Saturday, April 23, 2016

Käisin Eestis ja käisin Albatrossi juures ja tüüp oli vahva nagu ikka. Sai pikast lakast pusad välja kammitud, lakk jäi seejuures poole lühemaks muidugi, ja noh, niisama toredalt aega veedetud. Käisime ka platsil, tuletasime kiirelt mõned vanad harjutused meelde ja vaatasin liikumise ka üle - nojah, lähebki vist 10. kuu juba ilma lonkamiseta. :) Väga hõisata ei julge muidugi, sest suviti on tal alati raskem, aga sellegipoolest on ju hea meel, kui Albatrossil hea on. Talveperioodi elas ta kuuldatavasti üle nagu eelnevatelgi aastatel - regulaarselt koplis rallituure korraldades ja üritades ennast seeläbi vormis hoida. Esikapjade rautus nägi ka just selline välja, nagu tal minu arust vaja olekski (muidugi rautus oli üsna värske, eks alguses ongi kõige ilusam), nii et uus sepp tundub head tööd tegevat. Ainult seda märkasin, et talvekarvastik on tal kuidagi... kesine see aasta. Sellest oli ka südatalvel juttu, kui ta miskipärast vahepeal tundus külmetavat õhtuti ja pidi teki alla kolima - varasematel aastatel pole sellega probleemi küll olnud, kuigi ta mitmeid aastaid elas sarnasel režiimil, et hommikust hiliste õhtutundideni õues iga ilmaga. Aga jah, sellised pikki ja peeneid udukarvakesi on palju, kuid tihedat ja lühikest karvastikku nagu pole korralikku. Proovime talle kevadise karvavahetuse ajal rohkem mineraale anda (kuna üldiselt on ta treeningust väljas oleva hobusena suhteliselt miinimumkoguse peal olnud) ja võib-olla peaks sedasama järgmisel sügisel samuti proovima.

Kersti pilt, nagu ikka
Aga nüüd Taanis tagasi: 4-aastastest ongi mulle praeguseks alles jäänud ainult see lemmikmust Holey. Ahsoo, kas ma olen ka maininud, et ma olen vist nüüdseks ka mustade hobuste usku läinud. :D Ses mõttes, et siin on alati räägitud, et musta värvi hobuseid on palju lihtsam müüa kui teisi - sest nad on ilusad ja inimestele lihtsalt meeldivad rohkem kui... erinevates toonides pruunid. Mina küll aru ei saanud, et mispärast see must teistest üle peaks olema, mõned ilusad kõrvid näiteks on ikka ka... väga ilusad ja silmapaistvad noh. :) Ei tea, kas asi selles, et mul on viimastel aastatel mitmeid väga ägedaid juhuslikult musta värvi hobuseid tegeleda olnud või milleski muus, aga nüüd olen ma samale seisukohale jõudnud - et kui on kaks ilusat hobust, kellest üks on must ja teine mitte, siis... esimene on alati ilusam. :D Ja ei, loomulikult ei ostaks ma endale hobust värvi järgi, aga... mul poleks ka midagi selle vastu, kui mul üks must iludus kunagi tulevikus oleks, kõrb ja raudjas juba olemas nagunii. ;) Tegelikult Albatrossi-värvi tumeraudjas on ja jääb ka ikkagi üheks mu lemmikutest vist alati.

Igatahes, väikse Holeyga on meil järgmine nädal põnev üritus plaanis - siit mitte väga kaugel korraldatakse ühes tallis kohtunike koolitus noorhobuste hindamise teemal, ja me saame oma kahe 4-aastasega sinna demoratsanikeks minna. Natuke on hirmus küll, kui 20 kohtunikku sinu beebihobust kritiseerima hakkavad :D, aga teisest küljest superhea võimalus hobusele kogemuse andmiseks ning loomulikult ise tagasiside saamiseks. 4-aastastel on ainult käiguklass, mis tähendab, et nad saavad korraga maneežis olla, peavad vaid kolme allüüri demonstreerima (+ traavis ja galopis sammupikendused) ja traaviosa saab muidugi kergendades teha. Ning lõppkokkuvõttes pole tegemist isegi päris võistlusega, nii et tulemusest pole ka suurt lugu, peaasi, et hobused toreda kogemuse saavad. Oleme enne seda nüüd kaks korda võõras kohas trenni tegemas käinud - Holey ikka esialgu on suht ärev, hüüab palju sõpra taga (kes seevastu on maailma kõige tsillim noorhobune üldse, ja ei võta vaevaks Holeyle isegi mitte vastata ja teada anda, et ta on endiselt sealsamas olemas :D ) ning teeb ka mõningaid äkilisi manöövreid, mistõttu olen teda mõned minutid ette kordetanud. Peale seda selga minnes on aga siiski võrdlemisi koostööaldis, eriti sisemaneežis, kus ei ole nii palju hirmutavaid asju nagu koolisõiduaiad ja valged potid, toolid-lauad jne. Saab igatahes huvitav olema.

