Sunday, January 31, 2016

Täkk

Nii... järgmine postitus, järgmine hobune. :) Seekord kirjutan täkk H-st (Ziny isa ja minu tore schoolmaster hetkel).

Olen temaga nüüd... umbes 5 kuud sõitnud (jeerum, kus see aeg lendab) ja nagu ikka, käivad asjad üles-alla, üks hetk paremini ja teine hetk halvemini. Suve lõpus/sügisel alustades olin ma esialgu tegelikult päris uhke, et ma temaga üldse normaalselt ratsutatud sain. Sõitsin temaga ühel suvel ka paar aastat tagasi mõned nädalad, aga... tookord tundsin ise, et see hobune käib mulle kahjuks ikkagi üle jõu ja kuna paari nädala jooksul midagi paremaks ei läinud, siis loobusin tookord temaga ratsutamisest, sest... tundsin, et ainuke asi, mida ma talle õpetan, on see, et ta tegelt ei pea ratsaniku signaale väga tõsiselt võtma, kui ei taha.

Seega mingis suunas olen ma äkki? siiski viimase paari aasta jooksul arenenud, sest seekord temaga uuesti alustades oli hoopis teine lugu - sain algusest peale piisava kontrolli hobuse üle ja mida aeg edasi ja tuttavamaks saime, siis oli mul võimalus temaga päris vahvaid harjutusi proovida: külgliikumised, jalavahetused jne, ja kõige toredam on olnud piruetigaloppi kallal töötamine, sest mul pole varem sellist hobust olnud, kellega midagi sellist katsetada saaksin (või noh - paar hobust teoreetiliselt on olnud, aga... kas polnud ma ise valmis või oli see lihtsalt hobuste jaoks keerulisem võrreldes H-ga, kelle tugevaim külg on kindlasti galopp).

Kuigi harjutused olid vahvad ja tulid kohati päris hästi välja, siis... lihtsaks hobuseks ma teda sellegipoolest pidanud ei ole. Esimene ja vägagi määrav asjaolu on see, et tegemist on täkuga ja noh... kaugelt mitte selline tore sonsu nagu nt mul 3-aastane Ninety-Nine Kurtnas oli vms. :) Kui H oma harjunud keskkonnas parasjagu töötab ja trenni teeb, siis on enamjaolt mõistlik, aga... iga kord, kui keegi maneeži sisse tuleb, siis ikka keskendumisvõime kaob mõneks ajaks, ja sammupauside ajal ühelegi teisele hobusele lähemale kui 5 meetrit ei tasu kindlasti minna. Kui me õues peale trenni ringi jalutame, siis peab ikka kõikidele silmapiiril olevatele hobustele, kes natukenegi mära meenutavad, kisendama ja veidi eputama ja noh... sellised muud tüüpilised hormonaalse täku kombed ja käitumine. Isegi kui ta käitumine jääb mõistlikkuse piiridesse, siis iga trenniminek vajab minu poolt korralikku mentaalset ettevalmistust - juba see asjaolu, et sa ei tohi kordagi terve trenni jooksul oma tähelepanul hajuda lasta, on küllaltki väsitav. :)

Ratsutamise poole pealt on hästi tore see, et tal on alati palju energiat ja edasipürgimist, ning mis peamine - seda energiat annab suunata nii edasimineku kui ka koondatud allüüride poole. Tihtipeale on hobused kas seda tüüpi, et suure sammuga edasi lähevad küll, aga kokkupoole on raske võtta ja selle jaoks on vaja aktiivsus loovutada (mille tulemuseks on kahjuks lihtsalt... väiksem ja kinnisem liikumine, mitte päris õige koondus); või siis vastupidi jäävad koondades koha peale tiksuma ja sealt välja ning sammu uuesti suureks sõita on keeruline. H on selline hobune, kes oma aktiivsust vist kunagi ei kaota (ja selle on ka Ziny temalt 100% pärinud, kuigi Ziny puhul teeb see hetkel kohati asju keerulisemaks, kuna ma ei ole veel võimeline tema edasipürgimist alati õigesse suuna juhatada) aga samas on see reguleeritav.

Mis teeb aga H-ga sõitmist keerulisemaks, on tema tundlikkuse puudumine ratsmemärguannete osas. Ma arvan, et suurem osa elust on temaga sõidetud päääris tugeva ratsmekontaktiga. Esimesed korrad H-ga ratsutades oli mul tunne, et selle hobusega ei olegi võimalik kerget ja ühtlast kontakti hoida - küll aga seadsin selle omale väikseks eesmärgiks ning püüdsin iga trenn sellele keskenduda, et mitte lasta tal liiga tugevalt ratsme peale jääda ja võimalikult palju hobust istakuga mõjutada. Sellegipoolest tundus alati, et... ta justkui OTSIB seda küllaltki tugevat ja väga stabiilset kontakti, kuigi mina nägin suurt vaeva, et seda talle mitte pakkuda? Püüdsin alati leida võimaluse eest järgiandmiseks, poolpeatustel ratsmemärguanne väga lühikesena hoida jne. Ühest küljest see nagu natuke toimis, sest tal ei olnud võimalust jääda ratsme peale toetuma - selle asemel muutus ta aga eest palju ebastabiilsemaks, ilmselt seetõttu, et ta ei suutnud leida eest seda tuge, millega ta alati harjunud oli. Ma ei tea, miks hobusele ei peaks meeldima see, kui suus survet vähem on, aga minu mõistes pehme kontaktiga hakkas ta pidevalt katsetama minult ratsme käest ära tõmbamist - mitte suure jõuga, aga regulaarselt oma nina pisikeste jõnksatustega ettepoole tõmbamist, mis välistas igasuguse stabiilse kontakti hoidmise võimaluse. Samuti hakkas ta üha rohkem oma keelt suust välja ajama, mis on tal tegelikult aaaaaastatevanune komme ja sellistest vanadest harjumustest on muidugi keeruline ka lahti saada, aga sellegipoolest annab see pigem märku sellest, et... midagi tuleks muuta.

