Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 3

Jäänud on veel 2 viimast õppetundi - nende mõlema osas olen ma kindlasti saanud kõige rohkem mõjutusi Taanis noorte hobustega sõites ja trenni saades; ning pean mõlemat jällegi äärmiselt väärtuslikuks põhimõtteks.

Õppetund nr 5:

Ma mäletan algusaegadest Taanis hästi neid kordi, kui pidin nt minema noorte hobustega väliplatsile (mõnega olin senini ainult maneežis sõitnud) müügivideo tegemise eesmärgil ratsutama. Nad olid enamasti kõik küllalt temperamentsed ja ma olin üsna pahane, kui minu arvates niigi ärevil olevat hobust keegi veel natuke tagant utsitada püüdis, et neid rohkem "puhevile" ajade ja videosse efektsemat liikumist tabada. Minule tundus tookord, et mul kaob täielik kontroll hobuse üle ja mulle ei meeldinud see tunne (+ eks see väike võimalus oli ka alati, et ühel hetkel on hobuse jaoks liig ja otsustab ratsanikust vabaneda :D).

Tegelikult muidugi ei ole kontrolli täielik kadumine midagi toredat ja see ei näe ka kõrvalt vaadates hea välja - need maast "kaasa aitajad" ikkagi üldiselt jälgisid väga täpselt hobuse reaktsiooni ning ergutasid teda selle piirini, kus "power" oli maksimaalne, aga hobune siiski veel juhtimisvõtetes ja ennast kandev, mitte juba pea laiali otsas ringi tormav elukas. Eks selline video jaoks mõningase ärevuse tekitamine võib tõesti vahel väga piiripealne olla, aga sellest ajast saadik olen ma igatahes väääääga palju õppinud suure energiaga toimetulemist ja tihtipeale isegi selle nautimist.

Tavatrennideski tuleb ju ikka temperamentsematel hobustel ette, et miski köidab nende tähelepanu ja tekitab hobuses endas plahvatusliku koguse energiat - kui ma VÄHEGI julgen ja hobust usaldan, siis tänasel päeval üritan iga kord seda ära kasutada ja pigem hobust selle eest kiita. Koolisõiduhobuste puhul kõik ju tahavad, et nad liiguks suurelt/jõuliselt/pilkupüüdvalt - nii et miks seda takistada, kui see juhuste kokkulangemise tagajärjel meile vahel lihtsalt sülle langeb? :) Muidugi on sellises olukorras kõige olulisemaks oskuseks piiri tajumine, aga kui kontroll suuremalt jaolt säilib, siis eriti noorte hobuste puhul ei tasu mu arust teha suurt numbrit, kui ta elevuse tõttu mõnes nurgas natuke sisse vajub võib kuskilt aia äärest pisut kaugemalt mööduda tahab. Pole ju suur probleem, kui su hobune selle eest liigub energiaga, mida sa kunagi varem sadulas kogenud pole.

Keegi ju ometi ei arva, et noorhobused suurtel võistlustel saavad häid liikumise hindeid selle eest, et ratsanik neid veenda suutis: pole hullu, et me oleme võõras keskkonnas - ole ikka sama lõdvestunud, rahulik ja sonsu nagu kodus rahulikul treeningul. Nope :) Nad saavad häid hindeid, sest nad suudavad võõra keskkonna poolt tekitatud ärevust enda huvides ära kasutada ja hobustest parima välja võluda. Loomulikult ma ei alahinda kodust treeningut (ja mida kogenum hobune, seda vähem võõras võistlusväljak teda ka erutab), aga arvan, et täitsa arvestatavat hulka hobuseid on võistlusolukorras lihtsam suurelt, aktiivselt ja võimsalt liikuma saada kui kodus. Igatahes ei peaks me sellest võimalusest loobuma ei võistlustel ega tavatreeningus, kui hobune seda pakub. See on tegelikult päris vahva tunne! ;)

Õppetund nr 6:

Kui vaadata Charlottet ratsutamas, siis minu arust on alati tema istakus paistnud midagi teistest tippratsanikest erinevat - kõige rohkem olen pannud tähele, et Charlotte käed on küllalt ettepoole suunatud ja välja sirutatud (teatud hetkedel isegi küünarnukist peaaegu sirged). Mõnikord on see paistnud isegi natuke veider - või lihtsalt ebatavaline, sest tüüpilise "ilusa" istaku juures seda ei näe - aga tegelikult arvan, et see on pigem üks tema tugevamatest külgedest. Ma võtan küllalt tõsiselt klassikalise ratsutamiskunsti ammu teada-tuntud tõdesid, kombeid ja ideaale; samas olen aga väga veendunud, et me peame pürgima mitte kõrvalt ideaalsena paistma välisilme, vaid siiski selle õige sisemise tunde saavutamise suunas.

