Wednesday, August 14, 2013

Ahoi, mis vahepeal juhtunud on?

Emps käis külas. Ta juba mitu aastat plaanib väikest Firfodireisi ja nüüd siis lõpuks sai käidud.

Emps sõpsib Zinyga


Mina aga tegin selle nalja lõpuks ära, et kukkusin ka koolisõiduvõistlustel hobuse seljast alla. No tegelikult ei kukkunud, ikka päris visati. Kahe skeemi vahepeal oli 5 minutit aega vaba ratsmega jalutada, mingi poni pukitas väheke kõrval ja ZB tegi selle peale ägeda rodeo mulle. Emps kirjeldas pärast ilmekalt, kui kõrgel kõik neli jalga ja kui kumer selg oli. Jõudsin ainult mõelda, et ma puitaeda katki ei kukuks, see oleks küll piinlik olnud. Aga enne rodeot saime 66% ja pärast saime 69%, nii et enam-vähem seitsmeprotsendine parandus võrreldes eelmise korraga, jäin vägaväga rahule temaga. Teine võistlushobune oli seekord 5-aastane mära, kes esimest korda skeemi käis sõitmas - temagi tegi natuke nalja, aga miski 61 ja 64% vist saime, nii et esimese korra kohta oli tubli sellegipoolest. Ehk siis tulemuseks hea esmakordne võistluskogemus märale, punane (kuigi esikohta tegelikult jagasime ühe teise võistlejapaariga) ja sinine rosett ZB-le ning kena lillakas-roheline, ilmselt mu elu suurim sinikas käsivarrel mulle. :) Igati kordaläinud võistlus.


ZB soojendusel
ZB
Airzooka

Zynergie ikka edeneb tasapisi. Sirutab ennast mõnedel hetkedel juba natuke ette suulise poole, kuigi mitte eriti stabiilselt, sest keskendumisvõime on endiselt nii nagu ta on. Aga läheb paremaks, läheb küll. Ja üldiselt on ta ka ikka vahva, vahel käime niisama maneežis aega veetmas ja ta võtab jube kergelt kinni igast võimalusest minuga koos olla ja mängida. Asi, mille saavutamiseks Albatrossiga läks nii palju aega, maiustusi ja mitteratsutamist, kuid Zinyl tuleb lihtsalt iseenesest. Hobused on erinevad tõesti.

Z üks kuu sadulas
Esimesed galopikatsetused

Ülejäänud hobustega on enam-vähem kõigiga nii, et mingi hetk tuleb seisak, kust nagu kuidagi ei oska edasi liikuda - samad probleemid iga kord, lahendust ei leia. Seepeale ragistan ajusid, proovin ühte ja teist ja kolmandat ja kui ma juba peaaegu olen alla andnud, siis läheb äkki mingi lambike põlema ja hobune hakkab jälle tasapisi toimima ja edasi arenema. Seda vist nimetataksegi õppimiseks

Selle suvega olen (vähemalt oma arust) ikka koormaga kogemust ja ka oskusi juurde saanud, kuigi eks see tuntud tõsiasi jääb ikka samaks, et mida rohkem juurde õpid, seda paremini saad aru, kui vähe sa tegelikult oskad. Sõidan küll 8-9 noort hobust päevas, aga ikka ma murran praktiliselt iga hobuse puhul varem või hiljem pead, et kuidas nüüd seda ja teist asja lahendada. Miks ei ole nii, et 5 erinevat hobust õpetad suure vaevaga välja ja kõik järgnevad saab sellesama tarkusega juba automaatselt toimima?

Mmmmis veel? Mu teised 2 kolmeaastast mära said niipalju sadulasse, et traavitasin mõlemaga natuke ringi, seejärel läksid ära puhkama. Ühele planeeritakse nagunii varssa ja teine on ka esialgu pigem keeper kui müügihobune, nii et kiiret pole nende ratsastamisega. Alles titad ju. Tegelikult ma ei sunniks Zinyt ka niiväga takka, jätaks vahepeal vabalt paar nädalat pausi vms, aga mul ju enamus aastast pole võimalik temaga tegeleda, nii et üritan enne suve lõppu ikka nii kaugele jõuda kui võimalik. Samas see hobune on mul nüüd nagu second chance, kelle puhul saan kõik Albatrossi (ja tegelikult ka kõikide teiste noorte hobuste) peal tehtud vead tegemata jätta, nii et liiga palju ma temalt nõuda ei kavatse, isegi kui see tähendab väheke aeglasemat edasiminekut. Aga praegu teeme enam-vähem 3x nädalas 15-20 minutit (koos käekõrval jalutamisega), ja ta on endiselt rõõmus tüdruk, nii et kõik on hästi.

Asemele sain muidugi uued 3-aastased - üks neist täkupoiss ja teine väheke keerulisem mära, kelle seljas kõõlumine pole siiani väga hästi lõppenud. Temaga teen veidi käe kõrval tööd, paneme mänguratsanikku selga ja siis vaatab, kas julgen ise kah mingi aja pärast järgi ronida.

See mänguratsaniku kasutamine on kahe otsaga asi (meil on selline http://www.ardall.com/ardallsr1 ) - ratsaniku jaoks on see muidugi turvalisem, kui hobune sellise asjaga enne selgaronimist harjunud on, teisest küljest nad ALATI reageerivad sellele nukule. Või noh, olgu, need hobused reageerivad, kellele me selle üldse selga paneme - sest lihtsatel hobustel mina isiklikult seda kasutada ei viitsi. Ühesõnaga hobused lähevad esialgu väheke hulluks, sest sellest nad ei saa lahti, erinevalt ratsanikust. Muidugi kõigepealt harjutame selle nukuga, et nad seda enda küljes ja enda kohal ei kardaks jnejne, aga kui üks hetk otsustad selle selga panna, siis tuleb seda korralikult teha (sest külje peal poollahtiselt kõlkuv nukk on veel tunduvalt hullem variant) ja kui nad siis nt traavile minnes kartma hakkavad, no siis pole midagi teha, kui see välja kannatada ja ära oodata, kuni hobune jälle rahuneb. Hobune olla ei ole alati lihtne, eriti mitte selline, kes on aretatud ülimalt energiliseks ja tundlikuks sporthobuseks.

Ja siin üks 4-aastastest märadest, kipub mu lemmikute hulka vist järjekorselt

3 comments:

ツNöpsu♥ said...

Kas seal Firfodis käib ainult suviti suurem töö tegemine ja treeningud vms? Et sa seal niiviisi mitmeid aastaid käid ja aina uusi hobuseid juurde saad. Või mis värk sul selle kohaga täpsemalt on? :-P Lihtsalt huvi pärast küsin, ei midagi paha pärast. Ma just mõtlen enda koha pealt ka, et siiani suhtlen oma Taani perega, kus aasta tööl olin, toredad inimesed seal jne ;-)
Edu sulle ja sinu tegemistele! :-D

Väike My said...

Väga sümpaatne, et noori hobuseid ei kiirustata nii hullult taga (nagu nt Hollandis sageli).

Ingrid said...

Treeningud käivad ikka aasta läbi, lihtsalt minul pole eriti muul ajal võimalik siin kooli kõrvalt käia, kui ainult suvel. Ja noori hobuseid kasvab ju iga aasta peale (ca 30 varssa aastas), nii et puudust neist ei tule.

Ning jah, minu meelest on siin ka hobustesse üsna sümpaatne suhtumine. :)