Tuesday, September 29, 2009

Saime vist terveks

Hea uudis on see, et Albatrossi kabi tundub nüüd taas korras olevat - hea, et õigel ajal märkasin, et väga hulluks ei jõudnud enne minna. Sidusin seda vahepeal kinni, et mustus sisse ei läheks ja ravisime veidi, aga Albatross oli juba järgmisel päeval uue hobuse Valhallaga mööda karjamaad ringi kablutanud, nii et see jalg talle eriti valu ei saanud teha. Vaatasin kordel ja isegi nüüd juba sõitsin pisut, tundub küll kõik korras. :)


Trennide koha pealt mõtlesin aga, et ma peaks vist natuke kauem ootama, enne kui uuesti blogin. Siis võib-olla on selgemini näha, kas midagi on paremaks läinud või mitte - see peaaegu iga trenni kirjeldamine tundub mu jaoks hetkel mõttetu, nagunii üks päev on parem ja teine päev halvem ja ma harjutan ühel perioodil ju suht sarnaseid asju...
Mingi aja jooksul ehk see muutub, nii et tõesti on igast päevast midagi põnevat kirjutada, aga hetkel proovin natuke pikemad vahed sisse jätta.

Tuesday, September 22, 2009

Natuke pahasti

Albatross oli trenni alguses väga imelik, selline kange ja kramplik seljast (eile oli ka natuke) ja mul hakkas tunduma, et ta lonkab üht tagajalga. Kedagi platsil ei olnud, kes vaadata saaks, seega tulin alla ja panin ta kordele. Neist tagajalamuredest aru saamine on ka ju 100x raskem, kui esijalgadest, ma päris otseselt lonkamist ei näinud, aga ta jooksis VÄGAVÄGA lühikeste sammudega ja kramplikult. Ma jõudsin küll juba mõelda, et mida ma temaga ometi teinud olen. Eile trennis püüdsin ka vahelduseks soojenduseks teha hääästi rahulikku ja pikkade sammudega traavi (tavaliselt teen hästi aktiivselt just alguses), aga üldse ei õnnestunud. Ja nüüd kordel oli ka täiesti jube vaadata, aga siis ma ikka jõudsin järeldusele, et asi on liiga kahtlane, niimoodi ta pole küll kunagi liikunud.

Kuna ma midagi pääris selgelt ikkagi ei näinud, siis mõtlesin, et proovin ta jalga natuke painutada - üksi on seda muidugi raske pisut teha, aga sain hakkama. Peale painutamist jooksis ta esimese ringi kordel praktiliselt kolme jala peal :( Kuna ma pole selles teemas just spetsialist, siis proovisin korra teise tagajalaga ka, et võrrelda, aga sellega polnud mingit probleemi.

No igatahes viisin ta sisse ja uurisin jalga tükk aega, midagi näha ei olnud. Pulssi katsudes aga sain aru, et jama peab olema sõrgatsiliigese või kabja kandis, mitte kõrgemal. Kuna Pixie Taanis (kus ma niiiiii palju selliste asjade koha pealt targemaks sain) ütles, et sellisel juhul on väga tihti tegu kabjaabstsessiga, siis ma kohe läksin noaga ta talla alla urgitsema ja leidsingi üles põletikukolde...

No igatahes nüüd ta peab natuke tervenema, ma üritan homme Equipalazone'i ka kuskilt muretseda talle ja... loodan, et saab kiiresti korda.

Enda pead taon sellegipoolest vastu seina, sest ilmselt oli tal see jama juba eile, aga mina tegin rahumeeli mingi 30 minutit trenni vaese hobusega. :S Mõtlesin, et ta lihtsalt peale puhkepäevi natuke käest ära + uusi suulisi proovisin jms... Aga midagi näha polnud ka, sest teisi inimesi oli samuti platsil, nad oleks ju öelnud midagi. Ja noh, pole ime ka, sest tänagi (kui asi juba halvem oli), ei saanud ma alguses päris täpselt aru. Oeh, aga rumal olen küll, võiks ju oma hobust nii palju tunda, et aru saada, kui ta parasjagu valu pärast protesteerib. :(

Wednesday, September 16, 2009

Julge poiss ning uued mõtted ja ideed

Mingi päev käisime maastikul, esimest korda siin uues kohas ja kes oli see kõige julgem hobune, kes alati esimesena igalt poolt pidi minema??? Loomulikult Albatross. :)
Sakus/Kurtnas olid ju maastikul enamasti treeneriga kaasas nö juhthobused - need, kes alati kõige ees käisid ja sellega harjunud olid, siis sai alati nende sabas lihtsalt järgneda. Ma ei tea, kui tihti nad siin maastikul käivad, aga nii julged nad polnud ja siis oli vaja kedagi, kes oleks nõus teiste ees künkast üles või kõrgest rohust läbi või suurtest koledatest asjadest mööda minema. Ja Albatross oli täitsa valmis minema! Kui keegi mingi aeg tagasi oleks väitnud, et Albatross on 9 hobuse seast kõige julgem, siis oleks küll selle peale naerdud (ma ise ka :P), aga näe, mis nüüd välja tuleb. Ta oli muidugi ainus mees ka kog kambas, nii et pidi ennast tõestama ju! :D

Okei, kui päris tõsiselt rääkida, siis ma ei väida, et ta KÕIGE julgem oli - tagapool oli teisigi hobuseid, kes võib-olla lihtsalt rivi ette ei sattunud. Ega Albatrossgi alati ja igale poole ilma kõhklemata nõus minema polnud - paar korda ikka üritas otsa ümber pöörata ning paar korda läks küll edasi, aga tegi suuuuure kaare jubeda kolli ümber, aga mu jaoks polegi need asjad üldse tähtsad, lõpuks ikkagi läks.

Kõige tähtsam on see, et ta on minuga nii palju harjunud ja usaldama õppinud, et kuulab mind ka siis, kui ta ise pisut kardab, kahtleb vms. Nende kahe kuu jooksul (ja tegelikult ka juba varem, rohkem kui aasta tagasi), mis nüüd jälle koos oleme tegutsenud, polegi olnud ühtegi asja, millega me hakkama poleks saanud. Ma mõtlen just selliseid asju, mis nõuab Albatrossilt rohkem julgust ja kindlust - mitte et ma oleks temalt midagi väga jubedat või mõeldamatut teha palunud, seda mitte, aga kõigega, mida ma olen palunud, on ta hakkama saanud. Siinkohal ma ei pea silmas mingeid ratsastamisalaseid asju - seal takistan "hakkama saamist" pigem mina kui tema.

Ratsastuse koha pealt on praegu nii ja naa... ma ei oska sellest eriti kirjutada midagi, ma pean oma peas veidi selgusele jõudma, mis toimub. See ei tähenda seda, et meil praegu väga halvasti läheks vms, aga ma tunnen, et oleme nagu veidi toppama ühe koha peale jäänud. Kuna selliseid perioode tuleb ikka ette ja jääbki alati tulema, siis üritan mitte seepärast tuju langetada - otsin pigem uusi võimlusi ja ideid, küll see siis millalgi mööda ka läheb.

Viimastel päevadel olen palju lugenud ja üritanud erinevate asjade arendamiseks ning probleemide lahendamiseks mingeid harjutusi meelde jätta - isegi kirja panin, et meelest ei läheks ning siis millalgi proovin neid trennis. Samuti loen Karen Pryor'i raamatut "Ära koera maha lase!", mis seletab lahti treeningmeetodeid, kinnistamist jms ja see on mul kohe huvi tekitanud Albatrossiga uusi asju proovida ja katsetada. Ma olen küll nii positiivset kui negatiivset kinnistamist kogu aeg Alba õpetamisel kasutanud ja seda üsna teadlikult (sest alateadlikult ja vähemalt teatud määral kasutavad seda ju kõik, muidu polekski võimalik midagi hobusele selgeks teha), aga ikkagi on see tunduvalt mu arusaama täiendanud, oskan nüüd pisikestele detailidele ja kõrvalmõjudele rohkem mõelda ning nendega arvestamine peaks ka õpetamist lihtsamaks ja mõlema jaoks lõbusamaks muutma.

Nii et plaane mul on palju ja igasuguseid - seoses niisama suhtlemisega, jalutamisega, trikkide õpetamisega, tööga käekõrval, võib-olla natuke ka kordetamisega ning kindlasti ka ratsutamisega. Vaatame, mis edasi saab.. :)

Saturday, September 12, 2009

Tasapisi..

Keegi ei taha mind aidata, nagu näha. :P Njah, tegelikult keegi ilmselt lihtsalt ei viitsi enam lugeda, mis m siin kokku pajatan. :D Aga see selleks.

Kui ma mingi probleemi avastan, siis ma alati kõigepealt mõtlen ja vingun, et ma ei saa hakkama enam (ma alati lihtsalt ei kirjuta seda siia, erinevalt nüüd viimasest korrast). Aga siis ma mingi hetk võtan asja tõsisemalt ja üritan ikka mingit lahendust leida, vähemalt proovida midagi - selleni jõudsin siis neljapäeval.

Mitte, et ma nüüd oskakski seda probleemi lahendada, aga otsustasin esialgu lihtsalt teda veel rohkem läbi sääre sõita (eriti vasaku). Ma mõtlen, et kui ma saan ta vasakut pidi hästi kergeks läbi sääre, siis saan vaikselt välimise (ehk parema) ratsme peale teda sõita nii, et ta normaalselt kontakti oleks nõus hoidma, mitte kohe pead ära paremale ei keeraks. Kui sellega mingeid edusamme teen, siis saab edasi parema küljega töötada - st kui ta pead iseenesest liiga sisse ei keera, ei ole mul vaja teda vasaku ratsmega takistada (mida ma ei tohiks tegelikult nii või teisiti teha, aga ma hetkel lihtsalt ei ole osanud teistmoodi) ning seetõttu on ta ka vasaku ratsme peal kergem ning saan seda paremini kasutada koondamiseks jne.

See on mu plaan. :D Väga imelik ja seosusetu ilmselt, aga ma ise näen seal vähemalt mingit loogikat ja no kuskilt peab ju alustama.
Ma alustasin seega külgliikumistega, need pidid nagunii iga häda parandamiseks head olema. Sääre eest astumist lihtsalt selleks, et ta rohkem läbi sääre oleks sõidetud - isegi kui ta vahepeal oli liiga palju paindes, siis sellest polnud hetkel hullu, parem korraliku paindega kui lihtsalt kõver.
Kui selle sain hästi, siis edasi tegin õlad sees - platsi keskel või veerandliinil või kuskil, aga mitte ääres. Tavaliselt on hobustel ääres seda lihtsam teha, aga mitte Albatrossil. Platsi keskel ta reageerib mu mõjutustele nagu igalt poolt ja tal on ruumi vastavalt liikuda, aga ääres see sein hakkab teda ühelt poolt blokeerima. Noh, see peakski tegelt lihtsustamise mõte olema, et sein ei lase tal tagumikuga liiga välja vajuda ja nii, aga Albatrossi ja minu arvates on see lihtsalt üks segav märguanne vist. :D No ma mõtlen, et see on võib-olla natuke sarnane abiratsmetega sõitmisele - et nad on mõeldud tegelikult hobust mingist küljest abistama lisaks ratsaniku märguannetele, aga minu jaoks on need "lisamärguanded" alati häirivad, sest nad ei olene sellest, mida mina seal seljas teen.

Kui jutt abiratsmetele läks, siis ma üks päev proovisin ka Albatrossi peal külgratsmeid, aga võtsin sama kiiresti nad ära ka. Mulle ei meeldinud - ta läks peaaegu et ratsme taha nendega (ja Albatross ei ole siiani praktiliselt KUNAGI ratsme taha läinud - pigem ikka üle ratsme) ja oli palju ebastabiilsem, kui ratsutades, seega milleks? Eks see oleneb hobusest ka, nt ühel teisel hobul, kellega tegelen natuke, aitasid need küll rahulikumaks muutuda ning lõdvestuda, nii et nende kasutamisel ei olegi vast sellist 100% õiget või valet vastust.

