Thursday, October 9, 2008

Ootan sind...

Aga täpselt 6 päeva pärast näen ma teda jälle natukeseks. Nii kummaline on olnud Albatrossist 3 kuud eemal olla, kuigi pilte vaatan tihti ja mõtlen ta peale iga päev! Ja hoolimata sellest, et nii kaugel olen, ei ole ta absoluutselt mulle vähem tähtsaks jäänud, vastupidi. Olen lihtsalt õppinud ilma temata olema ja elama, aga tegelikult ei muutu miski...
Nii väga ootan juba tema pehmet nina, mis paitamist ja suhkrutükki tahab. :) Varsti...

2 comments:

Heli said...

Rõõmsat jällenägemist, mis muud!

Kuigi minu elu kahe haiglase hobuga võib tunduda kõrvaltvaatajale mõtetu ja perspektiivitu... olen ma tõesti siiralt õnnelik iga hetke ja võimaluse eest nendega koos olla. Emotsionaalne, aga tõsi:)

Ingrid said...

Ohjah, ma tätsa usun seda. Ehk õnnestub mul ka kunagi selleni jõuda, et päris omad hobud akna taga rohtu nosivad ja iga kell mind endale külla ootavad. :)