Eile oli hästi vahva päev hobudega, kõik olid imetoredad. Verdetteniga sain esimest korda mõned sammud head galoppi, kus tõesti oli tunda, et ta kandis ennast, mitte ei tõmmanud end lihtsalt esijalgade ja suurte sammude abil mööda maad edasi. See on minu jaoks väga suur samm tema arengus. Traavis on ta kohati juba vägaväga asjalik, mõnikord läheb natuke ebastabiilseks ja rütmist välja siiski. Tegeleme praegu palju nt voldi suuremaks-väiksemaks sõitmisega ja serpentiinidega, sest mingitel hetkedel omatahtsi sisse või välja vajumist kipub endiselt ette tulema. Ta suudab ennast väga viisakalt mõlemale poole painutada, vahel lihtsalt mõtleb ja otsustab enne ära, kui mina midagi öelda jõuan - ja siis ei pruugi meie eelistused alati kokku langeda.
Quicksteri kohta midagi väga erilist selle trenni kohta ei oska välja tuua; kui, siis seda, et ta jäi algusest peale üsna rahulikuks ja enam-vähem lõdvestunuks (niivõrd, kui see tema puhul võimalik on :P). Kui ta Tartus oli juba peaaegu alati üsna rahulolev, siis siin trennitades tuleb alati maneeži ärevana, kipub kiirustama jms. Siiani olen teda ette ka kordetanud ja lihtsalt lasknud veidi joosta, selle asemel et kohe selga ronida ja mingit vägikaikavedu esimesed 5-10 minutit teha. Aga nüüd tundub, et hakkab siinse olukorraga ka paremini kohanema ja saame trenni rahuliku meeleoluga alustada.
Ahjaa, samuti tegin nende kahega veel ühe väikse hüppetrenni millalgi - ei oleks saanud rohkem rahul olla. Verdetten kohati natuke lohistas ennast üle, aga mingi 80 peal, kuhu viimane lattaed jõudis, tegi juba paar asjalikumat hüpet. Quicky ei lohistanud loomulikult midagi. Kõige vahvam oli siiski see, et kui esimene kord (ca kuu aega tagasi) nad veel veidike kõhklesid esimeste ristide peal, siis seekord ei olnud kummalgi hobusel mitte kordagi mõttes takistusest mööda minna või aeglustada või vingerdada, vaid olid ülimalt koostöövalmis ja asjalikud. Okei, aususe huvides V natuke vingerdas vahel, aga see oli pigem meie puudulikest juhtimisvõtetest tingitud ja hüppas takistust ka täiesti nurgast; ning Q läks ühe korra lattaiast mööda, mille ma aga 150% enda süüks tunnistan, sest ma üsna enam-vähem ise juhtisin ta mööda, ning järgmistel katsetel ei ilmnenud mingit probleemi. Q-le jäi see "hüppetrenn" küll praegu viimaseks, aga Verdetteniga tahaks küll varsti jälle proovida.
Siis... teised 3-sed ehk Lord ja Zimbab tegid lahtiselt traavi eile. Hea rahulik vaikne oli toimetada, eelmised korrad olen kuidagi kehvasti trenniaegadel talli sattunud ja siis sealt teiste vahel on olnud keerulisem nende toorikutega ukerdada.
Ja last but not least, Albatross. Olen viimasel ajal harjutanud temaga:
- korde peal suunamuutuste tegemist: st nii, et ma ei tee peatust ega võta hobust enda juurde, vaid häälmärguande ja kehakeele abil saadan ta lihtsalt teistpidi suunas liikuma
- käekõrval AEGLASE sammu tegemist: sest Albatrossil on peatuse käik või hästi aktiivse sammu käik, vahepealne on natuke puudulik. Eks ma ise olen talle kõik need aastad sisendanud ka, et samm peab olema võimalikult elav ja edasipürgiv, aga nüüd soovin, et ta veidi rohkem mind ootama hakkaks ja ei paneks ratsmete peale neil hetkedel nii palju survet (töötan temaga cavessoniga, seega "nina" peale on tal võib-olla ka lihtsam toetuda, kui suulisele oleks). Kui jalg kannatab, siis olen veidi ka traavi käe kõrval küsinud.
- taandamist nii tema kõrval, kui taga seistes. See hobuse taga seismine ja "kutsumine", nii et hobune sinu suunas taandab, tundus mulle kunagi jube vahva olevat ja otsustasin Albatrossile ka proovida seda õpetada. :) Praegusel hetkel ma sellel mingit muud eesmärki ei näe, kui et lihtsalt... tore trikk on, aga vahel tuletame meelde ikkagi. Rohkem harjutan taandamisi külje peal olles - häälkäskluse peale teeb küll ilusasti, aga tahaks, et ta puhtalt mu kehakeelt hakkaks jälgima ja selle järgi edasi-tagasi-seisma õpiks.
Ongi vist põhilised asjad mainitud. Mõned niisama lõbusad trikid sinna juurde. Igasugused külgliikumised ja asjad jätsin hetkeks ära, sest ta hakkas KOGU aeg (ehk valel ajal ja vales suunas) neid pakkuma ja jube raske oli teda mingi hetk saada käe kõrval sirgelt kõndima. Eriti kui veidi lühemat ja rohkem koondatud sammu tahan - palju lihtsam on ju tagumik nt küljele visata, kui korrektselt enda alla astuda. Praeguseks aga on asi kõvasti paranenud, nii et varsti võib-olla hakkame külgedele ka veidi uuesti katsetama. Tahan ka mingeid uusi põnevaid mõtteid kuskilt ammutada ja katsetama hakata - ideas anyone?
Aga eile siis: esiteks tegi ta esimest korda kordel väikses traavis ühtepidi suunamuutuse ära. :) Siiani oleme vaid sammus seda sooritanud ja traavis ainult nii, et: ring traavi, üleminek sammule ja suunamuutus, ning uuesti traavi.
Teiseks tegime käekõrval paar traavikaheksat. ÜLITUBLI. Albatross on ju suur hobune ja see on võtnud omajagu aega, et ta minu sammutempos õpiks traavima. Nüüd ise siseringil olles saan juba üsna rahuliku sammuga jalutada, nii et tema välisringil traavib. Suunamuutust tehes jään ju mina aga välisringile, seega tegin sammu pikemaks, Albatross pidi aga oma sammu veelgi lühendama. Korraks läks ärevaks, aga sai hakkama; ja kõike seda nii, et kasutasin ratsmete hoidmiseks vaid üht kätt turja kohal. Et jah... maatööd on kindlasti oluliselt lihtsam teha väiksemate hobustega - samm on lühem, ise ei pea käsi kuhugi taeva poole sirutama (nt üle turja teisele poole kaela ma lihtsalt ei ulatu oma kätt panema) jpm, aga... kui on mürakas, siis on mürakas, mis seal ikka. :)
Ja kolmas vahva seik: niisama nalja pärast (aga samas ka väga kasulik tähelepanu arendamiseks) on meil selline harjutus, et Albatross jääb maneezi ühte otsa seisma, kuni mina eemale lähen, ja siis märguande peale tohib mu juurde tulla, mitte enne. Kui on piisavalt pikk vahemaa ja ma teda häälega tsipa ergutan, siis tihtipeale traavib selle vahemaa, aga eile järsku oli energiat ülearu ja A otsustas hoopis galopis minuni tulla. :) Ta on ikka väga armas tegelane vahel.
No comments:
Post a Comment