Uus aasta, uued lood

Eelmisest aastast suurt kokkuvõtet tegema ei hakka - ei olnud väga kerge ja hea, et läbi sai. Lõpupoole õnneks läks elu veidike ülesmäge ja loodan, et kõik jätkub nüüd samas vaimus ning järgnev aasta tuleb uus ja parem. Hetkel küll suren eksamimaratoni käigus, aga kui mul õnnestub plaanijärgselt nendega ühele poole saada (ja piloodid streikimismõtte matavad), siis jaanuari teise poolde on õnneks üks Taani-reisike jälle planeeritud, mis kindlasti veidi akusid laeb.

Ilmad on kuidagi ebameeldivalt soojaks ja märjaks ära läinud, T-särk + jope oli juba ilmselgelt ülepingutatud riietus õuetemperatuuril ratsutamiseks, nii et kasutan nüüd jahedama suve varianti ehk T-särk + fliis. :D. Õnneks nädalavahetuseks lubab vist jälle miinuskraade.

Poniga käisin eile päris trennis üle pika aja, sõitsime ohtralt maalatte ja natuke kavalette. Oli küll hea mõte minna, sest ma ise ei viitsiks elus ühe hobuse pärast (kuigi tegelikult nüüd võiks C juba kah vabalt selliseid harjutusi proovida) sellist hunnikut latte kohale tassida - tooks ikka ainult mõned üksikud ja halvemal juhul tuleb mitu korda trenni jooksul üles-alla ronida, et neid paika sättida.

Suured sõbrad. Ühega neist ratsutan, aga ei ütle, kumbaga!

My oli sõidus üsna ok ja stabiilne. Seda oli muidugi näha, et me pole lattidega väga palju tegelenud trennides, aga lõpupoole mingitel hetkedel oli täitsa tunda, kuidas ta ise kaasa/ette mõtles, sammu väheke klapitas jne. Ainuke mure oli see, et pika traavitamise peale hakkas ta mingil hetkel veidi liiga suulise peale toetuma ja ette vajuma (tavaliselt teen trennis palju üleminekuid ja see aitab üsna oluliselt sellist probleemi vältida), mistõttu mina jällegi teda kätega liiga palju igatpidi vastu hoidma kippusin. No ma ikka üldse ei tahtnud ise "sättimist" lõpetada enne kavalette - teadsin ju, et ta kohe kuhugi ära vajub selle peale, aga kui ma mingi hetk seda siiski tegin, siis sai hobune ka aru, et see ei tähenda tema jaoks puhke- või ära vajumise hetke, vaid hoopis kohe-kohe saabuvat harjutust (kavaletid siis nt), millele ta tähelepanu pidi koondama.

Üldiselt latiharjutused annavad ikka väga palju trennile juurde ja ma võiks ikka rohkem sellise asjaga tegeleda (kogu aeg räägin muidugi sellist juttu... aga praegusel ajal ka kindlasti kasutangi neid juba tunduvalt rohkem kui varem). Eeltööna peaksin keskenduma sirgete sõitmisele - nii raja kõrval kui ka keskliinil lattidele peale minnus kippus ta veidi vajuma kuhugi. Enamasti vasakule, mis on ka loogiline, sest ta pigem eelistab paremale painutamist ja vasaku õlaga välja jooksmist, mitte vastupidi. Aga seda vingerdamist saab natuke välja vabandada sellega, et ma olen viimasel ajal palju sääre eest astumisi teinud ja seetõttu ta ilmselt ootab seda kogu aeg. Sellegipoolest ei peaks ta muidugi ise sellist asja ilma märguanneteta pakkuma, nii et rohkem sirgeid (keskliinil ja raja kõrval nt) tuleb sinna vahele sõita.

Needsamad sääre eest astumised see-eest on tänu suurele harjutamisele küll paremaks läinud, täitsa asjalikult teeb juba neid. Vahel jookseb õlg natuke ees ära, aga mis seal ikka - siis parandame ja teeme uuesti. Galopis on ka endiselt see, et esiots kipub väga raskeks minema (ma ei saagi päris täpselt aru, mis värk on - mu arust ta ei ole ehituselt selline hobune, kellel peaks olema raskusi enda tasakaalustamisega), aga vähehaaval ikka läheb paremaks ja õigest jalast galopi saamisega üldjuhul ka probleeme enam pole. Mõni üksik kord pakub valesti, kui ma ise piisavalt hästi ette ei valmista teda.

C on ka nii mõistlik, et ma vähehaaval juba usaldan teda rohkem. :) Enam ei kordeta eriliselt enne ratsumist - ainuke asi, et igaks juhuks teen paar sammu üle sadula kõhuli tavaliselt, enne kui  päris selga istun. Aga nüüdseks ma olen juba 99, 9% veendunud, et sobiva sadulaga ta käitub ilusasti, sest ta pole nüüd absoluutselt mitte ühtegi ebamugavuse märki ilmutanud.

Olen temaga igati rahul, suudame ühtlast ratsmekontakti hoida ja liikumine tundub vähemalt sadulas istudes üsna mõnus. Mõnikord, kui ta teisi hobuseid taga otsima hakkab, siis võib korraks isegi liiga sügavale eest minna (see eest samm ei lähe neil hetkedel mitte tippivaks ega kiireks, vaid pigem paremaks ja aktiivsemaks), aga kui miski keskendumist ei häiri, siis on kohati ikka päris-päris hea. Sammu teen ka peamiselt vaba või pika ratsmega, sest noh... selliseid pika kaelaga hobuseid on üsna lihtne ära rikkuda, kui liiga vara ja või liiga tugevalt eest hoida. Kõigepealt ikka hea ja aktiivne tagaots ja siis tuleb eest paras kontakt, nagu siiani enam-vähem ongi olnud.

Galoppi teen suurtel ringidel, tal õigest jalast tõusmisega mingeid probleeme pole, küll aga jookseb paremale poole meelsamini ja aktiivsemalt, teistpidi tuleb pisut rohkem vaeva näha, et ta piisavalt edasi liiguks, aga küll see ka tuleb. Maast peaksin natuke surve eest külgedele liikumist õpetama, sest üldiselt ta küll nurkades ja ringides painutab kenasti ja läheb, kuhu tarvis, aga mõnes konkreetses kohas otsustab vahel õlaga sisse trügida ja siis ei anna säärega vastu lükkamine ka erilist efekti. Seega sellega peaks tegelema natuke. Samuti võiks trennidesse tasapisi latte vms sisse tuua, et teda tähelepanelikumaks saada, tüdineb ju ära mingi hetk niisama platsil ringi jooksmisest. :) Maastikule või kuhugi põllule tahaks ka jälle minna, kui ümbruskond natuke jäävabamaks muutub - hetkel pole kuhugi minna lihtsalt.

Selliste hobustega on maastikul käimine täitsa tore, mitte nagu Albatrossiga, kes kergesti kodust kaugemal stressama ja peaga vehkima hakkas ning galopi ajal tihtipeale pukitades minema joosta oleks tahtnud. :) Aga hetkel on mu Trossike selline süllepugeja, et ise ka ei usu. Kui niimoodi hoolikalt vaadata, siis on veidi ikka juba näha, et lihastik ei ole päris sama mis enne (imelik ka, kui oleks), aga positiivse külje pealt ei ole ta enam viimasel ajal suuremaks paisunud!

 Hobused on mul ka nii fotogeenilised, et ei jõua ära imestada! :) Tegelikult lihtsalt liiga uudishimulikud ja ei taha piisavalt kaua minust eemal seista, et ilusaid pilte saaks teha.