Monday, June 5, 2017

Härmas trennis

Kuna see nädalavahetus õnnestus mul ennast üle väga pika aja päris trenni sokutada (viimati sain teistelt ratsutamise osas abi eelmisel suvel Taanis), siis mõtlesin, et oleks hea mõte paar sõna kirja panna - eriti kuna ma trennist enda arvates mõne üsna olulise asja suutsin kõrva taha panna.

Eda trennis käisin seekord hobusega Härmas -  tema on vanatüübiline tori tõugu täkk, kellega ma juba eelmise aasta lõpust tegelenud olen. Tegemist on igati püüdliku ja toreda hobusega, muidugi osutavad aga tema rasket tüüpi kehaehitus ja massiivne esiots mõnede eesmärkide saavutamise juures füüsilises mõttes küllaltki suuri väljakutseid. :) Ja noh, mõnikord - eriti praegusel ajal, kui märad külas käivad - saavad hormoonid ka mõistusest võitu, aga eks sellega tuleb leppida, harjuda ja proovida toime tulla. Kui pilte võrrelda, siis mingisuguse vormi on ta igatahes poole aasta jooksul saavutanud ja ratsutada on headel päevadel täitsa mõnus.

Eelmise aasta lõpp
Käesoleva aasta aprill
Hobusest kiiret ülevaadet andes mainisin ära, et harjutus, mida Härmas eriti meelsasti (loe: praktiliselt üldse) ei tee, on kaela ette-alla pikaks sirutamine. Sammus ikka mingi hetk lõdvestab ja pikendab oma ülaliini, aga traavis jääb ta väga kergelt oma mingisse hoiakusse pidama ja pole eriti vahet, kas või kui palju ma talle ratset pakun. Ma sellesse ette-alla sirutamisesse kui eraldi harjutusse otseselt ei suhtugi, küll aga näitavad raskused selle sooritamisel minu arvates, et päris õiget tagant ettepoole hea kontakti suunas liikumist ikkagi pole.

Sõnasabast kinni võttes hakkasimegi algusest peale just selles suunas töötama ja tegelikult tegelesime sellega erinevates allüürides (samm ja traav) ning erinevate harjutuste näol sisuliselt terve trenni jooksul.

Hobuse ette ja alla sirutamist saab alati soodustada läbi külgsuunalise painde - sealjuures pean meeles pidama, et paine ulatuks läbi terve keha, mitte ei lõpeks ainult kaelapaindega õla ees. Istaku osas pean sammus veidi külgsuunaliselt oma puusasid rohkem hobuse rindkere liikumisega kaasa viima. Härmase ümar rinnakorv kõigub tegelikult VÄGA palju küljelt küljele ja mul pole muud teha, kui sellega kaasa minna (millega juba iseenesest kaasneb sisemise sääre surve õigel ajal hobuse painutamise jaoks) - selle asemel et puusasid ainult ette-taha mööda sadulat nühkida. Ma tegelikult ise üldse väga ei usu sellesse, et sammus hobust puusadega või istmikuga EDASI sõita - selle jaoks on ikkagi säär ja istmik peab lihtsalt sujuvalt kaasa liikuma, aga väga lihtne on kergelt laisa hobuse puhul hakata teda kogemata liigselt edasi "lükkama".

Teine ja võib-olla et olulisemgi istakuparandus puudutas mu käsi ja ratsmekasutust (see ikka käib ju istaku alla? :) ). Ma olen üksinda sõites väga tobedalt harjutanud sisse kombe ratset kasutada suunaga enda poole - kuna see on tugev (sest ratsme enda poole võtmine on alati tugev, võrreldes nt ratsme avamise või tõstmisega) märguanne vale suunaga, siis põhjustab NIII kergelt hobuste kaelast/kuklast kõveraks asetumist ja ma tean ju tegelikult seda küll, aga sellegipoolest pole mul ammu pähe tulnud sellele tähelepanu pöörata. Härmase puhul jäi pea kallutamist oluliselt vähemaks, kui ma ratsme abil lihtsalt suulist kergelt suunurgas ülespoole tõstsin, selle asemel et kätt enda poole võtta - ja loodan väga sama efekti ka teiste hobuste puhul, kellega mul sarnast probleemi esineb.

Mis ette-alla sirutamist puudutab, siis edusammud selle osas ei olnud sugugi kiired ega hiiglaslikud, aga kui keegi ikkagi kõrvalt järjepidevalt meelde tuletab, et uuesti ja uuesti küsida ning hobusele võimalus anda, siis ühel hetkel hakkab enamasti siiski midagi muutuma. Kui me seekord trennis võib-olla päris nii kaugele ei jõudnud, kui tahtnud oleks, siis kõige suurem üllatus tabas mind järgmise päeva trennis, mil lühidalt sama asja kallal omapäi töötamine viis küll juba väga märkimisväärsete muutusteni ehk trenni lõpuks täisistaku ja kergendatud traavi (+ ratsme järgiandmise) vahel üleminekuid tehes kasutas Härmas absoluutselt iga kord ära võimalust enda kaela pikemaks sirutada. :) Aga olen seda varemgi täheldanud, et kui ühes trennis millegi konkreetse kallal pikalt töötamine päris soovitud tulemusi ei anna, siis järgmine kord sama asja proovides võib hobune ratsanikku väga positiivselt üllatada. Ma olen täiesti veendunud, et mu hobused puhkepäevadel koplis kordavad mõttes trennis läbitehtut, sest peale mõnepäevast mõtlemis- ja seedimisaega tulevad neil harjutused peaaegu alati paremini välja. :) Tõsijutt!