Tuesday, January 31, 2017

Kapjadest taaskord

Kes oleks arvanud, et see kapjade teema nii põnevaks kujuneb? Rumal küsimus ilmselt - mulle endalegi on see aeg-ajalt rohkem (ja siis jälle vähem) huvi pakkunud, aga teooria on siiski vaid teooria ning selle kõrvalt kuude kaupa oma ühe hobuse kapju vahtides ning oodates, et 2 mm jälle ära raspeldada saaks, ilma suuri loodetud tulemusi nägemata, siis kipub see entusiasm taas kaduma. Nüüd mul on võimalus teiste kapjade kallal ka aeg-ajalt nokitseda ja ikka väga palju uut ja põnevat olen avastanud, mida enne märgatagi poleks osanud.

Ühesõnaga järgmises elus kavatsen väiksest saati oma seljatervise eest kõvasti hoolt kanda, et täiskasvanuna sepakarjääri teha. ;)

Mis Albatrossi kapjadesse puutub, siis kui võrrelda tema väga ülekasvanud raudus kapju (2 kuud vana rautus) sellega, millised need 3,5 kuud hiljem regulaarse värkimise tagajärjel välja näevad, siis muidugi on seal ilmselge erinevus, aga kui otseselt kabjakasvu iseloomu jälgida, siis tegelikult pole ma praegu veel küll kahjuks päris selliseid muutuseid näinud, mida ideaalis oodata võiks. Teisest küljest - iga hobune ON erinev ja tema kapjadel lihtsalt ON väga suur soodumus olla just sellised nagu nad on. Kõige olulisem igasuguse kabjahoolduse juures on kindlasti alati meeles pidada, et kabi ei pea vastama meie kehtestatud ideaalistandardile, vaid hobuse vajadusele. Kui hobune sellega hästi toime tuleb, siis on ju kõik hästi (muidugi tasub alati silmas pidada ohukohti, mis potentsiaalselt võivad mingi hetk probleeme tekitada) ja täiesti utoopiline on mõte igale hobusele mustangikapju kasvatada.

Parem esimene 27. sept
Parem esimene 15. jaanuar


Albatross võib-olla pole ka kõige lihtsam eksemplar, sest kuidas värkida hobust, kes:
- on väga õhukese tallaga, mistõttu vajab toetumiseks rohkem tuge muudelt struktuuridelt (nagu nt kabjaseinad)
- on nii õhukeste ja pehmete kabjaseinadega, et need igasuguse toetamisfunktsiooni omamise käigus kohe tallast eemale painduvad
- vajab oma kehvade liigeste võimalikult väikseks koormamiseks pigem pisut suuremat kabjanurka (kõrgem päkk ja lühem varbaosa ning tavalisest suurem breakover eest)
- omab head ja korralikku valgejooneühendust ainult kabja varbaosas, mistõttu just see osa oleks võimeline mingi aeg rohkem kapja toetama, kui seda MITTE nii lühikeseks võtta

Nii ma siis kaalun kogu aeg vastandlikke variantide vahel ja püüan otsustada, millised positiivsed efektid võiks negatiivseid efekte rohkem üle kaaluda, sest ideaalset lahendust polegi. Seetõttu olen ka igasuguseid muudatusi väga aeglaselt ja ettevaatlikult teinud - arvestades seda ning asjaolu, et ta kabjakasv on tõesti üsna aeglane praegusel talvisel perioodil, siis usun, et aja jooksul võib veel ühte-teist muutuda.

Kuna minu töövahendite hulka kuuluvad nuga, raspel ja tangid, siis loomulikult huvitavad mind praktilises mõttes kõige rohkem erinevad barefoot-tehnikad ja vaatenurgad, aga ega ma põhimõtteliselt rautamise vastane kindlasti ei ole ning usun, et lisaks rautuse kahjulikule toimel hobuse kapjadele on ikka väga palju olukordi, kus raudadega saab saavutada (kasvõi lühiajaliselt) midagi, mida ilma ei saa. Rautus peaks endast adekvaatse sepa jaoks kujutama suurt hulka lisavõimalusi, mida vajadusel kasutada, et hobuse kabjad tema vajadustele vastavalt parimas seisukorras hoida.

