Sunday, December 14, 2014

Quicky taastus peale oma koolikuepisoodi õnneks hästi, aga pidasime nüüd ka õigeks ajaks temaga trennitamine lõpetada, seega tere titepuhkus! Samuti lõpetasin Lordiga, kuna suulisi nagunii siiani kasutada ei saanud ja päitsetega sai küll sõita, aga... mõtlesin, et las ta jääda praeguseks, sadulas põhimõtteliselt käib ju ning kevadel saab jätkata. Nii et viimased paar nädalat on rahulikum olnud, plaanilised trennid ainult Verdetteni ja Zimbabiga + mu oma Metsik muidugi.

Lisaks on S lubanud mul oma hobustega paar korda hüpata ja see on olnud väga lahe! :) Ma olen elus ju ainult loetud korrad saanud hüpata hobustega, kes seda juba enne minu selgaminekut mingil määral oskavad, nii et minule endale on see kindlasti oluliselt kasulikum, kui nt beebi Verdetteniga katsetamine (mida ma küll ka siiski aeg-ajalt teen). Teadsite, et päris lahe on hüpata hobusega, kes väikse vaevaga nii edasi kui tagasi tuleb ja sealjuures ilma probleemideta ka üle takistuste läheb? Kindlasti teadsite. :D Aga... Prexuga tuli tunnetus suht lihtsalt kätte (temaga olen varem ka paar korda hüpanud), küll aga oli meetrine okser juba kergelt hirmus hüpata, sest... ta on siiski suht pisike ja torikas ja peab sellisel takistusel juba naaatuke ennast ka pingutama. Lotossiga ei saanud ma alguses ÜHELEGI takistusele normaalselt pihta, kuigi oma arust olin seal seljas täiesti paigal ja ei seganud teda - kaugelt paistis samm klappivat ka, aga järsku olime ikkagi liiga takistuse all või liiga kaugel ja tulemuseks mingi imelik hüpe. Aga siis mingi hetk sain aru, et see oligi probleem, et ma üldse ei "seganud" teda - niipea, kui hakkasin ise veidi stabiilsemalt säärt peal hoidma ja põhimõtteliselt iga sammu enne takistust konkreetselt toetasin (st üldse mitte jõuga, aga lihtsalt nii, et hobusel oli kindlus ja arusaamine olemas, mida ta tegema peab), siis hakkas asi klappima ja oli väga vahva. Tema seljas ei tundu meetrine takistus üldse eriti kõrge, nii et selles mõttes oli tegelikult lihtsam isegi lõpuks.

Viimane kord panime 4 takistust ühte ritta seotud vahedega ja siis ma sain järsku aru, et jeeeerum kui palju asju korraga jälgida tuleb ja hüppamine võib ka üsna keeruliseks tegevuseks osutuda, kui takistused kõrgemaks kui 70-80 cm tõusevad. :P See, et ma vahepeal liiga sügavale sadulasse ei istuks, aga ka päris poolistakusse ei jääks; käed ette ja kõrgemale, aga õlad siiski tugevaks ja takistuste vahel tahapoole; hobune terve rea peal sirgeks, mitte ei lase ühte või teise suunda vajuda, sest see muudab takistuste vahed kohe liiga pikaks; et ma olenevalt sellest, kuidas esimesele takistusele peale tuleme, suudaks kohe kiirelt reageerida ja hobust kas natuke edasi sõita või veidi tagasi hoida JA PALJU MUUD. Minu väike aju kärssas natuke, aga hobused olid väga tublid ja saime enam-vähem hakkama!

Isegi Verdetten hüppas sellest keerulisest reast pool ära - ehk panime talle kaks takistust järjest ainult. Muidu natuke vahepeal vingerdas ja ma ise tundsin ka tegelikult, et olin alguses ebakindel (esimest korda elus oli selline tunne hüpates, aga samas polnud ma ka varem kunagi niimoodi hobuse seljast kukkunud nagu temaga viimati) - aga püüdsin olla konkreetne ja rahulik ning lõpuks kadus ebakindlus enam-vähem ära ja V ka kuulas ilusasti sõna ka, nii et trenni käigus läks asi paremaks. Peale kolmandat hüppetrenni järjest olin ikka... sült. :D Aga vägaväga vahva sellegipoolest.

