Wednesday, March 23, 2011

Kevadepostitus

Kevad on päris kindlasti käes. :) Mitte sellepärast, et ilm oleks hea või kalender nii ütleks, aga hoopis sellepärast, et isegi Albatross otsustas karvavahetusega algust teha. Esmaspäeval polnud veel midagi aru saada, aga täna lendas puhastades igal pool tuuste ringi - mis tähendab muuseas, et kalender eksis oma kevadekuulutamisega vähemalt ühe, aga võib-olla kahe päeva võrra.

Õnneks jäi mul täna peale trenni tema jaoks pisut rohkem aega, pesin jalgu ja siis nühkisin Albatrossi tema lemmik-kummiharjaga lemmik-kohtadest ja ta vist oli rahul. :) Lakka ja sabasse pihustasin kõvasti palsamit ja needki said ilusaks. Jah, laka-saba koha pealt läheb hobune mul vahepeal üsna metsikuks kätte ära, sest ma ei kammi neid sugugi mitte iga kord, aga vaevalt, et see teda häirib.

Muidu oleme kõverad nagu ikka, aga täna näiteks üsna tublid trennis sellegipoolest. Tegin rohkem galoppi ja galopiletõsteid ka - nende juures kipub ta tihti korraks krampi tõmbama, aga täna oli täitsa hea. Isegi sammust traavile üleminekud olid veidi probleemsemad, sest ta kogu aeg ennetas seda traavile tõusmist ja nii kui sääre vastu panin, tahtis minna... Aga ma ei kurda, sest tegelikult ise tahtsin teda hästi kergelt säärele reageerima panna ja isegi kui ta natuke liiga kaugele sellega läks, siis see on ju väike viga. Seega neid saame järgmine trenn harjutada.

Sellega seoses jälle üks väike mõte, mille ma de Kunffy raamatust leidsin - tema kirjutas, et kui hobune su märguannetele teistmoodi vastab, kui soovinud oled, siis ei ole alati ilmtingimata vaja teda parandada (rääkimata siis karistamisest), sest enamasti on nagunii eksijaks ratsanik (andes arusaamatuid märguandeid), mitte hobune. Kui vähegi võimalik, siis pigem KIITA hobust tema enda initsiatiivi eest kuidagi sulle vastata ja panna ta uskuma, et just seda sa tahtsidki. Positiivne tagasiside on alati kõige parem meetod õpetamiseks!
Muidugi sellist asja ei saa alati ja igal juhul kasutada, sest hobune peab siiski õppima selgeks konkreetsed märguanded ja aru saama, mida ratsanik nendega öelda tahab, aga... minu arust siiski hea idee, mille üle mõelda, ning see minu ja Albatrossi tänane näide sobib siia ideaalselt:

Kui ma töötasin selle kallal, et hobune oleks energiline ja aktiivne ja väga hea reaktsiooniga, ning tema ainuke "viga" oli see, et ta hakkas lõpuks liiga kiiresti liiga kergetele märguannetele reageerima, siis kuidas ma saan talle selle eest mingit negatiivset tagasisidet anda? Ei saa ju, see poleks üldse õiglane hobuse suhtes. Sest tema tegi kõik, mida ma tahtsin, lihtsalt pisut rohkem, natuke lisas omaenda pealehakkamist, mille üle peaks ratsanikul hoopis hea meel olema! Seega kui ta läheb traavile siis, kui mina ainult aktiivsemat sammu tahtsin, ma mitte ei karista, vaid kiidan teda hea reageerimise eest! Ning üritan järgmine kord lihtsalt enda märguannet õige veidi korrigeerida nii, et ta eelistaks traavilemineku asemel sammu aktiviseerimist.

Selline balansseerimise värk on see küll, et kogemata ei õpetakski hobusele märguannetele valesti reageerimist, aga... peab lihtsalt mõtlema ja tunnetama, millal selline käitumisviis sobiks. Tasub ära, kui selle tulemusena on hobune hoopis õnnelikum ja enesekindlam ja julgeb teinekordki oma initsiatiivi näidata.

