Friday, June 19, 2015

Minul on igatahes väga põnev suve algus olnud ja tõenäoliselt jätkub põnevalt ka edaspidi, kuigi kõik plaanid pole veel selged. See pole küll otseselt hobustega seotud (kaudselt küll ja üsna palju), aga sain lõpuks oma kooli lõpetatud peale 6 pikka aastat! Nii et järgmine aasta saan Albatrossi vaktsiini oma allkirja ja templiga passi kanda - see peaks ju olema küll 6 aastat ajakulu väärt, eksju. ;)

Albatrossiga midagi põnevat väga ei ole ette võtnud, aga tegelemist ta on viimasel ajal täie rinnaga nautinud ja jep - lisaks koplis vastutulemisele on mu maailmaparim hobune mõned korrad minu tervituseks lausa paar sõna lausunud. Poleks iial uskunud, et A nii suhtlejaks kunagi hakkab. Igatahes - usun, et Kurtnas oli tal praeguseni täitsa tore elu ja mitmeid sõpru, aga iga asi saab ükskord otsa ja erinevatel põhjustel võtsime me nüüd ette ühe kolimise pisemasse talli.

Transportimise pärast olin taaskord pärispäris mures nagu ikka, aga kuna me viimastel aegadel oleme siin seda treikuasja natuke harjutanud ja A on ju imetubli, siis läks reisimine kenasti. Treilerisse sisse jalutas väga tublisti, aga kuna ta on lihtsalt niiii suure kerega, siis esimesed kaks korda, kui ta rinnaga päris esipuu vastu ei läinud, jäi tagumik ikka 10 cm liiga kaugele välja ja mingit tagant surkimist (välja arvatud väike märguanne lohakile jäänud jala järgi tõmbamise eesmärgil) A ei kannata. Aga polnud probleemi - tagurdasime välja, läksime uuesti ja kolmandal korral siis vaatasin, et  saan ka tagumise puu kinni mahutatud. Eks temaga nii olegi - kas saame paari minutiga hakkama või ei saa üldse mitte. :) Seekord siis esimene variant õnneks.

Uues kodus on ta nüüd täitsa poistekambas, pisikeste täkuhakatistega koos ja saavad hästi hakkama. Üks täiskasvanud ruun, kellele A nii väga esialgu ei meeldinud, läks praegu mõneks ajaks teise koplisse,  seega hetkel on rahu majas ja eks näis, keda ja millal nende väiksesse karja uuesti juurde lisatakse. Üldiselt on ta superhüper rahulik olnud peale tallivahetust (esialgu tundus korraks isegi liiiiiga rahulik, aga oletan, et oli lihtsalt veidi väsinud), uue talli ümbruses ringi kolades kohati puristas, aga midagi tegelikult ei kartnud ja on igati mõistlikult käitunud. K teeb jooksvalt kogu aeg väikest fotoreportaaži ka mulle, kui ma ise eemal olen, nii et tuju on hea ja süda rahul - usun et tema eest hoolitsetakse väga hästi. :)

Pildid on jällegi Kersti tehtud: esimene Kurtnas ja teine juba uues kodus.



Ratsutamistrenni olen ka peaaegu igapäevaselt saanud ja no ei jõua ära hõisata, kui vahva see on. Tunnen, kuidas uute hobustega on jõudnud juba mingi kontakt tekkida, tekib omavaheline arusaamine ja harjutused sujuvad iga korraga järjest paremini. Täitsa uskumatu, et nt õlad sees ja traversit on ka võimalik nii teha, et sa ei mõtle enam sajale erinevale asjale, millise käe ja millise jalaga sa kuskilt nüüd sudima pead, vaid reaalselt nagu... keerad enda keha lihtsalt nii nagu sa ise tahaks rajal edasi liikuda ja hobune sätibki ennast sinu järgi õigesse asendisse. Minu jaoks väga uus tunne - olen seda kogenud küll lihtsamate asjadega nagu keeramine/pööramine, edasisõitmine/kokkuvõtmine, aga enne kui ise proovinud polnud, tundus ikka natuke võimatu, et ka raskemaid harjutusi sooritades see võimalik saaks olla. ;) Vasakut pidi travers on endiselt ja alati kõige keerulisem osa, aga praeguseks on endal juba naaatuke lihtsam seal seljas ennast paigutada ja vasak jalg säilitab ka siiski mingi reaktsioonivõime, mitte ei jää kasutult ripnema hobuse küljest eemal. Veidi liigne välimisele istmikuluule toetumine on nende traversite juures siiski endiselt põhiline viga ja nõuab rohkem aega, et ma seda parandada suudaks - aga algust ja praegust võrreldes tunnen küll suurt edasiminekut.