Ja ma juba väga ootan, et meil varsad sündima hakkaks. Ei tea mis värk see on, et olen küll juba... sadu? varssu näinud, aga ikkagi on iga uus järjekordne maailmaime ja igavesti nunnu olevus. :)

Sunday, March 27, 2016

Väike must

Lubasin temast pilti panna, aga tegin hoopis videojupi. Nagu ikka, on mul kahju, et ma ise paremini hobuse seljas istuda ei oska. Selle hobuse seljas on mul aga üha sagedamini see õige tunne, et kõik ongi justkui nii nagu peab - asjaolud, et ta on kõigest paar kuud sadulas olnud, suurt midagi ei oska veel ja on sarnaselt kõikidele teistele samuti oma väikeste probleemidega, ei oma siinkohal enam mingit tähtsust. :)


Thursday, March 24, 2016

Ma olen peaaegu juba ära unustanud, et mul blogi olemas on. Tegelikult mõned korrad olen ikka postitust kirjutama hakanud, aga lõpuni pole kordagi jõudnud, sest... ei jõua ja ei viitsi ja tagantjärgi vaadates ei räägigi need poolikud postitused suurt millestki olulisest.

Mis on juhtunud? Veebruaris käisin meie treeneriga kaasas Will Rogersi kliinikus, mis oli täitsa vahva. Kes ei tea, siis Will on see tüüp, kes on tuntud oma kõrgetasemelise kollitreeningu poolest - kõik need mootorratturid ja elav tuli ja muud sellised. Üks väga dramaatiline video nt siin: https://www.youtube.com/watch?v=pq0nwZ978_A, kuigi mulle tegelikult avaldas rohkem muljet üks video sellest, kuidas parasjagu piafeed sooritav hobune täielikult suure riide alla maeti - no problem whatsoever. :)

Tundub, et viimasel ajal on lisaks niisama kodus oma lemmikutega aega veetvatele inimestele ka professionaalsed ratsutajad avastanud, et kollitreeningust võib nende hobustele kasu olla - kuigi ega neile vist väga ei meeldi, kui seda niimoodi nimetada. Sest tegelikult pole muidugi idee mitte hobuse kõikide maailma asjade vastu desensitizimises, vaid selles, et ta oma ratsanikku usaldama hakkaks ja teda ka ebakindlates olukordades kuulda võtaks, aga... erinevate kollidega harjutamisel on siiski kindlasti ka oma roll.

Sama tuli välja ka selle meie treeneri hobusega - käekõrval tegeledes suhtub ta praeguseks juba kõikidesse lippudesse, vihmavarjudesse, kilekottidesse ja muudesse aksessuaaridesse külma rahuga, aga võistlusel platsi kõrval oleva plakati eest peab endiselt vajalikuks teises suunas põgeneda. Kuna tal oli see põgenemisreaktsioon juba ikka korralikult sisse kinnistunud, siis alustasid nad väga väikeste sammudega - esialgu kiites hobust selle eest, kui ta põgenemise asemel 20 meetrit varem seisma jäi; seejärel selle eest, kui ta paar sammu edasi oli nõus minema; ja nii edasi, kuni lõpuks saadi rahulikult nii traavis kui galopis hirmsast kohast rajal mööda sõidetud. Seejärel suunamuutus või hirmsa objekti asukoha muutus ja kogu trall hakkas algusest peale. :D Aga ega sellise hobusega muud võimalust ilmselt pole, kui kannatlikult iga kord sama rida jätkata ja loota, et niiviisi ajapikku tema reaktsioone ehk võimalik muuta on. Eks see selgub tulevikus, kas õnnestus või mitte.

Põhiteemaks oli ikkagi see vana hea loogika, et kui hobune raskest kohast möödub, siis anna ratset järgi, kiida, lase tal lihtsalt olla kui vähegi võimalik; ning ülejäänud aja nõua talt erinevaid harjutusi ja kaasatöötamist. Tee "hirmus" koht kõige paremaks ja toredamaks kohas, kus olla. Enamike ratsanike instinktid töötavad muidugi vastupidi, eksole: kui tuleb hirmus nurk, siis läheb sisemine säär kohe kõvemini hobuse vastu, ratse hoiab teda jäigemalt "raamis" ja võib-olla isegi ülepaindes, ning alles siis, kui nurk läbitud, toimub lõdvestamine. Ja tõsi ta on, et tihtipeale see lähenemine töötab ka, aga... ilmselt ainult teatud piirini. Kindlasti ei saa hobused sellisel viisil hirmude ületamisest mingit positiivset tagasisidet; lihtsalt järelduse, et kui nad kartmisest hoolimata sõna kuulavad, siis tekitatakse survet vähem.

Igapäevases ratsutamises peaks minu arvates neid kahte meetodit osavalt kombineerima. Kui minu hobused veidike kuhugi minemist pelgavad, siis loomulikult ma esialgu katsetan natuke märguannete surve tõstmist; kui aga hobune tõesti hirmul on ja kategooriliselt keeldub, siis tuleks koheselt oma lähenemist muuta, sest seos hirmsa koha ja ebameeldiva surve vahel tekib neil kiirelt. Samuti on see väärt katsetamist, kui millegi konkreetse kartmise asemel valivad hobused omale mingi teatud koha platsil/maneežis, kuhu minemist nad alati ja korduvalt väldivad (enamasti on need teatud nurgad) - sellisel juhul tundub ka mõistlik päevade või nädalate kaupa trennides samas kohas surve tõstmise asemel hoopis püüda hobusele seda nurka millegi positiivsega seostada - olgu see siis iga kord möödudes surve järeleandmine või mina olen harjunud sellises kohas alati nt trenni lõpetama ja maha ronima, mis on kindlasti igale natuke väsinud hobusele suuremaks preemiaks kui nii mõnigi muu kiitusevariant.

