Thursday, April 23, 2015

Kevadised tegemised ja "Enlightened Equitation"

Plaanin nüüd üks päev oma praeguses mitmekesises hobupargis väikse ringi fotokaga teha ja siis juba räägin neist lähemalt, piltidega ju põnevam.

Tänu ühele plahvatusaltile osale sellest hobupargist olin jälllle korraks tsipa vigane - noor mära ei olnud üks päev sadula küljes kõõlumise ideest väga vaimustatud ja kui tema võttis suuna kuhugi maneeži katuse poole, siis mina üritasin nelja kaarde vehkivate jalgade eest kaugemale külje peale hüpata, aga unustasin vist maandudes põlve kõverdada ja noh - ei ole väga meeldiv põlveliigest tagurpidi venitada, päris mitu päeva läheb selle nahka, et uuesti liikumisvõime taastada. :P Aga täna on juba täitsa hea, nii et ilmselt jäid olulised jupid põlves suuremalt jaolt siiski terveks.

Need selle aasta noored on üldiselt suht fruktid võrreldes varasematega. Peast ei ole segased, seega tulevikus ma usun, et nad on täitsa mõistlikud... aga alguse värk ilmselt. Iga aastaga on rohkem sporthobuse verd sees vist. :P Aga ei tea ka - järgmine aastakäik tundub jälle selline leebem, nii et pigem siiski juhuse asi.

Albatrossi puhul ma olin see kevad-talv pisut kahevahel, et kas ta mitte veidi liiga kõhn ei ole (kuigi ma saan aru küll, et talle on kasulik pigem saledapoolne olla), aga nüüd järsku on ta see kevad varakult suure osa talvekarvast ära visanud ning näeb väga kena ja viisakas välja, täpselt parajas mõõdus kah. Tahtsin üks päev koplis vaadata, kas ta traavis lonkab, aga seda oli üsna keeruline hinnata, sest kui ma tema ees jooksin, siis tüüp hakkas pukitades ühest aia äärest teise galopeerima. Nojah siis. :) Korraks tegi paar traavisammu, need tundusid okidoki. Aga täna sai Albs puuduva raua tagasi alla ja homme plaanin temaga midagi kindlasti ette võtta - pean veel natuke ajusid ragistama, mis see olla võiks ja kas on üldse mingi moodus temaga tegeleda ilma, et ta esimesed 15 minutit hullumeelsena mööda koplit/platsi/maneeži ringi ei kablutaks.

Raamatut loen ka vahelduseks, sain H. Moffetti "Enlightened equitation'i" kätte. Peale seda, kui mu kriitikameelt teiste raamatute põhjal vähe teravamaks tehti, pean tunnistama, et need pildid seal raamatus kuigi eeskujulikud ei ole, aga jutt ja sisu mulle siiani täitsa meeldib. Autor on suhteliselt skeptiline mitmete levinud treeningmeetodite ja -ideede suhtes, ja seda nii uuemate kui klassikaliste (midaiganes see tänapäeval veel tähendama peaks) suunitluste osas.

Nt üks mu lemmikosasid on jutt driving seat kohta. (Kas kellelgi on sellele väljendile mõni hea eestikeelne tõlge välja pakkuda?). Minu (ja nagu selgub, siis ka antud autori) arvamus selles osas on juba pikka aega olnud, et istmikuga ei ole võimalik hobust kuidagi rohkem või suuremalt liikuma panna. Säär on see, mis hobust edasi sõidab, ja istmik on see, mis liikumisega võimalikult pehmelt ja hobust takistamata kaasa peab minema. Kui sa üritad hobust edasi sõita sellega, et surud igal sammul oma taguotsa tugevamalt sadulasse (tuntud ka nt kui "sõida hobust puusaga edasi"), siis tegelikult aitab see hoopis edukalt hobuse liikumist peatada. Mida suuremalt hobune liigub, seda vabam peab ta selg selleks olema ja ilmselgelt oma ristluu sügavamalt sadulasse (ja seal all olevasse hobuse selga) lükkamine ei aita kuidagi hobuse selja tõstmisele kaasa.