Treener soovitas mul siiski proovida hoida ratsmekontakti konkreetsemana ning osutada passiivset vastupanu nende peajõnksatuste vastu (minu käed/õlad on alati üsna... järeleandlikud ja kohati vb liigagi pehmed olnud). Nüüd olen selle strateegiaga proovinud mõnda aega sõita - ning jah, hobune ON palju stabiilsem, aga jällegi - ratsmekontakt on tugevam kui mulle meeldiks ja ma ei tea, kuidas seda muuta. Mida teha, kui hobune ei suuda ratsmete järeleandmist võtta kiituse või millegi positiivsena, vaid peab seda häirivaks/arusaamatuks teguriks ja kokkuvõttes muutub see hoopis negatiivseks signaaliks?

Ja üks mure on veel: jällegi vana komme, mille tõttu ta ka viimasest treeningtallist tagasi tuli, nimelt oli ta seal päris tihti teatud keerulisemaid harjutusi tehes vastu hakanud peatumise ja püsti tõusmise teel. Minul oli ta sellist nalja varem katsetanud ainult paaril korral võõras olukorras, kus ta koostöö asemel mõne uue hobusega tutvuda tahtis, ja see oli ilmselgelt käitumise küsimus, mitte mingi füüsiline probleem. Nüüd viimasel ajal aga on ta seda mõnedki korrad ka galopitõstete ajal katsetanud ja see tundub siiski otsene vastuhakk minu märguannetele, mitte ei ole küsimus selles, et ta parasjagu midagi muud teha/vaadata tahaks. Ise arvan, et põhjus on justnimetl selles tugevamaks ratsmekontaktis - ma ütlen, et mine galopile, samas hoian küllaltki tugevat kontakti (eelmises lõigus väljatoodud põhjustel), ja see võib temas kõhklusi tekitada. Muidugi üritan galopitõste ajal eriti sisemist ratset lõdvestada, aga... võib-olla ma ei taju ära, kui palju täpselt paras on või... ma ei teagi, milles asi.

Pix arvas, et võib-olla olen ma temaga liiga palju koondatud galoppi sõitnud ja kuigi ma kirjutasin ennist selle aktiivsuse hoidmisest kui positiivsest asjast (mida ta tegelikult ongi!), siis kahtlemata on koondatud allüür hobusele füüsiliselt palju raskem, kui ta sealjuures kõvasti tööd teeb ja korralikult enda alla astub jne. Seega kuigi minule tundub, et see tuleb tal loomulikult ja kergelt välja, siis tegelikult võib-olla on see talle palju koormavam ja raskem kui ma ette kujutan - ta on lihtsalt sellist tüüpi hobune, et ta TEEB seda korrektselt ja ta ei oskagi liikuda lühikeste sammudega ja selga paigal hoides ehk siis natuke "viilides" ja mitte korralikult kaasa töötades. Seega plaanin järgmised korrad meeles pidada, et lasen tal galopis korralikult edasi liikuda ning proovin talle trennide galopiosa mõneks ajaks võimalikult lihtsaks ja toredaks teha.

Aga jah. Ratsutamine on keeruline. :) Ja noh, kui mul mõnda aega oli väga tore temaga huvitavamaid harjutusi sooritada, siis... mõne aja pärast kaotab see oma võlu, kui sa tunned, et mingid baasasjad on ikkagi paigast ära. Lõppkokkuvõttes polegi mingit vahet, kas sõita 4-aastase äsjasaduldatud noorukiga või GP hobusega, ikka on kõige olulisem (ja kohati kõige keerulisem) see korrektne ABC - rütm, stabiilsus, kontakt. Galopipiruetid, küljendamised, passaaž ja muud toredad asjad on kõigest harjutused, mis näitavad seda, kui hästi su ABC kinnistatud on ja kas hobune suudab seda säilitada ka siis, kui temalt rohkem nõutakse.

Lõpetuseks üks väike video sellest, kuidas me H-ga ükskord hüppasime. :) Vabahüpetel põrkab ta vägagi hästi, aga seljas pisikesi takistusi hüpates on natuke naljakas. Ta galopitempo on aeglane mu meelest hüppamiseks, aga... rohkem edasi sõites läheb samm niiiiiii pikaks, et ei mahu selles väikses maneežis kuhugi ära. Seega me hüppasime sellisest võrdlemisi rahulikust galopist, mis aga tähendab, et ta jookseb rohkem enda alla kui edasi, ja siis kipub hüpete peal pisut üle pingutama. Mul on muidugi väga raske temaga siis ka ilusti kaasa minna. Video on trenni lõpust, kus ta väheke vabamalt juba võttis seda asja; kui viimane hüpe välja jätta, siis ületas takistused enam-vähem mõistlikult. Kaks algajat koos, aga vähemalt oli lõbus. :D


Saturday, January 16, 2016

Kirjutan täna ühest 6-aastasest märast, kellest eelmine kord midagi postitada lubasin. Kui minu eelistusi silmas pidada, siis on tegemist ühe ideaalsest sugupuust pärit hobusega. Tema isa Skovens Rafael on minu arust väga vahva ja heade järglastega täkk (kuigi omakorda tema isa Romanov mulle väga ei sümpatiseeri - mu arvates üks lohisevamate tagajalgadega maailmatasemel GP hobuseid üldse :D vabandust, kui keegi on suur fänn ); ning tema ema on ilmselt meie kasvanduse üks kõige paremaid märasid, olen näinud/sõitnud mitmete teistegi tema järglastega ja kõigil on superhead liikumised.

Nii, ja siis sa paned need kaks suurepäraste tulemustega aretushobust kokku ja saad... sellise seljast kinnise ja pisikeste sammudega, natuke hispaania hobuse moodi liikuva järglase, nagu antud mära on. :P


(See osa videost, kus me mudaplatsil sõidame - mulle tundus seljast see tookord täieliku katastroofina, sest ta vahtis kõike ja kõiki ja tundus väga ärev. Hiljem video pealt vaadates oli eest ebastabiilne, aga liikumine isegi parem kui tavaoludes.... nii et tunne ja väline ilme võivad ikka väga erineda kohati)