Lisaks kollitamisele andis Will  tol päeval mitmetele ka lihtsalt tavalist ratsastustrenni ja noh, peab tõdema, et tegemist oli üsna konkreetse onuga. Stiilis, et "kui sa 3x järjest hobust käega eest blokid ja sellega otseselt tema protesteerimise põhjustad, siis oled sa allaviskamise igati välja teeninud" (õnneks jäid kõik siiski hobuse selga) jne. Aga üldiselt õpetussõnad olid mõistlikud ja kui raha jalaga segada oleks, siis võtaks küll julguse kokku :D ja läheks trenni kah.

Eelmine nädalavahetus oli Herningus taanlaste aasta hobuseüritus ja sinna jõudsime ka korraks. Mida ma oleks tegelikult kõige rohkem näha tahtnud, oli muidugi Charlotte võõrratsanikuna noori soojaverelisi kommenteerimas, aga kahjuks päevad niiviisi ei klappinud, nii et vaatasime siis seda, mida näha sai - paari võistlust ja 3-aastasi täkke - ning ekslesime ka päris pikalt lõpmatute hobuvarustuse müügilettide vahel. See kaubakogus seal on ikka uskumatu - kui midagi huvipakkuvat leiad, siis soovituslik on kohe ära osta, sest tõenäoliselt sul sama kohta enam hiljem üles leida ei õnnestu, kui just põhjaliku kaardilugemisega tegeleda ei viitsi. Sellegipoolest, Zinyle sobivaid riivlemiskaitsmeid ja tellitud Dreamcoati spreid ei suutnud ma ikkagi leida! Aga tore tripp (ja ajakulukas, kuna Herningusse sõidab meie juurest ca 4 tundi) oli ikkagi, ning meie täkk sai oma oodatud litsentsi ja medali ka kätte, jei!

Värskelt litsentseeritud
Igapäevane elu kulgeb ratsutades ja tsipa vetitööd tehes nagu ikka. Mulle on üsna hästi selgeks tehtud, et Taanis on hobuste veterinaariks olemine ikka katsumus omaette - pead olema 110% veendunud selles, mida sa teed ja mida sa tead, sest vastasel juhul läheb üks hetk midagi halvasti (või noh, tegelikult läheb ka siis, kui sa väga hoolikas oled) ja sellises ülimalt arenenud riigis nagu Taani ei ole eksimise tagajärjed kuigi meeldivad, eriti kui tegemist on hinnaliste ja väga hinnaliste loomadega, mida vähemalt sporthobused kindlasti ka on. Teisest küljest on põnev muidugi ka - kui senini olid lonkeprobleemid ja poor performance sellised tüütud ja ebamäärased asjad, millest ma eriti süviti midagi ei teadnud, siis see vet, kellelt mul praegu veidi õppida on õnnestunud, just nendega tegelebki ja noh - tegelikult on päris huvitav. Ja tore on ka erinevates tallides ringi käia, erinevaid hobuseid näha. Ühes kohas, kus me käime, lippavad nt sellised hobused ringi, kelle MÕLEMAD vanemad on värsked maailmameistrid - selliseid ikka igalpool näha ja näppida ei saa. :)

Aga mu hobuste koha pealt - natuke on hetkel isegi kurb seis sellepärast, et... mu kolmest lemmikhobusest on üks müüdud, teine läheb järgmisel nädalal müügitalli ja kolmas on hetkeseisuga veel minu sõita, aga no ta on lihtsalt nii ütlemata vahvaks hobuseks kasvanud, et iga mõistuse juures olev ja umbes sellist tüüpi hobust otsiv ratsutaja oleks puhtarumal, kui ta teda omale ei tahaks.

Ära müüdi 6-aastane mära, kes oli küll üks kõige keerulisemaid hobuseid sõita, aga... I loved her still ja mõnedel hetkedel oli ikka väga mõnus seal seljas istuda. Samas ma peaks olema vist natuke ka rõõmus, et me talle uued omanikud leidsime, sest... see naine oli esimene võõras inimene tema seljas, kes suutis hobust oma ratsutamisega mitte närvi ajada (jep, ta on ON väga eriline hobune ja ei talu mitte igasugust sikutamist-lükkamist) ja nende koostööd oli täitsa hea kõrvalt vaadata, nii et... loodetavasti sujub neil kõik ilusasti. Siin paar pilti eelmisest suvest:





