Friday, August 28, 2015

Mõtlesin, kas kirjutada blogi teemal:
a) kui kole ja kohutav on koolisõidumaailm oma kõikide ratsutajate, kohtunike, ja muude tegelastega
b) kui rahulolematu ma endiselt olen oma ratsutamisoskust ja istakut puudutavate probleemide üle
c) kui vahvad ja tublid hobused mul on.

Tough choice, but C it is. :D Võib-olla olen lihtsalt rumal, aga üritan ikka kogu hobunduseteemat enda jaoks pigem toredate sündmuste ja tegevustega seostada, sest... positiivsed emotsioonid ja hea tagasiside oma hobustelt on põhjus, mille pärast üldse nendega tegeleda, eksole? Üritan seda meeles pidada, olgugi et ka mul on loomulikult kahju neist hobustest, kelle ratsanikel hoopis teistsugused eesmärgid ning vastuvõetamatud meetodid nendeni jõudmiseks.

Aga ma räägin beebidest seekord jälle. Neli 3-aastast ruuna anti mulle tegeleda; esimesel päeval hobustele koplisse järgi minnes õnnestus mul neist kätte saada üks. 25% ei ole vist päris hea tulemus. :D Hiljem muidugi vihjati ka, et see polnud päris juhuslik valik, et mulle 10st hobusest 3 kõige ebakindlamat/inimkartlikumat sattus - kuidagi on see siin juba kujunenud nii, et sellised hobused mulle antakse. Mul pole midagi selle vastu ka tegelikult, sest... minu kogemuste järgi just selliste hobustega kontakti leidmisel oled sa ühest hetkest alates järsku nende maailmanaba ja tugi ja turvaisik kõik üheskoos - ja kellele ei meeldiks see inimene hobuse jaoks olla? :)

Kutsusin P appi ja saime üheskoos neid kuhugi nurka blokeerides ühe hobuse veel kätte. Kuna selle jaoks läks tund ja natuke peale, siis me otsustasime ülejäänud kahest loobuda tol hetkel ja saime bossiga kokkuleppe, et nad hakkavad päeval söömas käima väikses tallis (kus on kaks suurt ühisboksi), nii et järgmine päev sain kitsastes põgenemisvõimaluseta tallitingimustes ülejäänud kahele ka päitsed pähe ja siis polnud neid enam raske kätte saada. Inimesest huvitatud on nad tegelikult kõik ja otsaesist lubasid juba algul enam-vähem sügada ka, aga kõrvade või kaela puutumine, samuti lihtsalt hobuse KÕRVAL seismine (ehk asjad, mida oleks vaja teha edukaks päitsete pähe panemiseks) olid välistatud.

Mis hobuste "püüdmist" puudutab, siis enne seda olin ma just väga rahul olnud oma selle suve edukusega - igapäevaselt olen ma käinud ju karjamaadelt sugumärasid talli toomas ja siis jälle tagasi viimas ning endagi suureks üllatuseks ei ole ma selle suve jooksul mitte ühtegi korda tühjade kätega karjamaalt tagasi tulnud. :P Varasemalt ikka mäletan, kuidas mõnda vana tarka varsaga mära (ilma varsata märad on miskipärast palju rohkem huvitatud inimesega suhtlemisest) käis viis erinevat inimest toomas, ja siis lõpuks läksime ikka kõik koos, et nad nööride-lintidega ühte karjamaanurka suruda, või mõnikord lasime võimalusel teised märad kõrvale karjamaale ja siis see üksik ei tahtnud üksik enam olla ning andis alla. Ei imesta ka, sest tallitulemine tähendab nende jaoks paremal juhul lihtsalt kiiret skännimist, aga halvemal juhul mitmepäevast boksivangistust piiratud kopliskäimise ajaga ja kes see ikka seda eelistaks vabalt sõpradega suurel karjamaal elamisele.

Aga nende märadega on natuke teisiti kui noorte hobustega - noored hobused on kartlikud, aga märad on lihtsalt väga targad ja iseteadlikud. Olen aru saanud, et nende puhul kehtib rohkem kui kellegi teise puhul see, et hobune peab sinu juurde tulema ja mitte vastupidi (kehtib siis nende teada-tuntud "raskestipüütavate" kohta; ülejäänutele võib muidugi samamoodi lihtsalt ligi kõndida ja päitsed pähe libistada). Niipea, kui see tark mära saab aru, et sul on plaan teda kinni püüda, siis on sinu võimalus selleks korraks läinud. :P Ma liigun tavaliselt alati temale kõige lähemal oleva teise hobuse suunas (ja loodan, et see teine hobune samasugune "põgenik" pole), sügan teda, söödan miskit nänni, mis kaasa võetud on, ja see meelitab tavaliselt kõrvalolijad ka kohale. Vähemalt siiani. Küllap varsti leidub mõni, kellega see meetod ka ei toimi.

Ja no teine asi on muidugi see - kehtib kõikide hobuste kohta - et millal iganes ma hobust karjamaalt tooma lähen, siis üritan teha kõik selleks, et see talle pigem positiivselt meelde jääks kui negatiivselt. Palju kiitmist, sügamisi, head süüa ja seda kõike ka siis, kui tegemist on keerulise hobusega ja sa kulutasid just pool tundi tema kättesaamiseks ja sul on kiire ja sa oled närvis ja hobune ei kõnni korralikult käekõrval ja sada muud muret. Kui sa ühelgi neist sajast lased ennast mõjutada ja peale päitsete pähe saamist või nööri külge panemist oma pahameelt hobuse peal välja elama hakkad (ei jõua kokku lugeda, kui palju kordi ma sellist asja näinud olen), siis võid kindel olla, et järgmine kord on tema kättesaamine veel keerulisem.

Kaldusin vist sellest noorte hobuste teemast nüüd küll kõrvale, nagu ikka kipub juhtuma. Aga ega ma kokkuvõttes ei tahtnudki muud öelda, et nad on vahvad ja tublid. :P Esimesel päeval tuletasid nad mulle meelde, kuiiii väsitav selliste vähetegeletud hobustega alustamine on.... ning alates teisest päevast tuletavad nad mulle iga kord meelde, kui õppimisvõimelised ja kiire arenguga nad on.