Samuti oli ülilahe kogemus üks päev galoppi sõites - minu kahest põhilisest "õppehobusest" nooremal on üsna suur galopp ja selle kokkuvõtmine on tema jaoks (vähemalt minuga sadulas) üsna keeruline olnud. Seega galopi koondamine on senini välja näinud niimoodi:
- annan säärtega veidi impulssi juurde
- selle peale läheb hobune hoogsamalt edasi või teeb sammu pikemaks
- hetk hiljem teen mina poolpeatuse, andes märku, et ma ei tahtnud sammu pikemaks, vaid rohkem enda alla lihtsalt
- kordan poolpeatust paar korda, kuni saan selle ennist tekitatud energia kontrolli alla
- naudin neid paari fuleed, mis ta veidi koondatumalt jookseb, enne kui jälle liiga ära vajub ja kogu asja algusest peale jälle kordama peab.
Aga nüüd viimane kord äkitselt oli nii, et istusin ise võimalikult sügavalt sadulas, andsin säärtega kergelt märku ja tadaa - tekitatud impulss läks otsemaid vaid tagajalgadesse, mis tuntavalt rohkem raskust sel hetkel kanda võtsid ja eest jäi hobune ülikergeks ning tegi ennast kõrgemaks. Superlahe tunne! :) Võttis küll kümneid või sadu kordusi mitmete trennide jooksul, et talle arusaadavaks teha, mida ma soovin, aga viis tulemuseni.

Vanema ja kogenumad ruunaga olen palju jalavahetusi harjutanud ja seda maailma olen ka nüüd nende nädalate jooksul hoopis teistmoodi vaatama hakanud. Kui esialgu oli eesmärgiks saada puhas jalavahetus õigeaegselt minu märguande peale (mitte hiljem), siis praeguseks on juba kümme uut ja väiksemat detaili nende jalavahetuste juures, mida silmas pean pidama ja mida paremaks veel saada võiks:
- et hobune oleks enne ja peale jalavahetust ilusasti sirge - mul kipub kas jalavahetust ennetades või peale seda ühele või teisele poole sirgest liinist vajuma
- et galopp enne ja peale jalavahetust oleks koondatud, aga endiselt aktiivne (mitte aeglane!)
- et jalavahetuse fulee oleks sama pikk teiste galopifuleedega - ei tohi jalavahetuse ajal mingit lühemat sammu teha, aga ka mitte suure hooga edasi hüpata
- et hobune jääks pehmeks ja ümaraks - no see on iseenesest nagu suht basic, aga see ruun kipub kergesti ennast veidi pingesse tõmbama ja võib raskemates kohtades üle ratsme tikkuda
- jalavahetus peab toimuma minu märguandest JÄRGMISEL fuleel, mitte samal. Jah, enamasti on jalavahetustel probleemiks pigem hiljaks jäämine, aga mul kipub hobune üsna entusiastlikuks minema ja ise neid mingil hetkel pakkuma hakkama. Nüüd olen selle küll enam-vähem kontrolli alla saanud, et kui ma konkreetselt palun ühest jalast galoppi jätkata, siis ta päris isehakatuslikult ei tee vahetust, aga seda on küll veel ette juhtunud, et ta hulllllult tahaks teha juba ja ma siis ühel hetkel nö lõpetan nt vasakust jalast galopi sõitmise ja selle peale juba tema vahetab oma jalgu samal ajal, kui mina alles enda istakut ja märguandeid vahetan. See oli alguses väga hea tunne - no täpselt seesama, et piisab ainult mõtlemisest ja hobune juba reageerib, aga tegelikult nende jalavahetustega peaks koolisõiduhobune (takistussõitjatega veidi teine lugu ilmselt) ikka konkreetse märguande ära ootama korralikult ja alles peale seda jalavahetuse sooritama - sest kuidas muidu oleks võimalik tulevikus jalavahetuste seeriaid sooritada.
Nii et korraks lihtsaks muutunud harjutusest on kiiresti jälle saanud palju tähelepanu ja keskendumist nõudev asi.

Need galopp-samm üleminekud on aga ikkagi see koht, millega ma päääris rahul veel ei saa olla. Kui ma ilusasti ette valmistan hobust, siis ta keskendub küll ja vastab hästi - aga ikka peaaegu iga kord on selline tunne, et midagi jäi natuke sellest päris ÕIGEST siiski puudu. Kas teeb sammule ülemineku liiga järsult, nii et esimestes sammudes ei ole üldse impulssi; või kui ma niiii konkreetselt ei tee märguannet, siis tuleb ikka üksik traavisamm vahele; või on liikumise osa täitsa ok, aga hea ja ühtlane kontakt kaob eest ära; või jääb õlast välja vajuma sammus, sest ma veidi liigse ülepainutusega üritan teda "ümarana" hoida - mis on tegelikult probleemist kõrvale hiilimine. Ju ma ikkagi ise mingil hetkel annan segaseid märguandeid - hobused reageerivad väga hästi istakumuutustele ja mul on tunne, et ehk mu istak pole veel selliste rohkem tähelepanu nõudvate harjutuste juures piisavalt stabiilne ja teeb asja hobuse jaoks segasemaks.

