Kuna hobused on nüüdseks täitsa sõidetavad juba, siis on aeg hakata rohkem pisiasjadele tähelepanu pöörama. Noore hobuse saduldamine on mul praeguseks osaliselt juba selliseks... rutiinseks tegevuseks kujunenud. Mitte halvas mõttes rutiinseks - see on endiselt iga hobusega huvitav ning väga tänuväärt tegevus - aga üldjuhul teen iga kord samu asju ning samas järjekorras. Kõige suuremaks erinevuseks on ilmselt kiirus, millega ühest punktist teise on võimalik jõuda: kui mõnel hobusel läheb uute asjadega harjumiseks või millegi õppimiseks 10 minutit, siis teine vajab mitmeid kordusi ja hulga pikemat aega. Loomulikult leidub ka hobuseid, kellele tavapärane "skeem" päris ei sobi ning tuleb veidi juurde mõelda ning erinevaid lahendusi otsida, aga... kui aus olla, siis on mulle selliseid üsna vähe ette sattunud. Rahulikud, närvilised, laisad, kartlikud, pealetükkivad - ikkagi tahan ma üldiselt igaühega need teatud sammud järjest läbi võtta ja enamasti see õnnestub.
Põnevamaks ning keerulisemaks läheb asi ikkagi juba peale saduldamist - kuidas saada ühest kogenematust noorikust märguannetele hästi reageeriv ning igatpidi pingevabalt liikuv ratsahobune. Seal tulevad rohkem mängu kõik erinevad nüansid; ning treeningharjutused ja -ideed, mis ühele on väga kasulikud, võivad teisele hoopis ebasoovitavas suunas mõjuda.
Siinkohal peab muidugi mainima, et seda nö väga individuaalset lähenemist saab (ja osaliselt peaks) kindlasti juba saduldamise ajal ja ka enne seda kasutama - mida pikem on eeltöö, seda paremini on võimalik seda just hobuse enda vajadustest lähtuvalt suunata. Kuna mina tegelen tihtipeale noortega nt vaid paar kuud ja väga tore oleks, kui hobune selle aja jooksul kõige algelisemad tõed ratsahobuseks olemisest selgeks saaks, siis minu tehtav eeltöö nendega ei ole alati see, mida ma päris ideaaliks pean - eekõige on puudusi ilmselt just füüsilise külje ettevalmistamise poolelt, sest see võtab tahes-tahtmata AEGA (psühholoogilises mõttes usun, et nad on üldjuhul piisavalt valmis - vastasel juhul ma lihtsalt sinna selga meelsasti veel ei roni, sest see on ohtlik). Selle kompenseerimiseks teen ma aga noorhobustega alati tõesti üsna lühikesi trenne ning proovin neile kindlasti piisavalt palju puhkepäevi vahele jätta, et igasugustest võimalikest tekkinud pingetest oleks aega vabaneda. Sellised kompromissid on vahel vajalikud jah, aga noh... leidub piisavalt ka selliseid meetodeid ja olukordi, kus hobused õpetatakse nullist inimest kandma paari päeva või ka poole tunniga, seega ei ole mina veel sugugi kõige keerulisemas olukorras. :)
Kui nüüd konkreetsemalt hobuste ja plaanide juurde minna, siis... täna alustame Q-st. Ma olen siiani temaga superduper rahul olnud ja ta on tõesti üks mu väga lemmikutest hobustest üldse, aga... algusest peale on selge olnud, et tal on omad keerulised kohad ja nendega tuleb päris põhjalikult tegeleda, et temast hästi toimiv ja terve ratsahobune kasvaks. Tema reageerimine nii edasiajavatele, peatavatele kui pööravatele märguannetele on päris hea, kuigi... ükski hobune ei ole kunagi LIIGA palju sääre ees, nii et seda tuleks ikka edasi arendada ning häälega oma märguannete toetamist tasapisi vähendama hakata. Suurimaks probleemiks on see, et ta kipub ennast kogu kehast liiga pingesse tõmbama... see on lihtsalt see, kuidas ta 90% ajast liigub ning kindlasti on kaasa "aidanud" varsaeast saati kaasnev ülimalt kerge erutatavus (mis praeguseks on küll juba väga suures osas tagasi tõmmanud ning ei tekita olulisi probleeme). Kuna Q-l on ka küllalt nõgus selg, siis kaela kõrgele ja lühikeseks tõmbamisega teeb ta sisuliselt kogu oma kehale suure karuteene ning selline liikumine ei ole kuidagi pikas plaanis tervislik. Õnneks on ta praeguseks õppinud juba ennast teatud hetkedel lõdvemaks laskma ning üldplaanis on ka lõdvestamine ning kaela pikalt ette-alla sirutamine kindlasti see, millele ma lähitulevikus kõige suuremat rõhku osutada kavatsen.
Q puhul nt peab täitsa mõtlema, kas temasugusele hobusele oleks üldse kasulik pikk ja korralik kordetusperiood enne selga minemist? Seda seetõttu, et kordel on ta praktiliselt alati jooksnud sellises nn ebasoovitavas asendis (pea ja taguots kõrgel, selg nõgus, kael lühike ja sammud kinnised). Viimasel ajal on hakanud küll vaikselt kordel ka ennast lõdvemaks laskma, aga kui võrdlen praegusel hetkel meie ratsutamist ja kordetamist, siis KINDLASTI pakub ta sirutamist ja selja tõstmist oluliselt sagedamini siis, kui ma ise seljas olen - jah, füüsiliselt on see võib-olla keerulisem koos ratsanikuga, aga seevastu on mul võrreldes kordetamisega nii palju rohkem märguandeid kasutada, millega teda kuhugipoole suunata. Misiganes abiratsmeid kordel juurde panna on võimalik, siis väga tundliku hobusena tõmbab ta kindlasti enda kaitsmiseks kaela lihtsalt rulli ja selja veel nõgusamaks; ning sama juhtuks tõenäoliselt nt topeltkordet tehes - topeltkorde on väga hea abivahend nt juhtimisvõtete õpetamiseks enne selgaminekut, aga ideaalselt head ja pehmet kontakti on nii pikkade "ohjadega" ikkagi väga keeruline hoida. Seega - muidugi võiks hobune enne ratsutama hakkamist oma seljalihaseid tugevdada jnejne, aga... kui kordel selle "õigetpidi" liikumise jaoks niivõrd palju kauem aega läheb, siis võib-olla ei olegi nii halb mõte pigem tasapisi varakult hakata seljas käima ning saada hobune oluliselt kiiremini õiges suunas töötama.
Järgmisest hobusest üritan mõni teine päev midagi kirja panna.
Praegu on üldse ka selline plaan, et novembrikuust liigun tõenäoliselt veidi tagasi põhja poole, ja see tähendaks, et mul õnnestuks Albatrossi näha oluliselt tihedamini, kui viimaste aastate jooksul siiani - ja see oleks ju vägaväga vahva! :) Peab ehk lausa mingi talle sobiva treeningprogrammi välja mõtlema, mis üksluisele karjamaa-/koplielule vaheldust tooks.
No comments:
Post a Comment