2 nädalaga on saanud umbusklikest beebidest mõnusad taskuloomad, kes trügivad üksteisevõidu selle nimel, kes esimesena boksist välja trenni võetakse.
SEE on see, mille pärast mina hobustega tegelen.

Wednesday, August 19, 2015

Elu on olnud viimasel ajal väga keeruline ja samas ka tihedalt tegemisi täis (viimase kahe kuu jooksul on mul olnud täpselt üks vaba päev), mistõttu on ka blogimine päris unarusse jäänud. Kõigest ei jaksa ega oskagi tagantjärgi rääkida, aga midagi võiks ju hobustest ikkagi kirjutada.

Zynergie kohta ei leia ma piisavalt kiidusõnu, sest kuskil on tal mingi lambike põlema läinud - või äkki hoopis minul, kes teab? - igatahes on koostöö nende suvenädalate jooksul suure hüppe ülesmäge teinud ja esimest korda üle pika aja tunnen jälle, et kõik läheb täpselt õiges suunas. Zinyga on ju väiksest peale väike "pinge" peal olnud, sest tahtsin temaga jätta tegemata kõik need vead, mida Albatross välja kannatama pidi, ja oma kõikide aastate tarkused kokku võtma, et temast võimalikult tore hobune kasvaks. Ideaalid on toredad küll ning kuigi tema saduldamine läks hoolimata Ziny kärsitust iseloomust väga lihtsalt, siis edaspidi hiilis ikka ratsastuse (ja ka mõne muu) koha pealt sisse probleeme, mida ma oma pingutustest hoolimata vältida ei osanud. Aga nüüd äkki on need senised probleemid kuidagi iseenesest lahenema hakanud ja mul on temaga ratsutades superhäid hetki olnud.

Eelmine kord postitatud video annab hea ülevaate tema praegusest tasemest - tookord oli selline üsna keskmine trenn, veidi võib-olla sai kiirustades tehtud ja esimestes traavides pole päris nii palju stabiilsust kui mõnel paremal päeval. Tjah - mingist "tasemest" selles videos tundub muidugi naljakas rääkida, kuna muud me ju seal ei tee, kui ainult kolme allüüri mõlemas suunas, aga just liikumiste üldise kvaliteedi mõttes ongi minu meelest edasiminek toiminud. Natuke harjutame ka sääre eest astumist ja kontragaloppi, aga mitte veel videojäädvustuse tasemel. :P

Galopis on vist kõige suurem edasiminek - ma tõesti ei tea, mis juhtus, aga ühel päeval Z otsustas, et ta suudab nüüdsest ennast galopis ilma probleemideta tasakaalustada ja kanda, vajadusel 10 meetriseid volte teha ja nagu öeldud, isegi kontragalopi võtsime käsile. 3-aastasena kordel oli tal kohutaaaaav galopp - kiirustav, erutumise tõttu (ta läks alati kordel kiiremaid allüüre tehes väga erksasse meeleseisundisse) ilma korraliku taktita, seljast nõgus jne. 4-selt sadulas galoppi tehes sai rütmi heaks ja tempo veidi rohkem kontrolli alla, aga siiski kippusid sammud kiiremaks ning Ziny pingesse ja kõveraks minema. Ja siis nüüd järsku jookseb ta ilusasti enda alla, rahulikus tempos ja hea rütmiga galoppi, mida on võimalik väikeste sammude kaupa ka kokku võtta ja edasi sõita ning täitsa arvestatava suurusega pöördeid/volte teha. Väga mõnus! :)


Traavis on suurim edasiminek ka vist see, et tempo on paremini kontrolli all. Nüüd julgen juba vahepeal häästi ettevaatlikult talt samme pikemaks küsida ja kohati täitsa reageerib - eelmine suvi pidin suuremas osas trennidest tegelema sellega, et ta rahulikuks saada ning kuigi ta tegelikult oleks juba tol ajal kindlasti rohkem erinevaid "ülesandeid" trennis tahtnud ehk nt sammupikkuse ja tempomuutuseid, siis edasi sõitmine viis peaaegu alati kiirustamise ja kramplikuseni, nii et tol ajal ma sellega väga palju ei töötanud.
Samuti on vasaku ja parema poole erinevus oluliselt vähenenud - alguses oli suunamuutust tehes selline tunne, nagu oleks uue hobuse selga istunud, sest liikumine oli teises suunas hoopis teistsugune + loomulikult oli raskem painutada jms, siis nüüd on mõlemad pooled ühtlustuma hakanud. Jaa, endiselt ta vahel "unustab", et vasakut pidi on ka võimalik ennast korrektselt asetada, aga see vajab korraks meeldetuletamist ja siis toimib jälle, nii et... tundub, et see polegi talle füüsiliselt nii väga raske, aga ilmselt on tal ka automaatsed harjumused keha kasutamise mõttes üsna sügavale sisse süübinud ja läheb aega, enne kui neist päris lahti saab.

Samm.. noh, samm on ja jääb ilmselt alati kõige keerulisemaks. Kui ta mul käekõrval kõnnib, siis on suuteline ilusat ja pikka sammu tegema, aga seljast hakkab tal see pea ja kael väga lihtsalt üles-alla kõikuma (nii ratsmekontaktiga kui ilma, ning nii kiirema kui aeglasema tempo juures), ja võtab sammupikkust ka lühemaks muidugi kohe. Hetkel ma väga sellega midagi pihta hakata ei oska, aga... äkki see laheneb ka üks hetk iseenesest? Haha, mul on üsna asjalikud plaanid hobuse treeningu koha pealt eksole, ootan ja vaatan, kas asi hakkab toimima ilma minu sekkumiseta. :P Aga no - ausõna, paljud mured lahenevadki iseenesest ilma konkreetselt probleemiga tegelemata, kui lihtsalt õiges suunas ja rahulikult püüda hobust edasi treenida.

Hobusega võrreldes  palju enam probleeme on mul muidugi iseendaga, nagu ikka - ja need on ka need, millest on keerulisem lahti saada. Aga et mitte postitust 10 lk pikkuseks venitada, siis ma neist detailselt praegu kirjutama ei hakka. Video on igatahes superhea asi analüüsimiseks ja õppimiseks, nii et võtsin eesmärgiks nüüdsest kindlasti püüda kedagi tihedamini enda trenne filmima meelitada. 5 minutist korraga juba piisab täiesti, et mingi ülevaade saada ja uued põhilised eesmärgid paika panna, millega esmajoones tegeleda vaja on.


