Tuesday, September 13, 2016

Kahtlemata kõige parem asi Eestis olemise juures on see, et iga kell, kui tuju tuleb, saab oma hobusele külla minna! Olgu, mitte päris iga kell, sest Albatrossi praegune tall on minu kodust 50 km eemal, aga sellegipoolest. Kuigi mul pole hetkekski kahtlust olnud, et K minu äraoleku ajal teda sama hästi hoidis kui oma hobuseid, siis ikka tekib natuke kehva hobuseomaniku tunne, kui... hobune on kuskil, aga mind ennast kunagi mitte.

Jõudsin meile juba esimese nädala jooksul paar "treeningeesmärki" püstitada:

1) õppida valmispanekuboksis nööride vahel rahulikult seisma. Kuna tuleb välja, et sepavisiitide ajaks ei saa Albatrossi hästi sinna kinni siduda (kunagi alguses oli ta mingit nalja seal teinud ja tundus ohutum teda lihtsalt ise nööri otsas hoida), siis seda saame kindlasti harjutada, et nii sepal kui tallipidajal lihtsam oleks, kui ma ise sepapäeval kohal ei saa olla. Usun, et kui ta seal boksis tihemini käib kui kord kahe kuu jooksul sepa jaoks, siis tunneb ennast vast turvalisemalt, ja kinniseotult on ta tegelikult noorest peale harjunud olema. Need üksikud korrad, mil ma olen temaga tegelemas käinud, siis puhastamise ajal on Albs küll rahulik igatepidi olnud. Kinni ma ei ole teda küll sidunud - see aga rohkem sellepärast, et esialgu seal nööre polnudki ning kõik teised olid harjunud ja õpetanud oma hobused ka lahtiselt paigal seisma ning mõtlesin, et ega Albatross ei saa ju kehvem olla :D, ja ei läinud kergemat teed.

2) võtta temaga ette väikseid jalutuskäike tallist kaugemale. Kui suvel korra natuke eemale jalutasin, siis ta oli küll väga tsill ja enesekindel, aga kuna siiski nii vähe viimase aasta jooksul tegeletud, siis ma pole päris kindel, kui hästi ta mind kuulama on nõus, kui miski ärevam olukord tekkima peaks. Aga eks vähehaaval edasi minnes saame seda katsetada. Üldiselt on see vaba hingena elamine teda võib-olla nii palju mõjutanud, et... ta päris täpselt enam ei mäleta, mis ja kui palju talle lubatud on, aga seda, et ta märguandeid ignoreeriks või kuidagi vähem kuulaks inimest - seda pole ma küll absoluutselt täheldanud. Lihtsalt peab talle korra meelde tuletama, et mkm, nii me ju ei tee, ja kohe on asi korras jälle. Minu õpetatud märguannetest (niisama tegeledes kui ka näiteks maatöö trennide juures) pole ta mitte ühtegi unustanud, nii et... hobuse mälust ei kustu tõesti mitte miski. :) Nii et peab väga tähelepanelik olema selle suhtes, milliseid mälestusi me neile tekitame!

Sellel suvel Albatrossi kael millegipärast sügeles ja kuna sobivad puud olid ka kohe koplis olemas :D, siis suve lõpuks oli pool lakka läinud. Otsustasin, et nüüd enam putukad ka väga häirivad ei ole, ja võtsin selle laka üleni lühikeseks. Väga ilus tsiviliseeritud poiss tuli sealt alt välja. :)


See osa lakast, mida ta ise mahahõõrumisega disainis, on miskipärast otstest päris heledaks ära pleekinud. Ju siis on selle aasta mood. :)
Siis ma olen vaikselt hakanud veel kaaluma teda ilma raudadeta jätmist. Kes see oskab mulle öelda, kas tal on tegelikult parem tänu rautusele või ei ole sel tema jaoks mingit vahet? Ideaalis muidugi vajaks Albatross veidi tihedamat ümberrautust kui teised hobused, see aga tähendaks iga kord eraldi sepa organiseerimist ainult tema jaoks, mis oleks omakorda tüütu ja keeruline. Siiani on õnnestunud enam-vähem nii, et sepp käib teatud aja tagant ja teeb siis suurema osa hobuseid tallis korraga (väljaarvatud mõnel erandjuhul, kui üksikud rauad kaotatud vms). Tema kapjade varbaosa peaks ideaalis olema alati lühike, et breakover oleks kerge ja ei koormaks kabjaliigest, aga kui piisavalt sageli ei rauta ümber, siis see varvas muidugi kasvab ja raudadega ise ära ka ei kulu. Teisest küljest jälle raud hoiab tema päkka kõrgemana, ilma raudadeta kulutas ta alati selle väga madalaks. Võib-olla nüüd kui treeningus ei käi ja ainult murukoplis elab, siis ei kulutaks? Kuna ma nüüd ise siin olen, siis saaksin jälgida ilusti seda kulumist ja vajadusel sepa käikude vahel pisut raspliga kaasa aidata; kui raud all, siis pole mul endal seal midagi võimalik teha ega muuta. Samas peale sepa käiku on kabjad väga ilusad olnud ja näevad välja sellised nagu minu arvates talle hea on - seega sepp tundub head tööd tegevat.
Ühesõnaga olen väga kahevahel selle teemaga, eks tuleb mõelda veel selle peale.

Ühegi hobuse selga pole siiani jõudnud, veidi imelik hakkab juba. :D Aga järgnevad paar nädalat tuletan Napsikuga ratsutamist meelde, kuni S puhkusel on, ja siis vaatab, mis edasi saab ning kelle jaoks ja kui palju mul aega on... tavaliselt neid hobuseid ilmub ka ise kuskilt juurde. :)

Sunday, September 4, 2016

My amazing boys

Nonii, nüüdseks on suvi ja minu seekordne Taani-aasta jällegi peaaegu selja taha jäänud - läinud nädalavahetusel aga käisime viimast korda võistlemas ja sellest on küll üht-teist kirja panna.