Säh sulle aretust. Ta on kõikidest teistest siinsetest hobustest väga erinev, ometi on ta kuidagi üheks mu lemmikutest saanud. Ta ei liigu kuigi suurte sammudega üheski allüüris ja samas on tegemist ülitundliku hobusega, nii et temaga ratsutamine on omamoodi väga suur väljakutse mulle. Teisest küljest leidub meil hetki (senini peamiselt galopis), kus ta nii oma peas kui kehas siiski lõdvestuda suudab ja siis on see liikumine kuidagi... väga tasakaalus või ennastkandev või... ma ei oskagi seletada. Mina usun nt, et hea ja tundliku ratsanikuga võiks ta koondatud liikumistes väga edukas olla, sest kuigi oma jalgade välja sirutamine ja raami pikendamine on tema jaoks väga keeruline, siis tasakaalutunnetus ja raskuse tagaotsale viimise potentsiaal on täiesti olemas kuskil. Ta ei vaju mittte kunagi su käe otsa või raskusega esiotsale ja suur tundlikkus märguannetele on tegelikult ka pigem hea iseloomujoon, lihtsalt ratsanik peab olema suuteline seda nö kontrolli all hoidma ja ära kasutama, mitte selle vastu võitlema. Nii pea, kui temalt midagi jõuga üritada küsida, olgu see siis kasvõi pisut liiga jäik vastuhoidmine käega, siis on hobune kohe sekundipealt läbi kogu keha kramplik ja lõdvestuse ja pehmuse taastamiseks läheb jälle jupp aega.

Ja kõigele lisaks on ta muidugi väga-väga ilus hobune, minu arvates - nii oma tüübilt kui kehahoiakult. :) Aga jah - mulle meeldib temaga ratsutada just seepärast, et... ta on teistsugune ja ta ei lenda kahemeetriste traavisammudega su all ringi olenemata sellest, kui hädine ise seljas oled, vaid... on väga otsene peegel sellest, mida sa seal seljas teed, ning tulemuseks on kõik või mitte midagi.




Ahjaa... ta on ilmselt üks mu hobustest, kes oma selga kõige rohkem paigal ja nö pinges hoiab, aga vähemalt tema puhul see küll seal istumist mitte kuidagi lihtsamaks ei tee. Kõige lühema sammuga hobune ja kõige keerulisem, kellega täisistakut teha. :) Minu viimatiste kogemuste järgi (võib-olla kunagi arvasin teisiti) ei ole väheliikuv selg midagi sellist, mille otsas hea istuda oleks - rääkimata sellest, et hobusele on see muidugi ka kahjulik. Seega praegu teen täisistakut minimaalselt, aga vähehaaval püüan ikkagi sinnapoole liikuda, et nii mina kui hobune suudaks rohkem ja paremini - see on aga pikem protsess. Ja noh... ülesse pandud video on müügivideo, nii et eks elu näitab, mis meie koostööst saab. KUI talle leiduks inimene, kellele temaga sõita meeldib ja ta suudab seda teha ilma hobusele pinget ja stressi tekitamata, siis ma ilmselt oleks õnnelik ja rahulolev teda ka sellisesse uude koju saates, sest... I don't think it's the easiest match to find.

Monday, January 4, 2016

Ratsutamine on keerulisem kui kunagi varem - no mitte midagi ei lähe aastate möödudes ja kogemuste kasvades lihtsamaks, ikka ainult teises suunas. :) Kõik edusammud tulevad imepisikeste jupikeste kaupa ja vaevaliselt, tagasilöögid tunduvad aga suured ja möödapääsmatud.

Üks erand siiski on - need päris noored, alles oma ratsahobuse teekonda alustavad elukad. Mina küll ei saa aru, kes see välja mõtles, et noorte hobustega tegelemine keerulisem või rohkem oskusi nõudev oleks kui ülejäänutega. Kui just halva õnne tõttu mingi erakordselt pöörase eluka otsa ei satu (aga selliseid võib sama hästi leiduda ka vanemate hobuste seas), siis on minu arvates noore hobuse õpetamine kõige lihtsam, toredam ja kergemini tulemusteni viiv tegevus. Alustades maa- ja kordetööst ning lõpetades sellega, kus nad sadula all mõistlikult kolmes allüüris liikuda suudavad ning kõige põhilisematest ratsaniku märguannetest aru saada oskavad. Sellel tasemel hobustega mul on enam-vähem alati plaan olemas: mida teha, kuidas teha, millal teha - loomulikult pidevalt hobuse arengut jälgides ja vastavalt sellele oma plaani kohandades. Harva tekib suuri tagasilööke ja selge areng toimub väga lühikese aja jooksul ning uskumatult kiiresti, tekib tunne nagu hobuste õpetamine olekski imelihtne. Ja siis äkitselt on su hobune pool aastat sadulas olnud ja peaks midagi natuke rohkemat hakkama tegema, kui suurtel ringidel jooksmine ja niisama mõistlik olemine - ja noh... siis läheb küll asi keeruliseks ära.

Mul on praegu ka mõned 3-aastased tegeleda. Oih - tegelikult nad said paar päeva tagasi ametlikult juba neljasteks, aga noh, beebid on nii või teisiti. Üks neist on tohutu armas pisemat kasvu ruun, kes esialgu oli küll teistest pisut umbusklikum, aga kiiresti sai suureks sõbraks ja taskuhobuseks ning ma juba mitu kuud tagasi kahtlustasin, et temast saab mu uus lemmikhobune. Natukene on ta õnnetusehunnik ka, sest lisaks täitunud kannaliigestele (kust suvel suured luukillud eemaldati) suudab ta ennast iga natukese aja tagant ennast kuskilt katki teha - nende mitmete pisikeste vigastusperioodide tõttu ongi ta alles nüüd neljaseks saades värskelt sadulasse jõudnud, sest tegelikult on ta igati lihtne ja probleemivaba hobune olnud. Hetkel on ta ka ümmargune ja karvane nagu väike mammut, aga... musta värvi ja armas ja ilusate liikumistega - need kolm omadust üksi trumpavad ju kohe negatiivsed küljed kiirelt üle! No igatahes, sellise hobusega tegeledes tuleb mul alati mingi eneseületamise kihk peale, stiilis "kui ma KÕIK algusest peale õigesti teen, siis peab temast ju ideaalne hobune välja kasvama!". 110% kindel plaan, mitte miski ei saa viltu minna. ;) Ja kuna ma KÕIK kavatsen õigesti teha, siis temast tuleb see hobune, kelle jaoks ei tekita mingeid raskusi ka keerulisemate harjutuste õppimine, paari aasta pärast teeb soravalt küljendusi ja jalavahetusi ning veel paar aastat hiljem võistleb Grand Prix tasemel. Oma täitunud kannaliigeste ja vigastustest muhklike jalgadega. :D

