Saturday, November 17, 2012


1) Mulle meeldib Damon Hill. :) Minu arust sellel hobusel on vedanud, sest ta ei ole sattunud mingite ebameeldivate võtetega inimeste kätte, vaid nii aluspõhi kui ka edasine treening on läbi viidud minu jaoks sümpaatsete ratsanike poolt; ja hobune ise on ka muidugi väga lahe. Nt viimast nende võidetud GP sõitu võib näha siin: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=DHmNT_FLgk8
Muidugi ei ole ideaalne: hobune on kehaehituselt väheke kõrge taguotsaga ning kas selle või millegi muu tõttu ei ole tal esiots alati nii kerge kui võiks - hästi näha nt piafees ja mõnel galopihetkel - samas ei saa kuskilt otsast öelda, et ta ennast piisavalt koondada ei suuda. Hakkab igatahes Valegrole konkurentsi pakkuma mu lemmikute seas.

2) Tegelikult on mul üsna hea meel vaadata, kuhupoole koolisõidumaailm liigub. Ma ei ole kahjuks piisavalt tark ega kogenud, et võistlussoorituste vaatamise põhjal 100%-lise veendumusega jagada ratsanikke ühte ja teise koolkonda, aga sellegipoolest näen ma praegusel ajal tipus palju ilusamaid, pingevabamaid ja minu jaoks meeldivamaid sõite kui mõned aastad tagasi. Nii et mina olen küll ses mõttes positiivselt meelestatud.

3) Teisest küljest muidugi ei saa tähele panemata jätta absurdsusi nagu mitmeaastane vaidlus FEI tasemel selle üle, kas kohtunikul (või kellel iganes) on ikka õigust verist hobust soorituselt kõrvaldada või mitte... või et äkki meditsiinis kõige kangemad kasutusel olevad valuvaigistid (morfiin, fentanüül) ei peaks ikka spordis keelatud ainete nimekirjas olema... aga noh - kõike head ikka korraga ei saa. Ka mitte seda, et kõik inimesed järsku mõistlikuks ja hobusõbralikuks muutuksid, aga äkki tasapisi siiski?

4) Tegelikult on nii, et mida rohkem mõtlema ja asjadest aru saama hakata, seda keerulisem on üldse hobustega midagi teha. Kui mingi hetk reaalselt kohale jõuab, et loomadel on nii vähe võimalusi oma mõtete või tunnete väljendamiseks ja inimestel nii vähe oskusi neid (mõnikord vaevumärgatavaid) signaale lugeda, siis muutub kõik kuidagi väga keeruliseks.

Ma ei ole ole kunagi arvanud (ja loodetavasti ei hakka ka arvama), et hobune peaks päevad läbi istuma nina alla toodud heinarulli ääres karjamaal ja tema omanik olema õnnejoovastuses selle üle, et ta saab oma raha selle eluka "õnnelik olemise" peale kulutada. Kõik elusolendid maailmas on loodud aegade algusest peale tööd tegema - olgugi, et hobuste puhul pole see algselt muidugi kuidagi ratsutamisega ega üldse inimestega seotud. Aga olgu tegemist inimese või hobusega - kui elusolendil pole mitte mingit vajadust ennast aeg-ajalt natuke pingutada, siis elab ta ikka ääretult igavat ja tühja elu.

Tänapäeva sport- või harrastushobune pingutab ennast inimese jaoks treeningutel. Ja ka see on minu arvates normaalne. Oluline on aga see, et hobune ei peaks "töötama" hirmus, valus ega pidevas arusaamatuses. Kõige sagedasemaks puudujäägiks on just nende asjade ära unustamine või liiga vähene tähtsustamine. Kui need kolm asja täielikult välistada - see on võimalik, aga vajab tihtipeale suurt tähelepanuvõimet, viitsimist ning pühendumust inimese poolt (ärme rahast üldse räägi eksole) - siis on minu arust kõik kõige paremas korras ja hobune saab olla rahulolev ka "tööd tehes", mitte ainult süües, magades ja igavusest pilvi vahtides.

5 comments:

Grete said...

Olen sinuga täiesti nõus, selles osas, et hobune peaks siiski natukene ka tööd tegema, kui ainult nt koplis passima :) Ma ei tea, kas see olen ainult mina, aga olen täheldanud, et need kes teevad vähest tööd, st treeningut, on üldiselt siiski pingevabad (juhul muidugi, kui treening on ilma valu ja stressita eksole), kui need, kes keda inimene ainult patsutab. Nad ei karda inimest, kuid on siiski alati valvel ja ootavad, et miski halvasti läheks. Positiivne treening annab hobusele väljundi natukene mõelda ja leida, et inimenest tasub usaldada :) Aga võib-olla on see ainult minu arvamus :P Sest minu meelest, kui ratsasporti poleks, siis oleksid hobused varsti loomaaias ja ehk mõnel fanaatikul aias :D

Bertha said...

Ei, ei, hobusega koos tuleb harmooniliselt koplis kulgeda, mediteerida ja rohtu süüa! :D

Ingrid said...

Leidub palju inimesi, kes just seda arvavadki.
Täpsustuseks siis, et mul ei ole midagi selle vastu, kui kellelegi hobusega koplis kulgeda ja mediteerida meeldib (mulle meeldib ka hobustega teha asju, mille mõttest või eesmärgist mõni "tõsiseltvõetav sportlane" ilmselt aru ei suudaks saada), küll aga arvamuse vastu, et ainult selliselt peetud hobune saab olla rõõmus ja rahulolev.

Maris said...

Naljakal kombel olen ma täheldanud, et kui on näiteks üks kari hobuseid, kellega väga ei tegeleta ning võtta üks hobustest kes on karjahierarhias madalamal positsioonil ja võtta ta igapäevasesse treeningusse ning sporti, siis paar kuuga tõuseb ta oluliselt karjahierarhias. Lükkab teisi heinarulli juurest ära ja üleüldse tunneb end tähtsana. Kui mingi hetk treeningutega lõpetada siis langeb ta suht kiirelt ka karjas jälle peksupoisiks. Nii, et mingil moel nad ikka tunnevad end tähtsamana kui need kes koplis konutavad

Ingrid said...

Ma ei ole ise konkreetselt karjahierarhia muutust tähele pannud, küll aga olen näinud, kuidas inimesega rohkem (ja kindlasti positiivset!) kokkupuudet omanud hobune muutub võrreldes teiste karjaliikmetega silmnähtavalt julgemaks ja enesekindlamaks ning need on kindlasti omadused, mis teoreetiliselt aitavad hobusel ka oma positsiooni karjas tõsta.