Wednesday, August 20, 2014

Hobustest ja stressist

Ma olen sada korda uut postitust alustanud, aga lõpuni kunagi ei jõua ja järgmine kord tuleb otsast peale alustada, sest uued ja tähtsamad sündmused on juba peale tulnud. Üritan tagantjärgi natuke siiski meelde tuletada ja midagi kirja panna, kui aega ja viitsimist tekib.

Tänane postitus tuleb aga seoses ARTIKLIGA, mida hiljuti lugema sattusin - see räägib ratsahobuste stressist ja kui hästi inimesed seda hinnata oskavad. Iseenesest antud uuring 10 hobusega tegelikult mingit põhjapanevat infot mu meelest ei anna - liiga vähe katsealuseid ja liiga palju faktoreid, mis kõik tulemust mõjutada võivad. Tähelepanuväärne on aga see, et füsioloogilised mõõdetavad stressihormoonid näitasid oluliselt teistsugust tulemust, kui lihtsalt välisel vaatlusel põhinevad arvamused - tõestus sellest, et isegi hobustega tihedalt kokku puutuvad inimesed ei pruugi sugugi olla väga osavad loomade tunnete tõlgendamisel.

See teema puudutas mind väga tugevalt just hiljuti, kui käisin nädalavahetusel noorte hobustega võistlemas. Meil on 5-aastane mära Herzegovina, kes on... kergelt öeldes närviline hobune. Ta on noorest peale selline olnud ja viimastel aastatel on ta mitte küll kogu aeg regulaarselt, aga siiski mitmes jaos, mitu kuud järjest treeningus olnud, kuid endiselt on probleem karja juurest ära tulemisega ja treeningule keskendumisega, rääkimata siis uutest ja hirmutavatest asjadest võõras kohas (ehk võistlusel). Seega mõtlesime, et läheme temaga võistluspaika eelmisel õhtul - see andis võimaluse võistlusmaneežiga rahulikult tutvuda ja kõikide koledate nurkade, hirmsate kollide ja valju muusikaga harjuda. Suuremaks mureks oli hobuse ööseks võõrasse talli jätmine, kuna kodutallis ta enamasti jookseb ja kraabib mööda boksi ringi ning kisab sõpru taga (üldiselt elab ta õues koos oma karjaga). Herzi oli aga hämmastavalt mõistlik - mitte küll rahulolev, vaid siiski ärev, aga mingit laamendamist ei toimunud, pigem oli tegu lihtsalt mureliku hobusega.

Järgmisel hommikul oli ta samamoodi üsna rahuliku käitumisega, boks polnud öösel segi tallatud ega midagi - ainult et söök oli kõik alles ja minu sealoleku ajal (hommikust pealelõunani) nägin teda vaid paar korda silo ampsamas ja mõne üksiku lonksu võttis ämbrist juua ka (jootjat kartis, sest see tegi teistsugust häält, kui kodused jootjad). Lõpuks teda võistluseks saduldades seisis hobune lihtsalt boksis paigal ja lasi kõike endaga teha - väga mugav oli küll, kui ei pea pidevalt ringi tõmblevat hobust kinni hoidma ja rahustama, aga... mina läksin tegelikult päeva jooksul aina murelikumaks, sest teadsin, et see ei ole selle hobuse puhul absoluutselt mitte normaalne käitumine. See, mida mõni kõrvalvaataja võiks pidada lihtsalt hobuse rahulikuks iseloomuks, oli minu arvates hoopis nii kohutavalt suur stress, et õnnetu mära oli lihtsalt kõigest loobunud ja apaatseks muutunud. Ta küll reageeris ümbritsevale jms, aga... ma ei osanud mitte kuidagi rõõmu tunda selle üle, et see ilgelt tüütu ja närveldav hobune lõpuks ometi kord rahulik on - pigem oli teda väga kurb vaadata ja lootsin, et saame kiiresti-kiiresti tagasi koju minna (ja et mära omale söömata-joomata olemise tõttu koolikuid ei saaks).

Boksist välja võttes ja ratsutama minnes käitus ta küll endiselt - oli ärev ja närviline ja kartis ja kiirustas, aga mul oli sellise käitumise üle oluliselt parem meel, kuna... vähemalt hobusel oli piisavalt eluvaimu sees, et ta pidas vajalikuks olukorra üle muretseda. Võistlus läks ka üllatavalt edukalt (aga sellest mõnes järgmises postituses) ja tagasi koju minnes koplisse lastes oli mära nagu mära ikka - läks ajas kohe paar koplikaasast "oma" heinapaki juurest minema ja bossas ringi nagu talle omane. :)

Herzi kodus omas elemendis (pilt eelmisest suvest)
Mis ma öelda tahan, on vist see, et... minu arvates on ülioluline, et inimesed õpiks oma hobuseid lugema ja neist aru saama. See ei ole päris nii, et loed Tuire Kaimio raamatu läbi ja kõik ongi niisama tore ja must-valge. Kõik hobused on erinevad, samuti nagu inimesed, ja loomulikult ei ole ratsaspordiga tegeledes (või isegi niisama hobikorras hobuseid pidades) stressi ja kõike muud negatiivset võimalik alati vältida, aga selle peale mõtlemine ja hobustega erinevates olukordades arvestamine aitaks elu nii meile kui neile oluliselt toredamaks ja lihtsamaks teha, ja päris kindlasti ei muutu ka sportlikud saavutused selle tagajärjel kehvemaks. :)

Saturday, August 2, 2014

Viimaste customeride külastus lõppes sellega, et ma pole enam Why ainuke fänn ja nüüd järgmised nädal aega treenime vet-ülevaatuseks. Kõigepealt vaatasid ühte väga heade käikudega raudjat ja kuna too hobune käib juba sadulas, siis esialgu oli plaan teda ka ratsaniku all vaadata, aga siiis..... tulin ma Why'ga tallist välja ja raudjas oli unustatud lugu. Sõna otseses mõttes nad ei saanud enam pilku temalt ja kuigi üks teine hobune pakkus ka huvi, siis minu arust oli küll kohe alguses selge, kelle nad valivad - ja nii läkski. Õnneks paistsid hästi toredad inimesed, paar aastat tagasi ostsid siit ka ühe suht temperamentse trakeenimära ja Why veidi keerulisem iseloom ei tundunud nende jaoks üldse probleemiks olevat, nii et mul oleks väga hea meel, kui nad tema uuteks omanikeks saaks.