Aga olgu - hüppan paari lause võrra tagasi reaalsusesse ja märgin ära, et ma tõesti üritan temaga tobedaid vigu vältida ning ei lange sellesse salakavalasse "mis mõttes ta ei saa aru või ei tee, peab ju tegema!" lõksu, vaid tuletan omale igas trennis meelde, et ta on ülimalt koostöövalmis hobune, mis tähendab, et kui ta ei tee seda, mida ma soovin, siis pean MINA midagi teisiti tegema. Kõlab küll nagu vana ja sadu kordi ülenämmutatud põhitõde, aga eks kõik vist on tundnud, et kui asjad hästi välja ei tule, siis kipuvad kõik muidu iseenesestmõistetavad põhimõtted mõnikord veidi ära ununema. Kuni me end jälle neile mõtlema sunnime ja siis juba tagantjärgi tehtud vigu parandama hakkame.

Esimene imepisike keeruline koht tuli meil ette siis, kui ta ratsaniku all traavides õige veidi ebakindlaks muutus ning kohati edasiliikumisega kõhkles - veidi aitasin stekipuudutusega, millele ta küll reageeris edasiminekuga, aga... kõhklust pigem tekitas see juurde, sest ega ta vist täpselt aru ei saanud, kust see stekk järsku tema külje vastu ilmus. Seega otsustasin kindla edasinõudmise asemel talle pigem veidi rohkem aega anda ja mitte liigselt sundida - tundus, et toimis, sest peale paari trennikorda liigub ta nüüd üsna kerge sääresurve peale kohe aktviisesse traavi ning ka esimene galopp sadulas arenes sealt justkui iseenesest välja, ilma mingisuguse punnituseta. :) Igatahes, eks näis, kuidas me väikese mustaga toime tuleme ja kas ta suudab mu lemmikute hulgas püsida ka ratsahobusena.

Järgmistest hobustest juba järgmine kord - tahaksin kirjutada kindlasti täkust (täpsemalt üks mu... 4st? 5st? liiga paljudest :D täkkudest), sest ta on mu kõige osavam, aga kohati mu jaoks jällegi väga keeruline hobune ja... ühest 6-aastasest märast lihtsalt seepärast, et ta on täiesti teist tüüpi hobune võrreldes ülejäänute siinsetega ning mul on temast väike video, mida ma võib-olla isegi jagada julgen. :)

Ja noh Ziny - mul on tekkimas imepisike kahtlus mingite positiivsete muutuste ilmumise suhtes tema treeningus, aga ilmselt liiga vara veel hõisata, seega tema jutt jääb ka mõnda paremat päeva ootama.

Sunday, January 3, 2016

Carl Hester jagas oma FB-lehel pilti nende neljast GP-hobusest, kes uue aasta esimesel päeval koos maastikule läksid. See on lihtsalt nii vahva, et tahtsin kaaa jagada, mu päeva tegi kohe hommikul rõõmsaks. :) Minu poolest võiks see kamp oma olümpia- ja muud medalid kätte saada juba puhtalt seepärast, kui inimlikult nad oma hobustesse suhtuvad ja kui mõistlikud loomad nad neist on suutnud kasvatada - olen küll koolisõidusõber, aga teatud hetkedel ei suuda isegi mina aru saada, miks mingit esijalgade loopimist ja muid trikke peaks koolisõiduhobuse puhul olulisemaks pidama kui tema võimet ja valmisolekut erinevates olukordades ratsanikuga lõdvestunult koostööd teha.

(https://www.facebook.com/www.carlhester.co.uk/photos/a.322923057821153.79032.322739367839522/855089571271163/?type=3&theater)

Saturday, January 2, 2016

Eelmist aastat kokku võttes võiks öelda, et... oli natuke keeruline. Rohkem küll võib-olla muu elu-olu valdkonnas, aga kohatii ka hobustega tegelemise osas - nt sellised takistused nagu rangluumurd aasta alguses ja rohkem võib-olla isegi põlvetrauma, mis päris pikaks ajaks nii füüsilisi kui mentaalseid (teadmine, et ma ei tohi mitte mingil juhul oma poolkatkist põlve hobuse seljast kukkudes või muul õnnetul viisil tugevalt uuesti vigastada) piiranguid peale pani eelkõige just noorte hobustega tegelemisel. Uskumatu, kui palju selline asi mõjutada võib, aga mingil perioodil sügisel olin ikka täitsa masenduses, et ma ei saagi ju kunagi enam ühelgi noorukil sadula otsas turnida, kui ma sealt vajadusel alla ei julge hüpata. Võttis aega umbes 8 kuud, aga nüüd olen lõpuks jõudnud sinnani, kus vahel halvasti astudes midagi küll veel jalas ragiseb, aga üldiselt saan hobuste läheduses olles keskenduda ikka neile, mitte oma invaliidsusele, ja see on igati vahva tunne.

Õnneks mul oli sel vigastuste perioodil sõita tore ja väga turvaline Fairy, kes osutus päris vahvaks hobuseks. Siis olid veel mõned noorukid Kurtnas ja Mõisakülas, ning üks kõige toredamaid perioode aasta jooksul olid need paar kuud suvel, kus ma lisaks noortele sain sõita kogenud hobustega ja igapäevaselt trenni - kuigi ma tänaseks päevaks ei võta vist ühegi treeneri õpetust enam päris kuldse tõena ja üritan ise iga uut infokildu hinnata ning otsustada, kas ma seda oma treeningus tahan kasutada või mitte, siis sellegipoolest on pidevalt treeneri käe all sõitmine ikka midagi VÄGA arendavat ja loodan et mul õnnestub kunagi tulevikus veel mõni selline periood tekitada. Kuigi mu praegused taani hobused on oma potentsiaali ja liikumiste poolest eesti omadest kõvasti üle, siis... treeneri käe all saan hetkel tunduvalt vähem sõita ja selles mõttes oli taolisest "vahetusest" natuke kahju ka.

