Tuesday, September 30, 2014

Tagantjärgi suvest

Paar mõnusamat asja suve kohta jäi mul õigeaegselt kirjutamata, seega teen nüüd tagantjärgi kiire ülevaate.

Kes veel mäletab mu suvelemmikut Why'd, siis temast huvitatud inimesed loobusid vahepeal isiklikel põhjustel ostuplaanist, kuid lõpuks siiski mõtlesid uuesti ümber ning kuuldavasti läbis ta nüüd eile edukalt vet-checki ka. :) See ajutine loobumine polnud minu jaoks isiklikult üldse mitte väga negatiivne otsus, sest tänu sellele sain temaga veel paar nädalat tegeleda. Kokkuvõttes siis veetsime koos 2 kuud (miinus need paar nädalat vahepealt) ning selle aja jooksul sai inimest kartvast ja ennast mitte puudutada laskvast hobusest supertore süllepugeja ja pooleldi ratsahobune - traavitasime ringi ja paariks sammuks katsetasime isegi galoppi. Ma võin ausalt öelda, et mul pole varem olnud sellist hobust, kes nii kiirelt ühest äärmusest teise liiguks ja praktiliselt ilma ühegi tagasilöögita - selles mõttes oli ta ikka üks VÄGA eriline tüüp (ma tean küll, et ma olen seda juba miljon korda maininud) ja võimalus temaga tegeleda oli minu jaoks kindlasti üks olulisemaid hobustega seotud kogemusi viimasel ajal.
Pidin jäädvustama fototõestuse sellest, et ma tegelikult ka ratsutan temaga. :) Ta oli selleks ajaks nii rahulik ja usaldusväärne, et polnud mingit probleemi ca 3ndat korda seljas istudes lihtsalt ratsmed ära visata ja oma telefoni kallal nokitseda.   

Seda, kuidas mu suur märade projekt lõppes, ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi - sest see osaliselt veel jätkus peale mu lahkumist. Selleks ajaks olime ca 35 mära tiineks tunnistanud, aga mõned tulid kindlasti hiljem juurde. Mis selle aasta varssadesse puutub, siis... selle suure hunniku Sezuani-varssade kõrval (kes praegu ka mujal maailmas kõvasti laineid löövad) oli minu arvates parimaks liikujaks ikkagi meie oma trakeenitäku järeltulija. Ja asi ei ole ainult minu veidrates eelistustes, omanikud pidasid samuti seda varssa suurepäraseks. Favoriit nr 2 oli mul küll Sezuanist (see nimelt: https://www.youtube.com/watch?v=uvGPGTg2KDA kuigi ta oli veidike veel liiga noor hea video saamiseks), aga selle konkreetse varsa ema on ühtlasi eelnimetatud trakeenitäku ema, nii et... maybe I just have a thing for that family.
P.S. Selle minu lemmikvarsa videot "varsakollektsiooni" üldse ei lisatudki kartuses, et siis ülejäänud varssad näevad tema kõrval kehvemad välja ja ei saa müüdud. :D Nii et mul pole kahjuks võimalik demonstreerida, kui vahva too varss oli.
Well, minu arvates oli Sezuani enda skoor Verdenis sel aastal samuti ülehinnatud, aga... sellegipoolest on ta kahtlemata suurepäraste eeldustega hobune ja mul on hea meel, et ta omale DS ratsanikuks sai, sest viimast treeningvideot eelmise ratsanikuga oli küll üsna kurb vaadata.

Suve ainsatest võistlustest plaanisin ka kirjutada, aga... pole nagu midagi väga erilist öeldagi. Mõlemad 5-aastased märad tegid oma esimese võistluse.

Esimene oli L'Actrice (see, kes transportimist ei sallinud, aga võistluse ajaks ta harjus enam-vähem juba ära) - see on üks hobustest, kellega mul algusest peale on miskipärast väga hästi klappinud. Eelmisel suvel tegi ta väga suure arengu edasi, siis vedeles kolmveerand aastat niisama koplis, sellel suvel jätkasime sama tööd ja võistlustel käitus ta minu kartustest hoolimata VÄGA eeskujulikult: tulemuseks A-skeemides 69% ja 66%, mõlemad teise koha väärilised.

L'Actrice

Teine hobune oli see suur stressaja Herzi, kellest millalgi peaaegu eraldi postituse kirjutasin - suurepäraste liikumistega, aga üsna keerulise temperamendiga mära. Temaga valmistusin küll täielikuks ebaõnnestumiseks, eriti arvestades eelnevaid seiku nagu auto peale laadides enda betoonile selili keeramine ja pragisevate kõlarite tõttu kahel jalal ringi käimine (pidin tal reaalselt laskma äsjasilutud võistlusväljakule galopeerida, sest vastasel juhul oleks tulnud selilikeeramine nr2, seekord koos minuga sadulas - õnneks oli see treeningu ajal õhtul, mil päevased skeemid ammu läbi olid ja platsisilujad pigem naersid, mitte ei saanud kurjaks). Aga eelmise õhtu treening võistluskohas ning esimene koht hommikuses stardijärjekorras (mistõttu sain võistlusmaneežis üksi pika soojenduse teha) aitasid korralikult kaasa, nii et kokkuvõttes teenis temagi 67% ja 66% välja ning hoolimata veidi ebastabiilsest sooritusest jäin päris rahule.

