Friday, June 21, 2013

Väga huvitavad ilmad on hetkel, öösiti paduvihm ja sellised äikesetormid, mida pole ammu näinud, aga päeval kuumus ja täielik õhupuudus. Eile pidin aastaseid täkupoisse maneežis filmima ja no ma olin sellest ühe koha peal seismisest ka juba märg. :D Täna õnneks oli õige tsipa parem juba...

Aga räägiks veits asjast ka. Praegustest hobustest umbes kaks kolmandikku on mul noored, 4-5 aastased, ja ülejäänud siis väheke vanemad, aga ikkagi üsna rohelised hobused, keda ma teoreetiliselt peaks oskama natuke edasi arendada. Erandiks on HZ, kellega nüüd ka sõidan - tema on siis hetkel mu schoolmasteri ametis. :) Airstrike'lt on ka tegelt mul üht teist õppida, kuigi kohati paigutaks ma ta pigem noortega ühte patta...

I looove Airstrike

Jep, ma olen isegi võistluste soojendusel  hästi turvatud. :) Ja loomulikult galopis ei suuda normaalselt istuda, vaid võtan millegi jaoks hoogu, nagu tavaliselt

Noorukid on ka väga erineval tasemel, mõni õpib lennult ja on iga trenniga parem, aga mõni on minu jaoks ikka väga keeruline. Aga mitu hobust on, kes mulle väga väga meeldivad, ja sellist, kellega üldse ei tahaks tegeleda, vist pole ühtegi. Mõne 4-aastasega tahaks suve jooksul võistlema ka jõuda, 5-aastastega on nats keerulisem, sest selle vanuseastme skeemid on ju miskit L-taseme kanti (Eesti süsteemi järgi) ja need meie hobused siin ei ole üldjuhul eriti pikalt ega ka väga regulaarselt trenni teinud, et nad selleks valmis oleks... samas teisest küljest selle kerge L harjutused ei ole mingi raketiteadus hobusele selgeks õpetada, nii et... eks vaatab, mis ja kuidas.

Üks 4-aastastest. Ma enda istakut üldse ei hakka kommenteerima ka mitte.

5-aastane. Minu mõõtu hobune peab ikka 175+ olema, siis näeb täitsa ok välja.

Ziny sai sadula selga, ei teind teist nägugi. Kerge sadul oli ka muidugi ja jaluseid polnud. :) Järgmine kord paneme juba õige sadula ja hakkame vaikselt turnima, valjastega peab ka harjuma nüüd. AGA kui tal said kabjad nüüd just üks päev värgitud, siis M otseloomulikult järgmine päev juba märkas, et Z ei liikunud päris okeilt koplis... Seega on ta nüüd mõneks päevaks jälle ooterežiimil, aga täna oli juba parem, nii et uuest nädalast tahaks jätkata, kuna 3-sed märad tulevad nagunii kogu karjaga lähemale - ei pea enam eraldi karjamaalt teda toomas käima.

Ratsutamise poole pealt - ikka jube masendav, kui treener sulle 50 korda sama asja ütlema peab (kusjuures teeb seda juba mitmendat trenni või mitmendat päeva järjest) ja ikka ei suuda ennast korrigeerida. Seekord juhib ta eelmiste suvedega võrreldes just rohkem tähelepanu mu istakule (ja loomulikult kuidas see hobust mõjutab), see mulle väga meeldib. Ülakeha ja õlad pean rohkem sirgu lükkama - ainult et vahel mul kaasneb oma arust sellega käe jäigaks minemine, nii et üritan ühe asja parandamisega teisi vigu mitte asemele tekitada. Käed kipuvad liiga madalale minema kah. Niipalju kui mõnda videot olen näinud, siis säär kõlksub mul ka endiselt kohati üsna ebameeldivalt edasi-tagasi, aga seda kõrvalt veel väga kommenteeritud polegi. Küll jõuab ka selleni, tähtsamad asjad enne.

Erinevate hobustega sõites kasutan muidugi väheke erinevaid nippe või meetodeid, aga üldine lähenemine liigub iga aastaga siin üha selles suunas, et vähem ratset, rohkem keharaskuse ja tasakaaluga mängimist ning tagant peale sõitmist. Kui nt Airstrikega võistlemas käisin, siis viimane trenn kodus oli 100% pika ratsmega (ja samas see on ju ülimalt lahe, kui sul hobune lihtsalt teebki kõike ilma ratsmeta) ja võistustel ka pidin talle soojendusel iga hetk lihtsalt kaela pikemaks ja ratset juurde andma. Sest tema "üles" sõitmine on maailma kõige lihtsam asi, aga kui enne seda pole piisavat lõdvestust, siis läheb skeemi ajal liiga pingesse (mida ta tegi suuresti ka seekord) ja ei tule lõppkokkuvõttes miskit head välja.

Täna õnnistasin lõpuks oma uue kaska kah sisse - kusjuures mul hakkab noorte trakeenimärade suhtes mingi eelarvamus tekkima, kui nad samas vaimus jätkavad. :P Aga ega kedagi süüdistada ka ei saa, ei tasu siis sellise tundliku hobusega vaba ratsmega jalutades stekiga lajatada teinekord. Ma üldse ei imesta, et ta selle peale nalja tegi, aga kuna hobune sel hetkel lihtsalt otsustas kõiki vähem intsensiivseid märguandeid ignoreerida, siis pidin korraks vähe konkreetsem olema. No ta oli ka suht konkreetne oma reageerimisega ja andis mõista, et ega ta ei ole mingi tuim tükk ikka küll. :D Millalgi üsna varsti pidi noortrakeenidele ka võistlus olema, aga ma kardan, et seda mära ma küll kõigi ootustele vastavalt näidata ei suudaks (ta oli eelmisel aastal parim trakeenimära Taanis), nii et mina isiklikult olen nende võistluste koha pealt küll väga skeptiline. Mulle meeldiks võistlemas käia mingite suvaliste müügihobustega, paaaaalju vähem pingeline. ;) Aga tegelt oli ta täna täitsa hea sõita, 5x parem kui ükskõik millisel eelneval korral.
Prize eelmisel aastal

Ja üldse, kaska ja turvavestiga on ikka jube mugav kukkuda. Ma olen selle turvavestiga jälle vähe hooletuks või ise liiga enesekindlaks läinud, täna pidasin vajalikuks ainult ühe trenni ajaks see selga tõmmata (aga näe, valisin õige trenni ja hobuse vähemalt, heh), aga nüüd mõtlen, et peaks ikka tihemini kandma, kui ilm vähegi kannatab ja ma seal sees päris ära ei keeda ennast.

Monday, June 17, 2013

Airstrike oli actionit täis, kartis võistlusväljakul igat tähte, käis vahepeal tagurpidi ja isegi skeemi ajal keeldus korra lihtsalt edasi liikumast ja hakkas blokkima, aga kohtunikele ta vist meeldis, sest kokku saime ikka 68,...% ja taani ilusa punase rosetikese, hehe. :D Suht uskumatu. Ma olen küll veendunud, et meie skeem oli ikka kõvasti ülehinnatud (ainult üks kohtunik oli ka), teine koht sai kõigest 64 prossa, aga noh - samas mul oli skeemi ajal endal lihtsalt väga naljakas ja tore, et see lõbus sõit ei lõppenud mingi diskvalifitseerimise või alla arvestust tulemusega, vaid hoopis üle ootuste hästi. Meil olid oma head momendid kah ikka ja skeemi teine pool oli enam-vähem viisakas.

Aaaaga ei jaksa praegu rohkem kirjutada... päevad on pikad ja väsimus suur. ;)

Friday, June 14, 2013

The summer of riding on alanud... praegu on vist ca 16 hobust sõita ja ega ma ausalt öeldes millegi muuga hetkel ei tegelegi kui ratsutamisega. Ma ei tea, peaks vist olema õnnelik et isegi ühtegi boksi enam hommikuti puhastama ei pea ega hobuseid välja-sisse tassima jms, aga... ausalt öeldes ma natuke igatsen tallitöid ja niisama ringi mässamist. :P See päevad läbi ratsutamine on ikka tunduvalt väsitavam kui see, et teha üht-teist siin ja natuke seal ja vahelduseks mõnele hobusele ka selga jõuda. Samas ma muidugi ei kurda - sest bokse teha saan ma igal pool, nii paljude erinevate ja huvitavate hobustega aga sõita (ja parematel päevadel ka trenne saada) kindlasti mitte. Sellegipoolest, kui mul nt eile väike paus tekkis, siis võtsin kiiruga harja ja jooksin väikest talli pühkima ning paar korda olen käinud ka suure rõõmuga traktoriga hobuseid söötmas, kui Morten ära on. :D

Hea asi on see, et selg on siiani suhteliselt tublisti vastu pidanud - täisistakus ma muidugi üleliia palju ei sõida, suur osa hobustest on noored kah nagunii. Ainult üks puusaliiges tuikab vahel kummaliselt pluss põlved olen maha sõitnud. See mul mingi ebanromaalne nähtus, et alati hõõruvad ratsapüksid või sadul või ma ei teagi mis põlve sisepinnalt naha katki - ja no praeguse treeningkoormuse juures ei läinud selleks kaua aega. Pean vist terve suvi teibitud põlvedega ratsutama, nii vähemalt pole valus - eelmistest suvedest mul on siiamaani armid alles. :D

Ahah, oma väikse pussaka olen kah jälle käsile võtnud. Ta on suht kaak tegelt ikka, tuleb välja. :P Või noh, käe kõrvalt ta enam muidugi ära ei tõmba, kordel ringi jooksmist ka täitsa mõistab ning talli vahele julgen teda juba nööridega kinni siduda - et positiivset on kah ikka. Aga näiteks jalgade andmine on üsna huvitav ettevõtmine. Paigal ei seisa, astub edasi ja tagasi, ja oma jalgu (räägin siinkohal alles esimestest, mitte tagumistest) suudab ta kah helikiirusel ära sikutada, nii et nt nööriga võtmine oli täiesti võimatu. Pixie arvas, et osaliselt selle suuuuuuure kabjaabstsessi tõttu, mis teda sügisel kimbutas - see pidi ikka palju valu tegema ja küllap seda valusat jalga siis võeti üht ja teist moodi üles, et nüüd nagu väga enam anda ei taha. Sest kunagi ta mu arust oli vähe mõistlikum selle koha pealt.

Kabjad on aga inetud ja tahavad võimalikult ruttu värkimist, nii et ma hakkasin tasa ja targu algusest peale jälle pihta ja viimati sain isegi natuke aega põlvede vahel esijalgu hoitud - nii et ta oskab küll kui tahab. Kui Peter aga mingi hetk sihikindlalt talle ligi astus ja proovis, siis oli jalg kohe niuhti käest läinud. Tell a gelding, ask a stallion, discuss it with a mare - täpselt see viimane ta ongi.

Aga muidu käis tal juba sedelgas seljas kordel ning tallis ajasin korra valjad kah vaesele lapsele pähe. :) Aeg suureks kasvada.

Hobused on üldiselt igati vahvad nagu alati - mõnikord tuleb seal seljas ikka megahea tunne, samas teine kord või teise hobusega proovid üht ja teistmoodi ja ei saa kohe üldse toimima nii nagu tahaks. Palju on veel õppida nii minul kui neil, aga mul on hea meel, et seekord saab nendega natuke kauem järjest sõita - siis on võimalik mingid eesmärgid püstitada ja lõpuks on endal ka selgem pilt, kas ja milline areng hobustega toimus selle aja jooksul.

Homseks tuli juba kiire plaan üks väike võistlus ette võtta, Airstrike'ga miski väga lihtne skeemike - eks sellest siis juba hiljem. Muidu ta on mõnus sõita, kuid võõral väljakul võib muidugi vähe pingesse minna, vahel hakkab liiga alla peitu rullima ennast + üks väike tobe komme mõnedel hetkedel pea jõuga üles ja ratsmele vastu sikutada... Mida rohkem sõidan (3x olengi vist praegu selga jõudnud ainult), seda harvem õnneks seda ette tuleb, nii et loodan väga, et ta skeemist jätab selle nalja välja. :)

Pilte ma ei ole üldse viitsinud eriti teha... aga üks hetk parandan ka selle vea.

Wednesday, June 5, 2013

Täiesti puhkuse tunne on - ma ei mäleta, millal mul viimaste aastate jooksul selline nädal on olnud, kus pole ühtegi kohustust midagi teha. Suht mõnus, kuigi praegu viiendal päeval hakkab juba igavaks muutuma, kaua sa ikka puhata jaksad eksole. :)

Albatross paistab rahul olevat - mõnede ruunadega oli alguses jagelemist, aga siis viisime nende suurelt karjamaalt indleva mära ära ja kui naised läinud, siis saavad poisid täitsa hästi läbi. Kari avastas muidugi taaskord suhteliselt kiiresti, et Albatrossil on mõnusalt kõrge ja üsna sõbralik saba, mille alla putukate eest peituda, nii et ka see aasta karjamaal jalutades nügivad teda kõige ees kõndima. Või lihtsalt vabatahtlikult järgnevad sabale, ei teagi... Aga tore, et ta jälle ikka kampa võeti kiiresti.

Üks päev võtsin Albatrossi trenni ajal platsi kõrvale metsistunud koplisse aega veetma, aga ta hoopis oleks tahtnud vist koos teistega trenni teha.


Võluriga kappan kah see nädal ringi, mulle ta meeldib. Tegime pilte üks päev ja mõnel hetkel ikka vägaväga meenutab oma ema. Ratsastuse poole pealt on viimasel ajal väga hoogsalt arenenud, nii et kohe jube mõnus on sõita. Tunnihobuseks võib-olla endiselt naaaatukene liiga hoogsa sammuga, aga äkki lükkubki see karjäärivõimalus siis veel natukese edasi. ;) Kõige lahedam on see, et ta pikendab oma traavisammu nagu see oleks kõige lihtsam asi kogu maailmas... ise täiesti puhtatõuline torikas aga jalad lendavad nendel hetkedel nagu päris koolisõiduhobusel. Lasin üks trenn mingi 5-6 pikka sirget ikka mõnuga kui selle talendi avastasin ja siis pidin endale pidevalt meelde tuletama: "Aitab küll, Ingrid, ei tohi rohkem korraga!" Ma ei tea, see on ikka kuidagi väga sisse kodeeritud hobustele - et kas nad edasi sõites hakkavad kiirustama või pikendavad sammu. Enamasti vähem või rohkem ikka kiirustavad ja siis alles treeningu käigus hakkavad taipama, et saab ka teisiti. Aga mõni on selline, kelle jaoks sammu korrektselt pikendamine on kohe algusest peale kõige lihtsam lahendus.




Eks tal ole omad hädad ka muidugi, nagu noortel hobustel ikka. Tal on lühike kael, mida ta igal võimalusel ise veel lühemaks üritab teha. Ja kui ma üle tüki aja näiteks üksi platsile läksin ratsutama, siis kisas kõik naabertalli hobused järjest läbi ja platsi peal jätkas, nii et keskendumisvõime sel hetkel oli täielik null. Loobusin ratsastusest, otsustasin hoopis hüppamise kasuks ja oli vist õige otsus, sest kalpsas väga edukalt seekord. :) Ühe korra proovisin ka poolteist nädalat varem väikestest takistustest üle minna (ma ei tea, kas temaga sellist asja varem on ka tehtud või mitte), siis ei olnud üldse niiväga edukas - kobistas üle nagu pisike päntajalg ja kuna see vist meeldiv ei olnud, siis hakkas mööda ka hiilima. Aga seekord oli väga tip-top.

Albs ja Võlur

Noored märad. Caddy on tõeline poni :D