Kui ma oma 2015. aasta esimest postitust lugesin, siis seal mingeid uusaastalubadusi küll ei olnud, küll aga kurtsin motivatsioonipuuduse üle ratsutamises ja mainisin ära 2 asja, mille üle mul hea meel oleks - esiteks võimalus ennast aktiivsemalt edasi arendada ja teiseks võimalus omaenda hobusega töötada. Nüüd tagantjärgi mõeldes neile paarile suvekuule ning praegusele olukorrale, kus mul Ziny maja kõrval koplis ootab, siis... oleks nagu õnnestunud need mõlemad kaks mainitud asja osaliselt saavutada, nii et ses mõttes ei saa ju väga kurta.

Zynergiega jälle pole kõik üldse sugugi nii lihtne nagu ma alguses lootsin. Suvel oli meil superhea algus, ta oli poole aasta pikkuse puhkusega nagu iseenesest mingi hüppelise arengu teinud ja kõik sujus uskumatult hästi. Aga siis... järsku enam ei sujunud, pisikesed mured, mis alguses ei tundunud eriliste probleemidena, hakkasid üha enam ilmsiks tulema, ja võitleme nendega siiani. Olen üritanud väääga stabiilselt ja kannatlikult oma rida ajada lihtsate ja vajalike harjutustega ning olen ka kindel, et nii mõnegi koha pealt on selle vaevalise töö (vaevalise selles mõttes, et... tulemust ei ole näha koheselt peale mingi pisikese muutuse sisseviimist, vaid alles aja jooksul, kui hobuse mentaalne suhtumine ja füüsiline võimekus mingisse tasakaalu jõudma hakkavad) tagajärjel areng toimunud, aga kindel on see, et see on pikk protsess ja... kuna ma pole ka veendunud, et ma alati 100% õiget asja ajan, siis see teeb teekonda veel muidugi pikemaks.

Nii et ei - kahjuks mul ei ole sellel aastal 6-aastast ägedat M-klassi koolisõiduhobust demonstreerida :D (okei, päris nii võimsad pole mu lootused muidugi kunagi olnud). Teisest küljest on muidugi minu jaoks (eriti mu isikliku) hobuse juures ka väga palju muid olulisi oskusi ja omadusi - positiivne on see, et ma tunnen ennast Ziny seljas turvaliselt ja usaldan teda ilmselt rohkem kui teisi hobuseid, kellega hetkel sõidan; samuti on ta mu kõige vahvam hüppehobune, ta nõesti naudib seda. :P Ja no üks eesmärk, mille ma ka päris-päris alguses meie jaoks seadsin ja võib-olla et isegi kõige olulisem neist, oli see, et temast tuleks hobune, kes naudiks inimese seltskonda ja läheks trenni hea meelega. Midagi olen ma loodetavasti ikka õigesti ka teinud, sest need omadused on Zinyl olemas, ja isegi kui trennis on vahel tunne nagu mitte miski välja ei tuleks, siis... kui sinu hobune on see, kes koplis hüüdmise peale pea tõstab ja iga kell ilma mingisuguste kõhklusteta sinuga kaasa soovib tulla, vahel lausa karja seast ära värava ette ootama tuleb, siis on üsna keeruline oma tuju mornina hoida. :)

Ja siis on muidugi Albatross. Keda ma igatsen ikka päris palju ja mõtlen üha enam oma tulevikuunistusele, et ma tahaks ühel heal päeval ikka väga väga oma hobuseid enda kodu aknast koos koplis rohtu või heina mugimas näha. Lihtsalt, et nad oleks lähedal. Albatross on muidugi igati tubli poiss olnud ja nii palju kui mina kursis olen, siis pole teda viimase poole aasta jooksul kordagi lonkamas nähtud! Oktoobris, kui tal külas käisin, siis natuke kordetasin ka ja... tookord ei suutnud isegi mina oma väääga elava fantaasiaga mingit longet ette kujutada. Jällegi - miski ei tee mind õnnelikumaks, kui teadmine, et ta saab oma elu nautida. :) Et elu liiga lihtsaks mitte teha, siis nüüd külmade ilmadega on ta esimest korda elus natuke külmavareseks muutunud ja võimalik, et peab selleks talveks teki alla kolima. Võib-olla on lihtsalt järsk temperatuurimuutus see, mis ära ehmatas, ja harjub mõne ajaga ära, aga eks see paistab.

Uueks aastaks pole ma endale suutnud veel mingeid olulisi, kuid samas realistlikke lubadusi välja mõelda. Kavatsen seda teha siiski, mis seal ikka, et väikse hilinemisega. Motivatsiooni pole kunagi piisavalt, nii et millegagi peab seda üritama ikka ka sel aastal turgutada - lihtsalt õige idee pole veel mulle kohale jõudnud. Detsembrikuus suutsin ennast vist natuke üle töötada jälle, lubasin omale keskmiselt pool puhkepäeva nädalas... mis kulus enamasti poes käimisele ja koristamisele. Tulev aasta on õnneks pikk, esmalt tuleb piisavalt hästi toimiv elurežiim jälle paika saada ja küll siis on aega mõni tore plaan või lubadus ka välja mõelda.

Saturday, November 21, 2015

Traavi arendamisest

Kõik on kindlasti kuulnud, et koolisõiduhobusel peab olema hea samm ja galopp, sest traavi on alati võimalik treeningu käigus paremaks muuta. Minu viimase aja mõtted on tiirlenud selle ümber, et... kuidas seda siis teha?

Esimene küsimus tekib muidugi kiirelt - milline on üldse hobuse "loomulik" allüür, mille tasemelt me treeninguga pihta hakkame? Kas loomulikuks võiks pidada nt seda, kuidas hobune ilma ratsanikuta kordel liigub? Või on loomulik hoopis see, mida nad vabaliikumisel erutunud olekus näitavad (sellist liikumist ei saa just tavapäraseks nimetada, aga samas ei ole see ju ka kunstlik - keegi pole seda neile õpetanud). Potentsiaalselt väga suurte liikumistega hobused võivad treeningus käituda äärmiselt erinevalt - ühed on sellised, kelle traav on alati vetruv ja hõljuv ja suure sammuga; teiste liikumine pole aga tavaolekus enam kuigi märkimisväärne, vaid muutub lühemaks, rohkem maadligi ja suurem osa energiast kaob ära.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et isiklikult ma ei ostaks hobust sellises erutatud olekus vabaliikumise põhjal, vaid tahaks justnimelt näha seda, kuidas ta nt kordel liigub (või kui tegemist saduldatud hobusega, siis loomulikult ratsaniku all) - just seetõttu, et mina ei ole kuigi osav selle traavi seljast kuidagi suuremaks või võimsamaks muutmises, ning siis on ju tore, kui hobuse traav on automaatselt juba üle keskmise. Teisest küljest - kui tegemist on väga kogenud ratsanikuga, kes oskab allüüridest parima välja tuua, siis ilmselt on just olulisem näha hobuse potentsiaalset võimekust, st milleks ta tegelikult füüsiliselt võimeline on, mitte seda, kuidas nt äsjasaduldatud ja mitte veel päris tasakaalus olev hobune ratsaniku all liigub.

