Albatross ja teised hobutegelased

Täna ma olen täitsa juust. Aga täna oli ka mu koolisõitjakarjääri (kuigi see vist ei vääri sellist nimetustki) tipphetk ilmselt - esiteks ratsutasin kokku 14 hobusega, mis on kindlasti mu elu rekord ühe päeva kohta, ja teiseks ei õnnestu just iga päev näidata ja hobuseid soojaks sõita Andreas Helgstrandile. :D No ma lihtsalt pidin selle ära mainima, sest mul oli peaaegu et elukutselise ratsutaja tunne täna tõesti. Väljaarvatud see muidugi, et hobuseid ei toimi nii hästi, kui elukutselisel ratsutajal toimida võiks. Aga kui paar gängsterit välja arvata, siis kokkuvõttes enamike hobustega võin rahule jääda ja Andreas täitsa leidis mõned, kes talle huvi pakkusid, nii et loodetavasti oli sellest pikast ja väsitavast pärislõunast mingit kasu.

Väike Z on unarusse jäetud, tõesti, tunnistan. Pistsin küll ta nime talli tahvlile "oma hobuste" sekka, aga no ikka alati mõtlen, et tegelen temaga õhtul viimasena ja noh.. sinna see jääbki. Aga mis seal ikka - ega tal muud polegi ju vaja kui lihtsalt harjuda karjast eemal käimist... ja jalgade andmist. No teoreetiliselt ma usun, et ta oskab jalgu anda, aga kuna ta on nii kärsitu alati tallis, siis ta ei suuda sellele keskenduda ja ei tule väga hästi see meil veel välja. Kui ta karjakaaslased sellised takjad ei oleks, siis saaks koplis seda harjutada, aga nii kui ma nende eemale ajamise kaheks sekundiks lõpetan, olen jälle vähemalt 10 hobuse poolt ümbritsetud.

Vahepeal oli Z-ga tegelemine ka raskendatud, kuna ma olin üsna lombakas. Suutsin oma varba ühe kabjakese alla lükata ja no hobuseraud (koos hobusega muidugi) tegi kiire ja puhta töö - suure varba küüs kukkus tervelt soki seest välja, kui valu põhjust otsima hakkasin. :D Õnneks ratsutamist segas see õnnetust vähem kui kõndimist ja ma ei pidanud jälle mingit invaliidsuspuhkust siin pidama.

Ühe tordi olen ka välja teeninud, aga õnneks seekord oli pehme kukkumine ja turvavest on mul ka selle suve jooksul üsna heaks sõbraks saanud ning oli minuga selle hobuse selga kaasa tulnud. Mõned on meil jep siin sellised gängsterid (mu uus lemmiksõna teatud hobuste iseloomu kirjeldamiseks) ja mõtlevad, et oleks vahva kedagi liiva sisse pilduda. Ei tea, kas mu tagumik on veel raskemaks läinud, aga üllataval kombel ma suudan selliseid gängsterihüppeid isegi täitsa taluda ja ei lenda enam päris iga asja peale sadulast minema. No see üks kord jah, aga.. see oli juba kõrgema taseme pukitamine siiski.

Mis siis veel mainimist väärida võiks? Aeg-ajalt olen ikka meie GP-poni (no tegelt ta on ikka 165 vist täis, aga... ikkagi meie nunnu poni) selga ka veel sattunud ja no endiselt sõidaks nagu pilve peal. Kui ma veel viimane kord temaga trenni ka sain ja kõik pmst õnnestus, mis ma üritasin (välja arvatud 1 sammu tagant jalavahetused - need õnnestusid ilma üritamatagi, juhtus kogemata :D), siis... pole sõnu lihtsalt, tõesti. Ja no ma ei tee temaga tegelikult üldiselt mingeid keerulisi asju - palju kokku-lahku sõitmist, natuke külgliikumisi, mõned jalavahetused, aga see tunne, et kogu hobune on tõesti su säärte ja näpuotsade vahel ja isegi mitte ei ürita sealt kuhugi ära põgeneda - see on super! I will SO miss riding him, kui ma tagasi koju lähen.

Mu noored hobused on ka üldiselt igati vahvad - see on peaaegu, et reegel, et mida noorem hobune, seda kiiremini õpib, mistõttu päris rohelistega sõites saab niiiii tihti häid emotsioone! Tuleb tunnistada, et vahel tuleb muidugi masendus kah - et ikka ei oska piisavalt hästi ja ei tule välja ja ei lähe paremaks - aga eks see käib vist asjaga nagunii alati kaasas. Igatahes olen superõnnelik, et mul on siin augustikuu jooksul olnud võimalik nii paljude erinevate hobustega trenni ja kogemusi juurde saada, mille järgselt on nüüd pikka aega ka Eesti tagasi minnes palju ideid, mille kallal töötada ja mida katsetada.

Ja veel positiivset - tuleb välja, et mul isegi leidub mõni hobune, kelle peal neid ideid katsetada! Albatrossi võtan muidugi Tartusse kaasa karjamaale muru sööma, aga mu hobuseotsingud on edukalt läinud (suuresti tänu K-le, aitäh! :) ), nii et on täitsa lootust ka sügisest sadulasse saada ja oma lemmikhobiga aktiivselt edasi tegeleda.