Monday, June 5, 2017

Härmas trennis

Kuna see nädalavahetus õnnestus mul ennast üle väga pika aja päris trenni sokutada (viimati sain teistelt ratsutamise osas abi eelmisel suvel Taanis), siis mõtlesin, et oleks hea mõte paar sõna kirja panna - eriti kuna ma trennist enda arvates mõne üsna olulise asja suutsin kõrva taha panna.

Eda trennis käisin seekord hobusega Härmas -  tema on vanatüübiline tori tõugu täkk, kellega ma juba eelmise aasta lõpust tegelenud olen. Tegemist on igati püüdliku ja toreda hobusega, muidugi osutavad aga tema rasket tüüpi kehaehitus ja massiivne esiots mõnede eesmärkide saavutamise juures füüsilises mõttes küllaltki suuri väljakutseid. :) Ja noh, mõnikord - eriti praegusel ajal, kui märad külas käivad - saavad hormoonid ka mõistusest võitu, aga eks sellega tuleb leppida, harjuda ja proovida toime tulla. Kui pilte võrrelda, siis mingisuguse vormi on ta igatahes poole aasta jooksul saavutanud ja ratsutada on headel päevadel täitsa mõnus.

Eelmise aasta lõpp
Käesoleva aasta aprill
Hobusest kiiret ülevaadet andes mainisin ära, et harjutus, mida Härmas eriti meelsasti (loe: praktiliselt üldse) ei tee, on kaela ette-alla pikaks sirutamine. Sammus ikka mingi hetk lõdvestab ja pikendab oma ülaliini, aga traavis jääb ta väga kergelt oma mingisse hoiakusse pidama ja pole eriti vahet, kas või kui palju ma talle ratset pakun. Ma sellesse ette-alla sirutamisesse kui eraldi harjutusse otseselt ei suhtugi, küll aga näitavad raskused selle sooritamisel minu arvates, et päris õiget tagant ettepoole hea kontakti suunas liikumist ikkagi pole.

Sõnasabast kinni võttes hakkasimegi algusest peale just selles suunas töötama ja tegelikult tegelesime sellega erinevates allüürides (samm ja traav) ning erinevate harjutuste näol sisuliselt terve trenni jooksul.

Hobuse ette ja alla sirutamist saab alati soodustada läbi külgsuunalise painde - sealjuures pean meeles pidama, et paine ulatuks läbi terve keha, mitte ei lõpeks ainult kaelapaindega õla ees. Istaku osas pean sammus veidi külgsuunaliselt oma puusasid rohkem hobuse rindkere liikumisega kaasa viima. Härmase ümar rinnakorv kõigub tegelikult VÄGA palju küljelt küljele ja mul pole muud teha, kui sellega kaasa minna (millega juba iseenesest kaasneb sisemise sääre surve õigel ajal hobuse painutamise jaoks) - selle asemel et puusasid ainult ette-taha mööda sadulat nühkida. Ma tegelikult ise üldse väga ei usu sellesse, et sammus hobust puusadega või istmikuga EDASI sõita - selle jaoks on ikkagi säär ja istmik peab lihtsalt sujuvalt kaasa liikuma, aga väga lihtne on kergelt laisa hobuse puhul hakata teda kogemata liigselt edasi "lükkama".

Teine ja võib-olla et olulisemgi istakuparandus puudutas mu käsi ja ratsmekasutust (see ikka käib ju istaku alla? :) ). Ma olen üksinda sõites väga tobedalt harjutanud sisse kombe ratset kasutada suunaga enda poole - kuna see on tugev (sest ratsme enda poole võtmine on alati tugev, võrreldes nt ratsme avamise või tõstmisega) märguanne vale suunaga, siis põhjustab NIII kergelt hobuste kaelast/kuklast kõveraks asetumist ja ma tean ju tegelikult seda küll, aga sellegipoolest pole mul ammu pähe tulnud sellele tähelepanu pöörata. Härmase puhul jäi pea kallutamist oluliselt vähemaks, kui ma ratsme abil lihtsalt suulist kergelt suunurgas ülespoole tõstsin, selle asemel et kätt enda poole võtta - ja loodan väga sama efekti ka teiste hobuste puhul, kellega mul sarnast probleemi esineb.