Seejuures jah, muidugi ON võimalik hobust õpetama sellise istakumärguande peale edasi liikuma - sest kui iga kord lisada juurde tugev säär või stekk vms, siis seostab ta kogu seda komplekti üsna varsti edasiminekuga, aga füüsiliselt see ei ole kuskilt otsast loogiline lähenemine ja teeb hobuse jaoks väga keeruliseks ennast samal ajal aktiivse ja lõdvestatuna hoida. Olen seda teemat vist kunagi varem ka oma blogis lahanud ja arvan endiselt samamoodi. Tänapäeval, kus ligipääs igasugusele kirjandusele üsna lihtsalt olemas on, siis ma ei arva ka, et Müseleri "Ratsasport" (mis minu mäletamist mööda suhteliselt seda driving seat teooriat juurutab - vähemalt mina kunagi tõlgendasin seda küll nii, nüüd pole ammu uuesti lugenud) või mõni teine neist väga üksikutest eesti keelde tõlgitud teostest ühe ratsaniku piibel peaks olema, sest noh... seal ikka leidub üht-teist, mille üle vaielda võiks. ;) Aga Moffetti raamatut loen hetkel huviga edasi.

Sunday, April 12, 2015

Kõige vägevam jälle!

Ja Albatrossil on niiiii palju energiat ja mänguhimu, ma ei oska isegi sõnadega väljendada, kui väga see mulle head meelt teeb! Nii et siis jagan lihtsalt igas võimalikus kohas väga hoogsalt pilte ja (oma ning tema) rõõmu. :)


Saturday, April 11, 2015

Challenge accepted, ehk olen nüüd paar korda ratsutades maneežiukse pärani jätnud. :P Aega läheb küll veidi, aga enam-vähem on ta ikka suutnud mingil hetkel uuesti trennile pühenduma ja mind kuulama hakata. Kui päris ukse eest läbi sõita, siis muidugi piilub ikka välja, aga ega eesmärk ei olegi temast mingit automaatset sõiduvahendit vorpida, vaid lihtsalt õppida tasapisi keskendumisvõimet säilitama ka ebatavalisemates olukordades.

Aga trennid on muidu tip-top olnud. Täna oli nt galopis supervahva, sõitsime suurt ringi kokkupoole 10-meetriseks voldiks vahepeal (mis kuu aega tagasi oleks täiesti võimatu olnud). Kõige olulisem on see, et ta säilitaks voltidel korraliku painde - kui paine kaob, siis läheb koheselt igasugune tasakaal ka ära ja mära kukub traavile või kui ma väga intensiivselt teda edasi sõidan, siis jääb küll galopile, aga see on selline laperdav ja ilma igasuguse rütmita galopp. Ja noh, 10000x pidin endale meelde tuletama, et kui paine ära kaob voldil, siis ma EI TOHI seda käega parandama hakata - see ei aita mitte mingil moel edasi ja teeb teda pigem suust tuimemaks, kaelast kõveramaks ja kogu asi läheb rappa. Loomulikult talle on need väiksemad voldid keerulised ja ta ei reageeri alati säärele nii hästi kui võiks (st ei painuta ennast kehast), mistõttu on jube kiusatus kogu aeg käsi appi võtta, aga... kõige paremad, tasakaalus, ja aeglasemas tempos voldid sain justnimelt siis, kui otsisin võimalust talle veidi kauemaks korraga ratset järgi anda (st ma ei hoia kunagi märguandeid pikalt peal, aga sellistes keerulistes olukordades annan neid võib-olla liiga tihedalt, nii et lõdvestuse hetked/võimalused jäävad väga lühikeseks). Lõpus olid mõned voldid igatahes juba üsna asjalikud ja nendega töötamise tagajärjel avastasin ühel hetkel endalegi üllatuseks, et ka paremat pidi galopp oli ühtäkki nii pehmeks ja mõnusaks muutunud, mida varem vist olnud polegi.

Ühel toredal päeval, kui maneeži oli paar takistust jäetud, katsetasin isegi mõned hüpped teha. Oli veidi naljakas. Hobune ise oli mõistlik, aga mul oli VÄGA imelik seal seljas istuda ja ei suutnud kuidagi peale hüpet tasakaalus sadulasse jääda? Mära ei teinud üldse mingeid imehüppeid, aga... kas see tagumine ots jäi kuidagi kauaks kõrgele, või ma ei teagi milles asi (kedagi polnud kõrval vaatamas ka) - igatahes iga kord maandudes tõukas mind kuidagi väga sadulast välja veel, ükskõik kas üritasin kohe peale hüpet kiirelt tagasi istuda või kauemaks jalustele jääda. Muidugi ma olin oma koolisõidusadulaga, aga... ma olen selles samas sadulas paari teise hobusega ka kõrgemaid takistusi hüpanud ja ei mäleta küll sellist tunnet, nii et ei saa nagu sadula süüks ka ajada. Selline naljakas tunne oli, jah, mida ei oskagi hästi seletada ja mida ma pole isegi ühegi kitsehüpetega takistusi ületava hobuse seljas oma arust tundnud varem. Aga noh - kui mõtlesin hästihästi palju jalustele toetumisest, siis tasapisi harjusin ära ja viimasel paaril hüppel (ega me palju ei teinudki) ei kulunud enam viiskümmend aastat oma tasakaalu leidmisele. :P Aga kõrgemaks ma küllll ei julgenud panna, kuigi hobuse jaoks ei tundunud nende väikeste takistuste ületamine mingit pingutust nõudvat.

