Monday, February 23, 2015

Uus hooaeg vol100

Nii, nüüd võib vist vaikselt blogimisega uuesti jätkata. Luud on enam-vähem kokku kasvanud, veel kõveramalt küll kui eelmine kord, aga kes tahakski omale normaalseid sirgeid luid eksole - peab ikka põnevust ka olema ja nüüd saab panuseid teha, kui kerge matsu peale see koht kolmandat korda järgi annab. Kui keegi veel on kuulnud lugusid sellest, et paranenud luumurd enam samast kohas ei murdu, siis see jutt läheb pigem sinna "lollide lohutuse" kategooriasse.

See nädal igatahes ronisin uuesti hobuse selga (lausa kolme erineva) ja ainult sadulavööd on halb pingutada - kas te olete muuseas kunagi üritanud seda vasaku käega teha? absoluutselt võimatu - muus mõttes on käsi täitsa funktsionaalne juba. Ratsutamiseks leidsin omale ühe viisaka ristandmära, kellega omanikuga kordamööda sõidame ja see variant mulle praegu üsna sobib. Mära on täitsa tore ja siiani enam-vähem lihtne sõita, mõned baasasjad vaja paremaks lihvida ja galopp on praegusel hetkel veel vääga tasakaalutu, aga küll see ka tuleb mingi hetk.

On ju viisakas mära, isegi algajaid ei viska seljast maha. :)
Kurtnas on selleks aastaks 3-seid saduldada ainult kaks, mära ja täkk, aga mõlemad on päris korralikud rodeopullid siiani, nii et ongi hea, et saab nendega rahulikult ja pikkamisi kevadel tegeleda ja äkki kunagi ikkagi lasevad mind selga ka. Muidu on nad enam-vähem viisakad ja toredad, ainult et Napsik (väga armas mehine hüüdnimi täkupoisile) ei suuda nüüd kevade lähenedes omal pükse eriti jalas hoida ja teda boksis puhastades ikka jälgin VÄGA oma seljatagust. Väike teaser ka sellest, mida ta maneežis harrastab:
video
(Mul nt hakkab seda videot vaadates rangluu natuke valutama jälle. Aga vähemalt ta teeb iga kitsehüppe vahele ühe normaalse galopisammu, kui helget külge vaadata)

Albatross ei jää oluliselt noorukitele alla. Tal on ka seda energiat ikka mitme hobuse jagu ja kui ma temaga maneežis midagi käe kõrval teha tahan, siis ta enne nõuab ikka oma vabajooksuringe, muidu ei tule keskendumisest suurt midagi välja. Tema stiilinäite sain ka videosse mingi hetk:





... ja Egle tegi temast pilte kah:




Üks kord väänas omal maneežis ringi karates vist jala välja vms, hakkas hetkega koledasti lonkama (oma senini tervet jalga) ja kuigi järgmiseks päevaks oli kõik korras, siis nüüd olen tema lahti laskmisega veidi ettevaatlikum. Või noh, üritan olla, aga... kui ta tahab joosta ja hüpata, siis kuidas ma ikka teda keelama hakkan?

Pärast iseseisvalt tehtud soojendust on ta aga üsna koostööaldis ja oleme käekõrval natuke "trenni" teinud küll, vahepeal kordel isegi õige sutsu traavi. Kui ta vahepeal hakkas igasuguseid kõverusi mul nööri otsas pakkuma, siis nüüd suudab jällegi üsna edukalt nii õlad sees kui traversit rajal teha. Aeg-ajalt ikka esineb painde kadumist (travers) või välimisele õlale vajumist (õlad sees) ning äääärmiselt aktiivne ja edasipürgiv on ta oma sammuga kogu aeg, aga tegelikult olen üsna rahul. :) Vahekäigus oskab ka nüüd lahtiselt seista isegi igasuguste ahvatluste vahel nagu õhtune heina-/silohunnik või kellegi boksiuksele riputatud leivakott, ja on üleüldiselt hullumoodi vahva nagu ikka.

Trenne olen ka viimasel ajal kuidagi rohkem küsitud andma nii siin kui seal ja peab tunnistama, et see võib kohati täitsa lõbus isegi olla. Minu jaoks on hobuste õpetamine alati lihtsam tundunud kui inimeste õpetamine - esimesega olen muidugi oluliselt rohkem tegelenud ka - aga kui trennilised selle õige tunde või mõne hea nipi mõnikord kätte saavad, milleni ma oma (ilmselt väga kohmakate) seletustega neid suunata olen üritanud, siis see teeb küll ka ikka meele heaks. :)

Kui ma oma praeguse ratsahobusega vähe rohkem tuttavaks saan, siis tahaks kindlasti oma treeningprobleeme ja -õnnestumisi ka kirja panna, sest hakkasin selle pooleteist kuuga täitsa puudust tundma sedasorti mõtlemisest, uute ideede või lahenduste otsimisest ja nende katsetamisest.

