Wednesday, February 7, 2018

Veebruar

Kui aasta tervise koha pealt pisut hädiselt algas, siis edasi on küll kõik positiivses suunas läinud ja aeg üsna sisukalt möödunud. Lubadusest rohkem pilte teha olen ka kinni pidanud, sellele on suuresti kaasa aidanud uus telefon, mis reaalselt midagi jäädvustada ka suudab. :) Ise olen väga rõõmus selle üle, et regulaarselt mingeid väikseid fotomeenutusi hobustest juurde tiksub, mida kunagi sirvida. Siin viimastest aastatest on mul ikka ääretult vähe pilte hobustest, kellega tegelenud olen, ja isegi enda omadest eriti mitte. Seega võib loota, et ka postitused tulevad mõnevõrra värvilisemad.

Kizzy on olnud igavesti tore tüdruk tegeleda. Kui ma esialgu olin natuke nõutu selles osas, et ta oli igati sõnakuulelik, aga ilmutas ise vähe entusiasmi millegi suhtes, siis praeguseks naudib ta silmnähtavalt minuga suhtlemist väga-väga palju rohkem. See on kuidagi aegamööda ja märkamatult tulnud, aga kui ma praegu kirjutades näiteks aasta algusele tagasi mõtlen ja võrdlen, siis see muutus on ikka päris vahva. :) Õhtuti pimedas tuleb ta kutsudes alati oma küüni alt või aiast väravasse vastu; kui vahel päevasel ajal talli jõuan, siis natuke kaalub rohkem asja, sest tühja talli tulekust (kui teised hobused õues) ta endiselt väga vaimustunud ei ole, kuigi ka sellega tuleb juba paremini toime kui varem. Naljakas jällegi, et hobused on ikka väga osavad seoseid looma; ma olen täiesti veendunud, et ta saab juba õues olles aru, kas tall on tühi või mitte - seda kas valguse/aja järgi või lihtsalt selle järgi, et hobuseid pole kõrvalkoplitest veel tuppa veetud?

Nende piltide autoriks Kersti, kes meid lumetormiga pildistamas viitsis käia ;)


Albatrossi kõrvalt olen ma alati mõelnud, et niiiii tore oleks omada hobust, kes ei lähe puhtalt söögi vaatamisest paksuks, eriti kui tahta vähemalt koplis heina vabalt ees hoida. Noh, nüüd on mul K, kes on ratsahobuse kohta üsna ideaalses konditsioonis (lihast mitte kuigi palju muidugi veel), ja ma olen natuke nagu.... kas see on normaalne, et hobune, kellel on 24/7 ligipääs heinale, ei lähe paksuks? No ei saa ju rahul olla kunagi - kui probleeme ei ole, siis peab neid ise juurde otsima? :) Tegelikult peaks tal söötmine küll igati tasakaalustatud olema, hambad kontrollitud ja lihtsalt igaks juhuks tehtud rutiinse vereanalüüsi põhjal oli ka kõik suurepärases korras, nii et üritan lihtsalt rõõmus olla selle üle, et hobune kenasti oma konditsiooni hoiab ja juurdetulevad kalorid kerge trenni käigus täpselt kulutatud saavad. Igaks juhuks käin aeg-ajalt mõõdulindiga siiski üle, et märkamatult saledamaks ei jääks. ;)



Nüüdseks harrastame regulaarselt ca 4x nädalas mingit trennimoodi asja ka, kusjuures olen üritanud seda teha väga läbimõeldult ja nii palju vaheldust pakkuda, kui vähegi suudan. Kuna maneežipinnast praegusel ajal kasta ei julge, siis pole ta minu ratsutamiste ajaks kahjuks väga kiita (hommikul võib hooldada, aga peale kolme lastetrenni + veel üksikuid sõitjaid on mitmed kohad liialt sügavaks vajunud), mistõttu lume olemasolul olen nüüd igal võimalusel valgel ajal talli jõudes õues käinud. Esialgu käekõrval, siis üle tee karjamaal sõitmas ja nüüd julgesime ära teha ka esimese ratsamaastiku üksinda. Käekõrval on temaga supermõnus jalutamas käia; kui ma seljas olen, siis on küll pisut ebakindlam, aga sellegipoolest siiani väga turvaliselt ja mõistlikult käitunud, nii et usun, et ta võiks päris tore maastikuhobune ka olla. Mina ise olen ju maailma kõige kehvem maastikulkäija (ikka alati olen pidanud ennast tugevalt tagant torkima, et viitsiks hobustega platsilt eemale minna), aga ma samas 100% usun selle kasulikusesse ja vajalikusesse nii hobuse mentaalse kui ka füüsilise tervise  jaoks, eesmärgiga erinevatel pinnastel ja mitte ainult väikestel pööratel liikuda. Selle aasta jooksul olen igatahes ennast tublisti kätte võtnud ja valgel ajal üsna vähe kordi maneeži jõudnud. Õhtuti kahjuks valik puudub, aga eks siis on aeg ratsastust lihvida, kavalette sõita jms. Klikkeriga teeme vahel maatööd, seda ta naudib endiselt kõige rohkem. Topeltkorde/ohjamine on veel proovimata, aga plaanis küll.

Albatross on endiselt rõõmus ja vahva, pole mingeid uudiseid tema kohta lisada. :) Tegeleme viimasel ajal peamiselt ainult lahtiselt platsil, sest kui ma mingeid konkreetseid maatöö harjutusi nööri otsas katsetan, siis... ta teeb neid, aga mulle natuke tundub, et need sammus minu küsitud suunal ja asendis loivamised on talle rohkem tüütud kui midagi muud; kui ma teda aga lahtiselt pisut mängima utsitan, siis ta läheb NIII energiliseks ja entusiastlikuks, et see lihtsalt tundub väga palju kvaliteetsem ajaveetmise viis. Eriti arvestades, et külaskäigud tema juurde on oluliselt piiratumad kui 5 minuti kaugusel elava K juurde.