Mina kipun ka (üldse mitte teadlikult) oma käsi pigem sirgemana hoidma, kahjuks mul kaasneb sellega tihtipeale õlgade ettevajumine. Mulle on seda trennides meelde tuletatud ja märkusi tehtud, ometi on mul alati tunne, et kui viin õlad korralikult taha ning lasen õlavarrel vertikaalis õlast alla langeda (nagu "raamatud" ütlevad), siis kannatab selles oluliselt ratsmekontakt ning tunnetus hobuse suuga. Seega - mina pean muidugi tegelema oma õlgade ettevajumise probleemiga ja otsima üles pingekohad, mis selle nn korrektse asendi korral minu käe pehmust ja järeleandlikkust takistama hakkavad - samas saan täiesti aru, mis on käte eespool hoidmise eelised.

Käte asend on muidugi vaid üks külg - teine ja ilmselt olulisem on see, kuidas või millises suunas neid kasutada. Sellest, et ratsmete enda poole tõmbamine pikemas perspektiivis kuhugi ei vii, on juba palju räägitud (ja alles paar postitust tagasi kirjutasin ka natuke ratsmekasutuse teemal); küll aga tahaksin tähelepanu juhtida mõttele, et hobune peab alati liikuma või end sirutama ratsmekontakti suunas. See mõte on ilmselge harjutuste juures nagu näiteks ette-alla sirutus, küll aga kiputakse seda ehk kergemini unustama teiste, eriti koondavate harjutuste juures, mil see minu arvates TÄPSELT sama oluline on. Iga koondava harjutuse lõppeesmärk peaks olema see, et hobune säilitab oma koondatud liigutuse, kuid samal ajal sirutub endiselt ratsme poole ning pikendab oma ülaliini niipea, kui ratsanik talle seda oma istakumuutuse ning ratsme pikemaks laskmisega võimaldab. Eks muidugi treeningmeetodeid on erinevaid: ka selliseid, kus hobused oma koondavaid harjutusi ilma igasuguse ratsmekontaktita sooritavad ja eks sel juhul toetutakse veel oluliselt rohkem just istaku ning tasakaaluga antavatele märguannetele; aga eelnevalt väljatoodu on minu arusaam sellest ideaalsest sääre, ratsme ja istmiku vahel olevast ning kõigile neile juhtimisvõtetele hästi vastavalt hobusest.

Ma ei saa kahjuks eriti asjatundlikult kaasa rääkida kõige kõrgema taseme koolisõidu harjutustest nagu passaaž, piafee jne, sest olen neid saanud oma ratsutamiskarjääri jooksul ainult loetud hobuste peal harjutada/tunnetada ning need sooritused olid nii minu kui ka hobuste kogenematuse tõttu ideaalsest ikka väga kaugel :) aga isegi seal, rääkimata harjutustest, mis mulle tuttavamad on, oli vahe kergelt märgatav. Lõppkokkuvõttes pole üldse tähtis, millisel tasemel hobusest jutt käib - kui neil on oma arengutasemele vastav enesekandmine, soov märguannetele reageerida ning valmisolek ratsme suunas end sirutada (mis on omakorda väga lähedalt seotud lõdvestatusega), siis on juba väga suur osa tööst tehtud ning ratsutamine igati nauditav. :)

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 2

Jätkuks eelmisele postitusele...

Õppetund nr 1:

Need on minu arvates kuldsed sõnad. Kuna ma ratsutan palju noorte hobustega, siis tean, et mul on mõnikord komme jääda liiga pikalt lihtsalt ringi sõitma - muidugi teen volte, suunamuutusi jms, aga noore hobuse liikumises hea rütmi ja stabiilsuse saavutamise jaoks sõidan mõnikord pikemalt ühtlases tempos ning ei tee just ülemäära palju üleminekuid. Kuigi ma nõustun, et hobune võib niimoodi vahel liiga "oma mulli" jääda, siis üldkokkuvõttes pööran ma alati rohkem rõhku ülemineku kvaliteedile kui nende sagedusele.

