Thursday, April 10, 2014

Koolisõidumaailmast jälle

Ma ikka vahel ei saa päris hästi aru, et.... kui sulle on sõitmiseks sattunud enam-vähem maailma kõige andekam noor koolisõiduhobune, siis MIKS sõita teda nii:

https://www.youtube.com/watch?v=jgjgOCk7aUk#t=350

ja mitte niimoodi:

https://www.youtube.com/watch?v=f0RZeJcFIDE#t=387

???

Hämmastav. Aga Sezuan hakkas mulle nüüd kohe mitu korda rohkem meeldima ja võib-olla on isegi lootust, et ta ilma vigaseks sõitmata kenasti GP-ni välja treenitakse ja sealgi üks kord võidutsema hakkab.

Tuesday, April 1, 2014

Vasaku käe sündroom

Ma ei tea, mis selle käega on, aga see lihtsalt ei kuuletu mulle ÜLDSE, nagu ma eilses trennis avastasin. Alguses tuletati mulle seda kõrvalt iga poole minuti tagant meelde (või sagedamini), aga kuna ta ikka liikus sinna, kuhu poleks tohtinud, siis lõpuks ma täiesti ausalt üritasin ise selle peale iga hetk mõelda, aga no ma ei saa aru - keeran kuhugi voldile, sõidan nurka läbi vms ja lihtsalt hakkab mingi isetegevus pihta. Kui raske saab olla kätt stabiilselt enda ees ja ilusti hobuse turja kohal hoida?

Ühesõnaga kohati oli lootusetu tunne küll, aga... teisest küljest mul pole vist ammu nii kasulikku trenni olnud, sest ma olen 100% kindel, et kui saaks sellest harjumusest lahti, siis Myron võiks veel hulga paremini oma asju teha, kui praegu. Need olid küll üksikud korrad, aga kui ma mõnel hetkel enam-vähem ennast kokku võtta suutsin, siis nt õlad sees tehes oli paar korda peaaegu selline "õige" tunne, mida ma selle harjutuse puhul vist veel polegi eriti tundnud. Isegi vasakut pidi, mis on meie raskem pool.

Lugedes siin oma vanu postitusi, kus kirjutan, et hobune tahab mingis suunas ennast kaelast üle painutada või kõveraks minna, siis nüüd saan aru, et asi pole ilmselt üldse hobuses. Ei tohiks olla suur üllatus mulle, kes ma alati olen arvanud, et 99% kõikidest probleemidest on ratsaniku, mitte hobuse tekitatud, aga vahest suudan selle ise ka ära unustada. Ma ei vaidle üldse vastu, et igal hobusel on oma eelistatud pool, mispidi kergem õigesti liikuda on, aga... see ei ole kindlasti mitte kõigi kõveruste ja muude hädade algpõhjus. Tegelikult sellele vasakule käele on mul varemgi korduvalt ja korduvalt tähelepanu pööratud, aga... ma polnud vist siiani aru saanud, et ta niivõrd iseseisvat elu elab, arvasin et natuke ikka on kontrollitav. :P

Galopi üle ma ei viitsi üldse vinguma hakatagi, sest sealsed vead ei ole nii üllatavad. Täna oli mul mingi ekstrahalb seljapäev, seega ratsutamise asemel panin My kordele ja vaatasin, kui rõõmsalt ta seal galoppi on nõus jooksma - et kas saab istakutrenniks kasutada või mitte. Noooh.. ideaalis võiks selle jaoks muidugi olla suurem hobune ja keegi, kes pisut vähem edasiajamist vajab, aga... peab vist leppima sellega, mis võtta on. Kui ma omale just laenuks mõnda hobust ei leia.

Üldiselt on aga väga mõnus proovida just iseennast rohkem käsile võtta ja aru saada, et hobune on VEEEEEEEL tublim kui ma siiani arvanud olen, lihtsalt ratsanik teeb talle natuke vahel asja raskeks.
 
Aaa muidu nädalavahetusel sõitsime koduvõistlusel väikest 80 parkuuri ja kuigi see sõit eriti ilus ei olnud, siis My siiski hüppas kõiki kolle ilma mingi vastumeelsuseta ja täitsa puhtalt, nii et jälle võib natuke kiita teda.