Friday, January 23, 2015

Zynergiest 2015 jaanuaris + õlad sees harjutuse dilemma

Teen ühe ülevaatliku postituse Ziny kohta veel (sest muidu on temast niigi harva juttu) ja seejärel tuleb ilmselt blogisse mõneks ajaks paus - täpselt nii kauaks, kuni mul uuesti enda arust millestki kirjutada on. Rangluu paranemine ei edene siiani kahjuks üldse mitte ootuspäraselt, nii et ei oska hetkel arvata, millal mul jälle hobustega tõsisemalt kokku puutuda õnnestub.

Aga Zynergie - kõige toredam asi tema juures on endiselt see, et ta tõesti naudib tähelepanu ja igasugu tegelemist, tuleb alati karjamaal vastu ning vaatab kadedalt, kui kaasa võetakse hoopis mõni koplikaaslane. Olen täiesti veendunud, et olenemata sellest, mida täpselt keegi oma hobusega harrastab, on saadud emotsioon kordades suurem, kui tead, et ka hobune seda naudib ja heaks ajaveetmiseks peab.

Kõige keerulisem asi tema juures on endiselt see, et kohati on ta ikka paras sahmerdis ja püsimatu hing. Mu esimene päev sellel aastal Taanis oli ühtlasi sepakülastuspäev ja kuna Z on ülitundlike kapjadega, siis trenni tegemise jaoks on esijalgade rautus suht kohustuslik. Kuna ta oli aga pool aastat koplis vedelenud ja nüüd esimest päeva talli tuli, siis käitus ta kõike muud kui eeskujulikult. Tal pole probleemi kapjade andmisega ega ka mingit kartust sepa või kellegi teise ees, küll aga on tema jaoks väga keeruline nii pikalt ühes kohas paigal seista. Selle üle oli natuke kurb meel, aga... kuna me ei ela ideaalmaailmas ega ideaaltingimustes, siis pean seda veidi lihtsalt paratamatuseks. Kiituseks peab aga ära märkima, et 2 nädalat hiljem uuesti sepa kätte sattudes (kuna üks raud oli juba mudakoplisse kaotatud), oli regulaarne tegelemine oma töö teinud, Ziny oluliselt kannatlikum ja uus raud sai alla kiiresti ning suuremate probleemideta.

Ratsutada jõudsin temaga täpselt 2x ja midagi erilist ma neil kordadel ei küsinud, isegi galoppi ei teinud, nii et selle koha pealt pole suurt midagi kirjutada. Proovime kunagi järgmisel korral uuesti.

Peale õla vigastamist olen aga temaga siiski mitmeid kordi lahtiselt ning õige pisut ka käekõrval maatööd teinud. Maneežis vabalt on temaga väga vahva tegutseda, ta on energiline, huvitatud, tuleb kõikide mängudega kaasa, aga samas ei trügi liiga otsa. Tähelepanu hajumist tuleb ka siin ette, aga... kõige tihedamini jällegi seismise ajal. Nii, kui Z on 2 sekundit paigal seisnud, siis võib täiesti kindel olla, et ta kuuleb kuskil mingit häält või näeb midagi huvitavat ja võimaluse korral seab oma sammud sinna suunda. Neil hetkedel, kui ta ringi liigub (sammus või traavis), on temaga kuidagi palju lihtsam kontakti saada ja märguandeid anda. Iga "trenni" lõpus, kui ta suurema energia oli välja elanud, harjutasime spetsiaalselt seda seismist siis ka... ja no neil hetkedel sai ta juba PEAAEGU asjaga hakkama. Ikka tuleb ette, et tahab ära astuda, aga korrigeerin teda ja seejärel seisab jälle mõnda aega.

Pikkade igavate tundide veetmiseks oma toas õnnestus mul pääseda ligi Branderupi Swani videopäevikule ja sealt mõtteid/inspiratsiooni kogudes ukerdasin Zinyle ka vasaku käega jälle cavessoni pähe ja proovisime käekõrval mõningaid harjutusi. Peamiselt seisu pealt mõlemale küljele painutamised, käe järgi ette-alla ja jälle kõrgemasse asendisse liikumine, tasakaalu rohkem tagajalgadele viimine. Selle kõigega saab ta võrdlemisi hästi hakkama. Veidi proovisime ka kordel ja käekõrval liikumist, aga selliste tegevuste jaoks jäi ühest funktsionaalsest käest ikkagi väheks ja harjutamine polnud väga efektiivne.