AGA... nagu ma mainisin, siis elu on keeruline ja otseloomulikult ei saa kogu see asi nii lilleline olla nagu äsja kirjeldatud. Kuigi otsus Ziny müümise või mittemüümise kohta sai praegu edasilükatud ja sellega ajutiselt üks väääga raske kivi südamelt ära veeratud, siis nüüd hakkas Z lonkama. Teatud põhjustel on mul selle lonke osas ausalt öeldes veidi halb eelaimdus (võib olla seotud ka asjaoluga, et mul on Eestis krooniliselt lonkav Albatross ja olen üsna tundlik selle teema suhtes), aga loomulikult loodan, et ta sai lihtsalt mõnelt koplikaaslaselt nätaka või on jala välja väänanud vms. Homme ilmselt vaatan, kuidas olukord on, ja kui endiselt lonkab, siis peab kuskilt otsast proovima hakata põhjust välja selgitama, sest niisama jalga vaadates-katsudes pole miskit aru saada.

Muid hobuseid on mul ka natuke sõita, nagu ikka... nende seas seekord ka Ziny issi, kes jälle Firfodis tagasi on. Kunagi aastaid tagasi sõitsin temaga ja ei saanud üldse hästi hakkama, sest peale on mul kogu aeg isu olnud uuesti proovida, sest oma arust ma ratsutan ikka natuke paremini nüüd kui... ca 4 aastat tagasi? Ja no tuleb välja küll paremini. :) Ta on ka hästi energilise olekuga ja seetõttu kipub käes veidi minu maitsele tihtipeale liiga raskeks minema, aga sellega siis kõige rohkem tegelemegi. Pean harjutama ALATI esimese märguande istakuga tegema ja alles siis ratset kasutama ning mitte langema mingisse tirimisvõitluse lõksu, kuigi kui hobune lihtsalt suure sammuga edasi vuhib, siis on see vahel küllaltki suur väljakutse. Aga parematel hetkedel on muidugi supertunne, galopiküljendused on mu lemmikharjutus temaga, sest... kui need hobusele nii lihtsad on, siis tekib endalgi tunne nagu oskaks midagi. :D Üldiselt on ta ikkagi vahva ja tublisti käitunud ka, hoolimata sellest, et hetkel käib veel tihe paaritushooaeg ja trennidega vaheldumisi tegeleb ta ka selle tööga igal nädalal 3-4 korda.

Lisaks ratsutamisele teen natuke maatööd ka, ja selle jaoks on mulle seekord GP hobune eraldatud. :D Privileeg missugune. Tegelikult on tegemist meie talli täkuga, kelle võistluskarjäär tänu Taani teada-tuntud skandaalsetele ratsasportlaste "heale tööle" läbi on, aga... me mõtlesime, et maatöö võiks talle kasulik olla. Kuna tal kogu tugielundkond nagu füüsiliselt peaks töötama ja probleemiks on närvikahjustus, siis... tasub võib-olla proovida? On ju küll ja veel mingi õnnetuse tagajärjel osaliselt halvatud inimesi, kes pika füsioteraapia ja harjutamise tagajärjel hämmastavaid edusamme teevad, nii et teoorias võiks see ka hobustega toimida. Ja noh, ega me just nullist ei alusta enam, täkk suudab ilma probleemideta kõigis kolmes allüüris liikuda, lihtsalt teatud spetsiifilisi liigutusi tehes ei ole tagajalad nii hästi kordineeritud kui tervel hobusel. Mul on juba igasuguseid kavaletiharjutusi ja muid mõtteid peas ja kuigi ega tegelikult suurt midagi loota ei tohi, siis... katsetada võib ju ikka. Ja no pealegi oskab ta käekõrval imehästi piafeed teha, nii et kui muud kasu pole, siis ma vähemalt saan seda nautida ja kujutada ette, kuidas minu hobused ka seda tulevikus oskama hakkavad. :D

Mul oli küll idee koolisõidumaailma ja meistrivõistluste jms teemal ka midagi kirjutada, kuna see tundub nii ääretult populaarne hetkel olevat, aga... ei viitsi rohkem hetkel kirjutada ja ega mul võib-olla midagi uut ja huvitavat selle äraleierdatud teema kohta öelda olekski. Või siis mõtlen veel natuke ja kirjutan hiljem. Korralikelt koolisõidufännidelt ma saaks nagunii peapesu selle eest, et ma eelmine nädal Aachenist läbi sõitsin ilma meistrikatele jalga tõstmata :D, aga ma usun, et FEI-tv pakkus oluliselt asjalikumat pilti olukorrast kui kohapeal kilomeetri kauguselt binokliga koolisõiduplatsi otsides (sest pildi järgi tundusid pealtvaatajad areenist umbes täpselt nii kaugel olevat). Ega ma õige fänn pole nii või teisiti, sest võistluskoolisõidu eesmärgid, hindamised, treeningmeetodid ja muu asjaajamine lähevad endiselt ikka kohati väga suure ringiga minu arusaamistest mööda. Mis ei tähenda muidugi, et ma häid ratsutajaid või hobuseid ei tunnustaks - mul on väga hea meel näha, et neid ikka leidub ka mustade lammaste kõrval. :)

Thursday, August 6, 2015

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, mis siis veel videost rääkida, eksole? Ehk siis ma ei hakka siia hetkel romaani kirjutama, võib-olla järgmine kord teen väikse tagasivaate.

Tubli Ziny, kes on selle aasta aasta jooksul kokku peaaegu kolm nädalat trenni teinud:


Thursday, July 16, 2015

Flyinge

Viimastest nädalatest mul laiemale lugejaskonnale mingit hullupööra huvitavat kokkuvõtet teha ei ole, sest olen selle aja veetnud Flyinge breeding stationis ja otseselt ratsutamisega või hobustega treenimise mõttes eriti kokku puutunud ei ole. Endale mulle muidugi on need nädalad huvitavad ja superkasulikud olnud, olen kindlasti tuleviku tarbeks palju teadmisi juurde saanud ja kogemus jälle omaette.