Esiteks oli kaasas juba kõigile blogilugejatele teada-tuntud Holey, kellega me nüüd teist korda skeemi sõitma läksime. Holey oli käitumiselt muidu üpris tsill, aga kahjuks kas minu viimase hetke sadula kohendamise või millegi muu tõttu tekkis tal soojenduse alguses päris korralik girth cramp - üldiselt ta mingi ülimalt tundlik selle koha pealt ei ole, aga vähemalt üks kord on meil varem ka trennis täpselt sama lugu olnud. Tavaolukorras ma ehk tuleks alla ja jalutaks veidi kauem ning laseks seejärel kergelt kordel liikuda, aga kuna ma soojenduseks väga palju aega ei olnud arvestanud, siis tuli veidi kiirem lahenduskäik leida ja lihtsalt edasi sõita. Tõmbas küll omal kõhu pingesse ja selja veidi küüru, aga sõitsin teda lihtsalt vaba ratsmega edasi, mille peale ta galopis mõnede ringide jooksul natuke ikka õhku hüppas, aga õnneks ta mingi tõsine pukitaja pole, nii et julgesin tal neid pingeid seal vabalt välja elada ja mõne aja pärast oligi tal enesetunne jälle hea ja korras - küll aga ei õnnestunud mul seetõttu teda skeemiks piisavalt hästi ette valmistada ja sääre ette saada. Ta viimasel ajal miskipärast naaatuke kipub aeglane sääre peale olema ja muidugi selline suuuuur pingelangus peale taolist olukorda ei muuda hobust reaktiivsemaks, vaid... pigem vastupidi. Teisest küljest tahtsin skeemi minna sõitma siiski rahuliku ja lõdvestunud hobusega, mitte teda uuesti liiga ärevaks ajada, nii et ei olnud ka väga nõudlik.

Küll aga ei olnud see ilmselt kõrvalt väga välja paista, et ma teda pisut liiga palju ise keset skeemi edasi aitama pidin, sest mu väike 4-aastane staar teenis skeemi eest 74%! Võib-olla oli ka natuke ülehinnatud ;), aga ega ma nüüd ei kurda ka, sest minu arust on Holey iga punkti väärt! Alles ta oli mu väike beebihobune, nüüd aga läheb ja nagu muuseas võtab esimese koha 18 võistleja seas :) Niiniinii uhke olen tema üle!

Kui hobu näeb nii vahva välja hoolimata sellest, et ratsanik sisemise ratsme otsas istub, siis peab ikka hea hobune olema küll! :D
Teiseks võistlushobuseks oli härra metsik isiklikult! Mina olen küll järjepidevalt keeldunud mõttest selle täkuga kuhugi võistlema minna, sest raskematel päevadel on mul koduski raskusi tema hormoonide kontrolli all hoidmisega, aga kuidagi poolsunniviisiliselt sai mu nimi ikkagi sinna kirja pandud, nii et siis ei jäänud muud üle, kui oma parim anda.

Valmistusime igatahes korralikult - see seisnes selles, et Herluf kolis juba paar päeva varem võistluspaika, nii et sain temaga seal paar trenni teha. Ei teagi, kas sellest oli lõppkokkuvõttes kasu või mitte, sest... ega ta suurt midagi ju ei karda, küll aga jõudis nende paari päeva jooksul väga hästi selgeks saada, kus on tall, ja kuhupoole kõik teised hobused varem või hiljem kaovad - ning see teadmine küll temaga ratsutamist kuidagipidi lihtsamaks ei teinud.

Viimane trenn enne võistlust oli ikka päris katastroofiline ja mul oli täielik loobumise tuju. Tol päeval olime platsil täiesti üksi, ning saa nüüd täku mõttemaailmast aru - mõnikord on ta kõige rahulikum ja keskendunum just üksi olles, sest ei pea ennast demonstreerima kellelegi; teinekord aga tekib üksiolemine sellist ärevust, et no mitte midagi ei saa tehtud enam. Seekord oli tegemist selle teise variandiga ning koostöö ei sujunud üldse mitte. Kõigepealt taidlesime iga kord väravanurgast möödudes selle üle, kas ikka liikuda edasi, või seisma jääda ja väravast välja tagurdada/joosta; ning isegi kui mul lõpuks oma tahtmine läbi suruda õnnestus, siis mingist keskendumisest või lõdvestamisest ei olnud muidugi endiselt juttugi. Tema lihtsalt jõuga vaatab ja triivib sinnapoole kuhu soovib ja mina nõutult ei oska seal seljas kuidagi probleemi parandada. :( Korra proovisin skeemi läbi sõita ning kui traavi ja galopi osa oli veel enam-vähem, siis sammu või peatust küsides kasutas ta kohe olukorda ära stiilis "aa, kui me enam suure hooga edasi ei lähe, siis ma arvan, et lähen nüüd hoopis vastupidises suunas!" Kas siis tagurpidi või kahel jalal ennast ümber pöörates (seda suure kisamise saatel muidugi) näiteks. Oeh, väga-väga keeruline oli.

Nii et võistluspäevaks ja soorituse ajaks olid mu närvirakud juba täiesti läbipõlenud, lisaks keerulisele hobusele oli tegemist ka minu elu esimese M-klassi sõiduga, mis kindlasti enesetunnet lihtsamaks ei teinud. Õnneks vähemalt harjutused on meil kõik kodus suht stabiilsed ja kindlad olnud, nii et suurem küsimus oli ikkagi selles, kui üksmeelselt me seal võistlusplatsil omavahel suheldud saame. :)

Kuna ma päris kohe ikkagi selga ei eelistanud istuda, siis ainuke koht, kus teda korraks kordele lasta, oli maneež. See ei olnud väga hea mõte. :D Herluf oli maneežis ja kõik teised maailma hobused olid väljas, nii et tüüp oli ikka väga frustreeritud ja kordel eriliselt närviline, kisendav ja kontrollimatu. Ma olin ka frustreeritud ja teatasin, et ma lähen lihtsalt selga ja õue soojendama ja kui kukun alla, siis kukun. :D Nii ma tegingi - ainult et viimane osa (ehk alla kukkumine) ei olnudki vajalik. Niipea kui the King of the World õue jõudis, oli tal oma hobustest ja territooriumist piisavalt hea ülevaade, et rahuneda ja otsustada, et nii võib täitsa isegi trenni natuke teha. Üllatavalt koostööaldis oli soojenduse ajal, nii et mul jäi 10 minutit aegagi üle, millega midagi pihta hakata polnud (sest niiiii rahulik ta ikka polnud, et pika ratsmega jalutamine variant oleks) - õnneks lubati mul veidi varem alustada ja sõitsin oma skeemi läbi, Herluf käitus üsnagi mõistlikult ja minul oli skeemi lõppedes tohtutu pingelangus ja suu vist kõrvadeni. Mõned harjutused, nagu pöörded tagaotsal, kus ma lihtsalt ei julgenud teda väga palju koondada, läksid küll aia taha, aga... nt pikendused ja kolm jalavahetust neljast olid väga asjalikud, nii et ma ei virise väga. Kui oleks uuesti võimalus sõita, siis teeks muidugi vigade paranduse. :D

Peale skeemi esimese asjana juhiti mu tähelepanu sellele, et ma unustasin kaitsmed maha võtta. Kui madalamates skeemides on siin kaitsmed lubatud, siis sellel tasemel enam mitte - aga mul küll enne startimist polnud enam meeles sellele mõelda ja P oli ka ära unustanud, et pidi mind tulema aitama - seega mu tulemus kirja ei läinud. Ma olin siiski nii rahulolev Herlufi käitumisega, et esialgu ei lasknud sellest ennast häirida - küll aga olin veidi kurvem kui tuli välja, et korraldajad olid ka mu hinnetelehe ära kaotanud, nii et lõppkokkuvõttes ei olnud mul mingit tulemust kuskil kirjas...
Nojah, veidi olin enda hajameelsuses pettunud seetõttu, aga... tore kohtunik, kellega pärast rääkisime, mäletas mu skeemi küll (sest M sõitjaid oli ainultt 3 tk) ja ta oli lahkelt nõus kommentaare jagama, nii et sain vähemalt mingit tagasisidet seeläbi. :)

Hiljem aga tuli koolisõidumäärustikust välja, et kui kohtunik sulle just enne alustamist või keset skeemi märkust ei tee (mida ei tehtud), siis ei ole kaitsmete kandmise eest ette nähtud diskvalifitseerimist, vaid hoopis 2 miinuspunkti - sama nagu vea eest skeemis vms. Nii et järgmise päeva hommikul me saime palju vabandusi korraldajatelt ja Herlufiga teenisime ka oma järelejäänud 66%-ga esikoha. Hinnetelehte ei leitudki kunagi üles, aga... vähemalt on mul rosett olemas ja andmebaasis ka tõestus selle kohta, et ma ikkagi ükskord kunagi sain selle M-klassi sõidetud sellisel ägedal tüübil! :)

Nüüd läks Herluf järjekordse (aga nüüd vist viimase) professionaali kätte, kes teeb veel ühe katse temaga PSG tasemele võistlema jõuda. Senini on ratsutaja temaga ülisuperrahul, ja no mina ka ei näe mitte mingit põhjust, miks see hobune ei peaks sellel tasemel (ja kõrgemal) olema võimeline võistlema, aga kõikide eelnevate juurest on ta siiski varem või hiljem tagasi tulnud, sest käitumine võõrates kohtades on liiga täkulik ning temalt karmimalt midagi nõudes hakkab hobune protesteerima. Väga loodan, et seekordse ratsutajaga neil koostöö sujub!

Kahjuks pilte väga ei ole, aga... selline udukogu leidus Herlufist. :)

Saturday, August 13, 2016

Dilemmad

Täna on mul (pool)vaba päev ja kuna olümpia tõttu on kõik väga hobusesel lainel, siis... sama lugu ka minuga. Laisklemise ja mõtete mõlgutamise tulemuseks aga pole mitte soov hetkel olümpiamängudest rääkida, vaid hoopis keerulisemad mõtted on pähe tulnud, teemal ratsutamine ja hobuste heaolu loomulikult, nagu tavaliselt. Osaliselt ka jätk eelmisele minu eelmisele postitusele.

Kõik algas sellest, kuidas sattusin mingile artiklile, mille sisuks oli see, et peaksime ratsmekontaktile palju rohkem tähelepanu pöörama ning kuidas kontakti kvaliteedil on väga otsene seos ratsastuse kvaliteediga; lisaks erinevateks näideteks lähikaadrid töötavate hobuste suust ja valjastusest. Igati mõistlik artikkel ja nõustusin põhimõtteliselt kõigega.

Seejärel hakkasin aga kohe mõtlema oma H peale, kellega (nagu kirjutasin) esineb päris palju probleeme just ratsmekontaktiga. Tema on õppinud suulisele kõva survet avaldama, mina seda eriti hästi muuta ei oska ja tulemuseks ei ole ratsmekontakt temaga sõites enamasti kuigi kerge. Lisaks vahutab ta suu alati hüperpalju + samuti on tal mõnikord komme keelega mängida, nii et lähipilt hobuse suust trenni ajal oleks ilmselt kõike muud kui ilus.

Siis tekib küsimus, et... mida sellega ette võtta? (Siinse näitena olen välja toonud selle kontaktimure, aga sisuliselt sama stsenaarium kehtib misiganes probleemi korral). Loomulikult ma ei ole selle üle rõõmus ja minu eesmärk ei ole niimoodi sõita. Ma võin muidugi iga hetk loobuda ja hobune läheb kellelegi teisele - kuna meil aga ühtegi maailmakõigeparemat ratsutajat võtta ei ole, siis tõenäoliselt see keegi teine peab samamoodi asjaga kas leppima või loobuma. Ma võin üritada edasi ratsutada ja proovida seda probleemi parandada - mida ma hetkel teengi, aga... mitte just suurepäraste tulemustega.

Seega jääb väga suure küsimärgi alla see, et mida üks inimene sellise hobusega üldse tegema peaks? Kui sa oled omale hobuse võtnud (ja ütleme, et ta ei ole ka veel kuigi kaugele koolitatud) ja avastad sellise probleemi, siis mis on lahendused?