Praegu on kaks nädalat põnevat koolitusteaega, aga peale seda on mul plaan lõpuks ometi taas töösse võtta väike punane täkk, kes vahepealsetel kuudel oma lõualuumurrust paranenud on - ta oli vaieldamatult minu eelmise aasta lemmikratsu ja ma ei suuda ära oodata, et uuesti talle selga ronida saaks! Ta vist ka ei suuda - kõht on ümmarguseks kasvanud ja energia pulbitseb absoluutselt igalt poolt üle ääre ning ootab rakendust.
Samuti Kersti pilt, suvi 2017

Teine nooruk sai äsja ravirautuse ja ootame selle tulemust; mõni ootab maneeži puudumise tõttu paremat pinnast; mõni ootab kastreerimist enne töösse võtmist; üks tore tüdruk sai just esimesed korrad sadulas käidud; ja ülejäänud... on lihtsalt tublid trennilised ja pusime vaikselt edasi. Life ok! :)


Saturday, January 6, 2018

Üks väga ebamäärane ja mittekokkuvõtlik aastavahetusepostitus

Kui ma seda postitust enne aastavahetust kirjutama hakkasin, tegin sellise pildi:

... mis mõne päevaga (sest loomulikult ma ei jõua postitust ühe õhtuga lõpetatud) upgrades ennast sellele tasemele:

Ehk siis aasta algus on väga edukalt alanud: combo haige olemisest (which I never am) ja hobuselt jalaga saamisest (which I... occasionally do, aga lately not too often :D )... aga nüüd juba igal rindel parem ning tänu sundpuhkusele leidus aega ka üheks aastalõpupostituseks. Mis blogimisse puutub, siis ongi see aasta olnud kahjuks kõigi aegade viletsaim just seetõttu, et tegemist on olnud rohkem kui kunagi varem ja aega/jaksu postitamiseks on lihtsalt keeruline leida.

Kirjutamismaterjali tegelikult oleks küll, sest mingil kummalisel kombel olen jõudnud nüüd sinnamaani, kus minu igapäevased tegemised ja töö on alati ühel või teisel moel hobustega seotud, ja seda Eestis elades. Mõni aeg tagasi tundus selline variant reaalne ainult välismaal elades/töötades, aga mulle tegelikult ju Eestis meeldib; kui siinsed võimalused ja tingimused minu jaoks päris olematuks ei muutu, siis lähiajal ma pikemaks ajaks kuhugi kaugemale ilmselt uuesti kolida ei plaani.

Sellel aastal on mul õnnestunud tegeleda mõningate ülimalt vahvate hobustega - mõnega on koostöö lõppenud ja mõnega kestab edasi, aga nii tore on näha nende arengut ja noh... nad teevad lihtsalt tuju heaks. :) Põhiliseks tuju allakiskujaks seevastu on olnud arusaam, et pidevalt peab kellelgi mingite terviseprobleemidega mure olema. Ikka väga tihti tuleb peale tunne, et kuidas just minu hobustele kõik need hädad kaela satuvad ja teised rõõmsalt ilma probleemideta aastast aastasse trenni teevad - aga teiste inimestega arutades selgub, et ma ikka pole päris ainuke, kes niiviisi tunneb, ja eks kõigil ikka esineb aeg-ajalt probleeme. Loomulikult saab hobuse tervist inimene ka omalt poolt mõne võrra toetada, ja mis veel olulisem - vältida ise selle kahjustamist - aga siiski, mõnedel on lihtsalt rohkem õnne kui teistel ja loodan, et iga asjalik ratsanik/hobuseomanik suudab seda hinnata, kui just talle need otsast lõpuni terved ja rõõmsad hobused sattunud on. See on nagu lotovõit! :)

Teiste hobustega tegelemise kõrvalt on vaikselt jälle kasvanud soov päris enda oma järgi. See soov hüpleb pidevalt niimoodi üles-alla, sest võimalustega kaasnevad kohustused. Mulle väga meeldib tegeleda noortega ja peamine kogemustebaas on just tulnud nii paljude erinevate hobustega kokku puutumisest, aga ühel hetkel tahaks jällegi pikaajalisemat koostööd hobusega, kelle elu-olu käib kõik sinu eelistuste järgi - ise valid, ise vastutad. Konkreetselt treeningu koha pealt pean küll ütlema, et senini pole ükski hobuseomanik mulle ettekirjutusi teinud, kuidas või mida nende hobustega täpselt tegema peab või ei tohi - aga lõppkokkuvõttes on hobuse kasvatamise ja arendamise juures nii palju muid olulisi ning huvitavaid külgi lisaks treeningule ja ratsutamisele, vahel tekib isu ka neist rohkem osa saada.

Teisest küljest jälle tasub omale alati meelde tuletada, et teiste hobustega sõitmine on niiiiiii palju riskivabam (nii rahalisi väljaminekuid, ootamatuid probleeme ning pikaajalisi kohustusi silmas pidades), samas kui nendega tegelemine, raskuskohtadest üle saamine ja edusammude nägemine annab täpselt sama palju positiivseid emotsioone kui enda hobuste puhul. Nii et igatepidi kahe otsaga asi - alati olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi.

Nagu alati, on võimalused rohkem piiratud kui soovid ja unistused, aga tibusammudel peab vist proovima ikkagi nende poole liikuda ja vahel ka mõningaid riske võtta. Ühest hobusest sai eelmise aasta jooksul igatahes kaks, ja... noh, ideaalis tuleb neile sellel aastal ehk veel pisikene lisa :) , aga sellest kirjutan täpsemalt siis, kui on midagi rohkemat öelda.