Herzi
Vot nii. Praeguseks sai jutt otsa, varsti jälle.

Friday, September 26, 2014

Jõmpsikad on toredad, viimasel paaril korral on juba täita ratsahobuse tunne tulnud mõneks hetkeks.

Quickster kipub ikka veidi kramplikult jooksma nagu tal kombeks, eriti trenni alguses - küll aga trenni lõpus ning ka kordetamise ajal on hakanud näitama märke kaela sirutamisest. :) Samuti on ta hästi kergelt juhitav ja üldse... vastab hästi märguannetele. Mingi hetk korraks tekkis blokk säärele reageerimisel, võib-olla nõudsin liiga kiiresti ja eks tal seda märadele kohati tüüpilist iseloomu jagub ka. Võtsin sammukese tagasi, kuid püüdsin olla siiski järjepidev ja piisavalt nõudlik, ning praeguseks tundub, et asi on laabunud. Sammus ja traavis igatahes pole enam mingit probleemi.

Verdetten on teistmoodi, ta ei ole sarnaselt pinges nagu Q, aga... ta on veidi ebastabiilne. Igas mõttes, nii ratsmekontakti kui edasiliikumise osas. Head ja ühtlast minekut on veel raske saavutada. Positiivne jällegi see, et ta minu arust muutub tasapisi ikkagi järjest energilisemaks (kunagi oli ta ikka suhteliselt flegmaatik) ja suureneb tahe ise edasi liikuda. Samuti on ta alati suulisega väga ametis, aga praegusel ajal see piirdub ainult nätsutamisega ja mingit jõuga ratsmete sikutamist, mida ta päris alguses vahel harrastada üritas, enam pole.

Mõlemaga olen käinud üksikud korrad ka õues peale trenni ümber majade ja mägede jalutamas ning ka väliplatsil sõitmas. Galoppi olen siiani ainult veidi proovinud - Quickyga rohkem, aga sellesama säärebloki tõttu lükkasin selle veidikeseks tahaplaanile (nüüd viimane trenn tegin jälle paar ringikest mõlemast jalast). Verdetteniga tegin õues ja oli hää, maneežis on tema jaoks natuke ruumi vähe, aga tasahaaval ikka püüame mahutuda ja hakkama saada.

Kui aega piisavalt, siis olen kolmandagi kolmeaastasega veidi tegemist teinud, väike hall mära, kes samuti kohati võib isepäine olla, aga suurem osa ajast on selline toredalt tagasihoidlik ja viisakas.

Albatross on nüüd seekord terve suvi elanud väiksemas murukoplis koos oma eestlasest sõbraga ja tundub, et see on päris hea lahendus olnud. Natuke igav neil võib-olla on, kuid saavad omavahel hästi läbi, ning olematut muru närides ning väikeste lisaheinakogustega on nad mõistlikku kaalu jäänud ja jalaprobleeme arvesse võttes on ülekaalu vältimine mõlema jaoks positiivne. Kui esijalad olid viimati üsna heas seisus, siis õnnestus Albatrossil see eest ühte tagumisse kiilumädanik saada - ei ole tema elu ka ikka lihtne. Aga muidu on ta ikka hästi tore poiss nagu alati ja näeb minu arust hetkel suurepärane välja. :)





Thursday, September 11, 2014

Uued noorukid vol 100

Kuna tujud ja tahtmised käivad kogu aeg üles alla, siis mul selleks sügiseks hobuste koha pealt mingit päris kindlat plaani üldse polnudki - aga ega ma tegelikult vist kaua aega ilma hakkama ei saaks, niisiis jätkasime eelmise aasta skeemi ja tõime mulle jälle 2 uut noort kolmeaastast sõpra Tartusse. Ega nad päris uued muidugi pole, kevadel sai nendega Kurtnas tegeletud ja paar korda isegi seljas turnitud, suvel puhkasid ja kasvasid ning nüüd saavad järgneva mõne kuu jooksul endale loodetavasti natuke teadmisi algratsastusest.

