Saturday, November 15, 2014

Eile oli hästi vahva päev hobudega, kõik olid imetoredad. Verdetteniga sain esimest korda mõned sammud head galoppi, kus tõesti oli tunda, et ta kandis ennast, mitte ei tõmmanud end lihtsalt esijalgade ja suurte sammude abil mööda maad edasi. See on minu jaoks väga suur samm tema arengus. Traavis on ta kohati juba vägaväga asjalik, mõnikord läheb natuke ebastabiilseks ja rütmist välja siiski. Tegeleme praegu palju nt voldi suuremaks-väiksemaks sõitmisega ja serpentiinidega, sest mingitel hetkedel omatahtsi sisse või välja vajumist kipub endiselt ette tulema. Ta suudab ennast väga viisakalt mõlemale poole painutada, vahel lihtsalt mõtleb ja otsustab enne ära, kui mina midagi öelda jõuan - ja siis ei pruugi meie eelistused alati kokku langeda.

Quicksteri kohta midagi väga erilist selle trenni kohta ei oska välja tuua; kui, siis seda, et ta jäi algusest peale üsna rahulikuks ja enam-vähem lõdvestunuks (niivõrd, kui see tema puhul võimalik on :P). Kui ta Tartus oli juba peaaegu alati üsna rahulolev, siis siin trennitades tuleb alati maneeži ärevana, kipub kiirustama jms. Siiani olen teda ette ka kordetanud ja lihtsalt lasknud veidi joosta, selle asemel et kohe selga ronida ja mingit vägikaikavedu esimesed 5-10 minutit teha. Aga nüüd tundub, et hakkab siinse olukorraga ka paremini kohanema ja saame trenni rahuliku meeleoluga alustada.

Ahjaa, samuti tegin nende kahega veel ühe väikse hüppetrenni millalgi - ei oleks saanud rohkem rahul olla. Verdetten kohati natuke lohistas ennast üle, aga mingi 80 peal, kuhu viimane lattaed jõudis, tegi juba paar asjalikumat hüpet. Quicky ei lohistanud loomulikult midagi. Kõige vahvam oli siiski see, et kui esimene kord (ca kuu aega tagasi) nad veel veidike kõhklesid esimeste ristide peal, siis seekord ei olnud kummalgi hobusel mitte kordagi mõttes takistusest mööda minna või aeglustada või vingerdada, vaid olid ülimalt koostöövalmis ja asjalikud. Okei, aususe huvides V natuke vingerdas vahel, aga see oli pigem meie puudulikest juhtimisvõtetest tingitud ja hüppas takistust ka täiesti nurgast; ning Q läks ühe korra lattaiast mööda, mille ma aga 150% enda süüks tunnistan, sest ma üsna enam-vähem ise juhtisin ta mööda, ning järgmistel katsetel ei ilmnenud mingit probleemi. Q-le jäi see "hüppetrenn" küll praegu viimaseks, aga Verdetteniga tahaks küll varsti jälle proovida.

Siis... teised 3-sed ehk Lord ja Zimbab tegid lahtiselt traavi eile. Hea rahulik vaikne oli toimetada, eelmised korrad olen kuidagi kehvasti trenniaegadel talli sattunud ja siis sealt teiste vahel on olnud keerulisem nende toorikutega ukerdada.

Ja last but not least, Albatross. Olen viimasel ajal harjutanud temaga:
- korde peal suunamuutuste tegemist: st nii, et ma ei tee peatust ega võta hobust enda juurde, vaid häälmärguande ja kehakeele abil saadan ta lihtsalt teistpidi suunas liikuma
- käekõrval AEGLASE sammu tegemist: sest Albatrossil on peatuse käik või hästi aktiivse sammu käik, vahepealne on natuke puudulik. Eks ma ise olen talle kõik need aastad sisendanud ka, et samm peab olema võimalikult elav ja edasipürgiv, aga nüüd soovin, et ta veidi rohkem mind ootama hakkaks ja ei paneks ratsmete peale neil hetkedel nii palju survet (töötan temaga cavessoniga, seega "nina" peale on tal võib-olla ka lihtsam toetuda, kui suulisele oleks). Kui jalg kannatab, siis olen veidi ka traavi käe kõrval küsinud.
- taandamist nii tema kõrval, kui taga seistes. See hobuse taga seismine ja "kutsumine", nii et hobune sinu suunas taandab, tundus mulle kunagi jube vahva olevat ja otsustasin Albatrossile ka proovida seda õpetada. :) Praegusel hetkel ma sellel mingit muud eesmärki ei näe, kui et lihtsalt... tore trikk on, aga vahel tuletame meelde ikkagi. Rohkem harjutan taandamisi külje peal olles - häälkäskluse peale teeb küll ilusasti, aga tahaks, et ta puhtalt mu kehakeelt hakkaks jälgima ja selle järgi edasi-tagasi-seisma õpiks.