Järgnev pole otseselt Z-ga seonduv, aga kuna mul on hetkel palju vaba aega, siis panen kirja mõned mõtted/dilemma, mis mul õlad sees harjutusega seostub. Nimelt - juba mitu aastat on paar treenerit siin lasknud mul väga palju hobustega ringil/voldil õlad sees asendis sõita. Ideaalis tore, reaalsuses on mul alati nii noored ja toored hobused, kes tegelikult sellest harjutusest veel mitte midagi ei tea - ehk siis "õige" õlad sees asendi asemel (kus hobune on sissepoole painutatud, õlad trajektoorilt sisse viidud, kuid taguots liigub endiselt esialgse ringi/voldi peal) pean nad veidi rohkem sissepoole (üle) painutama ja taguotsa veidi tahapoole asetatud sisemise jalaga välja lükkama. Jah, tulemusena jookseb hobune tagajalgadega suuremat ringi kui esijalgadega, aga esiteks on see tagaots, mis asukohta muutis, mitte esiots, ning teiseks astub hobune tagajalgadega risti, mitte otse enda alla - ja minu jaoks on see harjutus juba hoopis mingi muu asi.

Kui nüüd rääkida edasi hobusest kordel, siis Albatrossil on alati olnud komme kordel joostes (aga ka nt käekõrval sammuharjutusi tehes) taguotsaga välja vajuda, milllega kaasneb tihtipeale kaela ülepaine. Ta ei astu tagajalgadega esijalgade jälgedesse, vaid neist pisut väljapoole, ja sellest ajast peale, kui seda endale teadvustanud olen, on mul üsna keeruline olnud seda parandada, sest kordel ei ole ju võimalik kasutada välimist säärt või ratset väljavajumise takistamiseks. Teatud harjutuste läbi siiski on seda õnnestunud veidi parandada ja olen väga õnnelik selle üle olnud, aga.... nüüd vaatan neidsamu Swani päevikuid, kus vahva Swan esimesi kordi kordel liikudes täpselt sama asja teeb (kaela ülepaine, tagajalad liiguvad veidi suuremas ringis kui esijalad) ning B seda kergeks õlad sees asetuseks nimetab ja positiivseks peab?

Seega ma olen kohati segaduses. Mõlemas eelpool mainitud näites (ratsutades vs kordel) kirjeldaks mina hobuse liikumist kui tasakaalust väljas olevat, sest taguots vajub trajektoorilt tegelikult ära ja see peaks ju teoreetiliselt viga olema, aga targemad inimesed ütlevad, et see on peaaegu sama, mis õlad sees liikumine, ja aitab just hobuse raskust tagaotsale viia ning tagumisi jalgu aktiivsemaks muuta. Ma ei olegi nüüd kindel, kas ma olen selle õlad sees harjutuse põhimõttest siiani täiesti valesti aru saanud või saan ma teiste inimeste seletustest valesti aru (kuigi olen selle üle ka teistega arutlenud ja nemad saavad samamoodi aru), aga... midagi minu peas päris hästi ei klapi. Vajab seega mõtlemist, sest niikaua kuni mu aju ei taipa, milleks ja kuidas mingi harjutus vajalik on või toimima peaks, niikaua ma ei näe ka mingit mõtet seda hobuste seljas harjutada/sooritada, sest noh... see võrdub rohkem mingi automaatjuhtimisega (pane jalg ühte kohta, käsi teise kohta ja voila), mitte ratsutamisega.

Vähemalt on mul, mille üle puhkuse ajal mõtiskleda. Salaja loodan muidugi, et leian võimalikult kiiresti uusi põhjusi blogimiseks, aga muud märgid viitavad sellele, et sinna läheb ikka veidi aega. Eks näis.

Aga lõpetuseks väike video mu lemmikmärast, keda ma jälle kindlasti igatsema hakkan. :)


Friday, January 16, 2015

Nüüd hakkas mul ikka Zinyst nii kahju (ja noh, tõsi küll,endast ka), et võtsin ta täna maneeži mängima. Love her!
video

Ja Albatrossist on paar talvist pildikest, mille E mulle aasta lõpus saatis. :) Love him!