Beebimära läks puhkama.
Beebiruun on olnud hästitubli, teeme lahtiselt veidi sammu-traavi-galoppi ja läheb ka kohe puhkama.
Beebitäkk ehk Napsik on teinud trenni paar korda nädalas - viimane kord hüppasime veidi ja ülivahva oli. :) Mõned eksimused nagu noorel hobusel (ja minu tasemel takistussõitjal, kes tegelikult vb ei peaks nii noortega hüppama :D) ikka, aga igati aus ja püüdlik ja seljas on supermõnus tunne. Kui samm tuleb sinna, kuhu ma eeldan, siis ka suurema hüppe korral, kus turi tõesti tõuseb kõrgele ja tõukes on palju jõudu, tundis isegi minusugune harrastaja ennast seal seljas mugavalt ja tasakaalus olevat, polnud mingit sadulast lahtiviskamist ega midagi. Väga tore kogemus. Ainult Quicky ja Napsikuga olen ma ennast hüpates nii hästi tundnud (ja need mõlemad hobused kusjuures on ju sadulas väga vähe hüpanud - ju see "hea tunne" on ikka suuresti geneetilise taustaga neil).
Ja Vicky, kes kaskadööridele saadeti, on vist peale paari nädalat regulaarset pukitamist ka enam-vähem ratsutamiskõlblikuks muutunud. :) Mul pole muud kui hea meel, et mõned inimesed suudavad ka sellised hobused raskest perioodist läbi vedada, ja usun endiselt, et ta ei jää igavesti mingiks rodeopulliks, vaid mõistus jõuab üks päev koju (kui ta piisavalt harjunud on ratsanikuga) ja edasi on jälle ehk lihtsam. :)

Nii palju hobustest. Mina reisin kohe jälle Eestist ära, alustan seekord Rootsimaast ja eks siis näis, kuhu teed edasi viivad. Küllap blogin ikka, kui mul midagi asjalikku kirjutada on.

Friday, June 5, 2015

Et kogu ring täis saaks, siis nüüd see postitus tuleb neist "poole kohaga" hobustest, keda eelmine kord mainisin - ainult et nad on praeguseks juba täitsa täiskohaga. ;)

Nimelt leidsin omale mõni aeg tagasi mitte väga kaugel kodust võimaluse lisaks noorukitele natuke ratsutada ja trenni saada pisut (või noh - tegelikult üsna palju) suuremate kogemustega hobustega - ja mul on selle üle niiii hea meel. See motivatsioonipuudus, mis mind vahepeal päris tugevasti tabas, on praeguseks jälle peitu pugenud, ja väga ootan igapäevaseid talliskäimisi. Ja noh - seetõttu on mul lõpuks ometi ka midagi huvitavamat analüüsida, kui tavaliseks kujunenud "hakkas natuke lõdvestuma", "peaaegu painutab juba vasakule poole ka" ja "on täitsa võimalik juba ühtlast ratsmekontakti säilitada". Et mitte vale muljet jätta, siis mulle endiselt väga meeldib noorte hobustega tegeleda, aga selleks, et mul nendega oleks mingist punktist kergem edasi liikuda, peab ise ka ikkagi kuskilt otsast edasi arenema.

Aga kui nüüd konkreetsemalt midagi kirja panna, siis...

Palju oleme harjutanud külgliikumisi - natuke sääre eest astumisi ja hästi palju palju õlad sees, traversi, küljendamise harjutusi. Positiivne on see, et üldjoontes on need harjutused kõikide hobustega välja tulnud (kuigi palju on muidugi lihvimist vaja) - ehk ma annan neile ilmselt enam-vähem õigeid märguandeid ja hobused saavad minust aru küll. Teisest küljest aga tunnen, KUI palju lihtsam on mul selliste hobustega neid harjutusi sooritada võrreldes nende mõnedega, kellele ma ise vaikselt olen külgliikumiste algeid õpetanud. Minul pikemat aega sõita olnud hobused on ikka sääre eest astumist ja õlad sees liikumist, mõningal määral ka traversit harjutanud ja teinud küll, aga praegu tuleb mulle uuesti meelde, et nendega oli iga selline sooritus ikka suur pusimine ja pidin alati üsna palju vaeva nägema, et see üks pikk sirge korralikult õige painde, hoiakuga ja õiges jäljes läbi sõita. Nii et arenguruumi selles osas on väga palju ja loodan, et kui endale veidi parema tunnetuse kätte saan nende sooritamisel, siis õnnestuks mul edaspidi äkki ka uutele hobustele selliseid asju paremini selgeks teha.

Aga kui see nüüd kõrvale jätta, et ÜLDJOONTES saame harjutustega hakkama, siis tegelikult pisiasju ja -vigu tuleb ikka väga palju välja. Esiteks avastasin, et külgliikumistel on ikka ülimalt lihtne ennast kehast kõveraks ajada, ja kui ma varem olen palju oma isehakanud vasaku käega hädas olnud, siis nüüd tundub suurem probleem hoopis puusast all pool olevat. Ehk - kui ma paremale poole hobust painutan (ükskõik, kas õlad sees või traversit tehes), siis suudan ennast enam-vähem paigas hoida, aga vasakut pidi sõites lükkan KOGU aeg kogu keharaskuse välimisele ehk paremale istmikupoolele ja vasak kehapool nö "vajub kokku". See omakorda toob kaasa selle, et ma ei suuda vasakut säärt ka enam normaalselt kasutada, see tõmbub mingisse imelikku asendisse suunaga ülespoole ja no tundub füüsiliselt lihtsalt võimatu seda jalga uuesti pikaks sirutada ja õigesse kohta vastu hobuse külge viia. Kuna kõik on ikka nõiaringis, siis loomulikult ei jää sellise segapudru juures ka need käed alati päris heasse asendisse - aga neid vähemalt olen suuteline korrigeerima, kui sellesse süvenen. Nii et väga keeruline, aga samal ajal väga huvitav ka; ja kuigi pool tundi (õnneks ikka väikeste pausidega vahepeal) suure liikumisega hobuse seljas täisistakut teha on minu jaoks hetkel ikka päris võhmale ajav (sest noh, 3-4 aastastega üldiselt täisistakut niimoodi pikkade juppide kaupa ei vuhi), siis üritan iga kord siiski oma viimased jõuvarud välja pigistada, sest niiiiiiii tahaks ju paremini osata ja peab praegu neid vahvaid trenne võimalikult ära kasutama.