Kabjahoolduse teema, millesse ma eelmise aasta algul hoolega süvenesin, on mõnevõrra tahaplaanile jäänud - kuigi ilmselt mitte huvipuuduse, vaid lihtsalt arusaamise tõttu, et kõigesse tuleb alati suhtuda ratsionaalselt ja mõõdukalt. Saadud teadmisi praktiseerida õnnestub mul endiselt, ehk hobuseid, keda ise värgin, on piisavalt - mõnede kabjad on paranenud võrreldes algusaegadega, mõned omad oluliselt mitte.

Kui keegi räägib, et rauavaba kabjahooldusega on võimalik kõiki kabjaprobleeme lahendada, siis ta a) valetab; b) ei oma piisavalt kogemust. Kui keegi ütleb, et kõik hobused peavad raudus olema, siis selle kohta täpselt sama lugu. :) Minu jaoks on superhuvitav olnud lugeda ja kuulata kogenud värkijate/seppade arvamusi/seletusi kabjamehhanismide jms kohta, aga ilmselt olen ma kokkuvõttes ikka liiga unnatural, sest ei suuda tõsiselt võtta artikleid raudadest kui hobusetapjatest, mis on välja mõeldud lihtsalt loomade piinamiseks. Ekstreemsuse tipp on vist FB gruppides leitavad postitused stiilis: mu hobune on juba kaks nädalat täislombakas, kuidas ma teda värkima peaksin?; ja vastukajaks arvamused, et ilmselt on asi selles pildi pealt paistvas 2 mm ülekasvanud kabjaseinas vms - värgi see ära ja kõik saab korda. Mm jah :). Ei kommenteeri.

Olen endiselt rautusvaba kabjahoolduse tugev toetaja (hobuste puhul, kellele see sobib), aga sellised rumalused on kahjuks põhjuseks, miks osa hobuseinimestest kergesti üldistusi teeb ja kogu seda kampa lillelastest idiootideks peab. Eks see on täpselt sama lugu, mis nt bitless-valjastuse ja muu taolisega - see on absoluutselt tore ja hobusesõbralik, kui sa oma hobusele kunagi rauda suhu ei pane, aga niipea kui väidad, et kõik, kes seda teevad, on hobusepiinajad ja suulist pole võimalik kasutada ilma hobusele suurt valu, stressi ja ülekohust põhjustamata, tood sellega välja omaenda kogenematuse ja naiivsuse. Üldiselt üritan ise alati võimalikult ratsionaalset mõtlemist säilitada ja usun, et mida rohkem vahendeid ja valikuid kaalumisele võtta, seda suurem on võimalus oma hobusele sobivaim lahendus leida: olgu tegemist siis kabjahoolduse, söötmise, varustuse või treeningmeetoditega.

Peale kabjahooldust tekkis uus suurem huvi hobusearetuse suunas, nii et aasta teises pooles olen selle kohta rohkem uurinud ja lugenud; vaba aja kulutan hobuste konformatsioonipilte ja liikumisi võrreldes, üritades mingeid seoseid luua, koolisõidutäkkude videosid vaadates jms. Nii põnev, kuidas mingid liinid annavad nii tugevalt teatud tunnuseid edasi, et need kõikidel hobustel selgelt märgatavad on; samas mõne teise tunnuse koha pealt võivad samade hobuste järglased (isegi kui tegu on täisõdede või -vendadega) erineda nagu öö ja päev. Eks need, kes kõiges selles mingi loogika suudavad leida, ongi need, kelle kasvandikud järjepidevalt kaugele jõuavad ja silma jäävad. Kui selline üldine aretust iseloomustav tõde on, et kaks head hobust kokku pannes saad kahjuks suure tõenäosusega keskpärase tulemuse ja ainult vahel harva superstaari, siis õige paaridevaliku korral on hea hobuse saamise võimalus ikka oluliselt kõrgem - lihtsalt selle õige valiku tegemine on omamoodi talent, mida lihtsalt kõigil ei ole. :)

Minu uue aasta soov oleks, et kõik hobused oleks terved ja rõõmsad; ning uue aasta lubadus on see, et ma teen rohkem pilte ja videosid! Väga tihedat blogimist lubada ei julge, aga teeme siis nii, et  selle aasta lõpuks võiks vähemalt rohkem kokku saada, kui eelmise.

2018-ks on plaanis mõndagi, mida põnevusega oodata; suuremate lubaduste andmise asemel aga üritan lihtsalt tasapisi kuhugipoole liikuda ja leida oma igapäevastes tegemistes motivatsiooni ja uusi eesmärke, ning mitte täielikult takerduda argiellu ja mugavustsooni (kuigi eks needki on vältimatu osa elust).

Ilusat uut aastat kõigile!

Monday, December 18, 2017

Welcome Kizzy!

Vaba ajaga on nagu alati (puudub), aga lõpuks jõuan siiski ka uue preili tutvustamiseni.

Kizzy on 10-aastane mära, kelle omanikuks sain ma, nagu eelmises postituses põgusalt mainitud, väga ootamatult ja erinevate asjaolude kokkulangemisel. Plaanis omale veel ühte hobust võtta polnud üldse, aga noh, ju siis pidi nii minema. :)

Suurema osa oma elust on K veetnud sõbra/sõprade keskel vabapidamisel ja karjamaamõnusid nautides, kuigi ratsanikuga on ta ka aastate eest tutvust siiski teinud. Ka Kurtnas, kuhu me ta kolisime, elab ta koos kahe noore sõbraga praegu peamiselt õues, kusjuures uute kaaslastega kohanemine läks äärmiselt rahumeelselt ja seda minu arvates eelkõige tänu K väga mõnusale suhtumisele kõikidesse teistesse hobustesse - minu silmad mingit tigedat nägu või pea ligi tõmmatud kõrvi tema juures veel näinud ei ole. :) Ja mis need teised siis ikka aega kurjustamisele kulutavad, kui vastureaktsiooni kunagi ei tule, seega mingeid erilisi jagelemisi neil üldse ei esinenudki.


