna koostööaldis. Vahel on meil sellega veidi probleeme olnud - mõtlen natuke jälle mingile füüsilisele takistusele, nagu tema emagi puhul, aga... kust iganes katsuda või mudida, siis hall naudib seda otsast lõpuni, nii et lihas- või üldisemalt seljaprobleemidele ei viita praegu küll otseselt miski. Minu selg valutab küll vähesest liigutamisest/liigsest istumisest, aga no worries, sest selle nädala lõpust alates õnnestub loodetavasti vähe aktiivsemaks jälle hakata.

Vahepeal leidsin vana, aga huvitava artikli Kyra Kyrklundilt (http://www.equisearch.com/article/kyrklund_smaller_steps_030910-12392), mida mõttes hoian, kui Verdetteniga jälle sõitma hakkan. See hobuste edasi sõitmine on üks naljakas teema, sest... mingi hetk (juba jupp aeg tagasi) jõudis mulle kohale, et see lihtne asi lahendab niiiiiiiiii palju rohkem probleeme, kui me arvata oskame - või vähemalt rohkem, kui mina oskasin. Väga tihti on olukordi, kus mingist peatamisest või ratsmetega jebimisest või millest iganes absoluutselt kasu ei ole, aga lihtsalt "ride forward" ja kõik on järsku hästi. Nii et tihtipeale jäädakse liiga kohapeale tiksuma, halvemal juhul hobusega kaklema vms, ja minu esimene lahendus kõikide selliste murede korral oleks hobust edasi sõita, taastada aktiivsus ja impulss ning tundlikkus säärele ja siis uuesti üritada. Aga siis (natuke väiksem jupp aega tagasi) hakkas mulle tunduma, et on ikka täitsa mitu olukorda, kus see edasisõitmine mingit imet kahjuks ei tee - jah, ta võib hetkeks hea tunde tekitada, aga probleemi algpõhjuse lahendamisele kaasa ei aita, pigem väldib seda.

See tasakaaluküsimus tundub olevat üks neist olukordadest, vähemalt V puhul küll. Seega ma plaanin nüüd tõesti palju rõhku panna üleminekutele ja traavi veidi "kokku" sõitmisele (galopis on väiksemaid samme liiga vara nõuda) ning vaadata, kas see üldist pilti parandab. Kuna ta on nii noor ja vähe sõidetud, siis kõike seda üritan muidugi hästi väikeste sammude kaupa ning väga vähehaaval teha, aga... treeningu suund sinnapoole ikkagi.

Hesteri kliinik

Vaatasin videot eelmisel nädalal toimunud kliinikust Hesteri, Dujardini ja Valegroga:
https://www.youtube.com/watch?v=kebnBiDYh90#t=1985

ja tuli isu oma erinevaid mõtteid kirja panna.


- Minu hobused on peaaegu alati kergemini paremale poole painutatavad ja vahelduva eduga ma ikka väga tõsiselt kahtlustan seda, et ma ise osaliselt sõidan nad selliseks, sest vasak pool on kindlasti ka minu nõrgem külg. Seda enam, et varem oli peamiselt levinud arvamus nagu hobused kipuks pigem vasakule kõverad olema - on see tingitud siis sellest, et nendega rohkem vasakult poolt tegeletakse või millestki muust... aga minu jaoks on see algusest peale just vastupidi olnud ja nüüdseks olen juba päris mitmete asjalike hobuinimeste kirjapandu või öeldu põhjal (nagu nüüd ka Hesteri puhul) teada saanud, et vähemalt ma pole oma arvamuses üksi. Enamik hobuseid ON pigem kõverad paremale poole, samuti nagu enamus inimesi on paremakäelised mingil veidral põhjusel, ja nagu Hester mainis, siis vajavad selles suunas rohkem sirgeks sõitmist ning teises ehk vasakus suunas rohkem painutamist ning järeleandlikkust (siinkohal mõistes suppleness).

- Üleminekud on kõige alus. Seda kliinikut vaadates mõtlesin taaskord sellele, kui kohutavalt igavaks ja kasutuks ikka paljud ratsanikud (sealhulgas mina) oma trennid kipuvad tegema. Ring ringi järel sama asja, üritades hobust pehmemaks või paremasse asendisse sõita. Jah, päris noorte hobustega ei saa nii tihti ja nii palju muutusi kogu aeg nõuda, kui kaugemale treenitutega, aga märguannete andmine ja neile vastuse saamine on kahjuks või õnneks ainuke viis, mille kaudu heaks ratsahobuseks võimalik õppida on. :)

- See, kui noored koolisõiduhobused väga erutunult pooleteistmeetriseid traavisamme teevad ja seal vahel mitu sekundit õhus lendlevad (võib näha väga paljude müügivideote peal, kus hobuse liikumist lahtiselt demonstreeritakse), jätab mind praeguseks juba suhteliselt külmaks. Ma isiklikult ei ostaks kunagi selle põhjal omale hobust. Minu vahva tori hobune teeb ka väga efektset ja ülesmäge traavi, kui teda krõbiseva kilekotiga selleks ärgitada vms - ainuke asi, mida sellega näeb, on see, kui hobusel tõesti absoluutselt mingit liikumist pole, nii et ta isegi ärevas olekus oma sammu suureks ja jõuliseks ei tee. Palju olulisem on minu arust see, millisest traavist sa tööd nö alustama pead - kas see on ühtlase rütmiga, edasipürgiv ja pehme. That's all. Valegro lõputraav antud videos oli samuti täiesti tavalise keskmise hobuse oma ja see, kuidas sealt kõik need vägevad GP liikumised kätte saada, on väga suurelt jaolt siiski ainult treeningu küsimus.

- Nende treeningmeetodi kohta otseselt mul polegi väga midagi kommenteerida. Ma nõustun kõigega. Ainuke asi, mis minu jaoks ideaalsest pildist puudu jääb, on veidi pikem kael ja ettepoole sirutatud nina koondatud liikumiste ajal (olen sellest vist varem ka kirjutanud), aga mina oma rumaluses ei näe küll ühtegi asja, mida ratsanik peaks/võiks selle jaoks teisiti teha, nii et... seetõttu ei julgeks ma isegi seda väikest detaili erilise kriitika alla suunata. Võistlusolukorras on muidugi alati pinge suurem ning igas harjutuses nõutakse hobuselt välja see päris-päris maksimum (ja selle piiri peal on vead ka kergemad tulema), aga kui sellel treeningvideol vaadata, kui vähese vaevaga, kergelt ja ideaalses rütmis hobune nt 5-meetrist volti kontragalopis teeb või piafeesamme näitab, siis... lihtsalt wow. Mitte mingit stressi ja mitte mingit vastupanu.

- Hester mainis ka, et sel hooajal nad kavatsevad ratsastustrenne teha vaid 2-3 korda nädalas. Samuti käib Valegro normaalse hobuse kombel rohukoplis iga päev paar tundi söömas (kauem ei saa, sest pidavat paksuks minema :) ). Ma ütleks, et need on tipptasemel võistlushobuse jaoks täitsa mõnusad tingimused - nagunii kaasneb palju vältimatut stressi reisimise jms ajal, aga vähemalt tore, et hobuse elu 100% 4 seina vahel liinil boks-maneež-transportauto ei kulge.

Ma saan muidugi aru, et siin kirjutatu on suures osas kiidulaul, aga tegelikult olen ma isiklikult väga palju aastaid ikka suhteliselt skeptiline igasuguste väidetavalt väga heade hobuste ja ratsanike suhtes olnud. Ma tõesti täiesti ausalt arvan, et Charlotte ja Valegro on maailma parima tiitlid igas mõttes ära teeninud ja kuigi ma väga ootan juba uusi säravaid talente suurtele areenidele sisenemas (sest noh... igav ju, kui kõik võidud samasse patta alati lähevad), siis ma väga kahtlen, kas sama häid kombinatsioone lähitulevikus üldse esile kerkib. Küll aga on nad väga edukalt ümber lükanud arvamuse (mis ka minul vahepeal tekkima hakkas), et nii kõrgele tasemele ei olegi võimalik jõuda nö ideaalmeetodi järgi sõites, ilma suuremat jõudu ega mingeid ebameeldivaid sunnimeetodeid kasutades. Ja see kõik teeb lihtsalt meele väga rõõmsaks. :)

Q ja V kolisid planeeritust veidi enneaegselt nüüd koju tagasi, puhkavad 2 nädalat ja siis tegelen nendega seal veel edasi mõnda aega. Vahepeal oli noorhobuste ülevaatus, läks enam-vähem nii nagu arvata võis.