Muud trennid Verdetteniga on... nii ja naa. Ta on hobune, kes on korraga väga lihtne ja ühtlasi ka väga keeruline, ausalt. Nüüd ma olen väheke... tahaplaanile jätnud selle, et teha võimalikult palju üleminekuid, suunamuutusi, saada reageerimist paremaks jms, ja pigem keskendunud sellele, et ma saaks ta enda arvates "õiges" positsioonis ja õige tundega jooksma. Tema kehaehitus pole muidugi päris ideaalilähedane, veidi varsaliku väljanägemisega (kuigi suurt kasvu) on ta siiani, aga... kui ma peeglist või piltidelt vaatan, siis mulle ei meeldi tihtipeale, milline ta kõrvalt välja näeb. Ja seljas on kohati mugav küll, aga mingi hetk jääb ikkagi kuidagi oma sinna "pehmesse" mulli jooksma ja ilmselt veidi läheb ratsme taha ka neil hetkedel, nii et siis on ka seljast tunda, et miski on valesti. Piltidelt/peeglist vaadates on tal kogu aeg kuidagi turja juurest kael liiga madalal - tekib nagu selline lohk veidi sinna, mida ei tohiks olla, kui hobune ilusti ennast kaelast pikaks ja ratsmele järgi sirutab. Selle järgi, et ta turjast ennast ei tõsta, võib eeldada, et ta on tegelikult neil hetkedel ka seljast nõgus. Jällegi - kuna V on välimikult sirge seljaga hobune, siis seda selja nõgusust pole otseselt näha kuidagi, seega raske öelda, aga... see nõgus selg ratsastuse koha pealt kirjeldabki minu arust rohkem seda, kuidas hobune ennast hoiab ja kuidas liigub, mitte seda, milline ta otseselt välja näeb. Seega proovin teda praegu saada tagant endiselt aktiivselt peale jooksma, eest allapoole sirutama, kaela (ülaosa) venitama rohkem, isegi lasen tal veidi ninaga vertikaali taha minna (mis mulle tavaliselt eriti ei meeldi), samas ikkagi suulisega head ja pehmet kontakti hoidma, lootes, et siis mingi hetk see turi kõrgemale hakkab tõusma.

Siinkohal võiks pilte lisada, aga... ega mul eriti häid ei ole ja viitsimist ka hetkel mitte. :D

Zimbab on ka tublisti arenenud - nüüd olen peale paari nädalat pausi uuesti ka galopikatsetusi  teinud ja hoooopis teine lugu on. Traavitöö on ikka kõvasti kaasa aidanud ka sellele, olen päris rahul temaga praeguses staadiumis.

Ja Albatross... noh, same story ikka. Ma olen üsna loobunud temaga "töötamisest", selle asemel lasengi tal ringi hüpelda ja küsin mingeid pool-mängulisi harjutusi ja... see on hetkel meie mõlema jaoks lõbusam + kergemini teostatav. Ta läheb nii elevile alati ja seda on vahva vaadata. :)

Ise hakkan sättima järjekordseks reisimiseks - nii jõulud, uus aasta kui ka sünnipäev mööduvad seekord küll vist täielikus "tööhoos" ja ilma ühegi puhkepäevata, aga hetkel veel mind see teadmine üldse ei kõiguta ja olen hoopis väga põnevil. Seekord on esimeseks sihtkohaks Suurbritannia ja peale seda traditsiooniline külastus Taani, kus saan Ziny elu-olu ja tegemised jälle korra üle vaadata. :) Jeejee. Aga enne äraminekut on veel viimaste päevade jooksul vaja niiiiiiiiiiii palju asju ära teha, seega siinkohal postituse lõpp kah!

Sunday, November 30, 2014

Üht ja teist...

Juhtunud on vahepeal nii mõndagi. Hakkab siis otsast hobustega peale.

Quicky trennis: siin pildil veel kindlasti mitte oma kaela sirutamas... + kõik muud puudused lisaks. Aga ikkagi olen tema suur fänn endiselt.
Quickyga olid viimased trennid juba väga mõnusad jälle, ta suutis rahulikuks jääda suurema osa trennist ning hakkas oma võrdlemisi jäika kaela üha tihemini sirutama. Trennid oleme järjest lühemad teinud, nii et koormus juba üsna väike. Nüüd sellel nädalavahetusel aga ehmatas ta meid päris korralikult, suutes omale nii ägedad koolikud tekitada, et... ma peaaegu et polegi nii kehvas olukorras hobust näinud varem (võib-olla kuskil Soome kliinikus kunagi, ei mäleta täpselt).