Mingeid päris kindlaid plaane meil Kizzyga hetkel ei olegi - praegu lihtsalt saame tuttavaks, käime jalutamas ja oleme kergel kujul ratsutamistreeningud ka ette võtnud. 2 kuud, mis ta siin juba elanud on, peaks muidugi olema piisav aeg hobusega "tuttavaks saamiseks" ja eks ta suuremas jaos ongi, aga pean ära märkima, et K on iseloomult näiteks üsna erinev Albatrossist ja eriti minu eelmisest hobusest Zinyst (kellega nad on vist peaaegu et vastandid) ja mul on siiani natuke vahel raskusi temast 100% aru saamisega. Sealjuures ei tähenda see absoluutselt, et ta kuidagipidi probleemne oleks, pigem vastupidi - kui üksinda tallis olemine välja arvata (see talle ei meeldi ja muudab kergelt närviliseks), siis muus osas on ta väga eeskujuliku käitumisega ja midagi ette heita ei saa absoluutselt. Pigem jätab ta natuke liigagi kuuleka ja "tubli" hobuse mulje, kui selline asi üldse olemas on...? - ühesõnaga see, mis mulle kõige rohkem raskusi valmistab, on et kuidas tegelemise käigus tema enda motivatsiooni ja entusiasmi rohkem tõsta, selle asemel et hobune lihtsalt teeb ilusasti kõik ära, mida palutakse.

Usun, et aegamööda siiski see õnnestub ja näiteks olen avastanud, et klikkertreening (koos porgandimaiustega muidugi :) ) läheb Kizzyle superhästi peale ja seda tehes on ta reaalselt ise hakanud asju katsetama ja pakkuma, mida on väga lahe näha, nii et kindlasti püüan sellega edaspidigi talle vaheldust pakkuda.

Ratsutanud oleme pigem vähe, aga sealgi on ta igati tubli olnud, arvestades kui ammusesse aega tema viimased ratsatreeningud jäid. Kõige suurem raskuskoht paistab praegu see, et K on üsna rahutu suuga - nii kui mingi õrn ratsmekontakt võtta, hakkab tihtipeale kerge suulise lõgistamine pihta. Hambad kontrollisime enne ratsutama hakkamist üle, nii et olen seda kommet praegu lihtsalt ingoreerinud ja vaatame, kas läheb ehk ise mingil ajal üle; võib-olla proovin mõnda teistsugust suulist mingi hetk (kuigi minu kogemuste põhjal need suulisevahetused just väga tihti märkimisväärset mõju ei avalda).
K-l on ka üks vana põlvevigastus, mis teda hetkel kuidagi häirivat ei tundu, aga kas ta koormusetaluvust kuidagi mõjutada võib, ei tea - õnneks mingit suure koormusega sporthobuse karjääri talle nagunii eesmärgiks sätitud ei ole, nii et praegu oleme muretud (nii kaua kuni põhjust pole). :)

Eks me näe, mis tulevik edasi toob...

Siis kui talvel vahel harva lumi maas on...
(Video tehtud peale ca 300-meetrist jooksujuppi, aga minu hingeldamise järgi oleks nagu 10 km seljataga :P)

Sunday, October 29, 2017

Oktoobrikuu tõusud ja mõõnad

Oktoobri algul oli hobuste koha pealt tõeline madalseis: noor mära hakkas just enne ülevaatust lonkama, paar päeva hiljem avastasin järgmise hobuse äkitselt tugeva lonkega, ning kõige tipuks pääses mu praegune lemmikpoiss kokku teise täkuga, mille tagajärjeks purunenud lõualuu. :( Teeb meele mustaks küll, kui üks jama niimoodi teise otsas ja lõppu ei paista - aga tagantjärgi võib nüüd vähemalt öelda, et praeguseks tunnevad kõik kolm ennast juba oluliselt paremini.

Küll aga tundub elu kulgevat hästi Albatrossil, kes on viimastel nädalatel olnud justkui suur rõõmurull - ja RULL ta kahjuks on, see on vist ka ainuke mure, mille üle tema puhul hetkel kurta võiks. Uskumatult efektiivse söödakasutusega ta igatahes on, sest kuni esimese lumeni toitusid nad oma 4-se poistekambaga ainult hilissügisest karjamaarohujäägist (kusjuures suurem rohi koplist oli teiste poolt ära söödud juba enne poistekarja sinna minekut suve lõpus). Igatahes, peale talvisele boksirežiimile üleminekut jääb energiat veelgi rohkem üle, nii et A on mõnusalt mänguhimuline ja liikumine on ka praegusel pehmema pinnasega ajal väga hea!



Mõni aeg tagasi tegime huvi pärast Albatrossi jalgadest röntgenpildid, et näha, kui suured muutused on toimunud võrreldes selle ajaga, kui ta lonkama hakkas. Pilt oli kahjuks üsna kurb; lisaks tugevale kabjaliigese artroosile/ringbone'le mõlemas esijalas näevad ka tema süstikluud välja sõna otseses mõttes nagu auklik juust - ehk siis jala alaosas tal eriti ühtegi tervet struktuuri ei olegi. Murelikuks teeb see loomulikult, aga teisest küljest ei suuda ma ära rõõmustada, et teoreetiliselt igast otsast vigaste jalgadega Albatross liigub päriselus nii nagu sellel videol eelmisest nädalavahetusest:


Ausalt öeldes on tema liikumine (röntgenpilte arvestades) peaaegu, et uskumatu - on ju palju hobuseid oluliselt väiksemate muutustega, kes peavad viimasegi elukvaliteedi säilitamiseks regulaarselt ravimeid tarvitama. Eks praegu on ka muidugi väga hea periood; kehvematel aegadel on ikka traavis longet näha, aga senini mitte kunagi nii, et see teda ringi jooksmast või teistega mängimast takistanud oleks. :) 



