Mõni päev ma olen ikka täitsa hämmastunud, KUI lahe poni mul ikkagi sõita on. Üleeile tegin ratsastust ja oli superduper, tõi oma tagumiku kenasti alla vahepeal ja proovisime isegi natuke painde suunas küljele astumisi, mida ma hästi pisikeste sammudena mõnikord juba küsida katsetan. Mitte nii tore osa oli see, et sõitsin ilma sadulata - ehk juba teine kord, kus ta ilma sadulata eest ennast pisut kergemaks teeb, seega peab seda teemat ikka lahendama hakkama, kuigi üldse pole isu. :P
Ja eilse trenni saavutuste üle pean ka kohe kilkama, nimelt plaanisin väiksed hüpped teha, vedasin omale ühe rea ja ühe tavalise lattaia. Teised tahtsid oma lõbuks ühte üksikut pikali olevat tünni hüpata, aga kuna kõik hobused sellega nõus polnud, siis sattus see tünn lõpuks mu lattaia alla ja natuke tõstsime ja natuke tõstsime veel ja viimased paar hüpet tegi My niiii ilusasti ja kergelt, et ma ei jõudnud ära imestada. Hiljem mõõtes sain kõrguseks 110. Ei uskunud, aga 3x mõõtes sain ikka sama tulemuse. :) Seljast tundus ainult natuke kõrgem kui tavaliselt.
Ühesõnaga My jätkab mu üllatamist. Ma kavatsen ikka samas vaimus tasapisi hüppetrennidega jätkata, peab süsteeme ja ridasid hakkama ka ikka rohkem punnitama - see osa on kindlalt kõige raskem, sest isegi lühikeste vahede ja madalate takistustega peab ta kõvasti pingutama, et ennast kõigest üle venitada. Aga siiski olen õnnelik, et kuna teen hüppetrennid hästi lühikesed ja ei hüpita teda nii palju järjest, et ta ära väsiks, siis on Myronil reaalselt tekkinud mingi tahe endal takistuse suunas liikuda ja ilmutab seda iga korraga järjest rohkem. :) Ja see on see kõigekõige olulisem asi mu arust hetkel, isegi kui ta nt parkuuri või mingeid ridasid veel sama "tahtejõuga" läbitud ei saa.
No comments:
Post a Comment