2-aastane täkk on muidu igati vahva, aga ta liigub ikka jube imelikult - traavis on pöörete peal kohati lausa käiguvahe ja ma usun, et see sama mure takistab teda ka muudes allüürides ja hüpetel maksimumi andmast. Oleks võinud raudu panna korraks ja vaadata, kas see aitab, aga... nüüd ilmselt jääb see rautuse katsetus kevadesse saduldamise ajaks.

Quicky ei hüpanud ka päris nii entusiastlikult kui tavaliselt, aga... mina tegelikult olin jällegi rahul sellega, et ta jäi üsna arukaks ja mõistuse juurde ning ei kruttinud ennast päris pöördesse. Targemate sõnul võib see pea 3 kuud tiinust ka veidi juba mära mõjutada, et hoiab ennast takistustel rohkem tagasi kui tavaliselt (kuigi see ei takistanud tal nt järgmisel päeval üle kopliaia hüppamast, kui ma talle piisavalt kiiresti seltsilist ei viinud).

Üldjoontes tundus tase kuidagi madalam kui eelmistel aastatel, ei olnud ühtegi väga silmapaistvat hobust minu jaoks. Teisest küljest - see "wow-efekt" on tegelikult väga kaheldava väärtusega asi, sest lõppkokkuvõttes on olulisem ilmselt stabiilne ja puhas takistuste ületamine ja see oli loomulikult seekordsetel võitjatel ka olemas, nii et päris nii ma ka siiski väita ei julgeks, et hobused kehvemad olid kui varem. Võib-olla hoopis vastupidi. Mida mina ka tean. :P

Aa ja mu lemmikosa ülevaatusest oli seik, kus üks segaduses 2-aastane mära läbi riidega kaetud piirde jooksis ning seinapeeglitesse hüppama hakkas - tribüünilt hakkas selle peale umbes 20 inimest korraga üle maneeži erinevaid nõuandeid karjuma, alates sellest, et jääks seisma ja võtaks hobuse kinni ning lõpetades sellega, et annaks hobusele peksa, kui ta seina lähedale liigub. Was very helpful.

Mõlema hobuga ratsutasin ka muidu nädalavahetusel ja suures maneežis või platsi peal triivivad nad ikka palju rohkem oma suunas ära, kui ma harjunud olen. :D Aga pühapäeval oli E ka nõus Verdetteni selga minema ja mul oli nii hea meel, sest nad nägid väga vahvad ja asjalikud välja. Quickyga sõitsin ainult ühe korra ja väga hea polnud, kiirustas ning oli tsipa närviline, aga eks kui ta "koduga" jälle ära harjub, siis läheb kindlasti lihtsamaks uuesti.

Teiseks hobuseks, kellest kirjutama pidin, on Verdetten - hoopis teistmoodi loom. Nagu ka maininud olen, siis ta pole kunagi eriline energiapomm olnud, kuid liikumise ja aktiivsuse koha pealt ei saa ma enam küll kurta. Üldjuhul jookseb edasi hea tempoga ning energiliselt  ning selle külje pealt probleeme pole. Edasiminek ei ole veel alati nii ühtlane kui võiks - see tähendab, et vahel mingil põhjusel järsult alandab tempot ning kui edasi nõuda, siis sellele reageerib ka veidi üle ning läheb lausa jõnksuga :) - aga üldiselt see pool paraneb tasapisi.

Kõige keerulisem on temaga galoppi sõita, sest... ta lihtsalt ei suuda ennast tasakaalustada. Suure ringi peal saab joostud küll, aga samm läheb väga laiali ja ka üsna kiireks, sest aeglase tempo juures ta ei suudaks allüüri säilitada. Osaliselt tuleb see galopp kindlasti lihtsalt ajaga - kui hobune tugevamaks ja kogenumaks saab; teisest küljest ma ei tahaks galoppi trennist päris välja jätta, sest minu arvates ta peaks ikkagi tasapisi harjuma ka selles allüüris liikuma. Siiani olen pigem teinud galoppi mõned suured ringid järjest, sest vahel ta kipub ise traavi kukkuma ja ma ei ole tahtnud seda kommet lasta välja kujuneda - põhimõttega, et praegu on talle see küll füüsiliselt raske, aga mingi hetk võib-olla lihtsalt õpib ära, et traavi jääda on kergem lahendus, ning hakkab seda harjumusest tegema.

Nüüd aga uurisin ja otsisin uusi ideid ning pean vist veidi lähenemist muutma. Põhirõhk edaspidi loomulikult traavitööl (nagu ka siiani) ja galoppi päris välja ei jäta, aga hakkan rohkem keskenduma galoptõstetele ning galoppi ennast küsima ainult väga lühikeste jupikeste kaupa. Tegelikult loogiline ka, sest galopitõste ajal kannab noor hobune üldiselt suuremat osa raskusest tagaotsal, kui edasiste sammude ajal. Seega mida rohkem tõsteid, seda rohkem harjub ennast tahapoole tasakaalustama ja ühel hetkel hakkab seda tasakaalu ehk ka järgmiste sammude jaoks jaguma, nii et ei ole seda kohest esiotsale ja laialivajumist. Samuti peaks galopitõstetega hobuse väga kenasti sääre ette saama, nii et kui tal ka eelnimetatud "halb" harjumus peaks välja kujunema, siis ausalt sääre ees ning heas tasakaalus olevat hobust ei tohiks hiljem olla väga raske ümber veenda, et nüüd tuleb ikka natuke kauem seda galoppi hoida.

Suvel lubas üks treener mul samuti esimeste trennide jooksul oma hobust ainult ühe 20 meetrise ringi korraga galopis hoida ning siis tagasi võtta - põhjendusega, et pole mõtet suure maneeži peal või pikalt ringi sõita, kui selle 20 meetri pealgi hobune veel piisavalt hästi tasakaalus ning juhtimisvõtetes pole. Tookord mul oli küll veidi rohkem sõidetud hobune ja üsna pea lubati juba pikemalt galoppi sõita :D, aga nt teine sõitja, kel oli rohelisem hobune (ja tal oli ka vähe probleeme galopis vastu hakkamise ja pukitamisega), pidigi ainult lühikesi juppe sõitma, sest treeneri sõnul ei tohiks noorega kunagi nii pikalt järjest galopeerida, kuni ta ära väsib. Sellest tekib hobuse jaoks halb kogemus ja see on ka paljude vastuhakkude põhjuseks. Lühike jupp, tagasi traavi, ja ohtralt kiita. Verdetten pole küll kuskilt otsast vastuhakkaja tüüp, aga füüsiliselt on ta sama õrnake nagu kõik temavanused hiljuti saduldatud hobused, seega kehtib see põhimõte kindlasti ka tema kohta.

Võimalusel proovin maastikul käia ning idee poolest võiks kavaletid ka aidata, aga kui korra proovisin, siis selgus, et galopis on ikkagi veidi vara neid latte töösse võtta - eriti kuna ma ei taha, nagu mainitud, talle seda asja veel keerulisemaks teha. Aga traavis küll, miks mitte. Ja kui kellelgi on veel asjalikke teemakohaseid soovitusi, siis võib julgelt jagada. :)

Kuna hobused on nüüdseks täitsa sõidetavad juba, siis on aeg hakata rohkem pisiasjadele tähelepanu pöörama. Noore hobuse saduldamine on mul praeguseks osaliselt juba selliseks... rutiinseks tegevuseks kujunenud. Mitte halvas mõttes rutiinseks - see on endiselt iga hobusega huvitav ning väga tänuväärt tegevus - aga üldjuhul teen iga kord samu asju ning samas järjekorras. Kõige suuremaks erinevuseks on ilmselt kiirus, millega ühest punktist teise on võimalik jõuda: kui mõnel hobusel läheb uute asjadega harjumiseks või millegi õppimiseks 10 minutit, siis teine vajab mitmeid kordusi ja hulga pikemat aega. Loomulikult leidub ka hobuseid, kellele tavapärane "skeem" päris ei sobi ning tuleb veidi juurde mõelda ning erinevaid lahendusi otsida, aga... kui aus olla, siis on mulle selliseid üsna vähe ette sattunud. Rahulikud, närvilised, laisad, kartlikud, pealetükkivad - ikkagi tahan ma üldiselt igaühega need teatud sammud järjest läbi võtta ja enamasti see õnnestub.