Ei saanud temast just parimat liikumise pilti, aga... ilus hobune ju!
 Tagumiste jalgade andmine ja käe kõrval jooksmine ei ole just kõige lihtsam asi Why jaoks, aga nädalake on veel aega harjutada, nii et tuleme vast toime. Esimesed jalad pole väga probleem ja autos käisime ka juba mitu korda kaera söömas. Treeningu koha pealt jõudsimegi nii kaugele, et olin tal kõhuli seljas ja kõndisime sammu natuke - sinnamaale see treening ilmselt seekord ka jääb (kui mingit kala vet-checkis ei selgu), aga... mul oli temaga tore ja nii lahe oli näha, kui palju ta selle lühikese aja jooksul muutus!

Näitus trakeenivarsaga läks hästi - meie beebi oma vaevu 3 elunädalaga nägi teiste kõrval (kellest enamus olid ikka mitmekuused) küll välja rohkem nagu ponivarss ja traavi oli temast suht raske sellises uues ärevas keskkonnas välja pigistada - ta peamiselt kas seisis või galopeeris - aga kui lõpuks traavis, siis näitas ilusat ülesmäge liikumist küll. Tulemuseks tüübi eest 9 ja ülejäänud hinded 8-d ning pääs finaali kah. Kujutan ette, et jube keeruline on kohtunikel nii pisikest varssa hinnata - ta ei pruugi sama head liikumist küll veel näidata, kui kuu aega vanem varss, aga samas kehva hinnet on ju ka piinlik panna, kui hiljem varsast üllatusena suuremat sorti tšempion välja kasvab.
Pilt trakeenivarsast on tehtud päev peale näitust, kodus
Hmm mis veel.... Adrenalinile elasime kaasa, aga ta sai Verdenisse ainult reservhobuseks kahjuks. Selles mõttes on "hobuseriikides" asi vähe keerulisem kui Eestis, sest suurvõistlustele pääsemine pole teab mis lihtne, kui hobuseid valitakse ühe käe näppude peal ja potentsiaalseid tahtjaid on... mitmeid kümneid või isegi sadu.

Võistlusisu pole mul see suvi nagu eriti üldse olnud - nüüd hakkasin ühe 5-aastase mära peale mõtlema, et võib-olla peaks proovima. Ta pole kunagi aga kuskil väljaspool käinud, seega tegime nädala alguses väikse reisi ratsakooli. Ei õnnestunud päris nii, nagu ma ootasin. Mära läks väga närvi transpordi ajal (kuigi rahulik sõber oma karjast oli kõrval), nii et pidime teda veidi rahustama - ratsakooli jõudmise ajaks oli ta seetõttu väääääga rahulikuks jäänud. :D Ratsutasin küll sõbraga enne, nii et ta sai rahulikult platsi kõrval nööri otsas tsillida tükk aega ja tagasi maa peale tulla, aga kui ma lõpuks selga läksin ja traavi proovisin, siis oli endiselt veidi süldi tunne all. Kuna meil polnud aega ka mitu tundi seal niisama passida ja oodata, kuni rahustuse mõju üle läheb, siis ei saanudki korralikku trenni teha, jalutasime niisama ringi natuke. Lõpuks kojuminekuks uuesti auto peale pannes oli tüüp muidugi laksust ärkvel jälle ja ähvardas taaskord üle esipuu hüpata. Vahva! Nüüd ma üritan kedagi mingi õhtu moosida, et teeks temaga 15 minutise sõiduringi lihtsalt harjutamiseks, siis õnnestub järgmine kord trenni minek ehk paremini. Oleksin ikka pidanud omal loomade veo loa Eestis ära tegema, nii mõnus oleks praegu lihtsalt hobused auto peale panna ja minna, kuhu tahad.

Saturday, July 26, 2014

Seda nädalat alustasin veidi rõõmsamas meeleolus - Ziny jalg oli küll vahepeal piisavalt jäme, et sai ikka oma kerge AB-kuuri ka ära, aga nüüd on juba mitu päeva pealtnäha korras ja tegime ühe kerge trenni ka juba. Muidu on ta ka ikka samamoodi sõps edasi ja loodetavasti unustame selle eelmise korra jama kiiresti ja igaveseks.

Why on samamoodi endiselt suurepärane - ausalt öeldes pole ammu sellist hobust olnud, kellega mulle nii väga tegeleda meeldiks. Ma ei saakski enam teda ausalt öeldes probleemhobuseks nimetada, sest okei, mingeid väga äkilisi liigutusi küll tema juures teha ei saa ja natuke peab sellist elementaarset hobuse lugemise oskust olema, aga muidu on ta juba igati normaalne ja käsitletav minu arust. Nii et ettevaatlik - jah; probleemne - not really. Kõõlusin üle sadula viimati ja tegime niimoodi natuke sammu.

Why
Kõik teised hobused on ka viimasel ajal kuidagi eriliselt asjalikud olnud. 3-aastane ruun läks puhkusele ja üks 4-ne mära sai müüdud, ülejäänud on mul endiselt alles. Nüüd juba üle kuu aja regulaarselt tegeletud ka, nii et ju seetõttu hakkab midagi koostöölaadset välja arenema, sest alguses oli mul küll pea poolte hobustega tunne, et ma kohe üldse ei tea, mida seal seljas tegema peaks. Samuti oli mul täna ühte hobust koplist ära tuues selline armas seik, kuidas järsku olin ümbritsetud nelja teise hobusega (kõik minu praegused "hoolealused") ja kuigi mul ei olnud midagi süüa vms kaasa võetud, siis nad lihtsalt jäid sinna seisma, ootama ja nautima, kuidas ma igaühte kordamööda otsa eest sügasin. See oli üsna eriline hetk, kuna kahte neist polnud eelmine aasta isegi kaeraämbriga kerge koplist kätte saada ja kolmas oli omale kunagi üsna ropu tähednusega hüüdnime välja teeninud oma toredate käitumisharjumustega, millest üks oli inimeste hammustamine ja neile virutamine, kui nad talle süüa ei andnud (muidugi rumal õpitud käitumine, aga ilma söögita ei saanud tedagi kätte). Ja nüüd nad lihtsalt seisid ja nautisid seda, et ma seal olin ja nendega tegelesin. Made my day!

