Thursday, July 17, 2014

Why katsetas esimest korda päriselt sadulat. Natuke pelgas, aga oli ilusti nõus paigal seisma, kuni sadul seljas. Käekõrval jalutades oli samuti veidi ebakindla olemisega, aga harjus üsna kiiresti. Kõik oli tore, niikaua kuni ma ta kordele saatsin. Tegi paar ringi traavi ilma probleemideta, siis korraks ehmatas ja hüppas sammukese edasi ja selle peale reageeris nii, et mul polnud enam suurt midagi teha, tõmbas käest lahti ja pukitas mööda maneeži ringi. Esimene kord kusjuures, kus ta mul päris minema jooksis. Eks natuke on mu oma viga ka - isegi eelmises blogipostituses mainisin, et ta ei ole kordel väga stabiilne veel - samas teisest küljest... kui ta ei oleks neid galopisamme täna teinud, siis oleks mõni teine päev ikkagi selleni jõudnud ja reaktsioon ilmselt sama olnud. See sadulavööle/sadulale reageerimine on vist selline asi, mille iga hobune peab lihtsalt läbi tegema - mõnel on ükstapuha, mõni ei kannata seda. Loomulikult sammhaaval harjutamine on kasuks, samuti see, et esimest korda ei ole sadulal lisaks mingeid hüplevaid jaluseid vms küljes, aga... see hetk kui sa vöö korralikult kinni tõmbad (vöö lõdvaks jätmine on veel oluliselt ohtlikum variant) ja hobuse sadulaga jooksma lased, on ikka selline ettearvamatu tavaliselt, et mis nüüd saama hakkab.

Aga see selleks - Why tegi oma paar paanikaringi ära, seejärel jäi seisma ja ootas, et ma tema juurde läheks. Sellistel hetkedel, kui ta midagi väga kardab, on ta üha enam hakanud minult tuge otsima ja niisamuti ka seekord. Eks ta saab ka ühel hetkel aru, et tegelikult ma ei tee talle kunagi halba (isegi kui ta vahepeal mingil põhjusel seda kahtlustab) - ja siis on ju igati turvaline inimese läheduses olla. Võtsin ta kinni, jalutasime rahulikult mõned ringid ja seejärel uuesti traavi proovimiseks võtsin korde hoopis küljest ära ja lasin ta lahtiselt jooksma. Nüüd oli juba hulga parem, vahepeal läks galopile ja tegi kiiremaid samme, aga rodeot enam ei tulnud ja Why suutis olukorraga kohaneda. Kõõlusin veel pärast mõlemalt poolt üle sadula ja jalutasime väljas jällegi ringi, nii et ta pidi üksi "ees" minema ja mina tolknesin külje peal kaasas, käsi üle sadula. Tõeliselt eriline poiss. Ilus ka, pean temast üks päev pilti tegema.

Eile juhtus see-eest väga kole õnnetus Zinyga. Või noh... see polnud õnnetus, see oli inimeste mõtlematus ja rumalus ja mitte kunagi varem pole ma tema vastu nii ligilähedaseltki ebaõiglane olnud nagu eile. Olen ühtlasi kurb Z pärast ja ülivihane enda peale siiamaani, sest no... nii lihtsalt EI SAA teha. Lühidalt öeldes olen Zinyt harjutanud topeltkorde ja ohjamisega natuke aega, mis on siiani ideaalselt hästi läinud, ja siis eile proovisime talle autorehvi taha lohisema panna, aga Z hakkas kartma ja edasine vaatepilt oli sarnane youtube kõige hullemate videotega, ei taha detaile väga kirjeldada. Tagantjärgi muidugi oskan 100 asja öelda, mida oleks pidanud teisiti tegema + üldse poleks ma pidanud nõusse jääma, et sellist asja juba proovida, vähemalt mitte niimoodi. Varem olen kõike temaga üksi teinud ja kuigi mõnes mõttes on raskem, siis üksi vähemalt ma ei lähe kunagi üle selle piiri, kust asi ohtlikuks läheb, vaid võtan rohkem aega. Aga kui on keegi kõrval, kes sellise asjaga minust rohkem kokku puutunud (nagu seekord), siis on vist lihtne hobuse asemel rohkem teist inimest kuulama hakata.

Kui ma Z pärast tagasi koplisse viisin, siis kõik teised hobused tulid mind uudistama, aga Ziny läks ära põhku sööma. Kutsusin küll, ta ainult vaatas, ja sõi edasi. Sellist asja ei ole ta mitte kunagi varem teinud, ja selle peale muidugi mu enesetunne kukkus veel kümme kilomeetrit madalamale, täielik õnnetusehunnik olin. Natukese aja pärast tuli ta hästi korraks sügamist küsima ja paari minuti pärast lahkus jälle. Leppisin sellega, mis muud. Päris õhtul hilja läksin veel korra teda vaatama, selleks ajaks oli õnneks oli Ziny suhtumine uuesti endine, oli vist "andeks andnud" ja tahtis tegelemist jälle. Ma ei usu mingisse küll hobuste solvumisse ja sellisesse asja eriti, aga sellesse küll, et halvad kogemused võtavad ära soovi inimestega suhelda. Tänaseks oli jalg ka paiste läinud, kartsingi et oli seda vigastanud. Juba eilsest andsin talle valuvaigistit ja homme vaatan uuesti, kui läheb hullemaks, siis võib-olla läheb antibiootikum ka peale igaks juhuks. Hea töö, Ingrid, hea töö!

Suht võimatu on tegelikult sõnadesse panna, mida ma peale sellise idiootsusega hakkama saamist tunnen...nii et ma parem ei ürita.


Saturday, July 12, 2014

Ma ei ole oma blogimisega väga järjel olnud, aga...

Esiteks siis Why'st. Olen temast ausalt täiesti vaimustuses - jah, usalduse loomine võtab aega, aga õige inimese jaoks võiks ta kunagi täiesti amazing hobune olla. Võib-olla jääb ta selliseks ühe inimese hobuseks, kellele igasugune võõras ja teistmoodi tegelemine ei sobi, aga oma kogu kartlikkuse juures on tal nii hämmastavalt suur soov inimesega koos olla ja suhelda ning usalduse tekkides ka inimeselt tuge otsida.