Leidsin ta reedel lõuna paiku varjualuse nurgas pikali kössitamast (jalg veel kenasti läbi puuliistudest ukse virutatud püherdamise käigus, aga see õnneks suuremat viga ei saanud) ja järgnevad kuus tundi ei saanud tema juurest ka mitte pooleks minutiks eemale astuda, sest siis oli hobune kohe jälle maas, jalad taeva poole. Selle 6 tunni jooksul sai ta topeltkoguse valuvaigistit ja rahustit, mis aitas umbes 10-ks minutiks - ehk nii kaua, et vet sai tilga külge panna ja ise ära sõita - ja siis hakkas täpselt samamoodi jälle pihta. Paigal seistes viskas end kohe pikali, jalutades hakkas hingeldama ning paar korda reaalselt kukkus poole sammu pealt külili maha. Sooled olid kõik ülimalt gaasi täis, nii et soolekeeru oht väga suur ja... ikka päris õudne oli kogu see lugu. Umbes 6 tundi hiljem, peale pikka vedelike tilgutamist ja jalutamist, oli ta esimest korda nõus rahulikult boksis seisma ning pikutama mõnda aega. Sealtmaalt hakkas nagu tasapisi paremaks minema. Püherdada tahtis endiselt, aga nüüd oli teda võimalik siiski keelata... ja kui ta ise juba veidi stabiilsem oli ja liikuda normaalselt suutis, siis hakkasime kordel vahepeal ka väikseid traavijuppe küsima, et see gaas kuidagipidi seal sees liikuma ja välja tulema hakkaks - ja õnneks hakkas.
Õnnetu
Nüüdseks on ta enam-vähem stabiilne, vahepeal küll viskas natuke liiga sageli pikali-püsti, aga muidu paistab rõõmus ja kõht ei paista ka enam selline suur ümmargune õhku täis pall välja, nagu ta vahepeal oli. Saab hästi pisikeste portsude kaupa juba vaikselt heina ja... loodan väga, et õnnestus seekord siiski välja rabeleda ja et tal suure stressi ja valu tõttu võtab lihtsalt aega, et päriselt taastuda. Kuidas see jama kõhus kasvavale beebile mõjus - ei tea, aga loodame ikka parimat. Kole asi on küll see hobuste koolikud - mitte millestki võib sul nii kiirelt halvemal juhul selline jama tekkida, et hobune enam sealt välja ei tulegi, eriti kui ei õnnestu õigel ajal probleemi märgata ka (me õnneks saime üsna kähku jälile ja ei hakanud veti kutsumisega ka ootama, kuna hobune nii valulik oli).

See oli siis see kõige ebameeldivam vahejuhtum. Mitte nii kole lugu, aga mitte ka väga vahva on see, et Verdetteniga on mul õnnestunud kaks korda matsu panna. :) Viimane kord käisime esimese lumega karjamaal galopitamas, kus ta ühe veidi liiga järsu pöörde otsustas teha ja järgmine hetk olid jalad alt läinud ning me kahekesi külili maas. Õnneks oli lund vist juba piisavalt palju, et kumbki haiget ei saanud, V lihtsalt ehmatas väheke - pikutas seal samas üsna mitu hetke maas ja vaatas imestunud näoga ringi, enne kui uuesti püsti ennast ajas.

Eelmine kukkumine oli veidi õnnetum - harrastasime natuke hüppamist (ja Verdetten tegi väga vahvaid suuri hüppeid seekord, nii et muidu igati positiivne trenn), kui siis viimase hüppe peal mingite kommunikatsioonihäirete tõttu võttis ta hüppesuuna otse takistuseposti poole, mille siis külili hüppas ja kuidagi koperdades mina sealt ka alla vajusin. Enda arust maandusin jalgadele ja... pooleldi libisesin viimase jupi, aga kuskilt (kas kokkupuude maaga või äkki hoopis hobuse kabjaga) sain siiski korraliku kolaka vastu pead. Kui pilt tagasi tuli, siis ronisin küll selga tagasi ja tegime ühe ilusa hüppe lõpetuseks, aga peale seda tükk aega vasakpoolne silmavaade virvendas ja pea valutas ikka paar päeva. Küll ma olen õnnelik oma kombe üle alati kaskat kanda. :) Kohusetundliku ratsutajana peaks vist uue kiivri peale sellist matsu muretsema, aga... vaese tudengina ma vist lükkan seda veidi edasi ja loodan, et ma lähitulevikus uuesti pea ees kuhugi ei sukeldu.

Verdetten kunagi sügisel lippamas
Täna oli tallis hambaarstipäev. Albatrossil oli poolik hambaarstipäev ka eelmisel nädalal - aga just täpselt poolik, sest kui narkoos oli tehtud ja mõnda hammast veidi viilitud, siis otsustas elektriline raspel lakata töötamast ja kuna tundub, et tänapäeval keegi enam käsitsi seal lõugade vahel rahmeldamisest huvitatud ei ole, siis jäigi asi pooleli. Tänane teine katse oli õnnestunum, nii et nüüd hambad jälle ilusad siledad.

Lisaks tõmmati Lordil välja susikad - sellega seoses ka selline lugu, et ma ise olin täiesti kindel, et olen kõikide 3-aastaste suhu piilunud ja hundikate olemasolu välistanud. Lord aga ei olnud suulistest väga vaimustunud ja protestis iga trenniga aina rohkem, nii et kui ma korra uuesti sinna kaugemate hammaste juurde otsustasin vaadata (et äkki on tõesti nii teravad, või piimakad vahetuvad kuidagi valulikult?), siis vahtisid ülalõuast kohe kaks suhteliselt suurt hundihammast otse vastu. Nojah, ilmselgelt mul on neid noori liiga palju, kui ei suuda meeles pidada, kelle hambad kontrollitud ja kel mitte. Igatahes nüüd sai ta neist lahti. Viimased trennid proovisin sõitu teha päitsetega ja saime isegi üsna ilusasti hakkama, nii et saab ka nii mõnda aega, kuna mul mingit head bitless-valjaste varianti pole kasutada hetkel.