Esiteks siis Quicky - see on mära, kes suutis juba mõnepäevase varsana mulle miskipärast muljet avaldada ja kõikidest sealsetest kasvandikest siiani on ta kogu aeg minu kindel lemmik olnud. Nii et ilmselgelt mul on tema suhtes suured lootused. :) Miks täpselt? Ma ei tea isegi, sest tüübilt pole ta kaugeltki minu maitse ja liikumised pole ka siiani midagi erilist. Hüpe on tugev (lausa 10 punkti teenis see aasta ülevaatusel välja), aga kramplik, nagu tema üldinegi olek. Ta on alati olnud temperamentne ja tundlik hobune - ja see on mulle tema juures meeldinud - samas nüüd uude kohta kolides on ta VÄGA palju mind üllatanud oma rahuliku meele ja suhtumisega ja mingitest probleemidest liigse närvilisuse tõttu pole juttugi. Pool aastat tagasi ma polnud kindel, kas mina ikka olen see, kes talle ühel päeval selga ronida julgeb, aga sealtmaalt on ta juba väga suure arengu edasi teinud ja siiani on kõik väga ok. Ühesõnaga ma tegelen temaga praegu väga suure ootusärevuse ja põnevusega, sest ma usun, et temast võiks üks väga lahe loom tulla, kui asjad õiges suunas areneks. :) Kui mitte, siis tuleb tast kohutav elukas, kes kellelegi ei meeldi. Vahepealset varianti ei ole, ma kardan. :D

Teine on ruunapoiss Verdetten, kes oma sugupuu poolest võiks samuti vägev hobune olla, aga... siiani ta ise millegagi väga silma minu arust küll ei paista, selline tore suur sonsu on. :P Tal on suure kasvu tõttu kindlasti ka kasvamiseks rohkem aega vaja, praegu on selgelt näha, et tasakaal ei ole veel päris see, mis võiks olla jne. Aga tegelemiseks väga tore ja lihtne ning ilmselt saab tast üsna probleemivaba hobune.

Praegu teevad mõlemad suurte ringide ja voltide peal traavi, aga eks ma vaikselt üritan ka blogi järjepeal hoida, kui ratsutamine põnevamaks läheb ja hobubeebid edasi arenevad. Ahsoo, mu eelmise aasta beebid on ju nüüd suurteks ja vahvateks ratsahobusteks kasvanud! Käisid tšempionaadil ja näitasid seal kõik vähegi võimalikud tulemused ära - Riisikas tõrkus välja, Sandro korjas mingeid karistuspunkte ja Sintsu oli oma puhaste sõitudega üks 4-aastastest tšempionitest. Arvestades, et see oli nende elu esimene võistlus (ei õnnestunud kuidagi vist ühelegi varasemale jõuda), siis Sints muidugi on väga tubli, aga ei saa teiste peale ka otseselt kuri olla, eriti selle tõrkumise koha pealt - kõik oli lihtsalt jubekole ja hirmus ja siis ei saanud ju hüpata. Ootan igatahes huviga, kuidas neil edaspidi läheb. :)


Saturday, September 6, 2014

Zynergie suvisest treeningust

Kuigi nüüd olen tagasi Eestis ja siin puhuvad juba uued tuuled, siis vähemalt Ziny arengust suve jooksul pean väikse kokkuvõtte tegema.



Millalgi juuni lõpus tekkis mul temaga tegelikult ratsutamise suhtes täielik motivatsioonilangus. Eelmise aasta saduldamine ja kõik sujus nii lihtsalt ja hästi, et ma ilmselt ootasin, et edaspidi läheb kõik samamoodi linnulennul. Aga päris nii polnud. Ma ei saa tegelikult öelda, et temaga raskem oli kui alguses - lihtsalt nii kui nõudmised suurenevad, siis hakkavad probleemkohad kergemini välja ilmuma ja kogu see  edasine ratsutamise ja ratsastuse tehnika on minu jaoks kindlasti praeguseks kordades keerulisem, kui noorhobuse saduldamine ja suure ringi peal kolme allüüri sõitmine.

Põhimõtteliselt iga kord ratsutama minnes oli sammu tehes kõik okei, aga nii kui alustasin traaviga, siis ta lihtsalt keris omal tempo üles ja see rikkus kõik ära. Proovisin sõita väiksemaid volte ja kujundeid, aga ta otsustas ka nende peal samas tempos jätkata, mille tagajärjel Z ilmselgelt ei suutnud seal tasakaalu hoida ja see tegi teda lisaks lihtsalt kiirustamisele ka närviliseks. Lõppkokkuvõttes jäi see tema tagasi või aeglasemaks võtmine ikkagi suuremas jaos ratsmekontaktist sõltuma (ükskõik siis, kas üritasin lihtsalt traavi aeglasemaks saada, või proovisin teda kontrollida hästi paljude üleminekutega sammu-traavi vahel) ja hobune läks suust järjest jäigemaks. Eks tal oli muidugi energiat ka väga palju, sest suure osa suvest sõitsin ainult 2x nädalas - aga kuna ma hästi hakkama ei saanud, siis see eriti ei suurendanud ka isu sinna selga ronida, nii et natuke oli nagu nõiaring.

Kuna asi kuhugi ei arenenud, siis kuskil suve keskel astusime kohe hästihästi mitu sammu tagasi. Esiteks jätsin galopi sinnapaika ja tegin umbes 5 nädalat vaid sammu ja traavi (ainult suurel põllul käisime vahel peale trenni natukene jalgu sirutamas), sest kui traav ei toimi, siis pole ju absoluutselt mingit lootustki galopist asja saada. Mõnele hobusele on küll galopitöö lihtsam kui traav, aga see tuleb pigem hiljem, kui rohkem igasugused pisiasjad trenne mõjutama hakkavad - suures plaanis peab mu arust ikkagi traavis basics olemas olema, enne kui saad neidsamu asju hakata galopis nõudma.

Teiseks hakkasin teda enne trenni uuesti kordetama, ikka vähemalt 10-15 minutit (kuna mu traavitrenn iseenesest kestis ka võib-olla 15-20 minutit, siis ülekoormuse ohtu ei olnud). Kordetamine siis seisnes ka sammu-traavi üleminekutes, kuni ta suutis rahulikult ja aeglaselt ilma probleemideta traavis tiksuda (ja hiljem hakkasin siis lühikesi galopijuppe küsima - kusjuures galopitõsted õppis ta seetõttu nüüd häälkäskluse peale väga hästi ära). Kordel kippus ta ka alguses traavis tempot üles kerima, aga siiski oli rahustamine lihtsam (ilmselt seetõttu, et ta tunneb end turvalisemalt, kui inimene nö kõrval on - aga osaliselt ka võib-olla tasakaaluküsimus, et ratsanikuga seljas on raskem tasakaalus liikuda) ja mida aeg edasi, seda paremini ta teadis juba päris trenni alguses, et kiirustada pole kuhugi mõtet.

Need strateegiad, pluss see, et ma põhimõtteliselt 100% trenniajast jutustasin oma hobusega nagu pooletoobine :), et raahulikult, vääääga tubli, hästiiii jne, hakkasid igatahes tasapisi toimima. Z avastas, et ei olegi vaja võimalikult kiirelt mööda platsi ringi vudida ja niipea, kui ma teda igal hetkel käega tagasi ei pidanud hoidma, muutus kogu ratsmekontakt 10x paremaks ja kogu hobune igatpidi pehmemaks. Ja kui ma siis ühel heal päeval augustikuu lõpupoole jälle galoppi proovisin, siis see oli kindlasti parim galopp, mis ma temalt kunagi saanud olen.

Aga eks see areng ju niimoodi käibki - kordamööda üles ja alla - ja kuigi mõnikord võib mõõnaperiood ebameeldivalt pikaks osutuda, siis ma olen väga õnnelik, et suutsime seekord sealt siiski suve jooksul ennast sealt üles töötada, mitte ei pidanud halva tunde ja ebaõnnestunud trennidega  suve lõpus asja pooleli jätma. Väga positiivne minu jaoks on ka see, et selles suuuuures piltidehunnikus, mis Zuzanna meist viimases trennis klõpsis, oli mõned head pildid (mis on tavaline), aga samuti vaid mõned halvad pildid, mis on minu puhul väga ebatavaline - tavaliselt saan suure portsu pilte, mida kellelegi näidata ei julgeks ja siis mõne üksiku enam-vähem sobiva, mis tasub alles jätmist. Aga tundub, et Ziny töötas tol päeval 90% ajast nii, nagu mu eesmärk oli - võib-olla mitte vääääga ekspressiivselt ja suure lennufaasiga, aga mõnusalt rahulikult, stabiilselt ja "õiges raamis". Me happy! :)



Selle pildi panin lihtsalt seepärast, et mu arust on ta siin sellise väljanägemisega, nagu tänapäeval noorhobustelt tihtipeale oodatakse, aga... ma ei tea. See lihtsalt ei tundu õige mu silmale ja kuigi lennufaas on suurem (selles nurgas ta tahtis veidi rohkem edasi liikuda ja ilmselt jäin käega takistama, mistõttu Z ennast rohkem eest rulli keeras kui tavaliselt), ja tegelikult ma mingit otsest VIGA ei näe (peale selle, et nina vertikaali taga on), aga... siiski eelistan ma eelmist kahte traavipilti. Pean veidi mõtlema selle üle, miks täpselt. :)

Galopis olen väga rahul sellega, kui palju ta enda alla astub - tõuge võiks edasi treenides veidi rohkem ülesmäge minna
 
 

Varbad koos :)



Wednesday, August 20, 2014

Hobustest ja stressist

Ma olen sada korda uut postitust alustanud, aga lõpuni kunagi ei jõua ja järgmine kord tuleb otsast peale alustada, sest uued ja tähtsamad sündmused on juba peale tulnud. Üritan tagantjärgi natuke siiski meelde tuletada ja midagi kirja panna, kui aega ja viitsimist tekib.

