Kõigele lisaks olen ma nüüd Z-ga ka lõpuks ikka totaalselt kukkunud sinna sügavasse auku, mida suurem osa hobuseomanike tunneb "saduladraama" nime all. Zynergiel on suhteliselt lühike selg, laiemat sorti, aga mitte väga ilmekalt väljendunud turi, kaugele ulatuv õlg ning kõigele lisaks on ta ka pisut ülekaaluline. Noh, ja kui see kõik ei ole juba sadula sobitamise suhtes piisavalt keeruline, siis oleks tore, kui mina sinna selga asetatud sadulasse ka kuidagi ära mahuks. Erinevaid sadulaid justkui oleks, mida proovida, aga - mõni vajub koledasti ette õlgade peale, mõni on turjast kitsas, mõni on tema selja jaoks liiga pikkade paneelidega. Kokkuvõttes siis on meil ainult üks väiksemat sorti koolisõidu-Wintec, mis peaaegu nagu mõneks ajaks kõlbaks (kuigi ideaalist on ka sellel omajagu puudu); aga juhtumisi on see ka talli üks kõige-kõige ebamugavamaid sadulaid üldse ja mina ei oska selles kuidagi nii istuda, et jalad enam-vähem mõistlikult ümber hobuse ulatuks. Eks inimesed ja eelistused on väga erinevad, aga mulle pole kunagi need Wintecud millegipärast istunud (ja meie neljast Wintecust on see konkreetne veel kõige kehvem), aga mingi ebameeldiva loogika tõttu on just selle brändi sadulad need, mis siinsetele hobustele kõige paremini istuvad - eks sellepärast neid nii mitu siia ka kogunenud on aja jooksul. Nii et selline lisakomplikatsioon kah veel juures, mille lahendamist plaanin ilmselt pihta hakata korraliku anatoomilise vöö muretsemisest (mis aitaks enam-vähem sobivaid sadulaid loodetavasti veidigi paremini oma õige koha peal hoida) ning lootusest, et Z nüüd sügise saabudes ja regulaarselt trennikoormust saades veidi saleneda otsustab - ja siis on võimalik edasi vaadata. Niikaua katsun siiski oma jalad sunniviisiliselt kõverasse suruda (soovitatavalt kuhugi hobuse lähedusse) ja selles asendis siis midagi ratsutamiselaadset seal seljas korda saata.:)
Meie hobusekasvanduse (st kui keegi veel ei teadnudki või ei mäleta, siis meil on siin tegelikult veel mõned hobused lisaks Z-le - nii umbes paarisaja kanti) poole pealt nii palju, et meil on hetkel 42 tiinet mära (+2, kes on ära müüdud) ning mõned kahtlusalused veel, kelle täpne olek lähitulevikus selgub. Ja suurem osa neist on minu töö ja vaeva tulemus, olen täitsa uhke! :) Olgu, härradest täkkudest on ka muidugi suur abi olnud, tuleb tunnistada - ilma nendeta poleks ma hakkama saanud. Kõige tublim täkk on olnud kusjuures Z isa, nii et järgmisel suvel ootame Zinyle siis palju poolõdesid ja -vennakesi.