Need jagunevad minu meelest laias laastus kahte gruppi, olenevalt sellest, kas sa oled hobuseomanikuna ühtlasi pururikas või mitte. Kui jah, siis
1) otsid oma hobusele mõne superandeka professionaalse sõitja (ja kui H näide tuua, siis tema on vägagi kogenud inimeste ratsastatud, seega ainult professionaalsus ei garanteeri midagi. Peab olema tõeliselt tundlik ja hea ratsanik, keda on kindlasti raske leida ja kelle palkamine ei maksa mitte vähe)
2) otsid omale superhea professionaalse treeneri, kes ÄKKI suudab sind koos hobusega pikema aja jooksul piisavalt palju arendada (jällegi sama teema professionaalsuse ja maksumuse kohta, mis ratsutaja koha pealt)
3) paned hobuse karjamaale elama ja lepid sellega, et ta pole ratsahobuseks sündinud

Kui sa juhuslikult ei ole pururikas, siis on sul järgmised variandid:

1) Jätkad samamoodi ja kõik kes su hobusest pilte vms näevad, arvavad, et sa oledki nõme ratsutaja :)
2) Paned hobuse karjamaale elama, kulutad kõik oma ressursid selle ühe hobuse peale ja loobud ratsutamisest, sest rohkemate jaoks raha eriti ei jätku
3) Paned hobuse magama ja võtad tema asemel uue (very common practice heaolumaades)
4) Proovid hobust müüa, aga mingite probleemidega mitte väga kaugele ratsastatud hobust ükski maailmaparim ratsutaja ega pururikas inimene ei osta, seega sa lihtsalt annad oma probleemid järgmisele hobuseomanikule üle, kes seisab tulevikus sarnaste valikute ees.

Kas on mõni variant veel? Loobud suulise kasutamisest ja koolisõidust ning üritad mingite alternatiivvariantidega ta toimima saada nii palju, et ikkagi oma lõbuks ratsutada ja areneda saaks? See vist tundubki kõige mõistlikum variant, kuigi see kindlasti ka ei sobi mitte kõikidele inimestele ega kõikidele hobustele.

Seega - kui sa pole maailmaparim ratsutaja ja sul pole ka hunnikutes raha, aga hobuse heaolu on siiski oluline, siis... don't own a horse. Tuleb ju nii välja. Sul võib olla tahtmine ja sul võib olla valmisolek pingutada, aga mitte alati ei ole see piisav. Ja see on muidugi üsna kurb.

Senikaua kuni ma veel Taanis olen, jään nende hulka kuuluma, kes ikkagi katsetab edasi... leppides sellega, et hobune võib-olla ei ole alati rahulolev (aga püüeldes selle poole, et oleks) ja et kõik ei näe välja üldse nii ilus ja tore kui ma tegelikult tahaksin. Üleüldises mõttes on meie koostöö väga palju paranenud ja ma tõesti tahaks loota, et liigume õiges suunas ning kui mul veel pikemalt oleks aega temaga sõita, siis võib-olla leiaksime ka sellele probleemile mingi lahenduse. Nii et ma valin selle tee. If it makes me a bad horseperson, then... maybe I am?

Herlufiga trennis:

Sunday, August 7, 2016

Mister H

Mõtlesin, et võiks vahelduseks natuke midagi konkreetsemalt trennidest ka kirjutada - muidu viimasel ajal koosnevad postitused ainult meie tegemiste kokkuvõtetest (ja muidugi ohtratest kiidusõnadest mu tublidele hobustele).

Kuigi mina tunnen ennast kõige paremini tavaliselt just noorte hobuste seljas (seal mul on tunne nagu ma peaaegu teaks, mida tegema pean), siis mõnes mõttes on ikka Herluf selle aasta jooksul mu kõige ägedam õpetaja olnud. Kindlasti ei ole ta selline lihtne schoolmaster, vaid on mulle ikka igasugu erinevaid katsumusi ette ladunud, aga õppinud olen ka lademetes.

Praegu sõidan temaga juba pikemat aega peamiselt topeltsuulistega - veel üks asi, mille harjutamist ta kannatlikult taluma pidi :) Temale on need muidugi ammu tuttavad, aga minul polnud kahtede suulistega sõitmisega varasemast ajast kogemust. Üldiselt ma olen muidugi 100% (või peaks siis ütlema, et 99%) seda meelt, et karmim suuline probleeme üldjuhul ei lahenda, aga Herlufi puhul on küll sõites ikka märgatav vahe tunda. Mina ei oska öelda, miks või kust ta sellise harjumuse saanud on, et lihtsalt trennist trenni järjepidevalt üritas jõuga suulise peale pressida ja ratset sikutada, aga ükski idee, mille peale mina (koos treeneritega) oskasin tulla, seda probleemi ei lahendanud. Kangsuulistega aga on seda sikutamise kommet oluliselt vähem. Kuigi tegelikult ratsutades on mul kangiratse suurem osa ajast lõdva, siis... ühest küljest mõjutabki kang hobust juba minimaalse survega (kunagi ei peaks seal mu arust mingit jõudu rakendama) ja teisest küljest on hobusel ilmselt ka teadmine juba peas, et sellise valjastusega ei ole see tirimine tema jaoks sugugi nii mugav ja pehme kui tavalise trensliga.

Mul on tegelikult muidugi väga kahju, et ma sellele probleemile mingit õiget lahendust välja ei ole osanud mõelda, aga... üle oma varju ei hüppa ja ma olen küllaltki veendunud, et tema varasemad ratsutajad ka seda muret päris vältida ei osanud - ilmselt lihtsalt lepitigi sellega, et tuleb jõuga vastu hoida vajadusel ja kui hobune muus mõttes toimib, siis... on seegi hästi. Minule aga on niimoodi ratsutamine veel rohkem vastumeelt kui kahtede suuliste suhu panemine (ja seeläbi võimaldada pisut kergema ratsmekontakti säilitamist kogu sõidu vältel), nii et olen praegu seda teist teed läinud. Vahel ratsutan trensliga siiski ka, aga siis on koheselt sikutamist jälle oluliselt rohkem.

Sikutamise kõrval teine suurim probleem selle hobuse juures on see, et ta on täkk. :D See ikka teeb väga palju asju tema puhul keerulisemaks ja jällegi - täkkudega olen küll päris palju varem sõitnud, aga Herlufi hormoonid on tase omaette ja kehvematel päevadel segab see oluliselt toreda ja hea koostöö saavutamist. Maneežis omaette tiksuda ei ole probleemi, aga kaua sa ikka suviti seal nelja seina vahel jaksad olla. Õues on aga alati vahtimist ja mingeid hobuseid kuskil paista, kellele härra ei saa jätta end demonstreerimata.

Kui aga need paar suuremat mure kõrvale jätta, siis... pean tunnistama, et ta on ikka hobune hoopis teisest klassist kui need kellega ma tavaliselt sõidan (ja need ei ole ka mitte kehvad hobused :D). Tal on niiii palju powerit ja suured käigud - eriti galopp, sellist galoppi ei ole ma reaalselt ühelgi teisel hobusel näinud elus, ka mitte video pealt vaadatuna. Mina muidugi seal seljas ei suuda kaugeltki tema parimaid külgi nii hästi välja tuua, aga see võimas tunne on olemas ja vahel toredatel hetkedel ta avaldab mulle kah oma potentsiaali. :)

Herluf on kunagi headel aegadel võistelnud M-klassis ja harjutanud St. Georg tasemel, seega umbes neid harjutusi olen temaga katsetanud ja püüdnud selgeks saada ka. Väga palju on viimaste kuude jooksul paremaks läinud jalavahetused, kuigi ma ei oskagi öelda, kas ma olen neid õppinud õigemini tegema, või on see pigem lihtsalt pikema koostöö tulemus, mille käigus hobune on õppinud mind paremini mõistma. Need mõned korrad nüüd, kui olen näinud teisi, palju suuremate kogemustega ratsanikke tema seljas, siis paljudes muudes kohtades oli H neist pigem rohkem häiritud kui minust (tal on aeg-ajalt mingid protestihood käinud üle ja neid on muidugi keeruline vältida, kui esimest korda hobusele selga istud ja talt palju nõuad - isegi kui oled kogenud ratsanik), aga jalavahetused tundusid neil alati sujuvamalt välja tulevat. Minul kadus tihtipeale veidi rütm ära või tuli suurem hüpe jalavahetuse ajal või jäi sammu võrra hiljaks vms; samuti ma ei tahtnud eriti neid õues sõites harjutada, sest seal pole peegleid ja ma polnud enda tunnetuses üldse mitte kindel, et kas ta nüüd tegi vahetuse puhtalt või mitte.

Praeguseks oleme aga mõlemad paljuuu enesekindlamad, tunnen alati juba umbes 3 sammu enne vahetust ära, kas läheb hästi või mitte :D. Seega ettevalmistus on ikka kogu asja võti. Tekib muidugi küsimus, et kui 3 sammu ette on tunda, et pole päris õige, siis miks üldse proovida, selle asemel, et uuesti ette valmistada? Vahel katkestangi ja alustan uuesti, aga vahel ei suuda väike ajuke nii kiiresti reageerida + hobune on ka juba ettevalmistust "tundnud" ja on soorituseks vägagi valmis, nii et siis on plaanide muutmiseks juba hilja. Aga mis seal ikka, üldiselt on edasiminek siiski märgatav. Vasakust jalast paremasse vahetades nt raja peal pole mingit probleemi, aga diagonaalil või kuskil platsi keskel, kus tal rohkem ruumi on, kipub vahel parema sääre eest hoopis kõrvale esialgu astuma, selle asemel et kohe vahetada ja sirgelt jätkata. Alati seda probleemi ei esine, aga vahel juhtub ja ma ei ole paremat lahendust osanud leida, kui lihtsalt püüda vasaku ratsmega teda rohkem kehast sirgena hoida?

Galopipiruette (või midagi sinna lähedale) harjutasin mingi hetk päris palju, aga nüüd viimasel ajal natuke vähem, sest... ma ikkagi tunnen, et tal läheb seal pisut füüsiliselt raskeks (kujutan ette, et nii suure galopiga hobusele ongi keeruline neid samme nii lühikeseks võtta), seega pigem küsin vähem korraga ja tihedamini ning loodan, et niiviisi treeningu käigus ta saab tugevamaks ja asi läheb talle lihtsamaks. Seega mõnikord harva natuke katsetan ta päris ühele kohale saamisega, aga enamasti keskendun sellele, et galopp jääks ka väiksemate sammude ja aeglasema rütmi korral pehmeks ja kindlaks, ning jätan tagajalgade ringi raadiuse kuskile 3 meetri peale vms.

Küljendused galopis on vist kõige lihtsamad asjad. :) Need tulevad tal justkui iseenesest. Ja küljenduste lõpus nurgas jalavahetus tuleb ka iseenesest, seega seal pigem treenin kontragalopis jätkamist. Nii palju ta siiski kuulab mind, et... erinevalt mõnedest hobustest, kes mingil hetkel hakkavad neid jalavahetusi kogu aeg pakkuma, siis H võib seda vahel küll teha, kui ma ise päris selgeid signaale ei anna, aga enamasti ta on nõus täiesti kenasti vaheldumisi tegema kontragaloppi või jalavahetusi, olenevalt sellest, mida küsitakse.

Traavis on need külgliikumised kuidagi raskemad. Võib-olla sellepärast, et esiteks pean natuke ise rohkem sadulas istumisega vaeva nägema + galopis on ju juba õige paine poolautomaatselt sees, aga traavis tuleb seda ise rohkem säilitada. Kõikide külgliikumiste puhul aga on ikka superoluline see, kui hästi sa tasakaalus istud seal seljas. Mitte ühegi jalaga lükkamise või ratsmega korrigeerimise abil ei saa ma nii kvaliteetseid külgliikumisi kui neil hetkedel, kus ta mu keharaskust järgima hakkab. Ma ei tea täpselt, miks vahel hakkab ja vahel mitte, aga parematel päevadel õnnestub nii, et sätin lihtsalt istaku õigesti, vaatan liikumise suunas (ja no käed ja jalad panen ka muidugi enam-vähem sinna, kus olema peavad) ja hobune teeb kõige ilusamaid külgsamme üldse. :) Ei ole kuskilt vaja juurde lükata-tõmmata midagi. See on kindlasti see "tunne", mida iga trenn taga ajada tasub.