Ammu teada-tuntud põhitõde, et üleminekud on abiks terve hunniku erinevate probleemide lahendamisel (kiirustamine, sääre taga olemine, esiotsale vajumine jnejne), peab küll paika, aga seda ühe väikse lisamärkusega - probleemide lahendamisel tulevad kasuks HÄSTI SOORITATUD üleminekud, mitte lihtsalt üleminekud. Kui sa hobust  iga kord peatamiseks sikutama pead ja edasi sõitmiseks kandadega nügima, siis võib selliseid üleminekuid 1000 tk järjest teha, aga midagi paremaks sellest kindlasti ei muutu. Loomulikult ei pruugi hobune alati sellele ideaalsele esimesele märguandele vastata, aga kui su ettevalmistus on hea ning ise teed kõik õigesti (lihtsalt hobune ei oska või eelista hetkel märguandele soovitud viisil vastata), siis piisabki mõnest kordusest ja korrektuurist ning asi läheb paremaks. Kui ei lähe kuigi palju paremaks, siis on ilmselt aeg hoopis töötada üleminekute endi arendamise kallal ja antud hetkel mitte loota nende abistavale toimele muude probleemide osas.

Kui ma näiteks ratsutades tunnen, et hobune kipub järjest rohkem esiotsale vajuma, siis selle asemel, et koheselt üleminek teha (mis ei tuleks kindlasti mitte ilus ja tasakaalus, sest esiotsal olev hobune ei suuda teha head üleminekut), püüan pigem poolpeatuste ja sääre/steki abil teda kasvõi mõneks sammukski end rohkem kandma utsitada ning teen ülemineku sel hetkel, kui hobune HÄSTI töötab; samas piisavalt kiiresti, et ta ei jõuaks uuesti ära esiotsale vajuda. Ehk siis kokkuvõttes - kuigi me tahaks üleminekuid kasutada soorituse parandamiseks, peab minu arvates mingi muutuse või korrektuuri saavutama siiski juba enne üleminekut, et hobune oleks suuteline tasakaalu jääma ning üleminekutest pikemas perspektiivis mingit kasu oleks.


Õppetund nr 2:

Ma olen pikka aega selle üle mõelnud, et kas eelistan pigem laisemaid või erksamaid hobuseid. Aja jooksul on eelistused mitu korda muutunud: algajana tunnihobustega sõites tundusid toredamad ikka need, kes ise edasi viitsisid liikuda; piisavalt palju ärevate hobustega tegeledes aga hakkad rahulikemaid soosima, sest pidevalt hobust rahustada ja tagasi hoida ei ole ka meeldiv; kuni taaskord satub ette mõni nii flegmaatiline, keda mõistliku tugevusega sääre- või stekimärguanded üldse ei kõiguta ja jälle on raske. Kuldne kesktee on loomulikult parim variant, aga arvestades, et praeguste trennikaaslaste seast on minu lemmikuteks kaks täielikku vastandit (üks kõige tulisem ja teine kõige "laisem" hobune), siis tuleb välja, et ega mul vist kindlat eelistust pole - või siis mängivad ülejäänud omadused lihtsalt rohkem rolli.

Having your legs on/off - minu tõlgendus (mis ei pruugi muidugi õige olla, aga eks igaüks teeb oma järeldused) sellest taaskord ei ole mitte see, kas sa reaalselt sääri hobuse vastas hoiad, vaid just kui palju/tihti nende säärtega survet avaldada. Arvan, et kergelt peaks säär olema hobuse vastas pidevalt ja mul ei ole seni ka kuumade hobuste seas ühtegi sellist olnud, kes lihtsalt õrna ja ühtlast säärekontakti ei taluks - küsimus ikka pigem surve tugevuses ja muutmises.

Tuliste hobuste puhul on minu arust kaks olulist sammu: esiteks see, et ei peaks neid ratsmest pidevalt tagasi hoidma; ja teiseks see, et saaks neid säärega hakata edasi sõitma. Enamasti tuleb need sammud just sellises järjekorras ka ette võtta. Muidugi sa võid oma säärega suruma hakata ka seda hobust, kes kiirustab ja tagasi tulla ei taha, aga kui tegemist on tõesti närvilise hobusega, siis tõenäoliselt see suuri edusamme ei too. Minu strateegia selliste hobuste puhul on alati esialgu püüda neid häälega rahustada, teha poolpeatusi, erinevaid kujundeid, võimalikult soodustada lõdvestamist - ning saavutada see hetk, kus hobune hoiab ise allüüris ühtlast tempot ja rütmi ka pehme ratsmekontaktiga või hoopis ilma selleta. Kusjuures see tempo ei pea olema aeglane! Kui hobune on loomult elav ning temperamentne, siis on tema jaoks väga raske lonkivat traavi joosta ja ma ei näe selleks ka vajadust - liikumine võib alati jääda aktiivseks ning edasipürgivaks, nii kaua kui see on ühtlane ning ei esine hobusepoolset omaalgatusliku kiirendamist.

