Thursday, May 22, 2008

Mõnus suvine elu

Ma polnud päris mitu päeva Albatrossiga korralikult sõitnud (ainult maastikul jalutamas esmaspäeval), aga ta oli hea. Ka tänane trenn oli rohkem selline "niisama", tegime mingeid harjutusi ja ega ma talt väga miskit ei nõudnud, ennast jälgisin rohkem. Tunni lõpus aga hüppasime pisut, natuke jäin ise vahepeal hooletuks, ei hoidnud teda ilusasti sääre ja ratsme vahel, nii et mõne lati peal kobistas või vingerdas kahe takistuse vahel, aga lõpus oli täitsa okei. Kui ma ise ennast jälgida suudan korralikult, siis suudab Albatross ilusalt hüpata ka. ;)
Kuigi ta praegu on ratsastuse poolelt mõnus, pehme ja paindlik igat pidi, siis ikkagi peaksin mingi päev sellele ka trenni pühendama, et see samamoodi säiliks. Ja edasi areneks. ;)
Viimasel ajal olen ma suhteliselt palju Albaga ka niisama käekõrval ja lahtiselt maneežis tegelenud, ratsutamisele mõnusaks vahelduseks (mitte et ratsutamine poleks mõnus). Vahelduseks võiks ka ju kordetada vms, aga see tundub veidi mõttetu, sest kordel ma talle eriti midagi juurde praegu ei oskaks õpetada lisaks sellele, mida ta juba oskab. Ja kui trenni tahab teha, siis on ratsutamine parem kui korde. Nii et proovime pigem käekõrval miskit juurde õppida, mõlema jaoks huvitavam ja kasulikum.
Suur muutus, mis sellise tegelemise käigus silma on hakanud paistma, on see, et enam ta ei trambi üksi maneeži jäädes närviliselt ukse juures, vaid liigub ringi, nuusutab uusi asju üle, pöörab mulle tähelepanu, kui temaga tegelen jms, on üldse palju lõdvestunum ja rahulolevam.
Võimalikult palju ülejäänud ajast viibib ta õues, ise ma üritan tavaliselt ka kohe peale trenni ta tagasi karjamaale või jooksukoplisse viia, mis ta ikka niisama tallis istub. Öösiti on ka õues, nii et põhimõtteliselt kogu aeg, aga mul on nii hea meel selle üle :P. Ma mõtlen küll, et kui teda alati karjamaalt söömast ära toon trenni ajaks või niisama tegelemiseks, siis ta varsti enam eriti ennast kätte ei taha anda (tunnihobuseid peab vahel päris pikalt püüdma), aga siiamaani pole tal veel selliseid mõtteid tulnud. Mu eesmärk on siis teha trennid ja tegelemised nii meeldivaks, et ei tulekski midagi sellist pähe. ;) Kuigi, Albatrossi jaoks on vist raske midagi meeldivamaks teha kui seda on söök. :D
Mingi päev sadas vahepeal isegi päris tihedalt vihma, aga mina, kuri inimene, ei lasknud ikkagi Albatrossil tallis olla ja viisin ta koos Lohega (kes kohe ÜLDSE boksis olemist nagunii ei salli) koplisse. No sadas küll vihma vahepeal, aga neil oli nii lõbus! :D Palju huvitavam, kui boksis konutada. Pealegi, ega nad suhkrust pole, et väikse vihmaga õues ei saa oldud.

Fotokal pole vihmast nii ükskõik, kui hobustel, nii et piltide kvaliteet on nagu ta on.
Lohe on alati nõus Albale sõbralikult lõuga andma. :P

Märg ja sopane, aga ikkagi armas. :)

Tuesday, May 13, 2008

Palju uut


Pole jälle kaua kirjutanud ja meil on nii palju uudiseid, et ei teagi, kust alustada.

Oleme Albatrossiga nüüd vaikselt hakanud ka hüppamist õppima ning paari trenni jooksul mõningaid madalaid takistusi ületanud. Kuna see kõik on väga uus värk, siis eriti kommenteerida ei oskagi veel. Päris alguses tundus, et ega ta oma jalgu eriti üle lattide tõsta ei viitsi, tegi lihtsalt suuremaid jooksusamme ja kolistas ka ikka pisut. Nüüd paar viimast korda aga on ta vist asja pisut paremini käppa saanud ja nüüd hakkab juba hüppama küll. Väga madalad latid mõnekümne cm kõrgusel ongi talle vast rohkem kavalettide moodi, aga kui umbes poole meetrini tõsta kõrgust, siis saab isegi suur Albatross aru, et see vajab midagi enamat, kui kõrge samm. Ja hüppabki.

Alustame ikka tasapisi, aga üritame parimat. Tähtsaim on minu arvates praegu just see, et ta läheks takistustele peale ühtlase ja hea tempoga, ei üritaks mööda joosta ega tõrkuda. Selles suhtes on Albatross parim hobune, sest ta on alati püüdlik ja kui ratsanikust õigesti aru saab, siis just seda ka teeb, mida küsiti. Küll see vägev hüppetehnika tuleb aja jooksul, kui ta tulema peab. ;)

Aprillikuuse jäid veel väiksed omavahelised koolisõiduvõstlused, samuti esimest korda Albatrossi jaoks. Päris naljakas oli, kuna tema arust olid kohtunike lauad ja nende ette paigutatud latid ikka päris kollid. Esimest korda nendeni jõudnud, otsustas Alba otsa ümber keerata ja tuldud teed mööda tagasi galopeerida. Järgmist korda proovisin sammus sealt mööda minna, siis piirdusime mingisuguste uhkete traavielementidega külje poole. :P Eks ta vahtis neid latte terve skeemi ajalgi, kuid suutis niipalju rahuneda, et saime ikka läbi sõidetud. Arvestades neid trikke, ei lootnud ma just kuigi palju pukte saada, aga õnneks ületasime mu ootusi ja kokkuvõttes jäin täitsa rahule. ;) Esimese võistluse kohta käib küll.

Tõsi küll, nii elementaarseid asju nagu latid ei tohiks nii palju karta. Sellega peab tööd tegema. ;)

Maastikul oleme ka nüüd käinud, kuigi tahaks rohkem. Esimest korda oli ta üsna energiapomm, tahtis ainult kogu aeg minna, samas jäi ilusasti kontrolli alla ega hakanud üleliia närvitsema. Viimati aga, kui käisime, olin lausa uhke tema üle, sest me tulime esimesena suurest kraavist läbi, vesi oli ka põhjas ja puha. Kõlab võib-olla naljakalt, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi, aasta tagasi oleks ta võib-olla suure vaevaga teiste järel sealt läbi tulnud.

Veidi kõhnaks on ta kevadeks jäänud, nüüd küll veidi juba parem kui eelmine kuu. Nüüd on neil karjamaal ka palju süüa, sees olles on tal kogu aeg hein ees. Teisel karjamaal, kus eriti rohtu pole ja kus nad öösiti nüüd viibivad, on samuti heinarullid. Kaera saab päris korralikult ja suhkrupeeti veel lisaks, nii et peaks küll olema, millest omale ribidele midagi peale kasvatada. Aga üldiselt on ta kuidagi palju hobuselikum, 4-aastane nüüd ju ikkagi ja näeb kohe täiskasvanum välja. ;)

Ilus!