Siis samm-galopp-samm üleminekud kuuluvad ka hetkel mu lemmikharjutuste hulka. Ok, samm-galopp ei ole mingi ülemõistuse keeruline asi ja seda on isegi minu hobused täitsa edukalt teinud (noh, praktiliselt kõik mõnda aega treeningus olnud ja galopitõstet jagavad hobused saavad enamasti sellega hakkama ju), kuigi, kuigi - ka seal on ikka kvaliteedi koha pealt üleminekul ja üleminekul suur vahe sees. Aga see teine osa ehk galopp-samm on mulle isiklikult alati peavalu tekitanud ja taaskord - õpetada hobune galopist ilma ühtegi traavisammu vahele tegemata sammu jääma ei ole sugugi võimatu, aga teha seda nii, et ta sealjuures esiotsale ei kukuks, igatpidi pehmeks ja lõdvestunuks jääks, SIRGE oleks ja esimesest sammust alates aktiivselt enda alla astuks - noh, see on minu jaoks küll peaaegu et raketiteadus juba. :D Selle harjutusega on praegu täpselt sama lugu mis eelkirjeldatutega - hobused saavad aru küll väga hästi, mida ma neilt nõuan (st neil ei ole kahtlust, et kas nad äkki peaks sammu asemel traavi jääma või hoopis koondgalopis nt jätkama), aga detailid vajavad veel kõvasti lihvimist ja selliseid üleminekuid, millega päris rahul olen, on vaid üksikuid ette tulnud.

Galopiga on see tore asi ka, et ma ju ei oska seal üldse istuda. :( Pole kunagi osanud ja kes teab, äkki ei hakkagi kunagi, aga... ma veel päris lootust ei kaota. Muidugi mulle on varem öeldud ka, et õlad peaks tahapoole jääma ja jalg paigal olema (säär kipub mul edasi-tagasi liikuma galopis), aga alles nüüd sain täpsemalt aru sellest, mis mind ennastki videosid vaadates kõige rohkem häirib ja millest need eelnimetatud probleemid tulevad - püüdes hobuse liikumisega kaasa minna, olen kere keskosast ikkagi kuidagi sült liiga ja no harrastan seal peaaegu et mingit kõhutantsu vahepeal :D tundub nii. Kõige kehvem on see, et mul on endal galopis alati väga mugav ja tore istuda, (erinevalt nt täisistakus traavides, kus valesti istudes on ikka vääääääga ebameeldivalt künklik tunne), nii et raske on a) endale meelde tuletada, et istaku peale mõelda; ja b) ainult tunnetamise abil aru saada, millal asi paremaks läheb. Nüüd kui ma olen rohkem selle peale mõelnud, üritanud ennast ülakehast sirgemaks lükata ja kere rohkem paigal hoida, siis arvake, mis juhtub - hobused jäävad galopist traavile. :P No ilmselgelt, sest... kui liikumisega kaasaminemine lõpetada ja hobuse galopirütmi blokeerida, siis ongi hobuse poolt õige vastus traavile jääda ju (mina püüan oma hobuseid nii õpetada ja paljud teised ka muidugi). Seega ma ei saa vist ikka päris täpselt pihta, mispidi see puus täpselt liikuma peab - sest kui liigutan, siis see on liigne, ja kui püüan rohkem paigal hoida, siis ei ole jällegi piisavalt kaasaminemist. Teeb küll natuke kurvaks kui 10 aasta ratsutamise peale pole õpinud galoppi sõitma, aga noh... jällegi - hetkel mul on vähemalt suur isu püüda seda pisikeste sammude kaupa parandada. Äkki õnnestub mõnevõrra?

Ühesõnaga olen oma ratsutamise juures (taas)avastanud mitmeid vigu ja probleeme, aga samas on trennides vahel ka superhäid hetki, millest jääb kohe kauaks hea tunne sisse. Ülejäänud aeg kulub siis selle hea tunde tagaotsimisele jälle - aga kui vähemalt tead, mida otsid, siis see on juba pool võitu ju!

Tuesday, May 26, 2015

Noored ja veel nooremad

Pidin ju teistest hobustest ja tegemistest ka kirjutama, eks.

Minu "põhiratsuks" on hetkel jäänud... vaevu 3-aastane täkuhakatis. :D Ehk siis väga tõsist trennitamist mul tegelikult viimasel ajal ilmselgelt olnud pole. Aga Ninety-Nine aka Napsik on igati tubli, käis oma testil ära (ja sai isegi litsentsi selleks aastaks - nii et leiab suvel igavuse peletamiseks äkki mõne märagi külla, kes teab), natuke puhkas ja nüüd käib niimoodi paar korda nädalas kergelt sadulas, olenevalt sellest, palju mul aega on.