Kuigi sel aastal jäi suvel lakk puude vastu koledaks nühkimata, siis jätkasin traditsiooni ja lõikasin talveks Albatrossi pikad salgud taaskord maha - selline sportlikum välimus sobib ka tema praeguste tujudega paremini kokku. ;)



Tänase postituse lõpuks võiks põgusalt tutvustada ka ühte uut toredat tüdrukut - seekord pole mitte isegi tegemist võõraga, vaid minust endast sai eelmisel nädalal veel ühe hobuse omanik. Tegemist oli täiesti etteplaneerimata ja ootamatu otsusega, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel just nii läks. Lähemalt temast aga juba mõnes järgmises postituses. :)


facebook.com/500photosofHORSES

Saturday, August 26, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 3

Jäänud on veel 2 viimast õppetundi - nende mõlema osas olen ma kindlasti saanud kõige rohkem mõjutusi Taanis noorte hobustega sõites ja trenni saades; ning pean mõlemat jällegi äärmiselt väärtuslikuks põhimõtteks.

Õppetund nr 5:

Ma mäletan algusaegadest Taanis hästi neid kordi, kui pidin nt minema noorte hobustega väliplatsile (mõnega olin senini ainult maneežis sõitnud) müügivideo tegemise eesmärgil ratsutama. Nad olid enamasti kõik küllalt temperamentsed ja ma olin üsna pahane, kui minu arvates niigi ärevil olevat hobust keegi veel natuke tagant utsitada püüdis, et neid rohkem "puhevile" ajade ja videosse efektsemat liikumist tabada. Minule tundus tookord, et mul kaob täielik kontroll hobuse üle ja mulle ei meeldinud see tunne (+ eks see väike võimalus oli ka alati, et ühel hetkel on hobuse jaoks liig ja otsustab ratsanikust vabaneda :D).

Tegelikult muidugi ei ole kontrolli täielik kadumine midagi toredat ja see ei näe ka kõrvalt vaadates hea välja - need maast "kaasa aitajad" ikkagi üldiselt jälgisid väga täpselt hobuse reaktsiooni ning ergutasid teda selle piirini, kus "power" oli maksimaalne, aga hobune siiski veel juhtimisvõtetes ja ennast kandev, mitte juba pea laiali otsas ringi tormav elukas. Eks selline video jaoks mõningase ärevuse tekitamine võib tõesti vahel väga piiripealne olla, aga sellest ajast saadik olen ma igatahes väääääga palju õppinud suure energiaga toimetulemist ja tihtipeale isegi selle nautimist.

Tavatrennideski tuleb ju ikka temperamentsematel hobustel ette, et miski köidab nende tähelepanu ja tekitab hobuses endas plahvatusliku koguse energiat - kui ma VÄHEGI julgen ja hobust usaldan, siis tänasel päeval üritan iga kord seda ära kasutada ja pigem hobust selle eest kiita. Koolisõiduhobuste puhul kõik ju tahavad, et nad liiguks suurelt/jõuliselt/pilkupüüdvalt - nii et miks seda takistada, kui see juhuste kokkulangemise tagajärjel meile vahel lihtsalt sülle langeb? :) Muidugi on sellises olukorras kõige olulisemaks oskuseks piiri tajumine, aga kui kontroll suuremalt jaolt säilib, siis eriti noorte hobuste puhul ei tasu mu arust teha suurt numbrit, kui ta elevuse tõttu mõnes nurgas natuke sisse vajub võib kuskilt aia äärest pisut kaugemalt mööduda tahab. Pole ju suur probleem, kui su hobune selle eest liigub energiaga, mida sa kunagi varem sadulas kogenud pole.

Keegi ju ometi ei arva, et noorhobused suurtel võistlustel saavad häid liikumise hindeid selle eest, et ratsanik neid veenda suutis: pole hullu, et me oleme võõras keskkonnas - ole ikka sama lõdvestunud, rahulik ja sonsu nagu kodus rahulikul treeningul. Nope :) Nad saavad häid hindeid, sest nad suudavad võõra keskkonna poolt tekitatud ärevust enda huvides ära kasutada ja hobustest parima välja võluda. Loomulikult ma ei alahinda kodust treeningut (ja mida kogenum hobune, seda vähem võõras võistlusväljak teda ka erutab), aga arvan, et täitsa arvestatavat hulka hobuseid on võistlusolukorras lihtsam suurelt, aktiivselt ja võimsalt liikuma saada kui kodus. Igatahes ei peaks me sellest võimalusest loobuma ei võistlustel ega tavatreeningus, kui hobune seda pakub. See on tegelikult päris vahva tunne! ;)

Õppetund nr 6:



Kui vaadata Charlottet ratsutamas, siis minu arust on alati tema istakus paistnud midagi teistest tippratsanikest erinevat - kõige rohkem olen pannud tähele, et Charlotte käed on küllalt ettepoole suunatud ja välja sirutatud (teatud hetkedel isegi küünarnukist peaaegu sirged). Mõnikord on see paistnud isegi natuke veider - või lihtsalt ebatavaline, sest tüüpilise "ilusa" istaku juures seda ei näe - aga tegelikult arvan, et see on pigem üks tema tugevamatest külgedest. Ma võtan küllalt tõsiselt klassikalise ratsutamiskunsti ammu teada-tuntud tõdesid, kombeid ja ideaale; samas olen aga väga veendunud, et me peame pürgima mitte kõrvalt ideaalsena paistma välisilme, vaid siiski selle õige sisemise tunde saavutamise suunas.

Mina kipun ka (üldse mitte teadlikult) oma käsi pigem sirgemana hoidma, kahjuks mul kaasneb sellega tihtipeale õlgade ettevajumine. Mulle on seda trennides meelde tuletatud ja märkusi tehtud, ometi on mul alati tunne, et kui viin õlad korralikult taha ning lasen õlavarrel vertikaalis õlast alla langeda (nagu "raamatud" ütlevad), siis kannatab selles oluliselt ratsmekontakt ning tunnetus hobuse suuga. Seega - mina pean muidugi tegelema oma õlgade ettevajumise probleemiga ja otsima üles pingekohad, mis selle nn korrektse asendi korral minu käe pehmust ja järeleandlikkust takistama hakkavad - samas saan täiesti aru, mis on käte eespool hoidmise eelised.