Väga põnev on igatahes küll ja pidevalt saan midagi uut teada (praegusel ajal juba pigem kapju vaadates ja siis püüdes aru saada, mis seal toimub - mitte ainult kuiva juttu lugedes). Natuke tuleb aga muidugi ka see kõigile tuttav tunne peale, et "the more you know, the more you realize how little you know" ehk iga uue infokillu kohta kipub tulema 10 uut küsimust ja vastuseid ei ole enam lihtne leida. :)

Monday, January 2, 2017

Esimese jaanuari trenn...

... ehk kui Albatross aastavahetuse puhul jalad oma suure kõhu alt välja on sunnitud võtma ja täitsa puhta sammuga ringi lippab. :) Nii tore näha, et tal ikka selliseid päevi ka jagub ja ühega neist uut aastat alustada pole ju sugugi paha!


Wednesday, December 28, 2016

Jõulukokkuvõte

Albatross elab ikka rõõmsalt oma elu, hetkel käib koos kolme sõbraga koplis. Sügisel oli ta mõnda aega kahe pensionäriga koos ja natuke mõtlesin, et kas tal seal igav ka võib hakata (kuigi väidetavalt ta sel ajal lihtsalt tegi üksi koplis kiiremaid ringe igavuse peletamiseks), aga nüüd on tal jälle uus noor 3-aastane eesti tõugu täkk kantseldada ja saavad väga lõbusalt omavahel läbi.

Kuigi Albsul üldiselt hingamisprobleeme polnud pole, siis kerget allergiat heinatolmu vastu on siiski ka tema juba nii mõnedki aastad talviti väljendanud, ehk aeg-ajalt köhatab. Paar nädalat tagasi läks kerge köhatamine aga mõne päevaga üle selliseks läkastamiseks, et köhahood olid pikad ja sügavad ning kõlasid ikka väga-väga koledalt. Kuna muidu oli hobune igatpidi terve ja vaikselt selgus, et peale uue heinarulli etteandmist eelmisel nädalal oli terve kamp kergelt köhatama hakanud, siis vahetasime katsetuseks õuesööda ka kuivsilo vastu ja kõik said järsku terveks. :) Ei pruugi üldse pealtnäha kole hein olla, aga kui on ikka piisavalt palju ja piisavalt väikeste osakestega tolmu (mis inimsilmale nähtavad muuseas ei olegi), siis mõju on hobustele päris karm.

Praegusel hetkel jäidki nad täielikult kuivsilo peale, aga kuna meil nüüd kõik heina- ja siloproovid tublisti tehtud tallis ning avastatud, et silo on väga valguvaene, siis pidin oma lihtsa Albatrossile mõeldud söödarežiimi hoopis ümber tegema. Nüüd olen ka siis lõpuks korralik hobuseomanik ja ostan hobusele esimest korda elus lisasööta :P (pean silmas sellist komplekssööta, spetsiifilisi lisandeid on ta mõningaid varem saanud).Kabjad on meil nagu on ja eelmisel talvel Albatross natuke külmetas, mille üks võimalikest põhjustest lihtsalt kesine talvekarv - ning kuna hea karvastik ja kabjad on samamoodi valgust sõltuvuses nagu lihasedki, siis pigem ikkagi püüan neid puudujääke kompenseerida.

Kapjade jaoks otsustasin ühe biotiinikuuri ka talle veel teha. Kunagi katsetasin päris pikalt, hindasin tulemust kabjapragude järgi, mis püsisid muutumatuna ning otsustasin, et ei olnud kasu. :) Nüüd on teadmised natuke teised ja ootused samuti veidi erinevad, nii et tekkis isu uuesti katsetada. Kui isegi kabjasarve kvaliteet ei parane, aga biotiin natukenegi kasvukiirust lisaks, oleks sellestki kasu.

