Projekt väike V ratsahobuseks vol 2

Viimati jäime selle juurde, et V oli valtrapiga enam-vähem sõbraks saanud ja sedelgas käis esimest korda seljas.

Kõige selle kinnistamisega tegelesin ikka jupp aega, sest V on tõesti äääääretult tundlikuks osutunud. Kuigi sedelgat olen ma nende paari nädala jooksul talle ikka kümneid kordi selga pannud, siis isegi praegu võib ta mõnikord veel võpatada, kui minust teisel pool mingeid rihmasid enda küljel või jala vastu rippumas tunneb. Teisest küljest on aga ka tema usaldus kindlasti kasvanud - väga vahva on olnud kõrvalt seda selgelt silmaga nähtavat muutust märgata, kuidas ta väikeste ehmumiste korral nüüd juba suudab oma käitumist kujundada mitte loomulike instinktide (milleks on põgenemine), vaid õpitud harjumuste järgi. Õppinud on ta seda, et kui oma hirmudest üle olla ja rahulikult paigal seista, siis kollid eemalduvad ja porgand rändab suhu. :) Tõesti-tõesti on näha, kuidas ta pingutab, et käituda kiitusevääriliselt.

Ühesõnaga sedelgaga jõudsime nii kaugele, et sai seda täitsa muretult selga panna ja ära võtta - mõnel kahtlasel hetkel punnitab V veel silmi, aga paigal seisab väga eeskujulikult. Edasi tuli sadul. Kuna sammud olid täpselt samad, mis valtrapi ja sedelga puhul, siis taipas ta üsna kiiresti, mida tegema pea, kuigi esimesed korrad olid ikka küllaltki ärevad.

Sadula selgapanekust minna edasi vöö kinnitamiseni on minu jaoks alati veidi kriitiline koht. See on selline samm, mida ei saa eriti hästi poolikult teha ega veel väiksemateks juppideks lahti harutada. Loomulikult ei taha sadulavööd esimesel korral jõuga kinni tõmmata (sealjuures on kasu näiteks rinnarihmast, mis aitab sadulat ka lõdvema vööga kenasti paigal hoida), aga kõige koledam pilt on see, kui hobune poollahtise vööga sadula peale järsku ehmatab ja ennast valitseda ei suuda. Mida rohkem hobune võimleb, seda rohkem sadul liigub, ja kui see omadega küljele või liiga taha ära vajub, siis on väga negatiivne mälestus hobusele garanteeritud. Seega mina enamasti tutvustan ja harjutan noori nii kaua, kuni nad seljas istuva sadula peale eriliselt enam ei reageeri, ja kui siis ühel hetkel vöö kinnitada otsustan, teen seda ikkagi kohe esimesel korral juba üsna konkreetselt ja veendudes, et sadul ka hobuse ehmumise puhul paigale jääks.

V puhul ma polnud sugugi kindel, kuidas ta vöö kinni tõmbamisele ja siis sadulaga liikumisele reageerib, aga ühel hetkel peab ju katsetama. Olin küll igasuguseks rodeoks või milleks iganes valmis, aga väike vapper tüüp üllatas väga positiivselt. Esialgu ta küll võpatas või tõmbas selja korralikult küüru nii umbes igal 5-ndal sammul keskmiselt, aga ilmselt on ta tõesti nii palju juba selgeks saanud, et põgenemine ei ole parim reaktsioon, ja ühtegi vale sammu ta kokkuvõttes ei astunudki. :) Väga uhke ja hea meel tema üle.

Nii pikalt ja detailselt sellest kirjutanud, tundub nagu noorele hobusele sadula selga panemine oleks mingi uskumatult keeruline protseduur - mida ta tegelikult ju enamasti ei ole; tihtipeale võetakse sisuliselt tegelemata (aga enamasti mõistlikke) hobuseid karjamaalt ja visatakse sadul juba esimestel päevadel selga ilma suurema draamata, nii et ei tundu nagu väga big deal. Nähes aga pisut reaktiivsemaid hobuseid sadula peale pukitamas ja peast segi minemas, siis on mul alati tunne, et kas ikka ei saaks teistmoodi? Jah, see üleni hirmunud hobune möllab kuni ta enam ei jaksa, ja lõpuks saab ikka aru, et sadul ei tapa ja lahti sellest ka ei saa, ning tihtipeale on lõpptulemus suhteliselt sama - aga mulle väga meeldiks, kui need hobused saaks selle lõpptulemuseni viidud nii, et nad ei pea seal vahepeal enda arvates oma elu eest võitlema

Praegusel ajal ongi minu jaoks kõige suurem väljakutse ratsutamise ja üldse hobustega tegelemise juures vist mitte isegi see, et õpetada nad konkreetselt ühte või teist asja tegema, vaid see, kuidas nendega sinnani jõuda nii, et hobune ise ka rahulolev ja rõõmus oleks. Ja see ei tähenda kindlasti mitte millestki loobumist, mis on ka paljude arvates variant - kui sa ei ratsuta või teatud varustust ei kasuta või üldse hobuselt kunagi midagi keerulist ei nõuagi, siis on inimesel kindlasti lihtsam hobusele meele järele olla. Mul on aga ikkagi usku, et on võimalik need kaks asja vähemalt teatud ulatuses kokku viia, ja treenida hobust mistahes suunas nii, et see talle liigselt stressi ei valmista. Vähemalt on, mille poole püüelda. ;)