Põnevamaks ning keerulisemaks läheb asi ikkagi juba peale saduldamist - kuidas saada ühest kogenematust noorikust märguannetele hästi reageeriv ning igatpidi pingevabalt liikuv ratsahobune. Seal tulevad rohkem mängu kõik erinevad nüansid; ning treeningharjutused ja -ideed, mis ühele on väga kasulikud, võivad teisele hoopis ebasoovitavas suunas mõjuda.

Siinkohal peab muidugi mainima, et seda nö väga individuaalset lähenemist saab (ja osaliselt peaks) kindlasti juba saduldamise ajal ja ka enne seda kasutama - mida pikem on eeltöö, seda paremini on võimalik seda just hobuse enda vajadustest lähtuvalt suunata. Kuna mina tegelen tihtipeale noortega nt vaid paar kuud ja väga tore oleks, kui hobune selle aja jooksul kõige algelisemad tõed ratsahobuseks olemisest selgeks saaks, siis minu tehtav eeltöö nendega ei ole alati see, mida ma päris ideaaliks pean - eekõige on puudusi ilmselt just füüsilise külje ettevalmistamise poolelt, sest see võtab tahes-tahtmata AEGA (psühholoogilises mõttes usun, et nad on üldjuhul piisavalt valmis - vastasel juhul ma lihtsalt sinna selga meelsasti veel ei roni, sest see on ohtlik). Selle kompenseerimiseks teen ma aga noorhobustega alati tõesti üsna lühikesi trenne ning proovin neile kindlasti piisavalt palju puhkepäevi vahele jätta, et igasugustest võimalikest tekkinud pingetest oleks aega vabaneda. Sellised kompromissid on vahel vajalikud jah, aga noh... leidub piisavalt ka selliseid meetodeid ja olukordi, kus hobused õpetatakse nullist inimest kandma paari päeva või ka poole tunniga, seega ei ole mina veel sugugi kõige keerulisemas olukorras. :)

Kui nüüd konkreetsemalt hobuste ja plaanide juurde minna, siis... täna alustame Q-st. Ma olen siiani temaga superduper rahul olnud ja ta on tõesti üks mu väga lemmikutest hobustest üldse, aga... algusest peale on selge olnud, et tal on omad keerulised kohad ja nendega tuleb päris põhjalikult tegeleda, et temast hästi toimiv ja terve ratsahobune kasvaks. Tema reageerimine nii edasiajavatele, peatavatele kui pööravatele märguannetele on päris hea, kuigi... ükski hobune ei ole kunagi LIIGA palju sääre ees, nii et seda tuleks ikka edasi arendada ning häälega oma märguannete toetamist tasapisi vähendama hakata. Suurimaks probleemiks on see, et ta kipub ennast kogu kehast liiga pingesse tõmbama... see on lihtsalt see, kuidas ta 90% ajast liigub ning kindlasti on kaasa "aidanud" varsaeast saati kaasnev ülimalt kerge erutatavus (mis praeguseks on küll juba väga suures osas tagasi tõmmanud ning ei tekita olulisi probleeme). Kuna Q-l on ka küllalt nõgus selg, siis kaela kõrgele ja lühikeseks tõmbamisega teeb ta sisuliselt kogu oma kehale suure karuteene ning selline liikumine ei ole kuidagi pikas plaanis tervislik. Õnneks on ta praeguseks õppinud juba ennast teatud hetkedel lõdvemaks laskma ning üldplaanis on ka lõdvestamine ning kaela pikalt ette-alla sirutamine kindlasti see, millele ma lähitulevikus kõige suuremat rõhku osutada kavatsen.

Q puhul nt peab täitsa mõtlema, kas temasugusele hobusele oleks üldse kasulik pikk ja korralik kordetusperiood enne selga minemist? Seda seetõttu, et kordel on ta praktiliselt alati jooksnud sellises nn ebasoovitavas asendis (pea ja taguots kõrgel, selg nõgus, kael lühike ja sammud kinnised). Viimasel ajal on hakanud küll vaikselt kordel ka ennast lõdvemaks laskma, aga kui võrdlen praegusel hetkel meie ratsutamist ja kordetamist, siis KINDLASTI pakub ta sirutamist ja selja tõstmist oluliselt sagedamini siis, kui ma ise seljas olen - jah, füüsiliselt on see võib-olla keerulisem koos ratsanikuga, aga seevastu on mul võrreldes kordetamisega nii palju rohkem märguandeid kasutada, millega teda kuhugipoole suunata. Misiganes abiratsmeid kordel juurde panna on võimalik, siis väga tundliku hobusena tõmbab ta kindlasti enda kaitsmiseks kaela lihtsalt rulli ja selja veel nõgusamaks; ning sama juhtuks tõenäoliselt nt topeltkordet tehes - topeltkorde on väga hea abivahend nt juhtimisvõtete õpetamiseks enne selgaminekut, aga ideaalselt head ja pehmet kontakti on nii pikkade "ohjadega" ikkagi väga keeruline hoida. Seega - muidugi võiks hobune enne ratsutama hakkamist oma seljalihaseid tugevdada jnejne, aga... kui kordel selle "õigetpidi" liikumise jaoks niivõrd palju kauem aega läheb, siis võib-olla ei olegi nii halb mõte pigem tasapisi varakult hakata seljas käima ning saada hobune oluliselt kiiremini õiges suunas töötama.

Järgmisest hobusest üritan mõni teine päev midagi kirja panna.

Praegu on üldse ka selline plaan, et novembrikuust liigun tõenäoliselt veidi tagasi põhja poole, ja see tähendaks, et mul õnnestuks Albatrossi näha oluliselt tihedamini, kui viimaste aastate jooksul siiani - ja see oleks ju vägaväga vahva! :) Peab ehk lausa mingi talle sobiva treeningprogrammi välja mõtlema, mis üksluisele karjamaa-/koplielule vaheldust tooks.

Tagantjärgi suvest

Paar mõnusamat asja suve kohta jäi mul õigeaegselt kirjutamata, seega teen nüüd tagantjärgi kiire ülevaate.

Kes veel mäletab mu suvelemmikut Why'd, siis temast huvitatud inimesed loobusid vahepeal isiklikel põhjustel ostuplaanist, kuid lõpuks siiski mõtlesid uuesti ümber ning kuuldavasti läbis ta nüüd eile edukalt vet-checki ka. :) See ajutine loobumine polnud minu jaoks isiklikult üldse mitte väga negatiivne otsus, sest tänu sellele sain temaga veel paar nädalat tegeleda. Kokkuvõttes siis veetsime koos 2 kuud (miinus need paar nädalat vahepealt) ning selle aja jooksul sai inimest kartvast ja ennast mitte puudutada laskvast hobusest supertore süllepugeja ja pooleldi ratsahobune - traavitasime ringi ja paariks sammuks katsetasime isegi galoppi. Ma võin ausalt öelda, et mul pole varem olnud sellist hobust, kes nii kiirelt ühest äärmusest teise liiguks ja praktiliselt ilma ühegi tagasilöögita - selles mõttes oli ta ikka üks VÄGA eriline tüüp (ma tean küll, et ma olen seda juba miljon korda maininud) ja võimalus temaga tegeleda oli minu jaoks kindlasti üks olulisemaid hobustega seotud kogemusi viimasel ajal.

Pidin jäädvustama fototõestuse sellest, et ma tegelikult ka ratsutan temaga. :) Ta oli selleks ajaks nii rahulik ja usaldusväärne, et polnud mingit probleemi ca 3ndat korda seljas istudes lihtsalt ratsmed ära visata ja oma telefoni kallal nokitseda.