Kui nüüd tagasi trennide juurde, siis kokkuvõttes tahtsin öelda, et viimased 2x jäin jälle rahule ning ehk saame tasapisi ikka üle nende kivide ja kändude ka käidud, et siis jälle edasi areneda. :) Mis tema närvilisusse puutub, siis viimased korrad olen lihtsalt ta enne sõitmist kordele pannud, las elab end seal välja, mitte minu all. Esimesed korrad küll perutas seal natuke, aga nüüd viimased korrad on mu kordetamine kestnud umbes täpselt 2 ringi - sellest on juba näha küll, et ta on rahulik. Samas on ta üksi tallis ning boksis olles, lihtsalt sööma hakanud vms, mitte ringi trampinud - ühesõnaga viimane nädal on üldises plaanis ka tunduvalt rahulikum olnud. Ehk jätkub samamoodi. :)

Wednesday, September 9, 2009

Ma ei oska

Asi on nii, et Albatross on minu mäletamist mööda alati üsna kõver olnud - ses suhtes, et sirgetel sõites tahab natuke paremale vaadata, vasakule sõites on vahel välispaindes ning paremale sõites painutab kaelast end liiga palju, tahab õlast välja vajuda jms. Võrreldes sellega, mis ta kunagi oli, on asi muidugi parem - ma saan teda hoida enam-vähem sirgena ning vasakule sõites korralikult paindes, paremale sõitmine on hetkel veel natuke kesine.

Probleem, mis mulle aga on hakanud muret tekitama on see, et ta reageerb väga halvasti vasakule ratsmele. Ta ei protesteeri otseselt selle vastu ega ka nõjatu kogu aeg ratsme peale, aga kui ma seda mingi märguande jaoks kasutan, siis tihti proovib lihtsalt ignoreerida. Nagu ta ei tunneks seda. Nagu ma hoiaks ratsmega kinni mingit kõva, ühte kohta paigale liimitud asja. Muidugi ta tegelikult tunneb, ma tean seda, aga ta ei reageeri sellele.

Minu teooria (milles ma üsna 95%) kindel olen, on see, et tema nina paremale poole liikumise ärahoidmiseks on kasutatud liiga palju vasakut ratset. Seda tehti ilmselt ka tema tunnihobuse ajal, aga olen päris kindel, et ka mina teen seda - vastasel juhul peaks see ju nüüd paari kuu mööduses küll paremuse poole muutuma, sest kõigele muule on ta küllaltki hästi reageerinud.

Aga jama ongi selles, et isegi kui ma sellele tähelepanu pööran, ei suuda ma asja parandada. Vasakut ratset kasutuades üritan alati võtta ja järgi anda, mitte hoidma jääda, aga selle tulemusena ta hakkab hoopis nt pead edasi tagasi nõksutama - nii kui järgi annan, läheb nina jälle kiiresti paremale. Samas lihtsalt HOIDA seda ratset ma ju ei saa, niiviisi ei muutu ta kunagi selle peale tundlikuks.

Ja muidugi ma üritan rohkem oma märguandeid anda keharaskuse, istmiku ja jalgadega, ning suuna näitamiseks, tempo reguleerimiseks jms jaoks need toimivad, aga mitte läbi terve keha (kaasaarvatud kael) õige painde võtmiseks. Ma ei oska ta pead ja kaela täitsa ilma ratsmeteta mõjutada, kui ta neid lihtsalt ise nii väga paremale veab.

Tema sirgemaks muutmiseks proovin ikka õlad sees vahel sõita ning töötan pigem rohkem vasakule poole, aga see probleem püsib samsugusena. Hetkel vähemalt.

Kui kellegil peaks olema mingeid soovitusi, kasvõi harjutusi mida teha vms, siis VÄGA oodatud on. Ma ei looda tavaliselt oma blogi kaudu oma probleemidele lahendust leida, kirjutan pigem selleks, et ise läbi selle täpsemalt aru saada, mis ja kuidas täpselt, aga selle koha pealt olen küll natuke lootusetu praegu.

