Sunday, September 27, 2015

Ziny esimene väliseiklus

Mis uut?

Kõige uuem on see, et Zynergie käis eile oma esimesel väiksel treeningreisil. Hobuseautos on ta mitmeid kordi käinud ja mul oli plaanis hakata teda ka ümber talli sõidutama väikeste juppide kaupa, aga selleni veel tegelikult ei jõudnudki, sest eile õhtul tuli järsku plaan minna mõnede hobustega ratsakooli ja kuna enam-vähem kõik mu ülejäänud selliseks tripiks sobivad hobused olid juba ära trennitatud, siis jäigi üle Ziny võtta. Hoolimata sellest, et kõrval oli ka rahulik sõber-koplikaaslane, ei olnud ta esialgu kuigi rahul liikuva jalgealusega, ning hakkas tsipa närveldama. Kuna sõit oli vaid ca 15 minutit, siis otsustasime, et ma lähen autosse hobustele seltsiks seisma - tundub, et see mõjus positiivselt, sest Ziny kärsitus kahanes vähemalt mõnevõrra.

Ilmselt oli sõit piisavalt stressirikas, uues kohas auto pealt maha tulles hingas Ziny igatahes kergendatult. :P Kõike võõrasse suhtus ta väga mõistlikult, väike ärevus väljendus vaid selles, et ta vahepeal seisma tahtis jääda ja ringi vaadata, mis kohta ta nüüd täpsemalt sattunud on. Kuna autosõiduga jõudis ta juba üsna soojaks minna, siis peale mõningast ringijalutamist uue platsi peal lasin ta 5-ks minutiks kordele ja seejärel tegin kiire 10-minutilise trenni otsa ning sellega piirdusimegi. Energiat oli võib-olla pisut rohkem, aga üldiselt toimis kõik niimoodi nagu kodus (samad positiivsed küljed, samad probleemid) ja platside ääres olevatele lattidele, tünnidele, ja koolisõidutähtedele koos lillepottidega reageeris ta vaid pisukese rajalt sissetõmbumisega ja sedagi vaid esimesel korral - nii et võib igati rahule jääda. Isegi teise hobuse kisendamisest ei teinud ta eriti välja, ainult piiksus korra või paar. Zynergiel nimelt on väga hele hääl, kui ta hirnub - ja tihtipeale ta alustab hirnumist, aga siis mõtleb kiiresti ümber ja ei vii oma plaani lõpuni, nii et välja tulebki vaid lühike piiks ja sellega asi piirdub. :D VÄGA naljakas, kui seal kõrval olla ja seda kuulda. Tagasi autosse ronis ta samuti hetkegi mõtlemata ja tagasiteel suutis ülesriputatud heinavõrk mõlema väsinud hobuse tähelepanu niivõrd hästi köita, et nad auto liikumist vist tähelegi ei pannud. ;) Võib seda väikest reisi vist edukaks pidada.

Täkuga on mul ka mõned üsna vaimustavad trennid olnud. Kui ma vahepeal olin juba üsna veendunud, et selle hobusega EI SAAGI nii sõita, et ratsmekontakt kergeks jääks, sest... midaiganes ma üritasin või ei üritanud, siis ta võttis selle suulise lihtsalt niii kõvasti omale "hambu", et... muudmoodi ma seda takistada ei osanudki, kui ratse lihtsalt täielikult ära visata - aga noh.. nii sonsu ta kahjuks pole, et maneežis koos teiste hobustega sõites lihtsalt igasugune ratsmekontakt loovutada ja kontroll hobusele üle anda. Rääkimata sellest, et ma temalt midagi nõuda niimoodi saaks. Aga siiski, mingi lambike lõi kuskil põlema ja kui ma ennast nüüd vägaväga kokku võtan ja trenni algusest peale pingsalt selle eesmärgi suunas töötan, siis olen viimasel ajal üsna mitme trenni jooksul ratsme peale vajumist suutnud vältida - ja jeerum, mis tunne, kui sa suudadki reaalselt istakuga võtta hobuse töögalopist pirueti-tasemel-galopile; või töötraavist koondatud, isegi peaaegu et passaaži-laadsele traavile. Selliste hetkede nimel olen valmis edasi pusima ja töötama küll, olgugi, et see ei tule meil väga kergelt ja mõnikord, kui tähelepanu muudele asjadele liiga ära kaob, siis kipub jälle trenn vana rada pidi vales suunas minema.