 

 

 

Seda, kuidas mu suur märade projekt lõppes, ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi - sest see osaliselt veel jätkus peale mu lahkumist. Selleks ajaks olime ca 35 mära tiineks tunnistanud, aga mõned tulid kindlasti hiljem juurde. Mis selle aasta varssadesse puutub, siis... selle suure hunniku Sezuani-varssade kõrval (kes praegu ka mujal maailmas kõvasti laineid löövad) oli minu arvates parimaks liikujaks ikkagi meie oma trakeenitäku järeltulija. Ja asi ei ole ainult minu veidrates eelistustes, omanikud pidasid samuti seda varssa suurepäraseks. Favoriit nr 2 oli mul küll Sezuanist (see nimelt: https://www.youtube.com/watch?v=uvGPGTg2KDA kuigi ta oli veidike veel liiga noor hea video saamiseks), aga selle konkreetse varsa ema on ühtlasi eelnimetatud trakeenitäku ema, nii et... maybe I just have a thing for that family.
P.S. Selle minu lemmikvarsa videot "varsakollektsiooni" üldse ei lisatudki kartuses, et siis ülejäänud varssad näevad tema kõrval kehvemad välja ja ei saa müüdud. :D Nii et mul pole kahjuks võimalik demonstreerida, kui vahva too varss oli.
Well, minu arvates oli Sezuani enda skoor Verdenis sel aastal samuti ülehinnatud, aga... sellegipoolest on ta kahtlemata suurepäraste eeldustega hobune ja mul on hea meel, et ta omale DS ratsanikuks sai, sest viimast treeningvideot eelmise ratsanikuga oli küll üsna kurb vaadata.

Suve ainsatest võistlustest plaanisin ka kirjutada, aga... pole nagu midagi väga erilist öeldagi. Mõlemad 5-aastased märad tegid oma esimese võistluse.

Esimene oli L'Actrice (see, kes transportimist ei sallinud, aga võistluse ajaks ta harjus enam-vähem juba ära) - see on üks hobustest, kellega mul algusest peale on miskipärast väga hästi klappinud. Eelmisel suvel tegi ta väga suure arengu edasi, siis vedeles kolmveerand aastat niisama koplis, sellel suvel jätkasime sama tööd ja võistlustel käitus ta minu kartustest hoolimata VÄGA eeskujulikult: tulemuseks A-skeemides 69% ja 66%, mõlemad teise koha väärilised.

L'Actrice

Teine hobune oli see suur stressaja Herzi, kellest millalgi peaaegu eraldi postituse kirjutasin - suurepäraste liikumistega, aga üsna keerulise temperamendiga mära. Temaga valmistusin küll täielikuks ebaõnnestumiseks, eriti arvestades eelnevaid seiku nagu auto peale laadides enda betoonile selili keeramine ja pragisevate kõlarite tõttu kahel jalal ringi käimine (pidin tal reaalselt laskma äsjasilutud võistlusväljakule galopeerida, sest vastasel juhul oleks tulnud selilikeeramine nr2, seekord koos minuga sadulas - õnneks oli see treeningu ajal õhtul, mil päevased skeemid ammu läbi olid ja platsisilujad pigem naersid, mitte ei saanud kurjaks). Aga eelmise õhtu treening võistluskohas ning esimene koht hommikuses stardijärjekorras (mistõttu sain võistlusmaneežis üksi pika soojenduse teha) aitasid korralikult kaasa, nii et kokkuvõttes teenis temagi 67% ja 66% välja ning hoolimata veidi ebastabiilsest sooritusest jäin päris rahule.

Herzi

Vot nii. Praeguseks sai jutt otsa, varsti jälle.

Jõmpsikad on toredad, viimasel paaril korral on juba täita ratsahobuse tunne tulnud mõneks hetkeks.

Quickster kipub ikka veidi kramplikult jooksma nagu tal kombeks, eriti trenni alguses - küll aga trenni lõpus ning ka kordetamise ajal on hakanud näitama märke kaela sirutamisest. :) Samuti on ta hästi kergelt juhitav ja üldse... vastab hästi märguannetele. Mingi hetk korraks tekkis blokk säärele reageerimisel, võib-olla nõudsin liiga kiiresti ja eks tal seda märadele kohati tüüpilist iseloomu jagub ka. Võtsin sammukese tagasi, kuid püüdsin olla siiski järjepidev ja piisavalt nõudlik, ning praeguseks tundub, et asi on laabunud. Sammus ja traavis igatahes pole enam mingit probleemi.

Verdetten on teistmoodi, ta ei ole sarnaselt pinges nagu Q, aga... ta on veidi ebastabiilne. Igas mõttes, nii ratsmekontakti kui edasiliikumise osas. Head ja ühtlast minekut on veel raske saavutada. Positiivne jällegi see, et ta minu arust muutub tasapisi ikkagi järjest energilisemaks (kunagi oli ta ikka suhteliselt flegmaatik) ja suureneb tahe ise edasi liikuda. Samuti on ta alati suulisega väga ametis, aga praegusel ajal see piirdub ainult nätsutamisega ja mingit jõuga ratsmete sikutamist, mida ta päris alguses vahel harrastada üritas, enam pole.

Mõlemaga olen käinud üksikud korrad ka õues peale trenni ümber majade ja mägede jalutamas ning ka väliplatsil sõitmas. Galoppi olen siiani ainult veidi proovinud - Quickyga rohkem, aga sellesama säärebloki tõttu lükkasin selle veidikeseks tahaplaanile (nüüd viimane trenn tegin jälle paar ringikest mõlemast jalast). Verdetteniga tegin õues ja oli hää, maneežis on tema jaoks natuke ruumi vähe, aga tasahaaval ikka püüame mahutuda ja hakkama saada.

Kui aega piisavalt, siis olen kolmandagi kolmeaastasega veidi tegemist teinud, väike hall mära, kes samuti kohati võib isepäine olla, aga suurem osa ajast on selline toredalt tagasihoidlik ja viisakas.

Albatross on nüüd seekord terve suvi elanud väiksemas murukoplis koos oma eestlasest sõbraga ja tundub, et see on päris hea lahendus olnud. Natuke igav neil võib-olla on, kuid saavad omavahel hästi läbi, ning olematut muru närides ning väikeste lisaheinakogustega on nad mõistlikku kaalu jäänud ja jalaprobleeme arvesse võttes on ülekaalu vältimine mõlema jaoks positiivne. Kui esijalad olid viimati üsna heas seisus, siis õnnestus Albatrossil see eest ühte tagumisse kiilumädanik saada - ei ole tema elu ka ikka lihtne. Aga muidu on ta ikka hästi tore poiss nagu alati ja näeb minu arust hetkel suurepärane välja. :)

Uued noorukid vol 100

Kuna tujud ja tahtmised käivad kogu aeg üles alla, siis mul selleks sügiseks hobuste koha pealt mingit päris kindlat plaani üldse polnudki - aga ega ma tegelikult vist kaua aega ilma hakkama ei saaks, niisiis jätkasime eelmise aasta skeemi ja tõime mulle jälle 2 uut noort kolmeaastast sõpra Tartusse. Ega nad päris uued muidugi pole, kevadel sai nendega Kurtnas tegeletud ja paar korda isegi seljas turnitud, suvel puhkasid ja kasvasid ning nüüd saavad järgneva mõne kuu jooksul endale loodetavasti natuke teadmisi algratsastusest.

Esiteks siis Quicky - see on mära, kes suutis juba mõnepäevase varsana mulle miskipärast muljet avaldada ja kõikidest sealsetest kasvandikest siiani on ta kogu aeg minu kindel lemmik olnud. Nii et ilmselgelt mul on tema suhtes suured lootused. :) Miks täpselt? Ma ei tea isegi, sest tüübilt pole ta kaugeltki minu maitse ja liikumised pole ka siiani midagi erilist. Hüpe on tugev (lausa 10 punkti teenis see aasta ülevaatusel välja), aga kramplik, nagu tema üldinegi olek. Ta on alati olnud temperamentne ja tundlik hobune - ja see on mulle tema juures meeldinud - samas nüüd uude kohta kolides on ta VÄGA palju mind üllatanud oma rahuliku meele ja suhtumisega ja mingitest probleemidest liigse närvilisuse tõttu pole juttugi. Pool aastat tagasi ma polnud kindel, kas mina ikka olen see, kes talle ühel päeval selga ronida julgeb, aga sealtmaalt on ta juba väga suure arengu edasi teinud ja siiani on kõik väga ok. Ühesõnaga ma tegelen temaga praegu väga suure ootusärevuse ja põnevusega, sest ma usun, et temast võiks üks väga lahe loom tulla, kui asjad õiges suunas areneks. :) Kui mitte, siis tuleb tast kohutav elukas, kes kellelegi ei meeldi. Vahepealset varianti ei ole, ma kardan. :D

Teine on ruunapoiss Verdetten, kes oma sugupuu poolest võiks samuti vägev hobune olla, aga... siiani ta ise millegagi väga silma minu arust küll ei paista, selline tore suur sonsu on. :P Tal on suure kasvu tõttu kindlasti ka kasvamiseks rohkem aega vaja, praegu on selgelt näha, et tasakaal ei ole veel päris see, mis võiks olla jne. Aga tegelemiseks väga tore ja lihtne ning ilmselt saab tast üsna probleemivaba hobune.