Viimane kord oli Albatross karjamaalt tuues, valmis pannes ja niisama tallis isegi rahulik (varss muuseas hirnus talle järgi, kui karjamaalt sisse tõin), aga platsi kõrvalt kõndis vahepeal mingi vanatädi mööda, kes oli jubehirmus ja kuigi ma talle 5x ütlesin, et ta midagi ütleks, häält teeks vms, et hobune saab siis aru, et tegemist on inimese, mitte kolliga - siis sellegepoolest ta lihtsalt kõndis haudvaikuses aeglaselt oma kepikesega edasi ja Albatross oli üsna plahvatusohtlik. Seega trenn väga hea ei olnud. Lõpuks ikka rahunes (ja alguses oli ka tegelt rahulik) - siis oli traavis enam-vähem okei küll.

Friday, September 4, 2009

Üksindus on paha-paha

Täna poisile jälle ei meeldinud üksi seal platsi peal mässata, energiat oli piisavalt (2 päeva puhkas) ja hüples jälle ringi alguses. Siis, kui ise julgesin teda edasi sõita - alguses traavis ning kui ta veel korra üritas, siis juba galopis - läks paremaks ning rahunes. Trenni keskel aga ühe korra hakkas jälle pihta. Tavaliselt ta trenni keskel juba keskendub rohkem...
Ta vist ei harju kunagi üksinda sõitmisega ära. :| Kui mitmekesi oleme platsil, käitub nagu vana tunnihobune, kui üksinda, siis traavib koha peal ning viskab tagant üles. MUl on nagu kahju ka temast, kui ta teiste pärast muretseb ja nii, aga ma ei saa kõiki oma trenne teistega samale ajale sobitada kahjuks. Ja peab ju sellise asjaga harjuma.

Igatahes see osa trennist, kui ta tähelepanelik oli, mulle isegi üsna meeldis. Sain nagu millelegi pihta... et ma peaks käsi rahulikumalt hoidma ning teda lihtsalt tagant nö läbi sõitma. Jaa, see on kõigile teada-tuntud põhitõde, aga vahel ei toimi teooria praktikas hästi. Seekord aga sain vist natuke targemaks ning hobune oli päris hea lõpuks! Eest pehme, ei sikutanud, suuna ja painete muutmiseks ma praktiliselt käsi ei kasutanud. Samas ta jäi aktiivseks ning sirutas igale poole ratsmele järgi (kuni jälle teisi otsima hakkas).

Mingi jama on meil vasaku ratsmega (eriti paremale poole galopeerides), aga pole sellest praegu aega kirjutada. Mõtlen natuke, kuidas sellega toimida.

Tuesday, September 1, 2009

Albatrossi uus pere

Minu päeva parim hetk eile oli see, kui nägin, et Albatross kõndis täiesti karja KESKEL koos teiste hobustega ringi ja keegi ei pidanud teda enam üleliigseks ega näinud vajadust ära ajada vms. Ausõna, see vaatepilt suutis mul väga tükiks ajaks tuju heaks teha. :) Julgen öelda, et uute kaaslastega on ta küll 100% kohanenud.

See varss, kes paar postitust tagasi mul Albatrossiga ühe pildi peale on jäänud on nüüd osa tema perekonnast. Ja täiesti tõsiselt! Esimesed hobused, kelle juurde Albatross karjamaal läheb ja kellega võimalusel alati kokku hoiab, on see varss ja tema ema. Nad on täpselt nagu perekond. :) Albatross hoiab ja kaitseb neid.

Mõned päevad tagasi tuli talli uus hobune Regenbogen, kes loomulikult ka omale uusi sõpru hakkas otsima karjamaal. Ja ESIMEST korda elus nägin ma Albatrossi kurja ja isegi ründavana! Mitte nagu tõsiselt ründavana, aga ses suhtes, et tema läks esimesena oma üleolekut näitama, lingutas kõrvu ja keeras tagumiku kogu aeg sissetungija poole. Ise ta Regenbogenile kunagi järgi ei läinud, aga nii kui too tema "perekonna" juurde tuli, läks asi kurjaks. Kui ta jälle kaugemale läks, siis Albatross vahepeal lükkas ninaga varssa edasi, et nad koos emaga kaugemale läheks. Nii lahe oli seda kõike vaadata! Ja see ei olnud Alba poolt absoluutselt mingi tülinorimine, vaid tõesti oma karja kaitsmine - vähemalt mina nägin seda nii.