Selline poiss ongi. Usun, et läheb veel jupi ilusamaks, kui suuremaks kasvab ja tublisti trenni teeb.
Kersti pilt
Esialgu mul käisid need tema varajasemad pukirallid ikka iga kord enne selgaronimist silme eest läbi, aga tegelikult on ta ratsutamise suhtes küll algusest peale üsna 100% taltsas olnud, nii et pole mingit probleemi peale 3-4 puhkepäeva hobune saduldada ja paarikümneks minutiks selga ronida, et kerge trenn teha. Kui ta alguses oli hästi kõver igatpidi ja suht kramplik liikumiselt, siis praeguseks on edasiminekut juba tublisti tunda. Galoppi oleme vähe teinud ja seal ikka tuleb ette igasugu vajumist, aga traaviga olen rahul - arvestades, et see on kindlasti ta kõige nõrgem allüür, siis võrreldes sellega, millega alustasime, on praegu juba täitsa ok.




 Fotograafideks olid jällegi Egle (esimesed 3) ja Kersti (viimane pilt).

Kui Ninety on igavesti tubli ja eeskujulik, siis tema eakaaslase Vickyga ei ole asjad sugugi nii libedalt läinud. :P Oma põlve lõhkumisest juba kirjutasin vist millalgi - ja see oli minu poolt muidugi rumal lootus, et asi paari päevaga juba korda sai. Loomulikult lendas mul seesama jalg poolteist nädalat hiljem pisut vale liigutust tehes samamoodi alt ära ning olin alguses tagasi, sama lombakas jälle. Isegi perearsti juurde vedasin ennast, et äkki saaks kuskil uurida, mis seal siis katki on, aga noh... niikaua kui mul midagi "tõsist" (tema sõnade järgi) viga ei ole, võin sellest vist ainult unistada. Päris sirgeks/kõveraks ei saa ma jalga endiselt, aga... üritan ettevaatlik olla ja loodan, et kannatada said sellised struktuurid, mis aja jooksul ise ennast siiski taastada suudavad.

Vicky seljast kõõlumast olen peale seda siiski üsna mitu korda veel hooga alla hüpanud (ok, tunnistan, et see pole võib-olla parim "ettevaatlikuse strateegia", et põlv kiiremini paraneks), sest talle mitte ei meeldi see turnimine. Tähendab, tegelikult sain üksinda tegeledes nii kaugele küll, et olin kõhuli seljas ja lasin tal mööda maneeži ringi jalutada - see oli tema jaoks okei, aga kuna ma üksinda päris selga ei julgenud minna (+ see tähendaks ratsmetega seljast susserdamist, millest ta nagunii superhästi veel aru ei saa), siis palusin endale kedagi appi teda hoidma. Nii pea kui ühest inimesest saab kaks, on Vickyl aga ajud krussis, võpatab iga puudutuse ja järsema liigutuse peale, nii et isegi kõhuli kõõlumine lõppes tihtipeale hobuse ehmatusega ja sellele järgneva kohalt minema hüppamise või püsti tõusmisega, ühe korra isegi istus pmst maha ja kukkus ise külili.

Kuna mina talle üksinda selga minna ei julge, samas ei taha mingit nõmedat kommet ka talle selgeks õpetada + ideaalis ma sooviks siiski oma jala ka jälle funktsioneerima üks hetk saada, mitte seda regulaarselt ära põrutada, siis saatsime Vicky veidikeseks ajaks kaskadööride juurde. Eks näis - võib-olla on ratsanik seljas tema jaoks hoopis turvalisem ja mugavam nähtus, kui pooleldi sadula küljes kõõluv jahukott, ja ei tulegi mingit suurt probleemi sellest sadulasse ronimisest. :)

Vicky on väga suur kasvu hobune ja nagu näha, läheb tal oma proportsioonide leidmisega veel päris pikalt aega. Päriselus ta tegelikult näeb natuke vähem naljakas juba välja. :D
Kurtnas oli mul veel Lord ka mõnda aega sõita, aga kuna nüüd hakkas 4-aastastel ka tõsisem treeningperiood pihta ja M arust (kes nendega vaikselt trennitamas ja hüppamas käib) on ka Lord kõige vahvam tüüp nende kambast :), siis nüüd sõidab nädala sees peamiselt tema. Nädalalõppudel olen veel mõne korra ise ka ratsutanud, aga ega väga palju aega polegi jäänud selleks.



Nii palju siis neist praeguseks. Paarist "poole kohaga" hobusest jäi veel tegelikult kirjutamata, aga äkki järgmine kord jõuan sellenigi.

Monday, May 18, 2015

Kõige tähtsam tüüp

Päevad mööduvad kiiresti ja lõpueksamid aina lähenevad - seega ma peaks oluliselt rohkem aega kulutama õppimisele ning vähem hobuste ja muude tegemiste peale nagu nt blogi kirjutamine, aga... pole ammu ju kirjutanud ka, nii et peab ikka selle tähtsa asjaga ka tegelema.