Kui hobune kiirustamisest on loobunud (vähemalt enamjaolt - eks aeg-ajalt tuleb ikka raskemaid olukordi ette), siis saab hakata mõnevõrra rohkem ja julgemalt teda säärega ratsme suunas edasi sõitma. See samm kipub ilmselt kergemini ratsanikel ununema. :) Vähemalt enda eest võin küll rääkida - kui temperamentne hobune on õppinud ühtlases tempos ja mõnusa kontaktiga jooksma, siis tihtipeale on seal seljas väga mõnus istuda ja jääbki selline tunne, et mitte midagi ei pea tegema. Ei sõida edasi, ei võta tagasi, hobune jätkab oma asja ilma igasuguste erimeelsustega ja ongi vahva. Küll aga tuleb sedaviisi arengus mingi pidur ette, sest kuigi niisama ringi hõljuda on mõnus ja hea, siis uute asjade õppimiseks peab hobune siiski harjuma sääremärguannetega ja oskama neile reageerida viisil, mis ei ole lihtsalt edasi kiirustamine või käest ära jooksmine. Mina oma eelmainitud temperamentsemat tüüpi hobusega olen hetkel just selles punktis, kus rahulikus ja neutraalses olekus on kõik super, aga veidi ise juurde küsima hakates kipub lõdvestatus kergesti kaduma. Ometi - need mõned hetked, kus ta jääb veidiiiii vähem aktiivseks kui ma tahaks (tema puhul on need oodatud hetked, hehe), saan teda oma säärega edasi aidata ning hobune vastab sellega, et liigub edasi jõulisemalt (mitte kiiremini) ja kenasti ratsmekontakti poole - need hetked on meie trennide tippmomendid ja kindlasti midagi, mis oma treeningutel eesmärgiks võtta. Loomulikult koos ohtrate lõdvestamispausidega. :)

Teises äärmuses on laisk hobune. See minu mainitud eksemplar on kõige tuimem hobune, keda ma elus kohanud olen. Mulle ei meeldi tegelikult hobust iseloomustades ei väljendid "laisk" ega "tuim" kumbki, sest nt kui seesama hobune hoo sisse saab, siis pole ta enam kuskilt otsast laisk; samuti tunneb ta loomulikult mu märguandeid täpselt samamoodi nagu iga teine hobune - aga küsimus lihtsalt selles, et inimese märguanded (ka VÄGA tugevad mitte - oluliselt tugevamad kui mulle üldse hobuseid treenides kasutada meeldiks) ei ole tema jaoks piisavalt motiveerivad/häirivad? et ta eelistaks nende talumise asemel edasi liikuda või muud moodi reageerida. Tegemist on loomulikult ka väga nö eneseteadliku hobusega ja ütleme nii, et teda ei ole lihtne veenda tegema seda, mida inimene heaks arvab. Kerged märguanded ei ole lahendus, sest ta ignoreerib neid meelsasti; tugevad märguanded ei ole samuti lahendus, sest ta ignoreerib neid kuni liiga häirivaks muutuvad ja siis annab sulle oma stoilise rahuga kuid suure hobuse jõuga märku, et sina ikka ei tule talle ütlema, mida teha. :)

Nüüd ma olen temast väga koleda pildi maalinud - tegelikult nendel hetkedel, kus temalt midagi (tema arvates liigset) ei paluta, vaid saab niisama olla ja tsillida, võiks ta peaaegu, et taskusse pugeda. :) Ja treeningu mõttes on temaga olnud küll keeruline, aga eelkõige on see vajanud minu kõva ajuderagistamist, et kuidas temaga ümber käia või mida teha, et saaks vaikselt ikkagi edasi liikuda. Areng on aeglane, aga kuude jooksul on saduldamata hobusest saanud siiski selline, kellega kõiki 3 allüüri üsnagi probleemivabalt sõita saab. Iga trenni algus on pisut vaevaline, sest ta ei ole mitte kunagi algusest peale sääre ees ning lahenduseks ei ole mitte tugevamad märguanded, vaid pigem lihtsalt rahulik soojendus - mingist hetkest alates ta aga leiab kuskilt oma "sisemise" energia ja muutub vägagi edasipürgivaks hobuseks, nii et tihtipeale on mul vaja teda teatud hetkedel pigem lausa tagasi hoida.