For fun, olen mõnedel parematel trennidel ka püüdnud traavi saada aeglasemaks ja vetruvamaks - kui seljast tundub juba passaaž missugune, siis video peal on vaevu märgatav vahe, et noh... on koondtraav ja siis on naaatuke pikema õhufaasiga aeglasem koondtraav. :D Ma ei tea, kui palju ta sellist asja harjutanud on, aga jällegi ma ei julge liiga palju küsida. Kui hobune läheb kangeks ja tunnen, et tal on raske, siis... lõpetan kohe. Kui oleks kogemusi rohkem, siis kindlasti tunnetaks paremini seda piiri, et kui palju veel nõuda võib (ma noorte hobustega sõites nt tunnetan oluliseeelt paremini), aga selliste harjutuste juures parem ei riski.

Kokkuvõttes mul on ikka väga vedanud, et temaga ratsutada saan. See ei ole alati lihtne ja vahepeal oli meil ka periood, kus talle asjad väga ei meeldinud ja kippus protesteerima (mis on ka põhjuseks, miks ta varasemate ratsanike juurest tagasi on tulnud), nii et olin üsnagi lootust kaotamas. Kuidagi aga leidsime jälle ühise keele ja nüüd pole mingit sellist jukerdamist juba väga ammu ette tulnud. Muidugi kui täkuinstinktid väga üle pea keevad, siis kindlasti ei ole see välistatud, et ta midagi katsetab. Kui ainult oskaks need tema hormoonid kontrolli alla saada :D, siis oleks ikka täitsa super treeningkaaslane.

Pildid on sellest korrast, kui K külas käis, aitähhh. :)

Siis, kui tüüp on nädal aega puhanud
Kui mul meelde tuleks ennast ka sirgu lükata, oleks palju toredam

 

Wednesday, July 27, 2016

Juulikuu

Kiirelt üks suvine postitus, enne kui juulikuu päris vahele jääb.

Vahepeal käisin korraks Eestis puhkamas, täitsa korralik poolteist nädalat ja täpselt oli paras, vähemaga nagu ei saagi piisavalt vaheldust igapäevaellu (mitte, et mu igapäevaelul midagi väga viga oleks :P).

Albatross oli mõnuuus nagu alati. Väga tsill oli ta seekord kõik päevad, mil ma ta karjamaalt ära tõin, nautis vist küll tegelemist, puhastamist ja aeg-ajalt sai porgandit ka norida, mis nii elul viga.
Praeguses elukohas ongi Albatross ju ainult sisuliselt boksi ja karjamaa/kopli vahet käinud + mõned korrad platsil, talli territooriumilt kaugemale me pole jõudnud, sest mina pole peale tema mullusuvist kolimist peaaegu et Eestis olnudki. Seekord siis mõtlesin ta ühele minijalutuskäigule viia, et mitte liiga suurt šokki tekitada - kes teab, kuidas mu metsistunud hobu käe kõrval püsib, kui tal võõras kohas oma mõtted tekkima peaksid. Käisin siis lihtsalt naabritest mööda järgmise teeotsani ja natuke edasi; pidin aga pettuma, sest peale mõne tagasihoidliku norskamise ei reageerinud Albatross millelegi ülearu. Ei kartnud aias jutustavaid ja muusikat kuulavaid naabreid ega kartnud isegi prügikaste. :) No milline hobune see veel on, kes esmakordsel kohtumisel suuri prügikaste ei karda??
Albatross huvitus aga peamiselt ikka sellest, mis roheline ja tee kõrvalt parasjagu ampsamisulatusse kasvas.

Kordel käis ka hetkeks ja seekord paremale poole joostes väike vahe jälle sees, aga see on iga-aastane komme, et suve keskel tal miskipärast kipub tsipa halvem olema.

Ja hambad raspeldasin ka esimest korda tal ise ära (+ veel mitu poni sai raspeldatud tookord, nii et järgmine päev mul üks reielihas täitsa andis tunda sundseisu asendist :D), ilusad sirged on tal need küll, nii et T arvates võib isegi pea kaks aastat vahele jätta. Senini olen püüdnud korra aastas lasta vaadata, aga pigem ikka pikemaks on see vahe veninud - mingeid suuri probleeme pole aga kunagi olnud sellegipoolest.

Vot nii on lood Albatrossiga.

No mitte ei osanud ma kunagi neid roosasid päitseid kopli jaoks ostes (sest x-full suurust ei olnud igalt poolt saada) selle peale tulla, et kui need igapäevaselt kasutuses ei ole, siis kuluvad kole aeglaselt ja ei saagi mingit ilusamat värvi asemele osta juba õige pea. :D Nüüd jääb vaene Albs vist mitmeks aastaks roosasse.

Zynergiest nii palju, et kuigi esimesed nädalad temata olid natuke teistmoodi küll, siis kahetsenud ma oma otsust siiani kordagi pole - pigem vastupidi. Ta on nüüd oma sõpradega Soomes hästi kohanenud, olen saanud pilte ja videosid, ning uus omanik on temaga nii rahul kui üldse olla saab. Iga uue infokillu saamine nende kahe koostöö kohta teeb mul tavaliselt terve päeva rõõmsaks - päris-päriselt tundubki, et minu väiksest Zinyst saabki kellegi kõige ägedam ja tähtsam superstaar! :)

Heh, vahepeal tundsin end peaaegu halva hobuseomanikuna, et peale müüki nädalate kaupa silmi tühjaks ei nutnud (nagu ma esialgu kartsin, et juhtuda võib), aga kõige olulisem on mu jaoks alati olnud see, et Z omale suurepärase kodu saaks ja tundub, et see on siiani vägagi plaanipäraselt läinud. Kuidas saab siis mitte rõõmustada?

Loodan, et uus omanik ei pahanda, et ma teda ja ta hobust siin niimoodi omavoliliselt jagan, aga they look great! :)

Ja minu Taani väiksest 4-aastasest staarist kah - tema käis nimelt juuli alguses oma elu esimesi skeeme sõitmas, ning ainult positiivsed mälestused on sellest võistlusest. :)
Holey oli nii rahulolev terve aeg, ei kartnud peaaegu midagi, ootas kannatlikult ära pausi kahe skeemi vahel, no lihtsalt lust oli temaga seal viibida, ja muidugi ka ratsutada. Minu mäletamist mööda on senini mu enamus võistluseid siinsete noorte koolisõiduhobustega möödunud nii, et esimesed 10 minutit loodan, et hobune alla ei viska või ära ei jookse, ja edasi saab paremal juhul natuke hinge ka vahepeal tõmmata, halvemal juhul - noh, ei saa hinge tõmmata ;), ja miski pinge on kogu aeg sees. Aga mitte seekord.




