Millalgi juuni lõpus tekkis mul temaga tegelikult ratsutamise suhtes täielik motivatsioonilangus. Eelmise aasta saduldamine ja kõik sujus nii lihtsalt ja hästi, et ma ilmselt ootasin, et edaspidi läheb kõik samamoodi linnulennul. Aga päris nii polnud. Ma ei saa tegelikult öelda, et temaga raskem oli kui alguses - lihtsalt nii kui nõudmised suurenevad, siis hakkavad probleemkohad kergemini välja ilmuma ja kogu see edasine ratsutamise ja ratsastuse tehnika on minu jaoks kindlasti praeguseks kordades keerulisem, kui noorhobuse saduldamine ja suure ringi peal kolme allüüri sõitmine.
Põhimõtteliselt iga kord ratsutama minnes oli sammu tehes kõik okei, aga nii kui alustasin traaviga, siis ta lihtsalt keris omal tempo üles ja see rikkus kõik ära. Proovisin sõita väiksemaid volte ja kujundeid, aga ta otsustas ka nende peal samas tempos jätkata, mille tagajärjel Z ilmselgelt ei suutnud seal tasakaalu hoida ja see tegi teda lisaks lihtsalt kiirustamisele ka närviliseks. Lõppkokkuvõttes jäi see tema tagasi või aeglasemaks võtmine ikkagi suuremas jaos ratsmekontaktist sõltuma (ükskõik siis, kas üritasin lihtsalt traavi aeglasemaks saada, või proovisin teda kontrollida hästi paljude üleminekutega sammu-traavi vahel) ja hobune läks suust järjest jäigemaks. Eks tal oli muidugi energiat ka väga palju, sest suure osa suvest sõitsin ainult 2x nädalas - aga kuna ma hästi hakkama ei saanud, siis see eriti ei suurendanud ka isu sinna selga ronida, nii et natuke oli nagu nõiaring.
Kuna asi kuhugi ei arenenud, siis kuskil suve keskel astusime kohe hästihästi mitu sammu tagasi. Esiteks jätsin galopi sinnapaika ja tegin umbes 5 nädalat vaid sammu ja traavi (ainult suurel põllul käisime vahel peale trenni natukene jalgu sirutamas), sest kui traav ei toimi, siis pole ju absoluutselt mingit lootustki galopist asja saada. Mõnele hobusele on küll galopitöö lihtsam kui traav, aga see tuleb pigem hiljem, kui rohkem igasugused pisiasjad trenne mõjutama hakkavad - suures plaanis peab mu arust ikkagi traavis basics olemas olema, enne kui saad neidsamu asju hakata galopis nõudma.
Teiseks hakkasin teda enne trenni uuesti kordetama, ikka vähemalt 10-15 minutit (kuna mu traavitrenn iseenesest kestis ka võib-olla 15-20 minutit, siis ülekoormuse ohtu ei olnud). Kordetamine siis seisnes ka sammu-traavi üleminekutes, kuni ta suutis rahulikult ja aeglaselt ilma probleemideta traavis tiksuda (ja hiljem hakkasin siis lühikesi galopijuppe küsima - kusjuures galopitõsted õppis ta seetõttu nüüd häälkäskluse peale väga hästi ära). Kordel kippus ta ka alguses traavis tempot üles kerima, aga siiski oli rahustamine lihtsam (ilmselt seetõttu, et ta tunneb end turvalisemalt, kui inimene nö kõrval on - aga osaliselt ka võib-olla tasakaaluküsimus, et ratsanikuga seljas on raskem tasakaalus liikuda) ja mida aeg edasi, seda paremini ta teadis juba päris trenni alguses, et kiirustada pole kuhugi mõtet.
Need strateegiad, pluss see, et ma põhimõtteliselt 100% trenniajast jutustasin oma hobusega nagu pooletoobine :), et raahulikult, vääääga tubli, hästiiii jne, hakkasid igatahes tasapisi toimima. Z avastas, et ei olegi vaja võimalikult kiirelt mööda platsi ringi vudida ja niipea, kui ma teda igal hetkel käega tagasi ei pidanud hoidma, muutus kogu ratsmekontakt 10x paremaks ja kogu hobune igatpidi pehmemaks. Ja kui ma siis ühel heal päeval augustikuu lõpupoole jälle galoppi proovisin, siis see oli kindlasti parim galopp, mis ma temalt kunagi saanud olen.
Aga eks see areng ju niimoodi käibki - kordamööda üles ja alla - ja kuigi mõnikord võib mõõnaperiood ebameeldivalt pikaks osutuda, siis ma olen väga õnnelik, et suutsime seekord sealt siiski suve jooksul ennast sealt üles töötada, mitte ei pidanud halva tunde ja ebaõnnestunud trennidega suve lõpus asja pooleli jätma. Väga positiivne minu jaoks on ka see, et selles suuuuures piltidehunnikus, mis Zuzanna meist viimases trennis klõpsis, oli mõned head pildid (mis on tavaline), aga samuti vaid mõned halvad pildid, mis on minu puhul väga ebatavaline - tavaliselt saan suure portsu pilte, mida kellelegi näidata ei julgeks ja siis mõne üksiku enam-vähem sobiva, mis tasub alles jätmist. Aga tundub, et Ziny töötas tol päeval 90% ajast nii, nagu mu eesmärk oli - võib-olla mitte vääääga ekspressiivselt ja suure lennufaasiga, aga mõnusalt rahulikult, stabiilselt ja "õiges raamis". Me happy! :)
 |
 |
| Selle pildi panin lihtsalt seepärast, et mu arust on ta siin sellise väljanägemisega, nagu tänapäeval noorhobustelt tihtipeale oodatakse, aga... ma ei tea. See lihtsalt ei tundu õige mu silmale ja kuigi lennufaas on suurem (selles nurgas ta tahtis veidi rohkem edasi liikuda ja ilmselt jäin käega takistama, mistõttu Z ennast rohkem eest rulli keeras kui tavaliselt), ja tegelikult ma mingit otsest VIGA ei näe (peale selle, et nina vertikaali taga on), aga... siiski eelistan ma eelmist kahte traavipilti. Pean veidi mõtlema selle üle, miks täpselt. :) |
 |
| Galopis olen väga rahul sellega, kui palju ta enda alla astub - tõuge võiks edasi treenides veidi rohkem ülesmäge minna |
 |
| Varbad koos :) |
No comments:
Post a Comment