Albatross ja teised hobutegelased

Seda nädalat alustasin veidi rõõmsamas meeleolus - Ziny jalg oli küll vahepeal piisavalt jäme, et sai ikka oma kerge AB-kuuri ka ära, aga nüüd on juba mitu päeva pealtnäha korras ja tegime ühe kerge trenni ka juba. Muidu on ta ka ikka samamoodi sõps edasi ja loodetavasti unustame selle eelmise korra jama kiiresti ja igaveseks.

Why on samamoodi endiselt suurepärane - ausalt öeldes pole ammu sellist hobust olnud, kellega mulle nii väga tegeleda meeldiks. Ma ei saakski enam teda ausalt öeldes probleemhobuseks nimetada, sest okei, mingeid väga äkilisi liigutusi küll tema juures teha ei saa ja natuke peab sellist elementaarset hobuse lugemise oskust olema, aga muidu on ta juba igati normaalne ja käsitletav minu arust. Nii et ettevaatlik - jah; probleemne - not really. Kõõlusin üle sadula viimati ja tegime niimoodi natuke sammu.

Why

Kõik teised hobused on ka viimasel ajal kuidagi eriliselt asjalikud olnud. 3-aastane ruun läks puhkusele ja üks 4-ne mära sai müüdud, ülejäänud on mul endiselt alles. Nüüd juba üle kuu aja regulaarselt tegeletud ka, nii et ju seetõttu hakkab midagi koostöölaadset välja arenema, sest alguses oli mul küll pea poolte hobustega tunne, et ma kohe üldse ei tea, mida seal seljas tegema peaks. Samuti oli mul täna ühte hobust koplist ära tuues selline armas seik, kuidas järsku olin ümbritsetud nelja teise hobusega (kõik minu praegused "hoolealused") ja kuigi mul ei olnud midagi süüa vms kaasa võetud, siis nad lihtsalt jäid sinna seisma, ootama ja nautima, kuidas ma igaühte kordamööda otsa eest sügasin. See oli üsna eriline hetk, kuna kahte neist polnud eelmine aasta isegi kaeraämbriga kerge koplist kätte saada ja kolmas oli omale kunagi üsna ropu tähednusega hüüdnime välja teeninud oma toredate käitumisharjumustega, millest üks oli inimeste hammustamine ja neile virutamine, kui nad talle süüa ei andnud (muidugi rumal õpitud käitumine, aga ilma söögita ei saanud tedagi kätte). Ja nüüd nad lihtsalt seisid ja nautisid seda, et ma seal olin ja nendega tegelesin. Made my day!

Minu blogimisest võib-olla jääb nüüd küll mulje, et meil enamus hobuseid väldibki inimesega kontakti - see päris nii ikka pole, lihtsalt mulle endale kohati sellised hobused meeldivad, sest huvitav on ennast proovile panna, kas suudad ka sellistele trennid ja inimesega koosolemise toredaks tegevuseks muuta. Seetõttu ongi enamus selliseid minu tegeleda sattunud, ülejäänud on suuremas jaos ikka suhtlejad, nagu hobune liigina loomuomaselt üldiselt on. Nende ülejäänute puhul ei pea ma seda lihtsalt niivõrd märkimisväärseks, et nad koplis vastu tulevad või sügamist nõuavad. :)

Sugumäradega (ja -täkkudega) olen ka endiselt väga lähedastes suhetes - kuna suve alguses kasutasime mitmetel külmutatud spermat (mida me tegelt eriti ei eeldanud, et toimib, sest selle kvaliteet oli üsna olematu - aga katsetamise mõttes), siis nüüd need on kõik mittetiinelt tagasi tulnud ja seetõttu oli mingi periood EKSTRApalju märasid jälgimisel ja seemendamisel. Nüüd on naaatukene rahulikum jälle ja värske/jahutatud spermaga on täitsa õnnestunud, 14 mära on vist hetkel tiineks tunnistatud ja suur hulk ootab oma esimest 15-päeva skännimist. Vahepeal läks isegi liiga hästi, nimelt olen palju kaksikuid avastanud ja ühele suutsin lausa kolmikud hakkama panna. Aga no mida sa teed, kui 3 munarakku korraga teele lähevad ja kõik omale ka sobiva isase leiavad. :P Teisest küljest jällegi hea, sest olen nüüd õppinud neid otsima ja avastama - ainult ühe korra jäi üks pisem tiinus teise kõrval kahe silma vahele, aga kuna me igaks juhuks teeme kõigile mõned päevad hiljem teise kontrolli ka, siis seal muidugi leidsin selle üles, nii et so far so good. (Aa, EI! Nüüd mul tuleb meelde, et ma kutsusin Pixie seda vaatama ja kuna seda ei andnud ära pigistada, siis ikkagi jõudsime järeldusele, et see on väga tiinusesarnane tsüst lihtsalt. Kontrollime igaks juhuks mingi aja pärast uuesti, ega ta kasvanud ei ole). Seda pigistamist olen ka ise mõne korra katsetanud, aga tihtipeale on need kaksikud üksteisele nii lähedal, et ma eriti ei julge ja pigem kutsun kedagi appi. Tobe oleks kah oskamatuse pärast tiinus kaotada ja uuesti algusest pihta hakata. Lihtsamate korral proovin ise hakkama saada. Aga olgu, see reproduktsioonijutt ei ole võib-olla kõigile väga huvipakkuv, nii et aitab sellest praegu.