Koplist saab nüüd juba hobuse kiiresti kätte, kuigi see muutus on alles umbes viimase nädala või poole jooksul tekkinud - varem pidi temaga ikka omajagu mängima, enne kui nööri külge lasi panna. Või noh, tähendab, mina ja Peter saame ta probleemideta kätte, Suzanna seevastu ei saa mitte kunagi ja peab alati abi paluma. Seetõttu mulle tundubki, et Why mitte ei eelista tuttavat inimest (sest erinevalt minust ei tegele Peter temaga enam muul ajal), vaid lihtsalt tuttavat teguviisi - Suz läheneb hoopis teistmoodi hobusele koplis, kui meie kaks... Ja Peterit tegelikult ju Why ka kartis varem, kui ta liiga palju survet talle avaldas - aga nii kui selle lõpetas, siis muutus ka hobuse suhtumine.

Aga muidu - olen teda nii boksis (vahel kõnnib eest ära, üldiselt mitte) kui talli vahel puhastanud üle kogu kere. Külgedele minek ei ole enam probleem - kui ta inimest kardab, siis küll endiselt tagurdab kiiresti nii, et jääb otse näoga tema poole, aga kui nt maneežis tegeledes mingi muu olukord teda vähe ettevaatlikuks teeb, siis pigem eelistab oma õlaga minu kõrval seista, võimalikult lähedal. :P Natuke aega võttis, aga nüüdseks on ta ka nõus mõlemal pool minu kõrval kõndima, mitte ainult järel. Saan ise täitsa tema õla vastas olla ja kätt üle selja või turja samal ajal hoida - isegi õues tegime majade ümber niimoodi tiiru. Ainult siis kui prügikaste kartis, siis pidin ikka ise ees minema ja tema minu selja taga (ja uskumatult lahe tunne on sellistel hetkedel, kui selline hobune SINULT hakkab tuge otsima). Samuti olen ta mounting blocki kõrvale seisma pannud, ise üles roninud ja üle selja kõõlunud, isegi täitsa palju raskust asetasin seljale. Selle kõige juures seisab ta tavaliselt täiesti paigal - on näha, et ta natuke kardab küll, aga kui ma ise tema vastu õiglane olen, siis suudab ta oma tahtejõu abil paanikat vältida ja nii kui ma jälle tema kõrvale "ohutusse tsooni" liigun, siis pistab oma pea mulle sülle ja hakkab mäluma. :) No uskumatult armas elukas...

Kuna ta kabjad on ebameeldivalt pikaks kasvanud, siis täna maneežis proovisin esijalgu ka tõsta - reaalselt MITTE mingit probleemi ei olnud, andis kapju nagu vana hobune. Ilmselt on ta seda kunagi varem ikka proovinud ka natuke, aga... kuna minu teada on Why väiksest peale suht hüsteeriline tüüp olnud, siis ma ei uskunud, et asi nii lihtsalt käib. P on temaga noorest peale aeg-ajalt tegelenud, huvi pärast kohe pean nüüd järgi küsima, mis tasemel ta nende kapjade andmisega olnud on. Samuti sai ta täna esimest korda sadula selga. Valtrappi kardab natuke, sadulat kartis veidi rohkem, aga siiski lasi seda endale mitu korda selga panna. Kuna oli ikkagi suht piiripealne tegutsemine, siis otsustasin vööd mitte seekord kinnitada - pigem kinnistan talle paari korraga, et sadul on üsna ohutu asi, kui et tõmban vöö kohe esimese korraga kinni, tekitan paanika ja sadulakartuse näol järjekordse probleemi, millele lahendust vaja otsida. Selle saduldamisega pole tegelikult kiiret, kuna vasakut pidi kordel traavitades võib ta endiselt vahel endast välja minna ja mõne põgenemiskatse teha. Paremat pidi on juba väga hea. Äkilisi liigutusi ei tohi ka endiselt ta kõrval üldse teha - selles osas on ilmselt hetkel kõige suurem töö veel ees. Aga üldiselt on ta ikka superlahe loom. :)

Kui juba hobuse koplist püüdmise kohta juttu tuli, siis selle tegevuse võlu ma olen ka enda jaoks jälle taasavastanud, haha. :D Mitte kätteandva hobuse püüdmine koplist (või no ütleme karjamaalt - väikse liivakopli puhul on asi oluliselt lihtsam) on tegevus, millele ma võin vabalt tunde kulutada. Kehvem pool on see, et vahel sellega lähebki reaalselt nii kaua ja seda aega pole kuskilt võtta. :D Ja vahel tuleb muidugi alla ka anda, mis teha. Aga üldiselt see on selline kompott hobuse mõtete lugemisest, enda kehakeele kontrollimisest ja kannatlikkusest. Üks asi on kartlik hobune (õnneks või kahjuks ma selliseid suurelt karjamaalt eriti tooma ei pea), aga siin on tavaliselt peamiselt tegemist kogenud ja tarkade sugumäradega, kes värskelt peale varsa saamist (mõned ka enne) ei taha sugugi inimest oma lähedusse, rääkimata päitsete pähepanekust jms, ja nende kättesaamine paljuhektarilistelt rohukarjamaadelt on ikka väga intensiivne "brain game" ja igasuguste piiridega mängimine. Mingist suure surve avaldamisest või hobuse ringi jooksutamisest ei ole siin juttugi - sellisel juhul ei püüaks seda hobust kahe päevaga ka kinni, ainult varsa kurnaks ära. Ma olen vist vähe veider tõesti, aga selline asi on täpselt minu jaoks, nii põnev. Ja ei saa salata, see on ka muidugi üsna vahva, kui inimesed lootusetult kedagi tundide kaupa taga ajavad ja siis sa lihtsalt lähed ja tood selle hobuse ära. :D Seda ei juhtu küll tihti, sest meil on siin teisigi osavaid "hobustega mängijaid", aga vahel ikka.