Mis ette-alla sirutamist puudutab, siis edusammud selle osas ei olnud sugugi kiired ega hiiglaslikud, aga kui keegi ikkagi kõrvalt järjepidevalt meelde tuletab, et uuesti ja uuesti küsida ning hobusele võimalus anda, siis ühel hetkel hakkab enamasti siiski midagi muutuma. Kui me seekord trennis võib-olla päris nii kaugele ei jõudnud, kui tahtnud oleks, siis kõige suurem üllatus tabas mind järgmise päeva trennis, mil lühidalt sama asja kallal omapäi töötamine viis küll juba väga märkimisväärsete muutusteni ehk trenni lõpuks täisistaku ja kergendatud traavi (+ ratsme järgiandmise) vahel üleminekuid tehes kasutas Härmas absoluutselt iga kord ära võimalust enda kaela pikemaks sirutada. :) Aga olen seda varemgi täheldanud, et kui ühes trennis millegi konkreetse kallal pikalt töötamine päris soovitud tulemusi ei anna, siis järgmine kord sama asja proovides võib hobune ratsanikku väga positiivselt üllatada. Ma olen täiesti veendunud, et mu hobused puhkepäevadel koplis kordavad mõttes trennis läbitehtut, sest peale mõnepäevast mõtlemis- ja seedimisaega tulevad neil harjutused peaaegu alati paremini välja. :) Tõsijutt!

Saturday, May 6, 2017

Cambodia

Blogi ei taha mul sellel aastal ikka üldse vedu võtta - aga parem hilja kui mitte kunagi, seega panen omaenda jaoks siia tagantjärgi mõne sõna kirja ühest järjekordsest vahvast noorukist.

Cambodia oli minu juures saduldamisel umbes kaks ja pool kuud ning tagasi vaadates võin kõhklemata öelda, et ta oli üks kõige lihtsamaid noorhobuseid (rääkimata täkkudest!), kellega ma kunagi tegelenud olen. :) Muidugi aitas sellele palju kaasa see, et ta oli igati hästi käsitletud ja oskas juba enne minu juurde tulekut kõike mida üks hobuselaps oma kolmandal eluaastal enne ratsanikuga tutvuma hakkamist oskama peab, aga kõige suuremaks boonuseks oli vist ikkagi üle ootuste mõistlik ja tore iseloom.

Selga sai kiiresti ronitud ja juba mõne nädala pärast suutis ta edukalt teiste hobuste vahel maneežis trenni teha. Mida rohkem kevad kätte jõudis, seda enam tulid muidugi hormoonid ka mängu ja lõpupoole ta küll hea meelega alati teatas kõigile häälekalt oma saabumisest (olgu see siis koplisse, maneeži/platsile või talli) ja oli trennides vahel isegi natuke lõbus, aga seda kõike endiselt mõistlikkuse piires ja ratsutades tuli harva meelde, et ta tegelikult alles väga noor ja ainult loetud nädalad sadula all käinud.

Kuna parasjagu oli Kurtnas täkkude päev ka korraldamisel ja treening sujus ilusti, siis oli mõte ka tal lasta seal võõrratsanikuga paar hüpet teha. Viimased nädalad ei olnud küll väga plaanipärased - täkkude päev lükati teatavasti herpeseohu tõttu edasi, samas tuli ka meie trennitamisesse väikeste terviseprobleemide tõttu paus sisse, nii et paar nädalat möödus lihtsalt hobust väga kergelt liigutamises ja jälle korralikku trenni (mis noore hobuse puhul tähendab küll kuni 25 minutit aktiivset liikumist :P, aga see on ikka juba oluliselt rohkem kui 5-10 minutit sammu-traavi ) jõudsimegi lõpus ainult 2 päeva teha.



