Tuesday, April 27, 2010

Kordepäev

Jep, kuna mul eriti palju aega ei olnud, siis mõtlesin vahelduseks pisut kordetada. Ainult kaitsmed peale, valjaid ega mingeid lisavidinaid ei pannud, kordetasin päitsetega.

Täitsa üllatav oli, et ta ei proovinud täna kordagi oma kiirendusi või rodeot teha, sest tavaliselt on see tüüpiline väljaelamise viis kordetamise alguses. Eks ma häälega rahustasin ka juba enne, kui ta suuremale ringile lasin, ja Albatross jäi ilusasti sammuma.

Esialgne eesmärk oli lasta lihtsalt pikalt järjest traavi, kuni ta ennast täielikult ära lõdvestab ja hea rütmi leiab. Ta vahel kipub trennides oma sammuga veidi kiirustama, ja ilmselt minu edasiajavate märguannete peale ka pigem lisab samme, mitte ei pikenda neid. Seega tahtsin ta jooksma saada tema jaoks mugavas, ühtlases tempos. Kui ma saan ta mingi aja jooksul niimoodi liikuma, et hobune on silmnähtavalt lõdvestunud, teda pole vaja edasi ajada ega ka tagasi võtta, siis peaks ta teoreetiliselt oma "loomuliku tempoga" liikuma ja siis ma tean enam-vähem, millist tempot ta/ma peaks üritama ka ratsutades hoida.

Kui ma selle lõpuks (enda arust) enam-vähem kätte sain, siis see oli isegi vidi kiirem kui keskmisel hobusel... mulle tundus vähemalt. Seega ma ei pea üritama teda väga palju aeglasemaks sõita, aga no kindlasti ka vältima kiiremat jalgade liikumist, kui tal see niigi pisut kiirem on, kui tavaliselt.
Galopis kusjuures on vist Albatrossi puhul vastupidi - tema galopisamm tundub tihti aeglasem, kui mulle meeldiks. Aga seda ma korde peal järgi proovima ei hakka, võtaks ilmselt liiga kaua aega ja oleks liiga väsitav talle, enne kui selle päris "oma tempo" kätte leiab. Võib-olla kunagi hiljem...

Teine asi, millega ma plaaniväliselt tegelema pidin, oli pehme kontakti hoidmine - seekord siis pigem tema poolt.
Kunagi aastaid tagasi, kui ta alles ratsahobuseks saamist õppima hakkas, kordetasin teda ju valjastega - oli enamvähem ok. Aga siis kui ma mõni kord hiljem päitsetega seda teha üritasin, vajus ta ikka väga raskeltt oma pea ja keharaskusega päitsete otsa. Mitte selles mõttes, et ta oleks tahtnud ära kuhugi tirida, aga ta sisuliselt rippus selle korde otsas - nagu hobune ratsme pealegi toetuda saab, ainult et päitsete puhul pole ta nii tundlik (midagi pole suus ju) ja seega see jõud on kõvasti suurem.
Sellest ajast peale kui ma Albatrossiga regulaarselt temaga ratsutama hakkasin, olen teda üsna harva kordetanud, tõenäoliselt on aga aidanud maatöö, surve peale järgi andmine jms, nii et need üksikud korrad on ka päitsetega kordetamine üsna edukas olnud, polnud enam sellist meeletud tirimist. Kuid midagi sellest on siiski jäänud....
... sest täna vasakut pidi galopi ajal (tegin paar tõstet ta tähelepanu äratamiseks) ikka kipus kohati liiga raskeks muutuma. Üldse paremaks ei läinud, võtsin traavi, ikka ei läinud - ja seetõttu pidin ka sellega midagi ette võtma.
Alguses siis lihtsalt sammus ja väga väikse ringi peal ümber minu, sest mida suurem ring, seda raskem on tal meie kahe vahelist kaugust arvestada ja mida pikem korde, seda ebatäpsemaks lähevad ka minu märguanded. Proovisin enda kätt võimalikult ühe koha peal kogu aeg hoida ja kui korde pingule läks, tegin väikse nõksatuse, kutsudes teda tagasi, seejärel jälle käsi paigale. See toimis küllaltki hästi, väikselt ringilt läksin edasi suuremale ja sammust traavile. Galoppi kül sedapidi rohkem ei proovinud - võimalik, et kõik poleks kohe ideaalne olnud ja mul ei olnud selle jaoks rohkem aega. :P
Paremat pidi ta on veidi tundlikum, kusjuures nii ratsme peale, kui ka - nagu selgub - päitsetesurve peale... kuigi antud juhul mõjuvad päitsed ju pigem vastasküljele ehk vasakule põsele...? Eks see ole tõenäoliselt kõik siis ikkagi tema kõverusega seotud. Igatahes paremat pidi ei olnud mingeid probleeme, ka galopis mitte. Lõpp hea, kõik hea. :)