Friday, March 28, 2014

Mul on see nädal mingi totaalne entusiasmipuudus... Nädalavahetusel suutsin haigeks jääda, siis oli My mitumitu päeva sõitmata ja nädala sees on nii tihedad päevad olnud, et tallis olen kogu aeg väsinuna käinud, lisaks selle ülirumala vea teinud, et läksin täis kõhuga ratsutama (sest varem päeva jooksul ei jõudnud süüa :D) ja kõik oli niiiiiiii raske. Pahurana otsustasin, et Myron on ka oma norimise kombega liiga pealetükkivaks muutunud ja hakkan nüüdsest sellele rohkem tähelepanu pöörama. See iseenesest ei ole üldse halb mõte, ainult et seda poleks vaja alustada halva tujuga eksju.

Eile olin targem ja läksin talli küll hilja, aga tühja kõhuga. :P Mõtlesin, et hobusel on äkki must kopp ees, kuna ma temaga viimased päevad selle norimise pärast tõrelend olen (erinevalt varasemast, kui ma lihtsalt ignoreerisin), aga kui pimedas koplis teda otsisin ja hüüdsin, siis väike armas My jalutas heinakuhja juurest ära ja otse mulle vastu. Tõstis kohe tuju. Tahtsin täna proovida pisikesi kõkse taaskord, polegi peale viimast ebaõnnestunud hüppetrenni sellega tegelenud, aga avastasin, et tublid tallilised on kõik pukid värskelt ära värvinud. Siiski 2 roosat oli saadaval, nii et kasutasin siis ainult ühte takistust ristikesena ja hiljem madala lattaiana - proovisin ise kõik ilusasti läbi mõelda, mitte üle nõuda ja kokkuvõttes oleks võinud liikumist rohkem olla (nagu alati), aga siiski Myron läks taaskord natuke isegi omal initsiatiivil tõkke poole ja hüppas ilusti kõik ära, mis vaja oli. Mingeid lahkhelisid ei olnud ning lõpetasime mõlemad hea tujuga. Jee!

Sunday, March 23, 2014

Seekord olen nii julge, et viskan isegi video meie eilsest pisikesest sõidust üles
 
Istumine on mul küll nagu tugitoolis - õnneks olid väiksed takistused, suuremate puhul poleks vist kuidagi jõudnud oma tagumikku õigeaegselt sadulast välja kiskuda. :D

Hüppame

See nädal sai lausa kolme erineva hobusega hüpatud, pean vist suunda hakkama muutma... :) not really, aga mõnus vaheldus siiski.

Myroniga oleme see nädal veits liimist lahti, võib-olla isegi mina rohkem kui hobune - aga ta on viimasel ajal nii hüpertubli olnud, et on lubatud korra heast trennilainest kõrvale kalduda. Ratsastustrennides olen vähe laisk olnud ja pole viitsinud korralikult millegagi vaeva näha. Hüppetrenn ei tulnud ka väga hästi välja, aga seekord küll võtan kõik süüdistused enda kanda, sest hakkasin talt natuke liiga palju nõudma - mitte kõrguste osas (ei proovinud üldse mingeid rekordeid purustada), aga küsisin nii palju edasiliikumist, et sai liiga raske tema jaoks ja natuke siiber vist. Ei tahtnud väga mulle enam vastata, mistõttu hüpped ei klappinud nii hästi kui võiks, ja selle tagajärjel rasketesse olukordadesse sattumine võttis talt muidugi veelgi tahtmist vähemaks. Ma oleks lihtsalt pidanud seda kõike trenni ajal suutma analüüsida, mitte tagantjärgi, aga noh... loodetavasti õpin enda vigadest. Saan muidugi aru, et see energia ja edasiliikumine jääb ilmselt edaspidigi meie suurimaks raskuseks, aga... arendada saab seda siiski ainult samm sammu haaval ja korraga liiga palju nõuda tekitab pigem tagasilööke. Aga järgmine kord oleme jälle tublimad, kindlalt...