Seega usun, et vabaliikumisel on justnimelt näha hobuse potentsiaali; seda eelkõige traavis, sest galopis võivad nad vahel liiga pingesse minna ja no sammu kvaliteeti ei saa erutatud olekus hobuse juures üldse hinnata. Selle põhjal võib tegelikult öelda, et isegi keskmisel mittekoolisõidusuunalisel harrastajahobusel (nii sporthobustel, aga ka nt meie enda tori hobustel, olgu nad siis poolsportliku veresusega või mitte) on tegelikult tihtipeale oluliselt rohkem potentsiaali liikumistes kui me arvame, peamist rolli mängib ikka see, et neil puudub vastav treening selle esile toomiseks. Loomulikult on sporthobuste aretuses tähelepanu pööratud ka sellele, kui lihtne on hobuse liikumiste potentsiaali treeningu kaudu reaalselt välja tuua - ja koolisõidusuunitlusega hobuse puhul on see üldjuhul lihtsam kui takistussõiduhobuse või siis näitena toodud tori hobuse korral.

Nüüd aga selle juurde, millest ma tegelikult alustasin - et kuidas seda hobuse võimekust siis reaalselt liikumises välja tuua. Siin Taanis olen ma sõitnud päris paljude toredate hobustega, kes jooksevad kenasti, keskmisest natuke suurema ja võimsama sammuga, sest aretus on koolisõidusuunaline, ja noh, on igati tublid noored hobused. Siis müüakse nad uutele omanikele ja nende tulevik võib minna kahes suunas (okei, tõe huvides tunnistan, et tegelikult on ka vahepealsed variandid võimalikud):
1) uus omanik ei oska absoluutselt ratsutada ja suudab hobuse üsna kiiresti vigaseks või sadula all protestivaks sõita, nii et tema ratsahobuse karjäär kuigi kaugele ei arene
2) uus omanik on väga hea ratsanik ja nende saadetud piltide ja videode põhjal tundub uskumatu, et... minu all olnud tublist ja üsna lahtiste liikumistega hobusest on saanud mõne kuuga sellise tasemega hobune, kelle taolist võiks vabalt ka kuskil noorhobuste MM-il vaadata.

Variandis nr 2 selguva põhjal tekibki küsimus, et millest selline muutus hobuse liikumises erinevate ratsanike all nii lühikese aja jooksul - midagi peavad need uued ratsanikud oluliselt teistmoodi tegema kui mina.

Esimese asjana toon muidugi siinkohal välja selle, et minu esimene eesmärk, erinevalt neist paljudest tulevastest hobuseomanikest, ei ole kunagi olnud hobuse äärmiselt silmapaistev ja ekstravagantne liikumine. Loomulikult noore hobuse puhul pööran rohkem tähelepanu tema lõdvestatusele, puhtale rütmile, erinevate märguannete õpetamisele ja nende aktsepteerimisele. Juhtub üsna harva, et ma kõikide nende punktidega hobuse juures 100% rahul olen ja seetõttu ilmselt pusingi vaikselt põhiasjade kallal edasi ja ei pööra eriti tähelepanu sellele, kui suur ja uhke see traav sealjuures on. Jällegi - see traavisamm iseenesest on neil peaaegu alati suurem kui mittekoolisõidusuunalistel hobustel, kellega nt Eesti sõitnud olen - ja seetõttu see tundub mulle piisavalt hea ja mitte kõige olulisem asi, mida antud hetkel edasi püüda arendada.

Teine, ja mitte vähemtähtis, on asjaolu, et liiga kiirelt liiga palju nõuda on alati riskantne. Suur on oht tekitada jalgu lakke viskavaid leg mover'eid, kes võivad 4-5-aastaselt küll vahvad välja näha, aga kaotavad hämmastavalt kiiresti oma korrektse liikumise ning lähevad suure tõenäosusega väga palju kiiremini katki kui tasakaalukalt ülesehitatud ja läbimõeldud treeningplaani põhjal töötavad hobused.

Aga sellegipoolest - kuna mul on hetkel võimalik üsna hea potentsiaaliga hobustega sõita, siis tegelikult ma tahaks seda veidi ära kasutada, ning olen viimasel ajal traavi kvaliteedile üsna palju tähelepanu üritanud pöörata. Põhiline asi, mille abil mina midagi natukenegi hobuse käikudes muuta oskan, on üleminekud - esialgu allüürisisesed, aga hiljem ka nt sammust traavile jne. Muidugi eelduseks on, et hobune reageerib väga hästi edasimineku osas säärele, ja tagasivõtmise osas istakule. Kui need asjad ei toimi, siis ei ole ükski üleminek tasakaalus ning seega ei abista ka mitte kuidagi allüüri paremaks muutmist. Mis ei tähendaks, et üleminekud sel puhul kasutud oleks, vastupidi - sellisel juhul tuleb samuti üleminekuid palju teha, lihtsalt eesmärgiks oleks just nende märguannete kinnistamine ja parema reaktsiooni saamine.

Supertore on, et mul on selline schoolmaster praegu kasutada nagu H, sest mitte ühegi hobusega varem ei ole ma nii hästi tundnud seda, kuidas hobuse traav ei kaota koondamisel mitte grammivõrdki energiat - lihtsalt edasiliikumise power muundatakse osaliselt enesekandmisvõimeks, samm muutub lühemaks, kuid sellevõrra vetruvamaks. See on superlahe tunne ja seda üritan ma endale meelde tuletada iga kord kui ma nooremate hobustega neid "allüüri parandamise üleminekuid" harrastama hakkan. Loomulikult on kõik tasemed noorte puhul hoopis madalamad ja allüürisiseste liikumiste erinevus hoopis väiksem, kuid idee jääb samaks.