Pealelõunane ravimiring

Heh, nende süstimistega kusjuures on väga naljakas lugu - hobused tajuvad inimesi kohati ikka paremini vist kui me arvame. Kui ma lähen hobust boksist välja võtma, siis ootavad nad rõõmsalt ukse ees vastas; kui ma lähen hobust süstima (ja süstal ei ole mitte käes, vaid taskusse peidetud), siis keeravad nad tihtipeale minu poole oma taguotsa ja meelsamini ei lasekski endale päitseidki pähe panna. Mille järgi nad aru saavad, mis mul plaanis on? - pole õrna aimugi. Aga üldiselt ma pean neid kiitma, sest selle lugematu hulga hobuste seas, kes siit viimaste nädalatega läbi on käinud, pole mitte ühtegi olnud, kes süstimisest mingi draama teeks. Jah, mõnele ei meeldi, aga siis nad tõmbavad omal kaela jäigaks, võib-olla siplevad natuke, ja see on kõik. Ning mõned neist saavad siin veedetud aja jooksul ikka PALJU süste. Nii et kust need hullumeelsed hobud tulevad, kes veterinaari või süstalt nähes mööda boksiseina lakke ronivad - ma ei kujuta ette, ju seal on ikka inimeste poolt kunagi millegagi üle pingutatud (ja noh, muidugi alati leidub erandeid, kes... ongi väheke imelikena sündinud :D).

Flyinge iseenesest on muidugi täitsa erakordne koht, sest noh... siitkandist on raske leida inimest, kes hobustega ei tegele. Sõiduplatsid, krossirajad, galopirada, 4 maneeži, ca 10 talli, ja kõik teeääred muudkui kopleid ja hobuseid täis. Praegu on siin tegelikult isegi üsna rahulik, kuna õpilased, kes siin kõike hobustega seonduvat õppimas käivad, on ju samamoodi suvevaheajale läinud. Igal nädalavahetusel on siiski erinevad üritused: oli araabia hobuste näitus, oli rahvusvaheline voltižeerimisevõistlus (mida ma endagi imestuseks täitsa vaadata viitsisin natuke, sest ma polegi varem näinud voltižeerimist kõrgemal tasemel kui nende paari eesti ratsakooli laste etteaste kunagi Horse Show'l); nüüd see nädalavahetus on kolmevõistlus, mille krossitakistused näevad ikka päris hirmuäratavad välja - aga kuna ma homme juba lahkun, siis õnnestus mul sellest võistlusest ainult esimest osa ehk koolisõitu veidi jälgida. Peab tunnistama, et ma olen tegelikult viimasel ajal igasuguste võistluste suhtes kuidagi... ükskõikseks muutunud. Isegi sellel ei ole viitsinud eriti silma peal hoida, mis suures koolisõidumaailmas toimub, sest noh... olen vist rohkem huvitatud sellest, kuidas mul enda hobustega kulgeb? Siiski, siiski, kui midagi huvitavat ära märkida, siis Adrenalin pääses see aasta Verdenisse taanlasi 6-aastaste klassis esindama, nii et siis vähemalt tean, kellele pöialt hoida. :)

Mina olen suurema osa ajast siin sugumärade, beebivarssade ja täkkude seltsis veetnud. Natukene paneb imestama küll, kui mõni harrastushobuseomanik ca 10 tonni selle alla paneb, et oma 25-aastasest keskpärasest märast Totilase varssa saada (ebaõnnestunult, sest mära on vana ja pole ammu poeginud), aga noh - klient on ju kuningas, mis seal ikka. Kui mul hullumeelselt palju raha oleks, siis võib-olla teeksin samasuguseid otsuseid.

Albatrossil läheb kuuldatavasti suurepäraselt, saab oma väikse poistekarjaga ülihästi läbi ja pidi väga eeskujulikult väikseid jõmpsikaid kantseldama. Nagu ikka - veidi kurb, et ta minust jälle nii kaugel elab - aga tean, et ta on kõige paremates kätes ja kui A on õnnelik, siis olen ma ka igati rahul.

Albsu uus pere :)
Ja homme saab jälle väikse Ziny nägu näha, kui ma üle 6 kuu tema koplisse ilmun - teda teades olen ma 100% kindel, et ta tunneb mu ära ja on rõõmus, et lõpuks ometi keegi temaga jälle tegeleb vahelduseks. Olen väga kahevahel, mida temaga nüüd edasi teha, aga eks järgnevate kuude jooksul peaks see ka vaikselt selguma - või noh, ma pean lihtsalt otsusele jõudma. Keegi ei ole huvitatud ühe koolisõidusuunalise mära rentimisest (ratsutamiseks või nt aretuseks) mõneks ajaks, et ma ta Eesti tuua saaks ja mul kauem lõplikuks otsuseks aega oleks? :P Ta on energiline ja elav, samas ratsutamiseks igati ohutu, käigud on üle harju keskmise, ja sugupuu ka asjalik - ainuke miinus (minu jaoks) on see, et ta kõrgusesse kasvamise veidi varem järgi jättis, kui plaanitud oli.

Loodan igatahes Zinyga nüüd natuke toredalt aega veeta ja ehk saab seekord veidi trenni ka teha, talvel rikkus mu järjekordne rangluutrauma selle plaani ära ju. Ja siis selgub, mis edasi saab - võib juhtuda, et mul tuleb isegi täitsa uut ja põnevat blogimismaterjali ühel hetkel, kui mõni plaan teoks saab. Plaanidel on samas komme muutuda, nii et... you never know. :)

Friday, June 19, 2015

Minul on igatahes väga põnev suve algus olnud ja tõenäoliselt jätkub põnevalt ka edaspidi, kuigi kõik plaanid pole veel selged. See pole küll otseselt hobustega seotud (kaudselt küll ja üsna palju), aga sain lõpuks oma kooli lõpetatud peale 6 pikka aastat! Nii et järgmine aasta saan Albatrossi vaktsiini oma allkirja ja templiga passi kanda - see peaks ju olema küll 6 aastat ajakulu väärt, eksju. ;)

Albatrossiga midagi põnevat väga ei ole ette võtnud, aga tegelemist ta on viimasel ajal täie rinnaga nautinud ja jep - lisaks koplis vastutulemisele on mu maailmaparim hobune mõned korrad minu tervituseks lausa paar sõna lausunud. Poleks iial uskunud, et A nii suhtlejaks kunagi hakkab. Igatahes - usun, et Kurtnas oli tal praeguseni täitsa tore elu ja mitmeid sõpru, aga iga asi saab ükskord otsa ja erinevatel põhjustel võtsime me nüüd ette ühe kolimise pisemasse talli.