Thursday, January 15, 2015

Igasugustest asjadest oleks võinud vahepeal blogida, aga pole selleni jälle kuidagi jõudnud. Nüüd on õnneks aastavahetusest juba nii palju aega möödas ka, et pole enam kohustust mingit aastakokkuvõtet või uusi lubadusi teha. ;) Ega midagi erilist sel aastal väga ei juhtunud ka, tegelesin erinevate noortega tasapisi, kellest nüüd on juba mitmed omale uued inimesed ja tegevused leidnud. Ratsutamise suhtes on motivatsioonipuudus vist suurem kui kunagi varem, praegusel hetkel ma nagu... ei oska sellel mingit sügavamat eesmärki või mõtet leida? Iseasi, kas seal peab üldse mõni muu eesmärk olema lisaks sellele, et see on lihtsalt mõnus ja ühtlasi huvitav tegevus... võib-olla ei peagi.

Endamisi mõtlesin, et motivatsiooni suudaks mõningal määral taastada kaks võimalikku asja:
-  leida mingil moel võimalus ennast ratsutamise teemal vahepeal väga agaralt arendada, sest mul pole erilist tunnet, et oleksin viimase paari aasta jooksul midagi väga asjalikku juurde õppinud ja kord nädalas noore hobusega kelleltki trenni võtmine (mis hetkeseisuga parim võimalus paistaks olevat) doesn't really do the trick.
- saada natuke Zinyga ratsutada, sest... kuigi nad toovad muresid tihtipeale peaaegu sama palju kui rõõme, siis oma hobune on ikkagi oma hobune ja hetkel tundub hobusega tegelemine kuidagi hoopis mõnusam teades, et võib-olla on sul selle tegelemise/õpetamise tagajärgi võimalik kunagi ka endal nautida.

Aga noh, see Ziny-teema, mis kahest variandist praegu reaalsem tundus (isegi kui see oleks vaid mõned nädalad kestnud), lendas suure hooga vastu taevast selle paaripäevataguse maaühendusega, mis mu kõvera rangluu järjekordselt pooleks litsus. Seega puhkab Ziny ja puhkavad ülejäänud hobused, kellega ma natuke juba esimesel siinveedetud nädalal tegelema jõudsin hakata. Nädalaga sai tehtud üle 30 trenni, jala- ja seljalihased täiesti haigeks sõidetud (juhtub, kui peale kuuajast pausi sellise hooga taasalustada), aga juba hakkasid kenasti koormusega harjuma... Ühesõnaga väga kurb lugu, oleksin nii mitmetega neist tahtnud veidi trennitada ja asju katsetada, aga selle asemel saan nüüd igavleda. Isegi fotokat ei ole mul seekord kaasas, küll aga omastasin videokaamera ja käin nüüd hoolsasti vähemalt teiste trenne filmimas ja teen neil videomaterjaliga tuju heaks (või halvaks, oleneb hobusest :D).

Üks päev, kui mu käsi enam iga väikest liigutust ei karda, proovin Ziny ka siiski maneeži vedada ja natuke temaga seal lahtiselt tegeleda, sest hobune lihtsalt iga kord mind nähes (ja vahel vist ka teisi nähes) tuleb oma koplivärava ette seisma ja ootab seal tükkkkk aega, et miks teda trenni ei viida. Uskumatult armas elukas ikka, ja samas veidi õnnetu teda seal ootusrikkalt jälgida.

Friday, December 26, 2014

Christmas colic!

Jep just nii, sest mõni inimene ikka leidub, kelle hobune õnnetul kombel just pühade ajal haigeks otsustab jääda. Ehk siis veedan jõule seekord kliinikus ja näiteks tänasest jõululõunasöögist sai ootamatu koolikuopi tõttu sujuvalt jõuluõhtusöök - aga maitses vist seda paremini - ja hobu taastub ka siiani täitsa edukalt.

Muidu on üsna põnev olnud küll - nt need samad koolikuopid, mida ma korra Soomes nägin kunagi, aga tollel hobusel sisuliselt ei leitud midagi eriskummalist kõhuõõnest. Siinsetel on sooled ikka korralikult kuskil kinni olnud ja kõhust välja vulpsatades näevad päris koledad välja, aga kui neil natuke aega peale "vabastamist" lasta kõhuõõnes rahuneda, siis muutub väljanägemine helikiirusel paremuse poole ja ühtegi tükki vahelt välja võtta polegi siiani vajadust olnud.