Albatross sai oma järjekordselt kaotatud raua ka tagasi ja... kõik ilusti joonel vist praegu seega. :) Mm.. üks päev nt tegelesin temaga kolmandiku maneeži peal (takistustega oli suurem osa maneežist eraldatud järgmisel päeval toimuva pisikese võistluse jaoks) lahtiselt ja kõik oli hästi kena, kuni ta ühel hetkel üle selle ca meetrise takistuse otsustas hüpata. Ee... sammust... ja puhtalt. Nojah siis. Tõin ta tagasi ja tegelesime edasi nagu midagi poleks juhtunud. :) Noh, nelja-jalaga-õhku ja muud võimlemisharjutused on ka endiselt päris sageli teemas, nii et suht aktiivne poiss on ta üldiselt. Ja köhimine pole vähemalt hullemaks läinud, mõned üksikud korrad olevat kuuldud. Selle spetsiaalse lakukiviga oskas ta karjamaal alguses igasuguseid asju teha: tagurpidi pöörata, jalaga taguda, hambaga plastikümbrisest kinni võtta ja seda ühest kohast teise tõsta jne. Õnneks mõne päeva pärast ikka hakkas tasapisi (nägusid tehes) mekkima ka, nii et nüüd ikka see vaikselt on kahanenud mu meelest, ehk on mingit kasu siis kah. Kui mitte muus mõttes, siis omaniku südametunnistusele ikka, nagu paljude muudegi asjadega. :P

Saturday, November 15, 2014

Eile oli hästi vahva päev hobudega, kõik olid imetoredad. Verdetteniga sain esimest korda mõned sammud head galoppi, kus tõesti oli tunda, et ta kandis ennast, mitte ei tõmmanud end lihtsalt esijalgade ja suurte sammude abil mööda maad edasi. See on minu jaoks väga suur samm tema arengus. Traavis on ta kohati juba vägaväga asjalik, mõnikord läheb natuke ebastabiilseks ja rütmist välja siiski. Tegeleme praegu palju nt voldi suuremaks-väiksemaks sõitmisega ja serpentiinidega, sest mingitel hetkedel omatahtsi sisse või välja vajumist kipub endiselt ette tulema. Ta suudab ennast väga viisakalt mõlemale poole painutada, vahel lihtsalt mõtleb ja otsustab enne ära, kui mina midagi öelda jõuan - ja siis ei pruugi meie eelistused alati kokku langeda.

Quicksteri kohta midagi väga erilist selle trenni kohta ei oska välja tuua; kui, siis seda, et ta jäi algusest peale üsna rahulikuks ja enam-vähem lõdvestunuks (niivõrd, kui see tema puhul võimalik on :P). Kui ta Tartus oli juba peaaegu alati üsna rahulolev, siis siin trennitades tuleb alati maneeži ärevana, kipub kiirustama jms. Siiani olen teda ette ka kordetanud ja lihtsalt lasknud veidi joosta, selle asemel et kohe selga ronida ja mingit vägikaikavedu esimesed 5-10 minutit teha. Aga nüüd tundub, et hakkab siinse olukorraga ka paremini kohanema ja saame trenni rahuliku meeleoluga alustada.

Ahjaa, samuti tegin nende kahega veel ühe väikse hüppetrenni millalgi - ei oleks saanud rohkem rahul olla. Verdetten kohati natuke lohistas ennast üle, aga mingi 80 peal, kuhu viimane lattaed jõudis, tegi juba paar asjalikumat hüpet. Quicky ei lohistanud loomulikult midagi. Kõige vahvam oli siiski see, et kui esimene kord (ca kuu aega tagasi) nad veel veidike kõhklesid esimeste ristide peal, siis seekord ei olnud kummalgi hobusel mitte kordagi mõttes takistusest mööda minna või aeglustada või vingerdada, vaid olid ülimalt koostöövalmis ja asjalikud. Okei, aususe huvides V natuke vingerdas vahel, aga see oli pigem meie puudulikest juhtimisvõtetest tingitud ja hüppas takistust ka täiesti nurgast; ning Q läks ühe korra lattaiast mööda, mille ma aga 150% enda süüks tunnistan, sest ma üsna enam-vähem ise juhtisin ta mööda, ning järgmistel katsetel ei ilmnenud mingit probleemi. Q-le jäi see "hüppetrenn" küll praegu viimaseks, aga Verdetteniga tahaks küll varsti jälle proovida.

Siis... teised 3-sed ehk Lord ja Zimbab tegid lahtiselt traavi eile. Hea rahulik vaikne oli toimetada, eelmised korrad olen kuidagi kehvasti trenniaegadel talli sattunud ja siis sealt teiste vahel on olnud keerulisem nende toorikutega ukerdada.