Ziny pärast hakkab mul juba täitsa mure tekkima, et mis tast sügisel saab, kui ma ära lähen ja niisama seisma jääb. Albatrossi ei ole ma viimasel ajal nii palju näinud, kui tahaks, aga selles mõttes väga ei muretse, et ta saab täiesti edukalt oma karjas hakkama ja ilma rohuta koplis vahel võib-olla natuke igavleb, aga üldiselt mingist inimesega tegelemisest ta otseselt puudust küll ei tunne. Ziny seevastu - oh jeerum, mul tekivad juba praegu süümepiinad, kui ta iga kord mind nähes karja juurest ära tuleb ja mööda aia äärt kaasa saadab, kui teisi hobuseid viin-toon. Muidugi üritan temast alati siis välja teha ka ja vähemalt korraks sügada vms, millega ma seda jälitamist muidugi igati soodustan, aga... ei saa ju teist lihtsalt ignoreerida, kui hobusel selline suhtlemisisu on. Mööd aeda kõnnib vist ainult minuga kaasa, aga kui keegi koplisse sisse läheb, siis on muidugi nemad ka kohe suurimad sõbrad. Üldiselt on nii, et sealt koplist jalutad alati kahe hobusega värava poole - üks on see, kelle nööri otsa võtnud oled, ja teine on Z. :D

Aga tegelikult ma muidugi ei kurda - okei, selline hobune võib vahel tüütuks muutuda, aga nagu ma ka blogis kunagi maininud olen, siis Albatrossi iseloomu juures olen kõige rohkem puudust tundnud just sellest entusiasmist inimesega koos tegutseda. Seetõttu olen Ziny juures juba väiksest peale seda igas mõttes soodustanud ja minu kõige suurem eesmärk on alati olnud see, et ta TAHAKS inimesega koos olla - ja kui ma ka kõik muud asjad nässu peaks suutma keerata, siis tundub, et vähemalt see üks kõige olulisem eesmärk on edukalt täidetud. Kindlasti on aidanud ka see, et teda pole väiksest peale üle nunnutatud - tal on päris palju olnud perioode, kus keegi eriti näppimas ei käi ja eks ta oskab vist talle osutatavat tähelepanu seetõttu ka kõrgemalt hinnata. :)

Kui ratsutamisest rääkida, siis traavis on Z juba täitsa mõnus - vahel on veidi kramplik ja siis kulub hea rütmi ja lõdvestatuse saamiseks veidi aega, aga varem või hiljem jõuame selleni ikkagi. Vasakule poole painutamine on ka hulga lihtsam - kui võimalus anda, siis ta küll proovib viilida (eriti nt suunamuutust tehes), aga kui korralikult küsid, siis oskab õigesti vastata küll ja ei ole enam sellist tunnet, et suunda muutes oleks justkui teise hobuse selga sattunud. Samm läheb ka veidi paremaks, olen siiski julguse kokku võtnud ja ka ratsmega sammu teinud, sest ainult vaba ratsmega jalutades läheb tal tähelepanu niiiiii kaugele ära uitama, et suht võimatu on sealt midagi nõuda. Galopp on kõige keerulisem. Mingi tasakaal täitsa juba on olemas kohati, paremasse jalga nii väga hästi endiselt ei taha tõusta, aga suurem mure on see, et ta läheb niiiii jäigaks eest. Oma eelmist postitust silmas pidades pean omale meelde tuletama, et tõenäoliselt see ei ole suu, mis on jäik, vaid mingi muu koht, aga siiski... seda olen ka üsnaüsna meeleheitlikult jälginud, et ma ei kasutaks ratset liiga palju ja ei laseks kunagi asju nii kaugele, et hobune saaks mingit jõudu suulise vastu kasutada, aga... selle eesmärgiga ma ei ole nii hästi hakkama vist saanud. Loodan väga, et see on siiski tasakaalu ja mingite lihaste kasutamise küsimus, sest traavis sama probleemi üldiselt ei esine... lihtsalt pean mõtlema, kuidas sellest etapist üle saada võimalikult väikeste tagasilöökidega ratsastuse osas.

Aa, maailma käisime ka avastamas! Päris mitmekilomeetrisel ringil, nii et lõpuks oli Z veidi rohkem väsinud ja tüdinud, kui ideaalne oleks (sest enne tegin platsil ka natuke trenni), aga üldiselt oli ta suht staar. Esimest korda kodust kaugemal ja teekond ei kulgenud mitte ainult üle igava põllu, vaid väikeste tänavate ääres, nii et möödusime erinevatest majadest, autodest, hekkidest, aedadest, postkastidest, kividest, tiikidest - you name it. Kõige ohtlikemate kohtade juures läks silm punni ja liikumistrajektoor laineliseks, aga rohkem ei midagi. Seltskonnaks oli kaasas rakendiponi, nii et lisaks kõigele sai Z sõbraks ka enda läheduses koliseva vankriga, mis alguses veidi hirmutas, aga lõpuks oli ideaalseks vahendiks, mille vastu jalutamise käigus pead sügada, nii et... täitsa julge laps on ta küll. Aga olgu, aitab selleks korraks kiitmisest... kunagi ehk kirjutan jälle.



Aa, seda unustasin mainida, et nagu mul ikka siin kombeks, siis suutsin jälle omale häda kaela tõmmata: ilmselt haavade tõttu sisenenud infektsiooni tagajärjel oli mul terve käsi õlast näpuotsteni umbes kahekordselt paistes ja tuletasin meelde hirmutavaid mälupilte lümfangiidis jalaga hobustest, kelle jäse normaalsesse suurusesse enam ei taastunudki. :D Aga ei hullu, taani arstid on mul juba ammu suured sõbrad ja kui esialgselt määratud AB-doos 2,5-kordistati, siis lisaks narkomaani tunde tekitamisele on 8 tabletti päevas siiski oma mõju ka põletikule avaldanud ja (3x üle õla) praeguseks on käsi peaaegu normaalsuuruses tagasi ja täiesti efektiivselt kasutatav. Oli selline väike vahepala lihtsalt vist, et mul siin liiga igav ei hakkaks.

Saturday, June 28, 2014

Ma ikka ei saa üle sellest, kui naljakas tegelane Ziny on - ma pole ausalt sellist mära veel elus kohanud. Ruunasid küll, poistele üldiselt meeldibki rohkem mängida jms, aga märade puhul ma pole sellist asja väga täheldanud. Eks ta on muidugi noor ka veel, aga kõnnib reaalselt alati minuga mööda kopliäärt kaasa ja teeb suuri silmi, kui ma temaga tegelema ei lähe. Ta lihtsalt nii naudib, kui midagi toimub - saab koplist välja midagi uurima või uudistama, maneeži mängima või kasvõi trenni tegema, peaasi, et oleks vaheldust igapäevaelus.