Siis näiteks selgroo ogajätkete osaline eemaldamine ehk põhimõtteliselt kissing spines'i operatsioon on ka päris vahva - hobune seisab rahustatult puki vahel, kuni tal selg lõhki lõigatakse ja selgroolülide vahel ringi udjatakse. Vahel ma küll mõtlen, et kuidas inimesed üldse selle peale on tulnud, et selline asi võimalik võiks olla ja seda proovida tasuks?

Kuigi üldiselt on siin praegu enam-vähem rahulik olnud, siis kliinikus sees olevad patsiendid tahavad ikkagi regulaarset järelevalvet ja ravimeid ja hoolt, nii et ega palju vaba aega ei jää jutustamiseks (kui jääb, siis kasutan seda magamiseks ), aga tahtsin blogisse lihtsalt paar sõna kirja panna, et pärast mäletaks, kui tore kogemus see oli.

See on tore, et on patsiente; see on tore, et on tehnikat (lisaks igasugustele piltdiagnostikaaparaatidele nagu MRI, CT, stsintsigraafia jms, on ka nt ülipõnev gait analysis süsteem, kus sisuliselt hobusele külgekleebitud andurid mõõdavad kõike võimalikku ja annavad siis hobuse lihaste töö ja lonke kohta informatsiooni); ja kõige toredam on see, et on palju tarku inimesi, kes rumalatele õpilastele asju seletada viitsivad. I love smart people, sest... lihtsalt hämmastav, kui palju kasulikku informatsiooni üks inimaju võib sisaldada ja selliste inimestega mingitel teemadel arutlemine annab kohe pikaks ajaks mõtlemisainet ja motivatsiooni (no umbes sama nagu ratsutamiseteemal tarkade hobuseinimestega vestelda :) ).

Sunday, December 14, 2014

Quicky taastus peale oma koolikuepisoodi õnneks hästi, aga pidasime nüüd ka õigeks ajaks temaga trennitamine lõpetada, seega tere titepuhkus! Samuti lõpetasin Lordiga, kuna suulisi nagunii siiani kasutada ei saanud ja päitsetega sai küll sõita, aga... mõtlesin, et las ta jääda praeguseks, sadulas põhimõtteliselt käib ju ning kevadel saab jätkata. Nii et viimased paar nädalat on rahulikum olnud, plaanilised trennid ainult Verdetteni ja Zimbabiga + mu oma Metsik muidugi.

Lisaks on S lubanud mul oma hobustega paar korda hüpata ja see on olnud väga lahe! :) Ma olen elus ju ainult loetud korrad saanud hüpata hobustega, kes seda juba enne minu selgaminekut mingil määral oskavad, nii et minule endale on see kindlasti oluliselt kasulikum, kui nt beebi Verdetteniga katsetamine (mida ma küll ka siiski aeg-ajalt teen). Teadsite, et päris lahe on hüpata hobusega, kes väikse vaevaga nii edasi kui tagasi tuleb ja sealjuures ilma probleemideta ka üle takistuste läheb? Kindlasti teadsite. :D Aga... Prexuga tuli tunnetus suht lihtsalt kätte (temaga olen varem ka paar korda hüpanud), küll aga oli meetrine okser juba kergelt hirmus hüpata, sest... ta on siiski suht pisike ja torikas ja peab sellisel takistusel juba naaatuke ennast ka pingutama. Lotossiga ei saanud ma alguses ÜHELEGI takistusele normaalselt pihta, kuigi oma arust olin seal seljas täiesti paigal ja ei seganud teda - kaugelt paistis samm klappivat ka, aga järsku olime ikkagi liiga takistuse all või liiga kaugel ja tulemuseks mingi imelik hüpe. Aga siis mingi hetk sain aru, et see oligi probleem, et ma üldse ei "seganud" teda - niipea, kui hakkasin ise veidi stabiilsemalt säärt peal hoidma ja põhimõtteliselt iga sammu enne takistust konkreetselt toetasin (st üldse mitte jõuga, aga lihtsalt nii, et hobusel oli kindlus ja arusaamine olemas, mida ta tegema peab), siis hakkas asi klappima ja oli väga vahva. Tema seljas ei tundu meetrine takistus üldse eriti kõrge, nii et selles mõttes oli tegelikult lihtsam isegi lõpuks.