Tänane postitus tuleb aga seoses ARTIKLIGA, mida hiljuti lugema sattusin - see räägib ratsahobuste stressist ja kui hästi inimesed seda hinnata oskavad. Iseenesest antud uuring 10 hobusega tegelikult mingit põhjapanevat infot mu meelest ei anna - liiga vähe katsealuseid ja liiga palju faktoreid, mis kõik tulemust mõjutada võivad. Tähelepanuväärne on aga see, et füsioloogilised mõõdetavad stressihormoonid näitasid oluliselt teistsugust tulemust, kui lihtsalt välisel vaatlusel põhinevad arvamused - tõestus sellest, et isegi hobustega tihedalt kokku puutuvad inimesed ei pruugi sugugi olla väga osavad loomade tunnete tõlgendamisel.

See teema puudutas mind väga tugevalt just hiljuti, kui käisin nädalavahetusel noorte hobustega võistlemas. Meil on 5-aastane mära Herzegovina, kes on... kergelt öeldes närviline hobune. Ta on noorest peale selline olnud ja viimastel aastatel on ta mitte küll kogu aeg regulaarselt, aga siiski mitmes jaos, mitu kuud järjest treeningus olnud, kuid endiselt on probleem karja juurest ära tulemisega ja treeningule keskendumisega, rääkimata siis uutest ja hirmutavatest asjadest võõras kohas (ehk võistlusel). Seega mõtlesime, et läheme temaga võistluspaika eelmisel õhtul - see andis võimaluse võistlusmaneežiga rahulikult tutvuda ja kõikide koledate nurkade, hirmsate kollide ja valju muusikaga harjuda. Suuremaks mureks oli hobuse ööseks võõrasse talli jätmine, kuna kodutallis ta enamasti jookseb ja kraabib mööda boksi ringi ning kisab sõpru taga (üldiselt elab ta õues koos oma karjaga). Herzi oli aga hämmastavalt mõistlik - mitte küll rahulolev, vaid siiski ärev, aga mingit laamendamist ei toimunud, pigem oli tegu lihtsalt mureliku hobusega.

Järgmisel hommikul oli ta samamoodi üsna rahuliku käitumisega, boks polnud öösel segi tallatud ega midagi - ainult et söök oli kõik alles ja minu sealoleku ajal (hommikust pealelõunani) nägin teda vaid paar korda silo ampsamas ja mõne üksiku lonksu võttis ämbrist juua ka (jootjat kartis, sest see tegi teistsugust häält, kui kodused jootjad). Lõpuks teda võistluseks saduldades seisis hobune lihtsalt boksis paigal ja lasi kõike endaga teha - väga mugav oli küll, kui ei pea pidevalt ringi tõmblevat hobust kinni hoidma ja rahustama, aga... mina läksin tegelikult päeva jooksul aina murelikumaks, sest teadsin, et see ei ole selle hobuse puhul absoluutselt mitte normaalne käitumine. See, mida mõni kõrvalvaataja võiks pidada lihtsalt hobuse rahulikuks iseloomuks, oli minu arvates hoopis nii kohutavalt suur stress, et õnnetu mära oli lihtsalt kõigest loobunud ja apaatseks muutunud. Ta küll reageeris ümbritsevale jms, aga... ma ei osanud mitte kuidagi rõõmu tunda selle üle, et see ilgelt tüütu ja närveldav hobune lõpuks ometi kord rahulik on - pigem oli teda väga kurb vaadata ja lootsin, et saame kiiresti-kiiresti tagasi koju minna (ja et mära omale söömata-joomata olemise tõttu koolikuid ei saaks).

Boksist välja võttes ja ratsutama minnes käitus ta küll endiselt - oli ärev ja närviline ja kartis ja kiirustas, aga mul oli sellise käitumise üle oluliselt parem meel, kuna... vähemalt hobusel oli piisavalt eluvaimu sees, et ta pidas vajalikuks olukorra üle muretseda. Võistlus läks ka üllatavalt edukalt (aga sellest mõnes järgmises postituses) ja tagasi koju minnes koplisse lastes oli mära nagu mära ikka - läks ajas kohe paar koplikaasast "oma" heinapaki juurest minema ja bossas ringi nagu talle omane. :)

Herzi kodus omas elemendis (pilt eelmisest suvest)
Mis ma öelda tahan, on vist see, et... minu arvates on ülioluline, et inimesed õpiks oma hobuseid lugema ja neist aru saama. See ei ole päris nii, et loed Tuire Kaimio raamatu läbi ja kõik ongi niisama tore ja must-valge. Kõik hobused on erinevad, samuti nagu inimesed, ja loomulikult ei ole ratsaspordiga tegeledes (või isegi niisama hobikorras hobuseid pidades) stressi ja kõike muud negatiivset võimalik alati vältida, aga selle peale mõtlemine ja hobustega erinevates olukordades arvestamine aitaks elu nii meile kui neile oluliselt toredamaks ja lihtsamaks teha, ja päris kindlasti ei muutu ka sportlikud saavutused selle tagajärjel kehvemaks. :)