Ratsutasin ka C-ga, kes oli eriti hea - nii juhtubki vist, kui ühest väga mõnusa liikumisega loomast ratsahobune saama hakkab. :)

Ja Sebastian - temaga oli ju nädalavahetusel võistlus number kaks. Oli veidi edukam, kui number üks. Et saaks kaks starti teha, siis kõigepealt sõitsime pisikest 60 cm-st rada puhtusele kah - tuligi puhtalt ja saime isegi pisikese roosa roseti. :) Teine parkuur oli kahefaasiline 80 cm, väga lahe rada selles mõttes, et võiduhimulistel OLI, kust lõigata ja teha väikseid pöördeid, mitte et lihtsalt võimalikult kiiresti takistused läbi kimada. Aga nii noore ja kogenematu hobuse jaoks nagu Sebastian, olid pöörded veidi keerulised. Kuna ta ei hüpanud kõike just VÄGA kindlalt ja ei olnud teise sõidu ajal ka päris 100% kontrolli all, siis ma otsustasin asja tema jaoks ikka võimalikult lihtsaks teha ning läksin suuuuuure kaarega. Lõpptulemusena oli aeglane sõit, aga mõlemad osad puhtad sellegipoolest, nii et jäin väga rahule.

Pildid on fotoalbumist, kasutaja homenica:

Ma ausalt öeldes ei tea, MIDA ta siin viimasel pildil hüppab. Harjutab vist kõrgemateks sõitudeks...
Tegelikult oli minu viga, ma unustasin natuke takistuse ära, keerasin ta viimasel hetkel õigesse suunda ja ta vist mõtles tõrkumisele... või lihtsalt tahtis ühe pikema pilgu takistusele heita, seejärel igatahes läks enam-vähem kohapealt üle. Hüppe ajal olin vist maneežikatusele lähemal kui sadulale ja hobusele, aga õnneks maandusin õigesse kohta tagasi.

Thursday, March 17, 2011

Sünnipäev!

Nii vähe aega, aga nii palju, millest kirjutada. Lühikokkuvõte siis, kuigi minu puhul sellist sõnaosa nagu "lühi" väga vist ei esine.

Laupäeval oli ALBATROSSI SÜNNIPÄEV! 7-aastane, nüüd võib kooli minna. Aeg lendab, alles ta oli 2 ja pool. Igatahes jäime ööseks talli ja mõned sünnipäevalised arvasid, et talle tuleks tort meisterdada. Õige mõte! See oli tegelikult päris naljakas, kuna kuri omanik ei lubanud talle värsket ja pehmet poest ostetud leiba sisse sööta, siis kõigepealt oli vaja leivaviilud radiaatori peal ära röstida. :D Sellega läks aega, aga lõpuks said leivad valmis ja tort kah, 7 püstise porgandiga ja puha.
Kaunistuseks otsustati sinna paar oliivi ka sokutada, aga Albatross õnneks teab, mis on hea, ning sorteeris (nagu minagi tema asemel oleks teinud!) need mustad junnid hoolikalt oma toidu seest eemale.

Ja Albatross oli õnnelik! Mina ka, sest ta on mul ikka nii vahva...
Aga muud nalja sai kah. Alustame sellest, et neljapäevane hüppetrenn Sebastianiga oli väga lahe. Seekord sai hobune kirja suuuuured plusspunktid, sest igalt poolt läks kenasti üle, kuigi ma olin ise veits saamatu ja jätsin talle võimalusi küll, kus ta oleks saanud väga lihtsalt tõrkuda... Aga ei. Tegelikult minu arust ta ei tõrgugi selleks, et raskest olukorrast ennast päästa. Seisma tahab ainult siis jääda, kui on uus ja huvitav takistus ja tahaks sellega natuke rohkem tutvuda, enne kui üle hüppab. See selleks, too hüppetrenn igatahes oli super - hüppasin nii kõrget parkuuri nagu ma elus varem hüpanud pole. See ei tähenda muidugi, et parkuur kõrge oli, vaid ainult seda, et ma olen siiani väga pisikesi hüpanud. ;) Aga selliste "tavaliste" 60 sentimeetriste takistuste kõrval tundus see rada juba päris korralik.

No ja siis peale seda toredat hüppetrenni (tegelt juba varem) tuli kuskilt mingi vääga veider ettepanek minna Sebastianiga võistlema. Mina ja takistussõit.... ma ei tea, mis ma mõtlesin, igatahes käisin ja põrusin. :D Kartsin kahte asja - seda, et ta tõrgub või et ma unustan parkuuri ära. Siis olingi nende kahe vea vältimisele väga keskendunud ja unustasin ära, et üks tore variant on ju veeeel olemas. Sebastian aitas vähe kaasa, tegi peale hüpet, kui ma veel korralikult sadulasse tagasi polnud istunud, mingi järsema liigutuse väga ebaloogilises suunas ja saigi must lahti. Praegu on juba naljakas kah, aga tol hetkel oli küll veits masendav. Aga me ei olnud seal ainukesed "noored ja lollid" ning õnneks lasid toredad korraldajad kõigil oma vigu parandada ja rada lõpuni sõita - selle ülejäänud osaga võib peaagu isegi rahule jääda. Ah, hobune oli tegelt üldse tubli esimese võistluse kohta (muidugi on 100 asja, mis võiks paremini olla), ei kurda üldse. Video pealt vaadates liikus natuke süldi moodi, aga muidu pole viga. :)

Sebastiani esiots ja taguots EI ole ühe ja sama hobuse omad. Kuskil läks midagi sassi, nii et ta sai torika tagumiku ja sporthobuse rinna.
Hüppamisest ei olegi eriti pilte. Ainult ühest esimesest hädisest (ja pärast piltidelt pealt avastasin, et viltusest :P) soojenduslattaiast.