Minu blogimisest võib-olla jääb nüüd küll mulje, et meil enamus hobuseid väldibki inimesega kontakti - see päris nii ikka pole, lihtsalt mulle endale kohati sellised hobused meeldivad, sest huvitav on ennast proovile panna, kas suudad ka sellistele trennid ja inimesega koosolemise toredaks tegevuseks muuta. Seetõttu ongi enamus selliseid minu tegeleda sattunud, ülejäänud on suuremas jaos ikka suhtlejad, nagu hobune liigina loomuomaselt üldiselt on. Nende ülejäänute puhul ei pea ma seda lihtsalt niivõrd märkimisväärseks, et nad koplis vastu tulevad või sügamist nõuavad. :)

Sugumäradega (ja -täkkudega) olen ka endiselt väga lähedastes suhetes - kuna suve alguses kasutasime mitmetel külmutatud spermat (mida me tegelt eriti ei eeldanud, et toimib, sest selle kvaliteet oli üsna olematu - aga katsetamise mõttes), siis nüüd need on kõik mittetiinelt tagasi tulnud ja seetõttu oli mingi periood EKSTRApalju märasid jälgimisel ja seemendamisel. Nüüd on naaatukene rahulikum jälle ja värske/jahutatud spermaga on täitsa õnnestunud, 14 mära on vist hetkel tiineks tunnistatud ja suur hulk ootab oma esimest 15-päeva skännimist. Vahepeal läks isegi liiga hästi, nimelt olen palju kaksikuid avastanud ja ühele suutsin lausa kolmikud hakkama panna. Aga no mida sa teed, kui 3 munarakku korraga teele lähevad ja kõik omale ka sobiva isase leiavad. :P Teisest küljest jällegi hea, sest olen nüüd õppinud neid otsima ja avastama - ainult ühe korra jäi üks pisem tiinus teise kõrval kahe silma vahele, aga kuna me igaks juhuks teeme kõigile mõned päevad hiljem teise kontrolli ka, siis seal muidugi leidsin selle üles, nii et so far so good. (Aa, EI! Nüüd mul tuleb meelde, et ma kutsusin Pixie seda vaatama ja kuna seda ei andnud ära pigistada, siis ikkagi jõudsime järeldusele, et see on väga tiinusesarnane tsüst lihtsalt. Kontrollime igaks juhuks mingi aja pärast uuesti, ega ta kasvanud ei ole). Seda pigistamist olen ka ise mõne korra katsetanud, aga tihtipeale on need kaksikud üksteisele nii lähedal, et ma eriti ei julge ja pigem kutsun kedagi appi. Tobe oleks kah oskamatuse pärast tiinus kaotada ja uuesti algusest pihta hakata. Lihtsamate korral proovin ise hakkama saada. Aga olgu, see reproduktsioonijutt ei ole võib-olla kõigile väga huvipakkuv, nii et aitab sellest praegu.

Vahel käin niisama karjamaal varbaid tuulutamas :D
Ilmad on viimasel nädalal veidi ebameeldivalt soojaks läinud, nii et keset päeva on hea mõte väike paus teha ja näiteks mere ääres käia, kui ei soovi aju keema lasta. Niisama toimetada veel saab, aga ratsutamise jätan tavaliselt õhtupoole või siis sõidan hommikul kella 7-st kiirelt paar hobust ära. Putukaolukord on siin aga loomulikult oluliselt leebem kui Eestis - nagu alati. Kärbseid on palju ja siis mingid väiiksed ebameeldivad sitikad, keda kuskilt taevast vahepeal alla kukub, nii et kõik vähegi paljad kehaosad neid täis on, aga parmud siin praktiliselt puuduvad, sääski kah vähemalt see aasta pole ühtegi näinud. Aga osav nagu ma olen, siis isegi sellises putukavaeses piirkonnas suutsin ma oma kaela herilaselt suraka saada - õnneks see paistetus taandus sama kiiresti kui tuli ja ei tekitanud suuremaid probleeme.

Mis veel... 4-aastaste märade kari sai täna ära vaktsineeritud ja ussirohutatud. Mulle meeldivad sellised projektid vahelduseks. Nad on kõik sellised pugejad ka, Ziny oli muidugi esimene, kes oma süstidele rõõmsalt järgi tuli, aga ka peale viimase hobusega lõpetamist oli meie ümber suur hunnik uudishimulikke ninasid ja kõrvu (me ei hakanud neid talli sisse tooma, koplis lihtsalt igaühele päitsed korraks pähe ja sai kiirelt valmis).

Ülehomme on pooleldi plaanis trakeenivarsaga näitusele minna - seega täna panime talle esimest korda päitsed pähe ja tegime ühe treeningjalutuskäigu. :D Poole edukam, kui eelmisel aastal - tookord alustasime mitte 2, vaid 1 päev enne näitust. Aga kindel veel pole, sest paar päeva tagasi oli varsal väike longe sees - täna küll enam ei paistnud, aga... eks homme otsustatakse ära, kas hakkame sinna minema või mitte. Trakeenivarssadega ju see lugu, et nad on vaja registreerimiseks kõik sakslastele ette näidata - siis on valik, kas minna näitusele või kutsuda asjapulgad endale ise talli varssu üle vaatama, aga selle viimase variandi puhul nad mu teada vist finaali kandideerida ei saa.

Mõtlesin, et mõni pilt oleks ka tore üles panna ja nüüd neid läbi vaadates leidsin ühe meie ekstrakõverate jalgadega varsast, kellele me tagajalgadele korrigeerivad "rauad" leiutasime. Siiani ta kõndis põhimõtteliselt oma päkkade peal - seal, kus kabja kõva osa juba ära lõpeb ja nahk algab. Päris värskel varsal ei oleks see suur probleem, aga tema on juba paarinädalane ja päris koledad haavandid hakkasid jalgadele tekkima. Mingeid "susse" nii noorele varsale kabja külge ka liimida ei tohi (rikub kabjamaterjali ära), seega ehitasime põhimõtteliselt puust klotsid, millel on tahapoole väljaulatuv osa umbes 5 cm pikkuses, ja teipisime need kõvasti varsale talla alla, nii et nüüd on ta sunnitud oma kabja peal siiski kõndima ja ka varba maha panema. Ilmselgelt pole tal jalgade kõõlused ja sidemed piisavalt tugevad, mistõttu tal sõrgats on hästi alla vajunud ka neid susse kandes, aga... eks näis, kas asjast kasu on või mitte.