Albatrossi kapju värgin jälle ise alates raudade ära võtmisest sügisel ning noh... väheke hakkan vist juba lootust kaotama, et ta omale terveid ja ilusaid kapju kasvatada üldse suudab - olulisem sellest on muidugi kabja funktsioneerimine ja koplis ringijooksmiseks piisab talle oma kapjadest õnneks küll ka sellisena nagu nad praegu on. Aga ilusamad oleks paremad ;)
Samas on tal tõesti äärmiselt aeglane see kabjakasv, nii et üritan siiski järjepidevust säilitada ja mõtlen, et võib-olla siiski ei näegi alati paari kuuga veel nii ekstreemseid muutusi kui ootaks, peab ikka vähemalt ühe terve kabjakapsli jagu kasvu ära ootama. Väikseid muutusi suudab ikka leida, kui hästi otsida ja ennast veenda. ;) No näiteks see on juba päris tore muutus, et ma saan tal ise kabjad optimaalse pikkusega hoida, mitte vaadata kuidas rauas kabi sepa külaskäiku oodates panniks kasvab. Eks see kivi on hobuseomaniku enda kapsaaeda ka, et miks siis õigeaegselt seppa kohale ei organiseeri. Albatrossi puhul oleks see optimaalne aeg ilmselt u iga 5 nädala tagant, samas pole teisest küljest piisavalt kabjamaterjali, et nii tihedalt sinna uusi naelaauke sisse lüüa, nii et nokk kinni-saba lahti olukord nii või teisiti.

Lätis koolitusel osalemine tõstis igatahes veel kõvasti motivatsiooni selle kabjahoolduse teemaga tegeleda, nii et Albatrossiga jätkan ja lisaks talle olen veel igasuguste ettesattunud vähegi värkimist vajavate kapjade kallal käinud. :P Peamiselt minu enda "hoolealused", aga on ka teisi juhtunud. Nii kaua kui ma kedagi vigaseks ei värgi (see tundub mingi trend viimasel ajal olevat, et hobused ongi lombakad peale sepa külaskäiku), siis olen üsna veendunud, et paremaks saab ikka. Mitte võib-olla nii heaks kui kogenud sepa käe all (st kogenud sepa, kes viitsib oma tööd korralikult teha ja ei lõika hobust lombakaks), aga paremaks kindlasti kui enne. Kui mu selg vähegi kannataks, siis oleks huvi sellega veel palju rohkem tegeleda, aga praegu teen nii palju kui jõuan ja jaksan - endal on huvitav ja samas tore ju, kui mõnele hobusele veel kasulik saab olla.

V-st ka nii palju, et tema edusammudest blogimisega olen küll hätta jäänud nagu ikka, aga tegelikult on ta väga tubli poiss ja käib praeguseks ilusasti sadulas. Esimesi kordi kordel traavitades tal korra tekkis väike ärevus ja üritas pisut põgeneda, aga see kestis ka ainult pool ringi ja rohkem ta seda korranud pole. Nüüdseks ei tekita ratsanik temas enam mingeid kahtlaseid tundeid.  Galoppi oleme vähe teinud, ainult katsetamise mõttes, aga peamiselt tuleks nüüd traavis ratsastamisele keskenduda, et V loomulikku liikumisviisi ehk nõgusa seljaga ringisiblimist mingis teises suunas edasi arendada. :) Veel on selgumata, kas sellega hakkan edaspidi tegelema mina või keegi teine.

Tuesday, November 22, 2016

Väike V ratsahobuseks vol 3

Nii, vahepeal jälle peaaegu 2 nädalat möödas ja uued sammud tulevad tasapisi, kuid kindlalt. :)

- Peale mõnda korda maneežis veendudes, et sadula selga panemine on küll veidi hirmus, kuid mingit pukitamiseinstinkti see tal esimestel sammudel ei tekita, siis hakkasin seda tegema vahekäigus, kus ta meelsasti ja viisakalt nööride vahel seista oskab. Esimesi kordi ma tundlikule hobusele sadulat tallis selga ei paneks, sest olen kõrvalt näinud neid nii peaga lakke hüppamas kui betooni peale viskumas ja tegemist ei ole sellise kogemusega, millist oma hobusele sooviksin. Kuna aga talli vahel puhastamise ajal paigal seismine oli V jaoks võib-olla veidi loogilisem, kui tühjas maneežis paigal seismine hoolimata sellest, et kole sadul tema suunas tuleb (ja ehmatab ta just siis, kui ta valel hetkel vale sammu teeb) ,siis tahtsin võimalikult kiiresti saduldamist talli vahel tegema hakata. Nüüdseks võtame juba mõlemad seda protsessi täitsa vabalt, ei pea enam nii ettevaatlikult tegutsema.