Praegu teevad mõlemad suurte ringide ja voltide peal traavi, aga eks ma vaikselt üritan ka blogi järjepeal hoida, kui ratsutamine põnevamaks läheb ja hobubeebid edasi arenevad. Ahsoo, mu eelmise aasta beebid on ju nüüd suurteks ja vahvateks ratsahobusteks kasvanud! Käisid tšempionaadil ja näitasid seal kõik vähegi võimalikud tulemused ära - Riisikas tõrkus välja, Sandro korjas mingeid karistuspunkte ja Sintsu oli oma puhaste sõitudega üks 4-aastastest tšempionitest. Arvestades, et see oli nende elu esimene võistlus (ei õnnestunud kuidagi vist ühelegi varasemale jõuda), siis Sints muidugi on väga tubli, aga ei saa teiste peale ka otseselt kuri olla, eriti selle tõrkumise koha pealt - kõik oli lihtsalt jubekole ja hirmus ja siis ei saanud ju hüpata. Ootan igatahes huviga, kuidas neil edaspidi läheb. :)

Zynergie suvisest treeningust

Kuigi nüüd olen tagasi Eestis ja siin puhuvad juba uued tuuled, siis vähemalt Ziny arengust suve jooksul pean väikse kokkuvõtte tegema.



Millalgi juuni lõpus tekkis mul temaga tegelikult ratsutamise suhtes täielik motivatsioonilangus. Eelmise aasta saduldamine ja kõik sujus nii lihtsalt ja hästi, et ma ilmselt ootasin, et edaspidi läheb kõik samamoodi linnulennul. Aga päris nii polnud. Ma ei saa tegelikult öelda, et temaga raskem oli kui alguses - lihtsalt nii kui nõudmised suurenevad, siis hakkavad probleemkohad kergemini välja ilmuma ja kogu see  edasine ratsutamise ja ratsastuse tehnika on minu jaoks kindlasti praeguseks kordades keerulisem, kui noorhobuse saduldamine ja suure ringi peal kolme allüüri sõitmine.

Põhimõtteliselt iga kord ratsutama minnes oli sammu tehes kõik okei, aga nii kui alustasin traaviga, siis ta lihtsalt keris omal tempo üles ja see rikkus kõik ära. Proovisin sõita väiksemaid volte ja kujundeid, aga ta otsustas ka nende peal samas tempos jätkata, mille tagajärjel Z ilmselgelt ei suutnud seal tasakaalu hoida ja see tegi teda lisaks lihtsalt kiirustamisele ka närviliseks. Lõppkokkuvõttes jäi see tema tagasi või aeglasemaks võtmine ikkagi suuremas jaos ratsmekontaktist sõltuma (ükskõik siis, kas üritasin lihtsalt traavi aeglasemaks saada, või proovisin teda kontrollida hästi paljude üleminekutega sammu-traavi vahel) ja hobune läks suust järjest jäigemaks. Eks tal oli muidugi energiat ka väga palju, sest suure osa suvest sõitsin ainult 2x nädalas - aga kuna ma hästi hakkama ei saanud, siis see eriti ei suurendanud ka isu sinna selga ronida, nii et natuke oli nagu nõiaring.

Kuna asi kuhugi ei arenenud, siis kuskil suve keskel astusime kohe hästihästi mitu sammu tagasi. Esiteks jätsin galopi sinnapaika ja tegin umbes 5 nädalat vaid sammu ja traavi (ainult suurel põllul käisime vahel peale trenni natukene jalgu sirutamas), sest kui traav ei toimi, siis pole ju absoluutselt mingit lootustki galopist asja saada. Mõnele hobusele on küll galopitöö lihtsam kui traav, aga see tuleb pigem hiljem, kui rohkem igasugused pisiasjad trenne mõjutama hakkavad - suures plaanis peab mu arust ikkagi traavis basics olemas olema, enne kui saad neidsamu asju hakata galopis nõudma.

Teiseks hakkasin teda enne trenni uuesti kordetama, ikka vähemalt 10-15 minutit (kuna mu traavitrenn iseenesest kestis ka võib-olla 15-20 minutit, siis ülekoormuse ohtu ei olnud). Kordetamine siis seisnes ka sammu-traavi üleminekutes, kuni ta suutis rahulikult ja aeglaselt ilma probleemideta traavis tiksuda (ja hiljem hakkasin siis lühikesi galopijuppe küsima - kusjuures galopitõsted õppis ta seetõttu nüüd häälkäskluse peale väga hästi ära). Kordel kippus ta ka alguses traavis tempot üles kerima, aga siiski oli rahustamine lihtsam (ilmselt seetõttu, et ta tunneb end turvalisemalt, kui inimene nö kõrval on - aga osaliselt ka võib-olla tasakaaluküsimus, et ratsanikuga seljas on raskem tasakaalus liikuda) ja mida aeg edasi, seda paremini ta teadis juba päris trenni alguses, et kiirustada pole kuhugi mõtet.

Need strateegiad, pluss see, et ma põhimõtteliselt 100% trenniajast jutustasin oma hobusega nagu pooletoobine :), et raahulikult, vääääga tubli, hästiiii jne, hakkasid igatahes tasapisi toimima. Z avastas, et ei olegi vaja võimalikult kiirelt mööda platsi ringi vudida ja niipea, kui ma teda igal hetkel käega tagasi ei pidanud hoidma, muutus kogu ratsmekontakt 10x paremaks ja kogu hobune igatpidi pehmemaks. Ja kui ma siis ühel heal päeval augustikuu lõpupoole jälle galoppi proovisin, siis see oli kindlasti parim galopp, mis ma temalt kunagi saanud olen.

Aga eks see areng ju niimoodi käibki - kordamööda üles ja alla - ja kuigi mõnikord võib mõõnaperiood ebameeldivalt pikaks osutuda, siis ma olen väga õnnelik, et suutsime seekord sealt siiski suve jooksul ennast sealt üles töötada, mitte ei pidanud halva tunde ja ebaõnnestunud trennidega  suve lõpus asja pooleli jätma. Väga positiivne minu jaoks on ka see, et selles suuuuures piltidehunnikus, mis Zuzanna meist viimases trennis klõpsis, oli mõned head pildid (mis on tavaline), aga samuti vaid mõned halvad pildid, mis on minu puhul väga ebatavaline - tavaliselt saan suure portsu pilte, mida kellelegi näidata ei julgeks ja siis mõne üksiku enam-vähem sobiva, mis tasub alles jätmist. Aga tundub, et Ziny töötas tol päeval 90% ajast nii, nagu mu eesmärk oli - võib-olla mitte vääääga ekspressiivselt ja suure lennufaasiga, aga mõnusalt rahulikult, stabiilselt ja "õiges raamis". Me happy! :)

Selle pildi panin lihtsalt seepärast, et mu arust on ta siin sellise väljanägemisega, nagu tänapäeval noorhobustelt tihtipeale oodatakse, aga... ma ei tea. See lihtsalt ei tundu õige mu silmale ja kuigi lennufaas on suurem (selles nurgas ta tahtis veidi rohkem edasi liikuda ja ilmselt jäin käega takistama, mistõttu Z ennast rohkem eest rulli keeras kui tavaliselt), ja tegelikult ma mingit otsest VIGA ei näe (peale selle, et nina vertikaali taga on), aga... siiski eelistan ma eelmist kahte traavipilti. Pean veidi mõtlema selle üle, miks täpselt. :)

Galopis olen väga rahul sellega, kui palju ta enda alla astub - tõuge võiks edasi treenides veidi rohkem ülesmäge minna

 

 

Varbad koos :)

Hobustest ja stressist

Ma olen sada korda uut postitust alustanud, aga lõpuni kunagi ei jõua ja järgmine kord tuleb otsast peale alustada, sest uued ja tähtsamad sündmused on juba peale tulnud. Üritan tagantjärgi natuke siiski meelde tuletada ja midagi kirja panna, kui aega ja viitsimist tekib.