Sellegi poolest oli ta täkkude päeval minu meelest igast küljest tubli laps, minul endal oli supermõnus ja mugav temaga sõita, võõrratsaniku all oleks ta võib-olla natukeneee rohkem toetamist tahtnud, eriti kui pandi ette oluliselt kõrgemad takistused kui need, mida ta kunagi ratsanikuga hüpanud on (mina olin ca 70 cm paar korda harjutanud :P ) - kuigi eks täkukatsete osa ole muidugi ka hindamine, kuidas hobune ilma liigse kõrvalise abita toimib ja ennast keerulistest olukordadest välja päästab. Tore oli siiski, et ratsanikult tuli peamiselt kiidusõnu, ja kuigi sugutäku kandidaadiks oli ta komisjoni ühise arvamuse kohaselt muidugi liiga pisike (ja ei hüpanud takistusi ka meetrise varuga, et piisavalt wow-faktorit demonstreerida), siis mina isiklikult olen küll oma järjekordse beebihobuse üle väga uhke ja arvan, et temast saab oma inimesele tulevikus üks vägagi mõnus ja tore ratsahobune ning kaaslane.

Peale rasket kevadet läks Cambodia nüüd oma igati välja teenitud suvepuhkust nautima ja jätkab kunagi sügisel oma ratsahobuse teekonda kindlasti veel targema, tugevama ja ilusamana! ;)


Monday, March 20, 2017

Tuleb tunnistada, et kirjutamistuhin on viimasel ajal küll väga kesine, või siis pigem lihtsalt kõikide teiste tegemiste vahelt ajapuuduse tõttu tahaplaanile jäänud. Mõtted kipuvad ka viimasel ajal rohkem ringi rändama - seda on vahel blogipostidest ilmselt olnud nähagi, sest ikka hüppan aeg-ajalt ühele või teisele parajasti minu jaoks aktuaalsele teemale, aga tegelikult tahaksin siiski lähitulevikus jälle jõuda oma mõtetega uuesti rohkem ratsutamise/ratsastamise/hobuste õpetamise lainele ja ehk siis õnnestub midagi taas kirja panna.

Nagu alati, on ka mu praegused hoolealused tegelikult ju igati vahvad ja õpetlikud, olen viimase paari kuu jooksul väga erinevate hobustega tegeledes hulgaliselt kogemusi saanud ning loodetavasti ka mõne tarkuse kuhugi ajusoppi talletanud. Samas on ikka kõigil omad nõrkused ja raskuskohad, millest üle ronimine nõuab omajagu mõttetööd, aega ja katsetamist, ning selle kirja panemine ja arutamine aitab mul tihtipeale endalgi uusi paremaid lahendusi välja mõelda; rääkimata sellest, et kunagi hiljem on oi-kui-vahva oma kunagiseid mõttekäike lugeda!

Albatrossi elu-olu kulgeb ikka endiselt - tunneb ennast oma väikse karja bossina vist hästi, võtab mind külaskäikude ajal rõõmsalt vastu ja naudib tegelemist. Ei naudi nii väga seda, kui ma liiga sageli ta kapjade kallal urgitseda tahan, sest ta peab jalgade pikalt üleval hoidmist veidi tüütuks, aga mis tal muud üle jääb, kui leppida. Arusaadav, et palju mõnusam on hoopis saada kraabitud/sügatud või harjutuste abil maiustusi välja teenida - õnneks enamik kordi me tegelemegi pigem selliste asjadega. Sellest nädalast avasime ka temaga karvavahetushooaja, nii et loeme kevade kättejõudnuks!

Ka sellel talvel on tal köhimisega probleeme olnud, nii et tõenäoliselt pretendeerib ka A edaspidi talvehooajalsuures osas kuivsilo sööjaks. Meie selle aasta silo, olles õnnetult madala valgusisaldusega, ei ole Albatrossil isegi preiprobleemi tekitanud (ma ei ole päris kindel, kas tegemist on liblikõieliste kõrge proteiinisisaldusega või nende fotosensitiseeriva toimega, igatahes on neil oluline roll Albatrossi prei avaldumises) - nii et "halb" või "hea" ei ole tõesti sugugi sobivad sõnad iseloomustamaks ühtegi sööta. On vaid erinevad söödad ning erinevate vajadustega hobused, kogu saladus peitub sobivate koosluste leidmises ja õigete valikute tegemises.