- Tundlik, nagu ta on, siis jaluste alla laskmine, nii et need tema jala ja kõhu vastu vahepeal loksuda saavad, oli järjekordselt ehmatav muutus. Mina enamasti lisaks jalutamisele lasen neil siiski ka lahtiste jalustega kordel joosta, veendumaks, et see neid väga ei ehmata. See on teadagi vastuoluline teema ja ka mina olen aegade jooksul oma arvamust selles osas muutnud - eelkõige ilmselt seetõttu, et olen isiklikult paar korda küll noore hobuse seljast alla kukkunud mitte sellepärast, et ta lihtsalt pukitas, vaid sellepärast, et minul sellise aktsiooni puhul jalus ära kadus ja vastu hobuse õlga kukkus, mis omakorda noore looma lõplikult paanikasse ajas (ja mida rohkem ta hüppab, seda rohkem jalus teda loomulikult hirmutab). Ma olen nõus, et lahtiste jaluste vastu külgi hüplemine ei ole hobuse jaoks eriliselt mugav, mistõttu ma teen ka seda ainult reaktsiooni kontrollimiseks ja kui olen veendunud, et hobune jaluste liikumist otseselt ei KARDA, siis rohkem ma neil kõlksuda ei lase ka. Samuti ei lase ma jaluseid alla kohe kordetamise alguses, kus hobune suurema tõenäosusega üle reageerida või lihtsalt energilisuse tõttu ringi hüpelda võib, vaid ootan kuni ta rahulikult ja stabiilselt traavi jookseb ning siis proovin sama ka alla lastud jalustega.

V on kindlasti üks neist, kes natuke kipub jaluste liikumise peale ehmuma küll - seda vahel ka lihtsalt sammus jalutades, nii et piisab vaid puudutusest vastu tema küünarnukki. Õnneks reageerib ta oluliselt vähem sellele, kui mina ise teda samast piirkonnast puudutan, nii et loodan, et selga ronides ta sellele üle ei reageeri - sellegipoolest on mul hea teada, et mingi õnnetu olukorra puhkemisel (kui mina juba näiteks seljas olen) et tunneks ta ootamatult lahtist jalust elus esmakordselt vastu oma jalga liikumas.

- Kuna varustusega tutvumise ja harjumise etapp hakkab tasapisi mööda saama, siis olen alustanud ka üle selja kõõlumisega ning üht kätt üle turja hoides teda ratsmete abil juhtimisega. Kõike varasemat võrreldes on ta neisse kahte asja küll äärmiselt enesekindlalt suhtunud. Sellist kõõlumist olen tegelikult juba pikema aja vältel natuke ka enne harjutanud, ilma sadulata näiteks teda tooli kõrvale parkides ja natuke seljale nõjatudes. Suust ta vähemalt antud hetkel väga tundlik ei tundu (mõtlen siinkohal liigset tundlikkust, mis väljendub selles, et igasugune katse ratsmega kontakti võtta hobust endast välja ajaks), nii et ratsmete abil juhtimist saab ka edukalt harrastada. Mingitest pööramistest ja keeramistest ta väga veel aru ei saa, aga liikudes kontakti hoidmine ning peatused (mis suuremas osas toimuvad häälkäskluse abil, aga siiski lisan ka kerge ratsmemärguande) ei valmista muret. Kui paljud harrastavad selliste asjade jaoks topeltkordet, siis mina pean palju lihtsamaks variandiks lihtsalt hobuse kõrval liikumist. Seda saab edukalt teha ka traavis (eeldusel, et sa natuke kaasa joosta jaksad :) ) ning vähese harjutamise tagajärjel on võimalik üle sadula ulatuva käe abil juba päris palju oma keharaskust sadulasse viia ja nö lasta ennast hobusel suures jaos edasi kanda, nii et minu jalad puudutavad maad ainult õrnalt ja väga palju tööd edasi tõukamiseks ei tee. :) Raske veidi seletada, aga kui nipp kätte saada, siis toimib väga hästi ja kasutegur on suur.