Viimane kord panime 4 takistust ühte ritta seotud vahedega ja siis ma sain järsku aru, et jeeeerum kui palju asju korraga jälgida tuleb ja hüppamine võib ka üsna keeruliseks tegevuseks osutuda, kui takistused kõrgemaks kui 70-80 cm tõusevad. :P See, et ma vahepeal liiga sügavale sadulasse ei istuks, aga ka päris poolistakusse ei jääks; käed ette ja kõrgemale, aga õlad siiski tugevaks ja takistuste vahel tahapoole; hobune terve rea peal sirgeks, mitte ei lase ühte või teise suunda vajuda, sest see muudab takistuste vahed kohe liiga pikaks; et ma olenevalt sellest, kuidas esimesele takistusele peale tuleme, suudaks kohe kiirelt reageerida ja hobust kas natuke edasi sõita või veidi tagasi hoida JA PALJU MUUD. Minu väike aju kärssas natuke, aga hobused olid väga tublid ja saime enam-vähem hakkama!

Isegi Verdetten hüppas sellest keerulisest reast pool ära - ehk panime talle kaks takistust järjest ainult. Muidu natuke vahepeal vingerdas ja ma ise tundsin ka tegelikult, et olin alguses ebakindel (esimest korda elus oli selline tunne hüpates, aga samas polnud ma ka varem kunagi niimoodi hobuse seljast kukkunud nagu temaga viimati) - aga püüdsin olla konkreetne ja rahulik ning lõpuks kadus ebakindlus enam-vähem ära ja V ka kuulas ilusasti sõna ka, nii et trenni käigus läks asi paremaks. Peale kolmandat hüppetrenni järjest olin ikka... sült. :D Aga vägaväga vahva sellegipoolest.

Muud trennid Verdetteniga on... nii ja naa. Ta on hobune, kes on korraga väga lihtne ja ühtlasi ka väga keeruline, ausalt. Nüüd ma olen väheke... tahaplaanile jätnud selle, et teha võimalikult palju üleminekuid, suunamuutusi, saada reageerimist paremaks jms, ja pigem keskendunud sellele, et ma saaks ta enda arvates "õiges" positsioonis ja õige tundega jooksma. Tema kehaehitus pole muidugi päris ideaalilähedane, veidi varsaliku väljanägemisega (kuigi suurt kasvu) on ta siiani, aga... kui ma peeglist või piltidelt vaatan, siis mulle ei meeldi tihtipeale, milline ta kõrvalt välja näeb. Ja seljas on kohati mugav küll, aga mingi hetk jääb ikkagi kuidagi oma sinna "pehmesse" mulli jooksma ja ilmselt veidi läheb ratsme taha ka neil hetkedel, nii et siis on ka seljast tunda, et miski on valesti. Piltidelt/peeglist vaadates on tal kogu aeg kuidagi turja juurest kael liiga madalal - tekib nagu selline lohk veidi sinna, mida ei tohiks olla, kui hobune ilusti ennast kaelast pikaks ja ratsmele järgi sirutab. Selle järgi, et ta turjast ennast ei tõsta, võib eeldada, et ta on tegelikult neil hetkedel ka seljast nõgus. Jällegi - kuna V on välimikult sirge seljaga hobune, siis seda selja nõgusust pole otseselt näha kuidagi, seega raske öelda, aga... see nõgus selg ratsastuse koha pealt kirjeldabki minu arust rohkem seda, kuidas hobune ennast hoiab ja kuidas liigub, mitte seda, milline ta otseselt välja näeb. Seega proovin teda praegu saada tagant endiselt aktiivselt peale jooksma, eest allapoole sirutama, kaela (ülaosa) venitama rohkem, isegi lasen tal veidi ninaga vertikaali taha minna (mis mulle tavaliselt eriti ei meeldi), samas ikkagi suulisega head ja pehmet kontakti hoidma, lootes, et siis mingi hetk see turi kõrgemale hakkab tõusma.

Siinkohal võiks pilte lisada, aga... ega mul eriti häid ei ole ja viitsimist ka hetkel mitte. :D

Zimbab on ka tublisti arenenud - nüüd olen peale paari nädalat pausi uuesti ka galopikatsetusi  teinud ja hoooopis teine lugu on. Traavitöö on ikka kõvasti kaasa aidanud ka sellele, olen päris rahul temaga praeguses staadiumis.