Ja last but not least, Albatross. Olen viimasel ajal harjutanud temaga:
- korde peal suunamuutuste tegemist: st nii, et ma ei tee peatust ega võta hobust enda juurde, vaid häälmärguande ja kehakeele abil saadan ta lihtsalt teistpidi suunas liikuma
- käekõrval AEGLASE sammu tegemist: sest Albatrossil on peatuse käik või hästi aktiivse sammu käik, vahepealne on natuke puudulik. Eks ma ise olen talle kõik need aastad sisendanud ka, et samm peab olema võimalikult elav ja edasipürgiv, aga nüüd soovin, et ta veidi rohkem mind ootama hakkaks ja ei paneks ratsmete peale neil hetkedel nii palju survet (töötan temaga cavessoniga, seega "nina" peale on tal võib-olla ka lihtsam toetuda, kui suulisele oleks). Kui jalg kannatab, siis olen veidi ka traavi käe kõrval küsinud.
- taandamist nii tema kõrval, kui taga seistes. See hobuse taga seismine ja "kutsumine", nii et hobune sinu suunas taandab, tundus mulle kunagi jube vahva olevat ja otsustasin Albatrossile ka proovida seda õpetada. :) Praegusel hetkel ma sellel mingit muud eesmärki ei näe, kui et lihtsalt... tore trikk on, aga vahel tuletame meelde ikkagi. Rohkem harjutan taandamisi külje peal olles - häälkäskluse peale teeb küll ilusasti, aga tahaks, et ta puhtalt mu kehakeelt hakkaks jälgima ja selle järgi edasi-tagasi-seisma õpiks.

Ongi vist põhilised asjad mainitud. Mõned niisama lõbusad trikid sinna juurde. Igasugused külgliikumised ja asjad jätsin hetkeks ära, sest ta hakkas KOGU aeg (ehk valel ajal ja vales suunas) neid pakkuma ja jube raske oli teda mingi hetk saada käe kõrval sirgelt kõndima. Eriti kui veidi lühemat ja rohkem koondatud sammu tahan - palju lihtsam on ju tagumik nt küljele visata, kui korrektselt enda alla astuda. Praeguseks aga on asi kõvasti paranenud, nii et varsti võib-olla hakkame külgedele ka veidi uuesti katsetama. Tahan ka mingeid uusi põnevaid mõtteid kuskilt ammutada ja katsetama hakata - ideas anyone?

Aga eile siis: esiteks tegi ta esimest korda kordel väikses traavis ühtepidi suunamuutuse ära. :) Siiani oleme vaid sammus seda sooritanud ja traavis ainult nii, et: ring traavi, üleminek sammule ja suunamuutus, ning uuesti traavi.
Teiseks tegime käekõrval paar traavikaheksat. ÜLITUBLI. Albatross on ju suur hobune ja see on võtnud omajagu aega, et ta minu sammutempos õpiks traavima. Nüüd ise siseringil olles saan juba üsna rahuliku sammuga jalutada, nii et tema välisringil traavib. Suunamuutust tehes jään ju mina aga välisringile, seega tegin sammu pikemaks, Albatross pidi aga oma sammu veelgi lühendama. Korraks läks ärevaks, aga sai hakkama; ja kõike seda nii, et kasutasin ratsmete hoidmiseks vaid üht kätt turja kohal. Et jah... maatööd on kindlasti oluliselt lihtsam teha väiksemate hobustega - samm on lühem, ise ei pea käsi kuhugi taeva poole sirutama (nt üle turja teisele poole kaela ma lihtsalt ei ulatu oma kätt panema) jpm, aga... kui on mürakas, siis on mürakas, mis seal ikka. :)
Ja kolmas vahva seik: niisama nalja pärast (aga samas ka väga kasulik tähelepanu arendamiseks) on meil selline harjutus, et Albatross jääb maneezi ühte otsa seisma, kuni mina eemale lähen, ja siis märguande peale tohib mu juurde tulla, mitte enne. Kui on piisavalt pikk vahemaa ja ma teda häälega tsipa ergutan, siis tihtipeale traavib selle vahemaa, aga eile järsku oli energiat ülearu ja A otsustas hoopis galopis minuni tulla. :) Ta on ikka väga armas tegelane vahel.

Friday, November 14, 2014

Täkkudest

Leidsin vahva video Branderupi täkkudest koplis mängimas:
https://www.youtube.com/watch?v=vyGR-nmwF_g&feature=youtu.be

Swan on küll juba 7-aastane täkk, aga nagu näha, siis mingit viha ta küll oma uue noore sõbra vastu ei pidanud. Lõppude lõpuks on ka täkud eelkõige siiski hobused ja karjaloomad ning ei ole mõeldud üksinda üles kasvama ja elama. Millest see täpselt sõltub, kas ja kui kaua täkku teiste hobustega koos ilma probleemideta pidada saab - see pole mu jaoks veel päris selgeks saanud ning tundub väga paljudest asjaoludest sõltuvat: hobuste vanus, iseloom, kas nad on väiksest peale koos üles kasvanud, millised on üldised pidamistingimused jpm. Kui mina kunagi täkuomanikuks peaksin saama (mida ma tegelikult arvan, et ei juhtu), siis annaks küll kõik endast sõltuva, et ta ei peaks oma elu teistest hobustest eraldatuna üksikus koplis/boksis veetma.