Nüüd mul ongi temaga veel ainult mõned trennid teha jäänud, sest kohe-kohe saabub ju lõpp mu kuue aasta pikkusele (kuigi sisaldas mõningaid vahepause) Tartu elule. Aga vahva mära oli küll, kellega tegeleda - kuigi mõningate baasasjade puudulikkuse tõttu midagi eriti keerulist me katsetada ei saanud, siis ikkagi oli ta mitmes mõttes palju vähem toores kui mu tavapärased noored hobused ja teatud harjutusi oli tänu sellele ikka väga mõnus treenida. Jällegi kogemuse/hobuse võrra rikkam ju! :)

Saturday, April 4, 2015

Võistlused

 EDIT: Lisasin lõppu lõbusa võistlusvideo.

 Teen siis kiire kokkuvõtte ka tänasest naljast nimega "koolisõiduvõistlus". :) Peale pikka kaalumist ja kahevahel olemist otsustasin Fairyga minna ühte lihtsat skeemi proovima - teadsin küll, et ega ta päris valmis pole, aga juba keskealise märana, kes pole vist? kunagi võistlemas käinud varem, tuleb talle kindlasti see kogemus kasuks; ja kes teab ka, millal mul (väga lahtiseid tulevikuplaane arvesse võttes) järgmine kord selline võimalus tuleb. Pealegi on ta viimaste nädalatega ikka väga suure hüppe oma arengus teinud ja päris asjalikuks kohati muutunud.



Idee järgi oleks võinud kahte skeemi sõita, aga kahjuks sammust galopile tõstmised ei kuulu veel mitte kuidagi meie oskuste pagasisse, nii et jäi üle see närune A5, mis on mu arust kõige ebameeldivam ja igavam A-skeem vist üldse, mida kunagi sõitnud olen. :P Väga lühike, vähe harjutusi, + vasakust jalast galopiosa koosneb täpselt ühest 20-meetrisest ringist, millest pool peaks olema venitatud sammudega. Ehk suht keeruline tegelikult, sest hästi vähe on aega kõige jaoks, sh üleminekute ettevalmistamine seal galopis jne. Aga see selleks...

Kui ma alguses kartsin ta ebapiisava ratsastuse üle, siis see tegelikult ei kujunenud probleemiks - soojenduses oli ta väga tubli ja isegi vasakust jalast galopp oli peeglist vilksamisi päris kena vaadata, nii et sealkohal jäin igati rahule. Küll aga põgenes kogu see kenadus nelja ilmakaare poole niipea, kui ta üksinda taas võistlusmaneeži sisenema pidi. Nimelt jäeti millegipärast seekord maneežiuks võistlus- ja soojendusmaneeži vahel lahti (ja ma vist ei olnud ainuke, kelle sooritust see tugevalt häiris) - igatahes ei suutnud ma mära panna uskuma, et JAH ta peabki üksinda nüüd 2 minutit seal veetma ja ei saa teiste juurde kohe tagasi minna. Tema närvilisus ei seisne selles, et ta kisendama või pea laes ringi tormama hakkaks, aga läks küll väga kramplikuks, kiirustama, ja mis kõige hullem - see maneežiukse külgetõmbejõud oli kordi tugevam kõikidest minu märguannetest ja seda skeemi lõpuni välja. Video pealt hiljem vaadates tundus tegemist olevat mingi äsja sadulasse pandud noore hobusega, kes kõiki sirgeid väga sinka-vonka või külg ees jooksis ning kõik pöörded kas vääääga suure kaarega üle võttis või hoopis järsult õlaga sisse trügis (täiesti olenevalt siis sellest, kuhupoole see nõiutud uks jäi). Seljas oli mul reaalselt mõnes kohas ikka väga tegemist, et ta konkreetselt seisma ei jääks ja jõuga hoopis vastupidises suunas meie harjutusega ära ei tõmbaks. Korra, kui tal see väga tõsiselt plaanis oli, siis torkisin teda hetkeks küll kannusega ka, sest no päris vastu ei tohiks siiski hakata - siis selle peale ta kurjustas muga korra, vehkis sabaga ja tegi piuksatades mingi protestitõmbluse, aga otsustas siis ikkagi edasi liikuda minu valitud suunas.