Täna õppisin hobuselt raudu ka alt ära võtma. Naljakas jah, olen nüüd peaaegu 10 aastat hobustega tegelenud, aga seda asja pole siiani osanud. Tähendab, mingeid kõveraid ja poollahtiseid raudu on ikka tulnud ette ja need on kuidagi sealt kabja alt ära kangutatud küll, aga ega tegelikult mulle keegi varem otseselt näidanud ei ole, kuidas korralikult kinnitatud rauda korrektselt ära võtta nii, et hobuse kabjaseina liigselt ei lõhuks jms... Väga lihtne asi tegelikult, nii et oli aeg see selgeks saada küll.

Thursday, July 17, 2014

Why katsetas esimest korda päriselt sadulat. Natuke pelgas, aga oli ilusti nõus paigal seisma, kuni sadul seljas. Käekõrval jalutades oli samuti veidi ebakindla olemisega, aga harjus üsna kiiresti. Kõik oli tore, niikaua kuni ma ta kordele saatsin. Tegi paar ringi traavi ilma probleemideta, siis korraks ehmatas ja hüppas sammukese edasi ja selle peale reageeris nii, et mul polnud enam suurt midagi teha, tõmbas käest lahti ja pukitas mööda maneeži ringi. Esimene kord kusjuures, kus ta mul päris minema jooksis. Eks natuke on mu oma viga ka - isegi eelmises blogipostituses mainisin, et ta ei ole kordel väga stabiilne veel - samas teisest küljest... kui ta ei oleks neid galopisamme täna teinud, siis oleks mõni teine päev ikkagi selleni jõudnud ja reaktsioon ilmselt sama olnud. See sadulavööle/sadulale reageerimine on vist selline asi, mille iga hobune peab lihtsalt läbi tegema - mõnel on ükstapuha, mõni ei kannata seda. Loomulikult sammhaaval harjutamine on kasuks, samuti see, et esimest korda ei ole sadulal lisaks mingeid hüplevaid jaluseid vms küljes, aga... see hetk kui sa vöö korralikult kinni tõmbad (vöö lõdvaks jätmine on veel oluliselt ohtlikum variant) ja hobuse sadulaga jooksma lased, on ikka selline ettearvamatu tavaliselt, et mis nüüd saama hakkab.

Aga see selleks - Why tegi oma paar paanikaringi ära, seejärel jäi seisma ja ootas, et ma tema juurde läheks. Sellistel hetkedel, kui ta midagi väga kardab, on ta üha enam hakanud minult tuge otsima ja niisamuti ka seekord. Eks ta saab ka ühel hetkel aru, et tegelikult ma ei tee talle kunagi halba (isegi kui ta vahepeal mingil põhjusel seda kahtlustab) - ja siis on ju igati turvaline inimese läheduses olla. Võtsin ta kinni, jalutasime rahulikult mõned ringid ja seejärel uuesti traavi proovimiseks võtsin korde hoopis küljest ära ja lasin ta lahtiselt jooksma. Nüüd oli juba hulga parem, vahepeal läks galopile ja tegi kiiremaid samme, aga rodeot enam ei tulnud ja Why suutis olukorraga kohaneda. Kõõlusin veel pärast mõlemalt poolt üle sadula ja jalutasime väljas jällegi ringi, nii et ta pidi üksi "ees" minema ja mina tolknesin külje peal kaasas, käsi üle sadula. Tõeliselt eriline poiss. Ilus ka, pean temast üks päev pilti tegema.

Eile juhtus see-eest väga kole õnnetus Zinyga. Või noh... see polnud õnnetus, see oli inimeste mõtlematus ja rumalus ja mitte kunagi varem pole ma tema vastu nii ligilähedaseltki ebaõiglane olnud nagu eile. Olen ühtlasi kurb Z pärast ja ülivihane enda peale siiamaani, sest no... nii lihtsalt EI SAA teha. Lühidalt öeldes olen Zinyt harjutanud topeltkorde ja ohjamisega natuke aega, mis on siiani ideaalselt hästi läinud, ja siis eile proovisime talle autorehvi taha lohisema panna, aga Z hakkas kartma ja edasine vaatepilt oli sarnane youtube kõige hullemate videotega, ei taha detaile väga kirjeldada. Tagantjärgi muidugi oskan 100 asja öelda, mida oleks pidanud teisiti tegema + üldse poleks ma pidanud nõusse jääma, et sellist asja juba proovida, vähemalt mitte niimoodi. Varem olen kõike temaga üksi teinud ja kuigi mõnes mõttes on raskem, siis üksi vähemalt ma ei lähe kunagi üle selle piiri, kust asi ohtlikuks läheb, vaid võtan rohkem aega. Aga kui on keegi kõrval, kes sellise asjaga minust rohkem kokku puutunud (nagu seekord), siis on vist lihtne hobuse asemel rohkem teist inimest kuulama hakata.

Kui ma Z pärast tagasi koplisse viisin, siis kõik teised hobused tulid mind uudistama, aga Ziny läks ära põhku sööma. Kutsusin küll, ta ainult vaatas, ja sõi edasi. Sellist asja ei ole ta mitte kunagi varem teinud, ja selle peale muidugi mu enesetunne kukkus veel kümme kilomeetrit madalamale, täielik õnnetusehunnik olin. Natukese aja pärast tuli ta hästi korraks sügamist küsima ja paari minuti pärast lahkus jälle. Leppisin sellega, mis muud. Päris õhtul hilja läksin veel korra teda vaatama, selleks ajaks oli õnneks oli Ziny suhtumine uuesti endine, oli vist "andeks andnud" ja tahtis tegelemist jälle. Ma ei usu mingisse küll hobuste solvumisse ja sellisesse asja eriti, aga sellesse küll, et halvad kogemused võtavad ära soovi inimestega suhelda. Tänaseks oli jalg ka paiste läinud, kartsingi et oli seda vigastanud. Juba eilsest andsin talle valuvaigistit ja homme vaatan uuesti, kui läheb hullemaks, siis võib-olla läheb antibiootikum ka peale igaks juhuks. Hea töö, Ingrid, hea töö!

Suht võimatu on tegelikult sõnadesse panna, mida ma peale sellise idiootsusega hakkama saamist tunnen...nii et ma parem ei ürita.


Saturday, July 12, 2014

Ma ei ole oma blogimisega väga järjel olnud, aga...