Kabjahooldusega proovin endiselt tegeleda nii palju, kui jõuan. Hetkel üritan ca 10-15 hobusel järjepidevalt silma peal hoida ja vastavalt vajadusele värkida. Isiklikele kogemustele tuginedes võin nüüd öelda küll, et muutused tõesti ei sünni üleöö - loomulikult näevad ülekasvanud kabjad peale esimest värkimist välja oluliselt paremad kui varem, aga kabjakasvus tulevad (minu) silmale nähtavad muutused ilmsiks tihtipeale alles mitu kuud hiljem. Seda ma veel praegu küll väita ei julge, et need muutused ainult värkimisest tingitud on; võib-olla mängib suuremat rolli hoopis muude tingimuste (ilmastik, pinnas, sööt, treening) vaheldumine? Eks mida aeg edasi, seda selgemaid järeldusi on võimalik teha. Ootan neid põnevusega!

Ühtegi hobusepilti mul ka kahjuks lisada pole. See on teine viga (blogi unarusse jätmise kõrval), mida parandada tuleks - aga mida ma veelgi väiksema tõenäosusega täide viia suudan. Vabandan juba ette. :)

Tuesday, January 31, 2017

Kapjadest taaskord

Kes oleks arvanud, et see kapjade teema nii põnevaks kujuneb? Rumal küsimus ilmselt - mulle endalegi on see aeg-ajalt rohkem (ja siis jälle vähem) huvi pakkunud, aga teooria on siiski vaid teooria ning selle kõrvalt kuude kaupa oma ühe hobuse kapju vahtides ning oodates, et 2 mm jälle ära raspeldada saaks, ilma suuri loodetud tulemusi nägemata, siis kipub see entusiasm taas kaduma. Nüüd mul on võimalus teiste kapjade kallal ka aeg-ajalt nokitseda ja ikka väga palju uut ja põnevat olen avastanud, mida enne märgatagi poleks osanud.

Ühesõnaga järgmises elus kavatsen väiksest saati oma seljatervise eest kõvasti hoolt kanda, et täiskasvanuna sepakarjääri teha. ;)

Mis Albatrossi kapjadesse puutub, siis kui võrrelda tema väga ülekasvanud raudus kapju (2 kuud vana rautus) sellega, millised need 3,5 kuud hiljem regulaarse värkimise tagajärjel välja näevad, siis muidugi on seal ilmselge erinevus, aga kui otseselt kabjakasvu iseloomu jälgida, siis tegelikult pole ma praegu veel küll kahjuks päris selliseid muutuseid näinud, mida ideaalis oodata võiks. Teisest küljest - iga hobune ON erinev ja tema kapjadel lihtsalt ON väga suur soodumus olla just sellised nagu nad on. Kõige olulisem igasuguse kabjahoolduse juures on kindlasti alati meeles pidada, et kabi ei pea vastama meie kehtestatud ideaalistandardile, vaid hobuse vajadusele. Kui hobune sellega hästi toime tuleb, siis on ju kõik hästi (muidugi tasub alati silmas pidada ohukohti, mis potentsiaalselt võivad mingi hetk probleeme tekitada) ja täiesti utoopiline on mõte igale hobusele mustangikapju kasvatada.

Parem esimene 27. sept
Parem esimene 15. jaanuar


Albatross võib-olla pole ka kõige lihtsam eksemplar, sest kuidas värkida hobust, kes:
- on väga õhukese tallaga, mistõttu vajab toetumiseks rohkem tuge muudelt struktuuridelt (nagu nt kabjaseinad)
- on nii õhukeste ja pehmete kabjaseinadega, et need igasuguse toetamisfunktsiooni omamise käigus kohe tallast eemale painduvad
- vajab oma kehvade liigeste võimalikult väikseks koormamiseks pigem pisut suuremat kabjanurka (kõrgem päkk ja lühem varbaosa ning tavalisest suurem breakover eest)
- omab head ja korralikku valgejooneühendust ainult kabja varbaosas, mistõttu just see osa oleks võimeline mingi aeg rohkem kapja toetama, kui seda MITTE nii lühikeseks võtta

Nii ma siis kaalun kogu aeg vastandlikke variantide vahel ja püüan otsustada, millised positiivsed efektid võiks negatiivseid efekte rohkem üle kaaluda, sest ideaalset lahendust polegi. Seetõttu olen ka igasuguseid muudatusi väga aeglaselt ja ettevaatlikult teinud - arvestades seda ning asjaolu, et ta kabjakasv on tõesti üsna aeglane praegusel talvisel perioodil, siis usun, et aja jooksul võib veel ühte-teist muutuda.