Transportimise pärast olin taaskord pärispäris mures nagu ikka, aga kuna me viimastel aegadel oleme siin seda treikuasja natuke harjutanud ja A on ju imetubli, siis läks reisimine kenasti. Treilerisse sisse jalutas väga tublisti, aga kuna ta on lihtsalt niiii suure kerega, siis esimesed kaks korda, kui ta rinnaga päris esipuu vastu ei läinud, jäi tagumik ikka 10 cm liiga kaugele välja ja mingit tagant surkimist (välja arvatud väike märguanne lohakile jäänud jala järgi tõmbamise eesmärgil) A ei kannata. Aga polnud probleemi - tagurdasime välja, läksime uuesti ja kolmandal korral siis vaatasin, et  saan ka tagumise puu kinni mahutatud. Eks temaga nii olegi - kas saame paari minutiga hakkama või ei saa üldse mitte. :) Seekord siis esimene variant õnneks.

Uues kodus on ta nüüd täitsa poistekambas, pisikeste täkuhakatistega koos ja saavad hästi hakkama. Üks täiskasvanud ruun, kellele A nii väga esialgu ei meeldinud, läks praegu mõneks ajaks teise koplisse,  seega hetkel on rahu majas ja eks näis, keda ja millal nende väiksesse karja uuesti juurde lisatakse. Üldiselt on ta superhüper rahulik olnud peale tallivahetust (esialgu tundus korraks isegi liiiiiga rahulik, aga oletan, et oli lihtsalt veidi väsinud), uue talli ümbruses ringi kolades kohati puristas, aga midagi tegelikult ei kartnud ja on igati mõistlikult käitunud. K teeb jooksvalt kogu aeg väikest fotoreportaaži ka mulle, kui ma ise eemal olen, nii et tuju on hea ja süda rahul - usun et tema eest hoolitsetakse väga hästi. :)

Pildid on jällegi Kersti tehtud: esimene Kurtnas ja teine juba uues kodus.



Ratsutamistrenni olen ka peaaegu igapäevaselt saanud ja no ei jõua ära hõisata, kui vahva see on. Tunnen, kuidas uute hobustega on jõudnud juba mingi kontakt tekkida, tekib omavaheline arusaamine ja harjutused sujuvad iga korraga järjest paremini. Täitsa uskumatu, et nt õlad sees ja traversit on ka võimalik nii teha, et sa ei mõtle enam sajale erinevale asjale, millise käe ja millise jalaga sa kuskilt nüüd sudima pead, vaid reaalselt nagu... keerad enda keha lihtsalt nii nagu sa ise tahaks rajal edasi liikuda ja hobune sätibki ennast sinu järgi õigesse asendisse. Minu jaoks väga uus tunne - olen seda kogenud küll lihtsamate asjadega nagu keeramine/pööramine, edasisõitmine/kokkuvõtmine, aga enne kui ise proovinud polnud, tundus ikka natuke võimatu, et ka raskemaid harjutusi sooritades see võimalik saaks olla. ;) Vasakut pidi travers on endiselt ja alati kõige keerulisem osa, aga praeguseks on endal juba naaatuke lihtsam seal seljas ennast paigutada ja vasak jalg säilitab ka siiski mingi reaktsioonivõime, mitte ei jää kasutult ripnema hobuse küljest eemal. Veidi liigne välimisele istmikuluule toetumine on nende traversite juures siiski endiselt põhiline viga ja nõuab rohkem aega, et ma seda parandada suudaks - aga algust ja praegust võrreldes tunnen küll suurt edasiminekut.

Samuti oli ülilahe kogemus üks päev galoppi sõites - minu kahest põhilisest "õppehobusest" nooremal on üsna suur galopp ja selle kokkuvõtmine on tema jaoks (vähemalt minuga sadulas) üsna keeruline olnud. Seega galopi koondamine on senini välja näinud niimoodi:
- annan säärtega veidi impulssi juurde
- selle peale läheb hobune hoogsamalt edasi või teeb sammu pikemaks
- hetk hiljem teen mina poolpeatuse, andes märku, et ma ei tahtnud sammu pikemaks, vaid rohkem enda alla lihtsalt
- kordan poolpeatust paar korda, kuni saan selle ennist tekitatud energia kontrolli alla
- naudin neid paari fuleed, mis ta veidi koondatumalt jookseb, enne kui jälle liiga ära vajub ja kogu asja algusest peale jälle kordama peab.
Aga nüüd viimane kord äkitselt oli nii, et istusin ise võimalikult sügavalt sadulas, andsin säärtega kergelt märku ja tadaa - tekitatud impulss läks otsemaid vaid tagajalgadesse, mis tuntavalt rohkem raskust sel hetkel kanda võtsid ja eest jäi hobune ülikergeks ning tegi ennast kõrgemaks. Superlahe tunne! :) Võttis küll kümneid või sadu kordusi mitmete trennide jooksul, et talle arusaadavaks teha, mida ma soovin, aga viis tulemuseni.