Kuigi ta üldiselt on väga viisakalt käitunud kogu aeg, siis viimane kord juhtusime õues sõitma samal ajal, kui märad väiksest koplist suure tormijooksuga karjamaale pääsesid, ning H tuletas mulle kiirelt meelde, et tal ikka hormoonid töötavad endiselt ja ega ma väga kaugel maaühendusest polnud ka, lootsin vaid, et jõuan maha üksinda, mitte koos hobusega, kes ennast korra üsna kõrgele juba püsti ajas. Õnneks päästis meid suuuuuuuuuur veoauto, mis õigel hetkel tallihoovile sõitis ja täku tähelepanu endale tõmbas, nii et ta seisma jäi ja mulle paar hetke edasiseks reageerimiseks aega andis. :P Aga noh... ju oli meeldetuletust vaja, sest ma peaaegu ei uskunudki enam neid jutte, kuidas ta vahel üsna metsikuks minna võib - minu seniste kogemuste põhjal oli ta vägagi normaalselt käitunud. Sõltumata sellest, on ta kindlasti praegu minu kõige ägedam schoolmaster ja usun, et mul on võimalus temalt superpalju õppida - kui vaid ise suudan piisavalt asjalik olla. Iga trenn nõuab küll korralikku mentaalset ja füüsilist ettevalmistust (sest ta on ka üks kõige suuremate liikumistega hobune, keda ma tean), aga õnnestumise korral on vastutasu suur.

Beebihobused ka vaikselt arenevad ikka. Sellel ühel olen nüüd paar korda seljas istunud ja veidi ringi jalutanud - talle VÄGA ei meeldi seda küll "üksinda" teha, aga... kuna ta oma loomult väga kergelt usaldav ei ole, siis kogemus on näidanud, et võõra inimese juuresolekul on ta palju rohkem pinges, nii et... best chances on mul hetkel vist üksinda pusides.
Üks teine nooruk läheb esmaspäeval opile ja peale seda 1-2 kuusele puhkerežiimile - ta on meil roarer ja minu arust hakkab hetkel juba vähese traavi peale natuke imelikku häält hingates tegema, nii et mulle on see üsna meeltmööda, et operatsioon praegu ära teha ja siis hiljem saduldamisega jätkata.

Oktoobris hakkame ilmselt esimesi varssu võõrutama - siis on tall pisikesi tegelasi täis, kuigi suurekasvulised mitte veel täielikult taltsutatud pooleaastased pole alati päris sama armsad kui beebivarsad. :P Aga nii see elu käib - märasid kontrollimiseks sisse tuues olen ikka üritanud võimalikult palju nende pisikestega ka sõprust sobitada, aga mõnel muidugi ununeb see lugu kiiresti karjamaale tagasi minnes. On ka neid, kellel meelde jääb - ja need tulevad alati huviga uudistades vastu, kui mul nende karjamaale asja on. See on tore. :) Mulle muidugi väga meeldiks, kui kõik varsad saaksid juba ema kõrval selgeks jalgade andmise, päitsete kandmise ja käe kõrval kõndimise, aga... üsna suurt rolli mängib see, kas sul on 2 või 5 või 40 varssa, nii et tuleb teatud järeleandmisi teha.

Jaaa mul õnnestub järgmise nädalavahetuse ajal korraks Eesti lipsata. Juunis ma ju lahkusin tegelikult väikse plaaniga ära olla umbes kuu või poolteist, aga teadagi, kuidas nende plaanidega läheb. Nüüd on kohe-kohe oktoober, nii et riieteks kaasa võetud lühikesed püksid ning ujumisriided tasuks võib-olla millegi vähe soojema vastu vahetada?

Pilte kah seekord:
 
Ziny arust olen vist valele poole aeda sattunud...

Sõberid

Karjamaaelukaid on siin lisaks hobustele teisigi
Üks mu 3-aastastest...
... ja veel kaks mu 3-aastastest  ;)
Ning üks paar... neljakümnest.

Thursday, September 17, 2015

Saduladraama, täkujutt ja vanad põlvemured

Eelmised korrad jutustasin Ziny edusammudest, aga kuna elus käib kõik loomulikult sellist rada pidi:

siis vahepeal on palju muutunud ja  minumõtted käinud "maeiõpikunagiratsutama" juurest "mõtlennüüdkõikpõhjalikultläbijaküllsiistoimib" juurde ja tagasi ning külastanud veel vahepeal igasuguseid põnevaid variante. Nüüd on siis umbes selline olukord, et galopp on supermõnus ja kõik muu väga keeruline. Seega peale lühikest soojendustraavi teen tavaliselt paar galopitõstet, vahel lisan mõne kontrajupi sisse, mis tal iga päevaga aina paremini välja tulevad, naudin ja olen õnnelik; ning siiiiiiiiis hakkan muude asjade kallal pusima.

Kõigele lisaks olen ma nüüd Z-ga ka lõpuks ikka totaalselt kukkunud sinna sügavasse auku, mida suurem osa hobuseomanike tunneb "saduladraama" nime all. Zynergiel on suhteliselt lühike selg, laiemat sorti, aga mitte väga ilmekalt väljendunud turi, kaugele ulatuv õlg ning kõigele lisaks on ta ka pisut ülekaaluline. Noh, ja kui see kõik ei ole juba sadula sobitamise suhtes piisavalt keeruline, siis oleks tore, kui mina sinna selga asetatud sadulasse ka kuidagi ära mahuks. Erinevaid sadulaid justkui oleks, mida proovida, aga - mõni vajub koledasti ette õlgade peale, mõni on turjast kitsas, mõni on tema selja jaoks liiga pikkade paneelidega. Kokkuvõttes siis on meil ainult üks väiksemat sorti koolisõidu-Wintec, mis peaaegu nagu mõneks ajaks kõlbaks (kuigi ideaalist on ka sellel omajagu puudu); aga juhtumisi on see ka talli üks kõige-kõige ebamugavamaid sadulaid üldse ja mina ei oska selles kuidagi nii istuda, et jalad enam-vähem mõistlikult ümber hobuse ulatuks. Eks inimesed ja eelistused on väga erinevad, aga mulle pole kunagi need Wintecud millegipärast istunud (ja meie neljast Wintecust on see konkreetne veel kõige kehvem), aga mingi ebameeldiva loogika tõttu on just selle brändi sadulad need, mis siinsetele hobustele kõige paremini istuvad - eks sellepärast neid nii mitu siia ka kogunenud on aja jooksul. Nii et selline lisakomplikatsioon kah veel juures, mille lahendamist plaanin ilmselt pihta hakata korraliku anatoomilise vöö muretsemisest (mis aitaks enam-vähem sobivaid sadulaid loodetavasti veidigi paremini oma õige koha peal hoida) ning lootusest, et Z nüüd sügise saabudes ja regulaarselt trennikoormust saades veidi saleneda otsustab - ja siis on võimalik edasi vaadata. Niikaua katsun siiski oma jalad sunniviisiliselt kõverasse suruda (soovitatavalt kuhugi hobuse lähedusse) ja selles asendis siis midagi ratsutamiselaadset seal seljas korda saata.:)

Meie hobusekasvanduse (st kui keegi veel ei teadnudki või ei mäleta, siis meil on siin tegelikult veel mõned hobused lisaks Z-le - nii umbes paarisaja kanti) poole pealt nii palju, et meil on hetkel 42 tiinet mära (+2, kes on ära müüdud) ning mõned kahtlusalused veel, kelle täpne olek lähitulevikus selgub. Ja suurem osa neist on minu töö ja vaeva tulemus, olen täitsa uhke! :) Olgu, härradest täkkudest on ka muidugi suur abi olnud, tuleb tunnistada - ilma nendeta poleks ma hakkama saanud. Kõige tublim täkk on olnud kusjuures Z isa, nii et järgmisel suvel ootame Zinyle siis palju poolõdesid ja -vennakesi.
Taaskord imestan, kui hästi hobused teatud signaale loevad (või on see lihtsalt hea sisetunne, mis neile vihjeid annab) - kui lähen seda hobust täkutöö jaoks võtma, siis pole ma talli vahekäikugi jõudnud, kui juba tema boksist valjusti mörisetakse ja selleks ajaks, kui boksiukse lahti teen, peab tüüp juba kõvasti vaeva nägema, et oma hormoonid piisavalt kontrolli alla saada ja uuesti nelja jalaga maa peale toetuda. Ja siis teine päev (või sama päev, kuid teisel ajal, kusjuures võib olla nii varem kui hiljem, mingit kindlat ajarežiimi meil ei ole) on mul plaanis temaga ratsutama minna ja leian boksist heina mugiva hobuse, kes siis minu järel lõdva nööri otsas boksist välja longib. Ainuke erinevus, mida mina suudan tuvastada, on see, et talutamiseks kasutan esimesel juhul kordet + ketti; teisel juhul ainult jalutusnööri - aga seda, mis mul parasjagu käes on, ei näe ta ju ometi enne, kui ma tema boksi ette jõudnud olen; tema käitumuslikud reaktsioonid hakkavad aga juba mitu hetke varem vastavas suunas tööle. Tjah, mõned vastamata küsimused mul siiski veel on hobuste osas... ;)

Ahjaa, kuna ma esimeses pooles postitusest tegelesin natuke kurtmisega, siis võib ju ka lõpetada sellega. :D Nimelt olen ikka vägaväga häiritud oma põlveprobleemist. Vististi kirjutasin siia ka, kuidas ma kevadel ühe nooruki seljast eemale hüpates sirge jala peale maandusin ja tõenäoliselt miskid sidemed ära rebestasin. Tõenäoliselt seepärast, et ega ma seda 100% teada ei saanud - mõned nädalad hiljem arsti juurde minnes ja kurtes, et mul endiselt suvalistel hetkedel jalg alt ära kaob peale seda traumat, sain sisuliselt soovituseks paar kuud kodus puhata, sest tema ei saa midagi teha ega mind kuhugi saata vms, kui tegu pole TÕSISE probleemiga. :)

Ja nüüd siis, 5 kuud hiljem, ootab mu 3-aastane hobune nt ammu juba seljas turnimist - aga kuidas sa turnid, kui sa tead, et ei saa sealt vajadusel ennast kiirelt maha libistada, ilma et põlv jälle järgi annaks? Vastuseks, et turnin siis väga-väga ettevaatlikult (ja ainult ühelt poolt, sest ainult vasak jalg on täielikult funktsioneeriv :) ), aga 10x kauem läheb aega selle ettevaatlikkusega lihtsalt seetõttu, et ma ei ole võimeline ca meetri kõrguselt ennast probleemideta sealt maandama (mis terve põlvega ei ole kunagi mingiks probleemiks olnud). Ja see konkreetne hobune on siiani vähemalt 100% mõistlik olnud, mis ei pruugi järgnevate noorukite puhul kehtida. Või noh - mõistlik on ta minuga. Esimene kord oli mul idee, et mina hoian hobust eest ja tervete põlvedega P proovib tal seljas turnida - aga kui P maneeži astus, siis hakkas hobune värisema ja tahtis ära põgeneda. Mõne aja pärast sai küll aru, et P oma samamoodi inimene nagu minagi, aga tema lähedalolekut hobune väga ei nautinud siiski ja oli terve aeg ülikramplik, mistõttu sellest turnimise plaanist loobusime juba enne pihta hakkamist. Nii palju siis oma töö kiirelt teiste kaela veeretamisest - tundub, et see pole ka variant. :P Vähemalt mitte selle hobuse puhul.

Aga kui veel sellest lugejatele kindlasti äärmiselt igavast põlveteemast rääkida, siis viimaste kuude jooksul olen õnneks ainult ühe korra VÄGA valesti trepist alla astunud, mille tagajärjel nädal-paar jälle lomberdasin; ülejäänud korrad on asi piirdunud lihtsalt hetkelise "järeleandmisega" halva sammu tagajärjel ja sellele järgneva paaritunnise valu+lonkega, misjärel olek jälle normaliseerub, aga kuna seda ikka juhtub iga mõne nädala tagant (või tihedamini - oleneb, millistesse olukordadesse ma sattuda suudan), siis ilmselgelt ei suuda need miskid kahjustatud struktuurid põlve enam piisavalt hästi toetada. Üsna häiriv lugu ikka minu jaoks, kes ma ei suuda mitte mingil moel oma igapäevases elus neid füüsiliselt pisut rohkem koormavaid olukordi vältida. Aga noh, kuna sidemete jms tervenemine võib vahel väga kaua aega võtta, siis mingi väike osa minust ikka loodab, et ühel päeval on olukord parem kui praegu - mistõttu ma väga julgelt ei raatsi ka lasta igapäevaselt endal põlve välja väänata põhjendusega, et "mis see paar tundi longet ikka teeb".

Nii. Sai vist kõik kurdetud selleks korraks. Noorukile loodan kunagi varsti selga ära siiski istuda, sest peale seda ei oma enam tähtsust, et ma jalgadele maanduda ei suuda - kui sealt lendan, siis nagunii pea ees. :D Või rangluu...

Aga tegelikult on kõik väga hästi. :P Järgmine kord enam ei kurda ja jutustan toredatest hobustest, keda mul nüüd peale reprohooaja lõppu on mõnedki rohkem kui varem. Ning üks keerulisem kui teine. But that's the fun, isn't it?



Tuesday, September 8, 2015

Kord nädalas käib meil regulaarselt treener kah, ja kuna mu eelmine "trennihobune" on... tsipa keeruline eksemplar ja miskipärast eriti keerulisena näitab ta ennast siis, kui keegi trenni pealt vaatama või õpetama tuleb, siis mõtlesin, et pusin temaga mõnda aega ise, ja et Ziny peaks nüüd küll juba valmis olema üheks korralikuks trenniks ka. :) Ahjaa, seda vist eelmine kord ei maininud, aga Z longe seekord siiski taandus nädalakesega, nii et vägaväga loodan, et oligi lihtsalt mingi tobe väike vigastus ja mitte mingit hullemat ega taastekkivat jama.

Juba etteruttavalt ütlen ära, et ikka väga kasulik oli korra algusest lõpuni kellegi silma all sõita. Kõige toredam osa oli see, et kõik vead ja probleemid lükati kohe ja kiirelt 100% ratsaniku kaela. See ON tõesti tore, sest jube raske on kuhugi edasi liikuda, kui sa teed küll asju nii nagu treener soovitab, aga hobune ikka miskipärast ei toimi.

Kokkuvõttes tuli välja, et ma kipun ise seal seljas lihtsalt natuke liiga ettevaatlik olema ja ei tee oma tahtmisi piisavalt konkreetselt Zinyle selgeks. Selle peale võtab preili hüperaktiivne minu all muidugi kohe selle mõtlemise-otsustamise-tegutsemise enda peale ja siis lähevadki asjad veidi lappama. Kui nüüd keegi kõrvalt niimoodi tähelepaneku teeb, siis olen täitsa nõus, et Zynergie vajab vahel võib-olla natuke rohkem juhtnööre, sest ta ei ole hobune, kes oma mullis kuskil lihtsalt jätkab ühte asja, kuni midagi muud palutakse. Pean tunnistama, et seda piiri (millal ja kui palju talt asju küsida, korrigeerida või keelata) on mul isiklikult vägaväga keeruline õigesse kohta tõmmata - seda seepärast, et ma ei taha temast masinhobust vorpida, kes elu seisneb käskude täitmises, vaid üritan säilitada seda entusiasmi ja eneseväljendust, mis teevad Zinyst selle hobuse, kellena ta mulle nii väga meeldib. Samas tahan ma muidugi temast koolitada kuulekat ja mõistlikku hobust, mitte mingit vabakasvatusprodukti, kes oma tahtmise nimel üle inimeste trambivad. Neid kahte erinevat külge üheaegselt säilitada ja edasi arendada ei ole sugugi lihtne, aga ma asetaks selle meie treeningeesmärkide seas praegu vist esikohale, nii et loodan ikkagi katsetades (ja võib-olla vahel liiga ettevaatlik olles) leida selle õige tasakaalu. Ma endiselt arvan, et korralik ratsatreening (olgu see kasvõi tippspordi tasemel) ja õnnelik hobune ei pea tingimata üksteist välistama - lihtsalt see kombinatsioon vajab inimeste poolt veidi rohkem panustamist.

Aga trennist veel rääkides, siis üks väga konkreetne asi, mida ma kerge vaevaga parandada saan, on nt üleminekute kvaliteet. Ma pole kunagi tundnud, et Ziny oleks sääre taga vms, ometi ütles treener nii samm-traav kui traav-galopp üleminekutel, et esimesed sammud uues allüüris on väga ebakindlad ning et ta peaks konkreetsemalt sääre eest KOHE edasi minema. Loomulikult ei olnud probleem mitte selles, et Zynergie ei oskaks/tahaks säärele reageerida, vaid selles, et mina alateadlikult teda iga kord takistasin. Kuna varem kippus ta alatihti pigem liigselt kiirustama, siis sellest ajast peale ütlen ma talle üleminekute ajal, et "palun mine traavi, aga hääääästi tasakesi, mitte suure hooga" ja Ziny teebki täpselt seda - läheb vaiksele traavikesele üle, kuni ma otsustan, et hmm, võiks natuke aktiivsem olla, ja teda edasi sõidan. Tegelikkuses oleme juba ammu sealmaal, kus ma peaks lubama tal kohe esimesest sammust korralik ja hoogne traav võtta, mitte teda ise ülemineku ajal tagasi hoidma. Mine, aga ära mine ka? Ei ole hobuste elu sugugi mitte lihtne, kui nad ratsanike segaseid signaale omale lahti tõlkima peavad. Õnneks on Zynergie reageerimistega kõik senini korras ja nii pea, kui ma ennast parandasin, läksid meie üleminekud jupi maad paremaks.

Viimane trenn omapead harjutasin kontragaloppi jälle ja seekord sõitis ta lühikesed otsad mõlemat pidi imeväikse vaevaga ja juba päris hea tasakaaluga. Natuke läks kiiremaks tempo, kui ma suuna peale tagasipööret seina poole võtsin - nii et ilmselt ta ikka aimas, et veidi läheb raskemaks kohe - aga ega ma otseselt ei takistanud ka seda kiirendamist, sest hea galopirütm ja -tasakaal on mu arust esialgu olulisem kui 100% ühtlane tempo.

Ja järgmine asi, millega me tegelema peaks hakkama, on sääre eest astumine. Natuke olen seda varem katsetanud ka, aga... alateadlikult vist üritan seda harjutust vältida, sest kuigi teoorias peaks ta lihtsaim olema, siis praktikas on selle korrektne sooritamine minu jaoks raskem kui ükskõik milline teine külgliikumine. Kui hobune on paindes, on asi hulga lihtsam. Sirge hobune (nagu sääre eest astumisel teoreetiliselt olema peaks) on üldse üks igavene mõistatus algusest lõpuni. Ja Zynergie ka oma loomuliku sirgsusega just otseselt ei hiilga, kipub ikka keerulisemates kohtades ennast natuke ühele või teisele poole kõveraks väänama nagu enamus noori hobuseid. Aga mis seal ikka, pean ennast kokku võtma ja natuke ikka tegelema sellega. Või siis järgima Branderupi eeskuju, kelle koolkond oma hobustele sellist füüsilise arengu mõttes kasutut harjutust üldse ei õpetagi, vaid lähevad kohe õlad sees ja traversi-renversi juurde. Aren't they clever?

Ja ongi järsku jälle juttu piisavalt selleks korraks, kuigi terve hunnik asju veel kirjutamata. Sekretäri oleks vaja, kes kõik mõtted kohe nende tekkides kirja paneks. ;)

Et oleks lõbusam, siis lõpetuseks video meie lastekoduvarsast. Miskipärast ta selles videos jookseb kuidagi väga lidus kõrvadega oma ämbri juurde - tegelikult on ta igati viisakas varss ja hoolimata sellest, et pooleldi inimeste poolt üles kasvatatud (pooleldi seepärast. et talle leiti õnneks üsna kiiresti siiski kasuema), ei ole liigselt pealetükkiv ega oma mingeid õpitud halbu kombeid.