Kuigi mina tunnen ennast kõige paremini tavaliselt just noorte hobuste seljas (seal mul on tunne nagu ma peaaegu teaks, mida tegema pean), siis mõnes mõttes on ikka Herluf selle aasta jooksul mu kõige ägedam õpetaja olnud. Kindlasti ei ole ta selline lihtne schoolmaster, vaid on mulle ikka igasugu erinevaid katsumusi ette ladunud, aga õppinud olen ka lademetes.
Praegu sõidan temaga juba pikemat aega peamiselt topeltsuulistega - veel üks asi, mille harjutamist ta kannatlikult taluma pidi :) Temale on need muidugi ammu tuttavad, aga minul polnud kahtede suulistega sõitmisega varasemast ajast kogemust. Üldiselt ma olen muidugi 100% (või peaks siis ütlema, et 99%) seda meelt, et karmim suuline probleeme üldjuhul ei lahenda, aga Herlufi puhul on küll sõites ikka märgatav vahe tunda. Mina ei oska öelda, miks või kust ta sellise harjumuse saanud on, et lihtsalt trennist trenni järjepidevalt üritas jõuga suulise peale pressida ja ratset sikutada, aga ükski idee, mille peale mina (koos treeneritega) oskasin tulla, seda probleemi ei lahendanud. Kangsuulistega aga on seda sikutamise kommet oluliselt vähem. Kuigi tegelikult ratsutades on mul kangiratse suurem osa ajast lõdva, siis... ühest küljest mõjutabki kang hobust juba minimaalse survega (kunagi ei peaks seal mu arust mingit jõudu rakendama) ja teisest küljest on hobusel ilmselt ka teadmine juba peas, et sellise valjastusega ei ole see tirimine tema jaoks sugugi nii mugav ja pehme kui tavalise trensliga.
Mul on tegelikult muidugi väga kahju, et ma sellele probleemile mingit õiget lahendust välja ei ole osanud mõelda, aga... üle oma varju ei hüppa ja ma olen küllaltki veendunud, et tema varasemad ratsutajad ka seda muret päris vältida ei osanud - ilmselt lihtsalt lepitigi sellega, et tuleb jõuga vastu hoida vajadusel ja kui hobune muus mõttes toimib, siis... on seegi hästi. Minule aga on niimoodi ratsutamine veel rohkem vastumeelt kui kahtede suuliste suhu panemine (ja seeläbi võimaldada pisut kergema ratsmekontakti säilitamist kogu sõidu vältel), nii et olen praegu seda teist teed läinud. Vahel ratsutan trensliga siiski ka, aga siis on koheselt sikutamist jälle oluliselt rohkem.
Sikutamise kõrval teine suurim probleem selle hobuse juures on see, et ta on täkk. :D See ikka teeb väga palju asju tema puhul keerulisemaks ja jällegi - täkkudega olen küll päris palju varem sõitnud, aga Herlufi hormoonid on tase omaette ja kehvematel päevadel segab see oluliselt toreda ja hea koostöö saavutamist. Maneežis omaette tiksuda ei ole probleemi, aga kaua sa ikka suviti seal nelja seina vahel jaksad olla. Õues on aga alati vahtimist ja mingeid hobuseid kuskil paista, kellele härra ei saa jätta end demonstreerimata.
Kui aga need paar suuremat mure kõrvale jätta, siis... pean tunnistama, et ta on ikka hobune hoopis teisest klassist kui need kellega ma tavaliselt sõidan (ja need ei ole ka mitte kehvad hobused :D). Tal on niiii palju powerit ja suured käigud - eriti galopp, sellist galoppi ei ole ma reaalselt ühelgi teisel hobusel näinud elus, ka mitte video pealt vaadatuna. Mina muidugi seal seljas ei suuda kaugeltki tema parimaid külgi nii hästi välja tuua, aga see võimas tunne on olemas ja vahel toredatel hetkedel ta avaldab mulle kah oma potentsiaali. :)
Herluf on kunagi headel aegadel võistelnud M-klassis ja harjutanud St. Georg tasemel, seega umbes neid harjutusi olen temaga katsetanud ja püüdnud selgeks saada ka. Väga palju on viimaste kuude jooksul paremaks läinud jalavahetused, kuigi ma ei oskagi öelda, kas ma olen neid õppinud õigemini tegema, või on see pigem lihtsalt pikema koostöö tulemus, mille käigus hobune on õppinud mind paremini mõistma. Need mõned korrad nüüd, kui olen näinud teisi, palju suuremate kogemustega ratsanikke tema seljas, siis paljudes muudes kohtades oli H neist pigem rohkem häiritud kui minust (tal on aeg-ajalt mingid protestihood käinud üle ja neid on muidugi keeruline vältida, kui esimest korda hobusele selga istud ja talt palju nõuad - isegi kui oled kogenud ratsanik), aga jalavahetused tundusid neil alati sujuvamalt välja tulevat. Minul kadus tihtipeale veidi rütm ära või tuli suurem hüpe jalavahetuse ajal või jäi sammu võrra hiljaks vms; samuti ma ei tahtnud eriti neid õues sõites harjutada, sest seal pole peegleid ja ma polnud enda tunnetuses üldse mitte kindel, et kas ta nüüd tegi vahetuse puhtalt või mitte.