Siiiiiiiiiiis järgmine oli noor Z, kes mulle nädalakeks sõita sattus ja neljapäeval läksin täitsa hüppetrenni. Hüppas nagu noor ja kogenematu hobune ikka, aga täitsa vahva oli. :) Hobusel on muidugi väga korralikku tööd veel ratsastuses vaja, et hüppamine paremini sujuma hakkaks, aga kohati kalpsas täitsa lõbusalt ja mingeid väga dramaatilisi lahkhelisid meil ka ei tekkinud (tal on tsipa komme takistusest kõrvale põigata, kui see variant sobivam tundub :) ). Päris alguses katsetas, edasi oli juba ok. Korra jäime okseri ees minu enda rumala vea tõttu seisma ja tõsine probleem tekkis ainult päris lõpus tünni ületamisega, mille kohta tal ikka väga kindel arvamus oli. Isegi kui latt oli ainult maas, tünni ja puki vahel meeter tühja maad (kust vahelt ta oleks saanud ilma hüppamata läbi pugeda) ja lisaks minule veel tagant utsitajaid, siis võttis ikka kole kaua aega, enne kui ta muude väljapääsude otsimise lõpetas. Aga kui ükskord lõpetas, siis järgmine kord tuli juba miskitsorti hüppega sealt üle ja sellega ka lõpetasime.

Ja lõpuks siis nädalalõpp Kurtnas, kus me ammu haudunud naljaka idee teoks tegime ja mind Prexuga pisikest 70 cm parkuuri võistlema ajasime. :D Sõidu kvaliteediga päris rahul ei saa olla, aga Prex toimis nagu kellavärk ja harrastajate klassis piisas edukaks sõiduks neist paarist pisemast pöördest (mida mul õnneks meeles sooritada oli), hoolimata minu pisut pea laiali otsas olekust. Sain ka taaskord aru, kui ebaõiglane see ratsasport tegelikult on - üks näeb oma hobusega aasta otsa vaeva, et võistlema minna, aga teine (seekord siis mina) võtab kellegi teise ilusti välja õpetatud hobuse ja teeb praktiliselt ilma eelneva harjutamiseta ikka edukama tulemuse. Aga noh... hobune vähemalt oli oma koha igati välja teeninud ja üritan ka ise mitte väga süümepiinu tunda :D sest ega mul üldiselt pole sellist luksust olnud, et kogenud ja väljaõpetatud hobustega lihtsalt kuskil rosette kogumas saaks käia. Kui päris aus olla, siis... edukalt võistelda on muidugi tore, aga tegelikult on head tulemused ikka palju tähendusrikkamad, kui need on su enda pika töö ja vaeva tulemus. Seekordne tulemus oli puhtalt tänu hobusele ja sõitjale, kes temast sellise vahva harrastushobuse teinud on.

Aga kokkuvõttes... oli ikka õnn küll, et need kaks supervahvat torikat kunagi 8 aastat tagasi meie talli õuele sõitsid. :)
Kullatükid Albatross ja Prex :)

Thursday, March 13, 2014

Tundub, et oma veebruarikuu blogiikalduse suudan kiiresti märtsi alguses nüüd tasa teha. Aga mis teha, trennijutud peab kirja panema, enne kui meelest läheb.Kuna viimasel ajal hüpanud olen üksi, aga vahel ikka on hea mingit tagasisidet oma ratsutamise kohta saada, siis läksin täna hoopis ratsastustrenni. My toimis paremini kui hüppetrennides, :) aga oleks ka imelik, kui oleks vastupidi eksole. Tegime üsna samu asju, mille kallal isegi praegu pusinud olen.

Mis oli hea:
- sääre eest astumine. Seda olen viimasel ajal vist üldse kõige rohkem harjutanud ja nii tore, et see mingeid tulemusi on andnud.
- Myroni üleüldine olek ja liikumine. Soojendustraavis kipus natuke esiotsale minema, aga kui ma oma käed paremini paika sain ja hiljem harjutusi tegime, siis vähemalt nii dramaatilist äravajumist polnud, et mind ennast see kogu aeg häirinud oleks. Päris palju hetki oli igatahes, kus "tunne" oli hea.

Mis oli halb:
- keskmine traav. Kõikide katsetuste peale kokku tundsin heal juhul paaril korral mõneks esimeseks sammuks keskmist, edasi oli mingi puterdamine. AGA... kõikide katsetuste peale kokku ei olnud vist mitte ühtegi korda, kus ma oleks suutnud enda käsi normaalses kohas hoida, mitte kuhugi alla ja küljele suruda. Seega andsin muidugi oma suure panuse hobuse takistamiseks. 10x vist kuulsin, et ma ei tohiks seda teha, aga ikka tegin.
- minu istak galopis. Sain taaskord kinnitust, et see on päris kole (ainult natuke pehmemalt väljendatult :P) ja ma kardan, et see on asi, mida mul on kõige keerulisem üksinda sõites parandada. Jalg tuleb üles, ülakeha kaldub ette, käed sülle ja tagumik sadulast välja. Nõme värk! Galopi ajaks hakkas My kahjuks ära väsima juba, nii et väga palju mul polnud enam võimalust seal ennast parandada... aga teinekord ehk saab veidi rohkem galopiga tegeleda.

