Saturday, August 19, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin

Need on ringlenud internetis juba mõnda aega, aga kuna hiljuti olid ka Eesti Koolisõidu fb-lehel lingitud, siis sattusin neile taaskord peale. Ei ole mingi saladus, et erinevalt paljudest teistest tippkoolisõitjatest on Charlotte Dujardin mulle alati väga eeskujuliku mulje jätnud (for obvious reasons) ja kuulun nende sekka, kellele selle "koolkonna" treeningpõhimõtted ja -meetodid igati mõistlikud tunduvad.

Samuti rõhutavad need 6 lihtsustatud "õppetundi" minu arvates just neid kõige-kõige olulisemaid põhimõtteid, mis võiks aidata areneda keskpärasest ratsutajast väga heaks koolisõitjaks. Miks mitte neid siis ka siin jagada?

Need 6 õppetundi on järgnevad:
1) Every transition you ride at home has to be a good one.
2) Hot horses have to learn to be ridden with your legs on. Lazy horses have to learn to be ridden with your legs off.
3) You have to be brave as a rider. You have to see how far you can go.
4) Your corners and short sides are what make your movements. Nine times out of 10, you have to do something out of the corner. If you ride a bad corner, you ride a bad movement.
5) You can't be afraid of the power. You need to use it.
6) Think of your hands being in front of the saddle and always pushing the horse to the bit, not pulling the horse back.

Võib kohe ära mainida, et punktid nr 3 ja 4 on kindlasti need, millele mina oma ratsutamises piisavalt tähelepanu ei pane.


Eriti punkt nr 3 - ma ei tõlgenda siinkohal seda julgust mitte selles võtmes, et kui hullude või metsikute hobuste selga ratsanik nõus minema on, vaid pigem just motivatsiooni edasi pürgida, endasse uskuda ja mitte karta tagasilööke. Minus on kindlasti liiga vähe seda "ma lähen ja teen ja saan kõige paremaks" suhtumist, et tõsiseks võistlussportlaseks hakata; ja kõik korrad, mil ma võistlema olen jõudnud, on mul tegelikult suured kahtlused selle koha pealt, et kas me hobusega oleme ikka selleks valmis ja tegelikult ei tule harjutused veel nii hästi välja kui võiks jnejne. Enamasti on tagantjärgi selgunud, et muretsemine oli ilmaasjata; kuid mõned korrad, kui pole eriti hästi läinud, olen ka pisut kahetsenud - et miks ma enda kartusi tõsisemalt ei võtnud. Ehk siis pigem olen kindlasti kahtleja, kui enesekindel ja kõigest väest edasipürgiv ratsanik.


Nr 4 puhul peab lihtsalt tunnistama, et ma ei keskendu iga kord selle nurga ideaalsena läbi sõitmisele - veendun lihtsalt, et hobune oleks tasakaalus ja õiges paindes, aga tihtipeale lasen neil pisut suuremalt ja sujuvamalt need nurgad läbida, kui nende tase tegelikult lubaks. Samas üritan ma iga konkreetse harjutuse jaoks küll hobust võimalikult hästi ette valmistada, seega võib-olla ma kodus sõites lihtsalt ei tee liiga palju harjutusi otse nurgast välja? :) Kui teen, siis küll panen eelneva nurga või lühikese külje korralikult läbimisele rohkem rõhku. Viimasel M. H. koolitusel Väänas juhtis ka tema palju tähelepanu nurkade läbisõitmisele, nii et see on kindlasti midagi, millele ma võiks rohkem keskenduda.

Järgmises postituses kirjutan pikemalt nendest põhimõtetest, mida ma tõesti igapäevaselt ja teadlikult kasutada püüan ja kui palju sellest mu arvates kasu on.

