Thursday, May 22, 2014

Ei saa ikka tervet maikuud mööda lasta ilma midagi kirja panemata, seega jep - olen tagasi Tartus, trennitan Myroniga + sain veel viimasteks nädalateks omale kaks saduldamata jõnglast kah tegeleda.

Tänu suuremate putukahordide puudumisele on praegu täitsa hää trenni teha, palavamatel ilmadel tuleb lihtsalt õhtuni oodata ja siis on ikka enam-vähem võimalik välja kannatada. Myroniga oleme natuke kõike teinud nagu ikka - platsil ratsastust, põllu peal sörkimist, tsipa hüppeid (üks päev isegi vabalt) ja käisime ka, nöör kaelas, niisama karjamaal ja tallümbruses ringi jauramas. Midagi pole öelda - kui just päris tippsportlaseks pole plaanis hakata, siis saab selle poniga küll kõike ette võtta, mis pähe tuleb. Kahjuks ongi nüüd ilmselt kätte saabunud meie viimane ühine nädal, sest peagi on My Tartust ära kolimas ja läheb järgmistele hobusesõpradele rõõmu valmistama. Ühest küljest on loomulikult pisut kurb, sest väga vahvad peaaegu kaks aastat sai temaga veedetud, aga... tohutult head meelt teeb raudne teadmine, et see hobune saab alati heades kätes ja hoolivate inimeste juures olema. :)




Aa, ja esialgu kolib Myron ju täitsa-täitsa Albatrossi naabrusesse, nii et vähemalt praegu on mul võimalik Albsu juurest paar km edasi sõita ja ponile ka külla põigata, kui tahtmine tuleb!

Uute märade kohta pole suurt midagi kirjutada, tunnen neid alles vähe, aga siiani tunduvad täitsa asjalikud. Väga palju nendega vist tegeletud pole, seega veidi umbusklikud, aga mingeid erilisi rumalaid kombeid pole ja siiani on igati meeldiv olnud nendega asjatada. Kõhuli olen mõlema otsas turninud ja ringi jalutanud, nii et kui suuri tagasilööke pole, siis vast jõuab nad sadulas vähemalt sammu-traavi tegema selle mõne nädalaga.

Kurtna noored kolisid karjamaale ära, nii et selleks kevadeks on nende kooliaeg läbi saanud, sügisel loodetavasti jätkame. Ma endiselt usun oma lemmik Quality märasse, nii et eriti temaga oleks väga põnev peale suve edasi tegeleda, mis siis, et see vajab mult natuke suuremat julguse kokkuvõtmist, kui ülejäänud sealse hobuseltskonna puhul siiani. :P Üldiselt mulle sellised "kitse"-tüüpi hobused väga peale ei lähe (mulle ei meeldi isegi see sõnakasutus, aga no see kirjeldab teda üsna ilmekalt), aga teadagi, et erand kinnitab reeglit.

Blogi peategelasest olen viimasel ajal küll inetult vähe juttu teinud, eks ma kahjuks jõuan tema juurde ja temaga tegeleda ka veidi vähem kui meeldiks, aga muidu on tal siiani küll läinud nii hästi kui võimalik. Nüüd enamus aega karjamaal elutsedes ta muidugi üsna iseseisva hobusena sellest tegelemisest ka väga ilmselt puudust ei tunne. Muretsen pigem rohkem sellepärast, et eelnevatel aastatel on just suvel longe rohkem välja löönud - eks näis, kuidas seekord. Ise mõtlen, et las see suvi läheb mööda ja siis sügisel võiks julguse kokku võtta ja Albsu kabjaliigesed uuesti üle pildistada - lisaks hobuse käitumise jälgimisele saab siis ka selgemat sotti, kas või kui kiirelt tal liigestes luulised muutused edasi arenevad. Teadmatus on ikka halvem, ma arvan. Luban (juba pikemat aega, aga seekord ausalt!), et lisan järgnevate nädalate jooksul siia ka mõne fototõestuse rõõmsast suvisest Albatrossist.

Minul aga on juunikuus plaanis lennata jälle Taani, oma teise pesamuna ja kõikide muude tegelaste juurde. Zynergiel, kes suurema osa aastast samuti koplis laiskleb (mu hobustel on suht lihtne elu, tuleb välja), on ees järjekordsed töökad suvekuud, sest nüüd on vaja juba 4-aastase hobuse tasemele jõuda. ;) Kui ta vähegi samasuguse entusiasmiga nõus jätkama on, nagu varem, siis ei tohiks see eriliseks probleemiks osutuda. Kõige esimene ja kiirem eesmärk on igatahes maneežist välja õueplatsile saada, sest selleni ma veel eelmisel aastal ei jõudnud. Mu eesmärk on algusest peale olnud ju selle hobuse puhul võimalikult palju vältida vigu,  mida ma eelmistega teinud olen, ning ülierutunud noore hobuse platsil ratsmete abil ringi sikutamine (sest muud juhtimisvõtted ei toimi) kuulub kindlasti nende vigade hulka. Eelmise suve platsitrenni katsetus oli aga just täpselt selline, mistõttu asja kiiresti lõpetasin ja edasi lükkasin. Talliümbruses jalutada saime küll juba ka tol ajal ilusasti, nii et küllap oleme nüüd mõlemad targemad ja saame platsil trennitamisega ka nii hakkama, et kummalgi väga ebameeldiv olla poleks.

Ühesõnaga - olen suveks valmis!