Albatross ja teised hobutegelased

Olen selle päevikupidamise vist tükiks ajaks ära unustanud, on aeg teha väike ülevaade.

Albatrossi kole haav on õnneks väga kenasti ära paranenud. Nagu iga aasta, on paksuke sügise saabumisega veidikene kaalust alla võtnud (mis on praegusel hetkel veel õnneks positiivne muutus) - sest niikaua kuni midagi veel mulla seest välja paistab, kulutab ta ilmselt enamuse oma ajast karjamaal seda taga otsides ja suundub heinarulli juurde pigem alles siis, kui kõht tõesti kisama hakkab. Reimo tegi tal eelmise nädala lõpus tagumised kabjad ka nii ilusaks, nagu need vist ammu olnud pole. :) Lõhed ikka on paista veidi, aga... need on tal eluaeg olnud ainult pindmised ja pole erinevate mineraalide/söödalisandite/kapjade möksimise tagajärjele eriti reageerinud, nii et ma väga enam selle üle pead ei murra - olgu siis kui tahavad, peaasi et hobust ei häiri. Uusi pilte kõige suuremast sõbrast pole, aga see nädalavahetus proovib selle vea parandada!

Tartus on ikka needsamad kolm musketäri, kelle arenguga ma viimasel ajal täitsa rahul olen. Noored hakkavad juba ratsahobuste nägu minema. Pean ainult endale vahepeal meelde tuletama, et nad on siiski ainult 3-aastased ja alles jõmpsikad - mida kiiremini hobune areneb, seda kergem on ilmselt kogemata nö kaasa minna ja üle pingutada. Ei karda küll liigset füüsilist koormust (trennid on alati lühikesed jms), aga pigem et äkki neil pea plahvatab või viskab lihtsalt üle, kui liiga palju ja liiga kiiresti küsida.


Sandro, kellega olen kauem sõitnud, on traavis juba kohati täitsa asjalik, galopp veel pisut laiali ja mitte nii tasakaalus. Kui ta esialgu oli pigem naaatuke sellise aeglase reageerimisega, siis nüüd on tal endal kuskilt energiat juurde tulnud ja pakub rohkem edasiminekut, kui ma üldse küsida julgen... aga praegusel hetkel võtan selle hea meelega vastu ja kiidan teda selle eest. Viimane kord katsetasime isegi traavilatte ja ta oli väga asjalik - kuigi energiat oli seegi kord piisavalt ja sain temalt seetõttu ka esimese lõbusa kõrvalehüppe kätte (ta natuke ehmatas ja siis ehmatas uuesti, kuna mina seljas imelikult liikusin ja tasakaalus polnud), mis aga lõppes õnneks kiiresti ja hästi.

Sandro ja stiilne kubujuss toolistakus

Sunrise on ka sinnamaani jõudnud, et tasapisi hakkab mingeid lõdvestumisemärke näitama - tema lihaste õige arengu suhtes oleks vääääga oluline, et ta nüüd õigetpidi jooksma ja ennast sirutama hakkaks, sest looduse poolt on talle antud üsna jäik kehahoiak ja soodumus oma kaela hästi lühikeseks teha. Taguots on küll ümaramaks ja tugevamaks läinud selle 2 kuuga, aga just selg ja kael paistavad oluliselt nõrgemad - mis on ka täiesti arusaadav tema liikumist vaadates - nii et järgmised paar nädalat on põhirõhk sellel.

Järgmine kord saab juba Sunrisest ka asjalikuma pildi :)

Ja Myron - kui ma neid viimaseid trennipilte temast vaatasin, siis ikka veendusin jälle, et ta on ikka superlahe ja mitmest küljest väga andekas pisike tegelene, kui ma AINULT oskaks seda kuidagi õigesti kätte saada ja ära kasutada. Taguots on võimeline suurepäraselt töötama, esijalgu suudab ta vajadusel nina alla tõsta, ratset pikemaks andes liigub kogu energia niiii ilusasti mööda nö ülajoont tagant ette üle pika kaela - ainult et kuidas ma kõik need asjad ühtekokku panen??? Seda ma veel ikka ei oska. Tegelikult on ka tema trennides viimasel ajal väga tubli olnud - kui ma pidevalt midagi muudan ja küsin ja küsin ja küsin, siis ta hakkab väheke taguotsaga ka ennast siiski kandma. Väga oluline on mu arust, et ta liigselt kiirustama ei hakkaks. Väikese hobuse samm ei ole kunagi nii pikk kui suurel ja seetõttu on lihtne kogu aeg juurde küsida, aga minu arust on ikka väga selge, et kui ta oma normaalsest tempost nö üle läheb, siis see hea hoiak kohe kaob. Pigem hoida tempot aeglasena - mitte küll pikalt korraga, sest ega see enda kandmine pole mingi lihtne asi eksole :) - aga jupikeste kaupa ja siis on tõesti vahepeal õige tunne.