Ja Albatross... noh, same story ikka. Ma olen üsna loobunud temaga "töötamisest", selle asemel lasengi tal ringi hüpelda ja küsin mingeid pool-mängulisi harjutusi ja... see on hetkel meie mõlema jaoks lõbusam + kergemini teostatav. Ta läheb nii elevile alati ja seda on vahva vaadata. :)

Ise hakkan sättima järjekordseks reisimiseks - nii jõulud, uus aasta kui ka sünnipäev mööduvad seekord küll vist täielikus "tööhoos" ja ilma ühegi puhkepäevata, aga hetkel veel mind see teadmine üldse ei kõiguta ja olen hoopis väga põnevil. Seekord on esimeseks sihtkohaks Suurbritannia ja peale seda traditsiooniline külastus Taani, kus saan Ziny elu-olu ja tegemised jälle korra üle vaadata. :) Jeejee. Aga enne äraminekut on veel viimaste päevade jooksul vaja niiiiiiiiiiii palju asju ära teha, seega siinkohal postituse lõpp kah!

Sunday, November 30, 2014

Üht ja teist...

Juhtunud on vahepeal nii mõndagi. Hakkab siis otsast hobustega peale.

Quicky trennis: siin pildil veel kindlasti mitte oma kaela sirutamas... + kõik muud puudused lisaks. Aga ikkagi olen tema suur fänn endiselt.
Quickyga olid viimased trennid juba väga mõnusad jälle, ta suutis rahulikuks jääda suurema osa trennist ning hakkas oma võrdlemisi jäika kaela üha tihemini sirutama. Trennid oleme järjest lühemad teinud, nii et koormus juba üsna väike. Nüüd sellel nädalavahetusel aga ehmatas ta meid päris korralikult, suutes omale nii ägedad koolikud tekitada, et... ma peaaegu et polegi nii kehvas olukorras hobust näinud varem (võib-olla kuskil Soome kliinikus kunagi, ei mäleta täpselt).

Leidsin ta reedel lõuna paiku varjualuse nurgas pikali kössitamast (jalg veel kenasti läbi puuliistudest ukse virutatud püherdamise käigus, aga see õnneks suuremat viga ei saanud) ja järgnevad kuus tundi ei saanud tema juurest ka mitte pooleks minutiks eemale astuda, sest siis oli hobune kohe jälle maas, jalad taeva poole. Selle 6 tunni jooksul sai ta topeltkoguse valuvaigistit ja rahustit, mis aitas umbes 10-ks minutiks - ehk nii kaua, et vet sai tilga külge panna ja ise ära sõita - ja siis hakkas täpselt samamoodi jälle pihta. Paigal seistes viskas end kohe pikali, jalutades hakkas hingeldama ning paar korda reaalselt kukkus poole sammu pealt külili maha. Sooled olid kõik ülimalt gaasi täis, nii et soolekeeru oht väga suur ja... ikka päris õudne oli kogu see lugu. Umbes 6 tundi hiljem, peale pikka vedelike tilgutamist ja jalutamist, oli ta esimest korda nõus rahulikult boksis seisma ning pikutama mõnda aega. Sealtmaalt hakkas nagu tasapisi paremaks minema. Püherdada tahtis endiselt, aga nüüd oli teda võimalik siiski keelata... ja kui ta ise juba veidi stabiilsem oli ja liikuda normaalselt suutis, siis hakkasime kordel vahepeal ka väikseid traavijuppe küsima, et see gaas kuidagipidi seal sees liikuma ja välja tulema hakkaks - ja õnneks hakkas.
Õnnetu
Nüüdseks on ta enam-vähem stabiilne, vahepeal küll viskas natuke liiga sageli pikali-püsti, aga muidu paistab rõõmus ja kõht ei paista ka enam selline suur ümmargune õhku täis pall välja, nagu ta vahepeal oli. Saab hästi pisikeste portsude kaupa juba vaikselt heina ja... loodan väga, et õnnestus seekord siiski välja rabeleda ja et tal suure stressi ja valu tõttu võtab lihtsalt aega, et päriselt taastuda. Kuidas see jama kõhus kasvavale beebile mõjus - ei tea, aga loodame ikka parimat. Kole asi on küll see hobuste koolikud - mitte millestki võib sul nii kiirelt halvemal juhul selline jama tekkida, et hobune enam sealt välja ei tulegi, eriti kui ei õnnestu õigel ajal probleemi märgata ka (me õnneks saime üsna kähku jälile ja ei hakanud veti kutsumisega ka ootama, kuna hobune nii valulik oli).

See oli siis see kõige ebameeldivam vahejuhtum. Mitte nii kole lugu, aga mitte ka väga vahva on see, et Verdetteniga on mul õnnestunud kaks korda matsu panna. :) Viimane kord käisime esimese lumega karjamaal galopitamas, kus ta ühe veidi liiga järsu pöörde otsustas teha ja järgmine hetk olid jalad alt läinud ning me kahekesi külili maas. Õnneks oli lund vist juba piisavalt palju, et kumbki haiget ei saanud, V lihtsalt ehmatas väheke - pikutas seal samas üsna mitu hetke maas ja vaatas imestunud näoga ringi, enne kui uuesti püsti ennast ajas.