Vahel lööb siiski temperament ka välja, nt kui täna õhtul väliplatsile sõitma tahtsin minna, siis kordel möllas küll nii nagu ma väääga kaua näinud pole. Selles mõttes on ta natuke siiski veel memmekas, et mingi hetkeni on huvitav ja tore, aga siis vahel tuleb meelde, et isver kari jäi ju koplisse ja ta on kindlasti täiesti ihuüksi maamuna peale jäetud. Aga no mis seal ikka, lasin tal siis vurtsu välja joosta suurel ringil ja tegin seljas pärast ainult väga lühidalt trenni, sest ta oli ennast juba ära väsitanud. Küll aga käisime peale trenni pikal retkel kuni suure teeni, minnes traavis ja tagasi tulles jalutades. Suht naljakas on mõelda tegelikult, et 4-aastane hobune pole oma kodust kaugemal kui kilomeeter käinud, seega otsustasin, et peab talle hakkama maailma tutvustama. Suure teeni ka päris kilomeetrit pole, aga siiski üsna jupp maad, mis talle uus ja huvitav on. Tagasi tulles muidugi tsipa tahtis kiirustada, aga mingi hetk hakkas pika ratsmega mõnusat sammu kõndima - see on talle ka kindlasti väga kasulik. Mäletan, et nooremana oli tal väga hea samm, aga nüüd ratsutades nagu kipub see kogu aeg veidi lühem olema kuidagi... hakkab peaga palju üles-alla nõksutama, kuigi ma teen suurema osa sammust endiselt vaba ratsmega võimalusel. Aga millegipärast hoiab ennast veidi pinges ikkagi, nii et peale trenni kuskil pika sirge tee peal jalutada on kindlasti kasulik, kui liigset ärevust pole ja samm kodu poole minnes pigem pikemaks ja maadhaaravamaks läheb.

Täna käis meil vahelduseks üks teine treener ja sain lausa kahe hobusega veidi juhendamist. Õpetas küll natuke teistmoodi, kui ma harjunud olen, aga paar väga head ideed sain küll. Näiteks on mulle on alati jäänud veidi selgusetuks, kuidas täpselt hobusele selgeks teha, kas sa säärt kasutades tahad aktiivsust ja edasiliikumist juurde või küsid hoopis painutamist/sääre eest ära astumist. Tema ütles, et aktiivsust nõuab alati sääre alumine osa (pahkluu piirkond umbes) ja painutamist sääre ülemine osa ja põlv. Kuigi ma kunagi sain päris häid tulemusi, kui proovisin hobust põlvedega ühele või teisele poole suunata, siis teadlikult ma pole seda nüüd üsna ammu enam miskipärast teinud (eks alateadlikult ikka natuke aitab kogu jalg kaasa) ja päris niimoodi ma pole asjale lähenenud, nagu tema täna selgitas. Aga hetkel tundub see üsna loogiline.

Samuti lasi ta tempo mõlema hobusega oluliselt aeglasemaks võtta, kui ma harjunud olen. Ise ka tajun, et tihtipeale kipuvad mul hobused natuke liiga tempokalt jooksma, aga nii tundub mul kuidagi lihtsam neid aktiivsena ja sääre ees hoida vist... Ega see õige pole, noorte hobuste puhul muidugi vahel tuleb pisuke kiirustamine andeks anda, aga üldiselt ju "fast is the enemy of forward". Mära, kellega trennis käisin, läks küll niimoodi supermõnusaks, et tegin üüüüüsna aeglast traavi ja siis vahepeal veidi edasi küsides sai ikka vägaväga häid pikendatud samme. Okei, tal on muidugi loomu poolest juba hea impulsiga liikumine (mõne teise puhul kaoks liiga aeglase tempo puhul tagajalgade aktiivsus võib-olla kergemini ära) ja sammude venitamist on alati suhteliselt hästi teinud, kuid siiski oli väga hea tunne. Õhtul proovisin sama asja ise teise hobusega, kes on hoopis teistsugune - väga kergelt kiirustama ja lühikesi samme tegema hakkav - aga tema puhul toimis see ka päris hästi. Kui ta soojenduse lõpuks natukene lõdvestama hakkas, siis võtsin tempo aeglaseks ja siis sealt sai päris hästi vahepeal pikemaid samme küsida. Muidugi  peab ise väga täpselt piiri pidama, nii kui liiga palju korraga tahta, siis läheb ikka lihtsama vastupanu teed ja muudab sammud kiiremaks.

Ja kolmas mõttetera ongi rohkem lihtsalt... eesmärk vms, mitte otseselt treeningmeetod, aga see pärineb Bentilt, kelle juures me jälle üks päev trenne käisime vaatamas. Nimelt õpetas ta ühte tüdrukut oma islandi hobusega, kes pisut eest liiga raske või vastu suulist kippus olema - ja Bent ütles, et sellisel juhul peaks üritama selgusele jõuda, kust hobune kange on. Kui ratsmekontakt muutub jäigaks või raskeks, siis on kindlasti hobuses kuskil pinged - aga üldse mitte ei pruugi see tähendada, et tema SUUS midagi viga oleks (antud hobusel oli vist cavesson ka, kui ma ei eksi). Ühega enda hobustest on mul suur probleem see, et nii kui nõudmised veidi keerulisemaks lähevad, siis on hobune suust nagu pulk - ei sikuta küll ise otseselt, aga ajab lõuad jäigaks ja ühelegi ratsmemärguandele ma head pehmet vastust enam ei saa. Muidugi on kõikide sarnaste hobuste puhul hea ja lihtne ajada süü "kõva suu" kaela vms, aga tegelikult on pinged suure tõenäosusega kuskil mujal hobuse kehas ja kui selle oskaks üles leida, siis oleks ka suurem võimalus probleemi tõelise põhjusega tegeleda, mitte ratsmeid nätsutades üritada hobust "pehmeks" mudida. Ühesõnaga - kuigi ma päris täpselt veel ei tea, kuidas nende pingete asukohta leida :D, siis kavatsen vähemalt järgmised korrad alati MÕELDA sellele, millise piirkonnas see jäikus ühe või teise hobuse puhul minu arvates olla võiks.