Tallis on nad Regenbogeniga kõrvuti boksides ja ma tegelikult usun, et Albatross hakkab temaga leppima ka aja jooksul, sest ta ei ole ju iseloomult tigetseja. Siis, kui mära ja varss karjamaalt ära on viidud, hoiab Albatross näiteks teiste ruunapoissidega kokku, miks siis mitte ka selle uuega.

Laupäeval tegin vähe kergemat trenni ja Albatross oli super! Ma tean, et ma ütlen seda nii tihti, aga mis teha, kui ta on lihtsalt nii tubli?! Ses suhtes et ta kogu aeg ju areneb ja õpib natuke, nii et iga trenn, mille kohta ma suurepärane ütlen, on tegelikult eelmisest suurepärasest juba veidi parem. ;) Seekord ta tegi tõesti kõike hästi, mida proovisin, ainult galopist tagasivõtmise üle võib nuriseda. Seda ma ei saa veel päris istakuga tehtud, vaid pean natuke rohkem ratset kasutama, kui tahaksin. Ta liigub alati galopis hästi hoogsalt (mitte kiirustades, aga väga aktviiselt lihtsalt) ja eelistatavalt suuret sammudega ning siis see tagasivõtmine ei tule väga sujuvalt ja kiiresti. Pean ilmselt üritama galoppi enne üleminekut natuke rohkem koondada - siis aga kipub ta jääüma koondgaloppi, aga traavile ikka ei tule. Aga kõik muud üleminekud olid head, sääre eest astumine ja õlad sees (traavis juba ka pisut seekord!) samuti.

Ja eile - dudumdudum - me hüppasime! Ihastes võistluseid vaadates tuli hull hüppamise isu, seega sättisin paar takistust üles. Triin õnneks viitsis mind veits vaadata ja õpetada ja teate mis - Albatross täiesti hüppab! :) Väga lahe, ta viitsib ennast iga takistuse peal liigutada, mitte ei loiva madalate peal kobistades üle nagu kunagi päris alguses. Maha ajas seekord lati ühe korra, sest see samm läks ikka tõsiselt metsa ka, vägaväga alla ja siis ma ise läksin täiesti tasakaalust välja ka selle kitsehüppe peale ja siis tal polnudki eriti võimalust. Ma veits nagu kardan hüpata nii, kui tal samm ei klapi, kardan tema pärast ka - et äkki saab haiget või tõrgub vms. Siiani Albatross ei tõrgu, nii et ma VÄGAVÄGA üritan talle mitte seda oma lollusest õpetada.

Korra, kui Triin okseri ette lati pani (mitte otse ette, aga nii kaugele, et terve fulee mahtus sinna vahele), siis ma lihtsalt ise keerasin ta takistusest mööda, sest ta läks juba latile nii valesti, et ma lihtsalt ei tahtnud hüpata nii. Ma tegelikult tean, et ise ei tohi mitte kunagi enne takistust hobust mööda pöörata, aga mul kuidagi instinktiivselt tuli see. Õnneks see ei olnud ikkagi otse takistuse eest, vaid enne latti juba, seega mitumitu meetrit varem. Pean temaga lihtsalt latte/kavalette natuke sõitma, et me mõlemad harjuks rohkem vaatama seda kaugust ja et tema oskaks ka oma samme paremini sobitada ka siis kui pole ideaalne pealeminek.

Kuigi mul oli see päev SUUUR hüppamise isu ja Albatross oli ju supertubli tegelt, siis ma ei tea, ei tulnud isegi tahtmist nüüd kohe paari päeva pärast veel ja veel hüpata. Ma ei tea, mulle meeldib, kui me saame seda teha nii, et talle on asi ka huvitav ning vaheldustpakkuv ja me ei pea iga hinna eest mingitesse kõrgustesse püüdlema ja hullult nõudma jms. Vaid saab seda teha vahelduseks, hea tujuga ning hästi lõpetada (kuna ma ei nõua temalt midagi liiga raskelt) Just nii mulle meeldib!

Kõik praegu.