Monday, April 26, 2010

Nii hea, nii hea on. Mul oli juba peaaegu meelest läinud, et galopp nii mõnus võib olla, aga täna tõesti oli... kaks asja, mida tasub ära märkida.
Esimene ei ole ainult galopiga seotud, aga idee tuli ühest harjutusest, mille kohta lugesin. Selle järgi pidi hobuse võtma seinaga paralleelselt rajale seisma ja siis sisemise (või ka välimise ratsmega) teha korraks väike randmeliigutus, et hobune kuklast järgi annaks. Teed seda ainult hetke jooksul ja siis käsi tagasi algasendisse. Point on aga selles, et midagi muud ei muuda, ka vastaspoolset ratset mitte, st et sa võid maksimaalselt hobuse silma ja ninasõõret näha, aga terve kael ja pea peab ikkagi otseseks jääma. Kui peatuse ajal välja tuleb, siis edasi sammus, traavis, galopis.
Mõtlesin, et Albatrossi puhul võib see aidata, kuna ta tihti tahab lihtsalt oma nina ratsmesurve peale rohkem sisse viia. Kuna aga peatuse ajal mulle selliseid asju teha ei meeldi (sest peatuse ajal hobuse ratsmes hoidmine on mu arvates üks keerulisemaid asju üldse), siis ma proovisin kohe traavis ja galopis. Ka ei teinud ma seda konkreetselt ainult sirge peal, vaid ka voltidel ja siis, kui ta paindes oli, lihtsalt ise pean kogu aeg jälgima, et kael ja pea otse jääksid - vastavalt tema kehaasetusele muidugi. Kui ta parasjagu ringjoonel sõidab, siis peab kael ka teatud määral ühele poole kumer olema ju. Igatahes see toimis päris hästi, nii traavis kui galopis.

Teine lugu oli see, et ta vahel kipub galopis kehaga sisse vajuma. Ma olen seda vist kunagi ka kirjeldanud, aga igaks juhuks uuesti - ta ei vaju selles mõttes õlaga sisse, et lõikab nurgad väiksemaks või läheb valesse paindesse. Pigem tundub, nagu ta kalduks kogu kehaga sissepoole viltu kurvi läbides ja tulemusena ei saa mina seal seljas normaalset tasakaalu ja tema ka loomulikult mitte. Sellest vast mul on ka see komme galopi ajal liialt välimisele jalusele toetuda - et ma loodan tema raskuskeksmele nö vastu olla, aga sellest pole abi olnud. Nüüd aga proovisin sellist varianti, et olin ise ikkagi otse seljas ja pisut raskust sissepoole (noh, nii nagu galopi ajal peaks) ja vaatasin ka sinna suunda, kuhu sõita tahtsin, aga samas sisemise põlvega suunasin teda nagu välja. See on osaliselt seesama mõte, mida ma tükk aega tagasi juba katsetada tahtsin - et proovida hobust põlvedega suunata - ja see töötas tõsiselt hästi!
Loogiline ka, et kui ma ise liiga välja kaldun, siis hobune ei saa ennast normaalselt ümber mu sisemise jala painutada ja siis on kõik signaalid talle segased. Lisaks toimib see, et hobune ennast nö inimese alla tasakaalu üritab sättida, minu arvates ainult teatud piirini. Kui sa mõõdukalt ennast ühele küljele kallutad (ehk siis väga vähe), järgneb hobune sinnapoole, aga kui natukenegi liialdada, siis lööb see kõik veel hullemini tasakaalust välja ning hobune vajub teises suunas.

Vot sellised ideed täna. :) Trenniga olen väga rahul, sain päris ilusasti isegi galoppi koondada, rütm säilis... ja üldse hea. Vahepeal käisin korraks ühe teise, paksu torika? seljas ja siis tagasi Albatrossi selga ronides tundus tema traav põrkavam kui ei kunagi varem. :P Aga eks see ole harjutamise asi ikka. Täisistakus istuda ei olnud täna eriti kerge (ma loodan, et see ka kunagi tuleb, sest vahel olen seda tundnud), aga traavisammud oli minu arust parajalt rahuliku tempoga ja normaalse pikkusega, lahtisem kui tavaliselt.