Teine lemmik on 4-aastane ruun, kelle ma aasta lõpus sadulasse panin. Ma saan tegelikult sellest ka täiesti aru, miks nad ta müügitalli saadavad, sest... see hobune oleks peale paari kuud korralikku treeningut väärt ilmselt rohkem kui minu 5 aasta palk. :D Ta on selline tänapäeval populaarset tüüpi noorhobune, keda kõik ambitsioonikad koolisõitjad endale tahaksid, sest... 1) tal on ÜLIsuured liikumised ja 2) nende kättesaamiseks ei pea absoluutselt seal seljas midagi tegema.
Ma arvan, et mul on palju potentsiaalselt häid hobuseid sõita, aga mitttttttttttte keegi ei ole neist selline, kes minusuguse ratsutaja all peale paari kuud sadulas olemist mööda maneeži või platsi sellise energia ja võimsusega ringi hõljuks. Ja kuigi ma üldiselt ei ole arvamusel, et ekstreemne liikumine noorhobuste puhul alati midagi postiivset oleks, siis... tema puhul on asi selle võrra teine, et ma tean, et sellise liikumise saavutamiseks ei ole teda mitte keegi kannuste või sahiseva piitsaga taga ajanud, ega libisevatega kontrolli saavutamiseks ja kaela rulli ajamiseks eest kinni hoidnud. Muidugi olen ma teda õpetanud mingis teatud nö raamis jooksma, mitte pea laiali ringi uhama, aga... see, kuidas ta liigub nii vabalt kui sadula all on selle hobusega lihtsalt kaasa sündinud ja teeb temast minu jaoks staari, haha. :) Ainuke häda temaga on see, et ta tunduvalt rohkem spooky kui keskmine hobune. Maneežinurgad, selgaminemise pink, väike sahin põhupakkide taga, oma eelmisel ringil maha poetatud junnid või lihtsalt kummaline vari liiva sees - you name it, ta ehmatab selle peale. :D Kohati naljakas, kohati ka väga tüütu, aga kuna hobune igas muus mõttes on väga aktsepteeriv ja käsitletav ja ratsastatav, siis ma küll usun, et hea ratsaniku all kogenumaks ja enesekindlamaks saades ei peaks see tulevikus väääga suuri probleeme tekitama.
Järgnevad pildid on tehtud veebruaris - praeguseks on ta ühe kuu ehk kolmandiku võrra kauem sadulas olnud ja vähemalt sama palju paremaks ka selle aja jooksul muutunud!



Kolmas lemmik on ka 4-aastane ruun - ta võitis mu südame tükk-tükk aega tagasi, juba enne saduldamist (vähemalt ühes postituses olen sellest pisikesest mustast kirjutanud ka), sest ta on maailmakõigearmsama iseloomuga, aga ühtlasi ka väga hea hobune. Mitte nii fancy ja silmapaistev, nagu eelmises lõigus kirjeldatud eksemplar, aga ülimalt pehmelt läbi selja töötav, mõnusa hoiaku ja 3 hea allüüriga hobune. Temast mul ratsutamisepilti polegi, aga täna filmisime ja kunagi saan ehk sealt midagi välja lõigata - või riietame tema ka ilusasti valgesse ja teeme päris õiged pildid üks päev!

Nüüd on postitus päris pikaks veninud ja ma teagi, mis teha, sest põhitegelastest pole üldse veel juttu olnud, aga et sellest romaanist siin ei saaks järjekordne poolik postitamata mustand sahtlisse, siis panen praegu siiski punkti ja jutustan oma isiklikest elukatest järgmine kord. Kusjuures nädala pärast on väike reis Eestisse plaanis, nii et siis näen ka Albatrossi oma silmaga ja saan ta olemist täitsa isikliku arvamuse põhjal kirjeldada, mitte ainult kuulujuttudele tugineda. ;)

Sunday, January 31, 2016

Täkk

Nii... järgmine postitus, järgmine hobune. :) Seekord kirjutan täkk H-st (Ziny isa ja minu tore schoolmaster hetkel).

Olen temaga nüüd... umbes 5 kuud sõitnud (jeerum, kus see aeg lendab) ja nagu ikka, käivad asjad üles-alla, üks hetk paremini ja teine hetk halvemini. Suve lõpus/sügisel alustades olin ma esialgu tegelikult päris uhke, et ma temaga üldse normaalselt ratsutatud sain. Sõitsin temaga ühel suvel ka paar aastat tagasi mõned nädalad, aga... tookord tundsin ise, et see hobune käib mulle kahjuks ikkagi üle jõu ja kuna paari nädala jooksul midagi paremaks ei läinud, siis loobusin tookord temaga ratsutamisest, sest... tundsin, et ainuke asi, mida ma talle õpetan, on see, et ta tegelt ei pea ratsaniku signaale väga tõsiselt võtma, kui ei taha.

Seega mingis suunas olen ma äkki? siiski viimase paari aasta jooksul arenenud, sest seekord temaga uuesti alustades oli hoopis teine lugu - sain algusest peale piisava kontrolli hobuse üle ja mida aeg edasi ja tuttavamaks saime, siis oli mul võimalus temaga päris vahvaid harjutusi proovida: külgliikumised, jalavahetused jne, ja kõige toredam on olnud piruetigaloppi kallal töötamine, sest mul pole varem sellist hobust olnud, kellega midagi sellist katsetada saaksin (või noh - paar hobust teoreetiliselt on olnud, aga... kas polnud ma ise valmis või oli see lihtsalt hobuste jaoks keerulisem võrreldes H-ga, kelle tugevaim külg on kindlasti galopp).