Kahjuks tasakaaluga on mul tõesti vähe kehvasti. Hüpanud ma küll kuigi palju pole, aga nt pukitavate hobuste seljas ma ju ka väga hästi ei seisa. Vaatan kadedusega selliseid inimesi: http://www.youtube.com/watch?v=DjxBRCabVcw, just tasakaalu hoidmise poole pealt.

Aga siis tegin esimesed (noh, üle pika aja jälle) sammud asja parandamiseks ja läksin üks päev Albatrossiga ilma sadulata sõitma. Päris tore oli, kahjuks aga mu tagumik ei pidanud vastu nii pikale trennile, kui ma teha oleks tahtnud. Aga väga kasulik oleks mulle selline sõitmine küll vahelduseks, õpetab tõesti sirgelt ja otse seal hobuse seljas istuma, selle asemel et kuhugi ära vajuda. Kuigi - kui Albatross millegi peale ehmatama peaks, siis praegusel tasemel ma ilmselt kaoks sealt seljast ikka üsna kergesti ära. Ja mõelda vaid, et kunagi sai põhimõtteliselt kõike ilma sadulata tehtud...

Thursday, March 3, 2011

Mu kolm tegelast...

Mul läks ka masendus täna peale hüppetrenne üle! :) Trennid ei olnud küll Albatrossiga, aga siiski... Sebastian oli tubli-tubli! Kõik sõltub ikka ratsastusest - viimasel ajal olen jälle temaga rohkem sõita jõudnud ja koostöö kah kohe paraneb. Üks tõrge väikse lattaia ette ikka tuli seda esimest korda hüpates - kuigi seekord ma polnud päääris pea laiali otsas ja ikka natuke üritasin mitte lasta tal tõrkuda, aga siiski vingerdas ja jäi lõpuks seisma... aga no loen selle ikkagi enda veaks. Päris 100% kindlasti ei olnud, aga ilmselt oleksin saanud rohkem ise ära teha, et seda vältida.
Aga ülejäänud oli kõik täpselt nii hea, kui sellise noore hobuse kohta olla võiks. Sain üsna ilusti kontrolli ta üle, õppisin ka hobuse järgi natuke ootama (mitte ise ees ära hüppama), kui ta sammu üsna lähedale alla pidi tegema jne... Kui nüüd edaspidi ka nii läheks, siis oleks küll super.

Aga eile sõitsin Albatrossiga ja kui päris aus olla, siis oli ikkagi tema see, kes esimesena jälle tuju heaks tegi, sest see trenn sujus ka hästi. Ma üritasin igasuguse ratsmega juhtimise ära unustada, see eest kasutasin hoolega mõlemaid sääri - sisemist siis, kui ta piisavalt ei painutanud, ja välimist siis, kui ta üritas luuserdada ja taguotsaga välja vajudes vältida keha alla astumist, ja no kokkuvõttes asi toimis. Ei olnud perfect ja sõitsin hästi lihtsaid trajektoore (mitte väikseid volte jms), aga mõned hetked olid ikka vägaväga mõnusad ja selle korraliku sääretöö peale ta isegi täitsa mitu korda vabatahtlikult võttis parema ratsmega kontakti, olles ise ikka enam-vähem õigesti vasakule painutatud ja no sellest mulle piisas, et teda taevani kiita ja õnnelik olla. :)

Ja kolmas hobune - C... noh... jah. Arvas heaks üle pika aja (ja esimest korda nii, et ma seljas olin) jälle oma "võimeid" demonstreerida, mis ei olnud just väga tore idee, otsustasin ma, kui end maneežiliivas istumas leidsin. See tähendab, et ära ta veel ei lähe ja vähemalt järgmine kuu aega on ta mul veel tegeleda, mille vastu mul iseeenesest midagi pole, sest üldiselt ta mulle meeldib - kui just selline seik igapäevaselt korduma ei hakka.

Tuesday, March 1, 2011

Up and down and up and down...