Esimene samm on traavi veidi lühemaks sõita, nii et impulss säiliks. Impulsi säilimiseks on vaja neid kohati säärega pisut edasi aidata - ja just siinkohal on minu arvates ÜLIoluline, et hobune tunneks ja reageeriks hästi istaku peatavale mõjule. See täiesti ebanormaalselt populaarne arusaam, et "eest hoiad ja tagant sõidad" ei vii mitte millegi muu kui närvilise, vastuhakkava või lihtsalt tuima hobuseni, sest jõu kasutamine hobuse suus (ega ka kuskil mujal, kui aus olla) ei arenda neid mitte kunagi mingis positiivses suunas edasi. Kui aga hobune reageerib piisavalt hästi istakule, siis üllatus - sa saad neid ühtlasi säärega "edasi" sõita ja istakuga tagasi hoida, jättes ratsmele sealjuures kõigest veidi abistava/suunava ülesande - siit algabki minu arvates tõeline koondus.

Teine samm on siis see, kui sellest pisut lühema, kuid kõrgema ja energilise sammuga traavist õnnestub neid uuesti edasi sõita. See on koht, kus hobuse liikumises peaks olema rohkem impulssi, maahaaramist ja ka sammukõrgust võrreldes varasemaga, sest nad ei ole pidanud energiat nullist üles arendama, vaid see oli juba enne sammu pikendamist seal olemas ja kuhugi tuleb neil see ära mahutada :). Loomulikult esialgu ei ole erinevus märkimisväärselt suur, samuti ei suuda nad seda säilitada pikka aega, vaid ainult mõne sammu jooksul. Edasi on aga kõik treeningu ja kannatuse küsimus ning ühel hetkel muutub see suurem ja võimsam traav hobuse jaoks üsna loomulikuks liikumiseks.

Kusjuures - kuigi korrektse treeningu tagajärjel suudavad hobused seda tekitatud impulssi oma liikumises järjest pikemat ja pikemat aega hoida, siis ma arvan, et nad ei PEAKS seda tegelikult pidevalt tegema, sest isegi heas füüsilises vormis hobusele on see oluliselt koormavam kui nende "tavaline" traav. Oluline on, et hobused  suudaks neid samu lihaseid, mis neid kõrgele õhku tõukavad, sama edukalt lõdvestada ning seda ka ratsaniku all liikudes, mitte ainult koplis jalutades. Seega, mida suuremaid füüsilisi pingutusi hobuselt nõuda, seda tähtsamaks muutub trennieelne ja -järgne jalutamine ja sirutav lõdvestustraav, samuti lühikesed vaheldushetked trenni keskel.

Lisaks üleminekutele on muidugi võimalik allüüri kvaliteeti parandada ka kavalettide abil - kuigi minu arvamuse kohaselt arendavad kavaletid peamiselt vastavat lihastikku, kuid mitte niipalju hobuse nö mentaalset valmidust suuremat traavi teha ega oskust märguannetele vastavalt reageerida. Ma ei ole kuigi palju tähele pannud, et hobuste liikumine enne ja peale kavalette oluliselt muutuks (erinevalt sellisest trennist, kus palju edukaid üleminekuid teha) - pigem ikka muudetakse need konkreetsed 3-4 sammu, mis on vajalikud lattide ületamiseks, kuid üldjoontes jääb liikumine samaks. Pean aga tunnistama, et ma ei kasuta kavalette kaugeltki nii palju kui ideaalne oleks ja võib-olla on mu arusaam vale lihtsalt kogemuste puudumise tõttu. Füüsilise poole arendamine on aga igal juhul sama tähtis kui mentaalse, nii et kavalettide kasu ja tähtsust ei peaks sellegipoolest alahindama, isegi kui mu eelmainitud tähelepanek paika peab.

Kindlasti on lisaks üleminekutele ja kavalettidele veel mingeid kavalaid nippe olemas, aga võib-olla kuuluvad need ainult nende osavate ratsanikke saladuslikku kogemustepagasisse, millest mul siiani õrna aimugi ei ole. Kui keegi mõnest sellisest saladusest teadlik on, siis loeksin hea meelega. ;)

Sunday, November 8, 2015

Hobuste pidamisest ja tervisest ja südametunnistusest ka :)

Kuidagi märkamatult on kuu aega mööda läinud ilma ühegi postituseta, aga ega mingeid hiiglaslikke elulise tähtsusega muutusi pole ka aset leidnud. :)

Kehvakesed varsad on õnneks ilusasti kosunud ja isegi väikestest lisaprobleemidest hoolimata nüüdseks piisavalt terveks saanud, et naudivad nüüd jälle karjas õueelu. Viimane aeg oli nad tallist "välja visata", et nad talvel õues elamiseks pisavalt karastuks - samas on meil siin hoolimata novembrikuust mitmetel päevadel sellised toredad 15 kraadi sooja, nii et temperatuuri mõttes ei peaks neil häda küll olema ning vihma- ja tuulevarju õnnestub ka pisikestel minna, siiani saavad ilusti hakkama.
Küll aga ei olnud kõik mured veel läbi - üks hobune sai omale sellise sooleummistuse, et asi lõppes kliinikus ja lõikusega. Nüüdseks on sellest umbes poolteist nädalat möödas, hobune tagasi kodus, ja paistab tasapisi kosuvat, aga...  väga mitmed tuhanded eurod, mitu kuud boksirežiimi ja jalutamist, rääkimata ohust, et probleem võib halvemal juhul korduda + suure tõenäosusega tulevik sugumärana, sest kes see ikka tahaks hiljuti koolikuoperatsioonil käinud hobust omale osta? Aga noh... üks päästetud elu sellegipoolest ja suure loomasõbrana arvan, et see on kogu seda aja- ja rahakulu väärt küll. Kõrvaltvaatajana on muidugi lihtne rääkida, kui ise ei pea olema see, kes nende kulude jaoks ressursse leidma peab.

