Monday, February 23, 2015

Uus hooaeg vol100

Nii, nüüd võib vist vaikselt blogimisega uuesti jätkata. Luud on enam-vähem kokku kasvanud, veel kõveramalt küll kui eelmine kord, aga kes tahakski omale normaalseid sirgeid luid eksole - peab ikka põnevust ka olema ja nüüd saab panuseid teha, kui kerge matsu peale see koht kolmandat korda järgi annab. Kui keegi veel on kuulnud lugusid sellest, et paranenud luumurd enam samast kohas ei murdu, siis see jutt läheb pigem sinna "lollide lohutuse" kategooriasse.

See nädal igatahes ronisin uuesti hobuse selga (lausa kolme erineva) ja ainult sadulavööd on halb pingutada - kas te olete muuseas kunagi üritanud seda vasaku käega teha? absoluutselt võimatu - muus mõttes on käsi täitsa funktsionaalne juba. Ratsutamiseks leidsin omale ühe viisaka ristandmära, kellega omanikuga kordamööda sõidame ja see variant mulle praegu üsna sobib. Mära on täitsa tore ja siiani enam-vähem lihtne sõita, mõned baasasjad vaja paremaks lihvida ja galopp on praegusel hetkel veel vääga tasakaalutu, aga küll see ka tuleb mingi hetk.

On ju viisakas mära, isegi algajaid ei viska seljast maha. :)
Kurtnas on selleks aastaks 3-seid saduldada ainult kaks, mära ja täkk, aga mõlemad on päris korralikud rodeopullid siiani, nii et ongi hea, et saab nendega rahulikult ja pikkamisi kevadel tegeleda ja äkki kunagi ikkagi lasevad mind selga ka. Muidu on nad enam-vähem viisakad ja toredad, ainult et Napsik (väga armas mehine hüüdnimi täkupoisile) ei suuda nüüd kevade lähenedes omal pükse eriti jalas hoida ja teda boksis puhastades ikka jälgin VÄGA oma seljatagust. Väike teaser ka sellest, mida ta maneežis harrastab:
video
(Mul nt hakkab seda videot vaadates rangluu natuke valutama jälle. Aga vähemalt ta teeb iga kitsehüppe vahele ühe normaalse galopisammu, kui helget külge vaadata)

Albatross ei jää oluliselt noorukitele alla. Tal on ka seda energiat ikka mitme hobuse jagu ja kui ma temaga maneežis midagi käe kõrval teha tahan, siis ta enne nõuab ikka oma vabajooksuringe, muidu ei tule keskendumisest suurt midagi välja. Tema stiilinäite sain ka videosse mingi hetk:





... ja Egle tegi temast pilte kah:




Üks kord väänas omal maneežis ringi karates vist jala välja vms, hakkas hetkega koledasti lonkama (oma senini tervet jalga) ja kuigi järgmiseks päevaks oli kõik korras, siis nüüd olen tema lahti laskmisega veidi ettevaatlikum. Või noh, üritan olla, aga... kui ta tahab joosta ja hüpata, siis kuidas ma ikka teda keelama hakkan?

Pärast iseseisvalt tehtud soojendust on ta aga üsna koostööaldis ja oleme käekõrval natuke "trenni" teinud küll, vahepeal kordel isegi õige sutsu traavi. Kui ta vahepeal hakkas igasuguseid kõverusi mul nööri otsas pakkuma, siis nüüd suudab jällegi üsna edukalt nii õlad sees kui traversit rajal teha. Aeg-ajalt ikka esineb painde kadumist (travers) või välimisele õlale vajumist (õlad sees) ning äääärmiselt aktiivne ja edasipürgiv on ta oma sammuga kogu aeg, aga tegelikult olen üsna rahul. :) Vahekäigus oskab ka nüüd lahtiselt seista isegi igasuguste ahvatluste vahel nagu õhtune heina-/silohunnik või kellegi boksiuksele riputatud leivakott, ja on üleüldiselt hullumoodi vahva nagu ikka.

Trenne olen ka viimasel ajal kuidagi rohkem küsitud andma nii siin kui seal ja peab tunnistama, et see võib kohati täitsa lõbus isegi olla. Minu jaoks on hobuste õpetamine alati lihtsam tundunud kui inimeste õpetamine - esimesega olen muidugi oluliselt rohkem tegelenud ka - aga kui trennilised selle õige tunde või mõne hea nipi mõnikord kätte saavad, milleni ma oma (ilmselt väga kohmakate) seletustega neid suunata olen üritanud, siis see teeb küll ka ikka meele heaks. :)

Kui ma oma praeguse ratsahobusega vähe rohkem tuttavaks saan, siis tahaks kindlasti oma treeningprobleeme ja -õnnestumisi ka kirja panna, sest hakkasin selle pooleteist kuuga täitsa puudust tundma sedasorti mõtlemisest, uute ideede või lahenduste otsimisest ja nende katsetamisest.

No comments: