Friday, August 28, 2015

Mõtlesin, kas kirjutada blogi teemal:
a) kui kole ja kohutav on koolisõidumaailm oma kõikide ratsutajate, kohtunike, ja muude tegelastega
b) kui rahulolematu ma endiselt olen oma ratsutamisoskust ja istakut puudutavate probleemide üle
c) kui vahvad ja tublid hobused mul on.

Tough choice, but C it is. :D Võib-olla olen lihtsalt rumal, aga üritan ikka kogu hobunduseteemat enda jaoks pigem toredate sündmuste ja tegevustega seostada, sest... positiivsed emotsioonid ja hea tagasiside oma hobustelt on põhjus, mille pärast üldse nendega tegeleda, eksole? Üritan seda meeles pidada, olgugi et ka mul on loomulikult kahju neist hobustest, kelle ratsanikel hoopis teistsugused eesmärgid ning vastuvõetamatud meetodid nendeni jõudmiseks.

Aga ma räägin beebidest seekord jälle. Neli 3-aastast ruuna anti mulle tegeleda; esimesel päeval hobustele koplisse järgi minnes õnnestus mul neist kätte saada üks. 25% ei ole vist päris hea tulemus. :D Hiljem muidugi vihjati ka, et see polnud päris juhuslik valik, et mulle 10st hobusest 3 kõige ebakindlamat/inimkartlikumat sattus - kuidagi on see siin juba kujunenud nii, et sellised hobused mulle antakse. Mul pole midagi selle vastu ka tegelikult, sest... minu kogemuste järgi just selliste hobustega kontakti leidmisel oled sa ühest hetkest alates järsku nende maailmanaba ja tugi ja turvaisik kõik üheskoos - ja kellele ei meeldiks see inimene hobuse jaoks olla? :)

Kutsusin P appi ja saime üheskoos neid kuhugi nurka blokeerides ühe hobuse veel kätte. Kuna selle jaoks läks tund ja natuke peale, siis me otsustasime ülejäänud kahest loobuda tol hetkel ja saime bossiga kokkuleppe, et nad hakkavad päeval söömas käima väikses tallis (kus on kaks suurt ühisboksi), nii et järgmine päev sain kitsastes põgenemisvõimaluseta tallitingimustes ülejäänud kahele ka päitsed pähe ja siis polnud neid enam raske kätte saada. Inimesest huvitatud on nad tegelikult kõik ja otsaesist lubasid juba algul enam-vähem sügada ka, aga kõrvade või kaela puutumine, samuti lihtsalt hobuse KÕRVAL seismine (ehk asjad, mida oleks vaja teha edukaks päitsete pähe panemiseks) olid välistatud.

Mis hobuste "püüdmist" puudutab, siis enne seda olin ma just väga rahul olnud oma selle suve edukusega - igapäevaselt olen ma käinud ju karjamaadelt sugumärasid talli toomas ja siis jälle tagasi viimas ning endagi suureks üllatuseks ei ole ma selle suve jooksul mitte ühtegi korda tühjade kätega karjamaalt tagasi tulnud. :P Varasemalt ikka mäletan, kuidas mõnda vana tarka varsaga mära (ilma varsata märad on miskipärast palju rohkem huvitatud inimesega suhtlemisest) käis viis erinevat inimest toomas, ja siis lõpuks läksime ikka kõik koos, et nad nööride-lintidega ühte karjamaanurka suruda, või mõnikord lasime võimalusel teised märad kõrvale karjamaale ja siis see üksik ei tahtnud üksik enam olla ning andis alla. Ei imesta ka, sest tallitulemine tähendab nende jaoks paremal juhul lihtsalt kiiret skännimist, aga halvemal juhul mitmepäevast boksivangistust piiratud kopliskäimise ajaga ja kes see ikka seda eelistaks vabalt sõpradega suurel karjamaal elamisele.

Aga nende märadega on natuke teisiti kui noorte hobustega - noored hobused on kartlikud, aga märad on lihtsalt väga targad ja iseteadlikud. Olen aru saanud, et nende puhul kehtib rohkem kui kellegi teise puhul see, et hobune peab sinu juurde tulema ja mitte vastupidi (kehtib siis nende teada-tuntud "raskestipüütavate" kohta; ülejäänutele võib muidugi samamoodi lihtsalt ligi kõndida ja päitsed pähe libistada). Niipea, kui see tark mära saab aru, et sul on plaan teda kinni püüda, siis on sinu võimalus selleks korraks läinud. :P Ma liigun tavaliselt alati temale kõige lähemal oleva teise hobuse suunas (ja loodan, et see teine hobune samasugune "põgenik" pole), sügan teda, söödan miskit nänni, mis kaasa võetud on, ja see meelitab tavaliselt kõrvalolijad ka kohale. Vähemalt siiani. Küllap varsti leidub mõni, kellega see meetod ka ei toimi.

Ja no teine asi on muidugi see - kehtib kõikide hobuste kohta - et millal iganes ma hobust karjamaalt tooma lähen, siis üritan teha kõik selleks, et see talle pigem positiivselt meelde jääks kui negatiivselt. Palju kiitmist, sügamisi, head süüa ja seda kõike ka siis, kui tegemist on keerulise hobusega ja sa kulutasid just pool tundi tema kättesaamiseks ja sul on kiire ja sa oled närvis ja hobune ei kõnni korralikult käekõrval ja sada muud muret. Kui sa ühelgi neist sajast lased ennast mõjutada ja peale päitsete pähe saamist või nööri külge panemist oma pahameelt hobuse peal välja elama hakkad (ei jõua kokku lugeda, kui palju kordi ma sellist asja näinud olen), siis võid kindel olla, et järgmine kord on tema kättesaamine veel keerulisem.

Kaldusin vist sellest noorte hobuste teemast nüüd küll kõrvale, nagu ikka kipub juhtuma. Aga ega ma kokkuvõttes ei tahtnudki muud öelda, et nad on vahvad ja tublid. :P Esimesel päeval tuletasid nad mulle meelde, kuiiii väsitav selliste vähetegeletud hobustega alustamine on.... ning alates teisest päevast tuletavad nad mulle iga kord meelde, kui õppimisvõimelised ja kiire arenguga nad on.

2 nädalaga on saanud umbusklikest beebidest mõnusad taskuloomad, kes trügivad üksteisevõidu selle nimel, kes esimesena boksist välja trenni võetakse.
SEE on see, mille pärast mina hobustega tegelen.

Wednesday, August 19, 2015

Elu on olnud viimasel ajal väga keeruline ja samas ka tihedalt tegemisi täis (viimase kahe kuu jooksul on mul olnud täpselt üks vaba päev), mistõttu on ka blogimine päris unarusse jäänud. Kõigest ei jaksa ega oskagi tagantjärgi rääkida, aga midagi võiks ju hobustest ikkagi kirjutada.

Zynergie kohta ei leia ma piisavalt kiidusõnu, sest kuskil on tal mingi lambike põlema läinud - või äkki hoopis minul, kes teab? - igatahes on koostöö nende suvenädalate jooksul suure hüppe ülesmäge teinud ja esimest korda üle pika aja tunnen jälle, et kõik läheb täpselt õiges suunas. Zinyga on ju väiksest peale väike "pinge" peal olnud, sest tahtsin temaga jätta tegemata kõik need vead, mida Albatross välja kannatama pidi, ja oma kõikide aastate tarkused kokku võtma, et temast võimalikult tore hobune kasvaks. Ideaalid on toredad küll ning kuigi tema saduldamine läks hoolimata Ziny kärsitust iseloomust väga lihtsalt, siis edaspidi hiilis ikka ratsastuse (ja ka mõne muu) koha pealt sisse probleeme, mida ma oma pingutustest hoolimata vältida ei osanud. Aga nüüd äkki on need senised probleemid kuidagi iseenesest lahenema hakanud ja mul on temaga ratsutades superhäid hetki olnud.

Eelmine kord postitatud video annab hea ülevaate tema praegusest tasemest - tookord oli selline üsna keskmine trenn, veidi võib-olla sai kiirustades tehtud ja esimestes traavides pole päris nii palju stabiilsust kui mõnel paremal päeval. Tjah - mingist "tasemest" selles videos tundub muidugi naljakas rääkida, kuna muud me ju seal ei tee, kui ainult kolme allüüri mõlemas suunas, aga just liikumiste üldise kvaliteedi mõttes ongi minu meelest edasiminek toiminud. Natuke harjutame ka sääre eest astumist ja kontragaloppi, aga mitte veel videojäädvustuse tasemel. :P

Galopis on vist kõige suurem edasiminek - ma tõesti ei tea, mis juhtus, aga ühel päeval Z otsustas, et ta suudab nüüdsest ennast galopis ilma probleemideta tasakaalustada ja kanda, vajadusel 10 meetriseid volte teha ja nagu öeldud, isegi kontragalopi võtsime käsile. 3-aastasena kordel oli tal kohutaaaaav galopp - kiirustav, erutumise tõttu (ta läks alati kordel kiiremaid allüüre tehes väga erksasse meeleseisundisse) ilma korraliku taktita, seljast nõgus jne. 4-selt sadulas galoppi tehes sai rütmi heaks ja tempo veidi rohkem kontrolli alla, aga siiski kippusid sammud kiiremaks ning Ziny pingesse ja kõveraks minema. Ja siis nüüd järsku jookseb ta ilusasti enda alla, rahulikus tempos ja hea rütmiga galoppi, mida on võimalik väikeste sammude kaupa ka kokku võtta ja edasi sõita ning täitsa arvestatava suurusega pöördeid/volte teha. Väga mõnus! :)


Traavis on suurim edasiminek ka vist see, et tempo on paremini kontrolli all. Nüüd julgen juba vahepeal häästi ettevaatlikult talt samme pikemaks küsida ja kohati täitsa reageerib - eelmine suvi pidin suuremas osas trennidest tegelema sellega, et ta rahulikuks saada ning kuigi ta tegelikult oleks juba tol ajal kindlasti rohkem erinevaid "ülesandeid" trennis tahtnud ehk nt sammupikkuse ja tempomuutuseid, siis edasi sõitmine viis peaaegu alati kiirustamise ja kramplikuseni, nii et tol ajal ma sellega väga palju ei töötanud.
Samuti on vasaku ja parema poole erinevus oluliselt vähenenud - alguses oli suunamuutust tehes selline tunne, nagu oleks uue hobuse selga istunud, sest liikumine oli teises suunas hoopis teistsugune + loomulikult oli raskem painutada jms, siis nüüd on mõlemad pooled ühtlustuma hakanud. Jaa, endiselt ta vahel "unustab", et vasakut pidi on ka võimalik ennast korrektselt asetada, aga see vajab korraks meeldetuletamist ja siis toimib jälle, nii et... tundub, et see polegi talle füüsiliselt nii väga raske, aga ilmselt on tal ka automaatsed harjumused keha kasutamise mõttes üsna sügavale sisse süübinud ja läheb aega, enne kui neist päris lahti saab.

Samm.. noh, samm on ja jääb ilmselt alati kõige keerulisemaks. Kui ta mul käekõrval kõnnib, siis on suuteline ilusat ja pikka sammu tegema, aga seljast hakkab tal see pea ja kael väga lihtsalt üles-alla kõikuma (nii ratsmekontaktiga kui ilma, ning nii kiirema kui aeglasema tempo juures), ja võtab sammupikkust ka lühemaks muidugi kohe. Hetkel ma väga sellega midagi pihta hakata ei oska, aga... äkki see laheneb ka üks hetk iseenesest? Haha, mul on üsna asjalikud plaanid hobuse treeningu koha pealt eksole, ootan ja vaatan, kas asi hakkab toimima ilma minu sekkumiseta. :P Aga no - ausõna, paljud mured lahenevadki iseenesest ilma konkreetselt probleemiga tegelemata, kui lihtsalt õiges suunas ja rahulikult püüda hobust edasi treenida.

Hobusega võrreldes  palju enam probleeme on mul muidugi iseendaga, nagu ikka - ja need on ka need, millest on keerulisem lahti saada. Aga et mitte postitust 10 lk pikkuseks venitada, siis ma neist detailselt praegu kirjutama ei hakka. Video on igatahes superhea asi analüüsimiseks ja õppimiseks, nii et võtsin eesmärgiks nüüdsest kindlasti püüda kedagi tihedamini enda trenne filmima meelitada. 5 minutist korraga juba piisab täiesti, et mingi ülevaade saada ja uued põhilised eesmärgid paika panna, millega esmajoones tegeleda vaja on.


AGA... nagu ma mainisin, siis elu on keeruline ja otseloomulikult ei saa kogu see asi nii lilleline olla nagu äsja kirjeldatud. Kuigi otsus Ziny müümise või mittemüümise kohta sai praegu edasilükatud ja sellega ajutiselt üks väääga raske kivi südamelt ära veeratud, siis nüüd hakkas Z lonkama. Teatud põhjustel on mul selle lonke osas ausalt öeldes veidi halb eelaimdus (võib olla seotud ka asjaoluga, et mul on Eestis krooniliselt lonkav Albatross ja olen üsna tundlik selle teema suhtes), aga loomulikult loodan, et ta sai lihtsalt mõnelt koplikaaslaselt nätaka või on jala välja väänanud vms. Homme ilmselt vaatan, kuidas olukord on, ja kui endiselt lonkab, siis peab kuskilt otsast proovima hakata põhjust välja selgitama, sest niisama jalga vaadates-katsudes pole miskit aru saada.