Eelmine kukkumine oli veidi õnnetum - harrastasime natuke hüppamist (ja Verdetten tegi väga vahvaid suuri hüppeid seekord, nii et muidu igati positiivne trenn), kui siis viimase hüppe peal mingite kommunikatsioonihäirete tõttu võttis ta hüppesuuna otse takistuseposti poole, mille siis külili hüppas ja kuidagi koperdades mina sealt ka alla vajusin. Enda arust maandusin jalgadele ja... pooleldi libisesin viimase jupi, aga kuskilt (kas kokkupuude maaga või äkki hoopis hobuse kabjaga) sain siiski korraliku kolaka vastu pead. Kui pilt tagasi tuli, siis ronisin küll selga tagasi ja tegime ühe ilusa hüppe lõpetuseks, aga peale seda tükk aega vasakpoolne silmavaade virvendas ja pea valutas ikka paar päeva. Küll ma olen õnnelik oma kombe üle alati kaskat kanda. :) Kohusetundliku ratsutajana peaks vist uue kiivri peale sellist matsu muretsema, aga... vaese tudengina ma vist lükkan seda veidi edasi ja loodan, et ma lähitulevikus uuesti pea ees kuhugi ei sukeldu.

Verdetten kunagi sügisel lippamas
Täna oli tallis hambaarstipäev. Albatrossil oli poolik hambaarstipäev ka eelmisel nädalal - aga just täpselt poolik, sest kui narkoos oli tehtud ja mõnda hammast veidi viilitud, siis otsustas elektriline raspel lakata töötamast ja kuna tundub, et tänapäeval keegi enam käsitsi seal lõugade vahel rahmeldamisest huvitatud ei ole, siis jäigi asi pooleli. Tänane teine katse oli õnnestunum, nii et nüüd hambad jälle ilusad siledad.

Lisaks tõmmati Lordil välja susikad - sellega seoses ka selline lugu, et ma ise olin täiesti kindel, et olen kõikide 3-aastaste suhu piilunud ja hundikate olemasolu välistanud. Lord aga ei olnud suulistest väga vaimustunud ja protestis iga trenniga aina rohkem, nii et kui ma korra uuesti sinna kaugemate hammaste juurde otsustasin vaadata (et äkki on tõesti nii teravad, või piimakad vahetuvad kuidagi valulikult?), siis vahtisid ülalõuast kohe kaks suhteliselt suurt hundihammast otse vastu. Nojah, ilmselgelt mul on neid noori liiga palju, kui ei suuda meeles pidada, kelle hambad kontrollitud ja kel mitte. Igatahes nüüd sai ta neist lahti. Viimased trennid proovisin sõitu teha päitsetega ja saime isegi üsna ilusasti hakkama, nii et saab ka nii mõnda aega, kuna mul mingit head bitless-valjaste varianti pole kasutada hetkel.

Albatross sai oma järjekordselt kaotatud raua ka tagasi ja... kõik ilusti joonel vist praegu seega. :) Mm.. üks päev nt tegelesin temaga kolmandiku maneeži peal (takistustega oli suurem osa maneežist eraldatud järgmisel päeval toimuva pisikese võistluse jaoks) lahtiselt ja kõik oli hästi kena, kuni ta ühel hetkel üle selle ca meetrise takistuse otsustas hüpata. Ee... sammust... ja puhtalt. Nojah siis. Tõin ta tagasi ja tegelesime edasi nagu midagi poleks juhtunud. :) Noh, nelja-jalaga-õhku ja muud võimlemisharjutused on ka endiselt päris sageli teemas, nii et suht aktiivne poiss on ta üldiselt. Ja köhimine pole vähemalt hullemaks läinud, mõned üksikud korrad olevat kuuldud. Selle spetsiaalse lakukiviga oskas ta karjamaal alguses igasuguseid asju teha: tagurpidi pöörata, jalaga taguda, hambaga plastikümbrisest kinni võtta ja seda ühest kohast teise tõsta jne. Õnneks mõne päeva pärast ikka hakkas tasapisi (nägusid tehes) mekkima ka, nii et nüüd ikka see vaikselt on kahanenud mu meelest, ehk on mingit kasu siis kah. Kui mitte muus mõttes, siis omaniku südametunnistusele ikka, nagu paljude muudegi asjadega. :P