Kokku kraapisime ikka vähemalt selle 50% täis ja mõned peale ka (isegi hästi, arvestades, et mul tõesti MITTE ükski harjutus ilusasti välja ei tulnud) - ja kuigi kahju on muidugi, et ei õnnestunud sooritada sellist skeemi, milliseks ta ratsastuse poole pealt tegelikult võimeline on, siis vähemalt niivõrd-kuivõrd saime selle asja ikkagi läbi sõidetud ja kokkuvõttes kulus see käik märale kindlasti ära, sest kui M temaga ise kunagi mõne väikse võistluse teha plaanib, siis seda mära "võistlusnärvi" kuidagi teistmoodi lahendada ei saagi kui lihtsalt käies ja harjutades. Muidugi jääb ta kodus ka sageli peale teiste hobuste lahkumist maneeži üksi, aga kuna seejäral pannakse uks jälle kinni ja rahu majas, siis kestab see kerge keskendumishäire vaid pool ringi ja peale seda saab ilusasti tööga jätkata.

Noh, vähemalt ühelt kohtunikult sai isegi pooleldi positiivse kokkuvõtva kommentaari: heade liikumistega hobune, kuid tundus täna veidi tõrges. :D Teisele kohtunikule vist jäi mulje, et me lihtsalt olemegi väga koolisõidukauged eksemplarid ja ei tea veel päris täpselt, mida pööramised või sirgete sõitmised või misiganes muud asjad endast kujutavad - aga noh, ma ei saa teda ka süüdistada. :P Mulle ilmselt oleks sama mulje jäänud.

Videot kah teile siis, mis seal ikka. Mu lemmikkohad on esimene sissesõit, mis pigem serpentiini meenutab; ja paremast jalast galopile üleminek, kus Fairy väga innukalt ukse poole lendlema hakkab, kuni ma ta suureks kurvastuseks kuhugi ringile ära keeran (ja see, nagu näha, ei meeldinud talle). Vasakut pidi galopis viskas ka mingi nalja sisse, seda ma ise ei mäletanudki enam.

Thursday, April 2, 2015

Fairy (jah, see on mära nimi, aga seostub mulle alati nõudepesuvahendiga, seega ma teda väga tihti nimepidi ei kutsu) arenguga olen endiselt rahul - kõik läheb tasapisi paremaks ja ta on igatpidi koostööaldis hobune.

Galopp on endiselt keeruline, aga see praegune "keeruline" on ikka hoopis teine tase, võrreldes alguse "keerulisega". :) Hobune jääb nüüd juba ise galopitõstete ajal enamasti rahulikuks ja ei pea vajalikuks kiiresti ja nurki lõigates kuhugi ära põgeneda. Muidugi lõdvestamise kallal peab veel palju tööd tegema, eriti paremat pidi sõites (kus ta ei ole endiselt kuigi pehme ja järeleandlik) ja poolpeatustega seda galoppi otseselt koondada ka veel võimalik pole - aga väiksemaid ringe/volte saab küll juba tasahaaval sekka lisada.
Kõige raskemad on üleminekud - nii traavilt galopile kui vastupidi. Olen kõikide trennide jooksul kokku vist saanud umbes 5 ilusat tõstet ja ühe ilusa ülemineku traavile, ülejäänud kipuvad kõik ikka ühte või teistpidi puudulikud olevat - samas, konkreetselt üleminekutele hakkasin ka umbes nädal aega tagasi alles keskenduma, sest niikaua kuni ta ühtlases galopiski polnud suuteline püsima, siis mingite tõstete ajal üle näppimine või millegi nõudmine oleks ilmselgelt liiast olnud; nüüd võib aga juba hakata vaikselt ka üleminekutega töötama. Kui poolteist kuud veel saaks tööd teha, siis võiks ehk täitsa enam-vähem olla, aga... mida ei ole, on see poolteist kuud, sest mul ju kool kohe-kohe läbi ja siis tõttan Tartust ära.