Igatahes teenis Holey välja korralikud 67-68% (kusjuures mingi kummaliselt karm kohtunik tundus olevat - vähemalt pooled skeemidest jäid alla 60% piiri) ja sai nende sooritustega 26 sõidu seast 3. ja 4. koha. Tegemist oli miski handicap-süsteemiga, nii et samas arvestuses sai kaks korda sõita, kui erinevad skeemid valisid. Kuna võistlus oli osaliselt korraldatud heategevusliku üritusena, siis tublid hobused said auhinnaliste kohtade eest veel topeltrosetid ka (+ igasugust nänni veel), nii et lõpuks, kui kõik külge riputatud, nägi Holey välja nagu üks korralik tšempion. Ja kuna K oli megaäge ja tuli täpselt selleks nädalavahetuseks külla, siis on tšempionist mõned ilusad pildid ka. :)







Ja noh, endiselt on mul veel palju teisi toredaid elukaid - kuigi suveperioodil praegu vähem kui varem, sest märad tahavad tiineks saada ja selle töö peale kulub igast päevast täitsa suur tükk. Hobuseid on ratsutada hetkel ainult... 7? Ülejäänud on kas müüdud, mingil põhjusel puhkusel, või olen nad lihtsalt pidanud praegu tagaplaanile jätma, sest... tõesti ei jõua ajaliselt.
Kõik on sellegipoolest igavesti vahvad ja juba hakkab natuke kurb, arvestades seda, et kõikide plaanide järgi olen ma nüüd sügisest tagasi Eestisse kolimas ja pean sõbrad siia maha jätma. Aga mis seal ikka - tuleb omale Eestisse mõned uued tegelemiseks otsida (work in progress), sest ilma enam ju küll ei oska. :)

Sunday, June 19, 2016

Hobustega mere ääres

Kui eelmises postituses kurtsin, et Holey'st pilte pole, siis see probleem saab kohe lahendatud, sest eilsest seiklusest on fotojäädvustusi palju.

Nimelt mõtlesime Beaga juba tükk aega, et oleks vahva hobustega ükskord randa minna. Ma pole oma 10 aasta ratsutamise juures veel merre jõudnudki ühegi hobusega, nii et oli ka aeg. Ausalt öeldes mul sellist päris tsilli hobust polegi, kelle saaks lihtsalt võõras kohas autost välja võtta ja ta end nagu omas kodus tunneks, seega... jäi valikuks ikkagi Holey - samas pole tegelikult ühtegi teist hobust, kellega ma parema meelega sinna läinud oleks. ;) Kartsin küll, et halvemal juhul on ta kole pinges ja kartlik ja sel juhul oleks emotsioonid taolisest väljasõidust üsna tagasihoidlikud, aga õnneks ei läinud üldse nii! Bea hobune oli üsna turvaline ja rahulik, nii et esimesed 5 minutit sai Holey tema taguotsa juurde ennast varju pressida, peale seda aga kadus ärevus kiiresti ja usun, et hobustel oli täitsa põnev merd uudistada.




Ilm oli päris tuuline, mis positiivse poole pealt tähendas seda, et mitte ühtegi teist inimest (peale ühe koerajalutaja, kes ka kiiresti kadus) seal hommikupoolikul polnud. Küll aga olid rannale jõudvad lained üsna suured ja vahutavad, mistõttu vette minemine tundus alguses üsna utoopiline plaan. Iga kord, kui vahune laine hobuste jalgadeni jõudis, siis hüppasid nad eemale, nagu keegi oleks hammustanud. :) Üks hetk aga saadi siiski hirmust üle ja kui juba poole jala kõrguselt vees olla, siis ei tundunud lained ka nii koledad enam.





Kust see laine siia järsku sai???
 

Liivaribast edasi oli tükk maad väikseid rohuseid künkaid, seal oli ka tore pärast turnida.






Igatahes ma olen väga uhke pisikese Holey üle! Natuke on ikka kummaline mõelda, et 9 kuud tagasi oli ta see tagasihoidlik ja kartlik tüüp, kellele oli raskusi päitseidki pähe saada, ja täna saame probleemideta selliseid toredaid väljasõite nautida. :) Seejuures ei ole ma temaga kordagi üle 3x nädalas trenni teinud, pigem mõnikord vähem, ja sügis-talvel oli tegelikult mitu paarinädalast pausi ka sees. Less is more (at least when you have such an amazing horse)!


Friday, June 10, 2016

Võistlemised

Kirjutamistuju küll ootas paremat aega, aga vahepeal jõudsin kahel korral isegi võistlema.

Herzi käis kahel nädalavahetusel järjest lihtsat skeemikest võistlemas ja teenis selle eest 70% ja 66%, vastavalt esimene ja kolmas koht kah. No rosettide üle võib muidugi natuke rõõmustada, aga... tõsi on see, et mingit suurt naudingut temaga võistlemine ei paku, sest hobusele on see ääretult stressirikas. Too esimese võistluse soojendus oli ikka väga nukker, sest... ta oli ülikramplik ja närviline kuni lõpuni välja ning vahepeal suutis omal isegi huulde hammustada. Ma olin peaaegu valmis juba loobuma, aga Veera oli tubli moral support, käskis selja sirgu ja naeratuse näole suruda ja siis ma ikka läksin sõitma seda skeemi. Soojendus oli väljas, võistlus aga maneežis, ja niipea kui maneeži sisse saime, siis stressitase langes nii umbes 50% vähemalt (täpselt sama lugu on temaga kodus ratsutades), nii et suure pingelanguse tõttu oli ta järsku valmis täitsa enam-vähem minu märguandeid järgima, aga eelnevast ärevusest oli liikumises ikka paras vunk sees (ja head käigud on talle looduse poolt kingitud, hea närvikava asemel vist) ja nii see seitsekümmend ära tuli.