Saturday, November 8, 2014

Mõtlesin siis võimalust/aega kasutada ja jõuludeni omale korralikke "tallipäevi" korraldada, ehk lisaks eelmistele võtsin veel lisaks teised kaks 3-aastast ruuna ka uuesti töösse, nii et kui Albatross ka sekka arvata, siis on lausa 5 loomaga tegelemist. Ja noh.. jah... Albatrossi olen nüüd sama tihti käsile võtnud küll kui kõiki teisi - aga tänan õnne, et need noored sporthobused veidi kainema mõistuse ja kontrollituma energiatasemega on, kui mu armas kuumavereline torikas, kes lihtsalt iga kord SELLISEID võimlemisharjutusi maneežis harrastab, et mul vahel tema pärast täitsa hirm hakkab. :D Aga noh... parem siis olgu tema selline, kui need, kellele ma selga ronida tahaks. :)

Kehvem lugu natuke on see, et Albatrossist on vist ka väikest viisi allergik saanud, sest eelmine talv vahepeal köhis ja nüüd, kui ööseks talli kolisid, on uuesti hommikuti vahel kuulda olnud. :( Kusjuures hommikuti tallis heina ei jagata, vaid lastakse kohe hobused välja; ning ise küll ei tunne, et oleks halb talliõhk, aga... ju siis hobune tunneb paremini. Mingile külmetuse-varianti ma see aasta küll enam uskuda ei tahaks - eelmine talv kaalusime korra, et äkki vihmased ilmad jms mõjutasid, kuigi juba siis oli üsna vähe tõenäoline.

Nii et jah, sellega on veidi kehvasti. Vabapidamisse praegu teda jätta ei taha, kui ma ise igapäevaselt tallis käia ei saa. Õnneks tema boks on hetkel otse ukse all, kus õhk ikkagi vast veidi rohkem liigub, kui mujal. Proovime selle hingamisteedele mõeldud lakukivi ära ja... korra mõtlesin ka, et äkki tema väike päevane kaeraports (mis on tegelikult vajalik ainult selleks, et mitte-nii-väga-maitsvad lisandid sisse sööta) vahetada välja mõne muu jõusööda vastu. Kas kellelgi on äkki jagada häid kogemusi mõne mõistlikus hinnaklassis, väikese energiasisalduse ja hingamisteedele kasuliku toimega söödaga?

Samuti jõudsime üks päev järeldusele, et A on vist suurest igavusest hakanud omale mune tagasi kasvatama, sest kuigi ta on üksikutel kordadel varemgi mõnda täkulikku käitumisjoont avaldanud, siis see aasta on asjad ikka täiesti käest ära läinud, nii et märadega samasse aeda enam teda naljalt ei pane. Suve alguses lootsime, et lihtsalt selline periood ja hormoonid möllavad, aga ei ole need hormoonid ka sügiseks maha rahunenud, nii et praeguseks (ja suure tõenäosusega ka lähemas ja kaugemas tulevikus) tuleb sobiva kopliseltskonnana kõne alla vaid poistekamp.

Lausa lust, kui tore ja lihtne see hobusepidamine on. Aga A ise on muidugi kõike seda väärt, paistab praegust veidi tihedamat tähelepanu minu poolt ka täitsa nautivat (mina samuti naudin), nii et ei tohi lihtsalt muredel lasta rõõmudest üle trampida. :)

EDIT: See kah veel, et rauad ei taha samuti üldse all püsida jälle. Maneeži hullutama minnes viskan kalossid talle küll peale, aga 24/7 neid küll jalas hoida ei taha.

Monday, October 27, 2014

Vahepeal toimusid sellised asjalikud üritused ka, nagu:

- Hobuste biomehhaanika ja kiropraktika seminar Ruilas. Biomehhaanika poolt oli vähem ja sellega olen ise ka veidi rohkem kursis, aga kiropraktika osa oli väga-väga huvitav ja kokkuvõttes minu lemmik seni korraldatud koolitustest. Kiropraktika tundub selline põnev asi küll, aga ega ma reaalselt ei olnud selle sisusse varem tõesti eriti süvenenud ja minu jaoks oli see ka pelgalt "liigesteragistamine" (kuigi seda mitte üldse halva alatooniga). Teooria seal taga on tegelikult väga huvitav ja kuna sellest suudeti asjalikult ja kaasahaaravalt rääkida, siis jäin ülimalt rahule. Mingit kokkuvõtet ei hakka ma siinkohal ise ilmselge pädevuse puudumise tõttu tegema, aga internetiavarustest on kindlasti võimalik väga põnevat infot antud teema kohta leida, kel huvi peaks tekkima. Mul igatahes küll tekkis ja kunagi, kui peaks piisavalt raha ja aega olema, oleks täitsa vahva ka sellist asja juurde õppida (lisan selle oma pikka nimekirja).