Saturday, July 15, 2017

Noored täkud vol 100

Täitsa paar blogisobilikku teemat on mul viimase nädala jooksul pähe tulnud, aga... enne kui nendeni jõuab, tuleb kaua oma järge oodanud mustandiga ühele poole saada ja vahvast noorhobusest pilte näidata (eriti arvestades, et mu blogi on üldiselt piltide koha pealt üsna puudulik). Piltide autoriks nagu tavaliselt K, thank you! :)

Millalgi suve alguses võtsime ette väikse sõidu Ruilasse, näitamaks järjekordsele täkuhakatisele, et tegelikult ulatub maailm kodutallist omajagu kaugemale. Kui mu viimase aja postitustest jääb mulje nagu mul ainult täkud tegeleda olekski, siis... ega palju mööda ei pane. Ei tea, miks mind see aasta niimoodi õnnistatud on, aga peab ära mainima küll, et kui nende kõrvale aeg-ajalt mõni mära/ruun ära eksib, siis tundub kõik järsku palju lihtsam ja hobune nii mõistlik ja sonsu. :P Täkud võivad ka muidugi väga toredad ratsahobused olla, aga alateadlikult tuleb ikka alati nendega tegeledes hoolikas olla ja hobusest alati ühe sammu võrra ette mõelda, et stressirikkaid olukordi vältida - mistõttu on nendega tegelemine kokkuvõttes mitte isegi alati niivõrd keerulisem, aga lihtsalt pisut väsitav.


Igatahes see 4 aastat noor poiss on üks mu järjekordsetest lemmikutest. Iseloomult küllaltki temperamentne ja suur sahkerdaja, aga sadulas oma vanuse kohta superhea tasakaaluga ja üleüldiselt väga meeldiv sõita. Loomulikult mida rohkem nõudma hakata, seda kergemini tulevad välja ka (kas tema või siis hoopis minu) nõrgemad kohad, mille kallal rohkem pusime - aga kui midagi hästi on, siis ikka VÄGA hästi ja olen taas sunnitud endale meelde tuletama, et tegemist vaid 4-aastasega.

Platsinurgas olid draakonid
Lisaks elavale loomule on ta väga tundlik ka igasuguste uute asjade suhtes, nii et võõra talli aiapiirded, lillepotid ja hobused muutsid meeled küllaltki erksaks, aga lõppkokkuvõttes andis poiss endast parima ja kogu ettevõtmine ei kujunenud tegelikult üldse nii dramaatiliseks nagu ma kartnud olin. Pigem eeldasin temast suure täku mängimist (sest kodus meeldib talle seda küll teiste hobuste ees teha) - aga tundub, et adrenaliin sai seekord teistest hormoonidest võitu ning suuremalt jaolt pidime tegelema lihtsalt tüüpilise noore hobuse "olen-uues-kohas-ja-natuke-hirmus-on" käitumismaneeridega.

Ka minul tuleb ette hetki, kus esimeseks reaktsiooniks on "wow, i like the horse" ja alles siis tähele panen, kui palju asju pildil tegelikult valesti on. But i still like the horse. :)
 

Siis, kui hobune nii kõrgele ära hõljub, et seljas lihtsalt naljakas hakkab ;)
Jah, ma olen alati oma hobuste üle uhke. :) Ja hetkel ei viitsi isegi mitte oma väga silmatorkavaid istakuprobleeme lahkama hakata, sest selle kallal vingumisele on nagunii kunagi (vaadates viimase aja blogiaktiivsust, siis kahjuks ilmselt kauges) tulevikus terve postitus plaanis pühendada!

Monday, June 5, 2017

Härmas trennis

Kuna see nädalavahetus õnnestus mul ennast üle väga pika aja päris trenni sokutada (viimati sain teistelt ratsutamise osas abi eelmisel suvel Taanis), siis mõtlesin, et oleks hea mõte paar sõna kirja panna - eriti kuna ma trennist enda arvates mõne üsna olulise asja suutsin kõrva taha panna.

Eda trennis käisin seekord hobusega Härmas -  tema on vanatüübiline tori tõugu täkk, kellega ma juba eelmise aasta lõpust tegelenud olen. Tegemist on igati püüdliku ja toreda hobusega, muidugi osutavad aga tema rasket tüüpi kehaehitus ja massiivne esiots mõnede eesmärkide saavutamise juures füüsilises mõttes küllaltki suuri väljakutseid. :) Ja noh, mõnikord - eriti praegusel ajal, kui märad külas käivad - saavad hormoonid ka mõistusest võitu, aga eks sellega tuleb leppida, harjuda ja proovida toime tulla. Kui pilte võrrelda, siis mingisuguse vormi on ta igatahes poole aasta jooksul saavutanud ja ratsutada on headel päevadel täitsa mõnus.