Ongi vist põhilised asjad mainitud. Mõned niisama lõbusad trikid sinna juurde. Igasugused külgliikumised ja asjad jätsin hetkeks ära, sest ta hakkas KOGU aeg (ehk valel ajal ja vales suunas) neid pakkuma ja jube raske oli teda mingi hetk saada käe kõrval sirgelt kõndima. Eriti kui veidi lühemat ja rohkem koondatud sammu tahan - palju lihtsam on ju tagumik nt küljele visata, kui korrektselt enda alla astuda. Praeguseks aga on asi kõvasti paranenud, nii et varsti võib-olla hakkame külgedele ka veidi uuesti katsetama. Tahan ka mingeid uusi põnevaid mõtteid kuskilt ammutada ja katsetama hakata - ideas anyone?

Aga eile siis: esiteks tegi ta esimest korda kordel väikses traavis ühtepidi suunamuutuse ära. :) Siiani oleme vaid sammus seda sooritanud ja traavis ainult nii, et: ring traavi, üleminek sammule ja suunamuutus, ning uuesti traavi.
Teiseks tegime käekõrval paar traavikaheksat. ÜLITUBLI. Albatross on ju suur hobune ja see on võtnud omajagu aega, et ta minu sammutempos õpiks traavima. Nüüd ise siseringil olles saan juba üsna rahuliku sammuga jalutada, nii et tema välisringil traavib. Suunamuutust tehes jään ju mina aga välisringile, seega tegin sammu pikemaks, Albatross pidi aga oma sammu veelgi lühendama. Korraks läks ärevaks, aga sai hakkama; ja kõike seda nii, et kasutasin ratsmete hoidmiseks vaid üht kätt turja kohal. Et jah... maatööd on kindlasti oluliselt lihtsam teha väiksemate hobustega - samm on lühem, ise ei pea käsi kuhugi taeva poole sirutama (nt üle turja teisele poole kaela ma lihtsalt ei ulatu oma kätt panema) jpm, aga... kui on mürakas, siis on mürakas, mis seal ikka. :)
Ja kolmas vahva seik: niisama nalja pärast (aga samas ka väga kasulik tähelepanu arendamiseks) on meil selline harjutus, et Albatross jääb maneezi ühte otsa seisma, kuni mina eemale lähen, ja siis märguande peale tohib mu juurde tulla, mitte enne. Kui on piisavalt pikk vahemaa ja ma teda häälega tsipa ergutan, siis tihtipeale traavib selle vahemaa, aga eile järsku oli energiat ülearu ja A otsustas hoopis galopis minuni tulla. :) Ta on ikka väga armas tegelane vahel.

Friday, November 14, 2014

Täkkudest

Leidsin vahva video Branderupi täkkudest koplis mängimas:
https://www.youtube.com/watch?v=vyGR-nmwF_g&feature=youtu.be

Swan on küll juba 7-aastane täkk, aga nagu näha, siis mingit viha ta küll oma uue noore sõbra vastu ei pidanud. Lõppude lõpuks on ka täkud eelkõige siiski hobused ja karjaloomad ning ei ole mõeldud üksinda üles kasvama ja elama. Millest see täpselt sõltub, kas ja kui kaua täkku teiste hobustega koos ilma probleemideta pidada saab - see pole mu jaoks veel päris selgeks saanud ning tundub väga paljudest asjaoludest sõltuvat: hobuste vanus, iseloom, kas nad on väiksest peale koos üles kasvanud, millised on üldised pidamistingimused jpm. Kui mina kunagi täkuomanikuks peaksin saama (mida ma tegelikult arvan, et ei juhtu), siis annaks küll kõik endast sõltuva, et ta ei peaks oma elu teistest hobustest eraldatuna üksikus koplis/boksis veetma.