Kuna minu töövahendite hulka kuuluvad nuga, raspel ja tangid, siis loomulikult huvitavad mind praktilises mõttes kõige rohkem erinevad barefoot-tehnikad ja vaatenurgad, aga ega ma põhimõtteliselt rautamise vastane kindlasti ei ole ning usun, et lisaks rautuse kahjulikule toimel hobuse kapjadele on ikka väga palju olukordi, kus raudadega saab saavutada (kasvõi lühiajaliselt) midagi, mida ilma ei saa. Rautus peaks endast adekvaatse sepa jaoks kujutama suurt hulka lisavõimalusi, mida vajadusel kasutada, et hobuse kabjad tema vajadustele vastavalt parimas seisukorras hoida.

Väga põnev on igatahes küll ja pidevalt saan midagi uut teada (praegusel ajal juba pigem kapju vaadates ja siis püüdes aru saada, mis seal toimub - mitte ainult kuiva juttu lugedes). Natuke tuleb aga muidugi ka see kõigile tuttav tunne peale, et "the more you know, the more you realize how little you know" ehk iga uue infokillu kohta kipub tulema 10 uut küsimust ja vastuseid ei ole enam lihtne leida. :)

Monday, January 2, 2017

Esimese jaanuari trenn...

... ehk kui Albatross aastavahetuse puhul jalad oma suure kõhu alt välja on sunnitud võtma ja täitsa puhta sammuga ringi lippab. :) Nii tore näha, et tal ikka selliseid päevi ka jagub ja ühega neist uut aastat alustada pole ju sugugi paha!


Wednesday, December 28, 2016

Jõulukokkuvõte

Albatross elab ikka rõõmsalt oma elu, hetkel käib koos kolme sõbraga koplis. Sügisel oli ta mõnda aega kahe pensionäriga koos ja natuke mõtlesin, et kas tal seal igav ka võib hakata (kuigi väidetavalt ta sel ajal lihtsalt tegi üksi koplis kiiremaid ringe igavuse peletamiseks), aga nüüd on tal jälle uus noor 3-aastane eesti tõugu täkk kantseldada ja saavad väga lõbusalt omavahel läbi.

Kuigi Albsul üldiselt hingamisprobleeme polnud pole, siis kerget allergiat heinatolmu vastu on siiski ka tema juba nii mõnedki aastad talviti väljendanud, ehk aeg-ajalt köhatab. Paar nädalat tagasi läks kerge köhatamine aga mõne päevaga üle selliseks läkastamiseks, et köhahood olid pikad ja sügavad ning kõlasid ikka väga-väga koledalt. Kuna muidu oli hobune igatpidi terve ja vaikselt selgus, et peale uue heinarulli etteandmist eelmisel nädalal oli terve kamp kergelt köhatama hakanud, siis vahetasime katsetuseks õuesööda ka kuivsilo vastu ja kõik said järsku terveks. :) Ei pruugi üldse pealtnäha kole hein olla, aga kui on ikka piisavalt palju ja piisavalt väikeste osakestega tolmu (mis inimsilmale nähtavad muuseas ei olegi), siis mõju on hobustele päris karm.

Praegusel hetkel jäidki nad täielikult kuivsilo peale, aga kuna meil nüüd kõik heina- ja siloproovid tublisti tehtud tallis ning avastatud, et silo on väga valguvaene, siis pidin oma lihtsa Albatrossile mõeldud söödarežiimi hoopis ümber tegema. Nüüd olen ka siis lõpuks korralik hobuseomanik ja ostan hobusele esimest korda elus lisasööta :P (pean silmas sellist komplekssööta, spetsiifilisi lisandeid on ta mõningaid varem saanud).Kabjad on meil nagu on ja eelmisel talvel Albatross natuke külmetas, mille üks võimalikest põhjustest lihtsalt kesine talvekarv - ning kuna hea karvastik ja kabjad on samamoodi valgust sõltuvuses nagu lihasedki, siis pigem ikkagi püüan neid puudujääke kompenseerida.