Tänane postitus tuleb aga seoses ARTIKLIGA, mida hiljuti lugema sattusin - see räägib ratsahobuste stressist ja kui hästi inimesed seda hinnata oskavad. Iseenesest antud uuring 10 hobusega tegelikult mingit põhjapanevat infot mu meelest ei anna - liiga vähe katsealuseid ja liiga palju faktoreid, mis kõik tulemust mõjutada võivad. Tähelepanuväärne on aga see, et füsioloogilised mõõdetavad stressihormoonid näitasid oluliselt teistsugust tulemust, kui lihtsalt välisel vaatlusel põhinevad arvamused - tõestus sellest, et isegi hobustega tihedalt kokku puutuvad inimesed ei pruugi sugugi olla väga osavad loomade tunnete tõlgendamisel.

See teema puudutas mind väga tugevalt just hiljuti, kui käisin nädalavahetusel noorte hobustega võistlemas. Meil on 5-aastane mära Herzegovina, kes on... kergelt öeldes närviline hobune. Ta on noorest peale selline olnud ja viimastel aastatel on ta mitte küll kogu aeg regulaarselt, aga siiski mitmes jaos, mitu kuud järjest treeningus olnud, kuid endiselt on probleem karja juurest ära tulemisega ja treeningule keskendumisega, rääkimata siis uutest ja hirmutavatest asjadest võõras kohas (ehk võistlusel). Seega mõtlesime, et läheme temaga võistluspaika eelmisel õhtul - see andis võimaluse võistlusmaneežiga rahulikult tutvuda ja kõikide koledate nurkade, hirmsate kollide ja valju muusikaga harjuda. Suuremaks mureks oli hobuse ööseks võõrasse talli jätmine, kuna kodutallis ta enamasti jookseb ja kraabib mööda boksi ringi ning kisab sõpru taga (üldiselt elab ta õues koos oma karjaga). Herzi oli aga hämmastavalt mõistlik - mitte küll rahulolev, vaid siiski ärev, aga mingit laamendamist ei toimunud, pigem oli tegu lihtsalt mureliku hobusega.

Järgmisel hommikul oli ta samamoodi üsna rahuliku käitumisega, boks polnud öösel segi tallatud ega midagi - ainult et söök oli kõik alles ja minu sealoleku ajal (hommikust pealelõunani) nägin teda vaid paar korda silo ampsamas ja mõne üksiku lonksu võttis ämbrist juua ka (jootjat kartis, sest see tegi teistsugust häält, kui kodused jootjad). Lõpuks teda võistluseks saduldades seisis hobune lihtsalt boksis paigal ja lasi kõike endaga teha - väga mugav oli küll, kui ei pea pidevalt ringi tõmblevat hobust kinni hoidma ja rahustama, aga... mina läksin tegelikult päeva jooksul aina murelikumaks, sest teadsin, et see ei ole selle hobuse puhul absoluutselt mitte normaalne käitumine. See, mida mõni kõrvalvaataja võiks pidada lihtsalt hobuse rahulikuks iseloomuks, oli minu arvates hoopis nii kohutavalt suur stress, et õnnetu mära oli lihtsalt kõigest loobunud ja apaatseks muutunud. Ta küll reageeris ümbritsevale jms, aga... ma ei osanud mitte kuidagi rõõmu tunda selle üle, et see ilgelt tüütu ja närveldav hobune lõpuks ometi kord rahulik on - pigem oli teda väga kurb vaadata ja lootsin, et saame kiiresti-kiiresti tagasi koju minna (ja et mära omale söömata-joomata olemise tõttu koolikuid ei saaks).

Boksist välja võttes ja ratsutama minnes käitus ta küll endiselt - oli ärev ja närviline ja kartis ja kiirustas, aga mul oli sellise käitumise üle oluliselt parem meel, kuna... vähemalt hobusel oli piisavalt eluvaimu sees, et ta pidas vajalikuks olukorra üle muretseda. Võistlus läks ka üllatavalt edukalt (aga sellest mõnes järgmises postituses) ja tagasi koju minnes koplisse lastes oli mära nagu mära ikka - läks ajas kohe paar koplikaasast "oma" heinapaki juurest minema ja bossas ringi nagu talle omane. :)

Herzi kodus omas elemendis (pilt eelmisest suvest)

Mis ma öelda tahan, on vist see, et... minu arvates on ülioluline, et inimesed õpiks oma hobuseid lugema ja neist aru saama. See ei ole päris nii, et loed Tuire Kaimio raamatu läbi ja kõik ongi niisama tore ja must-valge. Kõik hobused on erinevad, samuti nagu inimesed, ja loomulikult ei ole ratsaspordiga tegeledes (või isegi niisama hobikorras hobuseid pidades) stressi ja kõike muud negatiivset võimalik alati vältida, aga selle peale mõtlemine ja hobustega erinevates olukordades arvestamine aitaks elu nii meile kui neile oluliselt toredamaks ja lihtsamaks teha, ja päris kindlasti ei muutu ka sportlikud saavutused selle tagajärjel kehvemaks. :)

Viimaste customeride külastus lõppes sellega, et ma pole enam Why ainuke fänn ja nüüd järgmised nädal aega treenime vet-ülevaatuseks. Kõigepealt vaatasid ühte väga heade käikudega raudjat ja kuna too hobune käib juba sadulas, siis esialgu oli plaan teda ka ratsaniku all vaadata, aga siiis..... tulin ma Why'ga tallist välja ja raudjas oli unustatud lugu. Sõna otseses mõttes nad ei saanud enam pilku temalt ja kuigi üks teine hobune pakkus ka huvi, siis minu arust oli küll kohe alguses selge, kelle nad valivad - ja nii läkski. Õnneks paistsid hästi toredad inimesed, paar aastat tagasi ostsid siit ka ühe suht temperamentse trakeenimära ja Why veidi keerulisem iseloom ei tundunud nende jaoks üldse probleemiks olevat, nii et mul oleks väga hea meel, kui nad tema uuteks omanikeks saaks.

Ei saanud temast just parimat liikumise pilti, aga... ilus hobune ju!

 Tagumiste jalgade andmine ja käe kõrval jooksmine ei ole just kõige lihtsam asi Why jaoks, aga nädalake on veel aega harjutada, nii et tuleme vast toime. Esimesed jalad pole väga probleem ja autos käisime ka juba mitu korda kaera söömas. Treeningu koha pealt jõudsimegi nii kaugele, et olin tal kõhuli seljas ja kõndisime sammu natuke - sinnamaale see treening ilmselt seekord ka jääb (kui mingit kala vet-checkis ei selgu), aga... mul oli temaga tore ja nii lahe oli näha, kui palju ta selle lühikese aja jooksul muutus!

Näitus trakeenivarsaga läks hästi - meie beebi oma vaevu 3 elunädalaga nägi teiste kõrval (kellest enamus olid ikka mitmekuused) küll välja rohkem nagu ponivarss ja traavi oli temast suht raske sellises uues ärevas keskkonnas välja pigistada - ta peamiselt kas seisis või galopeeris - aga kui lõpuks traavis, siis näitas ilusat ülesmäge liikumist küll. Tulemuseks tüübi eest 9 ja ülejäänud hinded 8-d ning pääs finaali kah. Kujutan ette, et jube keeruline on kohtunikel nii pisikest varssa hinnata - ta ei pruugi sama head liikumist küll veel näidata, kui kuu aega vanem varss, aga samas kehva hinnet on ju ka piinlik panna, kui hiljem varsast üllatusena suuremat sorti tšempion välja kasvab.

Pilt trakeenivarsast on tehtud päev peale näitust, kodus

Hmm mis veel.... Adrenalinile elasime kaasa, aga ta sai Verdenisse ainult reservhobuseks kahjuks. Selles mõttes on "hobuseriikides" asi vähe keerulisem kui Eestis, sest suurvõistlustele pääsemine pole teab mis lihtne, kui hobuseid valitakse ühe käe näppude peal ja potentsiaalseid tahtjaid on... mitmeid kümneid või isegi sadu.