Ära tasub märkimist veel see, et vasakule poole kipub ta ennast endiselt üle painutama, ka õlad sees tehes tuleb see hästi nähtavale. Ma ei tahaks seda ei hea ega halva alla liigitada - see on küll probleem, millest ma teadlik olen, aga polnud täna sugugi hullem kui tavaliselt ja vahepeal isegi pigem parem. Nii liigse kaelapainde kui ka esiotsale vajumise vastu aitas aga ülimalt hästi, kui ma jällegi oma käsi suutsin jälgida - et mitte liiga madalale neid lükata ja küünarnukid ilusasti vastu keha hoida.


Kokkuvõttes, see on ikka palju vahvam, kui treener saab õpetada ja tuua välja ratsaniku vigu, mitte hobusi omi, sest noh... nagu mu kirjatükistki siin selgub, siis enamus raskuskohti on ikka üsna otseselt mu enda tekitatud ja on, mida parandada. (Võrdluseks siis nt need õnnetud hüppetrennid, kus lihtsalt oli tunne, et My võiks ju parem olla, aga mida MINA selleks teisiti tegema peaks - don't know ja tekkis selline väike lootusetuse tunne.) Teine asi on see, et isegi kui trennist ei saa mingeid imenippe, mille abil 5 minutiga hobuse nullist GP-tasemele õpetaks, siis ka väiksed tähelepanekud on väga palju väärt, eriti kui need on täpselt needsamad vead, mida ma ise kõrvaltvaatajana ilmselt kommenteerida tahaks, aga ratsutajana enda juures kahjuks ilma kõrvalise abita märgata ei suuda. Vahel ajab täitsa naerma, kui mulle öeldakse midagi, mida mina nt ise teistele trenni andes alati korrutan, aga näe ratsutades ei suuda ikka meeles pidada. Aga see vist pole ainult minu kiiks, olen mujalgi seda tähele pannud, et kõige kergemini hakkavad ikka silma needsamad probleemid, millega isegi hädas oled.
Mõni päev ma olen ikka täitsa hämmastunud, KUI lahe poni mul ikkagi sõita on. Üleeile tegin ratsastust ja oli superduper, tõi oma tagumiku kenasti alla vahepeal ja proovisime isegi natuke painde suunas küljele astumisi, mida ma hästi pisikeste sammudena mõnikord juba küsida katsetan. Mitte nii tore osa oli see, et sõitsin ilma sadulata - ehk juba teine kord, kus ta ilma sadulata eest ennast pisut kergemaks teeb, seega peab seda teemat ikka lahendama hakkama, kuigi üldse pole isu. :P

Ja eilse trenni saavutuste üle pean ka kohe kilkama, nimelt plaanisin väiksed hüpped teha, vedasin omale ühe rea ja ühe tavalise lattaia. Teised tahtsid oma lõbuks ühte üksikut pikali olevat tünni hüpata, aga kuna kõik hobused sellega nõus polnud, siis sattus see tünn lõpuks mu lattaia alla ja natuke tõstsime ja natuke tõstsime veel ja viimased paar hüpet tegi My niiii ilusasti ja kergelt, et ma ei jõudnud ära imestada. Hiljem mõõtes sain kõrguseks 110. Ei uskunud, aga 3x mõõtes sain ikka sama tulemuse. :) Seljast tundus ainult natuke kõrgem kui tavaliselt.

Ühesõnaga My jätkab mu üllatamist. Ma kavatsen ikka samas vaimus tasapisi hüppetrennidega jätkata, peab süsteeme ja ridasid hakkama ka ikka rohkem punnitama - see osa on kindlalt kõige raskem, sest isegi lühikeste vahede ja madalate takistustega peab ta kõvasti pingutama, et ennast kõigest üle venitada. Aga siiski olen õnnelik, et kuna teen hüppetrennid hästi lühikesed ja ei hüpita teda nii palju järjest, et ta ära väsiks, siis on Myronil reaalselt tekkinud mingi tahe endal takistuse suunas liikuda ja ilmutab seda iga korraga järjest rohkem. :) Ja see on see kõigekõige olulisem asi mu arust hetkel, isegi kui ta nt parkuuri või mingeid ridasid veel sama "tahtejõuga" läbitud ei saa.