Kapjade jaoks otsustasin ühe biotiinikuuri ka talle veel teha. Kunagi katsetasin päris pikalt, hindasin tulemust kabjapragude järgi, mis püsisid muutumatuna ning otsustasin, et ei olnud kasu. :) Nüüd on teadmised natuke teised ja ootused samuti veidi erinevad, nii et tekkis isu uuesti katsetada. Kui isegi kabjasarve kvaliteet ei parane, aga biotiin natukenegi kasvukiirust lisaks, oleks sellestki kasu.

Albatrossi kapju värgin jälle ise alates raudade ära võtmisest sügisel ning noh... väheke hakkan vist juba lootust kaotama, et ta omale terveid ja ilusaid kapju kasvatada üldse suudab - olulisem sellest on muidugi kabja funktsioneerimine ja koplis ringijooksmiseks piisab talle oma kapjadest õnneks küll ka sellisena nagu nad praegu on. Aga ilusamad oleks paremad ;)
Samas on tal tõesti äärmiselt aeglane see kabjakasv, nii et üritan siiski järjepidevust säilitada ja mõtlen, et võib-olla siiski ei näegi alati paari kuuga veel nii ekstreemseid muutusi kui ootaks, peab ikka vähemalt ühe terve kabjakapsli jagu kasvu ära ootama. Väikseid muutusi suudab ikka leida, kui hästi otsida ja ennast veenda. ;) No näiteks see on juba päris tore muutus, et ma saan tal ise kabjad optimaalse pikkusega hoida, mitte vaadata kuidas rauas kabi sepa külaskäiku oodates panniks kasvab. Eks see kivi on hobuseomaniku enda kapsaaeda ka, et miks siis õigeaegselt seppa kohale ei organiseeri. Albatrossi puhul oleks see optimaalne aeg ilmselt u iga 5 nädala tagant, samas pole teisest küljest piisavalt kabjamaterjali, et nii tihedalt sinna uusi naelaauke sisse lüüa, nii et nokk kinni-saba lahti olukord nii või teisiti.

Lätis koolitusel osalemine tõstis igatahes veel kõvasti motivatsiooni selle kabjahoolduse teemaga tegeleda, nii et Albatrossiga jätkan ja lisaks talle olen veel igasuguste ettesattunud vähegi värkimist vajavate kapjade kallal käinud. :P Peamiselt minu enda "hoolealused", aga on ka teisi juhtunud. Nii kaua kui ma kedagi vigaseks ei värgi (see tundub mingi trend viimasel ajal olevat, et hobused ongi lombakad peale sepa külaskäiku), siis olen üsna veendunud, et paremaks saab ikka. Mitte võib-olla nii heaks kui kogenud sepa käe all (st kogenud sepa, kes viitsib oma tööd korralikult teha ja ei lõika hobust lombakaks), aga paremaks kindlasti kui enne. Kui mu selg vähegi kannataks, siis oleks huvi sellega veel palju rohkem tegeleda, aga praegu teen nii palju kui jõuan ja jaksan - endal on huvitav ja samas tore ju, kui mõnele hobusele veel kasulik saab olla.

V-st ka nii palju, et tema edusammudest blogimisega olen küll hätta jäänud nagu ikka, aga tegelikult on ta väga tubli poiss ja käib praeguseks ilusasti sadulas. Esimesi kordi kordel traavitades tal korra tekkis väike ärevus ja üritas pisut põgeneda, aga see kestis ka ainult pool ringi ja rohkem ta seda korranud pole. Nüüdseks ei tekita ratsanik temas enam mingeid kahtlaseid tundeid.  Galoppi oleme vähe teinud, ainult katsetamise mõttes, aga peamiselt tuleks nüüd traavis ratsastamisele keskenduda, et V loomulikku liikumisviisi ehk nõgusa seljaga ringisiblimist mingis teises suunas edasi arendada. :) Veel on selgumata, kas sellega hakkan edaspidi tegelema mina või keegi teine.