- Veterinaarmeditsiini konverents Tartus. See aasta oli üle pika aja väga põhjalikult hobuste meditsiinile keskendutud: praktiline osa seisnes erinevate diagnostikameetoditega tutvumises ja loengud olid tiinete märade ja varssade probleemidest/haigustest. Jällegi oli väga asjalik väliskülaline seda kõike läbi viimas ja mul on lihtsalt jube kahju, et ma kogu saadud tarkust omale igaveseks kuhugi ajusoppi ei suuda talletada. Aga märkmed ehk aitavad kaasa hilisemale meeldetuletamisele.

Ratsutama jõudsin viimase nädala jooksul 2x (ja sõitsin 3-aastase hobusega muidugi ainult 20 minutit korraga), nii et veidike võõrutusetunne on peal. :) Aga muidu hall mära on vahva - peale 2-nädalast puhkepausi ei olnud kõige sujuvam trenn, aga järgmise ratsutamiseni ootas vaid 4 päeva ja oli igati töökas ja üsna koostööaldis. Vahel on meil sellega veidi probleeme olnud - mõtlen natuke jälle mingile füüsilisele takistusele, nagu tema emagi puhul, aga... kust iganes katsuda või mudida, siis hall naudib seda otsast lõpuni, nii et lihas- või üldisemalt seljaprobleemidele ei viita praegu küll otseselt miski. Minu selg valutab küll vähesest liigutamisest/liigsest istumisest, aga no worries, sest selle nädala lõpust alates õnnestub loodetavasti vähe aktiivsemaks jälle hakata.

Vahepeal leidsin vana, aga huvitava artikli Kyra Kyrklundilt (http://www.equisearch.com/article/kyrklund_smaller_steps_030910-12392), mida mõttes hoian, kui Verdetteniga jälle sõitma hakkan. See hobuste edasi sõitmine on üks naljakas teema, sest... mingi hetk (juba jupp aeg tagasi) jõudis mulle kohale, et see lihtne asi lahendab niiiiiiiiii palju rohkem probleeme, kui me arvata oskame - või vähemalt rohkem, kui mina oskasin. Väga tihti on olukordi, kus mingist peatamisest või ratsmetega jebimisest või millest iganes absoluutselt kasu ei ole, aga lihtsalt "ride forward" ja kõik on järsku hästi. Nii et tihtipeale jäädakse liiga kohapeale tiksuma, halvemal juhul hobusega kaklema vms, ja minu esimene lahendus kõikide selliste murede korral oleks hobust edasi sõita, taastada aktiivsus ja impulss ning tundlikkus säärele ja siis uuesti üritada. Aga siis (natuke väiksem jupp aega tagasi) hakkas mulle tunduma, et on ikka täitsa mitu olukorda, kus see edasisõitmine mingit imet kahjuks ei tee - jah, ta võib hetkeks hea tunde tekitada, aga probleemi algpõhjuse lahendamisele kaasa ei aita, pigem väldib seda.

See tasakaaluküsimus tundub olevat üks neist olukordadest, vähemalt V puhul küll. Seega ma plaanin nüüd tõesti palju rõhku panna üleminekutele ja traavi veidi "kokku" sõitmisele (galopis on väiksemaid samme liiga vara nõuda) ning vaadata, kas see üldist pilti parandab. Kuna ta on nii noor ja vähe sõidetud, siis kõike seda üritan muidugi hästi väikeste sammude kaupa ning väga vähehaaval teha, aga... treeningu suund sinnapoole ikkagi.

Tuesday, October 21, 2014

Hesteri kliinik

Vaatasin videot eelmisel nädalal toimunud kliinikust Hesteri, Dujardini ja Valegroga:
https://www.youtube.com/watch?v=kebnBiDYh90#t=1985

ja tuli isu oma erinevaid mõtteid kirja panna.


- Minu hobused on peaaegu alati kergemini paremale poole painutatavad ja vahelduva eduga ma ikka väga tõsiselt kahtlustan seda, et ma ise osaliselt sõidan nad selliseks, sest vasak pool on kindlasti ka minu nõrgem külg. Seda enam, et varem oli peamiselt levinud arvamus nagu hobused kipuks pigem vasakule kõverad olema - on see tingitud siis sellest, et nendega rohkem vasakult poolt tegeletakse või millestki muust... aga minu jaoks on see algusest peale just vastupidi olnud ja nüüdseks olen juba päris mitmete asjalike hobuinimeste kirjapandu või öeldu põhjal (nagu nüüd ka Hesteri puhul) teada saanud, et vähemalt ma pole oma arvamuses üksi. Enamik hobuseid ON pigem kõverad paremale poole, samuti nagu enamus inimesi on paremakäelised mingil veidral põhjusel, ja nagu Hester mainis, siis vajavad selles suunas rohkem sirgeks sõitmist ning teises ehk vasakus suunas rohkem painutamist ning järeleandlikkust (siinkohal mõistes suppleness).