Esiteks siis Why'st. Olen temast ausalt täiesti vaimustuses - jah, usalduse loomine võtab aega, aga õige inimese jaoks võiks ta kunagi täiesti amazing hobune olla. Võib-olla jääb ta selliseks ühe inimese hobuseks, kellele igasugune võõras ja teistmoodi tegelemine ei sobi, aga oma kogu kartlikkuse juures on tal nii hämmastavalt suur soov inimesega koos olla ja suhelda ning usalduse tekkides ka inimeselt tuge otsida.

Koplist saab nüüd juba hobuse kiiresti kätte, kuigi see muutus on alles umbes viimase nädala või poole jooksul tekkinud - varem pidi temaga ikka omajagu mängima, enne kui nööri külge lasi panna. Või noh, tähendab, mina ja Peter saame ta probleemideta kätte, Suzanna seevastu ei saa mitte kunagi ja peab alati abi paluma. Seetõttu mulle tundubki, et Why mitte ei eelista tuttavat inimest (sest erinevalt minust ei tegele Peter temaga enam muul ajal), vaid lihtsalt tuttavat teguviisi - Suz läheneb hoopis teistmoodi hobusele koplis, kui meie kaks... Ja Peterit tegelikult ju Why ka kartis varem, kui ta liiga palju survet talle avaldas - aga nii kui selle lõpetas, siis muutus ka hobuse suhtumine.

Aga muidu - olen teda nii boksis (vahel kõnnib eest ära, üldiselt mitte) kui talli vahel puhastanud üle kogu kere. Külgedele minek ei ole enam probleem - kui ta inimest kardab, siis küll endiselt tagurdab kiiresti nii, et jääb otse näoga tema poole, aga kui nt maneežis tegeledes mingi muu olukord teda vähe ettevaatlikuks teeb, siis pigem eelistab oma õlaga minu kõrval seista, võimalikult lähedal. :P Natuke aega võttis, aga nüüdseks on ta ka nõus mõlemal pool minu kõrval kõndima, mitte ainult järel. Saan ise täitsa tema õla vastas olla ja kätt üle selja või turja samal ajal hoida - isegi õues tegime majade ümber niimoodi tiiru. Ainult siis kui prügikaste kartis, siis pidin ikka ise ees minema ja tema minu selja taga (ja uskumatult lahe tunne on sellistel hetkedel, kui selline hobune SINULT hakkab tuge otsima). Samuti olen ta mounting blocki kõrvale seisma pannud, ise üles roninud ja üle selja kõõlunud, isegi täitsa palju raskust asetasin seljale. Selle kõige juures seisab ta tavaliselt täiesti paigal - on näha, et ta natuke kardab küll, aga kui ma ise tema vastu õiglane olen, siis suudab ta oma tahtejõu abil paanikat vältida ja nii kui ma jälle tema kõrvale "ohutusse tsooni" liigun, siis pistab oma pea mulle sülle ja hakkab mäluma. :) No uskumatult armas elukas...

Kuna ta kabjad on ebameeldivalt pikaks kasvanud, siis täna maneežis proovisin esijalgu ka tõsta - reaalselt MITTE mingit probleemi ei olnud, andis kapju nagu vana hobune. Ilmselt on ta seda kunagi varem ikka proovinud ka natuke, aga... kuna minu teada on Why väiksest peale suht hüsteeriline tüüp olnud, siis ma ei uskunud, et asi nii lihtsalt käib. P on temaga noorest peale aeg-ajalt tegelenud, huvi pärast kohe pean nüüd järgi küsima, mis tasemel ta nende kapjade andmisega olnud on. Samuti sai ta täna esimest korda sadula selga. Valtrappi kardab natuke, sadulat kartis veidi rohkem, aga siiski lasi seda endale mitu korda selga panna. Kuna oli ikkagi suht piiripealne tegutsemine, siis otsustasin vööd mitte seekord kinnitada - pigem kinnistan talle paari korraga, et sadul on üsna ohutu asi, kui et tõmban vöö kohe esimese korraga kinni, tekitan paanika ja sadulakartuse näol järjekordse probleemi, millele lahendust vaja otsida. Selle saduldamisega pole tegelikult kiiret, kuna vasakut pidi kordel traavitades võib ta endiselt vahel endast välja minna ja mõne põgenemiskatse teha. Paremat pidi on juba väga hea. Äkilisi liigutusi ei tohi ka endiselt ta kõrval üldse teha - selles osas on ilmselt hetkel kõige suurem töö veel ees. Aga üldiselt on ta ikka superlahe loom. :)

Kui juba hobuse koplist püüdmise kohta juttu tuli, siis selle tegevuse võlu ma olen ka enda jaoks jälle taasavastanud, haha. :D Mitte kätteandva hobuse püüdmine koplist (või no ütleme karjamaalt - väikse liivakopli puhul on asi oluliselt lihtsam) on tegevus, millele ma võin vabalt tunde kulutada. Kehvem pool on see, et vahel sellega lähebki reaalselt nii kaua ja seda aega pole kuskilt võtta. :D Ja vahel tuleb muidugi alla ka anda, mis teha. Aga üldiselt see on selline kompott hobuse mõtete lugemisest, enda kehakeele kontrollimisest ja kannatlikkusest. Üks asi on kartlik hobune (õnneks või kahjuks ma selliseid suurelt karjamaalt eriti tooma ei pea), aga siin on tavaliselt peamiselt tegemist kogenud ja tarkade sugumäradega, kes värskelt peale varsa saamist (mõned ka enne) ei taha sugugi inimest oma lähedusse, rääkimata päitsete pähepanekust jms, ja nende kättesaamine paljuhektarilistelt rohukarjamaadelt on ikka väga intensiivne "brain game" ja igasuguste piiridega mängimine. Mingist suure surve avaldamisest või hobuse ringi jooksutamisest ei ole siin juttugi - sellisel juhul ei püüaks seda hobust kahe päevaga ka kinni, ainult varsa kurnaks ära. Ma olen vist vähe veider tõesti, aga selline asi on täpselt minu jaoks, nii põnev. Ja ei saa salata, see on ka muidugi üsna vahva, kui inimesed lootusetult kedagi tundide kaupa taga ajavad ja siis sa lihtsalt lähed ja tood selle hobuse ära. :D Seda ei juhtu küll tihti, sest meil on siin teisigi osavaid "hobustega mängijaid", aga vahel ikka.