Eelmise aasta lõpp
Käesoleva aasta aprill
Hobusest kiiret ülevaadet andes mainisin ära, et harjutus, mida Härmas eriti meelsasti (loe: praktiliselt üldse) ei tee, on kaela ette-alla pikaks sirutamine. Sammus ikka mingi hetk lõdvestab ja pikendab oma ülaliini, aga traavis jääb ta väga kergelt oma mingisse hoiakusse pidama ja pole eriti vahet, kas või kui palju ma talle ratset pakun. Ma sellesse ette-alla sirutamisesse kui eraldi harjutusse otseselt ei suhtugi, küll aga näitavad raskused selle sooritamisel minu arvates, et päris õiget tagant ettepoole hea kontakti suunas liikumist ikkagi pole.

Sõnasabast kinni võttes hakkasimegi algusest peale just selles suunas töötama ja tegelikult tegelesime sellega erinevates allüürides (samm ja traav) ning erinevate harjutuste näol sisuliselt terve trenni jooksul.

Hobuse ette ja alla sirutamist saab alati soodustada läbi külgsuunalise painde - sealjuures pean meeles pidama, et paine ulatuks läbi terve keha, mitte ei lõpeks ainult kaelapaindega õla ees. Istaku osas pean sammus veidi külgsuunaliselt oma puusasid rohkem hobuse rindkere liikumisega kaasa viima. Härmase ümar rinnakorv kõigub tegelikult VÄGA palju küljelt küljele ja mul pole muud teha, kui sellega kaasa minna (millega juba iseenesest kaasneb sisemise sääre surve õigel ajal hobuse painutamise jaoks) - selle asemel et puusasid ainult ette-taha mööda sadulat nühkida. Ma tegelikult ise üldse väga ei usu sellesse, et sammus hobust puusadega või istmikuga EDASI sõita - selle jaoks on ikkagi säär ja istmik peab lihtsalt sujuvalt kaasa liikuma, aga väga lihtne on kergelt laisa hobuse puhul hakata teda kogemata liigselt edasi "lükkama".

Teine ja võib-olla et olulisemgi istakuparandus puudutas mu käsi ja ratsmekasutust (see ikka käib ju istaku alla? :) ). Ma olen üksinda sõites väga tobedalt harjutanud sisse kombe ratset kasutada suunaga enda poole - kuna see on tugev (sest ratsme enda poole võtmine on alati tugev, võrreldes nt ratsme avamise või tõstmisega) märguanne vale suunaga, siis põhjustab NIII kergelt hobuste kaelast/kuklast kõveraks asetumist ja ma tean ju tegelikult seda küll, aga sellegipoolest pole mul ammu pähe tulnud sellele tähelepanu pöörata. Härmase puhul jäi pea kallutamist oluliselt vähemaks, kui ma ratsme abil lihtsalt suulist kergelt suunurgas ülespoole tõstsin, selle asemel et kätt enda poole võtta - ja loodan väga sama efekti ka teiste hobuste puhul, kellega mul sarnast probleemi esineb.

Mis ette-alla sirutamist puudutab, siis edusammud selle osas ei olnud sugugi kiired ega hiiglaslikud, aga kui keegi ikkagi kõrvalt järjepidevalt meelde tuletab, et uuesti ja uuesti küsida ning hobusele võimalus anda, siis ühel hetkel hakkab enamasti siiski midagi muutuma. Kui me seekord trennis võib-olla päris nii kaugele ei jõudnud, kui tahtnud oleks, siis kõige suurem üllatus tabas mind järgmise päeva trennis, mil lühidalt sama asja kallal omapäi töötamine viis küll juba väga märkimisväärsete muutusteni ehk trenni lõpuks täisistaku ja kergendatud traavi (+ ratsme järgiandmise) vahel üleminekuid tehes kasutas Härmas absoluutselt iga kord ära võimalust enda kaela pikemaks sirutada. :) Aga olen seda varemgi täheldanud, et kui ühes trennis millegi konkreetse kallal pikalt töötamine päris soovitud tulemusi ei anna, siis järgmine kord sama asja proovides võib hobune ratsanikku väga positiivselt üllatada. Ma olen täiesti veendunud, et mu hobused puhkepäevadel koplis kordavad mõttes trennis läbitehtut, sest peale mõnepäevast mõtlemis- ja seedimisaega tulevad neil harjutused peaaegu alati paremini välja. :) Tõsijutt!