Tuesday, November 22, 2016

Väike V ratsahobuseks vol 3

Nii, vahepeal jälle peaaegu 2 nädalat möödas ja uued sammud tulevad tasapisi, kuid kindlalt. :)

- Peale mõnda korda maneežis veendudes, et sadula selga panemine on küll veidi hirmus, kuid mingit pukitamiseinstinkti see tal esimestel sammudel ei tekita, siis hakkasin seda tegema vahekäigus, kus ta meelsasti ja viisakalt nööride vahel seista oskab. Esimesi kordi ma tundlikule hobusele sadulat tallis selga ei paneks, sest olen kõrvalt näinud neid nii peaga lakke hüppamas kui betooni peale viskumas ja tegemist ei ole sellise kogemusega, millist oma hobusele sooviksin. Kuna aga talli vahel puhastamise ajal paigal seismine oli V jaoks võib-olla veidi loogilisem, kui tühjas maneežis paigal seismine hoolimata sellest, et kole sadul tema suunas tuleb (ja ehmatab ta just siis, kui ta valel hetkel vale sammu teeb) ,siis tahtsin võimalikult kiiresti saduldamist talli vahel tegema hakata. Nüüdseks võtame juba mõlemad seda protsessi täitsa vabalt, ei pea enam nii ettevaatlikult tegutsema.

- Tundlik, nagu ta on, siis jaluste alla laskmine, nii et need tema jala ja kõhu vastu vahepeal loksuda saavad, oli järjekordselt ehmatav muutus. Mina enamasti lisaks jalutamisele lasen neil siiski ka lahtiste jalustega kordel joosta, veendumaks, et see neid väga ei ehmata. See on teadagi vastuoluline teema ja ka mina olen aegade jooksul oma arvamust selles osas muutnud - eelkõige ilmselt seetõttu, et olen isiklikult paar korda küll noore hobuse seljast alla kukkunud mitte sellepärast, et ta lihtsalt pukitas, vaid sellepärast, et minul sellise aktsiooni puhul jalus ära kadus ja vastu hobuse õlga kukkus, mis omakorda noore looma lõplikult paanikasse ajas (ja mida rohkem ta hüppab, seda rohkem jalus teda loomulikult hirmutab). Ma olen nõus, et lahtiste jaluste vastu külgi hüplemine ei ole hobuse jaoks eriliselt mugav, mistõttu ma teen ka seda ainult reaktsiooni kontrollimiseks ja kui olen veendunud, et hobune jaluste liikumist otseselt ei KARDA, siis rohkem ma neil kõlksuda ei lase ka. Samuti ei lase ma jaluseid alla kohe kordetamise alguses, kus hobune suurema tõenäosusega üle reageerida või lihtsalt energilisuse tõttu ringi hüpelda võib, vaid ootan kuni ta rahulikult ja stabiilselt traavi jookseb ning siis proovin sama ka alla lastud jalustega.

V on kindlasti üks neist, kes natuke kipub jaluste liikumise peale ehmuma küll - seda vahel ka lihtsalt sammus jalutades, nii et piisab vaid puudutusest vastu tema küünarnukki. Õnneks reageerib ta oluliselt vähem sellele, kui mina ise teda samast piirkonnast puudutan, nii et loodan, et selga ronides ta sellele üle ei reageeri - sellegipoolest on mul hea teada, et mingi õnnetu olukorra puhkemisel (kui mina juba näiteks seljas olen) et tunneks ta ootamatult lahtist jalust elus esmakordselt vastu oma jalga liikumas.

