Eelmisel korral kirja pandud probleemidest:
- sammus sääre eest ära minekuga on endiselt raskusi. Mära nagu lülitab ennast täiesti välja - tal nüüd puhkerežiim ja no mitttttte ei taha tagajalgu aktiivsemaks muuta, päris tihti tuleb stekipuudutusega meelde tuletada ja isegi see ei aita alati esimesel korral. Mingeid häid ideid mul selle kohta ei ole, peale kannatlikuks jäämise ja lihtsalt iga kord oma asja edasi nõudmise.
- parema ratsme peale jäigaks muutumist tuleb juba harvemini ette. Ikkagi VIST ma ütleks, et vasakut pidi on praegu veel lihtsam sõita, aga ratsmekontakt tundub mõlemalt poolt võrdsem olevat kui varem.
- ratsme taha või üle ratsme minekut... tuleb endiselt mõnikord ette. Mulle tundub, et üha vähem, samas... kohati ta hoiab ise küll VÄGA stabiilset kontakti, kuid kipub seejuures veidi vertikaali taha minevat ja esiotsale langevat. Stabiilne kontakt on iseenesest tore küll, aga võib-olla peaksin mitte eriti tähele panema tema ebastabiilsusi, nii kaua kuni hobune otsib head tasakaalu; ja mitte lasta tal jääda sinna mugava kontakti otsa, kui tegelikult tasakaal ja hoiak ei ole veel päris sellised, nagu ma sooviksin? Väga keeruline seletada, aga... minu arust võib kontakt vahel liiiiiiiiiiiga stabiilseks jääda ja sellega veidi kaob see kerge tunne ja hobuse valmidus kontakti järgida. Ses mõttes, et kui see kontakt ON kogu samas kohas ja sama ühtlane, siis pole hobusel ju põhjust enam seda ise kuskilt üles otsida?
- galopp on endiselt kõige raskem, kuid kohati on edusamme ka. Mõni üksik trenn proovisin veidi nõudlikum olla ja käskisin tal hoolimata kõigest mõned väiksemad galopivoldid sõita (väiksem on meie mõistes hetkel kuni 15 meetrit :P), aga erilist tulemust see ei toonud - painutama oli küll sunnitud, aga tal oli vist ikka raske ja küttis jälle sellepeale end pigem üles. Katsetada võis korra, sest kunagi ei tea täpselt ette, mis konkreetse hobuse puhul täpselt aitab, aga jõudsin ikka järeldusele, et tuleb sõita tasa ja targu, lõdvema ratsmega, suurtel ringidel, kuni ta ise aru saab, et galopp pole nii kole nagu ta arvab. Kusjuures viimane trenn tegin palju traavitööd ette ja seejärel lühikesi galopijuppe/palju tõsteid ja kohati täitsa suutis ennast kanda ja võtta isegi mõned aeglasemad tasakaalustatud galopisammud - kuigi ma ise teadlikult üldse ei proovinud teda kokku sõita ega midagi, lihtsalt keskendusin rahulikuks ja lõdvestunuks jäämisele (nii enda kui hobuse seisukohalt).
Nüüd kui jälle tihedamalt ratsutan, siis olen veel mõnede üldisemate asjade üle mõtlema hakanud... ja üks neist on see igavene välimise ratsme teema. Kohati ma leian, et see välimise ratsme kasutamine on pisut ületähtsustatud - seda just noorte/tooreste hobuste korral, kes ei saa veel päris täpselt sellest külgsuunalise painutamise ideest aru, aga ratsanikud üritavad ikkagi ainult sisemise sääre abil painet saavutada, samal ajal välimist ratset nö "peal" hoides (sest nii ju õpetatakse) ja tegelikult hobuse läbi keha painutamist sellega takistades. Miks peaks noor hobune ennast kaelast küljele painutama, kui teda välimise ratsmega kinni hoitakse ja nina sissepoole viia tegelikult ei lubata? Seega mina kasutan selliste hobuste puhul kindlasti alguses kombinatsiooni sisemine säär + sisemine ratse, ISEGI siis kui nad pisut õlaga välja vajuvad, sest... selles faasis nad ei tee seda veel ülepainutamise tõttu, vaid pigem lihtsalt ei saa nõudmisest aru või on tasakaalust väljas.