Saturday, November 8, 2014

Mõtlesin siis võimalust/aega kasutada ja jõuludeni omale korralikke "tallipäevi" korraldada, ehk lisaks eelmistele võtsin veel lisaks teised kaks 3-aastast ruuna ka uuesti töösse, nii et kui Albatross ka sekka arvata, siis on lausa 5 loomaga tegelemist. Ja noh.. jah... Albatrossi olen nüüd sama tihti käsile võtnud küll kui kõiki teisi - aga tänan õnne, et need noored sporthobused veidi kainema mõistuse ja kontrollituma energiatasemega on, kui mu armas kuumavereline torikas, kes lihtsalt iga kord SELLISEID võimlemisharjutusi maneežis harrastab, et mul vahel tema pärast täitsa hirm hakkab. :D Aga noh... parem siis olgu tema selline, kui need, kellele ma selga ronida tahaks. :)

Kehvem lugu natuke on see, et Albatrossist on vist ka väikest viisi allergik saanud, sest eelmine talv vahepeal köhis ja nüüd, kui ööseks talli kolisid, on uuesti hommikuti vahel kuulda olnud. :( Kusjuures hommikuti tallis heina ei jagata, vaid lastakse kohe hobused välja; ning ise küll ei tunne, et oleks halb talliõhk, aga... ju siis hobune tunneb paremini. Mingile külmetuse-varianti ma see aasta küll enam uskuda ei tahaks - eelmine talv kaalusime korra, et äkki vihmased ilmad jms mõjutasid, kuigi juba siis oli üsna vähe tõenäoline.

Nii et jah, sellega on veidi kehvasti. Vabapidamisse praegu teda jätta ei taha, kui ma ise igapäevaselt tallis käia ei saa. Õnneks tema boks on hetkel otse ukse all, kus õhk ikkagi vast veidi rohkem liigub, kui mujal. Proovime selle hingamisteedele mõeldud lakukivi ära ja... korra mõtlesin ka, et äkki tema väike päevane kaeraports (mis on tegelikult vajalik ainult selleks, et mitte-nii-väga-maitsvad lisandid sisse sööta) vahetada välja mõne muu jõusööda vastu. Kas kellelgi on äkki jagada häid kogemusi mõne mõistlikus hinnaklassis, väikese energiasisalduse ja hingamisteedele kasuliku toimega söödaga?

Samuti jõudsime üks päev järeldusele, et A on vist suurest igavusest hakanud omale mune tagasi kasvatama, sest kuigi ta on üksikutel kordadel varemgi mõnda täkulikku käitumisjoont avaldanud, siis see aasta on asjad ikka täiesti käest ära läinud, nii et märadega samasse aeda enam teda naljalt ei pane. Suve alguses lootsime, et lihtsalt selline periood ja hormoonid möllavad, aga ei ole need hormoonid ka sügiseks maha rahunenud, nii et praeguseks (ja suure tõenäosusega ka lähemas ja kaugemas tulevikus) tuleb sobiva kopliseltskonnana kõne alla vaid poistekamp.

Lausa lust, kui tore ja lihtne see hobusepidamine on. Aga A ise on muidugi kõike seda väärt, paistab praegust veidi tihedamat tähelepanu minu poolt ka täitsa nautivat (mina samuti naudin), nii et ei tohi lihtsalt muredel lasta rõõmudest üle trampida. :)

EDIT: See kah veel, et rauad ei taha samuti üldse all püsida jälle. Maneeži hullutama minnes viskan kalossid talle küll peale, aga 24/7 neid küll jalas hoida ei taha.

Monday, October 27, 2014

Vahepeal toimusid sellised asjalikud üritused ka, nagu:

- Hobuste biomehhaanika ja kiropraktika seminar Ruilas. Biomehhaanika poolt oli vähem ja sellega olen ise ka veidi rohkem kursis, aga kiropraktika osa oli väga-väga huvitav ja kokkuvõttes minu lemmik seni korraldatud koolitustest. Kiropraktika tundub selline põnev asi küll, aga ega ma reaalselt ei olnud selle sisusse varem tõesti eriti süvenenud ja minu jaoks oli see ka pelgalt "liigesteragistamine" (kuigi seda mitte üldse halva alatooniga). Teooria seal taga on tegelikult väga huvitav ja kuna sellest suudeti asjalikult ja kaasahaaravalt rääkida, siis jäin ülimalt rahule. Mingit kokkuvõtet ei hakka ma siinkohal ise ilmselge pädevuse puudumise tõttu tegema, aga internetiavarustest on kindlasti võimalik väga põnevat infot antud teema kohta leida, kel huvi peaks tekkima. Mul igatahes küll tekkis ja kunagi, kui peaks piisavalt raha ja aega olema, oleks täitsa vahva ka sellist asja juurde õppida (lisan selle oma pikka nimekirja).

