Tuesday, November 24, 2009

Back on track, ma loodan

On jälle vist aeg natuke midagi kirja panna.

Sain vahepeal Albatrossile sedelga, et natuke korralikumalt kordetööd teha, kuigi ega väga palju ei saanud tehtud sellegipoolest. Ega ma nagunii mingi suur kordefänn tegelikult ei ole, lihtsalt pidin üritama teda natukenegi millegagi vormis hoida. Ühe korra tegin külgratsmetega - laenasin Piretilt ja need olid normaalse pikkusega! Ma panin esialgu loomulikult kõige viimasesse auku, st võimalikult pikaks (sest väga tihti igasuguseid abivahendeid mu arust eriti lühemalt ei kannatagi panna - ei tea, mis ponidele need mõeldud on), aga pärast siiski lühendasin. Aga see oli vist hea, et alguses liiga pikad olid, kuna seekord Albatross hakkas kohe (juba enne külgratsmete mõjumist) ette ja alla otsima ning pärst, lühemate ratsmetega, võttis ka ilusasti kontakti ja ei olnud niimoodi ebastabiilne nagu viimane kord kui proovisin. Aga tegin ka ainult traavi nendega.

Niisama kordel panin talle veel paaril korral mõned kavaletid ette, ta ei ole nende jälgimisega just VÄGA hoolikas, seda tuleb lihtsalt palju teha ja harjutada. Ise peaksin tihemini sellega tegelema.

Ning üks päev, kui mul oli igast asjade kokkulangemise tõttu maailma kõige kurvem tuju, panin talle hoopis mõlemale poole korded külge, läbi sedelga, ja tegin ohjamist. Ta sai kõigest nii kiiresti ja hästi aru - edasi, peatus, keeramine, ka traavi tegime paar juppi. Sellest ei saanud aru, kui ma teda korderingile (ühesõnaga topeltkordele siis) tahtsin juhatada, mul ei olnud ka kordepiitsa ja korde endaga ei saanud ju mitte midagi selles suhtes teha, et see oleks vaid teda tagasi tõmmanud. Seega ma seda rohkem ei üritanud, nagunii pole mul topeltkordega mingeid kogemusi. Aga Albatrossi taga käies reageeris ta küll superhästi, juba korde raskusele suulisel ja puudutusele vastu külgi, otsest kontakti suuga isegi ei pidanud enamasti võtma. Ta tõesti tegi mu päeva jälle toredaks! :)

Üldjoontes need paar nädalakest on aga rahulikult, ilma suurema trennikoormuseta möödunud. Tegelesin temaga niisama, puhastasin, jalutasin käekõrval jms.

Aga nüüd lõpuks saime ka sadula! Ma olen superõnnelik, sest see oli mul hetkel üsna viimane lootus, et midagi talle leida... Aga uus sadul jäab talle turjast tunduvalt rohkem ruumi + sai topitud nii, et tagakaar ka ilusasti vastu hobust on. Albatross on suhteliselt sirge seljaga ja seetõttu paljud sadulad kipuvad tagant natuke õhku tõusma - mitte sellepärast, et oleks liiga laiad, vaid lihtsalt on mõeldud nõgusama seljaga hobusele.

Kui sadulat proovimas käidi, siis Albatross eriti viisakalt küll ei käitunud :P - alguses puhises võõraste inimeste peale, nagu pandaks talle esimest korda elus sadulat selga.. siis valjad poolenisti peas, hakkas lihtsalt mööda talli vahekäiku edasi kõndima... nagu mind polekski seal. Ma ei saa aru, ta pole kunagi nii varem teinud... ja platsil muidugi oli ülienergiat täis, sest polnud ju mitu nädalat sadula all olnud + seal ehitati maneeži piiret, nii et vahtimist oli küllaga. Hiljem ikka rahunes.

Täna siis tegin vaikselt juba trenni - esimesed minutid olid täiesti katastroofilised, peaaegu et hullemad kui eile sadulat proovides. Nii kramplik ja jäik ja kõver oli, mis ta pole ammmmmu olnud. Ma olin juba peaaegu suure pettumuse äärel, aga siis tuletasin meelde kõik põhilised asjad, mida lubasin endale nüüd jälle jälgida (peale ühe Heuschmanni clinic review lugemist) ja toimisin nende järgi - ja hobune hakkas ka toimima. :) Kõik on 99% minus kinni - kui ma ise endaga hakkama saaks, siis Albatrossiga poleks mingeid probleeme.
Galopis oli sama asi nagu alati, et ta üldse ei lõdvestunud ja läks jäigaks jne, aga ma lihtsalt sõitsin teda stabiilselt edasi, väga pingutama selleks ei pidanud, sest energiat oli tal piisavalt. Ja ma sõitsin tükk aega, ise täielikult sellele keskendudes, et ma EI TOHI hakata temaga nö kaklema, ehk vastu hoidma talle ratset või üritama teda käe abil kuidagi muuta, see lihtsalt ei toimi! Ma tean, ma ju (poolkogemata) teen seda alati ja nii tihti ja ta ei lähe sellest paremaks. Sundisin ennast hoidma käed niiiiiiiii rahulikud ja ühtlase kontaktiga kui ma vähegi oskan ja lõpuks - lõpuks! ta sai aru, et see, mida ta hetkel proovib, ei toimi ja pole õige vastus. Proovis teist varianti, ehk laseb ennast lõdvaks ning üritab ennast ise minu järgi sättida. Ja see ongi see õige asi...
Olen täiesti rahul, mis siis, et trenn algas hullusti. Tase pole üldse oluline - edasiminek on oluline ju!