Ziny pärast hakkab mul juba täitsa mure tekkima, et mis tast sügisel saab, kui ma ära lähen ja niisama seisma jääb. Albatrossi ei ole ma viimasel ajal nii palju näinud, kui tahaks, aga selles mõttes väga ei muretse, et ta saab täiesti edukalt oma karjas hakkama ja ilma rohuta koplis vahel võib-olla natuke igavleb, aga üldiselt mingist inimesega tegelemisest ta otseselt puudust küll ei tunne. Ziny seevastu - oh jeerum, mul tekivad juba praegu süümepiinad, kui ta iga kord mind nähes karja juurest ära tuleb ja mööda aia äärt kaasa saadab, kui teisi hobuseid viin-toon. Muidugi üritan temast alati siis välja teha ka ja vähemalt korraks sügada vms, millega ma seda jälitamist muidugi igati soodustan, aga... ei saa ju teist lihtsalt ignoreerida, kui hobusel selline suhtlemisisu on. Mööd aeda kõnnib vist ainult minuga kaasa, aga kui keegi koplisse sisse läheb, siis on muidugi nemad ka kohe suurimad sõbrad. Üldiselt on nii, et sealt koplist jalutad alati kahe hobusega värava poole - üks on see, kelle nööri otsa võtnud oled, ja teine on Z. :D

Aga tegelikult ma muidugi ei kurda - okei, selline hobune võib vahel tüütuks muutuda, aga nagu ma ka blogis kunagi maininud olen, siis Albatrossi iseloomu juures olen kõige rohkem puudust tundnud just sellest entusiasmist inimesega koos tegutseda. Seetõttu olen Ziny juures juba väiksest peale seda igas mõttes soodustanud ja minu kõige suurem eesmärk on alati olnud see, et ta TAHAKS inimesega koos olla - ja kui ma ka kõik muud asjad nässu peaks suutma keerata, siis tundub, et vähemalt see üks kõige olulisem eesmärk on edukalt täidetud. Kindlasti on aidanud ka see, et teda pole väiksest peale üle nunnutatud - tal on päris palju olnud perioode, kus keegi eriti näppimas ei käi ja eks ta oskab vist talle osutatavat tähelepanu seetõttu ka kõrgemalt hinnata. :)

Kui ratsutamisest rääkida, siis traavis on Z juba täitsa mõnus - vahel on veidi kramplik ja siis kulub hea rütmi ja lõdvestatuse saamiseks veidi aega, aga varem või hiljem jõuame selleni ikkagi. Vasakule poole painutamine on ka hulga lihtsam - kui võimalus anda, siis ta küll proovib viilida (eriti nt suunamuutust tehes), aga kui korralikult küsid, siis oskab õigesti vastata küll ja ei ole enam sellist tunnet, et suunda muutes oleks justkui teise hobuse selga sattunud. Samm läheb ka veidi paremaks, olen siiski julguse kokku võtnud ja ka ratsmega sammu teinud, sest ainult vaba ratsmega jalutades läheb tal tähelepanu niiiiii kaugele ära uitama, et suht võimatu on sealt midagi nõuda. Galopp on kõige keerulisem. Mingi tasakaal täitsa juba on olemas kohati, paremasse jalga nii väga hästi endiselt ei taha tõusta, aga suurem mure on see, et ta läheb niiiii jäigaks eest. Oma eelmist postitust silmas pidades pean omale meelde tuletama, et tõenäoliselt see ei ole suu, mis on jäik, vaid mingi muu koht, aga siiski... seda olen ka üsnaüsna meeleheitlikult jälginud, et ma ei kasutaks ratset liiga palju ja ei laseks kunagi asju nii kaugele, et hobune saaks mingit jõudu suulise vastu kasutada, aga... selle eesmärgiga ma ei ole nii hästi hakkama vist saanud. Loodan väga, et see on siiski tasakaalu ja mingite lihaste kasutamise küsimus, sest traavis sama probleemi üldiselt ei esine... lihtsalt pean mõtlema, kuidas sellest etapist üle saada võimalikult väikeste tagasilöökidega ratsastuse osas.

Aa, maailma käisime ka avastamas! Päris mitmekilomeetrisel ringil, nii et lõpuks oli Z veidi rohkem väsinud ja tüdinud, kui ideaalne oleks (sest enne tegin platsil ka natuke trenni), aga üldiselt oli ta suht staar. Esimest korda kodust kaugemal ja teekond ei kulgenud mitte ainult üle igava põllu, vaid väikeste tänavate ääres, nii et möödusime erinevatest majadest, autodest, hekkidest, aedadest, postkastidest, kividest, tiikidest - you name it. Kõige ohtlikemate kohtade juures läks silm punni ja liikumistrajektoor laineliseks, aga rohkem ei midagi. Seltskonnaks oli kaasas rakendiponi, nii et lisaks kõigele sai Z sõbraks ka enda läheduses koliseva vankriga, mis alguses veidi hirmutas, aga lõpuks oli ideaalseks vahendiks, mille vastu jalutamise käigus pead sügada, nii et... täitsa julge laps on ta küll. Aga olgu, aitab selleks korraks kiitmisest... kunagi ehk kirjutan jälle.



Aa, seda unustasin mainida, et nagu mul ikka siin kombeks, siis suutsin jälle omale häda kaela tõmmata: ilmselt haavade tõttu sisenenud infektsiooni tagajärjel oli mul terve käsi õlast näpuotsteni umbes kahekordselt paistes ja tuletasin meelde hirmutavaid mälupilte lümfangiidis jalaga hobustest, kelle jäse normaalsesse suurusesse enam ei taastunudki. :D Aga ei hullu, taani arstid on mul juba ammu suured sõbrad ja kui esialgselt määratud AB-doos 2,5-kordistati, siis lisaks narkomaani tunde tekitamisele on 8 tabletti päevas siiski oma mõju ka põletikule avaldanud ja (3x üle õla) praeguseks on käsi peaaegu normaalsuuruses tagasi ja täiesti efektiivselt kasutatav. Oli selline väike vahepala lihtsalt vist, et mul siin liiga igav ei hakkaks.

Saturday, June 28, 2014

Ma ikka ei saa üle sellest, kui naljakas tegelane Ziny on - ma pole ausalt sellist mära veel elus kohanud. Ruunasid küll, poistele üldiselt meeldibki rohkem mängida jms, aga märade puhul ma pole sellist asja väga täheldanud. Eks ta on muidugi noor ka veel, aga kõnnib reaalselt alati minuga mööda kopliäärt kaasa ja teeb suuri silmi, kui ma temaga tegelema ei lähe. Ta lihtsalt nii naudib, kui midagi toimub - saab koplist välja midagi uurima või uudistama, maneeži mängima või kasvõi trenni tegema, peaasi, et oleks vaheldust igapäevaelus.