- Veterinaarmeditsiini konverents Tartus. See aasta oli üle pika aja väga põhjalikult hobuste meditsiinile keskendutud: praktiline osa seisnes erinevate diagnostikameetoditega tutvumises ja loengud olid tiinete märade ja varssade probleemidest/haigustest. Jällegi oli väga asjalik väliskülaline seda kõike läbi viimas ja mul on lihtsalt jube kahju, et ma kogu saadud tarkust omale igaveseks kuhugi ajusoppi ei suuda talletada. Aga märkmed ehk aitavad kaasa hilisemale meeldetuletamisele.

Ratsutama jõudsin viimase nädala jooksul 2x (ja sõitsin 3-aastase hobusega muidugi ainult 20 minutit korraga), nii et veidike võõrutusetunne on peal. :) Aga muidu hall mära on vahva - peale 2-nädalast puhkepausi ei olnud kõige sujuvam trenn, aga järgmise ratsutamiseni ootas vaid 4 päeva ja oli igati töökas ja üsna koostööaldis. Vahel on meil sellega veidi probleeme olnud - mõtlen natuke jälle mingile füüsilisele takistusele, nagu tema emagi puhul, aga... kust iganes katsuda või mudida, siis hall naudib seda otsast lõpuni, nii et lihas- või üldisemalt seljaprobleemidele ei viita praegu küll otseselt miski. Minu selg valutab küll vähesest liigutamisest/liigsest istumisest, aga no worries, sest selle nädala lõpust alates õnnestub loodetavasti vähe aktiivsemaks jälle hakata.

Vahepeal leidsin vana, aga huvitava artikli Kyra Kyrklundilt (http://www.equisearch.com/article/kyrklund_smaller_steps_030910-12392), mida mõttes hoian, kui Verdetteniga jälle sõitma hakkan. See hobuste edasi sõitmine on üks naljakas teema, sest... mingi hetk (juba jupp aeg tagasi) jõudis mulle kohale, et see lihtne asi lahendab niiiiiiiiii palju rohkem probleeme, kui me arvata oskame - või vähemalt rohkem, kui mina oskasin. Väga tihti on olukordi, kus mingist peatamisest või ratsmetega jebimisest või millest iganes absoluutselt kasu ei ole, aga lihtsalt "ride forward" ja kõik on järsku hästi. Nii et tihtipeale jäädakse liiga kohapeale tiksuma, halvemal juhul hobusega kaklema vms, ja minu esimene lahendus kõikide selliste murede korral oleks hobust edasi sõita, taastada aktiivsus ja impulss ning tundlikkus säärele ja siis uuesti üritada. Aga siis (natuke väiksem jupp aega tagasi) hakkas mulle tunduma, et on ikka täitsa mitu olukorda, kus see edasisõitmine mingit imet kahjuks ei tee - jah, ta võib hetkeks hea tunde tekitada, aga probleemi algpõhjuse lahendamisele kaasa ei aita, pigem väldib seda.

See tasakaaluküsimus tundub olevat üks neist olukordadest, vähemalt V puhul küll. Seega ma plaanin nüüd tõesti palju rõhku panna üleminekutele ja traavi veidi "kokku" sõitmisele (galopis on väiksemaid samme liiga vara nõuda) ning vaadata, kas see üldist pilti parandab. Kuna ta on nii noor ja vähe sõidetud, siis kõike seda üritan muidugi hästi väikeste sammude kaupa ning väga vähehaaval teha, aga... treeningu suund sinnapoole ikkagi.

Tuesday, October 21, 2014

Hesteri kliinik

Vaatasin videot eelmisel nädalal toimunud kliinikust Hesteri, Dujardini ja Valegroga:
https://www.youtube.com/watch?v=kebnBiDYh90#t=1985

ja tuli isu oma erinevaid mõtteid kirja panna.


