No ei saa neist muredest üle ega ümber. Peaaegu kaks aastat on juba möödas sellest, kui Albatross oma parema silma katki tegi ja sellega tükk aega mässamist oli - ilmselgelt oli nüüd ammu juba aeg ka vasaku silmaga midagi ette võtta. Ei olnud üks päev päris lahti see silm ja pisaraid tibutas ka. Paar päeva ootasin ja vaatasin ja panin ainult Fucithalmicut, aga kui ma juba sarvkesta peal hallika ala avastasin, siis rohkem küll ei julgenud oodata - eelmise silma ravimine 4x päevas poolteist kuud jutti, teadmata, kas see üldse mingil hetkel paremaks hakkab minema või mitte, ei olnud just kõige lõbusam ja muretum asi. Aga õnneks Albatrossile ja tema silmadele juba tuttav R. käis ja vaatas ja ütles, et on küll haavand, aga paistab üsna pindmine. Sai natuke atropiini silma, paar doosi valuvaigistit ja nüüd jätkame siiski lihtsalt Fucithalmicu geeliga ja loodame, et tõesti lähebki seekord lihtsamalt see asi. :) Tore oleks.
Kuna arstid kohal, siis kasutasime juhust ja vaatasime liikumise kah üle. Paremat pidi kordel ikka näitas midagi, aga R. arvas sama, mida mina - et kui mul temaga ratsutamise plaane nagunii pole, siis ei ole hetkel vajadust uuesti liigest süstida. Ja ratsutamise plaane mul ei ole, sest koormuse tõus võib selle jala olukorra väga kiiresti hoopis õnnetumaks pöörata, ja seda me ju ei taha. Ma arvan, et mida harvem süstida, seda kauem võib see jalg pikas perspektiivis tal vastu pidada, sest steroidid aitavad ju tegelikult kaasa liigesekõhre hävimisele. Kui hobusel on halb ja valus, siis tuleb teda muidugi aidata hetkeolukorra põhjal ja see süst teha - aga ma arvan, et Albatrossil on praegu täitsa okei olla. Ma olen muidugi mittekeegi, et ma seda tema eest niimoodi otsustada saaks, aga... ainuke võimalus on üritada oma hobust võimalikult palju jälgida ja proovida mõista ja vastavalt sellele peab ikkagi otsuseid tegema. Sest ta ise ju ei tee...
Täna tegelesin temaga ka natuke maneežis ja Albatross tegi esimest korda päris lahtiselt taandamist minu poole - st et mina seisin tema selja taga ja andsin märku ja tema tagurdas minuni. Tubli poiss! Tema lemmik on praegusel ajal siiski "nuuskurkoera" harjutus - nina maas mööda maneeži ringi käimine. Pead oskab ta juba varsti peaaegu et ainult minu mõttejõu tagajärjel langetada ja edasiliikumine ei ole kah ju midagi keerulist - ning kui need kaks asja kokku panna, siis saabki Albatrossist nuuskurkoer. Vahel saab temast nuuskurkoer isegi ilma minu märguanneteta, sest noh.. see on ju lihtsalt lõbus!
Vot nii me elamegi. Aa, sepa kutsumise saaga on ka täies hoos nagu ma juba ammmmmu ette oskasin arvata, aga ma olen siiani veel positiivselt meelestatud ja loodan, et Albatross saab ikkagi omale hea sepa. Seda hoolimata õudusjuttudest, mis räägivad sellest, kui raske head seppa kohale saada on. :) Ehk toob järgmine nädal selgust.
No comments:
Post a Comment