Saturday, May 6, 2017

Cambodia

Blogi ei taha mul sellel aastal ikka üldse vedu võtta - aga parem hilja kui mitte kunagi, seega panen omaenda jaoks siia tagantjärgi mõne sõna kirja ühest järjekordsest vahvast noorukist.

Cambodia oli minu juures saduldamisel umbes kaks ja pool kuud ning tagasi vaadates võin kõhklemata öelda, et ta oli üks kõige lihtsamaid noorhobuseid (rääkimata täkkudest!), kellega ma kunagi tegelenud olen. :) Muidugi aitas sellele palju kaasa see, et ta oli igati hästi käsitletud ja oskas juba enne minu juurde tulekut kõike mida üks hobuselaps oma kolmandal eluaastal enne ratsanikuga tutvuma hakkamist oskama peab, aga kõige suuremaks boonuseks oli vist ikkagi üle ootuste mõistlik ja tore iseloom.

Selga sai kiiresti ronitud ja juba mõne nädala pärast suutis ta edukalt teiste hobuste vahel maneežis trenni teha. Mida rohkem kevad kätte jõudis, seda enam tulid muidugi hormoonid ka mängu ja lõpupoole ta küll hea meelega alati teatas kõigile häälekalt oma saabumisest (olgu see siis koplisse, maneeži/platsile või talli) ja oli trennides vahel isegi natuke lõbus, aga seda kõike endiselt mõistlikkuse piires ja ratsutades tuli harva meelde, et ta tegelikult alles väga noor ja ainult loetud nädalad sadula all käinud.

Kuna parasjagu oli Kurtnas täkkude päev ka korraldamisel ja treening sujus ilusti, siis oli mõte ka tal lasta seal võõrratsanikuga paar hüpet teha. Viimased nädalad ei olnud küll väga plaanipärased - täkkude päev lükati teatavasti herpeseohu tõttu edasi, samas tuli ka meie trennitamisesse väikeste terviseprobleemide tõttu paus sisse, nii et paar nädalat möödus lihtsalt hobust väga kergelt liigutamises ja jälle korralikku trenni (mis noore hobuse puhul tähendab küll kuni 25 minutit aktiivset liikumist :P, aga see on ikka juba oluliselt rohkem kui 5-10 minutit sammu-traavi ) jõudsimegi lõpus ainult 2 päeva teha.



Sellegi poolest oli ta täkkude päeval minu meelest igast küljest tubli laps, minul endal oli supermõnus ja mugav temaga sõita, võõrratsaniku all oleks ta võib-olla natukeneee rohkem toetamist tahtnud, eriti kui pandi ette oluliselt kõrgemad takistused kui need, mida ta kunagi ratsanikuga hüpanud on (mina olin ca 70 cm paar korda harjutanud :P ) - kuigi eks täkukatsete osa ole muidugi ka hindamine, kuidas hobune ilma liigse kõrvalise abita toimib ja ennast keerulistest olukordadest välja päästab. Tore oli siiski, et ratsanikult tuli peamiselt kiidusõnu, ja kuigi sugutäku kandidaadiks oli ta komisjoni ühise arvamuse kohaselt muidugi liiga pisike (ja ei hüpanud takistusi ka meetrise varuga, et piisavalt wow-faktorit demonstreerida), siis mina isiklikult olen küll oma järjekordse beebihobuse üle väga uhke ja arvan, et temast saab oma inimesele tulevikus üks vägagi mõnus ja tore ratsahobune ning kaaslane.

Peale rasket kevadet läks Cambodia nüüd oma igati välja teenitud suvepuhkust nautima ja jätkab kunagi sügisel oma ratsahobuse teekonda kindlasti veel targema, tugevama ja ilusamana! ;)


Monday, March 20, 2017

Tuleb tunnistada, et kirjutamistuhin on viimasel ajal küll väga kesine, või siis pigem lihtsalt kõikide teiste tegemiste vahelt ajapuuduse tõttu tahaplaanile jäänud. Mõtted kipuvad ka viimasel ajal rohkem ringi rändama - seda on vahel blogipostidest ilmselt olnud nähagi, sest ikka hüppan aeg-ajalt ühele või teisele parajasti minu jaoks aktuaalsele teemale, aga tegelikult tahaksin siiski lähitulevikus jälle jõuda oma mõtetega uuesti rohkem ratsutamise/ratsastamise/hobuste õpetamise lainele ja ehk siis õnnestub midagi taas kirja panna.