Traavitöö on mõnedel päevadel... tagasihoidlikult öeldes väga hea :). Teistel päevadel tal on muidugi teistsugune tuju ja võib-olla mõned segavad faktorid, nii et ei saa piisavas koguses lõdvestatust kätte ja jääb pisut kangeks kõik see olek ja liikumine, aga neid päevi jääb ikka ajaga pigem vähemaks. Ahjaa, korra käisime temaga A trennis ka - ning A ütles kohe soojendustraavi ajal, et ma ei tohiks teda eest nii alla lasta, et veidi murrab vale koha pealt kaela ära ja tundub nagu peidaks ennast natuke. Mina olin just teadlikult teda soojendades üritanud madalamaks sõita (sest esialgu kippus mära just selle sama pingesoleku tõttu oma pead kõrgele ja kaela lühikeseks vedama), aga muidugi samas ei tahtnud, et ta mingi tobeda kombe selgeks õpib, millest hiljem enam lahti ei saa. Nii et tegin poolpeatuseid ja teda eest tagasi kõrgemale saada ei olnud õnneks mingi probleem - ja üllatuseks ei läinudki sugugi sõitmine sellest halvemaks. :) Nii et peale seda ma olen tegelikult üsna kogu aeg lasknud tal selle peaga olla suht seal, kus ta tahab - ehk enamasti kõrgemal, kui ma harjunud olen ja oma hobustelt küsin - aga temaga see tundub toimivat ja kõige parem kontakt ning sedakaudu ka ühtlasem liikumine läbi kogu hobuse tundub just niiviisi olevat.

Kurb lugu on muidugi see, et ma ei saa endiselt täisistakuga üldse hakkama. Fairy on selline harju keskmine istuda (mitte nii keeruline kui Albatross, aga mitte ka nii pehme, et mugav oleks :P ) ja no... hästi halb on see, et neil hetkedel, kus ma ise oma arust tunnen, et suudan liikumisega kaasa minna ilma liiga lödi ega liiga kramplik olemata, siis peeglist mööda sõites näen, et ikka see tagumik liigub sadulast igal sammul rohkem õhku kui peaks. Mu lemmikharjutus on võtta traavi ajal ratsmed ühte kätte ja teise käega sadula esikaarest hoides ennast tugevalt vastu sadulat "kinni" tõmmata - niiiii õige ja hea tunne on seal olla, kui oled justkui liimitud sadulasse ja iga hobuse sammuga liigudki täpselt nii palju kaasa kui vaja - aga paraku ei suuda ma seda iseseisvalt säilitada ja niipea kui käega sadulast lahti lasen, siis on vana hea põntsutunne tagasi. Siiski teen päris tihti seda harjutust nt poole ringi jooksul vms - lihtsalt, et meeles hoida, mis tunnet ma taga ajan.

Kurtna tegelastest nii palju, et täkupoiss lasi omal ilusti juba seljas kõõluda (ja korra vist isegi istusin sadulas), kui siis ühel hetkel otsustati ta kiirmeetodil (ehk 3 nädala jooksul) ära saduldada ja täkupäevale saata. Mina isiklikult ei hakka vist kunagi aru saama, mis eesmärk on vaevu 3-aastaste sadula all hindamisel, aga noh, õnneks või kahjuks pole ma ka ühegi täku omanik ega otsustaja - ja targad hobuinimesed ju Euroopas ka teevad seda, nii et järelikult ikka peab. Õnneks vähemalt oli tal eeltöö olemas ja suhtus kuuldatavasti ratsutamisesse täiesti kaine mõistusega ja ilma mingit sorti vastuhakkamiseta - selle üle on mul muidugi hea meel. Võõrratsanikele tundus ta vist enam-vähem isegi meeldivat, kuigi kõrvalt vaadates oli esinemine üsna mitte midagi ütlev. Ma ei ole päris kindel, kes ja mida sellest titega ratsutamisest nüüd võitis, aga tehtud ta sai ja nüüd tuleb tal vähe rahulikum periood vist jälle.

3-aastane Vicky on nüüd küll täkuga võrreldes arengust ikka looooootusetult maas :P, sest tema oskab vaid sadulat kanda, aga vaikselt kõõlun kah ja üritan teda harjutada kõrval jooksmisega (st külg-külje kõrval tema vastas), nii et noor mära südamerabandust selle peale ei saaks. Sujub küll vaikselt. Ta on ka üldiselt hästi armas. Albatrossi-suurune juba praegu enam-vähem.

Ja siis on 4-aastane Lord, kellega ma nüüd aprilli teises pooles rohkem ratsutada tahaks. Jaanuaris oli tal artroskoopia ja seetõttu mitu kuud puhkas, nüüd aga juba vaikselt trennis tagasi. Eelmine nädal muidugi saingi temaga ainult korra sõita, sest järgmiseks päevaks oli sõrgatsi all üks mõnusalt sügav auk, mida siis hoopis ravida tuli. Hoolimata väga ebameeldivast välimusest saime vist sellele augule õigel ajal jälile, sest longet ja paistestust sisuliselt ei tulnudki, nii et läks hästi seekord.