Vanema ja kogenumad ruunaga olen palju jalavahetusi harjutanud ja seda maailma olen ka nüüd nende nädalate jooksul hoopis teistmoodi vaatama hakanud. Kui esialgu oli eesmärgiks saada puhas jalavahetus õigeaegselt minu märguande peale (mitte hiljem), siis praeguseks on juba kümme uut ja väiksemat detaili nende jalavahetuste juures, mida silmas pean pidama ja mida paremaks veel saada võiks:
- et hobune oleks enne ja peale jalavahetust ilusasti sirge - mul kipub kas jalavahetust ennetades või peale seda ühele või teisele poole sirgest liinist vajuma
- et galopp enne ja peale jalavahetust oleks koondatud, aga endiselt aktiivne (mitte aeglane!)
- et jalavahetuse fulee oleks sama pikk teiste galopifuleedega - ei tohi jalavahetuse ajal mingit lühemat sammu teha, aga ka mitte suure hooga edasi hüpata
- et hobune jääks pehmeks ja ümaraks - no see on iseenesest nagu suht basic, aga see ruun kipub kergesti ennast veidi pingesse tõmbama ja võib raskemates kohtades üle ratsme tikkuda
- jalavahetus peab toimuma minu märguandest JÄRGMISEL fuleel, mitte samal. Jah, enamasti on jalavahetustel probleemiks pigem hiljaks jäämine, aga mul kipub hobune üsna entusiastlikuks minema ja ise neid mingil hetkel pakkuma hakkama. Nüüd olen selle küll enam-vähem kontrolli alla saanud, et kui ma konkreetselt palun ühest jalast galoppi jätkata, siis ta päris isehakatuslikult ei tee vahetust, aga seda on küll veel ette juhtunud, et ta hulllllult tahaks teha juba ja ma siis ühel hetkel nö lõpetan nt vasakust jalast galopi sõitmise ja selle peale juba tema vahetab oma jalgu samal ajal, kui mina alles enda istakut ja märguandeid vahetan. See oli alguses väga hea tunne - no täpselt seesama, et piisab ainult mõtlemisest ja hobune juba reageerib, aga tegelikult nende jalavahetustega peaks koolisõiduhobune (takistussõitjatega veidi teine lugu ilmselt) ikka konkreetse märguande ära ootama korralikult ja alles peale seda jalavahetuse sooritama - sest kuidas muidu oleks võimalik tulevikus jalavahetuste seeriaid sooritada.
Nii et korraks lihtsaks muutunud harjutusest on kiiresti jälle saanud palju tähelepanu ja keskendumist nõudev asi.

Need galopp-samm üleminekud on aga ikkagi see koht, millega ma päääris rahul veel ei saa olla. Kui ma ilusasti ette valmistan hobust, siis ta keskendub küll ja vastab hästi - aga ikka peaaegu iga kord on selline tunne, et midagi jäi natuke sellest päris ÕIGEST siiski puudu. Kas teeb sammule ülemineku liiga järsult, nii et esimestes sammudes ei ole üldse impulssi; või kui ma niiii konkreetselt ei tee märguannet, siis tuleb ikka üksik traavisamm vahele; või on liikumise osa täitsa ok, aga hea ja ühtlane kontakt kaob eest ära; või jääb õlast välja vajuma sammus, sest ma veidi liigse ülepainutusega üritan teda "ümarana" hoida - mis on tegelikult probleemist kõrvale hiilimine. Ju ma ikkagi ise mingil hetkel annan segaseid märguandeid - hobused reageerivad väga hästi istakumuutustele ja mul on tunne, et ehk mu istak pole veel selliste rohkem tähelepanu nõudvate harjutuste juures piisavalt stabiilne ja teeb asja hobuse jaoks segasemaks.

Beebimära läks puhkama.
Beebiruun on olnud hästitubli, teeme lahtiselt veidi sammu-traavi-galoppi ja läheb ka kohe puhkama.
Beebitäkk ehk Napsik on teinud trenni paar korda nädalas - viimane kord hüppasime veidi ja ülivahva oli. :) Mõned eksimused nagu noorel hobusel (ja minu tasemel takistussõitjal, kes tegelikult vb ei peaks nii noortega hüppama :D) ikka, aga igati aus ja püüdlik ja seljas on supermõnus tunne. Kui samm tuleb sinna, kuhu ma eeldan, siis ka suurema hüppe korral, kus turi tõesti tõuseb kõrgele ja tõukes on palju jõudu, tundis isegi minusugune harrastaja ennast seal seljas mugavalt ja tasakaalus olevat, polnud mingit sadulast lahtiviskamist ega midagi. Väga tore kogemus. Ainult Quicky ja Napsikuga olen ma ennast hüpates nii hästi tundnud (ja need mõlemad hobused kusjuures on ju sadulas väga vähe hüpanud - ju see "hea tunne" on ikka suuresti geneetilise taustaga neil).
Ja Vicky, kes kaskadööridele saadeti, on vist peale paari nädalat regulaarset pukitamist ka enam-vähem ratsutamiskõlblikuks muutunud. :) Mul pole muud kui hea meel, et mõned inimesed suudavad ka sellised hobused raskest perioodist läbi vedada, ja usun endiselt, et ta ei jää igavesti mingiks rodeopulliks, vaid mõistus jõuab üks päev koju (kui ta piisavalt harjunud on ratsanikuga) ja edasi on jälle ehk lihtsam. :)

Nii palju hobustest. Mina reisin kohe jälle Eestist ära, alustan seekord Rootsimaast ja eks siis näis, kuhu teed edasi viivad. Küllap blogin ikka, kui mul midagi asjalikku kirjutada on.

Friday, June 5, 2015

Et kogu ring täis saaks, siis nüüd see postitus tuleb neist "poole kohaga" hobustest, keda eelmine kord mainisin - ainult et nad on praeguseks juba täitsa täiskohaga. ;)

Nimelt leidsin omale mõni aeg tagasi mitte väga kaugel kodust võimaluse lisaks noorukitele natuke ratsutada ja trenni saada pisut (või noh - tegelikult üsna palju) suuremate kogemustega hobustega - ja mul on selle üle niiii hea meel. See motivatsioonipuudus, mis mind vahepeal päris tugevasti tabas, on praeguseks jälle peitu pugenud, ja väga ootan igapäevaseid talliskäimisi. Ja noh - seetõttu on mul lõpuks ometi ka midagi huvitavamat analüüsida, kui tavaliseks kujunenud "hakkas natuke lõdvestuma", "peaaegu painutab juba vasakule poole ka" ja "on täitsa võimalik juba ühtlast ratsmekontakti säilitada". Et mitte vale muljet jätta, siis mulle endiselt väga meeldib noorte hobustega tegeleda, aga selleks, et mul nendega oleks mingist punktist kergem edasi liikuda, peab ise ka ikkagi kuskilt otsast edasi arenema.

Aga kui nüüd konkreetsemalt midagi kirja panna, siis...