Kõige tähtsamast kõigepealt - Albatross on endiselt superhüperlahe tüüp (kui see mõnele mu blogilugejale veel selgeks pole saanud ;) ). Kui ta varem elas koos poniga, siis nüüd on juba mõnda aega vana sõber Prex ka nende kambas ja A on selle üle väga õnnelik, sest Prexuga nad ikka mängivad ja möllavad palju koos ringi. Suur Albatross on küll oma väikse karja kõige nõrgem liige :D, sest nende kahe hobusega sai ta tuttavaks juba ca 10 aastat tagasi, kui ta oligi alles noor ja alandlik ja tundub, et need karjasuhted on samana püsinud siiani. Aga kuna keegi kedagi otseselt ei kiusa, siis ongi see võib-olla hea variant, sest praeguseks on A juba oma suurusest/tugevusest juba teadlik ja uute hobuste-ponidega suheldes vahel kasutab seda ikka ära ka.Sellele saime ka uuesti kinnitust, et Albatross märakarja minna ei saa ei praegu ega edaspidi, sest kõrvalaias indleva mära peale oli tal ikka kolesuur huvi. Aga poistega tal ongi parem, need on mänguhimulisemad ja mitte nii pirtsakad tavaliselt. ;)

Mingit trennilaadset asja ma temaga väga palju teinud ei ole, küll aga lisaks puhastamisele käin aeg-ajalt tema enda koplis Albatrossiga tegelemas/mängimas - kuna see on tema igapäevane keskkond, siis ei keri ta ennast seal niiiiiiiiiiii üles kui maneežis ja võtab natuke rahulikumalt asja (st hüpleb ja pukitab vähem). Mäletan, kuidas ma aaaaaaaaastaid kurvastasin, et ta ei ole selline "inimesehobune" ja pigem tsillib koplis omapead, kui tuleb suhtlema - aga praeguseks olen ikka aru saanud, et kui kõik hobusega koosolemise hetked talle mõnusaks ja meeldivaks muuta, siis tuleb isegi Albatrossi sugune hobu rõõmsalt iga kord koplis kutsumise peale vastu.

Üks päev käisime siiski liivaplatsi ka uudistamas, ja kuna ta sealkandis pole jälle vist umbes aasta aega üldse käinud, siis ma olin valmis kõige hullemaks ehk selleks, et ta läheb väga ärevaks, hakkab käekõrval saba püsti traavi tegema ja pean tagasi talli kiirustama, kuni veel kontrolli oman. :P Tegelikult läks asi aga hoopis nii, et ma julgesin isegi cavessonist loobuda ja tegin Albatrossiga esimest korda külgliikumiste harjutusi (sellist käe kõrval trenni ja harjutusi tegin ka viimati umbes kuu aega tagasi ehk) nii, et ainult nöör oli kaelas. Muidugi ta kõikidel hetkel ei saanud minust täiesti aru, kõige raskem oli ilma pead/kaela kontrollimata õiget painet säilitada (sest maas ei saa ju säärt ka kasutada, millega läbi keha painutust küsida - on olemas ainult kehakeel ja käe/steki osutus) aga mõned hetked olid ikka täiesti suurepärased.... NII uhke olen oma hobuse üle! :)

Õlad sees ja travers


Projekti "Albatross treilerisse" peaksin ka taas ette võtma, aga... üldse ei ole seda tahtnud teha ja siiani aina edasi lükanud, sest ma tean, et see on suht stressirikas tegevus meile mõlemale. Tallis on nüüd kahehobuseauto ka, kuhu Albatross tegelikult VÄGA tublisti sisse oli nõus jalutama minu järgi (kuigi tal endal jalg värises ikka korralikult), aga ta ei oska seal kahjuks ennast õigesse asendisse pöörata - mis ei pane imestama, sest kuigi ma tean, et ta teoreetiliselt peaks sinna olema võimeline end litsuma, aga suure hobusena visuaalselt seda asja hinnates ma vist küll ka ei usuks.

Eile kasutasin juhust, kui teised võistlustelt saabusid ja treiler õuel seisis, proovisime seda ka meelde tuletada. Väga positiivne oli see, et ta jalutas esimesest hetkest kohe täiesti sisse treilerisse - aga kaua ta muidugi seal ei püsi, taandab välja õige pea. Kuna ma pole suutnud ühtegi moodust välja mõelda, kuidas taandamist takistada/ära hoida, vaid pigem läheb ta selle peale rohkem närviliseks ja pole üldse enam nõus sisse tulema - siis otsustasin praegu jällegi lihtsalt kannatlikkuse kasuks. Näitan talle, et treileris on tore, saab sügamist ja midagi head süüa, aga samas keegi ei keela tal sealt välja minemast, kui liiga hirmsaks läheb. Seega ta kõndis üsna mitu korda treilerisse sisse, seisis seal natuke ja tagurdas jälle välja. Esimesed korrad taandas ta nii kaugele, et ainult esijalad jäid trapile; viimased korrad aga jättis esiotsa vabatahtlikult täitsa treilerisse sisse (jalutusnöör oli iga kord täiesti lõtv) ja tagasi sisse tulemiseks ei olnud kordagi vaja teda pikalt veenda - nii et kõiki asjaolusid arvestades loen selle üsna õnnestunud esimeseks katseks.
Võib-olla teen endiselt midagi väga valesti ja peaksin hoopis mõnda teist strateegiat kasutama, aga...eks ma vaikselt olen juba harjunud, et see transporditeema jääb meie murekohaks ilmselt igavesti (või siis... nii kaua, kuni ma kunagi rikkaks saades tulevikus talle spetsiaalse kahest otsast laetava suure treileri/auto muretsen) ja praegune meetodivalik tundub minu peas leiduvatest variantidest hetkel parim olevat.