Praeguseks oleme aga mõlemad paljuuu enesekindlamad, tunnen alati juba umbes 3 sammu enne vahetust ära, kas läheb hästi või mitte :D. Seega ettevalmistus on ikka kogu asja võti. Tekib muidugi küsimus, et kui 3 sammu ette on tunda, et pole päris õige, siis miks üldse proovida, selle asemel, et uuesti ette valmistada? Vahel katkestangi ja alustan uuesti, aga vahel ei suuda väike ajuke nii kiiresti reageerida + hobune on ka juba ettevalmistust "tundnud" ja on soorituseks vägagi valmis, nii et siis on plaanide muutmiseks juba hilja. Aga mis seal ikka, üldiselt on edasiminek siiski märgatav. Vasakust jalast paremasse vahetades nt raja peal pole mingit probleemi, aga diagonaalil või kuskil platsi keskel, kus tal rohkem ruumi on, kipub vahel parema sääre eest hoopis kõrvale esialgu astuma, selle asemel et kohe vahetada ja sirgelt jätkata. Alati seda probleemi ei esine, aga vahel juhtub ja ma ei ole paremat lahendust osanud leida, kui lihtsalt püüda vasaku ratsmega teda rohkem kehast sirgena hoida?
Galopipiruette (või midagi sinna lähedale) harjutasin mingi hetk päris palju, aga nüüd viimasel ajal natuke vähem, sest... ma ikkagi tunnen, et tal läheb seal pisut füüsiliselt raskeks (kujutan ette, et nii suure galopiga hobusele ongi keeruline neid samme nii lühikeseks võtta), seega pigem küsin vähem korraga ja tihedamini ning loodan, et niiviisi treeningu käigus ta saab tugevamaks ja asi läheb talle lihtsamaks. Seega mõnikord harva natuke katsetan ta päris ühele kohale saamisega, aga enamasti keskendun sellele, et galopp jääks ka väiksemate sammude ja aeglasema rütmi korral pehmeks ja kindlaks, ning jätan tagajalgade ringi raadiuse kuskile 3 meetri peale vms.
Küljendused galopis on vist kõige lihtsamad asjad. :) Need tulevad tal justkui iseenesest. Ja küljenduste lõpus nurgas jalavahetus tuleb ka iseenesest, seega seal pigem treenin kontragalopis jätkamist. Nii palju ta siiski kuulab mind, et... erinevalt mõnedest hobustest, kes mingil hetkel hakkavad neid jalavahetusi kogu aeg pakkuma, siis H võib seda vahel küll teha, kui ma ise päris selgeid signaale ei anna, aga enamasti ta on nõus täiesti kenasti vaheldumisi tegema kontragaloppi või jalavahetusi, olenevalt sellest, mida küsitakse.
Traavis on need külgliikumised kuidagi raskemad. Võib-olla sellepärast, et esiteks pean natuke ise rohkem sadulas istumisega vaeva nägema + galopis on ju juba õige paine poolautomaatselt sees, aga traavis tuleb seda ise rohkem säilitada. Kõikide külgliikumiste puhul aga on ikka superoluline see, kui hästi sa tasakaalus istud seal seljas. Mitte ühegi jalaga lükkamise või ratsmega korrigeerimise abil ei saa ma nii kvaliteetseid külgliikumisi kui neil hetkedel, kus ta mu keharaskust järgima hakkab. Ma ei tea täpselt, miks vahel hakkab ja vahel mitte, aga parematel päevadel õnnestub nii, et sätin lihtsalt istaku õigesti, vaatan liikumise suunas (ja no käed ja jalad panen ka muidugi enam-vähem sinna, kus olema peavad) ja hobune teeb kõige ilusamaid külgsamme üldse. :) Ei ole kuskilt vaja juurde lükata-tõmmata midagi. See on kindlasti see "tunne", mida iga trenn taga ajada tasub.
For fun, olen mõnedel parematel trennidel ka püüdnud traavi saada aeglasemaks ja vetruvamaks - kui seljast tundub juba passaaž missugune, siis video peal on vaevu märgatav vahe, et noh... on koondtraav ja siis on naaatuke pikema õhufaasiga aeglasem koondtraav. :D Ma ei tea, kui palju ta sellist asja harjutanud on, aga jällegi ma ei julge liiga palju küsida. Kui hobune läheb kangeks ja tunnen, et tal on raske, siis... lõpetan kohe. Kui oleks kogemusi rohkem, siis kindlasti tunnetaks paremini seda piiri, et kui palju veel nõuda võib (ma noorte hobustega sõites nt tunnetan oluliseeelt paremini), aga selliste harjutuste juures parem ei riski.
Kokkuvõttes mul on ikka väga vedanud, et temaga ratsutada saan. See ei ole alati lihtne ja vahepeal oli meil ka periood, kus talle asjad väga ei meeldinud ja kippus protesteerima (mis on ka põhjuseks, miks ta varasemate ratsanike juurest tagasi on tulnud), nii et olin üsnagi lootust kaotamas. Kuidagi aga leidsime jälle ühise keele ja nüüd pole mingit sellist jukerdamist juba väga ammu ette tulnud. Muidugi kui täkuinstinktid väga üle pea keevad, siis kindlasti ei ole see välistatud, et ta midagi katsetab. Kui ainult oskaks need tema hormoonid kontrolli alla saada :D, siis oleks ikka täitsa super treeningkaaslane.
Pildid on sellest korrast, kui K külas käis, aitähhh. :)
 |
| Siis, kui tüüp on nädal aega puhanud |
 |
| Kui mul meelde tuleks ennast ka sirgu lükata, oleks palju toredam |
No comments:
Post a Comment