Viimasel ajal on blogijad päris palju oma hobuste müümisest midagi rääkinud, mõned on seda teinud ka. Tean küll seda tunnet, et tahaks olla suuteline hobusega midagi rohkemat teha, kuhugi jõuda - mul on see tunne kogu aeg ja see aitab edasi areneda.
AGA
Ma tean, et Albatrossist loobuma või isegi sellele mõtlema ei paneks see tunne mind iialgi! Sest just tema on see hobune, kellega mul need eesmärgid on. Ühegi teise hobusega sama asja saavutamine pole ju enam seesama...

Kõik ei mõtle nii ja ei peagi, inimesed tahavad erinevaid asju ja leiavad nendeni alati oma tee.

Aga mina mõtlen. Sest sellisest sõbrast ma ju ei loobu. :)

Thursday, November 12, 2009

Niisama

Pean vist kellegi anonüümse kommenteerija soovitust ära kasutama ja jätmagi Albatrossi nüüdsest koplikaunistuseks - talle sobiva sadula leidmine on 100x raskem, kui ma arvasin. MITTE ÜKSKI meie talli sadulatest ei lähe talle (mõningaid erahobuste omi ma lihtsalt ei vaadanud, aga vaevalt, et sealgi midagi leiduks) ja ma ei kujuta ette, kust talle see sobiv sadul lõpuks välja võlutakse.
Olen teda suht lõdvalt kordetanud paar korda, siis ta elab ennast NII täiega välja, et õudne! :D Möllab ja pukitab ja kiirendab ja on üldse metslast täis - päris lõbus on vaadata, kuigi kohati nagu läheb juba üle piiri. Õnneks ta teeb seda umbes 5 minutit, siis edasi saab juba midagi nõuda.
Täna jälle sõitsin korra (ühe sadulaga, mis vähemalt natukenegi tundus sobivat - oli küll parim variant võimalikest, aga nii õige ikka ei olnud, kui tahaks), hobune oli üsna ok. Ratsniku all ta sellist möllu õnneks ei korralda.
See nädal on üldse seega natuke tühja läinud, aga kui ma järgmiseks nädalaks mingit sadulat kasutada ei saa, siis teen küll veits tõsisemalt kordel tööd. Latte võiks teha.
Tegelt ei ole ka tühja läinud, sest ma olen niisama temaga aega veetnud, ükspäev nt tegin lihtsalt käekõrval mingeid asju, mängisime jne. Ta oli armas :)

Vaatasin Watermill Scandicu ja Totilase EuroChamps' sõite ja oli kohti, kus mulle nad meeldisid - nt Scandicu galopipikendus ja osaliselt passaaž (aga kohati läks väga käest ära) ning Totilase galopipiruetid ja osaliselt passaaž/piafee. Kurb. Või noh, tegelt võib-olla ka mitte. Sest mõlemas videos oli ikkagi selgelt ka näha, mis on jama. Varem ei ole ma alati näinud. See viimane lõik ei ole vist ühegi lugeja jaoks nüüd loogiline, aga ütleme siis nii, et ma selle osa kirjutasin enda jaoks. :P

Aga mu suur masendus läks üle ja täna mulle jälle meeldib koolisõit. ;) Ma ju USUN tegelt, et seda on võimalik hästi teha, nii nagu mulle meeldiks. Sellega lihtsalt tuleb vaeva näha. Ja mitte lasta end mõjutada neist, kes teisiti teevad.
Täpselt nagu siis, kui ma kunagi ratsutamist alustasin - mingi aeg tulid Merle trennid - ja mingi aeg läksin Taani ning siis polnud enam mingit kahtlemist, vaid ainult õppimine, õppimine, õppimine. Jälle ei saa keegi aru. Ma järgmise postituse kirjutan paremini, ausalt.

Nii paljudel on blogi playlistis see Twilighti lugu, et see kummitab mind. Ilus lugu.