- Üleminekud on kõige alus. Seda kliinikut vaadates mõtlesin taaskord sellele, kui kohutavalt igavaks ja kasutuks ikka paljud ratsanikud (sealhulgas mina) oma trennid kipuvad tegema. Ring ringi järel sama asja, üritades hobust pehmemaks või paremasse asendisse sõita. Jah, päris noorte hobustega ei saa nii tihti ja nii palju muutusi kogu aeg nõuda, kui kaugemale treenitutega, aga märguannete andmine ja neile vastuse saamine on kahjuks või õnneks ainuke viis, mille kaudu heaks ratsahobuseks võimalik õppida on. :)

- See, kui noored koolisõiduhobused väga erutunult pooleteistmeetriseid traavisamme teevad ja seal vahel mitu sekundit õhus lendlevad (võib näha väga paljude müügivideote peal, kus hobuse liikumist lahtiselt demonstreeritakse), jätab mind praeguseks juba suhteliselt külmaks. Ma isiklikult ei ostaks kunagi selle põhjal omale hobust. Minu vahva tori hobune teeb ka väga efektset ja ülesmäge traavi, kui teda krõbiseva kilekotiga selleks ärgitada vms - ainuke asi, mida sellega näeb, on see, kui hobusel tõesti absoluutselt mingit liikumist pole, nii et ta isegi ärevas olekus oma sammu suureks ja jõuliseks ei tee. Palju olulisem on minu arust see, millisest traavist sa tööd nö alustama pead - kas see on ühtlase rütmiga, edasipürgiv ja pehme. That's all. Valegro lõputraav antud videos oli samuti täiesti tavalise keskmise hobuse oma ja see, kuidas sealt kõik need vägevad GP liikumised kätte saada, on väga suurelt jaolt siiski ainult treeningu küsimus.

- Nende treeningmeetodi kohta otseselt mul polegi väga midagi kommenteerida. Ma nõustun kõigega. Ainuke asi, mis minu jaoks ideaalsest pildist puudu jääb, on veidi pikem kael ja ettepoole sirutatud nina koondatud liikumiste ajal (olen sellest vist varem ka kirjutanud), aga mina oma rumaluses ei näe küll ühtegi asja, mida ratsanik peaks/võiks selle jaoks teisiti teha, nii et... seetõttu ei julgeks ma isegi seda väikest detaili erilise kriitika alla suunata. Võistlusolukorras on muidugi alati pinge suurem ning igas harjutuses nõutakse hobuselt välja see päris-päris maksimum (ja selle piiri peal on vead ka kergemad tulema), aga kui sellel treeningvideol vaadata, kui vähese vaevaga, kergelt ja ideaalses rütmis hobune nt 5-meetrist volti kontragalopis teeb või piafeesamme näitab, siis... lihtsalt wow. Mitte mingit stressi ja mitte mingit vastupanu.

- Hester mainis ka, et sel hooajal nad kavatsevad ratsastustrenne teha vaid 2-3 korda nädalas. Samuti käib Valegro normaalse hobuse kombel rohukoplis iga päev paar tundi söömas (kauem ei saa, sest pidavat paksuks minema :) ). Ma ütleks, et need on tipptasemel võistlushobuse jaoks täitsa mõnusad tingimused - nagunii kaasneb palju vältimatut stressi reisimise jms ajal, aga vähemalt tore, et hobuse elu 100% 4 seina vahel liinil boks-maneež-transportauto ei kulge.

Ma saan muidugi aru, et siin kirjutatu on suures osas kiidulaul, aga tegelikult olen ma isiklikult väga palju aastaid ikka suhteliselt skeptiline igasuguste väidetavalt väga heade hobuste ja ratsanike suhtes olnud. Ma tõesti täiesti ausalt arvan, et Charlotte ja Valegro on maailma parima tiitlid igas mõttes ära teeninud ja kuigi ma väga ootan juba uusi säravaid talente suurtele areenidele sisenemas (sest noh... igav ju, kui kõik võidud samasse patta alati lähevad), siis ma väga kahtlen, kas sama häid kombinatsioone lähitulevikus üldse esile kerkib. Küll aga on nad väga edukalt ümber lükanud arvamuse (mis ka minul vahepeal tekkima hakkas), et nii kõrgele tasemele ei olegi võimalik jõuda nö ideaalmeetodi järgi sõites, ilma suuremat jõudu ega mingeid ebameeldivaid sunnimeetodeid kasutades. Ja see kõik teeb lihtsalt meele väga rõõmsaks. :)