Ma olen nõus, et see konkreetne hobune on isegi nende "laiskade" isendite seas küllaltki ekstreemne näide, aga mittttte üks trenn ei hakka ta liikuma selle tõttu, et ma teda kogu aeg sääre või stekiga edasi sudiks, vaid kuidagi soojenduse ja üleminekute (ma päris täpselt isegi ei oska veel öelda, mille mõjul) kaudu muutub ta ISE edasipürgivaks ning minu liiga sagedane edasiutsitamine tekitab pigem temas trotsi ja võtab liikumist hoopis vähemaks. Seega ta on ideaalne näide sellest nö laisast hobusest, kes töötab kõige paremini ilma pideva sääresurveta. Jah, ma saan aru, et meil on palju hetki, kus ta liigub küll edasi, aga on endiselt sääre taga - küll aga kasutan ma iga kord väga hea meelega ära tema enda soovi edasi liikuda ning eks muidugi pusime märguannetele reageerimise kallal kogu aeg tasapisi edasi. Arvan, et päris lootusetu ei ole. :)

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin

Need on ringlenud internetis juba mõnda aega, aga kuna hiljuti olid ka Eesti Koolisõidu fb-lehel lingitud, siis sattusin neile taaskord peale. Ei ole mingi saladus, et erinevalt paljudest teistest tippkoolisõitjatest on Charlotte Dujardin mulle alati väga eeskujuliku mulje jätnud (for obvious reasons) ja kuulun nende sekka, kellele selle "koolkonna" treeningpõhimõtted ja -meetodid igati mõistlikud tunduvad.

Samuti rõhutavad need 6 lihtsustatud "õppetundi" minu arvates just neid kõige-kõige olulisemaid põhimõtteid, mis võiks aidata areneda keskpärasest ratsutajast väga heaks koolisõitjaks. Miks mitte neid siis ka siin jagada?

Need 6 õppetundi on järgnevad:
1) Every transition you ride at home has to be a good one.
2) Hot horses have to learn to be ridden with your legs on. Lazy horses have to learn to be ridden with your legs off.
3) You have to be brave as a rider. You have to see how far you can go.
4) Your corners and short sides are what make your movements. Nine times out of 10, you have to do something out of the corner. If you ride a bad corner, you ride a bad movement.
5) You can't be afraid of the power. You need to use it.
6) Think of your hands being in front of the saddle and always pushing the horse to the bit, not pulling the horse back.

Võib kohe ära mainida, et punktid nr 3 ja 4 on kindlasti need, millele mina oma ratsutamises piisavalt tähelepanu ei pane.

Eriti punkt nr 3 - ma ei tõlgenda siinkohal seda julgust mitte selles võtmes, et kui hullude või metsikute hobuste selga ratsanik nõus minema on, vaid pigem just motivatsiooni edasi pürgida, endasse uskuda ja mitte karta tagasilööke. Minus on kindlasti liiga vähe seda "ma lähen ja teen ja saan kõige paremaks" suhtumist, et tõsiseks võistlussportlaseks hakata; ja kõik korrad, mil ma võistlema olen jõudnud, on mul tegelikult suured kahtlused selle koha pealt, et kas me hobusega oleme ikka selleks valmis ja tegelikult ei tule harjutused veel nii hästi välja kui võiks jnejne. Enamasti on tagantjärgi selgunud, et muretsemine oli ilmaasjata; kuid mõned korrad, kui pole eriti hästi läinud, olen ka pisut kahetsenud - et miks ma enda kartusi tõsisemalt ei võtnud. Ehk siis pigem olen kindlasti kahtleja, kui enesekindel ja kõigest väest edasipürgiv ratsanik.

Nr 4 puhul peab lihtsalt tunnistama, et ma ei keskendu iga kord selle nurga ideaalsena läbi sõitmisele - veendun lihtsalt, et hobune oleks tasakaalus ja õiges paindes, aga tihtipeale lasen neil pisut suuremalt ja sujuvamalt need nurgad läbida, kui nende tase tegelikult lubaks. Samas üritan ma iga konkreetse harjutuse jaoks küll hobust võimalikult hästi ette valmistada, seega võib-olla ma kodus sõites lihtsalt ei tee liiga palju harjutusi otse nurgast välja? :) Kui teen, siis küll panen eelneva nurga või lühikese külje korralikult läbimisele rohkem rõhku. Viimasel M. H. koolitusel Väänas juhtis ka tema palju tähelepanu nurkade läbisõitmisele, nii et see on kindlasti midagi, millele ma võiks rohkem keskenduda.

Järgmises postituses kirjutan pikemalt nendest põhimõtetest, mida ma tõesti igapäevaselt ja teadlikult kasutada püüan ja kui palju sellest mu arvates kasu on.