Muuseas - kui keegi tunneb, et ta hobune õlgadega trajektoorist väljapoole jookseb, siis välimise ratsmega selle korrigeerimine ei ole sugugi mitte ainuke lahendus. Väga hästi toimib ka korralikult sisemise säärega tagajalgade aktiveerimine - see võib tunduda küll vastuoluline (et hobune vajub välja ja sa lükkad teda veel väljapoole), aga säär mõjutab alati rohkem tagajalgu kui esijalgu ning niipea, kui oled suutnud sääremärguande abil taguotsa aktiveerida ning rohkem raskust tagaotsale üle kanda, muutub esiots kergemaks ja VÄGA paremini juhitavaks. Niikaua kuni tagumine ots on loid ja kogu raskus esiotsal, võib see õlg ujuda täpselt nii palju välja kui tahab ning ainult välimine ratse ei pruugi seda peatada.
Aga nüüd edasi - niipea, kui hobune oskab ennast mõlemale küljele parasjagu juba painutada, siis hakkan sisemise ratsme märguandeid vähendama, kasutades seda ainult nö suuna näitamiseks. Niipea, kui sobiv paine on saavutatud, siis hoian välimise ratsmega kontakti, lõdvestan sisemist, ja proovin painet säilitada eelkõige sääre ja istakuga - ehk sellest hetkest hakkan hobust sõitma küll sisemise säärega välimise ratsme suunas, jah.
Nüüd aga siis selle kohani, kus mul tihti probleeme esineb - nimelt hakkab enamus hobuseid väga hästi nö välimist ratset täitma ja võtavad alati painutades sellega kontakti, aga... vahel lähevad nad sellest veel oluliselt edasi ja õrna kontakti asemel hakkavad välimisest ratsmest natuke nagu läbi jooksma. Osaliselt arvan, et see on seotud sellesama raskuse esiotsale jäämisega, millest enne kirjutasin, aga... mõnikord ei piisa ka taguotsa aktiviseerimisest ja pöörded vajuvad ikka natuke suuremaks kui ma tahaksin. Nii et... mulle tundub, et ma... selles staadiumis lasen neil äkki liiiiiiiiga palju välimise ratsme peale toetuma jääda? Või noh... kui on sirge peal sõitmine või suuremat sorti volt, siis ei ole see välimise ratsme kontakt küll eriliselt tugev vms, aga väiksemate pöörete peal pean küll mõnikord ikka päris järske ja robustseid märguandeid välimise ratsmega vastu kaela andma (nii tugevaid, et see paratamatult mõjub juba palju ka suulisele ja oluliselt rohkem, kui mulle meeldiks), aga hobune endiselt nagu ignoreeriks neid. Ignoreerimine ilmselt on vale sõna, sest tugevaid ratsmemärguandeid ei ignoreeri ükski hobune - pigem on nad lihtsalt õppinud sellele mitte reageerima. Aga mina ei saa hästi aru, et... millisel ajahetkel ma neile seda mittereageerimist õpetan? Kusjuures sammus pika ratsmega liigutavad nad kõik vaid kerge välimise ratse surve eest kaelal oma õlgu küljele ja pööravad siis vastavas suunas. Aga kui on nt traav või galopp ja ratsmekontakt olemas, siis enam mitte nii hästi. Püüan hästi palju mõelda oma ülakeha pööramisele ja natuke ka välimise põlvega surumisega, mingil määral need aitavad kaasa - aga arenguruumi on veel ikka palju ja kuskil peab ikka mingi kala sees olema, midagi teen kindlasti valesti.
Ruudu sõitmine (sirge, nurk, sirge, nurk) peaks teoorias toimima hästi selle probleemi lahendamiseks ja märaga nüüd proovin veidi taolisi harjutusi teha. See aga tundub mulle natuke rohkem juba vigade parandamisena - mulle meeldiks rohkem, kui ma sellise harjumuse tekkimist oskaks algusest peale vältida.
Väga keeruline lugu. :P Järgmiseks korraks on mul samasugust romaani plaanis kirjutada hobuse koondamise kohta (mis ka minu jaoks raske ja kohati arusaamatu on), aga vahepeal on vaja ratsutada ka ja praktiliselt oma teooriaid järgi proovida. Muuseas lisandus mu hobuseparki kuuks ajaks veel üks väga toores eestlasest ponimära, kellel veel halbu harjumusi (sh läbi välimise ratsme jooksmine) välja kujunenud pole, ma loodan - ja üritan neid siis ka mitte talle tekitada. Seega challenge accepted. ;)
Pilte uutest hobuselistest üldse ei ole, aga... kuna K käis kunagi Albatrossi pildistamas ja hästi tehtud fotosid A-st võib ALATI vaadata, siis... palun:
 |
| Who's the boss? |
No comments:
Post a Comment