Vahel lööb siiski temperament ka välja, nt kui täna õhtul väliplatsile sõitma tahtsin minna, siis kordel möllas küll nii nagu ma väääga kaua näinud pole. Selles mõttes on ta natuke siiski veel memmekas, et mingi hetkeni on huvitav ja tore, aga siis vahel tuleb meelde, et isver kari jäi ju koplisse ja ta on kindlasti täiesti ihuüksi maamuna peale jäetud. Aga no mis seal ikka, lasin tal siis vurtsu välja joosta suurel ringil ja tegin seljas pärast ainult väga lühidalt trenni, sest ta oli ennast juba ära väsitanud. Küll aga käisime peale trenni pikal retkel kuni suure teeni, minnes traavis ja tagasi tulles jalutades. Suht naljakas on mõelda tegelikult, et 4-aastane hobune pole oma kodust kaugemal kui kilomeeter käinud, seega otsustasin, et peab talle hakkama maailma tutvustama. Suure teeni ka päris kilomeetrit pole, aga siiski üsna jupp maad, mis talle uus ja huvitav on. Tagasi tulles muidugi tsipa tahtis kiirustada, aga mingi hetk hakkas pika ratsmega mõnusat sammu kõndima - see on talle ka kindlasti väga kasulik. Mäletan, et nooremana oli tal väga hea samm, aga nüüd ratsutades nagu kipub see kogu aeg veidi lühem olema kuidagi... hakkab peaga palju üles-alla nõksutama, kuigi ma teen suurema osa sammust endiselt vaba ratsmega võimalusel. Aga millegipärast hoiab ennast veidi pinges ikkagi, nii et peale trenni kuskil pika sirge tee peal jalutada on kindlasti kasulik, kui liigset ärevust pole ja samm kodu poole minnes pigem pikemaks ja maadhaaravamaks läheb.

Täna käis meil vahelduseks üks teine treener ja sain lausa kahe hobusega veidi juhendamist. Õpetas küll natuke teistmoodi, kui ma harjunud olen, aga paar väga head ideed sain küll. Näiteks on mulle on alati jäänud veidi selgusetuks, kuidas täpselt hobusele selgeks teha, kas sa säärt kasutades tahad aktiivsust ja edasiliikumist juurde või küsid hoopis painutamist/sääre eest ära astumist. Tema ütles, et aktiivsust nõuab alati sääre alumine osa (pahkluu piirkond umbes) ja painutamist sääre ülemine osa ja põlv. Kuigi ma kunagi sain päris häid tulemusi, kui proovisin hobust põlvedega ühele või teisele poole suunata, siis teadlikult ma pole seda nüüd üsna ammu enam miskipärast teinud (eks alateadlikult ikka natuke aitab kogu jalg kaasa) ja päris niimoodi ma pole asjale lähenenud, nagu tema täna selgitas. Aga hetkel tundub see üsna loogiline.

Samuti lasi ta tempo mõlema hobusega oluliselt aeglasemaks võtta, kui ma harjunud olen. Ise ka tajun, et tihtipeale kipuvad mul hobused natuke liiga tempokalt jooksma, aga nii tundub mul kuidagi lihtsam neid aktiivsena ja sääre ees hoida vist... Ega see õige pole, noorte hobuste puhul muidugi vahel tuleb pisuke kiirustamine andeks anda, aga üldiselt ju "fast is the enemy of forward". Mära, kellega trennis käisin, läks küll niimoodi supermõnusaks, et tegin üüüüüsna aeglast traavi ja siis vahepeal veidi edasi küsides sai ikka vägaväga häid pikendatud samme. Okei, tal on muidugi loomu poolest juba hea impulsiga liikumine (mõne teise puhul kaoks liiga aeglase tempo puhul tagajalgade aktiivsus võib-olla kergemini ära) ja sammude venitamist on alati suhteliselt hästi teinud, kuid siiski oli väga hea tunne. Õhtul proovisin sama asja ise teise hobusega, kes on hoopis teistsugune - väga kergelt kiirustama ja lühikesi samme tegema hakkav - aga tema puhul toimis see ka päris hästi. Kui ta soojenduse lõpuks natukene lõdvestama hakkas, siis võtsin tempo aeglaseks ja siis sealt sai päris hästi vahepeal pikemaid samme küsida. Muidugi  peab ise väga täpselt piiri pidama, nii kui liiga palju korraga tahta, siis läheb ikka lihtsama vastupanu teed ja muudab sammud kiiremaks.

Ja kolmas mõttetera ongi rohkem lihtsalt... eesmärk vms, mitte otseselt treeningmeetod, aga see pärineb Bentilt, kelle juures me jälle üks päev trenne käisime vaatamas. Nimelt õpetas ta ühte tüdrukut oma islandi hobusega, kes pisut eest liiga raske või vastu suulist kippus olema - ja Bent ütles, et sellisel juhul peaks üritama selgusele jõuda, kust hobune kange on. Kui ratsmekontakt muutub jäigaks või raskeks, siis on kindlasti hobuses kuskil pinged - aga üldse mitte ei pruugi see tähendada, et tema SUUS midagi viga oleks (antud hobusel oli vist cavesson ka, kui ma ei eksi). Ühega enda hobustest on mul suur probleem see, et nii kui nõudmised veidi keerulisemaks lähevad, siis on hobune suust nagu pulk - ei sikuta küll ise otseselt, aga ajab lõuad jäigaks ja ühelegi ratsmemärguandele ma head pehmet vastust enam ei saa. Muidugi on kõikide sarnaste hobuste puhul hea ja lihtne ajada süü "kõva suu" kaela vms, aga tegelikult on pinged suure tõenäosusega kuskil mujal hobuse kehas ja kui selle oskaks üles leida, siis oleks ka suurem võimalus probleemi tõelise põhjusega tegeleda, mitte ratsmeid nätsutades üritada hobust "pehmeks" mudida. Ühesõnaga - kuigi ma päris täpselt veel ei tea, kuidas nende pingete asukohta leida :D, siis kavatsen vähemalt järgmised korrad alati MÕELDA sellele, millise piirkonnas see jäikus ühe või teise hobuse puhul minu arvates olla võiks.