Erinevalt topeltkordest/ohjamisest saab sellist hobuse kõrval liikumist julgelt alustada üksinda, sest ei pea kartma hobuse takerdumist kordenööride vahele, keeramist ja pööramist saab sama hästi harjutada, lisaks saab harjutada raskuse viimist sadulale ning samas oled hobusele ikkagi endiselt lähedal (nagu ka siis, kui üks hetk sadulasse ronid), mis minu arvates neile kõvasti enesekindlust sisendab võrreldes sellega, kui inimene mitu meetrit hobusest nt tahapoole läheb (mis nii või teisiti on hobuse jaoks juba "kahtlasem tsoon") ning tema nö üksinda nööride vahele jätab.

Et mitte vale muljet jätta, siis arvan, et topeltkorde on kindlasti teatud olukordades väga kasulik ja hea treeningvahend, aga ma ei pea seda hädavajalikuks etapiks hobuse saduldamise juures. Pigem on see midagi sellist, mida kasutaksin edaspidi hobuse treeningkava vaheldusrikkamaks muutmiseks (sest topeltkorde annab rohkem võimalusi võrreldes tavalise kordetamisega) ja võib-olla ka mingite konkreetsete harjutuste õppimiseks, mida esialgu oleks hobusel lihtsam õppida ilma ratsanikuta.

Fakt on ka see, et mitmemeetriste nööridega ei saa mitte kunagi nii peenelt reguleerida ratsmekontakti tugevust, kui seda saab teha otse ratsmeid hoides (mis puhul on hobuse suu ja sinu käe vahel kindlasti alla meetri " nööri"). Mäletan, et Albatross, kel muidu ei olnud mingit ratsme taha kippumise kommet, keeras ennast topeltkordet tehes väga lihtsalt ja kiiresti eest veidi liiga rulli, sest... pikk ja raske korde oli juba iseenesest nii palju tugevama mõjuga kui minu käsi kerget ratset hoides. Kui topeltkordet teha, siis soovitaksin võimalusel kindlasti kasutada spetsiaalselt selleks mõeldud kergeid kordenööre, mille esimene ots tihtipeale veel ongi ümarast nöörist, et see läbi sedelga vms aasade kergemini libiseks - on hämmastavalt suur erinevus võrreldes tavaliste kordede kasutamisega.

Jutt läks nüüd lõpuks V-st eemale, aga kokkuvõttes oleme siis hetkel jõudnud selleni, et ta talub rõõmsasti minu raskust sadulas ja viimasel korral tegime ka esimesed sammuringid kõhuli sadula peal rippudes, millesse tüüp suhtus igati rahulikult. Ootame järgmisi edusamme. :)


Wednesday, November 9, 2016

Projekt väike V ratsahobuseks vol 2

Viimati jäime selle juurde, et V oli valtrapiga enam-vähem sõbraks saanud ja sedelgas käis esimest korda seljas.

Kõige selle kinnistamisega tegelesin ikka jupp aega, sest V on tõesti äääääretult tundlikuks osutunud. Kuigi sedelgat olen ma nende paari nädala jooksul talle ikka kümneid kordi selga pannud, siis isegi praegu võib ta mõnikord veel võpatada, kui minust teisel pool mingeid rihmasid enda küljel või jala vastu rippumas tunneb. Teisest küljest on aga ka tema usaldus kindlasti kasvanud - väga vahva on olnud kõrvalt seda selgelt silmaga nähtavat muutust märgata, kuidas ta väikeste ehmumiste korral nüüd juba suudab oma käitumist kujundada mitte loomulike instinktide (milleks on põgenemine), vaid õpitud harjumuste järgi. Õppinud on ta seda, et kui oma hirmudest üle olla ja rahulikult paigal seista, siis kollid eemalduvad ja porgand rändab suhu. :) Tõesti-tõesti on näha, kuidas ta pingutab, et käituda kiitusevääriliselt.