Nüüd tuli kuidagi nii palju juttu Albatrossist, et teistele ei jäänud eriti ruumi alles - aga neist siis järgmisel korral.


Thursday, April 23, 2015

Kevadised tegemised ja "Enlightened Equitation"

Plaanin nüüd üks päev oma praeguses mitmekesises hobupargis väikse ringi fotokaga teha ja siis juba räägin neist lähemalt, piltidega ju põnevam.

Tänu ühele plahvatusaltile osale sellest hobupargist olin jälllle korraks tsipa vigane - noor mära ei olnud üks päev sadula küljes kõõlumise ideest väga vaimustatud ja kui tema võttis suuna kuhugi maneeži katuse poole, siis mina üritasin nelja kaarde vehkivate jalgade eest kaugemale külje peale hüpata, aga unustasin vist maandudes põlve kõverdada ja noh - ei ole väga meeldiv põlveliigest tagurpidi venitada, päris mitu päeva läheb selle nahka, et uuesti liikumisvõime taastada. :P Aga täna on juba täitsa hea, nii et ilmselt jäid olulised jupid põlves suuremalt jaolt siiski terveks.

Need selle aasta noored on üldiselt suht fruktid võrreldes varasematega. Peast ei ole segased, seega tulevikus ma usun, et nad on täitsa mõistlikud... aga alguse värk ilmselt. Iga aastaga on rohkem sporthobuse verd sees vist. :P Aga ei tea ka - järgmine aastakäik tundub jälle selline leebem, nii et pigem siiski juhuse asi.

Albatrossi puhul ma olin see kevad-talv pisut kahevahel, et kas ta mitte veidi liiga kõhn ei ole (kuigi ma saan aru küll, et talle on kasulik pigem saledapoolne olla), aga nüüd järsku on ta see kevad varakult suure osa talvekarvast ära visanud ning näeb väga kena ja viisakas välja, täpselt parajas mõõdus kah. Tahtsin üks päev koplis vaadata, kas ta traavis lonkab, aga seda oli üsna keeruline hinnata, sest kui ma tema ees jooksin, siis tüüp hakkas pukitades ühest aia äärest teise galopeerima. Nojah siis. :) Korraks tegi paar traavisammu, need tundusid okidoki. Aga täna sai Albs puuduva raua tagasi alla ja homme plaanin temaga midagi kindlasti ette võtta - pean veel natuke ajusid ragistama, mis see olla võiks ja kas on üldse mingi moodus temaga tegeleda ilma, et ta esimesed 15 minutit hullumeelsena mööda koplit/platsi/maneeži ringi ei kablutaks.

Raamatut loen ka vahelduseks, sain H. Moffetti "Enlightened equitation'i" kätte. Peale seda, kui mu kriitikameelt teiste raamatute põhjal vähe teravamaks tehti, pean tunnistama, et need pildid seal raamatus kuigi eeskujulikud ei ole, aga jutt ja sisu mulle siiani täitsa meeldib. Autor on suhteliselt skeptiline mitmete levinud treeningmeetodite ja -ideede suhtes, ja seda nii uuemate kui klassikaliste (midaiganes see tänapäeval veel tähendama peaks) suunitluste osas.

Nt üks mu lemmikosasid on jutt driving seat kohta. (Kas kellelgi on sellele väljendile mõni hea eestikeelne tõlge välja pakkuda?). Minu (ja nagu selgub, siis ka antud autori) arvamus selles osas on juba pikka aega olnud, et istmikuga ei ole võimalik hobust kuidagi rohkem või suuremalt liikuma panna. Säär on see, mis hobust edasi sõidab, ja istmik on see, mis liikumisega võimalikult pehmelt ja hobust takistamata kaasa peab minema. Kui sa üritad hobust edasi sõita sellega, et surud igal sammul oma taguotsa tugevamalt sadulasse (tuntud ka nt kui "sõida hobust puusaga edasi"), siis tegelikult aitab see hoopis edukalt hobuse liikumist peatada. Mida suuremalt hobune liigub, seda vabam peab ta selg selleks olema ja ilmselgelt oma ristluu sügavamalt sadulasse (ja seal all olevasse hobuse selga) lükkamine ei aita kuidagi hobuse selja tõstmisele kaasa.

Seejuures jah, muidugi ON võimalik hobust õpetama sellise istakumärguande peale edasi liikuma - sest kui iga kord lisada juurde tugev säär või stekk vms, siis seostab ta kogu seda komplekti üsna varsti edasiminekuga, aga füüsiliselt see ei ole kuskilt otsast loogiline lähenemine ja teeb hobuse jaoks väga keeruliseks ennast samal ajal aktiivse ja lõdvestatuna hoida. Olen seda teemat vist kunagi varem ka oma blogis lahanud ja arvan endiselt samamoodi. Tänapäeval, kus ligipääs igasugusele kirjandusele üsna lihtsalt olemas on, siis ma ei arva ka, et Müseleri "Ratsasport" (mis minu mäletamist mööda suhteliselt seda driving seat teooriat juurutab - vähemalt mina kunagi tõlgendasin seda küll nii, nüüd pole ammu uuesti lugenud) või mõni teine neist väga üksikutest eesti keelde tõlgitud teostest ühe ratsaniku piibel peaks olema, sest noh... seal ikka leidub üht-teist, mille üle vaielda võiks. ;) Aga Moffetti raamatut loen hetkel huviga edasi.