Saturday, August 2, 2014

Viimaste customeride külastus lõppes sellega, et ma pole enam Why ainuke fänn ja nüüd järgmised nädal aega treenime vet-ülevaatuseks. Kõigepealt vaatasid ühte väga heade käikudega raudjat ja kuna too hobune käib juba sadulas, siis esialgu oli plaan teda ka ratsaniku all vaadata, aga siiis..... tulin ma Why'ga tallist välja ja raudjas oli unustatud lugu. Sõna otseses mõttes nad ei saanud enam pilku temalt ja kuigi üks teine hobune pakkus ka huvi, siis minu arust oli küll kohe alguses selge, kelle nad valivad - ja nii läkski. Õnneks paistsid hästi toredad inimesed, paar aastat tagasi ostsid siit ka ühe suht temperamentse trakeenimära ja Why veidi keerulisem iseloom ei tundunud nende jaoks üldse probleemiks olevat, nii et mul oleks väga hea meel, kui nad tema uuteks omanikeks saaks.

Ei saanud temast just parimat liikumise pilti, aga... ilus hobune ju!
 Tagumiste jalgade andmine ja käe kõrval jooksmine ei ole just kõige lihtsam asi Why jaoks, aga nädalake on veel aega harjutada, nii et tuleme vast toime. Esimesed jalad pole väga probleem ja autos käisime ka juba mitu korda kaera söömas. Treeningu koha pealt jõudsimegi nii kaugele, et olin tal kõhuli seljas ja kõndisime sammu natuke - sinnamaale see treening ilmselt seekord ka jääb (kui mingit kala vet-checkis ei selgu), aga... mul oli temaga tore ja nii lahe oli näha, kui palju ta selle lühikese aja jooksul muutus!

Näitus trakeenivarsaga läks hästi - meie beebi oma vaevu 3 elunädalaga nägi teiste kõrval (kellest enamus olid ikka mitmekuused) küll välja rohkem nagu ponivarss ja traavi oli temast suht raske sellises uues ärevas keskkonnas välja pigistada - ta peamiselt kas seisis või galopeeris - aga kui lõpuks traavis, siis näitas ilusat ülesmäge liikumist küll. Tulemuseks tüübi eest 9 ja ülejäänud hinded 8-d ning pääs finaali kah. Kujutan ette, et jube keeruline on kohtunikel nii pisikest varssa hinnata - ta ei pruugi sama head liikumist küll veel näidata, kui kuu aega vanem varss, aga samas kehva hinnet on ju ka piinlik panna, kui hiljem varsast üllatusena suuremat sorti tšempion välja kasvab.
Pilt trakeenivarsast on tehtud päev peale näitust, kodus
Hmm mis veel.... Adrenalinile elasime kaasa, aga ta sai Verdenisse ainult reservhobuseks kahjuks. Selles mõttes on "hobuseriikides" asi vähe keerulisem kui Eestis, sest suurvõistlustele pääsemine pole teab mis lihtne, kui hobuseid valitakse ühe käe näppude peal ja potentsiaalseid tahtjaid on... mitmeid kümneid või isegi sadu.

Võistlusisu pole mul see suvi nagu eriti üldse olnud - nüüd hakkasin ühe 5-aastase mära peale mõtlema, et võib-olla peaks proovima. Ta pole kunagi aga kuskil väljaspool käinud, seega tegime nädala alguses väikse reisi ratsakooli. Ei õnnestunud päris nii, nagu ma ootasin. Mära läks väga närvi transpordi ajal (kuigi rahulik sõber oma karjast oli kõrval), nii et pidime teda veidi rahustama - ratsakooli jõudmise ajaks oli ta seetõttu väääääga rahulikuks jäänud. :D Ratsutasin küll sõbraga enne, nii et ta sai rahulikult platsi kõrval nööri otsas tsillida tükk aega ja tagasi maa peale tulla, aga kui ma lõpuks selga läksin ja traavi proovisin, siis oli endiselt veidi süldi tunne all. Kuna meil polnud aega ka mitu tundi seal niisama passida ja oodata, kuni rahustuse mõju üle läheb, siis ei saanudki korralikku trenni teha, jalutasime niisama ringi natuke. Lõpuks kojuminekuks uuesti auto peale pannes oli tüüp muidugi laksust ärkvel jälle ja ähvardas taaskord üle esipuu hüpata. Vahva! Nüüd ma üritan kedagi mingi õhtu moosida, et teeks temaga 15 minutise sõiduringi lihtsalt harjutamiseks, siis õnnestub järgmine kord trenni minek ehk paremini. Oleksin ikka pidanud omal loomade veo loa Eestis ära tegema, nii mõnus oleks praegu lihtsalt hobused auto peale panna ja minna, kuhu tahad.

