Aga Myron on väga lahe tüüp! Esimene aasta on temaga peamiselt maastikul käidud ja muud sellist kerget asja - kusjuures võib-olla sellepärast ta ongi praegusel ajal nii mõistlik ja lihtne õpetada, et algus oli rahulikult ja õigesti tehtud? Aga jah - ta on mu arust selline pisike unistuste hobune: hästi nunnu näeb välja, viitsib suhelda inimestega, täitsa kenad liikumised kah ning mõnus ratsutada nii platsil kui maastikul.
Nagu enam-vähem KÕIK hobused, on ta ka ühele poole pisut kõveram kui teisele poole, nii et paremale meeldib väga painutada, vasakule ei meeldi nii väga painutada ja alguses ei tulnud meil galopitõsted ka sedapidi välja (isegi kui tõusis õigesti, siis vahetas jala ära valeks), aga nüüd sujub juba tunduvalt paremini. Ja mis ma olen teinud, et galopitõsteid parandada? - Kindlasti mitte palju galoppi, üldsegi mitte. :) Vahepeal jätsime galopi hoopis tagaplaanile, tegelesime palju traaviga: lõdvestatusega ja painutamistega ja üleminekutega ja siis äkitselt olimegi sealmaal, et kui tõste piisavalt hästi ette valmistada, siis on kõik tip-top. Kui mina lohakas olen või M natuke vähe keskendub, siis ei pruugi veel alati õnnestuda - aga nii see käibki ju.
Ja muid probleeme temaga ei olegi... esiotsale kipub vahel vajuma, aga usun, et piisavalt aega, trenni ja poolpeatuseid teevad oma töö. Ja mis ma ikka siin üldse üritan mingeid probleeme hädaga välja otsida, kui tegelikult on kõik väga hästi!
Teine hobune oli kah sadulas mõned nädalad, aga siis ta otsustas protestima hakata ja ei tahtnud enam mind sinna selga. Mõtlesime ja proovisime ja jõudsime järeldusele, et kõige suurema tõenäosusega on asi sadulas. Seega nüüd ootamegi sadulapassijat ja mõnda paremini sobivat varianti, mida talle selga panna. Tema seljajoon ei ole ka ilmselt kõige lihtsam sadula sobitamise seisukohalt, igatahes olemasolevad ei tundunud päris okeid olevat ning kuna tegu on nagunii igatpidi väga tundliku hobusega, siis on targem lasta ta kindluse mõttes asjatundjal üle vaadata.
Niikaua aga teeme kordet ja tööd käekõrval. Kui ma rohkem joosta jaksaks, siis me võiks varsti vabalt juba kahekesi kõrvuti lihtsamaid koolisõiduskeeme läbida, sest ta on minu hääle-, ratsme- ja stekimärguannetega ning nende tähendusega juba täitsa hästi kursis. Väga konkreetset ratsmekontakti ma tegelikult hoida ei julge, sest mu tunnetus niimoodi maas, käsi üle hobuse turja liikudes ei ole pooltki sellest, mis sadulas (vähese harjutamise asi), aga jääme lihtsalt õrnade ja turvaliste märguannete juurde, millest aru saamine kindlasti ühelegi hobusele halba ei tee.
Ja noh - siis on muidugi veel Albatross! Ta veedab oma päevi endiselt peamiselt karjamaal, nähes enamasti välja nagu soliidne mudahunnik (Pireti sõnad) ja olles niisama muhe. Kui ma teistele hobustele järgi lähen, siis ta alati puurib mind oma silmadega hästi kaua, et ma ikka tema juurest ka läbi astuks (ta ise ei viitsi tavaliselt oma suurt tagumikku liigutada), paar pai teeks ja paar porgandit annaks. Tjah, Albatross ei ole küll selline suures rõõmus vastu jooksja, aga nüüdseks ma olen juba ammu päris kindel, et ta saab aru, millal MINA tulen, sest ta vaatab mind hoopis teistmoodi kui teisi inimesi... ja teistmoodi kui teised hobused mind vaatavad. Ja see ei ole isegi mitte mingi nähtamatu, aga väga sügava emotsiooni minupoolne interpretatsioon, vaid noh - täitsa reaalne asi. :)
Ja nagu te eelmise postituse videolt nägite (või ei näinud, kuna tegemist oli liikuva udukoguga), siis jalaprobleem kah nii kohutav ei ole, et ta piisava tahtmise korral seda varjata ei suudaks. Selle sügise jooksul olen mina vist ainuke, kes tema käiguvahet täheldanud on, sest teised inimesed näevad teda ainult jalutamas või vahel karjamaal jooksmas, aga siis on ta enamasti actionit täis ja seetõttu eriti ei lonkagi. Ning inimesed tulevad ja küsivad mult, et pole miskit viga ju??? :) Ja mul on igakord hea meel seda kuulda, sest see tähendab, et Albatrossil on suure tõenäosusega praegu päris mõnus ja meeldiv laisklooma elu.
Tegelikult teeme temaga ikka "trenni" ka - ehk mina mängin temaga ja Albatross mõnikord mängib minuga ka, kui tuju on - aga seeeeee on juba pikem jutt ja saab ehk kunagi tulevikus mõnes eraldi postituses kajastatud.
No comments:
Post a Comment