Albatrossiga olen ausalt öeldes mõnda aega hoidunud tegelemast, sest ta suutis kaks korda lühikese aja jooksul maneežis pukitades omal teisele esijalale haiget teha. Loodan väga, et see oli mingi halvasti astumine või välja väänamine (seetõttu vältisin ka ta maneeži toomist mõnda aega), kuigi ei saa kahjuks välistada, et tal sama liigeseprobleem ühel hetkel ka teises jalas välja lööma hakkab. Nüüd järgmine kord igatahes plaanin ta ette taas võtta ja... ma ei tea - kui ma teda lahti lasta ei taha, siis peame vist tunniajase jalutusringi maneežis läbi viima, enne kui mingeid harjutusi küsima saab hakata, sest ta energia on lihtsalt igatpidi ülevoolav.

Sunday, March 22, 2015

Classical or cardiovascular

Sattusin Eurodressages äärmiselt asjaliku artikli peale, millega ma 100%-liselt nõustun ja hämmingus mõtlen, miks kõik ratsanikud samamoodi asjasse ei suhtu: http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/03/22/classical-training-classical-or-cardiovascular

Minu enda jaoks on küll aastatega ratsutamistrennis saadav füüsiline koormus oluliselt vähenenud ja pean seda pigem positiivseks muutuseks - aga ega teistmoodi ei ole ka võimalik päevas 8 tundi ratsutada (nagu ma mõnel suvel harrastanud olen). Praegusel ajal väsin tõeliselt ära vaid siis, kui mõne nõudliku treeneri silma all vähemalt tund aega järjest korralikult tööd teha.

Aga sisulise poole pealt ka: mina üritan nii endale kui oma trennilistele (nii palju kui neid on) alati meelde tuletada, et liikumise ja ühtlase tempo säilitamine on hobuse ülesanne ja ratsanik annab märguandeid vaid siis, kui soovib selles liikumises mingit muutust. Ometi kuuleb niiiiiiiiiiiiii tihti seda, et igal sammul tuleks säärega hobust edasi ja aktiivsemaks sõita - selliselt sõidetud hobune aga ei saa kunagi korrektselt sääre ees olema. Kui ma tunnen, et hobuse tempo vajub ära või aktiivsus langeb, siis ei keskendu ma kunagi tugevamalt säärega sõitmisele, vaid pigem sellele, et hobune minu kergetele märguannetele paremini reageeriks ehk läheks paremini sääre ette.

Teine asi, mida väga tihti näeb, on see, et ratsanikud karistavad hobust ülereageerimise eest - nt hobune ei liigu edasi, kasutatakse kannust, hobune hüppab järsemalt edasi (reageerib üle), mille peale teda ratsmetest tagasi võetakse, sest ei tahetud ju nii palju edasiminekut. Teine variant: hobune kerib omal tempo üles, ratsanik võtab järsult teda ratsmest tagasi, hobune jääb koha peale seisma/hüplema (reageerib üle) ja ratsanik annab jälle säärt/kannust, sest ta ju tahtis lihtsalt rahulikumat galoppi, mitte seisma jäämist.
Jällegi - täiesti ebaloogiline käitumine hobuse treenimise mõttes. Ülereageerimist ei tohiks mitte kunagi karistada, sest hobune ju tegi, mis tahetud, lihtsalt liiga innukalt. MIKS keelata hobust tugevatele märguannetele reageerimast ja sellega teda tuimaks muuta, selle asemel et liiga "head" reageeringut kasutada ära kui suurepärast võimalust muuta oma märguanded järgmine kord kergemaks ja õrnemaks? Kes ei tahaks omale kergetele märguannetele reageerivat hobust? Noh... tundub, et sugugi mitte kõik.

Muidugi on sellel vähesel füüsilisel koormusel ja kergete märguannetega toimetulekul oma negatiivne külg ka - ratsutamistrenni ei saa enam väga efektiivseks kaloreid põletavaks tegevuseks pidada. :) Aga mis seal ikka, tuleb sadulast alla ronida ja hobuse kõrval vahelduseks joosta (ehk peaks äkki rännaku poole hoopis vaatama?)

Thursday, March 12, 2015

Olen väga agar olnud viimasel ajal - nädalavahetusel avaldus agarus küll rohkem Kurtna hobustega tegeledes, aga Tartus olen ka sagedaselt tallis käinud.