Saturday, July 26, 2014

Seda nädalat alustasin veidi rõõmsamas meeleolus - Ziny jalg oli küll vahepeal piisavalt jäme, et sai ikka oma kerge AB-kuuri ka ära, aga nüüd on juba mitu päeva pealtnäha korras ja tegime ühe kerge trenni ka juba. Muidu on ta ka ikka samamoodi sõps edasi ja loodetavasti unustame selle eelmise korra jama kiiresti ja igaveseks.

Why on samamoodi endiselt suurepärane - ausalt öeldes pole ammu sellist hobust olnud, kellega mulle nii väga tegeleda meeldiks. Ma ei saakski enam teda ausalt öeldes probleemhobuseks nimetada, sest okei, mingeid väga äkilisi liigutusi küll tema juures teha ei saa ja natuke peab sellist elementaarset hobuse lugemise oskust olema, aga muidu on ta juba igati normaalne ja käsitletav minu arust. Nii et ettevaatlik - jah; probleemne - not really. Kõõlusin üle sadula viimati ja tegime niimoodi natuke sammu.

Why
Kõik teised hobused on ka viimasel ajal kuidagi eriliselt asjalikud olnud. 3-aastane ruun läks puhkusele ja üks 4-ne mära sai müüdud, ülejäänud on mul endiselt alles. Nüüd juba üle kuu aja regulaarselt tegeletud ka, nii et ju seetõttu hakkab midagi koostöölaadset välja arenema, sest alguses oli mul küll pea poolte hobustega tunne, et ma kohe üldse ei tea, mida seal seljas tegema peaks. Samuti oli mul täna ühte hobust koplist ära tuues selline armas seik, kuidas järsku olin ümbritsetud nelja teise hobusega (kõik minu praegused "hoolealused") ja kuigi mul ei olnud midagi süüa vms kaasa võetud, siis nad lihtsalt jäid sinna seisma, ootama ja nautima, kuidas ma igaühte kordamööda otsa eest sügasin. See oli üsna eriline hetk, kuna kahte neist polnud eelmine aasta isegi kaeraämbriga kerge koplist kätte saada ja kolmas oli omale kunagi üsna ropu tähednusega hüüdnime välja teeninud oma toredate käitumisharjumustega, millest üks oli inimeste hammustamine ja neile virutamine, kui nad talle süüa ei andnud (muidugi rumal õpitud käitumine, aga ilma söögita ei saanud tedagi kätte). Ja nüüd nad lihtsalt seisid ja nautisid seda, et ma seal olin ja nendega tegelesin. Made my day!

Minu blogimisest võib-olla jääb nüüd küll mulje, et meil enamus hobuseid väldibki inimesega kontakti - see päris nii ikka pole, lihtsalt mulle endale kohati sellised hobused meeldivad, sest huvitav on ennast proovile panna, kas suudad ka sellistele trennid ja inimesega koosolemise toredaks tegevuseks muuta. Seetõttu ongi enamus selliseid minu tegeleda sattunud, ülejäänud on suuremas jaos ikka suhtlejad, nagu hobune liigina loomuomaselt üldiselt on. Nende ülejäänute puhul ei pea ma seda lihtsalt niivõrd märkimisväärseks, et nad koplis vastu tulevad või sügamist nõuavad. :)

Sugumäradega (ja -täkkudega) olen ka endiselt väga lähedastes suhetes - kuna suve alguses kasutasime mitmetel külmutatud spermat (mida me tegelt eriti ei eeldanud, et toimib, sest selle kvaliteet oli üsna olematu - aga katsetamise mõttes), siis nüüd need on kõik mittetiinelt tagasi tulnud ja seetõttu oli mingi periood EKSTRApalju märasid jälgimisel ja seemendamisel. Nüüd on naaatukene rahulikum jälle ja värske/jahutatud spermaga on täitsa õnnestunud, 14 mära on vist hetkel tiineks tunnistatud ja suur hulk ootab oma esimest 15-päeva skännimist. Vahepeal läks isegi liiga hästi, nimelt olen palju kaksikuid avastanud ja ühele suutsin lausa kolmikud hakkama panna. Aga no mida sa teed, kui 3 munarakku korraga teele lähevad ja kõik omale ka sobiva isase leiavad. :P Teisest küljest jällegi hea, sest olen nüüd õppinud neid otsima ja avastama - ainult ühe korra jäi üks pisem tiinus teise kõrval kahe silma vahele, aga kuna me igaks juhuks teeme kõigile mõned päevad hiljem teise kontrolli ka, siis seal muidugi leidsin selle üles, nii et so far so good. (Aa, EI! Nüüd mul tuleb meelde, et ma kutsusin Pixie seda vaatama ja kuna seda ei andnud ära pigistada, siis ikkagi jõudsime järeldusele, et see on väga tiinusesarnane tsüst lihtsalt. Kontrollime igaks juhuks mingi aja pärast uuesti, ega ta kasvanud ei ole). Seda pigistamist olen ka ise mõne korra katsetanud, aga tihtipeale on need kaksikud üksteisele nii lähedal, et ma eriti ei julge ja pigem kutsun kedagi appi. Tobe oleks kah oskamatuse pärast tiinus kaotada ja uuesti algusest pihta hakata. Lihtsamate korral proovin ise hakkama saada. Aga olgu, see reproduktsioonijutt ei ole võib-olla kõigile väga huvipakkuv, nii et aitab sellest praegu.

