Saturday, June 30, 2012

Ma saan nüüd ausalt öelda, et olen oma esimese täku iseseisvalt (väikse kõrvalise juhendamisega siiski) ära kastreerinud. :D Oluline info Albatrossi blogis muidugi, aga noh. Ikkagi.

Ei oskagi tegelikult midagi suurt kirjutada. Super on  siin Taanis. Üks päev tegime nüüd pilte ka ja noh - seda vaatad küll, et miks nad sellist ratsanikku sinna selga lasevad, aga hobused.. no ma ei tea. :) Võtaks nad kõik, kui saaks. Ja ma nii tunnen, kuidas kõik toimib seekord nii hästi, isegi minu ratsutamisega ollakse rahul, nii et kõik on tõesti tip-top. Jube kahju, et selleks suveks varsti kõik läbi saab jälle.

Nr.1 on alles eelmine aasta vist korralikult sadulasse pandud, siis oli ka galopiga probleeme kõvasti mu mäletamist mööda. Praegu on täitsa tore.

Nr.2 on mu lemmik-Firfodi-hobuse täisõde - väheke võimsama liikumisega, aga väheke keerulisem sõita. Igatahes pärinud oma perekonna head jooned. :)

Nr.3 võiks olla peaaegu et täiuslik koolisõiduhobune, või siis vähemalt kõige lähemal sellele nende seast, keda mina tundnud olen. Kui ta ainult omale jälle sobiva sõitja leiaks... Tõesti loodan, et leiab!




Homme läheme trakeenide ülevaatusele/hindamisele, jee :). Ma polegi kunagi ühelgi sellisel tõsiselt korraliku tasemega suurel ülevaatusel käinud, ainult ponide omal ja siis Eestis (kus on häid hobuseid  veel üsna vähe). Nii et ootan väga. Võtame kaks 3-aastast mära ka kaasa, aga eks näis - nad ei ole just kuigi palju harjutanud selliseks ürituseks. :D

Wednesday, June 20, 2012

Eile pidi Albatross siis lõpuks oma teise ringi süstid liigesesse saama, aga kui vet kohale tuli, arvas ta et polegi vaja! :) Ma tegelikult juba kahtlustasin seda isegi, sest viimase video peal (mis oli paar päeva tagasi filmitud) tegi Albatross ikka korralikku lennukat traavi ja polnud praktiliselt isegi mingit käiguvahet märgata. Nii et miski on teda ikka kõvasti aidanud ja ma nüüd hoian pöialt (ja hoidke teie ka!), et läheks võimalikult kaua aega mööda, enne kui see jalg jälle probleeme tekitama hakkab.

Vaikselt lubati isegi trennitama hakata, aga... ma olen enam-vähem kindlalt otsustanud, et ma isegi mitte ei ürita teda uuesti sama aktiivsesse treeningusse viia, kui varem. 100% veel ei luba midagi, aga ma lihtsalt niiiiiii kardan, et see jama tuleb tagasi ja seega pigem naudin oma sõbra seltsi veel mitmeid aastaid, kui et "kasutan" teda maksimaalselt nii kaua kuni veel võimalik on. Küll aga õpivad nad üheskoos mu empsiga praegu nt ohjamist, ja täna käidi isegi seljas natuke jalutamas.

Ja mina käisin shoppamas, ostsin Albatrossile sellise cavessoni nagu ma juba ammu-ammu tahtnud olen. Kui ma temaga võistlema enam nagunii ei satu ja "trennid" sisaldavad peamiselt igasuguseid rahulikke sammuharjutusi, siis tahaks suulistest täitsa loobuda (vähemalt mingiks ajaks). MITTE, et mul midagi üldiselt suuliste vastu oleks, aga noh... aastad on näidanud, et Albatrossi midagi vist siiski nende juures häirib ja kuna praeguseks toimib ta suulistevabalt kah väga hästi ja kenasti, siis miks mitte proovida?

Väiksele Zinyle shoppasin paar kilo porgandeid, aga ta ilmselgelt ei tea veel, et selline asi süüa kõlbab. Ta ei olnud muidugi ainuke - terve 2-aastaste kari kogunes minu ümber ja nuusutasid veidraid nägusi tehes mind ja minu kaasa toodud porgandeid. No lõpuks siis lihtsalt tükeldasin porgandid nende söödakohta ja mõned ikka tulid neid tasapidi närima. Z vist ei tulnud... Aga eks ma järgmine kord, kui ta boksi toon, viskan mõned porgandid künasse ja hoian teda sunniviisiliselt boksis kinni niikaua, kuni "taldrik tühi" on. :D

Muidu on Z päris vahva, käisime isegi hobuseautos temaga täna mõned korrad.

Ja no üldse on siin tore nagu alati. Pilte peaksin tegema mõni päev, et jutt liiga igavaks ei läheks.

Saturday, June 16, 2012

Aga mina ratsutasin täna väikse Z issiga. Ta oli kordel nii mõistlik, et isegi ei olnud üldse õudne sinna selga minna, mis siis et viimase kuu või paari jooksul on temaga vist ühe korra ainult ratsutatud. Ja no teate seda tunnet, kui hobune teeb all korralikku keskmist traavi - viskab esijalgu ja üldse liigub kogu kehast 10x rohkem kui muidu? Täpselt selline tunne on temaga ratsutades KOGU AEG. Päris vahva. :) Galopist ma ei hakka üldse rääkimagi...

Lingin ühe mitu aastat tagasi tehtud video kah temast - http://www.youtube.com/watch?v=ZSbBVRtsmvY
Siin on ta küll alles 4-aastane täkuhakatis. :)

Wednesday, June 13, 2012

Nüüd nad teatavad mulle seal Eestimaalt, et Albatross praktiliselt enam ei lonkagi, vähemalt nemad küll aru ei saa. Pidid video mulle saatma tõestuseks/kontrolliks. No olgu see väike longe siis olemas või mitte, ega tegelikult ju vahet pole - igatahes tähendab see seda, et Albatrossil on vähem muresid ja rõõmsam elu! Ma tean küll, et see liigeseprobleem pole otseselt ravitav, vaid saab ainult asja leevendada, aga... I'll take that then, thank you! Lihtsalt tahtsin toredaid uudiseid jagada.

Ja mis veel, olen nüüd peaaegu iga päev mõne hobusega trenni ka saanud ja lihtsalt S U P E R on. Praktiliselt kõik mu praegused hobused kipuvad eelmise sõitja hoopis teistsuguse sõidustiili tõttu pidevalt väga rulli minema, seega põhiliselt õpin praegu hobuseid ratsme tagant välja sõitma. Mul pole selliseid rullis hobuseid elus just eriti palju olnud - ainult mõned sellised, kes juba loomu poolest kontaktivältijad on, mitte aga treeningu tulemusena selliseks muutunud. Ja oioi, kui raske on neid TEGELIKULT saada uuesti ratsmele järgi sirutama ja ratsaniku käele "vastu tulema"... aga tänu neile olen nüüd selles osas kah tunduvalt targem ja osavam ja õpin järjest juurde midagi sellist, millega ma siiani pole eriti tegelenud.

Positiivne on muidugi see, et kõigi hobustega on selle nädala ajaga juba mingi muutus toimunud - kellega rohkem, kellega vähem. Sellise asja juures on raudselt kõige olulisem osa kannatus. Sa pead lihtsalt järjekindlalt oma asja ajama, märguandeid kordama ja kordama ja kordama ja ootama, et üks hetk hobune sinust aru saab ja õigesti reageerima hakkab. Sa pead hobusele andma võimaluse ja ootama, et ta sellest kinni haaraks, sest mitte miski ei SUNNI ühtegi hobust ratsme tagant välja tulema. See on igaljuhul hobuse enda tahe ja usaldus ratsaniku käe vastu, mis lõpuks tulemusteni viib.

Ja kui mulle mõnel hetkel esimeste trennide jooksul tundus, et see, mida ma teen, ei vii ju kuhugi - hobune on ikka ebastabiilne,  kontakti ei võta, kiirustab ja ma olen lihtsalt nagu mingi kaasreisija seal seljas, kelle peaaegu et ainuke eesmärk on hobust mitte segada - siis veidi aega hiljem, kui kõik justkui imeväel ideaalselt toimima hakkab, tuletan endale kurjalt meelde "ole parem vait ja kuula, mida sulle räägitakse". :D Ja no minu arust treener peab olema täpselt selline inimene, kelle soovitusi sa alati järgid, sest isegi kui sa ei saa aru, miks see asi just praegu kasulik peaks olema, siis sa TEAD, et tal on alati õigus.

Friday, June 8, 2012

Teine vet käis ka Albatrossi vaatamas ja arvas, et niisama karjamaal olla ja elada saab ta ka küll praeguses olukorras väga hästi. Jei! Eks näis, kui kauaks. Ja tundub siiski, et midagi (kas puhkus või süstid või rauad) siiski natuke ka mõjub, sest longet on pisut vähemaks jäänud. Väga veider, kuidas ühel hetkel võib inimene olla õnnetu selle üle, et trennis mingid asjad välja ei tule (selle asemel, et olla õnnelik, et üldse ratsutada saab), ja järgmisel hetkel on maailma parim uudis see, kui hobune saab vähemalt mõnda aega veel üsna muretult karjamaal aega veeta. :) Õnn on ikka väga suhteline asi...

Ise olen ma praeguseks Taanis, eile tegin oma viimaste aegade ratsutamismaratoni 4 hobusega, kõik olid tublid, isegi selg ei hakanud mul valutama ega midagi. Nii heaaa :). Lähipäevil loodan oma väikse metsiku Z karjast kätte saada. Või noh, kättesaamisega pole mingit probleemi - ta on nagu väike takjas, kui koplisse lähen - aga ülejäänud 20 hobust, kes kõik sama uudishimulikud (õnneks või kahjuks mitte veel sama julged) on, teevad igasuguse tegelemise keeruliseks.

Friday, June 1, 2012

Uued kingad

Eile tahtsin Albatrossiga maneežis midagi huvitavat teha. Muu seas lasin tal ühes kohas paigal seista kuni ise eemale kõnnin ning siis kutsusin teda enda juurde tulema - ja mis ta tegi? TRAAVIS minu juurde :) Ta teeb sellist nalja üsna harva, et omal initsiatiivil mängimise käigus jooksma hakkab - nii et vähemalt on tal veel mängutuju, mitte suur masendus.

Albatross sai oma elu esimesed rauad ka alla, kusjuures käitus, nagu tal käidaks iga päev haamriga vastu kapju koputamas. Esimesed sõnad sepa suust peale Albatrossi nägemist olid küll "oioioi" või midagi taolist, aga õnneks ikka leidis talle sobivad rauad - pidid olema kõige suuremad, mida Eestis müüakse. :D Küll on hea, et ta enam ei kasva.

Ja lisaks saame nüüd näiteks kruusateel vabalt jalutada, ilma kivikesi kartmata.