Monday, April 13, 2009

But an unexpected way, on this unexpected day...

Igavesti koos!

Tulin suure tuhinaga postitust kirjutama ja nüüd äkki avastan, et ma ei leia õigeid sõnu. Ma ei tea tõesti, mida ja kuidas ma siia kirjutama peaks, et see annaks edasi pooltki sellest, mida ma praegu tunnen.

Tänane päev on kõige ilusam ja parem päev minu elus, sest täna sain ma tagasi oma kõige kallima looma, kelle pärast nii palju olen kurvastanud ja pisaraid valanud, aga kes samas on mind tuhandeid kordi rõõmustanud ja mu elu nii heaks teinud. Ning alates tänasest ei saa enam mitte keegi, mitte kunagi, teda minult jälle ära võtta. Jah, minu kõige tähtsamast ja paremast hobusest sai päriselt minu esimene hobune! Ja kõik see, mida kunagi lubasin (ja ka siin blogis kirja panin): et meie lahkuminek pole lõplik ning kunagi saame ikka uuesti kokku - seda lubadust õnnestus mul pidada ning ka selle nimel, et su edasine elu oleks nii hea kui võimalik, kavatsen ma pingutada! :)

Albatrossi ostmise idee tekkis vaikselt mõned nädalad tagasi, kui juhuslikult teada sain, et ta müüki pandi. Midagi kindlat oli raske otsustada ja see mõte käis ka edasi ja tagasi, sest tahes tahtmata tähendab hobuse ostmine meie jaoks loobumist paljust muust heast ja toredast, esialgu tundus see peaaegu et võimatu. Aga lootus oli mul juba tekkinud... ja püsis.

Vahepeal jõudsid Albatrossi märgata juba mingid soome kodanikud, kes ta vist kiiresti ise ära viinud oleks, kui meie temast loobunud oleks - see teadmine, et nüüd võib minu ja Albatrossi ühine tee peagi igaveseks lõppeda (sest Soomest ma poleks teda küll kuidagi enam tagasi saanud), lõi mulle kuidagi pähe ja taipasin, et kui mul veel kunagi võimalus teda endale saada on, siis on see praegu ning pean seda kasutama - nüüd või mitte kunagi. Õnneks on mu ema selle hobuse küljes vist sama palju kinni kui mina, nii et ka tema oli nõus selle pisut ebareaalse sammu tegemisega... ja nii ta läks.




Ma tean, et see kõik ei saa võib-olla lihtne olema, mul ju (loodetavasti) mitmeid aastaid veel ülikooliteed ees jms, aga ma tean, et selle hobuse ostmist ei hakka ma MITTE KUNAGI kahetsema ja temaga koos, tema nimel saan kõigega hakkama, mis vaja!


Aitäh kõigile, kes mind eelmisel aastal kurbadel hetkedel lohutasid ja soovitasid mitte lootust kaotada - nagu selgub, siis unistused tõesti võivad täituda. Ta tõepoolest on ja jääb alati mu parimaks!

10 comments:

Egle said...

mul on ikka nii hea meel :) rõõmupisar isegi tahab välja tulla :'D Palju õnne veelkord!

Heli said...

Ohh...olen sõnatu. Kes kokku on määratud, need kokku ka saavad:)
Palju rõõmuhetki koos!

Riin. said...

Appppiii kui laheee!!!!! Sa said endale SUUUREPÄRASE hobuse (tegelt ma tean, et sa seda tead)...Aga nagu kas sa jääed nüüd Eestisse, või mis üldse edasi saab??? Täiega lahe ikka, et Alba Soome ei läinud ja sain hea omaniku :D:D

Regly said...

Juhuuuu!
Palju-palju õnne!

Teelelele said...

Palju õnnneee :)

Pätsu said...

Oeh, ka minul on NIII HEA MEEL, et nii läks:):):) Palju õnne ja edu teile:)!!

Kerttu said...

Lihtsalt SUPER! : )

Ingrid said...

Aitäh kõigile! :) Albatross jääb ikka Eesti - natuke aega käib veel kergelt trennis ja siis saab oma teenitud puhkuse, kuni ma juulis ise tagasi tulen.

Kristhel Vaht said...

See on tõeliselt rõõmustav uudis!
Ma soovin teile kõike paremat :) Ja et kasvate koos :)

Kahju, et minu võimalus tol korral ära võeti. Aga olen seda õnnelikum teie üle!

;)

Lili said...

Ohh, ma olen ajast ikka vapsee maas, pole blogis sada aastat käinud ju:P Aga mul on teie üle tohutult hea meel ja millegi pärast arvasin või tundsin seda ette, et kokku te jääte!:)