Vahel käin niisama karjamaal varbaid tuulutamas :D
Ilmad on viimasel nädalal veidi ebameeldivalt soojaks läinud, nii et keset päeva on hea mõte väike paus teha ja näiteks mere ääres käia, kui ei soovi aju keema lasta. Niisama toimetada veel saab, aga ratsutamise jätan tavaliselt õhtupoole või siis sõidan hommikul kella 7-st kiirelt paar hobust ära. Putukaolukord on siin aga loomulikult oluliselt leebem kui Eestis - nagu alati. Kärbseid on palju ja siis mingid väiiksed ebameeldivad sitikad, keda kuskilt taevast vahepeal alla kukub, nii et kõik vähegi paljad kehaosad neid täis on, aga parmud siin praktiliselt puuduvad, sääski kah vähemalt see aasta pole ühtegi näinud. Aga osav nagu ma olen, siis isegi sellises putukavaeses piirkonnas suutsin ma oma kaela herilaselt suraka saada - õnneks see paistetus taandus sama kiiresti kui tuli ja ei tekitanud suuremaid probleeme.

Mis veel... 4-aastaste märade kari sai täna ära vaktsineeritud ja ussirohutatud. Mulle meeldivad sellised projektid vahelduseks. Nad on kõik sellised pugejad ka, Ziny oli muidugi esimene, kes oma süstidele rõõmsalt järgi tuli, aga ka peale viimase hobusega lõpetamist oli meie ümber suur hunnik uudishimulikke ninasid ja kõrvu (me ei hakanud neid talli sisse tooma, koplis lihtsalt igaühele päitsed korraks pähe ja sai kiirelt valmis).

Ülehomme on pooleldi plaanis trakeenivarsaga näitusele minna - seega täna panime talle esimest korda päitsed pähe ja tegime ühe treeningjalutuskäigu. :D Poole edukam, kui eelmisel aastal - tookord alustasime mitte 2, vaid 1 päev enne näitust. Aga kindel veel pole, sest paar päeva tagasi oli varsal väike longe sees - täna küll enam ei paistnud, aga... eks homme otsustatakse ära, kas hakkame sinna minema või mitte. Trakeenivarssadega ju see lugu, et nad on vaja registreerimiseks kõik sakslastele ette näidata - siis on valik, kas minna näitusele või kutsuda asjapulgad endale ise talli varssu üle vaatama, aga selle viimase variandi puhul nad mu teada vist finaali kandideerida ei saa.

Mõtlesin, et mõni pilt oleks ka tore üles panna ja nüüd neid läbi vaadates leidsin ühe meie ekstrakõverate jalgadega varsast, kellele me tagajalgadele korrigeerivad "rauad" leiutasime. Siiani ta kõndis põhimõtteliselt oma päkkade peal - seal, kus kabja kõva osa juba ära lõpeb ja nahk algab. Päris värskel varsal ei oleks see suur probleem, aga tema on juba paarinädalane ja päris koledad haavandid hakkasid jalgadele tekkima. Mingeid "susse" nii noorele varsale kabja külge ka liimida ei tohi (rikub kabjamaterjali ära), seega ehitasime põhimõtteliselt puust klotsid, millel on tahapoole väljaulatuv osa umbes 5 cm pikkuses, ja teipisime need kõvasti varsale talla alla, nii et nüüd on ta sunnitud oma kabja peal siiski kõndima ja ka varba maha panema. Ilmselgelt pole tal jalgade kõõlused ja sidemed piisavalt tugevad, mistõttu tal sõrgats on hästi alla vajunud ka neid susse kandes, aga... eks näis, kas asjast kasu on või mitte.

Täna õppisin hobuselt raudu ka alt ära võtma. Naljakas jah, olen nüüd peaaegu 10 aastat hobustega tegelenud, aga seda asja pole siiani osanud. Tähendab, mingeid kõveraid ja poollahtiseid raudu on ikka tulnud ette ja need on kuidagi sealt kabja alt ära kangutatud küll, aga ega tegelikult mulle keegi varem otseselt näidanud ei ole, kuidas korralikult kinnitatud rauda korrektselt ära võtta nii, et hobuse kabjaseina liigselt ei lõhuks jms... Väga lihtne asi tegelikult, nii et oli aeg see selgeks saada küll.