Why ka ikka vaikselt edeneb - tasapisi, aga siiski. Viimased päevad on hästi kiired olnud, nii et mul on üldse oma hobuste jaoks veidi liiga väga aega olnud, aga üritan seda nüüd lähitulevikus parandada ja ehk saan varsti järgmistest edusammudest kirjutada. Aega on sellepärast vähe, et see märadega jändamine võtab ikka koleeeee kaua iga kord. Esialgu oli vb 3-4 mära päevas, nüüd viimased päevad on see arv umbes 10 hobuse võrra suurem olnud, nii et veidi hullumaja. Nende viimine-toomine ja siis vastavalt vajadusele toimetamine kulutab ikka omajagu tunde. Aga nüüd 29. juunist hakkavad esimesed järjest tiinuskontrolli tulema, nii et huvitavaks alles läheb. :)

Sunday, June 22, 2014

Kui ratsutamine üle viskab, siis käime kärutamas. :) Ponitäkk Jens on kaariku vedamise näol vist lõpuks ometi oma tõelise kutsumuse leidnud - video on tehtud eile ja tema elu esimene katsetus vankrit vedada leidis aset täpselt 3 päeva varem.


Üldse hakkab siin mingi rakendispordi suund ilmet võtma :P, päris mitmed hobused on juba tutvust teinud ohjamise ja vana rehvi järel vedamisega, lihtsalt suurte hobuste jaoks puudub meil hetkel vanker (aga see mure on juba lahendamisel, suur vanker läheb homme remonti), seega praeguseni sõidame vaid ponidega.

Iseenesest see on päris tore mõte, sest ikka sünnib vahel teiste sekka mõni veidi aeglaste tagajalgadega või lihtsalt loomu pärast ennast mitte väga edukalt kanda suutev hobune (enamasti on nad sealjuures ka üsna suured ja tugevad), ning sellist on koolisõiduprospektina üsna keeruline müüa. Samuti võivad mõned füüsilised puudused takistada ratsahobuseks, aga mitte veohobuseks saamist. Selle teemaga seoses on mind väga huvitama hakanud, et kui suur see koormuste vahe ikkagi erinevatel kehapiirkondadel on - sh lihased, liigesed, kõõlused, sidemed jms - sõltuvalt hobuse kasutusvaldkonnast. Kui keegi selle kohta mõnda põnevat allikat oskab soovitada, siis oleks väga teretulnud, ma kiirelt guugeldades midagi asjalikku veel ei leidnud. Loogilist mõtlemist kasutades võib muidugi juba mitmeid erinevusi välja tuua, aga usun, et keegi kuskil maailmas on vast kindlasti selle kohta midagi täpsemat ja konkreetsemat kirja pannud?

Why'ga sujub kenasti. Koplisse järgi minnes jalutab peaaegu alati vastu, aga selle viimase sammu ehk päris kätte saamisega peab ikka veidi aega mängima. Viisin ta täna talli vahele seisma natukeseks - sinna, kus me tavaliselt hobuseid valmis paneme. Seal oli tal natuke vähem eest ära liikumise ruumi ja lubas mind isegi täitsa hämmastavalt palju enda külgedele. Sain tasapisi katsuda ja puhastada kaela, turja, selga ja ka kõhualust, edasi ei hakanud seekord pressima.

Nöörpäitseid ma parasjagu ei leidnud, aga kuna hobune oli juba näpu otsas, siis mõtlesin, et mis seal ikka ja läksime tavaliste päitsetega maneeži (ja sellest ei tekkinud absoluutselt mingit probleemi, et ta oleks üritanud nt rohkem käest ära tõmmata vms). Maneežis proovisin samamoodi külgedele minna, nagu talli vahel - seal oli see veidi keerulisem, aga kohati lubas küll. Natuke aega lubas, siis taandas kiiresti sellisesse asendisse, et ma jälle tema ees seisaksin. Seega proovisin need jupid külje peal väga lühikesed teha ja piisavalt kiiresti ise tagasi tema "turvatsooni" ehk ettepoole astuda,  enne kui ta ebamugavust tundma hakkas.

Kordele liikumine läks juba hulga ladusamalt, kui eelmine kord - ta teadis juba hästi, mis ma tahan. Parema poolega ei ole mingit probleemi, vasakut pidi näitas ta veidi vastumeelsust ikkagi välja ja paar korda (kui ma ise oma kehakeelega piisavalt selgeid märguandeid ei andnud) proovis kordel otsa ümber pöörata ja teisele poole joosta. Aga kokkuvõttes ikkagi saime ka vasaku poolega ilusasti hakkama + mõlemat pidi tegime traavi ka mitu ringi. Muidu jooksis väga mõnusat rahulikku ja lõdvestatud traavi, aga vasakut pidi viskas paar galopispurti sisse. Ma ei saanudki aru, kas see oli seotud rohkem minuga või traktoriga, mis maneežiuste ees mässas (uksed olid lahti). Võib-olla siiski pigem minu ja tema vasaku poole foobiaga, kuna mingeid traktoreid, lehvivaid asju, kolle jms ta ei tundu üldse keskmisest hobusest rohkem kartvat.

Ahsoo, proovisin ta nina all natuke rohkem ka liikuda, kui aegluubis ja hästi ettevaatlikult. Kuna üldiselt mulle meeldib noorte hobustega enne selga minekut natuke käekõrval joosta (niimoodi, et mina jooksen sadula kõrval ja hoian ratsmeid käes), aga paljud kardavad esialgu seda, kui nende kõrval järsku jooksma hakata, siis tihtipeale enne jooksma hakkamist niisama hüplen natuke nende nina all, et nad mu sellise liikumisega harjuksid. Why puhul ei hakanud ma muidugi kohe hüplema, vaid lihtsalt kükitasin ja lükkasin ennast pikaks sirgu tagasi, aga niipea, kui see ei toimunud aegluubis, oli see tema jaoks küll hästikolehirmus. Puhises, astus mõned sammud tahapoole ja lükkas esijalad kangelt ette (selle asendi võtab ta alati, kui kardab), aga ära joosta siiski ei proovinud. Kordamööda teda rahustades ja kiites ning siis jälle veidi ennast rohkem liigutades jõudsime lõpuks selleni, et mitte küll otse tema nina all, aga paari meetri kaugusel võisin oma üles-alla nõksutamist rahulikult teha. Jälle sammuke edasi.