- Minu hobused on peaaegu alati kergemini paremale poole painutatavad ja vahelduva eduga ma ikka väga tõsiselt kahtlustan seda, et ma ise osaliselt sõidan nad selliseks, sest vasak pool on kindlasti ka minu nõrgem külg. Seda enam, et varem oli peamiselt levinud arvamus nagu hobused kipuks pigem vasakule kõverad olema - on see tingitud siis sellest, et nendega rohkem vasakult poolt tegeletakse või millestki muust... aga minu jaoks on see algusest peale just vastupidi olnud ja nüüdseks olen juba päris mitmete asjalike hobuinimeste kirjapandu või öeldu põhjal (nagu nüüd ka Hesteri puhul) teada saanud, et vähemalt ma pole oma arvamuses üksi. Enamik hobuseid ON pigem kõverad paremale poole, samuti nagu enamus inimesi on paremakäelised mingil veidral põhjusel, ja nagu Hester mainis, siis vajavad selles suunas rohkem sirgeks sõitmist ning teises ehk vasakus suunas rohkem painutamist ning järeleandlikkust (siinkohal mõistes suppleness).

- Üleminekud on kõige alus. Seda kliinikut vaadates mõtlesin taaskord sellele, kui kohutavalt igavaks ja kasutuks ikka paljud ratsanikud (sealhulgas mina) oma trennid kipuvad tegema. Ring ringi järel sama asja, üritades hobust pehmemaks või paremasse asendisse sõita. Jah, päris noorte hobustega ei saa nii tihti ja nii palju muutusi kogu aeg nõuda, kui kaugemale treenitutega, aga märguannete andmine ja neile vastuse saamine on kahjuks või õnneks ainuke viis, mille kaudu heaks ratsahobuseks võimalik õppida on. :)

- See, kui noored koolisõiduhobused väga erutunult pooleteistmeetriseid traavisamme teevad ja seal vahel mitu sekundit õhus lendlevad (võib näha väga paljude müügivideote peal, kus hobuse liikumist lahtiselt demonstreeritakse), jätab mind praeguseks juba suhteliselt külmaks. Ma isiklikult ei ostaks kunagi selle põhjal omale hobust. Minu vahva tori hobune teeb ka väga efektset ja ülesmäge traavi, kui teda krõbiseva kilekotiga selleks ärgitada vms - ainuke asi, mida sellega näeb, on see, kui hobusel tõesti absoluutselt mingit liikumist pole, nii et ta isegi ärevas olekus oma sammu suureks ja jõuliseks ei tee. Palju olulisem on minu arust see, millisest traavist sa tööd nö alustama pead - kas see on ühtlase rütmiga, edasipürgiv ja pehme. That's all. Valegro lõputraav antud videos oli samuti täiesti tavalise keskmise hobuse oma ja see, kuidas sealt kõik need vägevad GP liikumised kätte saada, on väga suurelt jaolt siiski ainult treeningu küsimus.

- Nende treeningmeetodi kohta otseselt mul polegi väga midagi kommenteerida. Ma nõustun kõigega. Ainuke asi, mis minu jaoks ideaalsest pildist puudu jääb, on veidi pikem kael ja ettepoole sirutatud nina koondatud liikumiste ajal (olen sellest vist varem ka kirjutanud), aga mina oma rumaluses ei näe küll ühtegi asja, mida ratsanik peaks/võiks selle jaoks teisiti teha, nii et... seetõttu ei julgeks ma isegi seda väikest detaili erilise kriitika alla suunata. Võistlusolukorras on muidugi alati pinge suurem ning igas harjutuses nõutakse hobuselt välja see päris-päris maksimum (ja selle piiri peal on vead ka kergemad tulema), aga kui sellel treeningvideol vaadata, kui vähese vaevaga, kergelt ja ideaalses rütmis hobune nt 5-meetrist volti kontragalopis teeb või piafeesamme näitab, siis... lihtsalt wow. Mitte mingit stressi ja mitte mingit vastupanu.

- Hester mainis ka, et sel hooajal nad kavatsevad ratsastustrenne teha vaid 2-3 korda nädalas. Samuti käib Valegro normaalse hobuse kombel rohukoplis iga päev paar tundi söömas (kauem ei saa, sest pidavat paksuks minema :) ). Ma ütleks, et need on tipptasemel võistlushobuse jaoks täitsa mõnusad tingimused - nagunii kaasneb palju vältimatut stressi reisimise jms ajal, aga vähemalt tore, et hobuse elu 100% 4 seina vahel liinil boks-maneež-transportauto ei kulge.