Ühesõnaga sedelgaga jõudsime nii kaugele, et sai seda täitsa muretult selga panna ja ära võtta - mõnel kahtlasel hetkel punnitab V veel silmi, aga paigal seisab väga eeskujulikult. Edasi tuli sadul. Kuna sammud olid täpselt samad, mis valtrapi ja sedelga puhul, siis taipas ta üsna kiiresti, mida tegema pea, kuigi esimesed korrad olid ikka küllaltki ärevad.

Sadula selgapanekust minna edasi vöö kinnitamiseni on minu jaoks alati veidi kriitiline koht. See on selline samm, mida ei saa eriti hästi poolikult teha ega veel väiksemateks juppideks lahti harutada. Loomulikult ei taha sadulavööd esimesel korral jõuga kinni tõmmata (sealjuures on kasu näiteks rinnarihmast, mis aitab sadulat ka lõdvema vööga kenasti paigal hoida), aga kõige koledam pilt on see, kui hobune poollahtise vööga sadula peale järsku ehmatab ja ennast valitseda ei suuda. Mida rohkem hobune võimleb, seda rohkem sadul liigub, ja kui see omadega küljele või liiga taha ära vajub, siis on väga negatiivne mälestus hobusele garanteeritud. Seega mina enamasti tutvustan ja harjutan noori nii kaua, kuni nad seljas istuva sadula peale eriliselt enam ei reageeri, ja kui siis ühel hetkel vöö kinnitada otsustan, teen seda ikkagi kohe esimesel korral juba üsna konkreetselt ja veendudes, et sadul ka hobuse ehmumise puhul paigale jääks.

V puhul ma polnud sugugi kindel, kuidas ta vöö kinni tõmbamisele ja siis sadulaga liikumisele reageerib, aga ühel hetkel peab ju katsetama. Olin küll igasuguseks rodeoks või milleks iganes valmis, aga väike vapper tüüp üllatas väga positiivselt. Esialgu ta küll võpatas või tõmbas selja korralikult küüru nii umbes igal 5-ndal sammul keskmiselt, aga ilmselt on ta tõesti nii palju juba selgeks saanud, et põgenemine ei ole parim reaktsioon, ja ühtegi vale sammu ta kokkuvõttes ei astunudki. :) Väga uhke ja hea meel tema üle.

Nii pikalt ja detailselt sellest kirjutanud, tundub nagu noorele hobusele sadula selga panemine oleks mingi uskumatult keeruline protseduur - mida ta tegelikult ju enamasti ei ole; tihtipeale võetakse sisuliselt tegelemata (aga enamasti mõistlikke) hobuseid karjamaalt ja visatakse sadul juba esimestel päevadel selga ilma suurema draamata, nii et ei tundu nagu väga big deal. Nähes aga pisut reaktiivsemaid hobuseid sadula peale pukitamas ja peast segi minemas, siis on mul alati tunne, et kas ikka ei saaks teistmoodi? Jah, see üleni hirmunud hobune möllab kuni ta enam ei jaksa, ja lõpuks saab ikka aru, et sadul ei tapa ja lahti sellest ka ei saa, ning tihtipeale on lõpptulemus suhteliselt sama - aga mulle väga meeldiks, kui need hobused saaks selle lõpptulemuseni viidud nii, et nad ei pea seal vahepeal enda arvates oma elu eest võitlema

Praegusel ajal ongi minu jaoks kõige suurem väljakutse ratsutamise ja üldse hobustega tegelemise juures vist mitte isegi see, et õpetada nad konkreetselt ühte või teist asja tegema, vaid see, kuidas nendega sinnani jõuda nii, et hobune ise ka rahulolev ja rõõmus oleks. Ja see ei tähenda kindlasti mitte millestki loobumist, mis on ka paljude arvates variant - kui sa ei ratsuta või teatud varustust ei kasuta või üldse hobuselt kunagi midagi keerulist ei nõuagi, siis on inimesel kindlasti lihtsam hobusele meele järele olla. Mul on aga ikkagi usku, et on võimalik need kaks asja vähemalt teatud ulatuses kokku viia, ja treenida hobust mistahes suunas nii, et see talle liigselt stressi ei valmista. Vähemalt on, mille poole püüelda. ;)