Pildid on videost, seetõttu säärane kvaliteet.





Järgmise nädala võistluse soojendus oli kohati veidi parem, ainult et ta kartis teisi hobuseid, kes liiga lähedale sõitsid, ja no siis tuli sinna VALGE poni, mis Herzi jaoks ei ole üldse päriselus eksisteeriv asi (sest meie tallis ei ole valgeid ega halle hobuseid), vaid mingist fantaasiafilmist välja karanud draakon, ja tema põhjustas meil päris mitu äkilist 180-kraadist pööret koos teises suunas spurtimisega. Natuke oli imelik ka, et see valge hobuse ratsanik järjepidevalt lihtsalt galopeeris hoogsalt meie suunas - ma saan aru, et "normaalse" hobuse ratsanikuna sa ei pruugi selle peale tulla, et mõni teist värvi hobuseid karta võiks, aga seda võiks ikka tähele panna, et mingi teatud hobune iga kord täiesti endast välja läheb, kui sa suure hooga tema suunas sõidad...? Võib-olla ma olen nüüd ülekohtune lihtsalt, aga... (mina isiklikult küll märkaks ja üritaks veidigi oma sõidutrajektoori selle järgi kohandada). Igatahes, sellel võistlusel toimus kõik välisväljakutel ning kuigi üldkokkuvõttes oli Herzi veidi vähem pinges, siis võistlusplatsil oli tal ikka natuke ringivaatamist ja natuke ärevust ja siis ei olnud nii stabiilne sõit nagu esimesel korral, aga 66% pole ka väga paha.

Soojendusel
Helesinistes unistustes ma muidugi võiks loota, et ta vajab lihtsalt rohkem võistluskogemust ja siis muutub rahulikumaks - aga reaalsuses on ta 7-aastane mära, kes ei suuda peale 3,5 aastat (peaaegu) regulaarset treeningrežiimi endiselt koduplatsil lõdvestunud ja rahulik olla ning noh... mulle ausalt öeldes tundub, et talle lihtsalt ei meeldi olla ratsahobune. :( Seda huulde hammustamist kusjuures tegi ta ühe korra hiljuti kodus ka - püüan tal igaks juhuks nüüd hambad üle vaadata ja korda teha, aga väheusutav, et see midagi muudab. Kui Herzi stressama hakkab, siis plõksutab ta oma hambaid igal sammul kokku ja eks niimoodi võib sinna vahepeal midagi kogemata vahele sattuda, mis ei peaks. Mul ei ole mitte kunagi varem olnud ÜHTEGI hobust, kes omale treeningu ajal keelde või huulde hammustaks, seega see teeb üsna kurvaks ja ühtegi head mõtet selle probleemi parandamiseks pole, sest... see paraneb siis, kui hobune lõdvestub ja rahulikuks muutub, aga seda juhtub Herziga kahjuks väga harva. Keeruline lugu.

Teine hobune, kellega seiklemas sai käidud, oli lemmikmust Holey. Kõigepealt käisime temaga seal kohtunike koolitusel demosõitjatena ja poolteist nädalat hiljem olid pärisvõistlused, kus ta 4-aastaste grupiklassis sõitis. Ta on küll kohati ka ikka päriiis tundlik hobune, aga tegelikult nende esimeste väljaskäikudega võib igati rahule jääda. Mõlemal üritusel jäi ta keskmine skoor 8 ringi - võistlustel täpsemalt vist 7.95 vms ja koolitusel oli palju kohtunikke, kelle arvamused mõnevõrra muidugi kõikusid ja päris konkreetset numbrit seal ei öeldudki. Käitumise poole pealt oli koolitusel täiesti tip-top; võistlustel läks natuke ähmi täis, sest ta pidi oma sõberhobusest eemale minema ja mingi võõra hobusega koos platsil olema, see ei meeldinud niiii väga. :) Aga saime ikka kokkuleppele.

Holey'st on täielik pildipuudus (kindel plaan see viga tulevikus parandada!) ja ei viitsinud videotelt ka lõikama praegu hakata. Siin ta igatahes poolikult paistab sõbra tagant välja. :)
Nende paari väga intensiivse nädala jooksul (sest lisaks käisime mõned korrad ka ratsakoolis lihtsalt võõra keskkonnaga harjumas) läks tegelikult tunne hobuse seljas allamäge - ilmselt ta oli mentaalselt väsinud + harjutasime ikka tavalisest rohkem seda natuke suuuuuremat traavi ja natuke suuuuuremat galoppi, ning kaotasime selle arvelt mujalt. Aga sai need üritused siiski tublisti tehtud, peale mida oli ta väikese pausi ära teeninud ja uuesti alustades keskendusin baasasjadele jälle ja nüüd on kõik sama hea nagu varem. :) Isegi parem - lühikeste juppide kaupa olen täisistakut proovinud, sääre eest astumist teeb ka päris hästi. Õlgu saan samuti palju paremini kontrollida - kui varem tal kippus esi- ja tagaots tihtipeale kahel erineval rajal jooksma, mitte päris otse, siis nüüd saan vähese vaevaga õlad lihtsalt taguotsa ette täpselt lükata ja hobune on ilusti sirge nii rajal kui ka nt rajast seespool sirgliini sõites. Vasakule volti tehes ikka lükkab vist tagumiku veel sisse veidi, kaarsõitudel on natuke raskem seda hinnata, aga tegeleme ka sellega. Keerulistel päevadel on ta veidi oversensitive ja hakkab ette kujutama, et ma mingeid raskeid asju küsin, ajades ennast veidi ärevaks sellega; headel päevadel aga lihtsalt istu sadulas ja naudi, hobune teeb kõik nii mõnusaks ja toredaks. Ta on ikka väga vahva. Ideaalis tahaks temaga minna küll millalgi mingit lihtsat skeemikest sõitma, aga veidi vajab veel treenimist. Kuidas treenida hobust ka vähe pingelisemas olukorras (nt uus koht) täisistakus lõdvestunuks jääma, kui... tegelikult ei taha 4-aastasega eriti palju täisistakut üldse teha? :D Järjekordne challenge.