Käte asend on muidugi vaid üks külg - teine ja ilmselt olulisem on see, kuidas või millises suunas neid kasutada. Sellest, et ratsmete enda poole tõmbamine pikemas perspektiivis kuhugi ei vii, on juba palju räägitud (ja alles paar postitust tagasi kirjutasin ka natuke ratsmekasutuse teemal); küll aga tahaksin tähelepanu juhtida mõttele, et hobune peab alati liikuma või end sirutama ratsmekontakti suunas. See mõte on ilmselge harjutuste juures nagu näiteks ette-alla sirutus, küll aga kiputakse seda ehk kergemini unustama teiste, eriti koondavate harjutuste juures, mil see minu arvates TÄPSELT sama oluline on. Iga koondava harjutuse lõppeesmärk peaks olema see, et hobune säilitab oma koondatud liigutuse, kuid samal ajal sirutub endiselt ratsme poole ning pikendab oma ülaliini niipea, kui ratsanik talle seda oma istakumuutuse ning ratsme pikemaks laskmisega võimaldab. Eks muidugi treeningmeetodeid on erinevaid: ka selliseid, kus hobused oma koondavaid harjutusi ilma igasuguse ratsmekontaktita sooritavad ja eks sel juhul toetutakse veel oluliselt rohkem just istaku ning tasakaaluga antavatele märguannetele; aga eelnevalt väljatoodu on minu arusaam sellest ideaalsest sääre, ratsme ja istmiku vahel olevast ning kõigile neile juhtimisvõtetele hästi vastavalt hobusest.

Ma ei saa kahjuks eriti asjatundlikult kaasa rääkida kõige kõrgema taseme koolisõidu harjutustest nagu passaaž, piafee jne, sest olen neid saanud oma ratsutamiskarjääri jooksul ainult loetud hobuste peal harjutada/tunnetada ning need sooritused olid nii minu kui ka hobuste kogenematuse tõttu ideaalsest ikka väga kaugel :) aga isegi seal, rääkimata harjutustest, mis mulle tuttavamad on, oli vahe kergelt märgatav. Lõppkokkuvõttes pole üldse tähtis, millisel tasemel hobusest jutt käib - kui neil on oma arengutasemele vastav enesekandmine, soov märguannetele reageerida ning valmisolek ratsme suunas end sirutada (mis on omakorda väga lähedalt seotud lõdvestatusega), siis on juba väga suur osa tööst tehtud ning ratsutamine igati nauditav. :)

Tuesday, August 22, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 2

Jätkuks eelmisele postitusele...

Õppetund nr 1:

Need on minu arvates kuldsed sõnad. Kuna ma ratsutan palju noorte hobustega, siis tean, et mul on mõnikord komme jääda liiga pikalt lihtsalt ringi sõitma - muidugi teen volte, suunamuutusi jms, aga noore hobuse liikumises hea rütmi ja stabiilsuse saavutamise jaoks sõidan mõnikord pikemalt ühtlases tempos ning ei tee just ülemäära palju üleminekuid. Kuigi ma nõustun, et hobune võib niimoodi vahel liiga "oma mulli" jääda, siis üldkokkuvõttes pööran ma alati rohkem rõhku ülemineku kvaliteedile kui nende sagedusele.

Ammu teada-tuntud põhitõde, et üleminekud on abiks terve hunniku erinevate probleemide lahendamisel (kiirustamine, sääre taga olemine, esiotsale vajumine jnejne), peab küll paika, aga seda ühe väikse lisamärkusega - probleemide lahendamisel tulevad kasuks HÄSTI SOORITATUD üleminekud, mitte lihtsalt üleminekud. Kui sa hobust  iga kord peatamiseks sikutama pead ja edasi sõitmiseks kandadega nügima, siis võib selliseid üleminekuid 1000 tk järjest teha, aga midagi paremaks sellest kindlasti ei muutu. Loomulikult ei pruugi hobune alati sellele ideaalsele esimesele märguandele vastata, aga kui su ettevalmistus on hea ning ise teed kõik õigesti (lihtsalt hobune ei oska või eelista hetkel märguandele soovitud viisil vastata), siis piisabki mõnest kordusest ja korrektuurist ning asi läheb paremaks. Kui ei lähe kuigi palju paremaks, siis on ilmselt aeg hoopis töötada üleminekute endi arendamise kallal ja antud hetkel mitte loota nende abistavale toimele muude probleemide osas.

Kui ma näiteks ratsutades tunnen, et hobune kipub järjest rohkem esiotsale vajuma, siis selle asemel, et koheselt üleminek teha (mis ei tuleks kindlasti mitte ilus ja tasakaalus, sest esiotsal olev hobune ei suuda teha head üleminekut), püüan pigem poolpeatuste ja sääre/steki abil teda kasvõi mõneks sammukski end rohkem kandma utsitada ning teen ülemineku sel hetkel, kui hobune HÄSTI töötab; samas piisavalt kiiresti, et ta ei jõuaks uuesti ära esiotsale vajuda. Ehk siis kokkuvõttes - kuigi me tahaks üleminekuid kasutada soorituse parandamiseks, peab minu arvates mingi muutuse või korrektuuri saavutama siiski juba enne üleminekut, et hobune oleks suuteline tasakaalu jääma ning üleminekutest pikemas perspektiivis mingit kasu oleks.