Kunagi, kui mul aega ja isu on, siis räägin kellegagi ratsutamisest ka. Aga see on natuke selline vana ja igav teema, et ma ei oska ikka pooltki nii palju kui tahaks ja blablabla. :)

Saturday, June 21, 2014

Mu uus hoolealune on nii lahe, et tahaks kohe edasisi tegemisi jagada... Ma kutsun teda WHY, sest just seda ta nimi tõlgituna tähendab, aga taani keeles on see nii keeruline hääldada, et keegi ei saa kunagi aru, kellest ma räägin. Tema õed-vennad (ehk samalt märalt pärinevad hobused) on kõik saanud omale nimeks erinevad küsisõnad taani keeles :D; lisaks on nad üsna eranditult kõik olnud noorena keerulise iseloomuga - aga hiljem on saanud asjalikud hobused, nii et loodame Why'st sedasama. Ühest tema poolõest on mul näiteks siiani kena mälestus puusanukil, kui ta 5 aastat tagasi pooleaastase varsana mind boksi lubada ei tahtnud ja ennast kapjadega kaitsema hakkas.

Aga see selleks. Hobuste koplist ära toomise ajal hakkas mingi hull sagimine talliõuel pihta (keegi treilerdas oma märaga kohale, lasime noore varsa esimest korda õue, üks väike kari lasti talli sisse jne), nii et Why tähelepanu oli suht võimatu endale saada, seega jätsin ta umbes tunnikeseks üksinda õue, kuni kõik rahuneb. Õnneks ei ole ta selline hobune, kes üksinda kardaks olla või ilma sõpradeta paanikasse läheks. Hiljem järgi minnes paistis ta küll üsna rõõmsa ilmega, et lõpuks tulin teda ka sisse võtma, ja jalutas mulle peaaegu väravasse vastu. Rõhk muidugi sõnal PEAAEGU - umbes 5 meetrit eemal jäi seisma ja selleks, et teda päris kätte saada, läks ikka umbes 10 minutit. Ühe korra proovis natuke minema ka joosta, aga... päris paanikasse ei läinud mu meelest, nii et aju siiski töötas ja ta oli nõus üsna kiiresti jälle seisma jääma. Lisaks sellele, et lihtsam on hobust kinni hoida, on kordel võrreldes jalutusnööriga ka see hea boonus, et ehmumise korral saab lasta tal paar sammu eemale hüpata ja alles siis päitsetele survet hakata avaldama. Kui oleks lühike nöör, siis hobuse tugeva tõmbamise korral hakkan ju ise otse tema nina all kaasa tõmblema ja see kindlasti ajab hirmunud hobust veel rohkem närvi (seda olen täheldanud ka täiesti tavaliste noorhobuste korral - et ehmatamise või sikutamise esialgne põhjus võib midagi muud olla, aga nööriga järgi lohisev inimene on see, mille tõttu nad enam peatuda ei taha).

Kuigi ega mulle väga Why'd jõuga kinni hoida ei meeldi, siis ma olen siiski veendunud, et hobune peab aru saama - kui nöör/korde on küljes, siis ära joosta EI SAA. See on juba ohutuse mõttes täiesti hädavajalik, sest kuidas muidu saaks teda üldse boksist õue või tagasi viia? Küll aga ei pane ma kohe esimesel võimalusel seda kordet talle külge - enne proovin teda otsa eest ja kukla tagant (kui lubab) natuke aega sügada, et ta enam-vähem turvaliselt ennast tunneks. Sel hetkel on tal veel ka võimalus lahkuda, kui asi liiga hirmutav peaks olema. Korde panen külge alles siis, kui ta on nõus ilma eemale tõmbumata rahulikult seisma ja laskma ennast lihtsamatest kohtadest puudutada.

Aga põnev osa on see, et täna käisime maneežis ka ja selle koha pealt on ta jällegi väga mõnus tüüp, oli täiesti rahulik nii alguses üksinda, kui ka hiljem, kui kõrvale täkku kordetama tuldi. Selleks ajaks oli ta juba aru saanud, et ma olen üsna ohutu tegelane (aegamööda saab aru küll, lihtsalt iga päev tuleb see algusest peale uuesti selgeks teha) ja kõndis lõdva nööriga hea meelega mulle järgi. Nagu ennist mainisin, siis olevat ta varem valjaste ja sedelgaga kordel käinud, aga P ütles, et tema nn kordetamise juures midagi ilusat või toredat küll pole ja kindlasti peavad nöörpäitsed olema, muidu tõmbab käest lahti. Minu esimeseks küsimuseks kordetamise juures oli see, et alustamiseks pean ma saama hobuse küljega enda poole, aga Why on selles osas väga skeptiline ja on nõus inimesega suhtlema ainult siis, kui ta saab otse näoga ennast minu poole pöörata. Hakkasin siis suht väikses ringis ümber tema kordamööda kummalegi poole kõndima. See teda ainult õige natuke ärevaks, aga nii kaua kuni sai ennast vastavalt minu liikumisele kaasa keerata, siis oli okei. Vahepeal hakkas veidi taandama, siis lõpetasin tiirutamise ära ja tegin hetkeks puhkepausi ning uuesti alustades püüdsin jälgida seda, et ta oma keeramise käigus pigem siiski astuks pool sammu minu poole edasi, mitte ei hakkaks eest ära taandama.