Eelmisel korral kirja pandud probleemidest:

- sammus sääre eest ära minekuga on endiselt raskusi. Mära nagu lülitab ennast täiesti välja - tal nüüd puhkerežiim ja no mitttttte ei taha tagajalgu aktiivsemaks muuta, päris tihti tuleb stekipuudutusega meelde tuletada ja isegi see ei aita alati esimesel korral. Mingeid häid ideid mul selle kohta ei ole, peale kannatlikuks jäämise ja lihtsalt iga kord oma asja edasi nõudmise.

- parema ratsme peale jäigaks muutumist tuleb juba harvemini ette. Ikkagi VIST ma ütleks, et vasakut pidi on praegu veel lihtsam sõita, aga ratsmekontakt tundub mõlemalt poolt võrdsem olevat kui varem.

- ratsme taha või üle ratsme minekut... tuleb endiselt mõnikord ette. Mulle tundub, et üha vähem, samas... kohati ta hoiab ise küll VÄGA stabiilset kontakti, kuid kipub seejuures veidi vertikaali taha minevat ja esiotsale langevat. Stabiilne kontakt on iseenesest tore küll, aga võib-olla peaksin mitte eriti tähele panema tema ebastabiilsusi, nii kaua kuni hobune otsib head tasakaalu; ja mitte lasta tal jääda sinna mugava kontakti otsa, kui tegelikult tasakaal ja hoiak ei ole veel päris sellised, nagu ma sooviksin? Väga keeruline seletada, aga... minu arust võib kontakt vahel liiiiiiiiiiiga stabiilseks jääda ja sellega veidi kaob see kerge tunne ja hobuse valmidus kontakti järgida. Ses mõttes, et kui see kontakt ON kogu samas kohas ja sama ühtlane, siis pole hobusel ju põhjust enam seda ise kuskilt üles otsida?

- galopp on endiselt kõige raskem, kuid kohati on edusamme ka. Mõni üksik trenn proovisin veidi nõudlikum olla ja käskisin tal hoolimata kõigest mõned väiksemad galopivoldid sõita (väiksem on meie mõistes hetkel kuni 15 meetrit :P), aga erilist tulemust see ei toonud - painutama oli küll sunnitud, aga tal oli vist ikka raske ja küttis jälle sellepeale end pigem üles. Katsetada võis korra, sest kunagi ei tea täpselt ette, mis konkreetse hobuse puhul täpselt aitab, aga jõudsin ikka järeldusele, et tuleb sõita tasa ja targu, lõdvema ratsmega, suurtel ringidel, kuni ta ise aru saab, et galopp pole nii kole nagu ta arvab. Kusjuures viimane trenn tegin palju traavitööd ette ja seejärel lühikesi galopijuppe/palju tõsteid ja kohati täitsa suutis ennast kanda ja võtta isegi mõned aeglasemad tasakaalustatud galopisammud - kuigi ma ise teadlikult üldse ei proovinud teda kokku sõita ega midagi, lihtsalt keskendusin rahulikuks ja lõdvestunuks jäämisele (nii enda kui hobuse seisukohalt).

Nüüd kui jälle tihedamalt ratsutan, siis olen veel mõnede üldisemate asjade üle mõtlema hakanud... ja üks neist on see igavene välimise ratsme teema. Kohati ma leian, et see välimise ratsme kasutamine on pisut ületähtsustatud - seda just noorte/tooreste hobuste korral, kes ei saa veel päris täpselt sellest külgsuunalise painutamise ideest aru, aga ratsanikud üritavad ikkagi ainult sisemise sääre abil painet saavutada, samal ajal välimist ratset nö "peal" hoides (sest nii ju õpetatakse) ja tegelikult hobuse läbi keha painutamist sellega takistades. Miks peaks noor hobune ennast kaelast küljele painutama, kui teda välimise ratsmega kinni hoitakse ja nina sissepoole viia tegelikult ei lubata? Seega mina kasutan selliste hobuste puhul kindlasti alguses kombinatsiooni sisemine säär + sisemine ratse, ISEGI siis kui nad pisut õlaga välja vajuvad, sest... selles faasis nad ei tee seda veel ülepainutamise tõttu, vaid pigem lihtsalt ei saa nõudmisest aru või on tasakaalust väljas.