Õppetund nr 2:

Ma olen pikka aega selle üle mõelnud, et kas eelistan pigem laisemaid või erksamaid hobuseid. Aja jooksul on eelistused mitu korda muutunud: algajana tunnihobustega sõites tundusid toredamad ikka need, kes ise edasi viitsisid liikuda; piisavalt palju ärevate hobustega tegeledes aga hakkad rahulikemaid soosima, sest pidevalt hobust rahustada ja tagasi hoida ei ole ka meeldiv; kuni taaskord satub ette mõni nii flegmaatiline, keda mõistliku tugevusega sääre- või stekimärguanded üldse ei kõiguta ja jälle on raske. Kuldne kesktee on loomulikult parim variant, aga arvestades, et praeguste trennikaaslaste seast on minu lemmikuteks kaks täielikku vastandit (üks kõige tulisem ja teine kõige "laisem" hobune), siis tuleb välja, et ega mul vist kindlat eelistust pole - või siis mängivad ülejäänud omadused lihtsalt rohkem rolli.

Having your legs on/off - minu tõlgendus (mis ei pruugi muidugi õige olla, aga eks igaüks teeb oma järeldused) sellest taaskord ei ole mitte see, kas sa reaalselt sääri hobuse vastas hoiad, vaid just kui palju/tihti nende säärtega survet avaldada. Arvan, et kergelt peaks säär olema hobuse vastas pidevalt ja mul ei ole seni ka kuumade hobuste seas ühtegi sellist olnud, kes lihtsalt õrna ja ühtlast säärekontakti ei taluks - küsimus ikka pigem surve tugevuses ja muutmises.

Tuliste hobuste puhul on minu arust kaks olulist sammu: esiteks see, et ei peaks neid ratsmest pidevalt tagasi hoidma; ja teiseks see, et saaks neid säärega hakata edasi sõitma. Enamasti tuleb need sammud just sellises järjekorras ka ette võtta. Muidugi sa võid oma säärega suruma hakata ka seda hobust, kes kiirustab ja tagasi tulla ei taha, aga kui tegemist on tõesti närvilise hobusega, siis tõenäoliselt see suuri edusamme ei too. Minu strateegia selliste hobuste puhul on alati esialgu püüda neid häälega rahustada, teha poolpeatusi, erinevaid kujundeid, võimalikult soodustada lõdvestamist - ning saavutada see hetk, kus hobune hoiab ise allüüris ühtlast tempot ja rütmi ka pehme ratsmekontaktiga või hoopis ilma selleta. Kusjuures see tempo ei pea olema aeglane! Kui hobune on loomult elav ning temperamentne, siis on tema jaoks väga raske lonkivat traavi joosta ja ma ei näe selleks ka vajadust - liikumine võib alati jääda aktiivseks ning edasipürgivaks, nii kaua kui see on ühtlane ning ei esine hobusepoolset omaalgatusliku kiirendamist.

Kui hobune kiirustamisest on loobunud (vähemalt enamjaolt - eks aeg-ajalt tuleb ikka raskemaid olukordi ette), siis saab hakata mõnevõrra rohkem ja julgemalt teda säärega ratsme suunas edasi sõitma. See samm kipub ilmselt kergemini ratsanikel ununema. :) Vähemalt enda eest võin küll rääkida - kui temperamentne hobune on õppinud ühtlases tempos ja mõnusa kontaktiga jooksma, siis tihtipeale on seal seljas väga mõnus istuda ja jääbki selline tunne, et mitte midagi ei pea tegema. Ei sõida edasi, ei võta tagasi, hobune jätkab oma asja ilma igasuguste erimeelsustega ja ongi vahva. Küll aga tuleb sedaviisi arengus mingi pidur ette, sest kuigi niisama ringi hõljuda on mõnus ja hea, siis uute asjade õppimiseks peab hobune siiski harjuma sääremärguannetega ja oskama neile reageerida viisil, mis ei ole lihtsalt edasi kiirustamine või käest ära jooksmine. Mina oma eelmainitud temperamentsemat tüüpi hobusega olen hetkel just selles punktis, kus rahulikus ja neutraalses olekus on kõik super, aga veidi ise juurde küsima hakates kipub lõdvestatus kergesti kaduma. Ometi - need mõned hetked, kus ta jääb veidiiiii vähem aktiivseks kui ma tahaks (tema puhul on need oodatud hetked, hehe), saan teda oma säärega edasi aidata ning hobune vastab sellega, et liigub edasi jõulisemalt (mitte kiiremini) ja kenasti ratsmekontakti poole - need hetked on meie trennide tippmomendid ja kindlasti midagi, mis oma treeningutel eesmärgiks võtta. Loomulikult koos ohtrate lõdvestamispausidega. :)

Teises äärmuses on laisk hobune. See minu mainitud eksemplar on kõige tuimem hobune, keda ma elus kohanud olen. Mulle ei meeldi tegelikult hobust iseloomustades ei väljendid "laisk" ega "tuim" kumbki, sest nt kui seesama hobune hoo sisse saab, siis pole ta enam kuskilt otsast laisk; samuti tunneb ta loomulikult mu märguandeid täpselt samamoodi nagu iga teine hobune - aga küsimus lihtsalt selles, et inimese märguanded (ka VÄGA tugevad mitte - oluliselt tugevamad kui mulle üldse hobuseid treenides kasutada meeldiks) ei ole tema jaoks piisavalt motiveerivad/häirivad? et ta eelistaks nende talumise asemel edasi liikuda või muud moodi reageerida. Tegemist on loomulikult ka väga nö eneseteadliku hobusega ja ütleme nii, et teda ei ole lihtne veenda tegema seda, mida inimene heaks arvab. Kerged märguanded ei ole lahendus, sest ta ignoreerib neid meelsasti; tugevad märguanded ei ole samuti lahendus, sest ta ignoreerib neid kuni liiga häirivaks muutuvad ja siis annab sulle oma stoilise rahuga kuid suure hobuse jõuga märku, et sina ikka ei tule talle ütlema, mida teha. :)