Ühel hetkel, kui ma paremat pidi suhteliselt aktiivse sammuga juba ümber tema tiirutasin, hakkas tal vist üle viskama ja astus mõned järsemad sammud kiirelt otse edasi, mitte ei keeranud enam minu suunas. Tõenäoliselt oli tal korraks kerge äraminemise mõte peas, aga tema üllatuseks ma hoopis andsin kordet hoolega järgi ja kiitsin kõva häälega, nii et Why samm jäi uuesti rahulikuks ja sisuliselt oligi mul kordel kõndiv hobune. Näha oli, et ta on selle nööri otsas ringi liikumise põhimõttega kergelt tuttav küll, muidu ei oleks nii hästi aru saanud - aga kõige lahedam oli see, et tal ei tulnud kordagi mingit sikutamise hetke ette, vaid kontakt päitsetega jäi kogu aeg väga kergeks. Tegin siis kordamööda mõned peatused ja uuesti ringile suunamised: esimeste peatuste ajal ta jällegi kõhkles, et kas ikka tasub uuesti mu juurde tulla, aga häälkäsklus + enda hästi madalaks tegemine (peaaegu kükitasin alguses) aitas päris hästi.

Vasakut pidi tahtsin sama asja proovida, see osutus veidi keerulisemaks. Selle külje peale tahtis ta mind veel vähem lasta, seega minu järjepideva nõudmise peale otsustas jälle paar üksikut põgenemissammu teha, seekord ka nii, et ma pidin teda päitsetest korra tugevamalt tagasi hoidma. Aga peale iga põgenemiskatset (neid oli u 3, ma pakun, aga õnneks üsna tagasihoidlikud ja lühikesed) tegin kohe peatuse, palusin tal jälle enda juurde tulla, kiitsin, ja proovisin uuesti. Lõpuks saime ka niipidi hakkama, nii et hobune kõndis lõdvestunult kordel ringi. Sellega ka lõpetasime selleks korraks.

Ta tegelikult õpib ja jagab kõik uued asjad ära superkiiresti, lihtsalt kartlikkuse tõttu on ilmselt enamus senist "tööd" toimunud tema jaoks hirmu najal, nii et see on see ainuke asi, millest me lahti peame saama. Jällegi olen nii rõõmus, et tegemist on tegelikult mõtleva ja inimesega koostööd teha tahtva hobusega, kogu raskus seisneb lihtsalt usalduse võitmises. Võrdluseks näiteks tuleb meelde üks varasem hobune, kes ka ennast koplis esialgu üldse kätte ei andnud - kui juba nöör küljes oli, siis sai temaga küll enam-vähem kõike teha, aga tegelemise ajal oli hobune justkui mingisse muusse maailmasse kadunud. Ta silmades oli reaalselt täielik tühjus, ta ei vaadanud ringi ega inimesele otsa vms, vaid tegi omale mingi "ma ei näe ja ma ei kuule, mis toimub" blokaadi ette ja täiesti võimatu oli temaga mingit kontakti saada. Jah, seisis paigal kui vaja ja jooksis kordel ja ratsutati ja kõik värgid-särgid, aga hobune ise oli seejuures nagu masin, täiesti välja lülitatud ümbritsevast maailmast, kuni ta uuesti koplisse vabadusse sai. Kuigi ühest küljest sai temaga oluliselt rohkem teha, kui hetkel Why'ga, siis tegelikult oli see tegelane hooooopis keerulisem minu jaoks, sest nagu... ei osanud tema olekut kuidagi muuta.

Why'ga on järgmine eesmärk, et ta lubaks mind veidi ka oma külgede lähedusse, selga jms kohti katsuda. Kordel küll nüüd liikus jah küljega minu poole, aga see oli siiski võimalik vaid siis, kui ma ise vähemalt mõned meetrid eemal olin. Tean ka, et osaliselt tuleb iga päev see vaikselt lähenemise rutiin (ükskõik, kas koplis või boksis) uuesti ja uuesti läbi teha, et ta mind üldse enda ligi laseks, aga teiseks eesmärgiks oleks igatahes, et ta hakkaks iga päevaga sellesse punkti kiiremini jõudma.

Friday, June 20, 2014

Eile õhtul tsillisime niisama Z-ga veits ja öösel valmis sellest videojupike:

Aga kirjutan täna hoopis ühest põnevast hobusest, kelle ma omale juurde tegeleda sain. Muidu Peter on temaga üht-teist teinud, aga tal viskas juba täiega kopa ette, et hobust koplistki normaalselt kätte ei saa, rääkimata muudest asjadest. Üks päev läksingi talle appi koplisse vaheaeda üleval hoidma (siis jäi hobune oluliselt väiksema ala peale) - aga kasu eriti polnud, sest hobune jooksis samamoodi eest ära, kuni siis... ühel hetkel tuli täitsa ise vabatahtlikult minu juurde. :D Siis Peter sellest järeldas kohe kiiresti, et ilmselt peaks mina temaga edasi tegelema. Nii läks.

Ühesõnaga, tegemist on ühe VÄGA kartliku ja ebakindla hobusega. Positiivne on see, et oma suurest hirmust hoolimata on ta kohati siiski uudishimulik ja veidi nagu... tahaks küll sügatud saada inimese poolt, kui see kõik nii kohutavalt kole ja surmaohtlik ei oleks. Miks ta too päev minu juurde koplis tuli, oli lihtsalt seetõttu, et P oli oma join-upi või Parelli strateegiate või millega iganes (minu arust) selle hobuse puhul veidi liiale läinud - nii kartlikku hobust lihtsalt ei saa lõputult ringi ajada ja loota, et ta ühel hetkel loobub ja ise sinu juurde tuleb. P juurde minemine oli viimane asi, mis tal sel hetkel plaanis oli, aga eks ta samas teadis, et koplist ära (oma sõbra juurde, kes juba paar minutit varem ära boksi oli viidud) saab ainult koos inimesega, ja siis valiski turvalisema variandi ehk paigal seisva minu.

Kui ma teda ise koplist nüüd olen hakanud ära tooma, siis esimene päev läks ka kaua aega, umbes 15-20 minutit, enne kui ta mind ligidale lasi ja ära oli nõus tulema. Täna aga lubas mind juba palju kiiremini enda juurde. Ma muidugi talle mingit survet praegu praktiliselt üldse ei avalda, isegi kui ta eemale otsustab minna või joosta esialgu. Kusjuures selline tavaline hobusest ohutus kauguses edasi-tagasi kõndimine, ja taganemine, kui ta mõne sammu sinu poole astub, ei tundu koplis tema puhul väga hästi toimivat. Ta keerab end näoga täpselt minu suunas ja võin küll taganeda, aga sellest suurt midagi ei juhtu. Ikkagi pean üldiselt ise tema juurde minema aeglaselt. Otsaesise sügamine meeldib hullult ja seda laseb enamasti teha, kui juba lähedale oled saanud - aga kael ja kõik sealt edasi on suur no-no, st külje peale ta sind koplis kindlasti ei lase.