Kuigi harjutused olid vahvad ja tulid kohati päris hästi välja, siis... lihtsaks hobuseks ma teda sellegipoolest pidanud ei ole. Esimene ja vägagi määrav asjaolu on see, et tegemist on täkuga ja noh... kaugelt mitte selline tore sonsu nagu nt mul 3-aastane Ninety-Nine Kurtnas oli vms. :) Kui H oma harjunud keskkonnas parasjagu töötab ja trenni teeb, siis on enamjaolt mõistlik, aga... iga kord, kui keegi maneeži sisse tuleb, siis ikka keskendumisvõime kaob mõneks ajaks, ja sammupauside ajal ühelegi teisele hobusele lähemale kui 5 meetrit ei tasu kindlasti minna. Kui me õues peale trenni ringi jalutame, siis peab ikka kõikidele silmapiiril olevatele hobustele, kes natukenegi mära meenutavad, kisendama ja veidi eputama ja noh... sellised muud tüüpilised hormonaalse täku kombed ja käitumine. Isegi kui ta käitumine jääb mõistlikkuse piiridesse, siis iga trenniminek vajab minu poolt korralikku mentaalset ettevalmistust - juba see asjaolu, et sa ei tohi kordagi terve trenni jooksul oma tähelepanul hajuda lasta, on küllaltki väsitav. :)

Ratsutamise poole pealt on hästi tore see, et tal on alati palju energiat ja edasipürgimist, ning mis peamine - seda energiat annab suunata nii edasimineku kui ka koondatud allüüride poole. Tihtipeale on hobused kas seda tüüpi, et suure sammuga edasi lähevad küll, aga kokkupoole on raske võtta ja selle jaoks on vaja aktiivsus loovutada (mille tulemuseks on kahjuks lihtsalt... väiksem ja kinnisem liikumine, mitte päris õige koondus); või siis vastupidi jäävad koondades koha peale tiksuma ja sealt välja ning sammu uuesti suureks sõita on keeruline. H on selline hobune, kes oma aktiivsust vist kunagi ei kaota (ja selle on ka Ziny temalt 100% pärinud, kuigi Ziny puhul teeb see hetkel kohati asju keerulisemaks, kuna ma ei ole veel võimeline tema edasipürgimist alati õigesse suuna juhatada) aga samas on see reguleeritav.

Mis teeb aga H-ga sõitmist keerulisemaks, on tema tundlikkuse puudumine ratsmemärguannete osas. Ma arvan, et suurem osa elust on temaga sõidetud päääris tugeva ratsmekontaktiga. Esimesed korrad H-ga ratsutades oli mul tunne, et selle hobusega ei olegi võimalik kerget ja ühtlast kontakti hoida - küll aga seadsin selle omale väikseks eesmärgiks ning püüdsin iga trenn sellele keskenduda, et mitte lasta tal liiga tugevalt ratsme peale jääda ja võimalikult palju hobust istakuga mõjutada. Sellegipoolest tundus alati, et... ta justkui OTSIB seda küllaltki tugevat ja väga stabiilset kontakti, kuigi mina nägin suurt vaeva, et seda talle mitte pakkuda? Püüdsin alati leida võimaluse eest järgiandmiseks, poolpeatustel ratsmemärguanne väga lühikesena hoida jne. Ühest küljest see nagu natuke toimis, sest tal ei olnud võimalust jääda ratsme peale toetuma - selle asemel muutus ta aga eest palju ebastabiilsemaks, ilmselt seetõttu, et ta ei suutnud leida eest seda tuge, millega ta alati harjunud oli. Ma ei tea, miks hobusele ei peaks meeldima see, kui suus survet vähem on, aga minu mõistes pehme kontaktiga hakkas ta pidevalt katsetama minult ratsme käest ära tõmbamist - mitte suure jõuga, aga regulaarselt oma nina pisikeste jõnksatustega ettepoole tõmbamist, mis välistas igasuguse stabiilse kontakti hoidmise võimaluse. Samuti hakkas ta üha rohkem oma keelt suust välja ajama, mis on tal tegelikult aaaaaastatevanune komme ja sellistest vanadest harjumustest on muidugi keeruline ka lahti saada, aga sellegipoolest annab see pigem märku sellest, et... midagi tuleks muuta.

Treener soovitas mul siiski proovida hoida ratsmekontakti konkreetsemana ning osutada passiivset vastupanu nende peajõnksatuste vastu (minu käed/õlad on alati üsna... järeleandlikud ja kohati vb liigagi pehmed olnud). Nüüd olen selle strateegiaga proovinud mõnda aega sõita - ning jah, hobune ON palju stabiilsem, aga jällegi - ratsmekontakt on tugevam kui mulle meeldiks ja ma ei tea, kuidas seda muuta. Mida teha, kui hobune ei suuda ratsmete järeleandmist võtta kiituse või millegi positiivsena, vaid peab seda häirivaks/arusaamatuks teguriks ja kokkuvõttes muutub see hoopis negatiivseks signaaliks?

