Väike My hakkab nüüd jõudma sinna kuhugi, kus mul on temaga väga põnev sõita - samas ka challenging (eks see teebki põnevaks just), sest ma ei olegi vist ühegi noore hobusega peale Albatrossi nii pikalt ja regulaarselt järjest sõitnud, pool aastat hakkab ju täis saama juba. Ehk siis need asjad, mida ma kümnetele erinevatele hobustele elu jooksul olen õpetanud, hakkavad tal selgeks saama, ning on aeg sammuke edasi minna - ainult et selle väikse sammukesega edasi teeb minu vastavate kogemuste hulk kahjuks suuuuuuuuuuuuure languse. Kõik hobused, kes omavad enamat kui ainult algratsastust, olen saanud sõita kellegi teise, minust tunduvalt parema ratsaniku käe alt, seega hobuste õpetamise kogemused sellest lihtsast baastasemest edasi mul põhimõtteliselt puuduvad. Albatross ongi enam-vähem see ainuke õpetaja olnud. Suveni jäänud kolm kuud ei ole küll teab mis pikk aeg, aga trennitame natuke intensiivsemalt kui sügis-talve perioodil ning ma olen väga huvitatud sellest, kuidas meie koostöö edasi läheb. Ja minu õnneks on Myronil selline ääretult lahe omanik, kes mingitel kummalistel põhjustel mul oma hobuse peal seda kõike katsetada laseb. ;)
Muidugi on ka Myronil mõningaid probleeme ka seal päris põhiasjade juures veel - kui Albatrossi kõige suuremaks takistuseks oli vägaväga suur kõverus läbi keha, siis Myronil ilmselt just enda esiotsale tõmbamine/vajumine, mis otseselt ka järgmisi asju raskendab. Eks need on vist mõlemad sellised asjad, mille arendamine ja parandamine tuleb aja jooksul, mitte üleöö. Homme on plaanis ka üks koolisõidutrenn võtta, nii et äkki osatakse meile mõnda head harjutust või nippi nende probleemsete kohtade jaoks soovitada. :)
Hobuse taguotsa tugevadamiseks olen proovinud teha hulgaliselt üleminekuid traavisiseselt - sammude pikendamine ning jälle tagasi. Kuna mõningate hobuste peal olen näinud, et tagajalgade võimas tõuge ei tähenda sugugi seda, et neil ka sama suur kandmisvõime oleks, siis tahaksin proovida töötraavi ka lühikesteks juppideks hakata vähe lühemaks koondama - aga ma olen alati noorte hobuste puhul kartnud, et sammu lühendades nad ei hakka ennast tegelikult rohkem kandma, vaid lihtsalt kaotavad tasakaalu ja liikumise. AGA nüüd hakkasin mõtlema, et kui ma suudan jälgida järgmist kahte asja:
- tempo ei lange
- hobune sirutab endiselt ratsme poole (st ei ole seljast nõgus), kuid ei ürita pead ja kaela allapoole vedada
siis kas tal on üldse kuidagi võimalik oma samme ilma tõelise koondamiseta lühendada? Ma räägin loomulikult sellest ainult baby-steps tasemel, aga võib-olla ma ei peakski sellist harjutust niiväga kartma? Sest neid kahte asja ma suudaks ilmselt jälgida ning praegu oma ajusid ragistades ma ei suuda välja mõelda, kuidas hobune sellisel juhul veel harjutusest "viilida" suudaks. Muidugi teoreetiliselt peaks ratsanik tundma, kuidas hobuse tagaots allapoole vajub ja blablabla, aga nii rohelise hobusega, nii algstaadiumis ning mitte ideaalselt tundliku ratsanikuga ei pruugi see küll nii selgelt äratuntav olla.
Nii palju siis sellest. Kahjuks mu selg ei ole sel nädalal just kõige koostööaltim olnud, sai vist vähe ülekoormust või ei tea, mis tal jälle mureks. Ratsutanud olen ülepäeva, saabki My kah ühe väheke kergema nädala, ja loodan, et järgmiseks nädalaks on enam-vähem korras.
Albatrossiga tuli mul ka üks huvitav mõte midagi proovida... aga see on veel saladus. :) Sest pole võimatu, et mu mõttest ei tule suurt midagi välja - aga katsetada tahan ikka ja eks siis selgub.
No comments:
Post a Comment