Why ka ikka vaikselt edeneb - tasapisi, aga siiski. Viimased päevad on hästi kiired olnud, nii et mul on üldse oma hobuste jaoks veidi liiga väga aega olnud, aga üritan seda nüüd lähitulevikus parandada ja ehk saan varsti järgmistest edusammudest kirjutada. Aega on sellepärast vähe, et see märadega jändamine võtab ikka koleeeee kaua iga kord. Esialgu oli vb 3-4 mära päevas, nüüd viimased päevad on see arv umbes 10 hobuse võrra suurem olnud, nii et veidi hullumaja. Nende viimine-toomine ja siis vastavalt vajadusele toimetamine kulutab ikka omajagu tunde. Aga nüüd 29. juunist hakkavad esimesed järjest tiinuskontrolli tulema, nii et huvitavaks alles läheb. :)

Sunday, June 22, 2014

Kui ratsutamine üle viskab, siis käime kärutamas. :) Ponitäkk Jens on kaariku vedamise näol vist lõpuks ometi oma tõelise kutsumuse leidnud - video on tehtud eile ja tema elu esimene katsetus vankrit vedada leidis aset täpselt 3 päeva varem.


Üldse hakkab siin mingi rakendispordi suund ilmet võtma :P, päris mitmed hobused on juba tutvust teinud ohjamise ja vana rehvi järel vedamisega, lihtsalt suurte hobuste jaoks puudub meil hetkel vanker (aga see mure on juba lahendamisel, suur vanker läheb homme remonti), seega praeguseni sõidame vaid ponidega.

Iseenesest see on päris tore mõte, sest ikka sünnib vahel teiste sekka mõni veidi aeglaste tagajalgadega või lihtsalt loomu pärast ennast mitte väga edukalt kanda suutev hobune (enamasti on nad sealjuures ka üsna suured ja tugevad), ning sellist on koolisõiduprospektina üsna keeruline müüa. Samuti võivad mõned füüsilised puudused takistada ratsahobuseks, aga mitte veohobuseks saamist. Selle teemaga seoses on mind väga huvitama hakanud, et kui suur see koormuste vahe ikkagi erinevatel kehapiirkondadel on - sh lihased, liigesed, kõõlused, sidemed jms - sõltuvalt hobuse kasutusvaldkonnast. Kui keegi selle kohta mõnda põnevat allikat oskab soovitada, siis oleks väga teretulnud, ma kiirelt guugeldades midagi asjalikku veel ei leidnud. Loogilist mõtlemist kasutades võib muidugi juba mitmeid erinevusi välja tuua, aga usun, et keegi kuskil maailmas on vast kindlasti selle kohta midagi täpsemat ja konkreetsemat kirja pannud?

Why'ga sujub kenasti. Koplisse järgi minnes jalutab peaaegu alati vastu, aga selle viimase sammu ehk päris kätte saamisega peab ikka veidi aega mängima. Viisin ta täna talli vahele seisma natukeseks - sinna, kus me tavaliselt hobuseid valmis paneme. Seal oli tal natuke vähem eest ära liikumise ruumi ja lubas mind isegi täitsa hämmastavalt palju enda külgedele. Sain tasapisi katsuda ja puhastada kaela, turja, selga ja ka kõhualust, edasi ei hakanud seekord pressima.

Nöörpäitseid ma parasjagu ei leidnud, aga kuna hobune oli juba näpu otsas, siis mõtlesin, et mis seal ikka ja läksime tavaliste päitsetega maneeži (ja sellest ei tekkinud absoluutselt mingit probleemi, et ta oleks üritanud nt rohkem käest ära tõmmata vms). Maneežis proovisin samamoodi külgedele minna, nagu talli vahel - seal oli see veidi keerulisem, aga kohati lubas küll. Natuke aega lubas, siis taandas kiiresti sellisesse asendisse, et ma jälle tema ees seisaksin. Seega proovisin need jupid külje peal väga lühikesed teha ja piisavalt kiiresti ise tagasi tema "turvatsooni" ehk ettepoole astuda,  enne kui ta ebamugavust tundma hakkas.

Kordele liikumine läks juba hulga ladusamalt, kui eelmine kord - ta teadis juba hästi, mis ma tahan. Parema poolega ei ole mingit probleemi, vasakut pidi näitas ta veidi vastumeelsust ikkagi välja ja paar korda (kui ma ise oma kehakeelega piisavalt selgeid märguandeid ei andnud) proovis kordel otsa ümber pöörata ja teisele poole joosta. Aga kokkuvõttes ikkagi saime ka vasaku poolega ilusasti hakkama + mõlemat pidi tegime traavi ka mitu ringi. Muidu jooksis väga mõnusat rahulikku ja lõdvestatud traavi, aga vasakut pidi viskas paar galopispurti sisse. Ma ei saanudki aru, kas see oli seotud rohkem minuga või traktoriga, mis maneežiuste ees mässas (uksed olid lahti). Võib-olla siiski pigem minu ja tema vasaku poole foobiaga, kuna mingeid traktoreid, lehvivaid asju, kolle jms ta ei tundu üldse keskmisest hobusest rohkem kartvat.

Ahsoo, proovisin ta nina all natuke rohkem ka liikuda, kui aegluubis ja hästi ettevaatlikult. Kuna üldiselt mulle meeldib noorte hobustega enne selga minekut natuke käekõrval joosta (niimoodi, et mina jooksen sadula kõrval ja hoian ratsmeid käes), aga paljud kardavad esialgu seda, kui nende kõrval järsku jooksma hakata, siis tihtipeale enne jooksma hakkamist niisama hüplen natuke nende nina all, et nad mu sellise liikumisega harjuksid. Why puhul ei hakanud ma muidugi kohe hüplema, vaid lihtsalt kükitasin ja lükkasin ennast pikaks sirgu tagasi, aga niipea, kui see ei toimunud aegluubis, oli see tema jaoks küll hästikolehirmus. Puhises, astus mõned sammud tahapoole ja lükkas esijalad kangelt ette (selle asendi võtab ta alati, kui kardab), aga ära joosta siiski ei proovinud. Kordamööda teda rahustades ja kiites ning siis jälle veidi ennast rohkem liigutades jõudsime lõpuks selleni, et mitte küll otse tema nina all, aga paari meetri kaugusel võisin oma üles-alla nõksutamist rahulikult teha. Jälle sammuke edasi.

Kunagi, kui mul aega ja isu on, siis räägin kellegagi ratsutamisest ka. Aga see on natuke selline vana ja igav teema, et ma ei oska ikka pooltki nii palju kui tahaks ja blablabla. :)