Võistlusisu pole mul see suvi nagu eriti üldse olnud - nüüd hakkasin ühe 5-aastase mära peale mõtlema, et võib-olla peaks proovima. Ta pole kunagi aga kuskil väljaspool käinud, seega tegime nädala alguses väikse reisi ratsakooli. Ei õnnestunud päris nii, nagu ma ootasin. Mära läks väga närvi transpordi ajal (kuigi rahulik sõber oma karjast oli kõrval), nii et pidime teda veidi rahustama - ratsakooli jõudmise ajaks oli ta seetõttu väääääga rahulikuks jäänud. :D Ratsutasin küll sõbraga enne, nii et ta sai rahulikult platsi kõrval nööri otsas tsillida tükk aega ja tagasi maa peale tulla, aga kui ma lõpuks selga läksin ja traavi proovisin, siis oli endiselt veidi süldi tunne all. Kuna meil polnud aega ka mitu tundi seal niisama passida ja oodata, kuni rahustuse mõju üle läheb, siis ei saanudki korralikku trenni teha, jalutasime niisama ringi natuke. Lõpuks kojuminekuks uuesti auto peale pannes oli tüüp muidugi laksust ärkvel jälle ja ähvardas taaskord üle esipuu hüpata. Vahva! Nüüd ma üritan kedagi mingi õhtu moosida, et teeks temaga 15 minutise sõiduringi lihtsalt harjutamiseks, siis õnnestub järgmine kord trenni minek ehk paremini. Oleksin ikka pidanud omal loomade veo loa Eestis ära tegema, nii mõnus oleks praegu lihtsalt hobused auto peale panna ja minna, kuhu tahad.

Seda nädalat alustasin veidi rõõmsamas meeleolus - Ziny jalg oli küll vahepeal piisavalt jäme, et sai ikka oma kerge AB-kuuri ka ära, aga nüüd on juba mitu päeva pealtnäha korras ja tegime ühe kerge trenni ka juba. Muidu on ta ka ikka samamoodi sõps edasi ja loodetavasti unustame selle eelmise korra jama kiiresti ja igaveseks.

Why on samamoodi endiselt suurepärane - ausalt öeldes pole ammu sellist hobust olnud, kellega mulle nii väga tegeleda meeldiks. Ma ei saakski enam teda ausalt öeldes probleemhobuseks nimetada, sest okei, mingeid väga äkilisi liigutusi küll tema juures teha ei saa ja natuke peab sellist elementaarset hobuse lugemise oskust olema, aga muidu on ta juba igati normaalne ja käsitletav minu arust. Nii et ettevaatlik - jah; probleemne - not really. Kõõlusin üle sadula viimati ja tegime niimoodi natuke sammu.

Why

Kõik teised hobused on ka viimasel ajal kuidagi eriliselt asjalikud olnud. 3-aastane ruun läks puhkusele ja üks 4-ne mära sai müüdud, ülejäänud on mul endiselt alles. Nüüd juba üle kuu aja regulaarselt tegeletud ka, nii et ju seetõttu hakkab midagi koostöölaadset välja arenema, sest alguses oli mul küll pea poolte hobustega tunne, et ma kohe üldse ei tea, mida seal seljas tegema peaks. Samuti oli mul täna ühte hobust koplist ära tuues selline armas seik, kuidas järsku olin ümbritsetud nelja teise hobusega (kõik minu praegused "hoolealused") ja kuigi mul ei olnud midagi süüa vms kaasa võetud, siis nad lihtsalt jäid sinna seisma, ootama ja nautima, kuidas ma igaühte kordamööda otsa eest sügasin. See oli üsna eriline hetk, kuna kahte neist polnud eelmine aasta isegi kaeraämbriga kerge koplist kätte saada ja kolmas oli omale kunagi üsna ropu tähednusega hüüdnime välja teeninud oma toredate käitumisharjumustega, millest üks oli inimeste hammustamine ja neile virutamine, kui nad talle süüa ei andnud (muidugi rumal õpitud käitumine, aga ilma söögita ei saanud tedagi kätte). Ja nüüd nad lihtsalt seisid ja nautisid seda, et ma seal olin ja nendega tegelesin. Made my day!

Minu blogimisest võib-olla jääb nüüd küll mulje, et meil enamus hobuseid väldibki inimesega kontakti - see päris nii ikka pole, lihtsalt mulle endale kohati sellised hobused meeldivad, sest huvitav on ennast proovile panna, kas suudad ka sellistele trennid ja inimesega koosolemise toredaks tegevuseks muuta. Seetõttu ongi enamus selliseid minu tegeleda sattunud, ülejäänud on suuremas jaos ikka suhtlejad, nagu hobune liigina loomuomaselt üldiselt on. Nende ülejäänute puhul ei pea ma seda lihtsalt niivõrd märkimisväärseks, et nad koplis vastu tulevad või sügamist nõuavad. :)

Sugumäradega (ja -täkkudega) olen ka endiselt väga lähedastes suhetes - kuna suve alguses kasutasime mitmetel külmutatud spermat (mida me tegelt eriti ei eeldanud, et toimib, sest selle kvaliteet oli üsna olematu - aga katsetamise mõttes), siis nüüd need on kõik mittetiinelt tagasi tulnud ja seetõttu oli mingi periood EKSTRApalju märasid jälgimisel ja seemendamisel. Nüüd on naaatukene rahulikum jälle ja värske/jahutatud spermaga on täitsa õnnestunud, 14 mära on vist hetkel tiineks tunnistatud ja suur hulk ootab oma esimest 15-päeva skännimist. Vahepeal läks isegi liiga hästi, nimelt olen palju kaksikuid avastanud ja ühele suutsin lausa kolmikud hakkama panna. Aga no mida sa teed, kui 3 munarakku korraga teele lähevad ja kõik omale ka sobiva isase leiavad. :P Teisest küljest jällegi hea, sest olen nüüd õppinud neid otsima ja avastama - ainult ühe korra jäi üks pisem tiinus teise kõrval kahe silma vahele, aga kuna me igaks juhuks teeme kõigile mõned päevad hiljem teise kontrolli ka, siis seal muidugi leidsin selle üles, nii et so far so good. (Aa, EI! Nüüd mul tuleb meelde, et ma kutsusin Pixie seda vaatama ja kuna seda ei andnud ära pigistada, siis ikkagi jõudsime järeldusele, et see on väga tiinusesarnane tsüst lihtsalt. Kontrollime igaks juhuks mingi aja pärast uuesti, ega ta kasvanud ei ole). Seda pigistamist olen ka ise mõne korra katsetanud, aga tihtipeale on need kaksikud üksteisele nii lähedal, et ma eriti ei julge ja pigem kutsun kedagi appi. Tobe oleks kah oskamatuse pärast tiinus kaotada ja uuesti algusest pihta hakata. Lihtsamate korral proovin ise hakkama saada. Aga olgu, see reproduktsioonijutt ei ole võib-olla kõigile väga huvipakkuv, nii et aitab sellest praegu.

Vahel käin niisama karjamaal varbaid tuulutamas :D

Ilmad on viimasel nädalal veidi ebameeldivalt soojaks läinud, nii et keset päeva on hea mõte väike paus teha ja näiteks mere ääres käia, kui ei soovi aju keema lasta. Niisama toimetada veel saab, aga ratsutamise jätan tavaliselt õhtupoole või siis sõidan hommikul kella 7-st kiirelt paar hobust ära. Putukaolukord on siin aga loomulikult oluliselt leebem kui Eestis - nagu alati. Kärbseid on palju ja siis mingid väiiksed ebameeldivad sitikad, keda kuskilt taevast vahepeal alla kukub, nii et kõik vähegi paljad kehaosad neid täis on, aga parmud siin praktiliselt puuduvad, sääski kah vähemalt see aasta pole ühtegi näinud. Aga osav nagu ma olen, siis isegi sellises putukavaeses piirkonnas suutsin ma oma kaela herilaselt suraka saada - õnneks see paistetus taandus sama kiiresti kui tuli ja ei tekitanud suuremaid probleeme.

Mis veel... 4-aastaste märade kari sai täna ära vaktsineeritud ja ussirohutatud. Mulle meeldivad sellised projektid vahelduseks. Nad on kõik sellised pugejad ka, Ziny oli muidugi esimene, kes oma süstidele rõõmsalt järgi tuli, aga ka peale viimase hobusega lõpetamist oli meie ümber suur hunnik uudishimulikke ninasid ja kõrvu (me ei hakanud neid talli sisse tooma, koplis lihtsalt igaühele päitsed korraks pähe ja sai kiirelt valmis).