Ta on nii tubli mul.  :)

Wednesday, April 21, 2010

Kahevõistlus

Nädalavahetusel oli meil tallis pisike kahevõistlus - Kõrbenud Ratsaniku karikasarjast :P

Kõigepealt skeem laupäeval. Ma üllatusin Albatrossis ses suhtes, et ta nii hullult isegi ei vahtinud ega kartnud seal platsil üksi olla. Muidugi oleme tihti üksi sõitnud, aga sellel päeval on kõik ju teistmoodi. Üksinda platsile küll esialgu minna ei tahtnud (kui kõik teised välja jäid), aga peale natukese kaelaväänamise ja kõõritamise ta midagi ei teinud.

Kõige kehvem oli see, et ta oli too päev, ka soojenduses juba, väga kinnise ja veidi krampliku sammuga. Ma ei saanud teda ka eriti aktiivsemaks sõita, sest selle peale hakkas ta kiirustama ja esiotsale vajuma + mina ei suutnud seal istuda. Ülejäänud vead olid aga kõik minu omad - keskmise sammu ajal nügisin liiga palju, nii et hakkas kiirustama; galopitõstet ei valmistanud korralikult ette, nii et läks valest jalast. :P See oli üllatus, sest meil pole sellega probleeme olnud, aga tõste oli just sellest nurgast vaja teha, kus ta teisi hobuseid väljas nägi ja ju siis kadus nii tema kui minu tähelepanu. Esimene keskliin ja peatus olid ka üsna vildakad - selle kohta ma ei saanudki aru, miks.

Kõige kallal annab muidugi vinguda, aga muu oli enam-vähem nii, nagu ma loota julgesin. Kommenteeriti ka, et aktiivsemalt edasi sõita ja ühtlasem ratsmekontakt. Ühel voldil painutasin kaela üle, ma ise ei tundnud seda, aga pildil oli hiljem väga hästi näha. Kokku 63,95%.

Pildid on hästi pisikesed kahjuks ja Tuuli on autor.

Lühikeeeee samm...

 See mulle meeldib. Sisemine ratse on küll ära antud, aga mis sellest - tal on siin mingi hoiak vähemalt:




Siin on ilmselgelt liiga kokku eest tõmmatud:


Ja no kaks galopipilti ka, aga need ainult sellepärast, et midagi oleks. Mõlemal pildil oleme mõlemad silmnähtavalt kõverad. Aga galopp meil areneb hetkel teistest allüüridest kiiremini, nii et ehk järgmine kord on juba parem:



Ja laupäeval oli siis takistussõit. 70 cm, mis tegelikult oli veel madalam. ;) Seekord olin targem ja ei hakanud temaga enne parkuuri algust mööda platsi ringi kihutama, vaid proovisin ikka kontrolli säilitada. Õnnestus, kuigi ühte nurka sõites pani ta siiski blokki (sama koht kusjuures, mis eelmine kord). Rahulikult minnes saime sealt ikkagi läbi ja õnneks parkuuris polnud kordagi otse sinna nurga poole vaja pöörata.

Esimese lati tõmbas ta mingil põhjusel maha, aga noh - seekord sõitsime vähemalt raja normaalselt läbi. :) See on põhiline... Nüüd kui ma natuke oma hüppamisisu taltsutasin, siis otsustasin taas, et ei, see pole ikka nii lõbus kui kõrvalt paistab. :D Mul tuleb alati isu hüpata, kui nt võistluseid vaatamas käin, aga peale hüppetrenni tuleb jälle meelde, et ratsastada on ikka mõnusam.

Hüppamisest ma panen 2 täieliku pettepilti, sest nendelt siin paistab, nagu ta täitsa pingutaks ja energiliselt seda teeks. Tegelikult ülejäänud piltidel ta kalpsas minimaalse vaevaga lattidest üle.

P.S. Piltidelt vaadatuna võiks ta kukal ka natuke kõrgemale kohati tõusta, aga ma kardan, et seda ei saavuta me enne, kui hobuse pisut esiotsalt ära saab..

Tuesday, April 20, 2010

Hüppetrenn

Niinii, mul on nüüd tegelikult väga palju, millest kirjutada. Kõike korraga ei jõua, aga hakkan otsast pihta, siis peaks mõne päevaga taas järjele jõudma. :P

Eelmine reede võtsime julguse kokku ja tegime natuke hüppetrenni. Noh, kui aus olla, siis polnud selleks mingit väga suurt julgust vaja – pigem otsustamist, kas sellel on mõtet jnejne. Siiski, vaheldus tuleb meile mõlemale kasuks.