Ja üks mure on veel: jällegi vana komme, mille tõttu ta ka viimasest treeningtallist tagasi tuli, nimelt oli ta seal päris tihti teatud keerulisemaid harjutusi tehes vastu hakanud peatumise ja püsti tõusmise teel. Minul oli ta sellist nalja varem katsetanud ainult paaril korral võõras olukorras, kus ta koostöö asemel mõne uue hobusega tutvuda tahtis, ja see oli ilmselgelt käitumise küsimus, mitte mingi füüsiline probleem. Nüüd viimasel ajal aga on ta seda mõnedki korrad ka galopitõstete ajal katsetanud ja see tundub siiski otsene vastuhakk minu märguannetele, mitte ei ole küsimus selles, et ta parasjagu midagi muud teha/vaadata tahaks. Ise arvan, et põhjus on justnimetl selles tugevamaks ratsmekontaktis - ma ütlen, et mine galopile, samas hoian küllaltki tugevat kontakti (eelmises lõigus väljatoodud põhjustel), ja see võib temas kõhklusi tekitada. Muidugi üritan galopitõste ajal eriti sisemist ratset lõdvestada, aga... võib-olla ma ei taju ära, kui palju täpselt paras on või... ma ei teagi, milles asi.

Pix arvas, et võib-olla olen ma temaga liiga palju koondatud galoppi sõitnud ja kuigi ma kirjutasin ennist selle aktiivsuse hoidmisest kui positiivsest asjast (mida ta tegelikult ongi!), siis kahtlemata on koondatud allüür hobusele füüsiliselt palju raskem, kui ta sealjuures kõvasti tööd teeb ja korralikult enda alla astub jne. Seega kuigi minule tundub, et see tuleb tal loomulikult ja kergelt välja, siis tegelikult võib-olla on see talle palju koormavam ja raskem kui ma ette kujutan - ta on lihtsalt sellist tüüpi hobune, et ta TEEB seda korrektselt ja ta ei oskagi liikuda lühikeste sammudega ja selga paigal hoides ehk siis natuke "viilides" ja mitte korralikult kaasa töötades. Seega plaanin järgmised korrad meeles pidada, et lasen tal galopis korralikult edasi liikuda ning proovin talle trennide galopiosa mõneks ajaks võimalikult lihtsaks ja toredaks teha.

Aga jah. Ratsutamine on keeruline. :) Ja noh, kui mul mõnda aega oli väga tore temaga huvitavamaid harjutusi sooritada, siis... mõne aja pärast kaotab see oma võlu, kui sa tunned, et mingid baasasjad on ikkagi paigast ära. Lõppkokkuvõttes polegi mingit vahet, kas sõita 4-aastase äsjasaduldatud noorukiga või GP hobusega, ikka on kõige olulisem (ja kohati kõige keerulisem) see korrektne ABC - rütm, stabiilsus, kontakt. Galopipiruetid, küljendamised, passaaž ja muud toredad asjad on kõigest harjutused, mis näitavad seda, kui hästi su ABC kinnistatud on ja kas hobune suudab seda säilitada ka siis, kui temalt rohkem nõutakse.

Lõpetuseks üks väike video sellest, kuidas me H-ga ükskord hüppasime. :) Vabahüpetel põrkab ta vägagi hästi, aga seljas pisikesi takistusi hüpates on natuke naljakas. Ta galopitempo on aeglane mu meelest hüppamiseks, aga... rohkem edasi sõites läheb samm niiiiiii pikaks, et ei mahu selles väikses maneežis kuhugi ära. Seega me hüppasime sellisest võrdlemisi rahulikust galopist, mis aga tähendab, et ta jookseb rohkem enda alla kui edasi, ja siis kipub hüpete peal pisut üle pingutama. Mul on muidugi väga raske temaga siis ka ilusti kaasa minna. Video on trenni lõpust, kus ta väheke vabamalt juba võttis seda asja; kui viimane hüpe välja jätta, siis ületas takistused enam-vähem mõistlikult. Kaks algajat koos, aga vähemalt oli lõbus. :D


Saturday, January 16, 2016

Kirjutan täna ühest 6-aastasest märast, kellest eelmine kord midagi postitada lubasin. Kui minu eelistusi silmas pidada, siis on tegemist ühe ideaalsest sugupuust pärit hobusega. Tema isa Skovens Rafael on minu arust väga vahva ja heade järglastega täkk (kuigi omakorda tema isa Romanov mulle väga ei sümpatiseeri - mu arvates üks lohisevamate tagajalgadega maailmatasemel GP hobuseid üldse :D vabandust, kui keegi on suur fänn ); ning tema ema on ilmselt meie kasvanduse üks kõige paremaid märasid, olen näinud/sõitnud mitmete teistegi tema järglastega ja kõigil on superhead liikumised.

Nii, ja siis sa paned need kaks suurepäraste tulemustega aretushobust kokku ja saad... sellise seljast kinnise ja pisikeste sammudega, natuke hispaania hobuse moodi liikuva järglase, nagu antud mära on. :P


(See osa videost, kus me mudaplatsil sõidame - mulle tundus seljast see tookord täieliku katastroofina, sest ta vahtis kõike ja kõiki ja tundus väga ärev. Hiljem video pealt vaadates oli eest ebastabiilne, aga liikumine isegi parem kui tavaoludes.... nii et tunne ja väline ilme võivad ikka väga erineda kohati)

Säh sulle aretust. Ta on kõikidest teistest siinsetest hobustest väga erinev, ometi on ta kuidagi üheks mu lemmikutest saanud. Ta ei liigu kuigi suurte sammudega üheski allüüris ja samas on tegemist ülitundliku hobusega, nii et temaga ratsutamine on omamoodi väga suur väljakutse mulle. Teisest küljest leidub meil hetki (senini peamiselt galopis), kus ta nii oma peas kui kehas siiski lõdvestuda suudab ja siis on see liikumine kuidagi... väga tasakaalus või ennastkandev või... ma ei oskagi seletada. Mina usun nt, et hea ja tundliku ratsanikuga võiks ta koondatud liikumistes väga edukas olla, sest kuigi oma jalgade välja sirutamine ja raami pikendamine on tema jaoks väga keeruline, siis tasakaalutunnetus ja raskuse tagaotsale viimise potentsiaal on täiesti olemas kuskil. Ta ei vaju mittte kunagi su käe otsa või raskusega esiotsale ja suur tundlikkus märguannetele on tegelikult ka pigem hea iseloomujoon, lihtsalt ratsanik peab olema suuteline seda nö kontrolli all hoidma ja ära kasutama, mitte selle vastu võitlema. Nii pea, kui temalt midagi jõuga üritada küsida, olgu see siis kasvõi pisut liiga jäik vastuhoidmine käega, siis on hobune kohe sekundipealt läbi kogu keha kramplik ja lõdvestuse ja pehmuse taastamiseks läheb jälle jupp aega.

Ja kõigele lisaks on ta muidugi väga-väga ilus hobune, minu arvates - nii oma tüübilt kui kehahoiakult. :) Aga jah - mulle meeldib temaga ratsutada just seepärast, et... ta on teistsugune ja ta ei lenda kahemeetriste traavisammudega su all ringi olenemata sellest, kui hädine ise seljas oled, vaid... on väga otsene peegel sellest, mida sa seal seljas teed, ning tulemuseks on kõik või mitte midagi.




Ahjaa... ta on ilmselt üks mu hobustest, kes oma selga kõige rohkem paigal ja nö pinges hoiab, aga vähemalt tema puhul see küll seal istumist mitte kuidagi lihtsamaks ei tee. Kõige lühema sammuga hobune ja kõige keerulisem, kellega täisistakut teha. :) Minu viimatiste kogemuste järgi (võib-olla kunagi arvasin teisiti) ei ole väheliikuv selg midagi sellist, mille otsas hea istuda oleks - rääkimata sellest, et hobusele on see muidugi ka kahjulik. Seega praegu teen täisistakut minimaalselt, aga vähehaaval püüan ikkagi sinnapoole liikuda, et nii mina kui hobune suudaks rohkem ja paremini - see on aga pikem protsess. Ja noh... ülesse pandud video on müügivideo, nii et eks elu näitab, mis meie koostööst saab. KUI talle leiduks inimene, kellele temaga sõita meeldib ja ta suudab seda teha ilma hobusele pinget ja stressi tekitamata, siis ma ilmselt oleks õnnelik ja rahulolev teda ka sellisesse uude koju saates, sest... I don't think it's the easiest match to find.

Monday, January 4, 2016

Ratsutamine on keerulisem kui kunagi varem - no mitte midagi ei lähe aastate möödudes ja kogemuste kasvades lihtsamaks, ikka ainult teises suunas. :) Kõik edusammud tulevad imepisikeste jupikeste kaupa ja vaevaliselt, tagasilöögid tunduvad aga suured ja möödapääsmatud.

Üks erand siiski on - need päris noored, alles oma ratsahobuse teekonda alustavad elukad. Mina küll ei saa aru, kes see välja mõtles, et noorte hobustega tegelemine keerulisem või rohkem oskusi nõudev oleks kui ülejäänutega. Kui just halva õnne tõttu mingi erakordselt pöörase eluka otsa ei satu (aga selliseid võib sama hästi leiduda ka vanemate hobuste seas), siis on minu arvates noore hobuse õpetamine kõige lihtsam, toredam ja kergemini tulemusteni viiv tegevus. Alustades maa- ja kordetööst ning lõpetades sellega, kus nad sadula all mõistlikult kolmes allüüris liikuda suudavad ning kõige põhilisematest ratsaniku märguannetest aru saada oskavad. Sellel tasemel hobustega mul on enam-vähem alati plaan olemas: mida teha, kuidas teha, millal teha - loomulikult pidevalt hobuse arengut jälgides ja vastavalt sellele oma plaani kohandades. Harva tekib suuri tagasilööke ja selge areng toimub väga lühikese aja jooksul ning uskumatult kiiresti, tekib tunne nagu hobuste õpetamine olekski imelihtne. Ja siis äkitselt on su hobune pool aastat sadulas olnud ja peaks midagi natuke rohkemat hakkama tegema, kui suurtel ringidel jooksmine ja niisama mõistlik olemine - ja noh... siis läheb küll asi keeruliseks ära.

Mul on praegu ka mõned 3-aastased tegeleda. Oih - tegelikult nad said paar päeva tagasi ametlikult juba neljasteks, aga noh, beebid on nii või teisiti. Üks neist on tohutu armas pisemat kasvu ruun, kes esialgu oli küll teistest pisut umbusklikum, aga kiiresti sai suureks sõbraks ja taskuhobuseks ning ma juba mitu kuud tagasi kahtlustasin, et temast saab mu uus lemmikhobune. Natukene on ta õnnetusehunnik ka, sest lisaks täitunud kannaliigestele (kust suvel suured luukillud eemaldati) suudab ta ennast iga natukese aja tagant ennast kuskilt katki teha - nende mitmete pisikeste vigastusperioodide tõttu ongi ta alles nüüd neljaseks saades värskelt sadulasse jõudnud, sest tegelikult on ta igati lihtne ja probleemivaba hobune olnud. Hetkel on ta ka ümmargune ja karvane nagu väike mammut, aga... musta värvi ja armas ja ilusate liikumistega - need kolm omadust üksi trumpavad ju kohe negatiivsed küljed kiirelt üle! No igatahes, sellise hobusega tegeledes tuleb mul alati mingi eneseületamise kihk peale, stiilis "kui ma KÕIK algusest peale õigesti teen, siis peab temast ju ideaalne hobune välja kasvama!". 110% kindel plaan, mitte miski ei saa viltu minna. ;) Ja kuna ma KÕIK kavatsen õigesti teha, siis temast tuleb see hobune, kelle jaoks ei tekita mingeid raskusi ka keerulisemate harjutuste õppimine, paari aasta pärast teeb soravalt küljendusi ja jalavahetusi ning veel paar aastat hiljem võistleb Grand Prix tasemel. Oma täitunud kannaliigeste ja vigastustest muhklike jalgadega. :D

Aga olgu - hüppan paari lause võrra tagasi reaalsusesse ja märgin ära, et ma tõesti üritan temaga tobedaid vigu vältida ning ei lange sellesse salakavalasse "mis mõttes ta ei saa aru või ei tee, peab ju tegema!" lõksu, vaid tuletan omale igas trennis meelde, et ta on ülimalt koostöövalmis hobune, mis tähendab, et kui ta ei tee seda, mida ma soovin, siis pean MINA midagi teisiti tegema. Kõlab küll nagu vana ja sadu kordi ülenämmutatud põhitõde, aga eks kõik vist on tundnud, et kui asjad hästi välja ei tule, siis kipuvad kõik muidu iseenesestmõistetavad põhimõtted mõnikord veidi ära ununema. Kuni me end jälle neile mõtlema sunnime ja siis juba tagantjärgi tehtud vigu parandama hakkame.

Esimene imepisike keeruline koht tuli meil ette siis, kui ta ratsaniku all traavides õige veidi ebakindlaks muutus ning kohati edasiliikumisega kõhkles - veidi aitasin stekipuudutusega, millele ta küll reageeris edasiminekuga, aga... kõhklust pigem tekitas see juurde, sest ega ta vist täpselt aru ei saanud, kust see stekk järsku tema külje vastu ilmus. Seega otsustasin kindla edasinõudmise asemel talle pigem veidi rohkem aega anda ja mitte liigselt sundida - tundus, et toimis, sest peale paari trennikorda liigub ta nüüd üsna kerge sääresurve peale kohe aktviisesse traavi ning ka esimene galopp sadulas arenes sealt justkui iseenesest välja, ilma mingisuguse punnituseta. :) Igatahes, eks näis, kuidas me väikese mustaga toime tuleme ja kas ta suudab mu lemmikute hulgas püsida ka ratsahobusena.

Järgmistest hobustest juba järgmine kord - tahaksin kirjutada kindlasti täkust (täpsemalt üks mu... 4st? 5st? liiga paljudest :D täkkudest), sest ta on mu kõige osavam, aga kohati mu jaoks jällegi väga keeruline hobune ja... ühest 6-aastasest märast lihtsalt seepärast, et ta on täiesti teist tüüpi hobune võrreldes ülejäänute siinsetega ning mul on temast väike video, mida ma võib-olla isegi jagada julgen. :)

Ja noh Ziny - mul on tekkimas imepisike kahtlus mingite positiivsete muutuste ilmumise suhtes tema treeningus, aga ilmselt liiga vara veel hõisata, seega tema jutt jääb ka mõnda paremat päeva ootama.

Sunday, January 3, 2016

Carl Hester jagas oma FB-lehel pilti nende neljast GP-hobusest, kes uue aasta esimesel päeval koos maastikule läksid. See on lihtsalt nii vahva, et tahtsin kaaa jagada, mu päeva tegi kohe hommikul rõõmsaks. :) Minu poolest võiks see kamp oma olümpia- ja muud medalid kätte saada juba puhtalt seepärast, kui inimlikult nad oma hobustesse suhtuvad ja kui mõistlikud loomad nad neist on suutnud kasvatada - olen küll koolisõidusõber, aga teatud hetkedel ei suuda isegi mina aru saada, miks mingit esijalgade loopimist ja muid trikke peaks koolisõiduhobuse puhul olulisemaks pidama kui tema võimet ja valmisolekut erinevates olukordades ratsanikuga lõdvestunult koostööd teha.

(https://www.facebook.com/www.carlhester.co.uk/photos/a.322923057821153.79032.322739367839522/855089571271163/?type=3&theater)