Ülehomme on pooleldi plaanis trakeenivarsaga näitusele minna - seega täna panime talle esimest korda päitsed pähe ja tegime ühe treeningjalutuskäigu. :D Poole edukam, kui eelmisel aastal - tookord alustasime mitte 2, vaid 1 päev enne näitust. Aga kindel veel pole, sest paar päeva tagasi oli varsal väike longe sees - täna küll enam ei paistnud, aga... eks homme otsustatakse ära, kas hakkame sinna minema või mitte. Trakeenivarssadega ju see lugu, et nad on vaja registreerimiseks kõik sakslastele ette näidata - siis on valik, kas minna näitusele või kutsuda asjapulgad endale ise talli varssu üle vaatama, aga selle viimase variandi puhul nad mu teada vist finaali kandideerida ei saa.

Mõtlesin, et mõni pilt oleks ka tore üles panna ja nüüd neid läbi vaadates leidsin ühe meie ekstrakõverate jalgadega varsast, kellele me tagajalgadele korrigeerivad "rauad" leiutasime. Siiani ta kõndis põhimõtteliselt oma päkkade peal - seal, kus kabja kõva osa juba ära lõpeb ja nahk algab. Päris värskel varsal ei oleks see suur probleem, aga tema on juba paarinädalane ja päris koledad haavandid hakkasid jalgadele tekkima. Mingeid "susse" nii noorele varsale kabja külge ka liimida ei tohi (rikub kabjamaterjali ära), seega ehitasime põhimõtteliselt puust klotsid, millel on tahapoole väljaulatuv osa umbes 5 cm pikkuses, ja teipisime need kõvasti varsale talla alla, nii et nüüd on ta sunnitud oma kabja peal siiski kõndima ja ka varba maha panema. Ilmselgelt pole tal jalgade kõõlused ja sidemed piisavalt tugevad, mistõttu tal sõrgats on hästi alla vajunud ka neid susse kandes, aga... eks näis, kas asjast kasu on või mitte.

Täna õppisin hobuselt raudu ka alt ära võtma. Naljakas jah, olen nüüd peaaegu 10 aastat hobustega tegelenud, aga seda asja pole siiani osanud. Tähendab, mingeid kõveraid ja poollahtiseid raudu on ikka tulnud ette ja need on kuidagi sealt kabja alt ära kangutatud küll, aga ega tegelikult mulle keegi varem otseselt näidanud ei ole, kuidas korralikult kinnitatud rauda korrektselt ära võtta nii, et hobuse kabjaseina liigselt ei lõhuks jms... Väga lihtne asi tegelikult, nii et oli aeg see selgeks saada küll.

Why katsetas esimest korda päriselt sadulat. Natuke pelgas, aga oli ilusti nõus paigal seisma, kuni sadul seljas. Käekõrval jalutades oli samuti veidi ebakindla olemisega, aga harjus üsna kiiresti. Kõik oli tore, niikaua kuni ma ta kordele saatsin. Tegi paar ringi traavi ilma probleemideta, siis korraks ehmatas ja hüppas sammukese edasi ja selle peale reageeris nii, et mul polnud enam suurt midagi teha, tõmbas käest lahti ja pukitas mööda maneeži ringi. Esimene kord kusjuures, kus ta mul päris minema jooksis. Eks natuke on mu oma viga ka - isegi eelmises blogipostituses mainisin, et ta ei ole kordel väga stabiilne veel - samas teisest küljest... kui ta ei oleks neid galopisamme täna teinud, siis oleks mõni teine päev ikkagi selleni jõudnud ja reaktsioon ilmselt sama olnud. See sadulavööle/sadulale reageerimine on vist selline asi, mille iga hobune peab lihtsalt läbi tegema - mõnel on ükstapuha, mõni ei kannata seda. Loomulikult sammhaaval harjutamine on kasuks, samuti see, et esimest korda ei ole sadulal lisaks mingeid hüplevaid jaluseid vms küljes, aga... see hetk kui sa vöö korralikult kinni tõmbad (vöö lõdvaks jätmine on veel oluliselt ohtlikum variant) ja hobuse sadulaga jooksma lased, on ikka selline ettearvamatu tavaliselt, et mis nüüd saama hakkab.

Aga see selleks - Why tegi oma paar paanikaringi ära, seejärel jäi seisma ja ootas, et ma tema juurde läheks. Sellistel hetkedel, kui ta midagi väga kardab, on ta üha enam hakanud minult tuge otsima ja niisamuti ka seekord. Eks ta saab ka ühel hetkel aru, et tegelikult ma ei tee talle kunagi halba (isegi kui ta vahepeal mingil põhjusel seda kahtlustab) - ja siis on ju igati turvaline inimese läheduses olla. Võtsin ta kinni, jalutasime rahulikult mõned ringid ja seejärel uuesti traavi proovimiseks võtsin korde hoopis küljest ära ja lasin ta lahtiselt jooksma. Nüüd oli juba hulga parem, vahepeal läks galopile ja tegi kiiremaid samme, aga rodeot enam ei tulnud ja Why suutis olukorraga kohaneda. Kõõlusin veel pärast mõlemalt poolt üle sadula ja jalutasime väljas jällegi ringi, nii et ta pidi üksi "ees" minema ja mina tolknesin külje peal kaasas, käsi üle sadula. Tõeliselt eriline poiss. Ilus ka, pean temast üks päev pilti tegema.

Eile juhtus see-eest väga kole õnnetus Zinyga. Või noh... see polnud õnnetus, see oli inimeste mõtlematus ja rumalus ja mitte kunagi varem pole ma tema vastu nii ligilähedaseltki ebaõiglane olnud nagu eile. Olen ühtlasi kurb Z pärast ja ülivihane enda peale siiamaani, sest no... nii lihtsalt EI SAA teha. Lühidalt öeldes olen Zinyt harjutanud topeltkorde ja ohjamisega natuke aega, mis on siiani ideaalselt hästi läinud, ja siis eile proovisime talle autorehvi taha lohisema panna, aga Z hakkas kartma ja edasine vaatepilt oli sarnane youtube kõige hullemate videotega, ei taha detaile väga kirjeldada. Tagantjärgi muidugi oskan 100 asja öelda, mida oleks pidanud teisiti tegema + üldse poleks ma pidanud nõusse jääma, et sellist asja juba proovida, vähemalt mitte niimoodi. Varem olen kõike temaga üksi teinud ja kuigi mõnes mõttes on raskem, siis üksi vähemalt ma ei lähe kunagi üle selle piiri, kust asi ohtlikuks läheb, vaid võtan rohkem aega. Aga kui on keegi kõrval, kes sellise asjaga minust rohkem kokku puutunud (nagu seekord), siis on vist lihtne hobuse asemel rohkem teist inimest kuulama hakata.

Kui ma Z pärast tagasi koplisse viisin, siis kõik teised hobused tulid mind uudistama, aga Ziny läks ära põhku sööma. Kutsusin küll, ta ainult vaatas, ja sõi edasi. Sellist asja ei ole ta mitte kunagi varem teinud, ja selle peale muidugi mu enesetunne kukkus veel kümme kilomeetrit madalamale, täielik õnnetusehunnik olin. Natukese aja pärast tuli ta hästi korraks sügamist küsima ja paari minuti pärast lahkus jälle. Leppisin sellega, mis muud. Päris õhtul hilja läksin veel korra teda vaatama, selleks ajaks oli õnneks oli Ziny suhtumine uuesti endine, oli vist "andeks andnud" ja tahtis tegelemist jälle. Ma ei usu mingisse küll hobuste solvumisse ja sellisesse asja eriti, aga sellesse küll, et halvad kogemused võtavad ära soovi inimestega suhelda. Tänaseks oli jalg ka paiste läinud, kartsingi et oli seda vigastanud. Juba eilsest andsin talle valuvaigistit ja homme vaatan uuesti, kui läheb hullemaks, siis võib-olla läheb antibiootikum ka peale igaks juhuks. Hea töö, Ingrid, hea töö!

Suht võimatu on tegelikult sõnadesse panna, mida ma peale sellise idiootsusega hakkama saamist tunnen...nii et ma parem ei ürita.