Muid hobuseid on mul ka natuke sõita, nagu ikka... nende seas seekord ka Ziny issi, kes jälle Firfodis tagasi on. Kunagi aastaid tagasi sõitsin temaga ja ei saanud üldse hästi hakkama, sest peale on mul kogu aeg isu olnud uuesti proovida, sest oma arust ma ratsutan ikka natuke paremini nüüd kui... ca 4 aastat tagasi? Ja no tuleb välja küll paremini. :) Ta on ka hästi energilise olekuga ja seetõttu kipub käes veidi minu maitsele tihtipeale liiga raskeks minema, aga sellega siis kõige rohkem tegelemegi. Pean harjutama ALATI esimese märguande istakuga tegema ja alles siis ratset kasutama ning mitte langema mingisse tirimisvõitluse lõksu, kuigi kui hobune lihtsalt suure sammuga edasi vuhib, siis on see vahel küllaltki suur väljakutse. Aga parematel hetkedel on muidugi supertunne, galopiküljendused on mu lemmikharjutus temaga, sest... kui need hobusele nii lihtsad on, siis tekib endalgi tunne nagu oskaks midagi. :D Üldiselt on ta ikkagi vahva ja tublisti käitunud ka, hoolimata sellest, et hetkel käib veel tihe paaritushooaeg ja trennidega vaheldumisi tegeleb ta ka selle tööga igal nädalal 3-4 korda.

Lisaks ratsutamisele teen natuke maatööd ka, ja selle jaoks on mulle seekord GP hobune eraldatud. :D Privileeg missugune. Tegelikult on tegemist meie talli täkuga, kelle võistluskarjäär tänu Taani teada-tuntud skandaalsetele ratsasportlaste "heale tööle" läbi on, aga... me mõtlesime, et maatöö võiks talle kasulik olla. Kuna tal kogu tugielundkond nagu füüsiliselt peaks töötama ja probleemiks on närvikahjustus, siis... tasub võib-olla proovida? On ju küll ja veel mingi õnnetuse tagajärjel osaliselt halvatud inimesi, kes pika füsioteraapia ja harjutamise tagajärjel hämmastavaid edusamme teevad, nii et teoorias võiks see ka hobustega toimida. Ja noh, ega me just nullist ei alusta enam, täkk suudab ilma probleemideta kõigis kolmes allüüris liikuda, lihtsalt teatud spetsiifilisi liigutusi tehes ei ole tagajalad nii hästi kordineeritud kui tervel hobusel. Mul on juba igasuguseid kavaletiharjutusi ja muid mõtteid peas ja kuigi ega tegelikult suurt midagi loota ei tohi, siis... katsetada võib ju ikka. Ja no pealegi oskab ta käekõrval imehästi piafeed teha, nii et kui muud kasu pole, siis ma vähemalt saan seda nautida ja kujutada ette, kuidas minu hobused ka seda tulevikus oskama hakkavad. :D

Mul oli küll idee koolisõidumaailma ja meistrivõistluste jms teemal ka midagi kirjutada, kuna see tundub nii ääretult populaarne hetkel olevat, aga... ei viitsi rohkem hetkel kirjutada ja ega mul võib-olla midagi uut ja huvitavat selle äraleierdatud teema kohta öelda olekski. Või siis mõtlen veel natuke ja kirjutan hiljem. Korralikelt koolisõidufännidelt ma saaks nagunii peapesu selle eest, et ma eelmine nädal Aachenist läbi sõitsin ilma meistrikatele jalga tõstmata :D, aga ma usun, et FEI-tv pakkus oluliselt asjalikumat pilti olukorrast kui kohapeal kilomeetri kauguselt binokliga koolisõiduplatsi otsides (sest pildi järgi tundusid pealtvaatajad areenist umbes täpselt nii kaugel olevat). Ega ma õige fänn pole nii või teisiti, sest võistluskoolisõidu eesmärgid, hindamised, treeningmeetodid ja muu asjaajamine lähevad endiselt ikka kohati väga suure ringiga minu arusaamistest mööda. Mis ei tähenda muidugi, et ma häid ratsutajaid või hobuseid ei tunnustaks - mul on väga hea meel näha, et neid ikka leidub ka mustade lammaste kõrval. :)

Thursday, August 6, 2015

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, mis siis veel videost rääkida, eksole? Ehk siis ma ei hakka siia hetkel romaani kirjutama, võib-olla järgmine kord teen väikse tagasivaate.

Tubli Ziny, kes on selle aasta aasta jooksul kokku peaaegu kolm nädalat trenni teinud: