Sunday, May 22, 2011

Trennnn

Okei, kirjutan kiiresti, enne kui mul kõik meelest läheb.

Positiivne on see, et Albatross väga meeldis Annikesele ja sai häästi palju kiita. :P No otseloomulikult, ta on lihtsalt selline vahva ju. Muidugi tal võrdlusmoment puudus, sest pole meid ju varem näinud ja mu arust hobune nüüd tavalisega võrreldes niiiiii super ei olnud, aga ma ei kurda ka ja no mul on ikka alati hea meel, kui Albatross kellelegi meeldib.

Esimene päev tegelesime nii 50/50 hobuse ja minuga (või pigem 25/75). Selles suhtes oli jälle väga hea, et uuel treeneril puudub alati igasugune eelarvamus õpilaste kohta ja siis saigi kõigepealt tähelepanu pööratud nendele kõigekõige põhilisematele ja olulisematele asjadele. Ja mis on kõige olulisem? Loomulikult istak. Kusjuures nii katastroofiline ei olnudki olukord, kui ma ise olin kartnud (pidevalt üksi sõitmine üldiselt ikka teeb oma töö), aga samas sai siiski päris mitu asja meelde tuletatud, mida ma valesti kipun tegema ja paar uut nõuannet ka.

Põhilised olid käed - neid võiksin natuke kõrgemal hoida ja kuna Albatrossil on suhteliselt jäme kael, siis ka natuke rohkem laiali. Randmed pean sirgeks ajama - see on väga nõme komme, millest ma olen täitsa teadlik, aga raske lahti saada - ja tekitama hobusele sellise kindla koha, kuhu ta minema ja püsima peab. Nagu alati pidin ka ratsmeid lühemaks võtma ja kui alguses Albatross selle peale liiga toetuma ja sikutama jäi (mistõttu mul see ratsmete lühendamine ka alati keeruline on), siis mingi aja jooksul nagu ei pannud seda niiväga enam tähele. Nii et ilmselt läks midagi paremaks. :)

Ja siis oli kergendamine, mida tehes ma peaks ülakeha rohkem ette suunama. See on selline kahe otsaga asi, mille üle ma ei ole veel päris selgusele jõudnud. Ühest küljest ma olen väga palju tegelenud sellega, et MITTE vajuda ette - noorte hobuste puhul selleks, kui nad vähe äkilisemaid liigutusi teevad; Albatrossi puhul selleks, et ma tema esiotsale vajumist ei soodustaks + on ÜKS asi, mida tehes mul kipub ka ratsutades selg valutama ja see on niimoodi ettekallutatult kergendamine. Samas teisest küljest - selline kergendamine parandas tunduvalt mu sääre positsiooni + Albatrossil, keda pigem peab kogu aeg liikuma ergutama, oli võib-olla lihtsam liikumises energiat säilitada, sest mida tahapoole ülakeha viia ja sügavamalt istuda, seda rohkem see ju hobust pidurdab. Igatahes ma vähemalt proovin mingi aeg niimoodi sõita ja vaatan, kuidas see mõjub nii mulle kui hobusele.

Täna ma suutsin mingil imekombel eilseid asju meelest pidada ja enam-vähem istuda seal nii nagu õpetati, seega keskendusime seekord rohkem hobusele. Ta arvas, et ma võiksin vabalt Albatrossilt natuke rohkem nõuda - ta on selline tore ja tubli, kes teeb kõik ilusasti ära, aga sellest ei piisa... et tuleb rohkem küsima hakata, et ta enda keha aktiivssemalt ja õigemini kasutama hakkaks, suurem liikumine jne, sest muidu ei hakka keerulisemad harjutused kunagi samamoodi hästi ja lihtsalt välja tulema.

Põhiline asi, mis mulle terve see nädal on probleeme valmistanud, on see, et Albatross on päris korralikult sääre taga. Üldiselt ei pruugi ta just kõige aktiivsem hobune maailmas olla, aga sääre peale (ja no vajadusel vahel korraks stekikoputusega aidates) olen ma ikka peaaegu alati ta tunduvalt paremini reageerima saanud, kui praegu. Muidugi esimene kahtlus langeb sadulale, aga samas ma ise ei tunne, et ta ei TAHAKS liikuda, vaid et ta lihtsalt ei ole piisavalt tundlik selle peale. Ma ei teagi, natuke nõutu selle koha pealt... Aga eks näis, ehk on mööduv nähtus.

Traavis tegime siis rohkem painutamist mõlemale küljele, mis oli täitsa okei, kui välja arvata see, et kohati jäi paindevahetuste ajal vasakule ratsmele kangutama. Säärte eest küljele liikus ja painutas samas suhteliselt korralikult. Mingi aeg trenni lõpu poole soovitas Annike mul kannuseid proovida. Mul see mõte neid Albatrossile tutvustada (no tegelt 1-2 korda olen varemgi kasutanud) on juba ammu, aga siis on täpselt alati mingi mõõnaperiood alanud ja olen mõelnud, et pole mõtet sellise uue ja tundliku abivahendiga hakata katsetama, enne kui ta teatud asjadega jälle ilma vaevata hakkama saab.

Kannuse point pidi olema selles, et puudutada hobust sellega suhteliselt madalalt, misjärel ta kõhulihaseid pingutab ja selle tulemusena siis selg tõuseb üles ja siis juba hobune loomulikult liigub paremini jms. Kõlab täitsa loogiliselt, ainult kahjuks Albatross on sellise.. pisut jäiga seljaga, mulle tundub. See väljendub selles, et tal sinna lihased eriti tekkida ei taha + nt sellest kõhulihaste pingutamise harjutusest, kus sõrme või steki käepideme või millega iganes hobust kõhu alt puutuda/survet avaldada, ei arva ta kah suurt midagi. Vahel tõstab oma selga õige pisut, aga selline konkreetne reaktsioon praktiliselt puudub, seega pole ime, et temas ka sellise kannuse märguande peale (mis peaks ju samal põhimõttel toimima) vääääga suurt muutust ei toimunud. Aga ega ma seda oodanudki, et see üks nädalavahetus temaga mingit imet teeb - ma ju tean, et ta on vähe keeruline hobune mu jaoks. Aga kui kasvõi sammhaaval asi edasi liigub, siis on juba eesmärk täidetud.

Üldkokkuvõttes jäin rahule, enda koha pealt sain tunduvalt targemaks ja hobune oli ka vähemalt teisel päeval juba alguses sama hea, kui esimese päeva lõpuks, nii et sai porgandit küll. :)

Aga praegu proovin siis kõigepealt endalt mõned nõmedad istakuvead välja harjutada ja kui ma enam nendele iga kell mõtlema ei pea, siis võib-olla jääb natuke rohkem aega ka hobusega tegeleda. Kuigi hetkel mulle tundub, et enda istaku paika saamine on küll VÄGA oluline, aga samas ainult esimene ja kõige kergem etapp. Ma poleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga praegu on mul küll selline tunne, et enda vigu on palju kergem parandada kui Albatrossi omasid. Võib-olla sellepärast, et tema probleemidega olen ma juba niiiii palju tegelenud ja lihtsamatele ka lahendused leidnud, on jäänud sellised suuremad ja raskemini lahendatavad probleemid. Aga enda olen üsna unarusse jätnud ja liiga vähe proovinud midagi parandada, seega siin saab alustada hästi kergetest muudatustest, mis juba vähese töö abil hakkavad peaaegu iseenesest tulema.

Friday, May 20, 2011

Et jumala eest homseks (või tänaseks, arvestades asjaolu, et kell on juba 2 öösel) arvestuseks õppimist vältida, otsustasin blogilt natuke tolmu pühkida.

Sadulaga on lood nii nagu varem, see tähendab, et hetkel on ta kasutuskõlbmatu ning seetõttu ilmselt on ka kirjutamine nii unarusse jäänud. Kuigi ma olen tegelikult väga aktiivselt üritanud Albatrossile mingeid trennivõimalusi välja mõelda (kordetamine, töö käekõrval, ohjamine ja viimasel paaril nädalal peamiselt vabalt jooksmine chamboniga), siis väike motivatsioonikadu siiski tekib nii pika ratsutamisepausi juures. Kui nüüd kõik hästi läheb ja me üsna varsti suveks Tallinnale lähemale saame kolitud, siis on ehk väheke suurem lootus saada see sadul ümbertopitud. Loodan väga.

Vaesekesel oli talvekarva sees ju täitsa auk külje peal, sest ratsasaabastega ei olnud eriti tore suurte miinuskraadidega sõita, aga mu talvesaabaste karvane äär vist hõõrus teda veidi. Nüüdseks on Albatross tegelikult juba peaaegu suvekarvane ja sellist jubedat poolkarvutut laiku enam näha pole.
Siiski, siiski - sellel nädalal olen juba mitu korda Albatrossi selga jõudnud üle pika aja. Ma ikka mõtlesin, et väga tore oleks vahelduseks kelleltki trenni saada ja väga suur ebaõnn, et meil see siiani õnnestunud pole - seega proovisin tema selga mõnda tallisadulat ja leidsin vist ühe, millega Albatross loodetavasti end enam-vähem hästi tunneb. Mina kahjuks mitte :D, see sadul on loomulikult hüppesuunaline ja pisut väike, aga hobuse seljaga sobis just see kõige paremini ning hetkel on see kindlasti esimene kriteerium. Tegelikult olen siin teiste hobustega ratsutades nende hüppesadulatega täitsa ära harjunud, aga no mis teha - koolisõidusadulas istuda on ikka hoopis teine asi. Kui esimene päev tundus kõik väga puine ja imelik (too päev proovisin ka alles sadulat nr 1, mis kõrvalt tundus hea, aga selga ronides vajus hoopis kehvemasse asendisse), siis täna ja eile oli Albatross sadulaga nr 2 juba täitsa viisakas sõita selle kohta, et nii pikk paus sisse on jäänud. Ja kui midagi ootamatult jälle vahele ei tule, siis saame äkki nädalavahetusel trenni kah. :)

Mis veel uudist... Sebastianiga tegin eelmine nädal oma viimase sõidu. Ta oli täitsa tore. Kuna mul praegu aga kooliasjadega suhteliselt kiire, hüppetrenne viimasel ajal pole toimunud ja nagunii varsti lähen Tartust ära, siis mõtlesin, et las see tore trenn jääbki siis viimaseks, vahet pole ju kas paar nädalat rohkem või vähem. Eks näis, mis temast nüüd edasi saab, aga tõenäoliselt sügisel teda enam siin pole... ma arvan. Kindel ei saa milleski olla.

Igatahes on mul NIII hea meel, et ma sain temaga see aastake (või pool aastakest) tegeleda, ta on kindlasti üks neist hobustest, kes mul paljude aastate pärast ikka veel meeles on. Teda võib lugeda ka selleks hobuseks, kes õpetas mind hüppama (ja vastupidi). Mul käibki see õppimine koos hobustega enamasti, ega ei ole sellist luksust kõigil, et schoolmastereid jalaga segada on. Aga koos õppimine ongi mitmeski mõttes palju huvitavam, mis siis, et aeganõudvam ning enamasti vigaderohkem.
Natuke kurb on muidugi ka, aga õnneks ma õppisin juba peale oma esimest "südamemurdmist" , et hobused tulevad ja lähevad ja sellega tuleb juba varakult arvestada, seega loobumine polegi enam nii raske. Ja selle esimese südamemurdjaga läks ju õnneks lõpuks nii hästi, et tänaseks päevaks on temast mu lahutamatu kaaslane saanud ja rohkem pole selliste jaoks kahjuks hetkel kohta, seega... ma loodan, et Sebastianist saab ka ühel päeval kellegi jaoks just taoline sõber :)


Tuuli pilt


... ja üks vana pilt eelmisest aastat.

Sunday, May 1, 2011

Albatrossi selg pole ikkagi parimas korras hetkel, mistõttu tuleb jälle ratsutamisega vahet pidada. Viimased paar kuud olen nagunii minimaalselt sinna selga roninud, aga tundub, et sedagi on liiga palju - seega nüüd enne ei toimu vist midagi, kui sadula ükskord korda saame. Ja millal see juhtuda võiks, ei kujuta ma kahjuks ette. Väga kurb. Väga väga kurb.

Albatross ise on muidu uskumatult tubli :) Vahepeal oli maatööst väike paus, aga täna jälle proovisime harjutused läbi teha - tegime õlad sees ja õlad väljas, kolmes jäljes ja neljas jäljes, travers ja renvers ja kuna nii hästi sujus, siis lõpuks ühte pidi küljendamist ka (mis muidugi ei ole väga raske, kui travers/renvers selged on). Ei mingit probleemi. :)

Üritasime isegi teha rajal üleminekut õlad sees - tagumik sees (ehk travers). Käekõrval töötades on see mu meelest üks keerulisemaid asju, kuna kui tavaliselt jään ise traversi juures paindest väljapoole kõndima, ja saan seda taguotsa aidata natuke teisele poole liigutada, siis selle harjutuse juures peab hobune ennast minu poole painutama. See tähendab, et mul ei ole mitte mingit võimalust tema taguotsa kontrollida, vaid ta peab selle ise sisse, minu poole tooma. Mis põhjusel ta seda üldse tegema peaks? Ainuke võimalus ongi tekitada kõigepealt õlad sees liikumisega sobilik paine sissepoole ning seejärel õlad välja rajale viia, painet aga säilitades. See on keeruline, aga KUI hobune selle painde säilitab, siis tulebki taguots automaatselt sisse.

See tekitas väheke segadust meis mõlemas ja esialgu Albatross lihtsalt ajas ennast sirgeks, kui ma õlad rajale suunasin, aga hiljem mingil põhjusel tõepoolest tõi selle taguotsa rajalt sisse! Ma ausalt öeldes ei saanud isegi päris hästi aru, MIKS ta seda tegi - ta ei säilitanud seda painet nii ühtlaselt, kui ma seda ideaalis ette kujutasin, seega ei tulnud harjutus kindlasti päris korrektselt välja... aga mis see teda lõpuks ikkagi õigesse, soovitud asendisse juhatas - ei teagi. Aga ehk see selgub järgmistel kordadel.

Ja teine lugu on sellest, kuidas me karjamaal ohjamas käisime. Siiani olen seda ainult maneežis teinud ning kuna ta ikka pöörete peal kippus nii ühele kui teisele poole alati ära vajuma (kuni sein ette tuli ja asja päästis), siis ega ma eriti sellisel avaral väljal ohjamisest väga suurt õnnestumist ei lootnud - sest seal pole ju kuskil seinu, mis appi tulevad + kindlasti igasuguseid huvitavaid asju, mida vaadata jne. Aga ei, Albatross käitus nagu vana vankrihobune :), selle vahega, et me ikka proovisime ennast painutada ka vahepeal ning kasutasime vahepeal selleks osaliselt topeltkorde võtteid. Päris topeltkorde (st et Albatross jookseb ringil, teine korde üle selja või tagumiku tagant) talle väga ei istu, nagu ka tavaline kordetamine mitte. Niimoodi ohjamise vahepeal aga saab väga edukalt hobuse kuhugi poolringile suunata, et ta ennast vähe painutaks, ja siis jälle sirgeks ajaks. Näiteks päris ilusasti tulid välja serpentiinid, mina sain suhteliselt sirgjoones keskel samal ajal kõndida, kui Albatross kordamööda ühel ja teisel pool mööda kaarjooni traavis.

Jõudsin ka järeldusele, et abivahenditest oleks kõige otstarbekam ikkagi chambon vist. Kuigi ta võiks natukene pikisuunalise painutamise koha pealt kuklast järeleandlikum olla, siis see ei ole ikkagi asi, mida mu arvates väga mingite nööride ja survega õpetada saaks. Selleks on vaja hoopis mul endal ratsutades targem ja tundlikum olla.
Aga chambon võiks ideaalis aidata teda kordel või lahtiselt joostes ette ja alla suunata, kusjuures sellel on märkimisväärne surve ka kuklale, mis mulle teoorias palju rohkem meeldib, kui surve suulisele. Albatross oskab kuklasurvele päris ilusasti reageerida. Ja mis ikkagi suulist puudutab - siis tekib surve suunurkadele, mitte tundlikute igemete peale nagu nt libisevate või liiga madalale kinnitatud külgratsmete puhul... jah, chambon on vist parim variant.

Ma pole küll kindel, kust ma sellise asja omale kiiremas korras saada võiksin. Kui kellelgi on mingeid vihjeid, siis need on teretulnud.



Sebastianiga on viimastel päevadel jälle paar trenni olnud, mil ta juba kohati täitsa mõnus on tundunud. Vahepeal läks asi ikka päris keeruliseks, aga nüüd liigub jälle ülesmäge - ta ei hakka suulisega võitlema niipea, kui mingit õrna survet tunneb, vaid vahel isegi on nõus sellele natuke toetuma (positiivses mõttes, st pehmelt, mitte jõuga sikutama nagu vahepeal kombeks).


Pildid on Tuuli tehtud, aitäh talle :)