Sunday, April 12, 2015

Kõige vägevam jälle!

Ja Albatrossil on niiiii palju energiat ja mänguhimu, ma ei oska isegi sõnadega väljendada, kui väga see mulle head meelt teeb! Nii et siis jagan lihtsalt igas võimalikus kohas väga hoogsalt pilte ja (oma ning tema) rõõmu. :)


Saturday, April 11, 2015

Challenge accepted, ehk olen nüüd paar korda ratsutades maneežiukse pärani jätnud. :P Aega läheb küll veidi, aga enam-vähem on ta ikka suutnud mingil hetkel uuesti trennile pühenduma ja mind kuulama hakata. Kui päris ukse eest läbi sõita, siis muidugi piilub ikka välja, aga ega eesmärk ei olegi temast mingit automaatset sõiduvahendit vorpida, vaid lihtsalt õppida tasapisi keskendumisvõimet säilitama ka ebatavalisemates olukordades.

Aga trennid on muidu tip-top olnud. Täna oli nt galopis supervahva, sõitsime suurt ringi kokkupoole 10-meetriseks voldiks vahepeal (mis kuu aega tagasi oleks täiesti võimatu olnud). Kõige olulisem on see, et ta säilitaks voltidel korraliku painde - kui paine kaob, siis läheb koheselt igasugune tasakaal ka ära ja mära kukub traavile või kui ma väga intensiivselt teda edasi sõidan, siis jääb küll galopile, aga see on selline laperdav ja ilma igasuguse rütmita galopp. Ja noh, 10000x pidin endale meelde tuletama, et kui paine ära kaob voldil, siis ma EI TOHI seda käega parandama hakata - see ei aita mitte mingil moel edasi ja teeb teda pigem suust tuimemaks, kaelast kõveramaks ja kogu asi läheb rappa. Loomulikult talle on need väiksemad voldid keerulised ja ta ei reageeri alati säärele nii hästi kui võiks (st ei painuta ennast kehast), mistõttu on jube kiusatus kogu aeg käsi appi võtta, aga... kõige paremad, tasakaalus, ja aeglasemas tempos voldid sain justnimelt siis, kui otsisin võimalust talle veidi kauemaks korraga ratset järgi anda (st ma ei hoia kunagi märguandeid pikalt peal, aga sellistes keerulistes olukordades annan neid võib-olla liiga tihedalt, nii et lõdvestuse hetked/võimalused jäävad väga lühikeseks). Lõpus olid mõned voldid igatahes juba üsna asjalikud ja nendega töötamise tagajärjel avastasin ühel hetkel endalegi üllatuseks, et ka paremat pidi galopp oli ühtäkki nii pehmeks ja mõnusaks muutunud, mida varem vist olnud polegi.

Ühel toredal päeval, kui maneeži oli paar takistust jäetud, katsetasin isegi mõned hüpped teha. Oli veidi naljakas. Hobune ise oli mõistlik, aga mul oli VÄGA imelik seal seljas istuda ja ei suutnud kuidagi peale hüpet tasakaalus sadulasse jääda? Mära ei teinud üldse mingeid imehüppeid, aga... kas see tagumine ots jäi kuidagi kauaks kõrgele, või ma ei teagi milles asi (kedagi polnud kõrval vaatamas ka) - igatahes iga kord maandudes tõukas mind kuidagi väga sadulast välja veel, ükskõik kas üritasin kohe peale hüpet kiirelt tagasi istuda või kauemaks jalustele jääda. Muidugi ma olin oma koolisõidusadulaga, aga... ma olen selles samas sadulas paari teise hobusega ka kõrgemaid takistusi hüpanud ja ei mäleta küll sellist tunnet, nii et ei saa nagu sadula süüks ka ajada. Selline naljakas tunne oli, jah, mida ei oskagi hästi seletada ja mida ma pole isegi ühegi kitsehüpetega takistusi ületava hobuse seljas oma arust tundnud varem. Aga noh - kui mõtlesin hästihästi palju jalustele toetumisest, siis tasapisi harjusin ära ja viimasel paaril hüppel (ega me palju ei teinudki) ei kulunud enam viiskümmend aastat oma tasakaalu leidmisele. :P Aga kõrgemaks ma küllll ei julgenud panna, kuigi hobuse jaoks ei tundunud nende väikeste takistuste ületamine mingit pingutust nõudvat.

Nüüd mul ongi temaga veel ainult mõned trennid teha jäänud, sest kohe-kohe saabub ju lõpp mu kuue aasta pikkusele (kuigi sisaldas mõningaid vahepause) Tartu elule. Aga vahva mära oli küll, kellega tegeleda - kuigi mõningate baasasjade puudulikkuse tõttu midagi eriti keerulist me katsetada ei saanud, siis ikkagi oli ta mitmes mõttes palju vähem toores kui mu tavapärased noored hobused ja teatud harjutusi oli tänu sellele ikka väga mõnus treenida. Jällegi kogemuse/hobuse võrra rikkam ju! :)