Eile võtsin arvutis mingi suvalise lihtsama L-skeemi lahti, jätsin kiiresti meelde ja trenni minnes tahtsin seda proovida sõita. Alguses tegin lihtsalt erinevaid elemente läbi ja noh, väga hull ei olnudki, isegi täisistakus sain vahepeal mõnusalt istuda, AGA... mingi hetk enam ei läinud nii hästi ja lõpuks ma olin jälle üks suur masendus. Albatross arvatavasti ka (kuigi lõpetasime ikka selliste harjutustega, mis tal hästi välja tulid). Mida ma teen, kui mu hobune lihtsalt ei suuda õigesti vasakule painutada?

Ja siis ma mõtlesin, et... oletame, et mingit väga kehva painduvusega last tahetakse panna spagaati tegema. Või kedagi mitte eriti sportlikult andekat tahetakse panna kiiresti jooksma. Ühesõnaga mingi füüsiline nõudmine, mille saavutamine ei ole kaugeltki maailmaime, aga mingil põhjusel just konkreetse inimese jaoks väga raske.
Iga päev sunnitakse selle nimel trenni tegema ja harjutama ning aja jooksul kindlasti asi natuke muutub paremaks, aga kui aus olla, siis - päris eesmärgini jõudmine on ju tema jaoks põhimõtteliselt võimatu? Ja kuigi keegi nüüd otseselt ei SUNNI teda kuidagi vägivaldselt, siis igakord öeldakse ilusasti: palun, ürita natuke rohkem ja nüüd natuke veel. Ja homme jälle. Ja ülehomme ka. Isegi kui keegi ei kurjusta, saab ta siiski aru, et temaga ei olda alati päris rahul ja et vahel valmistab ta teistele natuke pettumust. Tegelikult ta ju pingutab nii palju kui saab, aga siiski: "Tubli, kuid proovi natuke rohkem. Natuke veel. Sellest veel päris ei piisa. Kas sa tõesti ei saa õige pisut rohkem pingutada?" Ja keegi ei mõtle sellele, et võib-olla ta tõesti ei saa.

Hobuste mõtted ja tunded on (õnneks) muidugi väga erinevad inimeste omadest, seda ma tean. Kahjuks ei oska keegi öelda täpselt seda, kui suurel määral need erinevad... ja kui palju seal ka sarnast leidub. Inimesena ma igatahes see laps olla ei tahaks.




Koju jõudes oli tuju vähe normaalsemaks läinud, lugesin raamatut ja siis ma leidsin sealt pildi Albatrossist. Täpselt tema pilt. St joonis sellest, kuidas üks hobune ennast painutamise ajal (või ka niisama) kõverasse võib keerata. Nii et neid õnnetuid ratsanikke ja hobuseid, kes selle kallal vaeva näevad, peab ikka rohkem olema kui ainult meie kaks.
Kahjuks ei olnud seal kirjas, millega seda häda ravida. Oli öeldud vaid, et ratsanik teeb probleemi hullemaks sisemise ratsme ülekasutamisega (tunnistan end süüdi) ja sellega, et ei toeta piisavalt välimise jalaga (tunnistan end süüdi kuni umbes nädala taguse ajani, mil ma avastasin, et see välimine jalg peab seal vähemal sama korralikult vastas olema, kui sisemine, mille ümber painutada püüan). Oli ka tabav lause selle kohta, kuidas taolise hobusega sõita on: "It is like trying to write with a broken pencil." Täpselt nii ongi.

Kuna ma seda välimist jalga nüüd juba natuke kontrollin, siis on praegu vaja ratsme ülekasutamisest võitu saada ning selle käigus välja mõelda, kuidas ma ta nina siis sinna sissepoole saan, arvestades, et ratsme, sääre või keharaskusega ma teda seda tegema panna kas ei suuda või ei tohi. Kuidas siis? Hmm... läheb aina keerulisemaks. Oletame, et nina läheb ise paika, kui ülejäänud hobune korras on - aga kuidas seda saavutada? Hmmmmmm.....

Pean tunnistama, et kuigi ma olen oma erialavalikuga väga rahul, siis ühe eksiarvamuse (nii enda kui teiste peast) võin kindlalt ümber lükata - NII suurel määral ajurakkude pingutust nagu ratsutamise õppimine vajab, veterinaariaõpingud küll ei nõua. :D


PS! Kui keegi peaks kahtlema, siis ma kinnitan, et Albatross on kõigest hoolimata ikkagi maailma kõige parem hobune, isegi kui ma seda igas postituses ei korda. See on lihtsalt elementaarne, Watson!