Nüüd ma olen temast väga koleda pildi maalinud - tegelikult nendel hetkedel, kus temalt midagi (tema arvates liigset) ei paluta, vaid saab niisama olla ja tsillida, võiks ta peaaegu, et taskusse pugeda. :) Ja treeningu mõttes on temaga olnud küll keeruline, aga eelkõige on see vajanud minu kõva ajuderagistamist, et kuidas temaga ümber käia või mida teha, et saaks vaikselt ikkagi edasi liikuda. Areng on aeglane, aga kuude jooksul on saduldamata hobusest saanud siiski selline, kellega kõiki 3 allüüri üsnagi probleemivabalt sõita saab. Iga trenni algus on pisut vaevaline, sest ta ei ole mitte kunagi algusest peale sääre ees ning lahenduseks ei ole mitte tugevamad märguanded, vaid pigem lihtsalt rahulik soojendus - mingist hetkest alates ta aga leiab kuskilt oma "sisemise" energia ja muutub vägagi edasipürgivaks hobuseks, nii et tihtipeale on mul vaja teda teatud hetkedel pigem lausa tagasi hoida.

Ma olen nõus, et see konkreetne hobune on isegi nende "laiskade" isendite seas küllaltki ekstreemne näide, aga mittttte üks trenn ei hakka ta liikuma selle tõttu, et ma teda kogu aeg sääre või stekiga edasi sudiks, vaid kuidagi soojenduse ja üleminekute (ma päris täpselt isegi ei oska veel öelda, mille mõjul) kaudu muutub ta ISE edasipürgivaks ning minu liiga sagedane edasiutsitamine tekitab pigem temas trotsi ja võtab liikumist hoopis vähemaks. Seega ta on ideaalne näide sellest nö laisast hobusest, kes töötab kõige paremini ilma pideva sääresurveta. Jah, ma saan aru, et meil on palju hetki, kus ta liigub küll edasi, aga on endiselt sääre taga - küll aga kasutan ma iga kord väga hea meelega ära tema enda soovi edasi liikuda ning eks muidugi pusime märguannetele reageerimise kallal kogu aeg tasapisi edasi. Arvan, et päris lootusetu ei ole. :)

Saturday, August 19, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin

Need on ringlenud internetis juba mõnda aega, aga kuna hiljuti olid ka Eesti Koolisõidu fb-lehel lingitud, siis sattusin neile taaskord peale. Ei ole mingi saladus, et erinevalt paljudest teistest tippkoolisõitjatest on Charlotte Dujardin mulle alati väga eeskujuliku mulje jätnud (for obvious reasons) ja kuulun nende sekka, kellele selle "koolkonna" treeningpõhimõtted ja -meetodid igati mõistlikud tunduvad.

Samuti rõhutavad need 6 lihtsustatud "õppetundi" minu arvates just neid kõige-kõige olulisemaid põhimõtteid, mis võiks aidata areneda keskpärasest ratsutajast väga heaks koolisõitjaks. Miks mitte neid siis ka siin jagada?

Need 6 õppetundi on järgnevad:
1) Every transition you ride at home has to be a good one.
2) Hot horses have to learn to be ridden with your legs on. Lazy horses have to learn to be ridden with your legs off.
3) You have to be brave as a rider. You have to see how far you can go.
4) Your corners and short sides are what make your movements. Nine times out of 10, you have to do something out of the corner. If you ride a bad corner, you ride a bad movement.
5) You can't be afraid of the power. You need to use it.
6) Think of your hands being in front of the saddle and always pushing the horse to the bit, not pulling the horse back.

Võib kohe ära mainida, et punktid nr 3 ja 4 on kindlasti need, millele mina oma ratsutamises piisavalt tähelepanu ei pane.


Eriti punkt nr 3 - ma ei tõlgenda siinkohal seda julgust mitte selles võtmes, et kui hullude või metsikute hobuste selga ratsanik nõus minema on, vaid pigem just motivatsiooni edasi pürgida, endasse uskuda ja mitte karta tagasilööke. Minus on kindlasti liiga vähe seda "ma lähen ja teen ja saan kõige paremaks" suhtumist, et tõsiseks võistlussportlaseks hakata; ja kõik korrad, mil ma võistlema olen jõudnud, on mul tegelikult suured kahtlused selle koha pealt, et kas me hobusega oleme ikka selleks valmis ja tegelikult ei tule harjutused veel nii hästi välja kui võiks jnejne. Enamasti on tagantjärgi selgunud, et muretsemine oli ilmaasjata; kuid mõned korrad, kui pole eriti hästi läinud, olen ka pisut kahetsenud - et miks ma enda kartusi tõsisemalt ei võtnud. Ehk siis pigem olen kindlasti kahtleja, kui enesekindel ja kõigest väest edasipürgiv ratsanik.


Nr 4 puhul peab lihtsalt tunnistama, et ma ei keskendu iga kord selle nurga ideaalsena läbi sõitmisele - veendun lihtsalt, et hobune oleks tasakaalus ja õiges paindes, aga tihtipeale lasen neil pisut suuremalt ja sujuvamalt need nurgad läbida, kui nende tase tegelikult lubaks. Samas üritan ma iga konkreetse harjutuse jaoks küll hobust võimalikult hästi ette valmistada, seega võib-olla ma kodus sõites lihtsalt ei tee liiga palju harjutusi otse nurgast välja? :) Kui teen, siis küll panen eelneva nurga või lühikese külje korralikult läbimisele rohkem rõhku. Viimasel M. H. koolitusel Väänas juhtis ka tema palju tähelepanu nurkade läbisõitmisele, nii et see on kindlasti midagi, millele ma võiks rohkem keskenduda.

Järgmises postituses kirjutan pikemalt nendest põhimõtetest, mida ma tõesti igapäevaselt ja teadlikult kasutada püüan ja kui palju sellest mu arvates kasu on.