Ja siis on muidugi veel see probleem, et kui ta ükskord nööri otsa saadud on (või noh, korde üldjuhul), siis võib suvalisel hetkel tekkida paanikahoog ja otsus minema joosta. Jällegi, mingit survet praktiliselt ei tohi päitsetele avaldada, sest siis üritab plehku panna. Tuleb lihtsalt ees kõndida ja loota et ta järgneb - aga nagu mainisin, siis ta seda väga tihti ei tee, nii et siis taidlengi niisama seal ringi, lähen küljele ja teisele küljele (siis ta vähemalt vabatahtlikult liigutab ennast, sest ei taha minu poole küljega jääda) ja ootan, kuni ta mingi hetk otsustab järgneda ja talli ära tulla.

Ta olevat isegi valjaid ja sedelgavööd millalgi kandnud, aga... ma ausalt öeldes üldse ei taha veel tema kordetamisegi peale mõelda. Esiteks ta tõenäoliselt üritab käest ära tõmmata, ja teiseks ei tundu nagu olevat paras aeg selleks, et seda hobust endast piitsa või millegi muuga EEMALE ajada. Täna plaanisin õhtul rahulikus keskkonnas temaga ühe maneežitiiru küll teha, aga... kuna ta oli suuuuuuuuuuuures ühisboksis ilma päitseteta, siis nende pähepanekuks läks juba nii kaua, et ei hakanud teda välja tassima. Võttis palju aega, oma kolmveerand tundi ilmselt veetsin temaga seal, aga lõpus igatahes lasi ta ennast vahepeal isegi kaelalt, õlgadelt ja selja pealt katsuda (mitte kogu aeg, mõnikord läks järsku hirmsaks) ja kui ma temast eemale läksin, siis nüüd boksis tuli küll üsna kohe ise mulle järgi.

Tundub, nagu ta tegelikult väga TAHAKS inimesega suhelda, neil parematel hetkedel kui ma kaela jms sügasin, siis ta pani samal ajal oma pea mulle enam-vähem sülle, aga nii kui teed mingi liigutuse, millega ta arvestanud ei ole, siis on hobune välgukiirusel boksi teises otsas kohe. Aga väga huvitav minu jaoks igatahes, ja ma kavatsen tema suurele suhtlemissoovile panustada, et selle abil vaikselt usaldust tekitada ja edasi liikuda.

Tuesday, June 17, 2014

Esimene nädal on kuhugi juba märkamatult kadunud, aga ilusti sai sisse elatud, kõikide uute hobustega tutvust tehtud, jalad esimeste päevadega süldiks sõidetud, aga tänaseks juba ära taastunud. Kusjuures seda tunnet, et hommikul voodist enam ei tõuse, polnudki see aasta - lausa kummaline minu puhul, kes ma oma lihaste pärast oigan ka siis, kui 2 päeva ratsutamist vahele jääb ja siis ühe hobuse selga saan. Samas pole mul hetkel ka kuigi palju hobuseid sõita, kõigest 13 ( ning ühte neist jagan Suzannaga), kuna muude toimetuste peale läheb hulgaliselt aega.

Muudeks toimetusteks on siis peamiselt see, et paaril päeval nädalas sõidan rattaga 7 km kaugusele kohaliku hobusearsti juurde ja veedan seal veidi aega. Samuti haarasin oma hoole alla hunniku sugumärasid, kellega ma nüüd võimalikult palju ise toimetada tahaks, et siis vaadata, mitu hobust suve lõpuks tiineks on jäänud - kas on lootust must vetina ka asja saada või mitte. :D Hetkelgi valvan ja venitan magamamineku aega edasi, sest üks mära ootab öösel 12-1 vahel skännimist.

Aga muidu ülejäänud vaba (ja mitte vaba) aja üritan hobuste seljas veeta - enamuses loomulikult on taaskord tegu noortega, mõned vanemad sekka. 3-aastaseid on siiski ainult üks, ülejäänud juba 4-5, mis on tore, sest saab vähe tõsisemalt trenne teha ja ei pea nii palju beebitama nendega. Selle 3-aastase sain ka täitsa juhuslikult "asenduseks", sest üks märadest paistis mulle esimest korda saduldama hakates ikka LIIGA ebanormaalselt paks olevat, kõhu alla piiludes saime muidugi ka põhjuse ka kohe teada. Ma olen tagantjärgi üsna rahul, et enda arvates lihtsalt ühe paksukesega kablutama ei läinud, sest tänaseks päevaks on antud hobune juba oluliselt saledam ja jalutab koplis ringi koos jõnglasega. Kui tagantjärgi M päevikut lappasime, siis leidsime vastavad sissekanded täitsa üles - aga miskipärast oli see info kuskil poole peal kaduma läinud, nii et keegi ei osanud sellist üllatust oodata. Mära oli muidugi  mõned päevad enne mu saabumist ära rautatud ja puha, et nüüd hakkab kõva trennitamine pihta - nii palju siis sellest.

Ziny on ka muidugi endiselt imearmas ja jube pugeja ka, nii et igakord kui nende koplist mööda kõnnin (tuleb üsna tihti ette, kuna koppel otse talli kõrval), siis jalutab ta aia äärde ja teeb mulle suuri silmi, et kas ei olegi tema kord veel tulla? Rääkimata sellest, kui lähen mõnda tema koplikaaslast ära tooma, siis jääb tüüp eriti nõutu näoga värava ette seisma, kui selle ta nina all sulgenud olen. Aga teisest küljest on ta ikka endiselt jube sahmerdis, nii et trenni minnes ja tehes sunnin ennast päris tihti sügavalt sisse ja välja hingama. :)

Aga eks ma püüan tema ja teiste hobulaste tegemisi natuke siiski suve jooksul siin kajastada - jällegi pärast ju tore endal ka kunagistest tegemistest lugeda.