Palju oleme harjutanud külgliikumisi - natuke sääre eest astumisi ja hästi palju palju õlad sees, traversi, küljendamise harjutusi. Positiivne on see, et üldjoontes on need harjutused kõikide hobustega välja tulnud (kuigi palju on muidugi lihvimist vaja) - ehk ma annan neile ilmselt enam-vähem õigeid märguandeid ja hobused saavad minust aru küll. Teisest küljest aga tunnen, KUI palju lihtsam on mul selliste hobustega neid harjutusi sooritada võrreldes nende mõnedega, kellele ma ise vaikselt olen külgliikumiste algeid õpetanud. Minul pikemat aega sõita olnud hobused on ikka sääre eest astumist ja õlad sees liikumist, mõningal määral ka traversit harjutanud ja teinud küll, aga praegu tuleb mulle uuesti meelde, et nendega oli iga selline sooritus ikka suur pusimine ja pidin alati üsna palju vaeva nägema, et see üks pikk sirge korralikult õige painde, hoiakuga ja õiges jäljes läbi sõita. Nii et arenguruumi selles osas on väga palju ja loodan, et kui endale veidi parema tunnetuse kätte saan nende sooritamisel, siis õnnestuks mul edaspidi äkki ka uutele hobustele selliseid asju paremini selgeks teha.

Aga kui see nüüd kõrvale jätta, et ÜLDJOONTES saame harjutustega hakkama, siis tegelikult pisiasju ja -vigu tuleb ikka väga palju välja. Esiteks avastasin, et külgliikumistel on ikka ülimalt lihtne ennast kehast kõveraks ajada, ja kui ma varem olen palju oma isehakanud vasaku käega hädas olnud, siis nüüd tundub suurem probleem hoopis puusast all pool olevat. Ehk - kui ma paremale poole hobust painutan (ükskõik, kas õlad sees või traversit tehes), siis suudan ennast enam-vähem paigas hoida, aga vasakut pidi sõites lükkan KOGU aeg kogu keharaskuse välimisele ehk paremale istmikupoolele ja vasak kehapool nö "vajub kokku". See omakorda toob kaasa selle, et ma ei suuda vasakut säärt ka enam normaalselt kasutada, see tõmbub mingisse imelikku asendisse suunaga ülespoole ja no tundub füüsiliselt lihtsalt võimatu seda jalga uuesti pikaks sirutada ja õigesse kohta vastu hobuse külge viia. Kuna kõik on ikka nõiaringis, siis loomulikult ei jää sellise segapudru juures ka need käed alati päris heasse asendisse - aga neid vähemalt olen suuteline korrigeerima, kui sellesse süvenen. Nii et väga keeruline, aga samal ajal väga huvitav ka; ja kuigi pool tundi (õnneks ikka väikeste pausidega vahepeal) suure liikumisega hobuse seljas täisistakut teha on minu jaoks hetkel ikka päris võhmale ajav (sest noh, 3-4 aastastega üldiselt täisistakut niimoodi pikkade juppide kaupa ei vuhi), siis üritan iga kord siiski oma viimased jõuvarud välja pigistada, sest niiiiiiii tahaks ju paremini osata ja peab praegu neid vahvaid trenne võimalikult ära kasutama.

Siis samm-galopp-samm üleminekud kuuluvad ka hetkel mu lemmikharjutuste hulka. Ok, samm-galopp ei ole mingi ülemõistuse keeruline asi ja seda on isegi minu hobused täitsa edukalt teinud (noh, praktiliselt kõik mõnda aega treeningus olnud ja galopitõstet jagavad hobused saavad enamasti sellega hakkama ju), kuigi, kuigi - ka seal on ikka kvaliteedi koha pealt üleminekul ja üleminekul suur vahe sees. Aga see teine osa ehk galopp-samm on mulle isiklikult alati peavalu tekitanud ja taaskord - õpetada hobune galopist ilma ühtegi traavisammu vahele tegemata sammu jääma ei ole sugugi võimatu, aga teha seda nii, et ta sealjuures esiotsale ei kukuks, igatpidi pehmeks ja lõdvestunuks jääks, SIRGE oleks ja esimesest sammust alates aktiivselt enda alla astuks - noh, see on minu jaoks küll peaaegu et raketiteadus juba. :D Selle harjutusega on praegu täpselt sama lugu mis eelkirjeldatutega - hobused saavad aru küll väga hästi, mida ma neilt nõuan (st neil ei ole kahtlust, et kas nad äkki peaks sammu asemel traavi jääma või hoopis koondgalopis nt jätkama), aga detailid vajavad veel kõvasti lihvimist ja selliseid üleminekuid, millega päris rahul olen, on vaid üksikuid ette tulnud.

Galopiga on see tore asi ka, et ma ju ei oska seal üldse istuda. :( Pole kunagi osanud ja kes teab, äkki ei hakkagi kunagi, aga... ma veel päris lootust ei kaota. Muidugi mulle on varem öeldud ka, et õlad peaks tahapoole jääma ja jalg paigal olema (säär kipub mul edasi-tagasi liikuma galopis), aga alles nüüd sain täpsemalt aru sellest, mis mind ennastki videosid vaadates kõige rohkem häirib ja millest need eelnimetatud probleemid tulevad - püüdes hobuse liikumisega kaasa minna, olen kere keskosast ikkagi kuidagi sült liiga ja no harrastan seal peaaegu et mingit kõhutantsu vahepeal :D tundub nii. Kõige kehvem on see, et mul on endal galopis alati väga mugav ja tore istuda, (erinevalt nt täisistakus traavides, kus valesti istudes on ikka vääääääga ebameeldivalt künklik tunne), nii et raske on a) endale meelde tuletada, et istaku peale mõelda; ja b) ainult tunnetamise abil aru saada, millal asi paremaks läheb. Nüüd kui ma olen rohkem selle peale mõelnud, üritanud ennast ülakehast sirgemaks lükata ja kere rohkem paigal hoida, siis arvake, mis juhtub - hobused jäävad galopist traavile. :P No ilmselgelt, sest... kui liikumisega kaasaminemine lõpetada ja hobuse galopirütmi blokeerida, siis ongi hobuse poolt õige vastus traavile jääda ju (mina püüan oma hobuseid nii õpetada ja paljud teised ka muidugi). Seega ma ei saa vist ikka päris täpselt pihta, mispidi see puus täpselt liikuma peab - sest kui liigutan, siis see on liigne, ja kui püüan rohkem paigal hoida, siis ei ole jällegi piisavalt kaasaminemist. Teeb küll natuke kurvaks kui 10 aasta ratsutamise peale pole õpinud galoppi sõitma, aga noh... jällegi - hetkel mul on vähemalt suur isu püüda seda pisikeste sammude kaupa parandada. Äkki õnnestub mõnevõrra?