Nagu alati, on ka mu praegused hoolealused tegelikult ju igati vahvad ja õpetlikud, olen viimase paari kuu jooksul väga erinevate hobustega tegeledes hulgaliselt kogemusi saanud ning loodetavasti ka mõne tarkuse kuhugi ajusoppi talletanud. Samas on ikka kõigil omad nõrkused ja raskuskohad, millest üle ronimine nõuab omajagu mõttetööd, aega ja katsetamist, ning selle kirja panemine ja arutamine aitab mul tihtipeale endalgi uusi paremaid lahendusi välja mõelda; rääkimata sellest, et kunagi hiljem on oi-kui-vahva oma kunagiseid mõttekäike lugeda!

Albatrossi elu-olu kulgeb ikka endiselt - tunneb ennast oma väikse karja bossina vist hästi, võtab mind külaskäikude ajal rõõmsalt vastu ja naudib tegelemist. Ei naudi nii väga seda, kui ma liiga sageli ta kapjade kallal urgitseda tahan, sest ta peab jalgade pikalt üleval hoidmist veidi tüütuks, aga mis tal muud üle jääb, kui leppida. Arusaadav, et palju mõnusam on hoopis saada kraabitud/sügatud või harjutuste abil maiustusi välja teenida - õnneks enamik kordi me tegelemegi pigem selliste asjadega. Sellest nädalast avasime ka temaga karvavahetushooaja, nii et loeme kevade kättejõudnuks!

Ka sellel talvel on tal köhimisega probleeme olnud, nii et tõenäoliselt pretendeerib ka A edaspidi talvehooajalsuures osas kuivsilo sööjaks. Meie selle aasta silo, olles õnnetult madala valgusisaldusega, ei ole Albatrossil isegi preiprobleemi tekitanud (ma ei ole päris kindel, kas tegemist on liblikõieliste kõrge proteiinisisaldusega või nende fotosensitiseeriva toimega, igatahes on neil oluline roll Albatrossi prei avaldumises) - nii et "halb" või "hea" ei ole tõesti sugugi sobivad sõnad iseloomustamaks ühtegi sööta. On vaid erinevad söödad ning erinevate vajadustega hobused, kogu saladus peitub sobivate koosluste leidmises ja õigete valikute tegemises.

Kabjahooldusega proovin endiselt tegeleda nii palju, kui jõuan. Hetkel üritan ca 10-15 hobusel järjepidevalt silma peal hoida ja vastavalt vajadusele värkida. Isiklikele kogemustele tuginedes võin nüüd öelda küll, et muutused tõesti ei sünni üleöö - loomulikult näevad ülekasvanud kabjad peale esimest värkimist välja oluliselt paremad kui varem, aga kabjakasvus tulevad (minu) silmale nähtavad muutused ilmsiks tihtipeale alles mitu kuud hiljem. Seda ma veel praegu küll väita ei julge, et need muutused ainult värkimisest tingitud on; võib-olla mängib suuremat rolli hoopis muude tingimuste (ilmastik, pinnas, sööt, treening) vaheldumine? Eks mida aeg edasi, seda selgemaid järeldusi on võimalik teha. Ootan neid põnevusega!

Ühtegi hobusepilti mul ka kahjuks lisada pole. See on teine viga (blogi unarusse jätmise kõrval), mida parandada tuleks - aga mida ma veelgi väiksema tõenäosusega täide viia suudan. Vabandan juba ette. :)

Tuesday, January 31, 2017

Kapjadest taaskord

Kes oleks arvanud, et see kapjade teema nii põnevaks kujuneb? Rumal küsimus ilmselt - mulle endalegi on see aeg-ajalt rohkem (ja siis jälle vähem) huvi pakkunud, aga teooria on siiski vaid teooria ning selle kõrvalt kuude kaupa oma ühe hobuse kapju vahtides ning oodates, et 2 mm jälle ära raspeldada saaks, ilma suuri loodetud tulemusi nägemata, siis kipub see entusiasm taas kaduma. Nüüd mul on võimalus teiste kapjade kallal ka aeg-ajalt nokitseda ja ikka väga palju uut ja põnevat olen avastanud, mida enne märgatagi poleks osanud.