Vahel käin niisama karjamaal varbaid tuulutamas :D

Ilmad on viimasel nädalal veidi ebameeldivalt soojaks läinud, nii et keset päeva on hea mõte väike paus teha ja näiteks mere ääres käia, kui ei soovi aju keema lasta. Niisama toimetada veel saab, aga ratsutamise jätan tavaliselt õhtupoole või siis sõidan hommikul kella 7-st kiirelt paar hobust ära. Putukaolukord on siin aga loomulikult oluliselt leebem kui Eestis - nagu alati. Kärbseid on palju ja siis mingid väiiksed ebameeldivad sitikad, keda kuskilt taevast vahepeal alla kukub, nii et kõik vähegi paljad kehaosad neid täis on, aga parmud siin praktiliselt puuduvad, sääski kah vähemalt see aasta pole ühtegi näinud. Aga osav nagu ma olen, siis isegi sellises putukavaeses piirkonnas suutsin ma oma kaela herilaselt suraka saada - õnneks see paistetus taandus sama kiiresti kui tuli ja ei tekitanud suuremaid probleeme.

Mis veel... 4-aastaste märade kari sai täna ära vaktsineeritud ja ussirohutatud. Mulle meeldivad sellised projektid vahelduseks. Nad on kõik sellised pugejad ka, Ziny oli muidugi esimene, kes oma süstidele rõõmsalt järgi tuli, aga ka peale viimase hobusega lõpetamist oli meie ümber suur hunnik uudishimulikke ninasid ja kõrvu (me ei hakanud neid talli sisse tooma, koplis lihtsalt igaühele päitsed korraks pähe ja sai kiirelt valmis).

Ülehomme on pooleldi plaanis trakeenivarsaga näitusele minna - seega täna panime talle esimest korda päitsed pähe ja tegime ühe treeningjalutuskäigu. :D Poole edukam, kui eelmisel aastal - tookord alustasime mitte 2, vaid 1 päev enne näitust. Aga kindel veel pole, sest paar päeva tagasi oli varsal väike longe sees - täna küll enam ei paistnud, aga... eks homme otsustatakse ära, kas hakkame sinna minema või mitte. Trakeenivarssadega ju see lugu, et nad on vaja registreerimiseks kõik sakslastele ette näidata - siis on valik, kas minna näitusele või kutsuda asjapulgad endale ise talli varssu üle vaatama, aga selle viimase variandi puhul nad mu teada vist finaali kandideerida ei saa.

Mõtlesin, et mõni pilt oleks ka tore üles panna ja nüüd neid läbi vaadates leidsin ühe meie ekstrakõverate jalgadega varsast, kellele me tagajalgadele korrigeerivad "rauad" leiutasime. Siiani ta kõndis põhimõtteliselt oma päkkade peal - seal, kus kabja kõva osa juba ära lõpeb ja nahk algab. Päris värskel varsal ei oleks see suur probleem, aga tema on juba paarinädalane ja päris koledad haavandid hakkasid jalgadele tekkima. Mingeid "susse" nii noorele varsale kabja külge ka liimida ei tohi (rikub kabjamaterjali ära), seega ehitasime põhimõtteliselt puust klotsid, millel on tahapoole väljaulatuv osa umbes 5 cm pikkuses, ja teipisime need kõvasti varsale talla alla, nii et nüüd on ta sunnitud oma kabja peal siiski kõndima ja ka varba maha panema. Ilmselgelt pole tal jalgade kõõlused ja sidemed piisavalt tugevad, mistõttu tal sõrgats on hästi alla vajunud ka neid susse kandes, aga... eks näis, kas asjast kasu on või mitte.

Täna õppisin hobuselt raudu ka alt ära võtma. Naljakas jah, olen nüüd peaaegu 10 aastat hobustega tegelenud, aga seda asja pole siiani osanud. Tähendab, mingeid kõveraid ja poollahtiseid raudu on ikka tulnud ette ja need on kuidagi sealt kabja alt ära kangutatud küll, aga ega tegelikult mulle keegi varem otseselt näidanud ei ole, kuidas korralikult kinnitatud rauda korrektselt ära võtta nii, et hobuse kabjaseina liigselt ei lõhuks jms... Väga lihtne asi tegelikult, nii et oli aeg see selgeks saada küll.