See on üldse väga keeruline teema. Ühest küljest olen muidugi nõus sellega, et hobune on elusloom ja sõber, mitte ainult spordivahend, ja loomaomaniku vastutus tähendab ka seda, et looma eest ollakse valmis ja võimeline ka haiguste või muude probleemide korral hoolitsema - mis tähendab, et kui sul piisavalt raha pole (või pole valmis seda kulutama), siis sa ei peaks sellist kallist looma üldse omamagi. Teisest küljest - paljudel nö tavalistel hobuseomanikel ei ole võimalik vajadusel oma hobuste terviseprobleemide selgitamiseks või lahendamiseks aastas kümneid tuhandeid eurosid välja käia, samas aga elavad nende hobused palju vabamat ja õnnelikumat elu koos karjaga õues käies jms, võrreldes rikaste sponsoritega sporthobustega. Nii et kumbasorti hobusepidamine see parem variant on?

Mina isiklikult olen muidugi teinud otsuse, et Albatross on maailma tähtsaim hobune ja hoolimata sellest, et ma temast mingit otsest kasu enam ratsutamise näol ei saa, siis võtsin omale vastutuse tema eest hoolitseda nii kaua kuni ta ise elurõõmus ja õnnelik on. Olen ka kohati kriitiline inimeste suhtes, kes teevad teistsuguseid valikuid, sest... miks nemad oma loomade eest sarnast vastutust ei ole nõus võtma? Tundub kurb ja ebaõiglane nende hobuste suhtes ja ilmselt ongi. Reaalsus on aga see, et ratsaspordist ja hobusekasvatusest laiemas plaanis ei jääks ilmselt suurt midagi alles, kui iga spordiks (olgu see siis võistlus või niisama hobi/harrastamine) või siis nt aretuseks kõlbmatu hobuse aastatepikkuseks ülalpidamiseks ja vajadusel ka ravimiseks niivõrd suuri ressursse kulutama peaks nagu hobuse (kvaliteetne) pidamine maksab. Nii kurb kui see ka poleks.

Kuigi surutakse peale inimeste südametunnistusele, et ole nüüd vastutustundlik ja hoolitse oma vana/haige hobuse eest, samuti koguvad populaarsust igasugused organisatsioonid, mis sellistele hüljatutele uusi kodusid otsivad jnejne, siis lõppkokkuvõttes see probleemi siiski ei lahenda, sest kulutused nende hobuste peale on sellegipoolest hiiglaslikud, lihtsalt makstud kinni mitte hobust "kasutanud" inimeste, vaid teiste heasüdamlike taskutest näiteks. Küll aga võiks märkimisväärset mõju omada see, kui hobuseomanikud ja sportlased oma tegevusi planeerides oleksid veidi teadlikumad sellest, KUIDAS selle vigase hobuse tekkimist üldse vältida. Kui hobuse keskmine eluiga on ca 25 aastat, siis ei ole ju ometi normaalne, et 10-aastaseks saades on pooled (see suurusjärk on nüüd küll täiesti laest võetud, pean tunnistama) hobused piisavalt tõsiste terviseprobleemidega, et neid eesmärgikohaselt kasutada ei saa.

Me võime ju rääkida, kui pahad on hobuse jaoks mingid teatud treeningvõtted või kui laastavalt liiga suur koormus noorest peast neile mõjub; teatud seltskonnal pole sellisest moraaliloengust kahjuks sooja ega külma. Kummaline on aga see, kuidas seesama seltskond inimesi ei suuda aru saada, et iga liiga varakult katki sõidetud hobune tähendab neile endale mitme aasta jagu pidamis- ja treenimiskulude vastu taevast lendamist, rääkimata sellest, et selle õnnetu hobusega pole suurt midagi edasi peale hakata ja ta satub selle seltskonna hulka, kelle saatusest ma siin pikalt juba jutustanud olen. Täpselt sama lugu käib pidamise kohta - muidugi on kulukas võimaldada hobusele liigiomaseid tingimusi, eriti kui ta sealjuures peab olema suuteline kõrgel tasemel võistlussporti harrastama, aga kui see hobune omale tõsised koolikud (see on muidugi kõige ekstreemsem näide), maohaavad vms pidamisega seotud terviseprobleemid saab, siis võivad need kohati tema sooritusvõimet vägagi oluliselt pidurdada, ning ravimine või kehvemal juhul hobuse "ära viskamine" on jällegi palju suurem kaotus igas mõttes.

Ja ei saa unustata muidugi aretuse poolt - lisaks omadustele, mis suudavad lühiajaliselt sooritusvõime tippu viia, tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kas need omadused juhuslikult mitte hobuse pikaajalist vastupidavust hoopis negatiivselt ei mõjuta.
Seoses Albatrossiga (ta ei kuulu nüüd siia sporthobuste teemasse väga, aga siiski...) olen päris mitu korda kuulnud, et nii kahju, et ta mära ei ole - ilus hobune ju ja saaks vähemalt millekski teda kasutada. I love him with all my heart, aga jeerum - mille kuradi pärast peaks ma kasutama aretuses hobust, kelle jalad on luukilde täis ning ei pidanud halva konformatsiooni ja ehituse tõttu (mis on kuuldatavasti iseloomulik ka teistele samadest liinidest pärit hobustele - seega mitte ainult juhuslikult Albatrossi õnnetu isiklik probleem) rohkem kui 5 aastat keskmise koormusega trennitegemist vastu? Selleks, et mina või mõni järgmine õnnelik omanik saaks mõne aasta pärast samasuguste murede ja probleemidega vastakuti seista ja kaaluda variante: kas ma maksan heast südamest järgmised X aastat selle hobuse ülalpidamist kinni või kas ma lõpetan ta elu või kas ma üritan ta mõnele teisele heasüdamlikule inimesele pähe määrida või kas ma äkki teen temast mõned nunnud varsad veel juurde?

Nojah, nüüd sai see ammu igalpool äraleierdatud teema jälle ühe ringi peale, aga mis teha - see lihtsalt ONGI väga oluline. Just see, et hobuse tervisele ja tulevikule mõeldakse piisavalt sellel ajal, kui kõik veel hästi ja korras on, mitte ei hakata esimest korda kaugema tuleviku peale mõtlema alles siis, kui loomaga tegelikult enam midagi peale hakata ei ole.

Mul nüüd siin selle maailmaparandamise käigus oma hobustest aega rääkida ei jäänudki, aga mis seal ikka. Hetkel on neid mul umbes 15, nii et ega kellelegi midagi meelde ei jääkski. :)