Ühesõnaga järgmises elus kavatsen väiksest saati oma seljatervise eest kõvasti hoolt kanda, et täiskasvanuna sepakarjääri teha. ;)

Mis Albatrossi kapjadesse puutub, siis kui võrrelda tema väga ülekasvanud raudus kapju (2 kuud vana rautus) sellega, millised need 3,5 kuud hiljem regulaarse värkimise tagajärjel välja näevad, siis muidugi on seal ilmselge erinevus, aga kui otseselt kabjakasvu iseloomu jälgida, siis tegelikult pole ma praegu veel küll kahjuks päris selliseid muutuseid näinud, mida ideaalis oodata võiks. Teisest küljest - iga hobune ON erinev ja tema kapjadel lihtsalt ON väga suur soodumus olla just sellised nagu nad on. Kõige olulisem igasuguse kabjahoolduse juures on kindlasti alati meeles pidada, et kabi ei pea vastama meie kehtestatud ideaalistandardile, vaid hobuse vajadusele. Kui hobune sellega hästi toime tuleb, siis on ju kõik hästi (muidugi tasub alati silmas pidada ohukohti, mis potentsiaalselt võivad mingi hetk probleeme tekitada) ja täiesti utoopiline on mõte igale hobusele mustangikapju kasvatada.

Parem esimene 27. sept
Parem esimene 15. jaanuar


Albatross võib-olla pole ka kõige lihtsam eksemplar, sest kuidas värkida hobust, kes:
- on väga õhukese tallaga, mistõttu vajab toetumiseks rohkem tuge muudelt struktuuridelt (nagu nt kabjaseinad)
- on nii õhukeste ja pehmete kabjaseinadega, et need igasuguse toetamisfunktsiooni omamise käigus kohe tallast eemale painduvad
- vajab oma kehvade liigeste võimalikult väikseks koormamiseks pigem pisut suuremat kabjanurka (kõrgem päkk ja lühem varbaosa ning tavalisest suurem breakover eest)
- omab head ja korralikku valgejooneühendust ainult kabja varbaosas, mistõttu just see osa oleks võimeline mingi aeg rohkem kapja toetama, kui seda MITTE nii lühikeseks võtta

Nii ma siis kaalun kogu aeg vastandlikke variantide vahel ja püüan otsustada, millised positiivsed efektid võiks negatiivseid efekte rohkem üle kaaluda, sest ideaalset lahendust polegi. Seetõttu olen ka igasuguseid muudatusi väga aeglaselt ja ettevaatlikult teinud - arvestades seda ning asjaolu, et ta kabjakasv on tõesti üsna aeglane praegusel talvisel perioodil, siis usun, et aja jooksul võib veel ühte-teist muutuda.

Kuna minu töövahendite hulka kuuluvad nuga, raspel ja tangid, siis loomulikult huvitavad mind praktilises mõttes kõige rohkem erinevad barefoot-tehnikad ja vaatenurgad, aga ega ma põhimõtteliselt rautamise vastane kindlasti ei ole ning usun, et lisaks rautuse kahjulikule toimel hobuse kapjadele on ikka väga palju olukordi, kus raudadega saab saavutada (kasvõi lühiajaliselt) midagi, mida ilma ei saa. Rautus peaks endast adekvaatse sepa jaoks kujutama suurt hulka lisavõimalusi, mida vajadusel kasutada, et hobuse kabjad tema vajadustele vastavalt parimas seisukorras hoida.

Väga põnev on igatahes küll ja pidevalt saan midagi uut teada (praegusel ajal juba pigem kapju vaadates ja siis püüdes aru saada, mis seal toimub - mitte ainult kuiva juttu lugedes). Natuke tuleb aga muidugi ka see kõigile tuttav tunne peale, et "the more you know, the more you realize how little you know" ehk iga uue infokillu kohta kipub tulema 10 uut küsimust ja vastuseid ei ole enam lihtne leida. :)

Monday, January 2, 2017

Esimese jaanuari trenn...

... ehk kui Albatross aastavahetuse puhul jalad oma suure kõhu alt välja on sunnitud võtma ja täitsa puhta sammuga ringi lippab. :) Nii tore näha, et tal ikka selliseid päevi ka jagub ja ühega neist uut aastat alustada pole ju sugugi paha!