Friday, August 28, 2015

Mõtlesin, kas kirjutada blogi teemal:
a) kui kole ja kohutav on koolisõidumaailm oma kõikide ratsutajate, kohtunike, ja muude tegelastega
b) kui rahulolematu ma endiselt olen oma ratsutamisoskust ja istakut puudutavate probleemide üle
c) kui vahvad ja tublid hobused mul on.

Tough choice, but C it is. :D Võib-olla olen lihtsalt rumal, aga üritan ikka kogu hobunduseteemat enda jaoks pigem toredate sündmuste ja tegevustega seostada, sest... positiivsed emotsioonid ja hea tagasiside oma hobustelt on põhjus, mille pärast üldse nendega tegeleda, eksole? Üritan seda meeles pidada, olgugi et ka mul on loomulikult kahju neist hobustest, kelle ratsanikel hoopis teistsugused eesmärgid ning vastuvõetamatud meetodid nendeni jõudmiseks.

Aga ma räägin beebidest seekord jälle. Neli 3-aastast ruuna anti mulle tegeleda; esimesel päeval hobustele koplisse järgi minnes õnnestus mul neist kätte saada üks. 25% ei ole vist päris hea tulemus. :D Hiljem muidugi vihjati ka, et see polnud päris juhuslik valik, et mulle 10st hobusest 3 kõige ebakindlamat/inimkartlikumat sattus - kuidagi on see siin juba kujunenud nii, et sellised hobused mulle antakse. Mul pole midagi selle vastu ka tegelikult, sest... minu kogemuste järgi just selliste hobustega kontakti leidmisel oled sa ühest hetkest alates järsku nende maailmanaba ja tugi ja turvaisik kõik üheskoos - ja kellele ei meeldiks see inimene hobuse jaoks olla? :)

Kutsusin P appi ja saime üheskoos neid kuhugi nurka blokeerides ühe hobuse veel kätte. Kuna selle jaoks läks tund ja natuke peale, siis me otsustasime ülejäänud kahest loobuda tol hetkel ja saime bossiga kokkuleppe, et nad hakkavad päeval söömas käima väikses tallis (kus on kaks suurt ühisboksi), nii et järgmine päev sain kitsastes põgenemisvõimaluseta tallitingimustes ülejäänud kahele ka päitsed pähe ja siis polnud neid enam raske kätte saada. Inimesest huvitatud on nad tegelikult kõik ja otsaesist lubasid juba algul enam-vähem sügada ka, aga kõrvade või kaela puutumine, samuti lihtsalt hobuse KÕRVAL seismine (ehk asjad, mida oleks vaja teha edukaks päitsete pähe panemiseks) olid välistatud.

Mis hobuste "püüdmist" puudutab, siis enne seda olin ma just väga rahul olnud oma selle suve edukusega - igapäevaselt olen ma käinud ju karjamaadelt sugumärasid talli toomas ja siis jälle tagasi viimas ning endagi suureks üllatuseks ei ole ma selle suve jooksul mitte ühtegi korda tühjade kätega karjamaalt tagasi tulnud. :P Varasemalt ikka mäletan, kuidas mõnda vana tarka varsaga mära (ilma varsata märad on miskipärast palju rohkem huvitatud inimesega suhtlemisest) käis viis erinevat inimest toomas, ja siis lõpuks läksime ikka kõik koos, et nad nööride-lintidega ühte karjamaanurka suruda, või mõnikord lasime võimalusel teised märad kõrvale karjamaale ja siis see üksik ei tahtnud üksik enam olla ning andis alla. Ei imesta ka, sest tallitulemine tähendab nende jaoks paremal juhul lihtsalt kiiret skännimist, aga halvemal juhul mitmepäevast boksivangistust piiratud kopliskäimise ajaga ja kes see ikka seda eelistaks vabalt sõpradega suurel karjamaal elamisele.

Aga nende märadega on natuke teisiti kui noorte hobustega - noored hobused on kartlikud, aga märad on lihtsalt väga targad ja iseteadlikud. Olen aru saanud, et nende puhul kehtib rohkem kui kellegi teise puhul see, et hobune peab sinu juurde tulema ja mitte vastupidi (kehtib siis nende teada-tuntud "raskestipüütavate" kohta; ülejäänutele võib muidugi samamoodi lihtsalt ligi kõndida ja päitsed pähe libistada). Niipea, kui see tark mära saab aru, et sul on plaan teda kinni püüda, siis on sinu võimalus selleks korraks läinud. :P Ma liigun tavaliselt alati temale kõige lähemal oleva teise hobuse suunas (ja loodan, et see teine hobune samasugune "põgenik" pole), sügan teda, söödan miskit nänni, mis kaasa võetud on, ja see meelitab tavaliselt kõrvalolijad ka kohale. Vähemalt siiani. Küllap varsti leidub mõni, kellega see meetod ka ei toimi.

Ja no teine asi on muidugi see - kehtib kõikide hobuste kohta - et millal iganes ma hobust karjamaalt tooma lähen, siis üritan teha kõik selleks, et see talle pigem positiivselt meelde jääks kui negatiivselt. Palju kiitmist, sügamisi, head süüa ja seda kõike ka siis, kui tegemist on keerulise hobusega ja sa kulutasid just pool tundi tema kättesaamiseks ja sul on kiire ja sa oled närvis ja hobune ei kõnni korralikult käekõrval ja sada muud muret. Kui sa ühelgi neist sajast lased ennast mõjutada ja peale päitsete pähe saamist või nööri külge panemist oma pahameelt hobuse peal välja elama hakkad (ei jõua kokku lugeda, kui palju kordi ma sellist asja näinud olen), siis võid kindel olla, et järgmine kord on tema kättesaamine veel keerulisem.

Kaldusin vist sellest noorte hobuste teemast nüüd küll kõrvale, nagu ikka kipub juhtuma. Aga ega ma kokkuvõttes ei tahtnudki muud öelda, et nad on vahvad ja tublid. :P Esimesel päeval tuletasid nad mulle meelde, kuiiii väsitav selliste vähetegeletud hobustega alustamine on.... ning alates teisest päevast tuletavad nad mulle iga kord meelde, kui õppimisvõimelised ja kiire arenguga nad on.

2 nädalaga on saanud umbusklikest beebidest mõnusad taskuloomad, kes trügivad üksteisevõidu selle nimel, kes esimesena boksist välja trenni võetakse.
SEE on see, mille pärast mina hobustega tegelen.

1 comment:

Eku said...

Alati peale su sarnaste postituste lugemist tahaks ma nii väga sama proovida ja saavutada ja mõne titekaga tegeleda, aga mul ei hakka vist iialgi nii palju kannatust ja ette mõtlemise võimet olema :D niiet kirjuta veel ja ma siis unistan :D