Muuseas - kui keegi tunneb, et ta hobune õlgadega trajektoorist väljapoole jookseb, siis välimise ratsmega selle korrigeerimine ei ole sugugi mitte ainuke lahendus. Väga hästi toimib ka korralikult sisemise säärega tagajalgade aktiveerimine - see võib tunduda küll vastuoluline (et hobune vajub välja ja sa lükkad teda veel väljapoole), aga säär mõjutab alati rohkem tagajalgu kui esijalgu ning niipea, kui oled suutnud sääremärguande abil taguotsa aktiveerida ning rohkem raskust tagaotsale üle kanda, muutub esiots kergemaks ja VÄGA paremini juhitavaks. Niikaua kuni tagumine ots on loid ja kogu raskus esiotsal, võib see õlg ujuda täpselt nii palju välja kui tahab ning ainult välimine ratse ei pruugi seda peatada.

Aga nüüd edasi - niipea, kui hobune oskab ennast mõlemale küljele parasjagu juba painutada, siis hakkan sisemise ratsme märguandeid vähendama, kasutades seda ainult nö suuna näitamiseks. Niipea, kui sobiv paine on saavutatud, siis hoian välimise ratsmega kontakti, lõdvestan sisemist, ja proovin painet säilitada eelkõige sääre ja istakuga - ehk sellest hetkest hakkan hobust sõitma küll sisemise säärega välimise ratsme suunas, jah.

Nüüd aga siis selle kohani, kus mul tihti probleeme esineb - nimelt hakkab enamus hobuseid väga hästi nö välimist ratset täitma ja võtavad alati painutades sellega kontakti, aga... vahel lähevad nad sellest veel oluliselt edasi ja õrna kontakti asemel hakkavad välimisest ratsmest natuke nagu läbi jooksma. Osaliselt arvan, et see on seotud sellesama raskuse esiotsale jäämisega, millest enne kirjutasin, aga... mõnikord ei piisa ka taguotsa aktiviseerimisest ja pöörded vajuvad ikka natuke suuremaks kui ma tahaksin. Nii et... mulle tundub, et ma... selles staadiumis lasen neil äkki liiiiiiiiga palju välimise ratsme peale toetuma jääda? Või noh... kui on sirge peal sõitmine või suuremat sorti volt, siis ei ole see välimise ratsme kontakt küll eriliselt tugev vms, aga väiksemate pöörete peal pean küll mõnikord ikka päris järske ja robustseid märguandeid välimise ratsmega vastu kaela andma (nii tugevaid, et see paratamatult mõjub juba palju ka suulisele ja oluliselt rohkem, kui mulle meeldiks), aga hobune endiselt nagu ignoreeriks neid. Ignoreerimine ilmselt on vale sõna, sest tugevaid ratsmemärguandeid ei ignoreeri ükski hobune - pigem on nad lihtsalt õppinud sellele mitte reageerima. Aga mina ei saa hästi aru, et... millisel ajahetkel ma neile seda mittereageerimist õpetan? Kusjuures sammus pika ratsmega liigutavad nad kõik vaid kerge välimise ratse surve eest kaelal oma õlgu küljele ja pööravad siis vastavas suunas. Aga kui on nt traav või galopp ja ratsmekontakt olemas, siis enam mitte nii hästi. Püüan hästi palju mõelda oma ülakeha pööramisele ja natuke ka välimise põlvega surumisega, mingil määral need aitavad kaasa - aga arenguruumi on veel ikka palju ja kuskil peab ikka mingi kala sees olema, midagi teen kindlasti valesti.

Ruudu sõitmine (sirge, nurk, sirge, nurk) peaks teoorias toimima hästi selle probleemi lahendamiseks ja märaga nüüd proovin veidi taolisi harjutusi teha. See aga tundub mulle natuke rohkem juba vigade parandamisena - mulle meeldiks rohkem, kui ma sellise harjumuse tekkimist oskaks algusest peale vältida.

Väga keeruline lugu. :P Järgmiseks korraks on mul samasugust romaani plaanis kirjutada hobuse koondamise kohta (mis ka minu jaoks raske ja kohati arusaamatu on), aga vahepeal on vaja ratsutada ka ja praktiliselt oma teooriaid järgi proovida. Muuseas lisandus mu hobuseparki kuuks ajaks veel üks väga toores eestlasest ponimära, kellel veel halbu harjumusi (sh läbi välimise ratsme jooksmine) välja kujunenud pole, ma loodan - ja üritan neid siis ka mitte talle tekitada. Seega challenge accepted. ;)

Pilte uutest hobuselistest üldse ei ole, aga... kuna K käis kunagi Albatrossi pildistamas ja hästi tehtud fotosid A-st võib ALATI vaadata, siis... palun:



Who's the boss?



Reklaami võin ka teha, kui keegi enda hobusest ilusaid pilte tahab :) : https://www.facebook.com/500photosofHORSES?fref=ts