Sunday, November 8, 2009

Kurvad jutud

On jälle pisike blogipaus sisse tulnud, aga väga millestki pole siiani ka kirjutada olnud. Nüüd siis natuke on, aga kahjuks mitte häid uudiseid.
Ühesõnaga käis eile sadulapassija ja mu mitme viimase nädala kahtlused olid õigustatud - sadul on Albatrossile turjast kitsaks jäänud. Proovisime küll, et kas kuidagi mingeid patju või pehmendusi kombineerides (nii, et nad turjast seda eemal hoiaksid) saaks kasvõi ajutiselt seda veel kasutada, aga ei töötanud miski. Kitsa sadulaga pole midagi ette võtta. Ka ei olnud ühelgi teisel sadulal, mida ma võib-olla natukeseks laenata oleks saanud, piisavalt laia turjaosa, nii et me oleme täitsa ilma nüüd. Nojah, Albatross on ju suur hobune, suure turjaga ning nüüd ka seljast veidi ilmselt kasvanud, nii et pole sugugi lihtne talle midagi sobivat leida. Kõige kehvem lugu on, et sadulapassija ei teadnud ka ühestki müügis olevast sadulast, mis talle sobiv võiks olla - kõik pidid pisut kitsaks jääma.
Nii et üsna lootusetu lugu. Ometi ma niinii väga tahan koolisõidusadulat. Enam ei kujutaks üldse üldsadula ostmist ette, kuigi võib-olla siiski peab... Mingit väga uut ja kallist sadulat ka ei saa väga endale lubada, eriti kui praegune ka veel alles on - vaevalt, et ma selle vääga kiiresti müüdud saan.

Oeh. Homme saan võib-olla natuke selgust asjas - et mis ma nüüd siis edasi teen.

Teine asi on muidugi see, et see sadul on talle ilmselt juba mitumitu nädalat ebamugavust ja võib-olla valu tekitanud, nii et mul on veel väga halb enesetunne ka seepärast. :( Oleks pidanud kohe, kui kahtlustama hakkasin, midagi ette võtma. Ma tõesti ei uskunud, et liiga laiast sadulast võib 2-2,5 kuuga saada liiga kitsas. Oleks PIDANUD uskuma, sest loogiline, ju, et peale puhkust ja treeningu muutust võib ka hobuse selg väga kiiresti muutuda, aga. Ma ei tea. Rumal hobuseomanik olen lihtsalt. Kuigi ma tahtsin ju niinii väga, et tal enam kunagi ei peaks selliste asjade pärast halb olema...

Peaksin teda nüüd natuke kordetama vms, et ta päris seisma ei jääks, muidu pole senisest tööst mingit kasu olnud ja ei saa uut sadulat (kui kunagi peaks mõne leidma) ka korralikult sobitada. Aga ma isegi ei taha. Tahaks ta lihtsalt jätta karjamaale ja käia teda vaatamas ja patsutamas ja porgandit viimas, sest nii oleks tal kõige parem. Nii ei saaks talle oma oskamatuse ja mõtlematuse tõttu halba teha.

Üldse ma viimasel ajal mõtlen nii tihti, et kogu see ratsutamine jms on üldse kohati nii mõttetu värk ja ma ei tea enam, kas see on üldse see, mis ma tahan. Ma näen ainult seda, kuidas proovitakse hobuseid võimalikult palju enda kontrolli alla saada ja tehakse kõik selleks, et nad oma tahtmist mööda mitte enam ainult käituda ei saaks, vaid ka oma tahtmist näidata ei üritaks. Jah, ma tean, et kõik ei ole sellised, aga nemad ei paista selle suure massi seast enam silma. Ja paljud väidavad üht, aga tegelikult suuremas osas käituvad täpselt nendesamade, vastikute põhimõtete kohaselt - lihtsalt teiste vahenditega, teistsugusel viisil. Ja ma ei taha olla üks neist.

Ma võin ju mõelda, et mina ei käitu oma hobusega nii. Võin öelda, et kõige tähtsam mu jaoks on see, et meil mõlemal oleks hea (mis on täiesti tõsi), aga see ei tähenda midagi, kui ma lasen 3 nädalat ringi sadulaga, mis ei sobi. Või sõidan 30 minutit oma arust "natuke kange" hobusega, kui pärast tuleb välja, et tal on kabjas (tõenäoliselt üsna valus) põletik. Või kui ma toon ta karjamaalt alati trenniks sisse, kuigi vahel ta selgelt näitab, et tahab välja teiste juurde jääda. Või kui ma sikutan ratsmetest, kui ta millegi kartmise tõttu ära joosta üritab.
Nendel hetkedel ei loe mitte midagi see väike tõsiasi, et mulle tegelt läheb korda, mida hobune mõtleb või tunneb.

See on ilmselt üks negatiivsemaid postitus mu blogimiste ajaloos, aga vahel lihtsalt tulevad kõik sellised mõtted korraga pähe ja siis mul on kõige pärast niinii kurb.

Tegelikult on Albatross ka viimasel ajal hea olnud - mõnes asjas rohkem, mõnes vähem. See postitus ei olekirjutatud sellepärast, et mul temaga nüüd äkki kõik halvasti oleks. Pigem seepärast, et ta on just nii tubli ja püüdlik ning ma tõesti tahan, et tal alati hea oleks...