Ühesõnaga olen oma ratsutamise juures (taas)avastanud mitmeid vigu ja probleeme, aga samas on trennides vahel ka superhäid hetki, millest jääb kohe kauaks hea tunne sisse. Ülejäänud aeg kulub siis selle hea tunde tagaotsimisele jälle - aga kui vähemalt tead, mida otsid, siis see on juba pool võitu ju!

Tuesday, May 26, 2015

Noored ja veel nooremad

Pidin ju teistest hobustest ja tegemistest ka kirjutama, eks.

Minu "põhiratsuks" on hetkel jäänud... vaevu 3-aastane täkuhakatis. :D Ehk siis väga tõsist trennitamist mul tegelikult viimasel ajal ilmselgelt olnud pole. Aga Ninety-Nine aka Napsik on igati tubli, käis oma testil ära (ja sai isegi litsentsi selleks aastaks - nii et leiab suvel igavuse peletamiseks äkki mõne märagi külla, kes teab), natuke puhkas ja nüüd käib niimoodi paar korda nädalas kergelt sadulas, olenevalt sellest, palju mul aega on.

Selline poiss ongi. Usun, et läheb veel jupi ilusamaks, kui suuremaks kasvab ja tublisti trenni teeb.
Kersti pilt
Esialgu mul käisid need tema varajasemad pukirallid ikka iga kord enne selgaronimist silme eest läbi, aga tegelikult on ta ratsutamise suhtes küll algusest peale üsna 100% taltsas olnud, nii et pole mingit probleemi peale 3-4 puhkepäeva hobune saduldada ja paarikümneks minutiks selga ronida, et kerge trenn teha. Kui ta alguses oli hästi kõver igatpidi ja suht kramplik liikumiselt, siis praeguseks on edasiminekut juba tublisti tunda. Galoppi oleme vähe teinud ja seal ikka tuleb ette igasugu vajumist, aga traaviga olen rahul - arvestades, et see on kindlasti ta kõige nõrgem allüür, siis võrreldes sellega, millega alustasime, on praegu juba täitsa ok.




 Fotograafideks olid jällegi Egle (esimesed 3) ja Kersti (viimane pilt).

Kui Ninety on igavesti tubli ja eeskujulik, siis tema eakaaslase Vickyga ei ole asjad sugugi nii libedalt läinud. :P Oma põlve lõhkumisest juba kirjutasin vist millalgi - ja see oli minu poolt muidugi rumal lootus, et asi paari päevaga juba korda sai. Loomulikult lendas mul seesama jalg poolteist nädalat hiljem pisut vale liigutust tehes samamoodi alt ära ning olin alguses tagasi, sama lombakas jälle. Isegi perearsti juurde vedasin ennast, et äkki saaks kuskil uurida, mis seal siis katki on, aga noh... niikaua kui mul midagi "tõsist" (tema sõnade järgi) viga ei ole, võin sellest vist ainult unistada. Päris sirgeks/kõveraks ei saa ma jalga endiselt, aga... üritan ettevaatlik olla ja loodan, et kannatada said sellised struktuurid, mis aja jooksul ise ennast siiski taastada suudavad.

Vicky seljast kõõlumast olen peale seda siiski üsna mitu korda veel hooga alla hüpanud (ok, tunnistan, et see pole võib-olla parim "ettevaatlikuse strateegia", et põlv kiiremini paraneks), sest talle mitte ei meeldi see turnimine. Tähendab, tegelikult sain üksinda tegeledes nii kaugele küll, et olin kõhuli seljas ja lasin tal mööda maneeži ringi jalutada - see oli tema jaoks okei, aga kuna ma üksinda päris selga ei julgenud minna (+ see tähendaks ratsmetega seljast susserdamist, millest ta nagunii superhästi veel aru ei saa), siis palusin endale kedagi appi teda hoidma. Nii pea kui ühest inimesest saab kaks, on Vickyl aga ajud krussis, võpatab iga puudutuse ja järsema liigutuse peale, nii et isegi kõhuli kõõlumine lõppes tihtipeale hobuse ehmatusega ja sellele järgneva kohalt minema hüppamise või püsti tõusmisega, ühe korra isegi istus pmst maha ja kukkus ise külili.

Kuna mina talle üksinda selga minna ei julge, samas ei taha mingit nõmedat kommet ka talle selgeks õpetada + ideaalis ma sooviks siiski oma jala ka jälle funktsioneerima üks hetk saada, mitte seda regulaarselt ära põrutada, siis saatsime Vicky veidikeseks ajaks kaskadööride juurde. Eks näis - võib-olla on ratsanik seljas tema jaoks hoopis turvalisem ja mugavam nähtus, kui pooleldi sadula küljes kõõluv jahukott, ja ei tulegi mingit suurt probleemi sellest sadulasse ronimisest. :)

Vicky on väga suur kasvu hobune ja nagu näha, läheb tal oma proportsioonide leidmisega veel päris pikalt aega. Päriselus ta tegelikult näeb natuke vähem naljakas juba välja. :D
Kurtnas oli mul veel Lord ka mõnda aega sõita, aga kuna nüüd hakkas 4-aastastel ka tõsisem treeningperiood pihta ja M arust (kes nendega vaikselt trennitamas ja hüppamas käib) on ka Lord kõige vahvam tüüp nende kambast :), siis nüüd sõidab nädala sees peamiselt tema. Nädalalõppudel olen veel mõne korra ise ka ratsutanud, aga ega väga palju aega polegi jäänud selleks.



Nii palju siis neist praeguseks. Paarist "poole kohaga" hobusest jäi veel tegelikult kirjutamata, aga äkki järgmine kord jõuan sellenigi.