Tuesday, November 1, 2016

Kuigi ma viimasel ajal jõuan hobuste juurde päris tihti, siis natuke hakkan juba praegu puudust tundma mingisugusest... enesearengust. :) Kuigi Taanis elades ning töötades olid päris kiired ja tegusad päevad, siis kord nädalas paari hobusega treeneri käe all sõitmine ning meie enda omavahelised aeg-ajalt aset leidvad huvitavad arutlused selle üle, kuidas ratsutada ja miks just niimoodi, täitis enam-vähem selle vajaduse ära (kuigi eks alati võiks rohkem ja paremini). Hetkel olen oma vabast ajast küll hobustega tegelemise jaoks aega suutnud leida, aga hakkab juba tunduma, et sellest jääb väheks. Internetiski satun pidevalt huvitavate artiklite ja videote otsa, mida vaadata tahaks, aga enamasti jääb link salvestatuna kuhugi paremat aega ootama, sest tegelikult peaks millegi muuga tegelema või lihtsalt väsimus võtab võimust. Teine asi on muidugi see, et hobused on mul hetkel väga noorekesed või kogenematud, ja mingeid põnevamaid ratsutamisprobleemide lahendusi on enne põhibaasi alla saamist samuti keeruline katsetada. Loodan, et see on lihtsalt selline periood, ja ühel hetkel on mul äkki jälle olemas hobune, kellega regulaarsemalt treenida ja ehk isegi treener, kelle käe all seda teha. :)

Sellest hoolimata on beebid ka ülivahvad ja põnevad, lihtsalt nendega on töö mõnevõrra teistsugune. Kirjutan natuke 3-aastasest ruunapoisist V-st, kes teeb alles esimesi samme oma ratsahobuseks saamise teekonnal. Ta on päris põnev tegelane, sest teatud olukordades on ta üks mõistlikematest temavanustest, kes mul olnud on. Seisab vahekäigus nagu staažikas tunnihobune, annab jalgu kenasti, laseb enda kõrval ja enda kohal hüpata ja kõõluda igatpidi... eks temaga on natuke juba varem tegeletud ka muidugi, aga sellegipoolest paistab silma oma kaine mõistusega. Teisest küljest on ta aga väga tundlik tegelane ja kui mina eeldasin rutakalt, et sadula selgaviskamine läheb ludinal, siis tegelikult väljendas ta sadula vastu esimesel korral VÄGA suurt umbusku, nii et pidin hoopis sammukese tagasi võtma ja plaani ümber tegema - nüüd võtame pigem väiksemad sammud ja kinnistame neid pikemalt, enne kui edasi liigume.

Tavaliselt ma noorte hobustega mingit väga põhjalikku desensitizing-treeningut ei tee, sest... ei näe selleks otseselt väga suurt vajadust, kui nad uutesse asjadesse enam-vähem rahulikult suhtuvad ja nagunii aja jooksul juba tavatreeningu käigus erinevate olukordade ja muutustega kohanema õpivad. V puhul aga proovin sellele rohkem rõhku pöörata - sest kuigi usaldusest inimese vastu laseb ta omale erinevaid vidinaid põhimõtteliselt selga panna, siis on näha, et ta tunneb end sealjuures väga ebakindlalt ja ei tahaju, et ta ennast mingitest sundolukordadest avastaks, kust enam välja ei pääse. Seega oleme valtrapi tasakesi selga panemisest liikunud edasi selle juurde, et ma valtrapiga tema ümber ringi vehin ja seda suure kaarega igatpidi selga viskan. Viimane kord tegin sama asja ka sedelgaga (mis peale valtrapiga harjutamist tundus talle juba oluliselt lihtsam :) ) ja kinnitasin esimest korda ka vöö ümber kõhu.