Meil oli kolmekesi nagu mingi algajate trenn, mis oli hea, sest saime kõik hüpata sobiva suurusega takistusi ja ei kulutanud ka kellegi teise aega (kes vb natuke kõrgemaid/raskemaid takistusi oleks tahtnud). Alustasime soojenduseks hästi madalast ristikesest, mida Albatross 2x kõvasti kolistas. Ma tean, et ta sellistel ei viitsigi pingutada, aga tol hetkel mul oli küll korraks kahtlus ülejäänud trenni koha pealt. Aga natuke rohkem energiat liikumisse ja ennast seal seljas stabiilsemaks ning järgmised korrad ta lendas täitsa hoogsalt üle.

Edasi läkski enam-vähem, nii et ma võisin rahule jääda. Õppisin natuke teda enne takistust ära ootama – kuna mul on palju raskem teda kiiresti kokku võtta, kui edasi sõita, siis ma enamasti parema meelega laseks tal kaugelt pika hüppe teha, aga vahel kipun sellega liiale minema. Nüüd ma siis ootasin, kuigi korra maandusime okserisse sisse ka selle tõttu. Albatross vist arvas, et ta peabki nüüd kogu aeg sammu alla tegema ja mina lasin temal otsustada, aga sinna takistuse ette ilmselgelt ei mahtunud enam seda sammu.

Üldiselt läks ikkagi paremini, kui need paar hüppetrenni mõned kuud tagasi, seega areng toimub. :P Ma tean, et ta ei ole mingi takistussõiduhobune, seega me peamegi piirduma sellega, mis veel hästi välja tuleb ja mingit stressi tekitama ei hakka. Ka Ivo ütles kõrvalt vaadates, et Albatrossiga ei tundu väga kerge olevat ja isegi kui ma ise kõik õigesti tegin, läksid mõned hüpped nässu sellepärast, et hobune piisavalt ei pingutanud (sest kõrguselt need takistused talle küll üle jõu ei käinud).

Ja kindlasti aitaks ka see, kui mul hobune niiiiii kõver ei oleks. Albatrossi kõver olemist kommenteeris ta ka mitu korda ja muidugi tean/tunnen seda ka ise (sest see lööb ka tavatrennides välja ju), aga tema sirgeks saamine pole sugugi väga lihtne. Siiski, mööda me millestki ei jooksnud ja tõkke ees seisma ka ei jäänud (selliseid kombeid tal õnneks pole), ning süsteemide vahel isegi väga ühest äärest teise ei vingerdanud. Oli tore vahelduseks. :)

Thursday, April 15, 2010

Blogi läheb peitu

Otsustasin, et peidan ka nüüdsest oma blogi võõraste silmade eest ära. Need põhjused, mille tõttu ma siiani seda avalikuna olen hoidnud, ei ole enam piisavalt mõjuvad... ja ma saaksin võib-olla rohkematest asjadest täpsemalt ja ausamalt kirjutada, kui ei pea mõtlema sellele, et absoluutselt igaüks seda lugema pääseb. Mitte, et ma siiani kõike välja oleks mõelnud... :P aga on asju, mis on jäänud kirjutamata.

Kui keegi on väga huvitatud edasi lugemisest, siis kirjutage oma meiliaadress.. Ja kui sa oled minu jaoks päris võõras inimene, siis anna kasvõi paari sõnaga teada, kes sa selline oled... ;) Sest noh - kinnipanemise mõte ongi selles, et ma tean, KES need inimesed on, kes mu blogi loevad.

Saturday, April 10, 2010

Viimased trennid on väheke õnnestunumad olnud. Ühe asja küll avastasin, millest võib abi olla - et ma natuke kipun võib-olla ikkagi rohkem paremale poole keharaskust hoidma. Mõnes teatud kohas tahab Albatross vasakule pöörates välja vajuda ning ka üle ratsme minna, aga kui rohkem keharaskust vasakule viisin, oli tunduvalt parem.

Nüüd õnnestub meil vahel juba ka paremale sõites end sirgena hoida või isegi väljapoole painutada, kuigi väga pean ennast kontrollima, muidu läheb hobune kohe kõveraks, viskab tagumiku sisse või liigutab ainult oma nina ühele ja teisele poole.

Viimane kord tegin traavis palju üleminekuid ning lõpus ta oli väga hea tundlik, koondas ja pikendas sammu päris ilusasti. Pikendatud traavist on asi muidugi kaugel, aga enam-vähem korralik keskmine tuli täitsa välja. Kohati kippus ka tempot tõstma, aga seda minimaalselt, peamiselt ikka muutus sammu pikkus, nii et jäin rahule.

Ja mis siis veel? Kuna galopi oleme enam-vähem korda saanud, siis olen selles allüüris ka veidi rohkem küsima hakanud. Kohati täitsa toimib, aga ma pean õigel ajal piiri tõmbama. Nii kokku-lahku sõitmist kui nt väikseid volte teeb ta väga ilusasti teatud ulatuses, aga kui liiga palju korraga nõudma hakkan, siis kaotab ta kohe oma tasakaalu, vajub esiotsale ja ratsme otsa või läheb kramplikuks, ning ei reageeri ka säärtele enam õigesti. Nii et tasapisi. :)

Paha-paha on aga see, et kabjalõhe ronis ikkagi uuesti natuke kaugemale üles. Ei jätnud ma kordagi kabjaseina raspeldamata, et sinna oleks ülemäära raskust kantud, aga ikkagi läks. No ma ei kaota veel lootust - lõhe on siiski suhteliselt pindmine võrreldes sellega, milline varem oli, ja vahepeal oli juba üle 2 cm välja kasvanud. Raudu ma talle igatahes ei taha ja ma väga kahtlen, et need sellise probleemi puhul aitaksid, sest alumine serv on tal terve ja sealtkaudu seda lõhet suuremaks ei venitata. Raudadega aga läheks kabjaseinale veel rohkem raskust kui praegu + ma ei saaks raspeldada, kui need liiga pikaks kasvavad.

Tuesday, April 6, 2010

Don't know what to do...

Jällegi õnnetu periood... need käivad meil lainetena. Nüüd juba teist päeva järjest on päris kehv... Ma ei saa päris hästi aru, mida ma valesti teen. Ma tean, mis meie probleemid on ja proovin kõige loogilisemaid lahendusi, mis teoreetiliselt peaksid vähemalt aja jooksul toimima, aga ei... Vahel on teooria hoopis teine lugu, kui tõeline olukord.

Siia vahepeale käib pikk jutt sellest, kuidas meil midagi välja ei tulnud... aga ma jätan selle osa vahele.

Lõpetada õnnestus siiski positiivselt - tegin sammus igasuguseid külgliikumisi ja proovisin saada nii, et ratsmekontakt on minimaalne, pmst olematu, ning et ta ka sel puhul liiguks sääre eest ilusasti kõrvale, mitte ei hakkaks edasi kiirustana. Natuke pusimist ja saime selle väga hästi toimima. Liikus keharaskuse peale õiges suunas, sääri kasutades (ühelt poolt korraga) polnud vaja teda tagasi hoida, et ta kiirustama ei hakkaks... ühesõnaga väga mõnus. Ise võttis ratsmetega täpselt paraja kontakti ja puha...
Aga... kuna miski ei saa olla täiuslik, siis sellel hetkel, kui ma ta uuesti sirgeks sättisin ning mõlema säärega sammus edasi aktiivsemaks nõudsin, oli olukord täpselt sama nagu enne - vajus esiotsale, tahtis ratsmele istuma jääda (või kui ma seda ei lasknud, siis puikles vastu), sääre peale pigem hakkas kiirustama, kui et astus enda alla jms. Lükkasin jälle õlad sisse või tegin sääre eest astumist - kõik ideaalne. Proovin ta sirgeks saada - kõik metsas.

Ma pean midagi seal ise väga valesti tegema, kui ma ainult aru saaks, MIDA.

Monday, April 5, 2010

Mõnus mudaaeg

Tartus on nüüd mõnusalt soojad ilmad olnud ja isegi Albatross on lõpuks uskuma jäänud, et kevad on käes - täna pidi puhastamise ajal juba mitu korda harja karvadest tühjendama. Puhastamine ise oli ka muidugi omaette seiklus, sest tüüp oli ikka mõnuga ennast kõige karjamaal leiduvaga kokku püherdanud. Päitsete küljest tõmbasin 5cm-seid poritükke ära ning lakk ja jalad ei saanudki päris puhtaks, sest arvasin, et muidu trenni ei jõuagi (peale sõitmist siiski puhastasin ta lõpuni).

Trennis ma tahtsin proovida võtet "pööra oma põlved sinna, kuhu tahad, et hobune läheks", aga koostöö täna väga ei sujunud, seega see plaan ununes mul üsna kähku. Proovisin siis mingit teist lahendust jälle ja tänu sellele sai trenni lõpp veidi paremaks. Isegi nii palju, et mõni üksik hetk oli mul see "õige tunne" olemas (see on see tunne, mille puhul kõik ideaalne on, aga mis ei taha kunagi pikalt püsida), aga siiski... homsest loodan paremat. Puhtamat hobust ka, palun! :)