Taaskord imestan, kui hästi hobused teatud signaale loevad (või on see lihtsalt hea sisetunne, mis neile vihjeid annab) - kui lähen seda hobust täkutöö jaoks võtma, siis pole ma talli vahekäikugi jõudnud, kui juba tema boksist valjusti mörisetakse ja selleks ajaks, kui boksiukse lahti teen, peab tüüp juba kõvasti vaeva nägema, et oma hormoonid piisavalt kontrolli alla saada ja uuesti nelja jalaga maa peale toetuda. Ja siis teine päev (või sama päev, kuid teisel ajal, kusjuures võib olla nii varem kui hiljem, mingit kindlat ajarežiimi meil ei ole) on mul plaanis temaga ratsutama minna ja leian boksist heina mugiva hobuse, kes siis minu järel lõdva nööri otsas boksist välja longib. Ainuke erinevus, mida mina suudan tuvastada, on see, et talutamiseks kasutan esimesel juhul kordet + ketti; teisel juhul ainult jalutusnööri - aga seda, mis mul parasjagu käes on, ei näe ta ju ometi enne, kui ma tema boksi ette jõudnud olen; tema käitumuslikud reaktsioonid hakkavad aga juba mitu hetke varem vastavas suunas tööle. Tjah, mõned vastamata küsimused mul siiski veel on hobuste osas... ;)
Ahjaa, kuna ma esimeses pooles postitusest tegelesin natuke kurtmisega, siis võib ju ka lõpetada sellega. :D Nimelt olen ikka vägaväga häiritud oma põlveprobleemist. Vististi kirjutasin siia ka, kuidas ma kevadel ühe nooruki seljast eemale hüpates sirge jala peale maandusin ja tõenäoliselt miskid sidemed ära rebestasin. Tõenäoliselt seepärast, et ega ma seda 100% teada ei saanud - mõned nädalad hiljem arsti juurde minnes ja kurtes, et mul endiselt suvalistel hetkedel jalg alt ära kaob peale seda traumat, sain sisuliselt soovituseks paar kuud kodus puhata, sest tema ei saa midagi teha ega mind kuhugi saata vms, kui tegu pole TÕSISE probleemiga. :)
Ja nüüd siis, 5 kuud hiljem, ootab mu 3-aastane hobune nt ammu juba seljas turnimist - aga kuidas sa turnid, kui sa tead, et ei saa sealt vajadusel ennast kiirelt maha libistada, ilma et põlv jälle järgi annaks? Vastuseks, et turnin siis väga-väga ettevaatlikult (ja ainult ühelt poolt, sest ainult vasak jalg on täielikult funktsioneeriv :) ), aga 10x kauem läheb aega selle ettevaatlikkusega lihtsalt seetõttu, et ma ei ole võimeline ca meetri kõrguselt ennast probleemideta sealt maandama (mis terve põlvega ei ole kunagi mingiks probleemiks olnud). Ja see konkreetne hobune on siiani vähemalt 100% mõistlik olnud, mis ei pruugi järgnevate noorukite puhul kehtida. Või noh - mõistlik on ta minuga. Esimene kord oli mul idee, et mina hoian hobust eest ja tervete põlvedega P proovib tal seljas turnida - aga kui P maneeži astus, siis hakkas hobune värisema ja tahtis ära põgeneda. Mõne aja pärast sai küll aru, et P oma samamoodi inimene nagu minagi, aga tema lähedalolekut hobune väga ei nautinud siiski ja oli terve aeg ülikramplik, mistõttu sellest turnimise plaanist loobusime juba enne pihta hakkamist. Nii palju siis oma töö kiirelt teiste kaela veeretamisest - tundub, et see pole ka variant. :P Vähemalt mitte selle hobuse puhul.
Aga kui veel sellest lugejatele kindlasti äärmiselt igavast põlveteemast rääkida, siis viimaste kuude jooksul olen õnneks ainult ühe korra VÄGA valesti trepist alla astunud, mille tagajärjel nädal-paar jälle lomberdasin; ülejäänud korrad on asi piirdunud lihtsalt hetkelise "järeleandmisega" halva sammu tagajärjel ja sellele järgneva paaritunnise valu+lonkega, misjärel olek jälle normaliseerub, aga kuna seda ikka juhtub iga mõne nädala tagant (või tihedamini - oleneb, millistesse olukordadesse ma sattuda suudan), siis ilmselgelt ei suuda need miskid kahjustatud struktuurid põlve enam piisavalt hästi toetada. Üsna häiriv lugu ikka minu jaoks, kes ma ei suuda mitte mingil moel oma igapäevases elus neid füüsiliselt pisut rohkem koormavaid olukordi vältida. Aga noh, kuna sidemete jms tervenemine võib vahel väga kaua aega võtta, siis mingi väike osa minust ikka loodab, et ühel päeval on olukord parem kui praegu - mistõttu ma väga julgelt ei raatsi ka lasta igapäevaselt endal põlve välja väänata põhjendusega, et "mis see paar tundi longet ikka teeb".
Nii. Sai vist kõik kurdetud selleks korraks. Noorukile loodan kunagi varsti selga ära siiski istuda, sest peale seda ei oma enam tähtsust, et ma jalgadele maanduda ei suuda - kui sealt lendan, siis nagunii pea ees. :D Või rangluu...
Aga tegelikult on kõik väga hästi. :P Järgmine kord enam ei kurda ja jutustan toredatest hobustest, keda mul nüüd peale reprohooaja lõppu on mõnedki rohkem kui varem. Ning üks keerulisem kui teine. But that's the fun, isn't it?
No comments:
Post a Comment