Kõige rohkem häiris teda siiski valtrapi tunne külgedel mingitel teatud asendites - seda ma pole varem noorte hobuste puhul täheldanud. Mitmed ärrituvad küll, kui valtrap liiga palju tahapoole liigub, aga meil oli seekord valtrap juba sedelga all kinni ja püsis ilusasti omal kohal. Kuna olime sinnani väga pisikeste sammudega jõudnud, siis õnneks mingit ületamatut probleemi küll asjast ei tekkinud ning mõni aeg jalutamist aitas tal selle uue tundega kenasti kohaneda. Lõpuks traavitasime isegi paar ringi kordel ja V tundus rahulolev, nii et hea lõpp seekordsele treeningule. Kindlasti aga tahan, et ta ennast juba esimesest sammust kindlamalt tunneks, enne kui sadulaga uuesti katsetama hakkan. Eks see sõltub V-st endast, kas selleks kulub üks treening või kolm või kümme. :) Põnevad-põnevad on need noorukid igatahes.

Saturday, October 22, 2016

Paljajalu

Oktoobrikuu on väga blogivaikne olnud, aga teen nüüd pisikese tagasivaate.

Sepp käis oktoobri alguses ja peale ka temaga asja arutamist, otsustasin Albatrossi raudadeta jätta. Üheks ideeks sealjuures oli nagunii see, et nüüd saan tal sepakäikude vahepeal vähemalt murduvaid servi või pikaks kasvavat nina pisut raspeldada; aga kuna juba poolteist nädalat peale seppa olid tal nagunii kõik kapjade ääred murduma hakanud (esikapjadel kindlasti seetõttu, et naelte augud olid kabjaseina juba varem auklikuks teinud), siis võtsin asja tõsisemalt käsile ja tegin talle ühe küllaltki põhjaliku barefoot trim'i ja katsetame nüüd mõnda aega, kas see muudab kapjade seisukorda või mitte. Nii lühikeseks ma polegi tal kabjaseina varem kunagi võtnud (kunagi ammu ka ju hooldasin osaliselt tal ise kapju), nii et kartsin pisut, kas tal lähevad tallad hellaks ka. Noh, kruusateedele jalutama me nüüd küll järgneva perioodi vältel ilmselt ei lähe, aga liiva sees või koplis liigub küll sama vabalt kui ennem. Eks ta on alati oma lamedatel taldadel ringi tatsanud (enne rautamist) ja kenasti hakkama saanud, nii et ega praegune väga ei erine.

Muidu on Albatross täitsa endine... väike käiguvahe kahjuks on kohati endiselt... aga Albatrossi see väga ei häiri endiselt... ja korraldab koplis noorte täkkudega möllu endiselt. :) Kõik nagu alati. Täna oli tüüp ikka väga armas, kui ta mulle väikese ergutamise peale lausa traavis kopli tagaservast vastu kiirustas. Nii entusiastlik ta ikka tavaliselt pole, et lausa söömise pooleli jätab, et mulle seltsi tulla. Noh, muidugi minul oli ka taskus peidus süüa, õuna ja muud paremat, nii et võib-olla see lihtsalt tundus talle parem valik olevat.

Kuna ülejäänud talliseltskond meil harrastab viimasel ajal ratsutamist, koormakile käes lehvimas, siis me ei saa ju Albatrossiga kehvemad olla ja kiusasin tedagi täna selle kilega. Kuna me ratsutamisega ei tegele, siis pääses tema lihtsamalt kui teised ja pidi ainult kile tekina oma seljas taluma. See ei nõudnud tüübilt väga suurt pingutust :) - natukene purises esimesed korrad rohelise monstrumiga tutvudes, aga seejärel lasi eest ära astumata selle omale kenasti selga sättida ja talus ka kile tuule käes lehvimist hästi. Tubli poiss ikka ja alati!



Ratsutada olen ka oktoobrikuus jälle omajagu saanud, nii et tuju täitsa hea, ning üldse hobuseid on väga erinevaid olnud, mõned ajutised ja mõned pikemad projektid, aga küll jõuab neist edaspidigi rääkida, kes selle välja teenivad. :)