Ma saan muidugi aru, et siin kirjutatu on suures osas kiidulaul, aga tegelikult olen ma isiklikult väga palju aastaid ikka suhteliselt skeptiline igasuguste väidetavalt väga heade hobuste ja ratsanike suhtes olnud. Ma tõesti täiesti ausalt arvan, et Charlotte ja Valegro on maailma parima tiitlid igas mõttes ära teeninud ja kuigi ma väga ootan juba uusi säravaid talente suurtele areenidele sisenemas (sest noh... igav ju, kui kõik võidud samasse patta alati lähevad), siis ma väga kahtlen, kas sama häid kombinatsioone lähitulevikus üldse esile kerkib. Küll aga on nad väga edukalt ümber lükanud arvamuse (mis ka minul vahepeal tekkima hakkas), et nii kõrgele tasemele ei olegi võimalik jõuda nö ideaalmeetodi järgi sõites, ilma suuremat jõudu ega mingeid ebameeldivaid sunnimeetodeid kasutades. Ja see kõik teeb lihtsalt meele väga rõõmsaks. :)

Monday, October 20, 2014

Q ja V kolisid planeeritust veidi enneaegselt nüüd koju tagasi, puhkavad 2 nädalat ja siis tegelen nendega seal veel edasi mõnda aega. Vahepeal oli noorhobuste ülevaatus, läks enam-vähem nii nagu arvata võis.

2-aastane täkk on muidu igati vahva, aga ta liigub ikka jube imelikult - traavis on pöörete peal kohati lausa käiguvahe ja ma usun, et see sama mure takistab teda ka muudes allüürides ja hüpetel maksimumi andmast. Oleks võinud raudu panna korraks ja vaadata, kas see aitab, aga... nüüd ilmselt jääb see rautuse katsetus kevadesse saduldamise ajaks.

Quicky ei hüpanud ka päris nii entusiastlikult kui tavaliselt, aga... mina tegelikult olin jällegi rahul sellega, et ta jäi üsna arukaks ja mõistuse juurde ning ei kruttinud ennast päris pöördesse. Targemate sõnul võib see pea 3 kuud tiinust ka veidi juba mära mõjutada, et hoiab ennast takistustel rohkem tagasi kui tavaliselt (kuigi see ei takistanud tal nt järgmisel päeval üle kopliaia hüppamast, kui ma talle piisavalt kiiresti seltsilist ei viinud).

Üldjoontes tundus tase kuidagi madalam kui eelmistel aastatel, ei olnud ühtegi väga silmapaistvat hobust minu jaoks. Teisest küljest - see "wow-efekt" on tegelikult väga kaheldava väärtusega asi, sest lõppkokkuvõttes on olulisem ilmselt stabiilne ja puhas takistuste ületamine ja see oli loomulikult seekordsetel võitjatel ka olemas, nii et päris nii ma ka siiski väita ei julgeks, et hobused kehvemad olid kui varem. Võib-olla hoopis vastupidi. Mida mina ka tean. :P

Aa ja mu lemmikosa ülevaatusest oli seik, kus üks segaduses 2-aastane mära läbi riidega kaetud piirde jooksis ning seinapeeglitesse hüppama hakkas - tribüünilt hakkas selle peale umbes 20 inimest korraga üle maneeži erinevaid nõuandeid karjuma, alates sellest, et jääks seisma ja võtaks hobuse kinni ning lõpetades sellega, et annaks hobusele peksa, kui ta seina lähedale liigub. Was very helpful.

Mõlema hobuga ratsutasin ka muidu nädalavahetusel ja suures maneežis või platsi peal triivivad nad ikka palju rohkem oma suunas ära, kui ma harjunud olen. :D Aga pühapäeval oli E ka nõus Verdetteni selga minema ja mul oli nii hea meel, sest nad nägid väga vahvad ja asjalikud välja. Quickyga sõitsin ainult ühe korra ja väga hea polnud, kiirustas ning oli tsipa närviline, aga eks kui ta "koduga" jälle ära harjub, siis läheb kindlasti lihtsamaks uuesti.

Thursday, October 9, 2014

Teiseks hobuseks, kellest kirjutama pidin, on Verdetten - hoopis teistmoodi loom. Nagu ka maininud olen, siis ta pole kunagi eriline energiapomm olnud, kuid liikumise ja aktiivsuse koha pealt ei saa ma enam küll kurta. Üldjuhul jookseb edasi hea tempoga ning energiliselt  ning selle külje pealt probleeme pole. Edasiminek ei ole veel alati nii ühtlane kui võiks - see tähendab, et vahel mingil põhjusel järsult alandab tempot ning kui edasi nõuda, siis sellele reageerib ka veidi üle ning läheb lausa jõnksuga :) - aga üldiselt see pool paraneb tasapisi.

Kõige keerulisem on temaga galoppi sõita, sest... ta lihtsalt ei suuda ennast tasakaalustada. Suure ringi peal saab joostud küll, aga samm läheb väga laiali ja ka üsna kiireks, sest aeglase tempo juures ta ei suudaks allüüri säilitada. Osaliselt tuleb see galopp kindlasti lihtsalt ajaga - kui hobune tugevamaks ja kogenumaks saab; teisest küljest ma ei tahaks galoppi trennist päris välja jätta, sest minu arvates ta peaks ikkagi tasapisi harjuma ka selles allüüris liikuma. Siiani olen pigem teinud galoppi mõned suured ringid järjest, sest vahel ta kipub ise traavi kukkuma ja ma ei ole tahtnud seda kommet lasta välja kujuneda - põhimõttega, et praegu on talle see küll füüsiliselt raske, aga mingi hetk võib-olla lihtsalt õpib ära, et traavi jääda on kergem lahendus, ning hakkab seda harjumusest tegema.

Nüüd aga uurisin ja otsisin uusi ideid ning pean vist veidi lähenemist muutma. Põhirõhk edaspidi loomulikult traavitööl (nagu ka siiani) ja galoppi päris välja ei jäta, aga hakkan rohkem keskenduma galoptõstetele ning galoppi ennast küsima ainult väga lühikeste jupikeste kaupa. Tegelikult loogiline ka, sest galopitõste ajal kannab noor hobune üldiselt suuremat osa raskusest tagaotsal, kui edasiste sammude ajal. Seega mida rohkem tõsteid, seda rohkem harjub ennast tahapoole tasakaalustama ja ühel hetkel hakkab seda tasakaalu ehk ka järgmiste sammude jaoks jaguma, nii et ei ole seda kohest esiotsale ja laialivajumist. Samuti peaks galopitõstetega hobuse väga kenasti sääre ette saama, nii et kui tal ka eelnimetatud "halb" harjumus peaks välja kujunema, siis ausalt sääre ees ning heas tasakaalus olevat hobust ei tohiks hiljem olla väga raske ümber veenda, et nüüd tuleb ikka natuke kauem seda galoppi hoida.

Suvel lubas üks treener mul samuti esimeste trennide jooksul oma hobust ainult ühe 20 meetrise ringi korraga galopis hoida ning siis tagasi võtta - põhjendusega, et pole mõtet suure maneeži peal või pikalt ringi sõita, kui selle 20 meetri pealgi hobune veel piisavalt hästi tasakaalus ning juhtimisvõtetes pole. Tookord mul oli küll veidi rohkem sõidetud hobune ja üsna pea lubati juba pikemalt galoppi sõita :D, aga nt teine sõitja, kel oli rohelisem hobune (ja tal oli ka vähe probleeme galopis vastu hakkamise ja pukitamisega), pidigi ainult lühikesi juppe sõitma, sest treeneri sõnul ei tohiks noorega kunagi nii pikalt järjest galopeerida, kuni ta ära väsib. Sellest tekib hobuse jaoks halb kogemus ja see on ka paljude vastuhakkude põhjuseks. Lühike jupp, tagasi traavi, ja ohtralt kiita. Verdetten pole küll kuskilt otsast vastuhakkaja tüüp, aga füüsiliselt on ta sama õrnake nagu kõik temavanused hiljuti saduldatud hobused, seega kehtib see põhimõte kindlasti ka tema kohta.

Võimalusel proovin maastikul käia ning idee poolest võiks kavaletid ka aidata, aga kui korra proovisin, siis selgus, et galopis on ikkagi veidi vara neid latte töösse võtta - eriti kuna ma ei taha, nagu mainitud, talle seda asja veel keerulisemaks teha. Aga traavis küll, miks mitte. Ja kui kellelgi on veel asjalikke teemakohaseid soovitusi, siis võib julgelt jagada. :)