- Kuna varustusega tutvumise ja harjumise etapp hakkab tasapisi mööda saama, siis olen alustanud ka üle selja kõõlumisega ning üht kätt üle turja hoides teda ratsmete abil juhtimisega. Kõike varasemat võrreldes on ta neisse kahte asja küll äärmiselt enesekindlalt suhtunud. Sellist kõõlumist olen tegelikult juba pikema aja vältel natuke ka enne harjutanud, ilma sadulata näiteks teda tooli kõrvale parkides ja natuke seljale nõjatudes. Suust ta vähemalt antud hetkel väga tundlik ei tundu (mõtlen siinkohal liigset tundlikkust, mis väljendub selles, et igasugune katse ratsmega kontakti võtta hobust endast välja ajaks), nii et ratsmete abil juhtimist saab ka edukalt harrastada. Mingitest pööramistest ja keeramistest ta väga veel aru ei saa, aga liikudes kontakti hoidmine ning peatused (mis suuremas osas toimuvad häälkäskluse abil, aga siiski lisan ka kerge ratsmemärguande) ei valmista muret. Kui paljud harrastavad selliste asjade jaoks topeltkordet, siis mina pean palju lihtsamaks variandiks lihtsalt hobuse kõrval liikumist. Seda saab edukalt teha ka traavis (eeldusel, et sa natuke kaasa joosta jaksad :) ) ning vähese harjutamise tagajärjel on võimalik üle sadula ulatuva käe abil juba päris palju oma keharaskust sadulasse viia ja nö lasta ennast hobusel suures jaos edasi kanda, nii et minu jalad puudutavad maad ainult õrnalt ja väga palju tööd edasi tõukamiseks ei tee. :) Raske veidi seletada, aga kui nipp kätte saada, siis toimib väga hästi ja kasutegur on suur.

Erinevalt topeltkordest/ohjamisest saab sellist hobuse kõrval liikumist julgelt alustada üksinda, sest ei pea kartma hobuse takerdumist kordenööride vahele, keeramist ja pööramist saab sama hästi harjutada, lisaks saab harjutada raskuse viimist sadulale ning samas oled hobusele ikkagi endiselt lähedal (nagu ka siis, kui üks hetk sadulasse ronid), mis minu arvates neile kõvasti enesekindlust sisendab võrreldes sellega, kui inimene mitu meetrit hobusest nt tahapoole läheb (mis nii või teisiti on hobuse jaoks juba "kahtlasem tsoon") ning tema nö üksinda nööride vahele jätab.

Et mitte vale muljet jätta, siis arvan, et topeltkorde on kindlasti teatud olukordades väga kasulik ja hea treeningvahend, aga ma ei pea seda hädavajalikuks etapiks hobuse saduldamise juures. Pigem on see midagi sellist, mida kasutaksin edaspidi hobuse treeningkava vaheldusrikkamaks muutmiseks (sest topeltkorde annab rohkem võimalusi võrreldes tavalise kordetamisega) ja võib-olla ka mingite konkreetsete harjutuste õppimiseks, mida esialgu oleks hobusel lihtsam õppida ilma ratsanikuta.

Fakt on ka see, et mitmemeetriste nööridega ei saa mitte kunagi nii peenelt reguleerida ratsmekontakti tugevust, kui seda saab teha otse ratsmeid hoides (mis puhul on hobuse suu ja sinu käe vahel kindlasti alla meetri " nööri"). Mäletan, et Albatross, kel muidu ei olnud mingit ratsme taha kippumise kommet, keeras ennast topeltkordet tehes väga lihtsalt ja kiiresti eest veidi liiga rulli, sest... pikk ja raske korde oli juba iseenesest nii palju tugevama mõjuga kui minu käsi kerget ratset hoides. Kui topeltkordet teha, siis soovitaksin võimalusel kindlasti kasutada spetsiaalselt selleks mõeldud kergeid kordenööre, mille esimene ots tihtipeale veel ongi ümarast nöörist, et see läbi sedelga vms aasade kergemini libiseks - on hämmastavalt suur erinevus võrreldes tavaliste kordede kasutamisega.

Jutt läks nüüd lõpuks V-st eemale, aga kokkuvõttes oleme siis hetkel jõudnud selleni, et ta talub rõõmsasti minu raskust sadulas ja viimasel korral tegime ka esimesed sammuringid kõhuli sadula peal rippudes, millesse tüüp suhtus igati rahulikult. Ootame järgmisi edusamme. :)