Eda trennis käisin seekord hobusega Härmas - tema on vanatüübiline tori tõugu täkk, kellega ma juba eelmise aasta lõpust tegelenud olen. Tegemist on igati püüdliku ja toreda hobusega, muidugi osutavad aga tema rasket tüüpi kehaehitus ja massiivne esiots mõnede eesmärkide saavutamise juures füüsilises mõttes küllaltki suuri väljakutseid. :) Ja noh, mõnikord - eriti praegusel ajal, kui märad külas käivad - saavad hormoonid ka mõistusest võitu, aga eks sellega tuleb leppida, harjuda ja proovida toime tulla. Kui pilte võrrelda, siis mingisuguse vormi on ta igatahes poole aasta jooksul saavutanud ja ratsutada on headel päevadel täitsa mõnus.
 |
| Eelmise aasta lõpp |
 |
| Käesoleva aasta aprill |
Hobusest kiiret ülevaadet andes mainisin ära, et harjutus, mida Härmas eriti meelsasti (loe: praktiliselt üldse) ei tee, on kaela ette-alla pikaks sirutamine. Sammus ikka mingi hetk lõdvestab ja pikendab oma ülaliini, aga traavis jääb ta väga kergelt oma mingisse hoiakusse pidama ja pole eriti vahet, kas või kui palju ma talle ratset pakun. Ma sellesse ette-alla sirutamisesse kui eraldi harjutusse otseselt ei suhtugi, küll aga näitavad raskused selle sooritamisel minu arvates, et päris õiget tagant ettepoole hea kontakti suunas liikumist ikkagi pole.
Sõnasabast kinni võttes hakkasimegi algusest peale just selles suunas töötama ja tegelikult tegelesime sellega erinevates allüürides (samm ja traav) ning erinevate harjutuste näol sisuliselt terve trenni jooksul.
Hobuse ette ja alla sirutamist saab alati soodustada läbi külgsuunalise painde - sealjuures pean meeles pidama, et paine ulatuks läbi terve keha, mitte ei lõpeks ainult kaelapaindega õla ees. Istaku osas pean sammus veidi külgsuunaliselt oma puusasid rohkem hobuse rindkere liikumisega kaasa viima. Härmase ümar rinnakorv kõigub tegelikult VÄGA palju küljelt küljele ja mul pole muud teha, kui sellega kaasa minna (millega juba iseenesest kaasneb sisemise sääre surve õigel ajal hobuse painutamise jaoks) - selle asemel et puusasid ainult ette-taha mööda sadulat nühkida. Ma tegelikult ise üldse väga ei usu sellesse, et sammus hobust puusadega või istmikuga EDASI sõita - selle jaoks on ikkagi säär ja istmik peab lihtsalt sujuvalt kaasa liikuma, aga väga lihtne on kergelt laisa hobuse puhul hakata teda kogemata liigselt edasi "lükkama".
Teine ja võib-olla et olulisemgi istakuparandus puudutas mu käsi ja ratsmekasutust (see ikka käib ju istaku alla? :) ). Ma olen üksinda sõites väga tobedalt harjutanud sisse kombe ratset kasutada suunaga enda poole - kuna see on tugev (sest ratsme enda poole võtmine on alati tugev, võrreldes nt ratsme avamise või tõstmisega) märguanne vale suunaga, siis põhjustab NIII kergelt hobuste kaelast/kuklast kõveraks asetumist ja ma tean ju tegelikult seda küll, aga sellegipoolest pole mul ammu pähe tulnud sellele tähelepanu pöörata. Härmase puhul jäi pea kallutamist oluliselt vähemaks, kui ma ratsme abil lihtsalt suulist kergelt suunurgas ülespoole tõstsin, selle asemel et kätt enda poole võtta - ja loodan väga sama efekti ka teiste hobuste puhul, kellega mul sarnast probleemi esineb.
Mis ette-alla sirutamist puudutab, siis edusammud selle osas ei olnud sugugi kiired ega hiiglaslikud, aga kui keegi ikkagi kõrvalt järjepidevalt meelde tuletab, et uuesti ja uuesti küsida ning hobusele võimalus anda, siis ühel hetkel hakkab enamasti siiski midagi muutuma. Kui me seekord trennis võib-olla päris nii kaugele ei jõudnud, kui tahtnud oleks, siis kõige suurem üllatus tabas mind järgmise päeva trennis, mil lühidalt sama asja kallal omapäi töötamine viis küll juba väga märkimisväärsete muutusteni ehk trenni lõpuks täisistaku ja kergendatud traavi (+ ratsme järgiandmise) vahel üleminekuid tehes kasutas Härmas absoluutselt iga kord ära võimalust enda kaela pikemaks sirutada. :) Aga olen seda varemgi täheldanud, et kui ühes trennis millegi konkreetse kallal pikalt töötamine päris soovitud tulemusi ei anna, siis järgmine kord sama asja proovides võib hobune ratsanikku väga positiivselt üllatada. Ma olen täiesti veendunud, et mu hobused puhkepäevadel koplis kordavad mõttes trennis läbitehtut, sest peale mõnepäevast mõtlemis- ja seedimisaega tulevad neil harjutused peaaegu alati paremini välja. :) Tõsijutt!
3 comments:
Wow! Kahel pildil polekski nagu sama hobune. Võib-olla on see vaid moment, aga alumisel pildil tundub olevat liikumine avaram ja pinget seljas vähem. Ilus täkk!
Ja mulle meeldib lugeda, et keegi jagab minu seisukohta selle "lükka puusaga hobust edasi" õpetuse osas.
Kas sa saaksid võhikule natukene rohkem seda ratsme osa lahti seletada? Sõnadega ilmselt ongi keeruline, ise näha oleks palju mõjusam aga ma ei saa hästi aru, mida tähendab ratsme kasutamine suunaga enda poole versus see kõik muu, mida kirjeldasid? Kas see on kuidagi labakäe asendiga seotud? Või tähendabki see seda, et tõmbad hobust suust? Ja mis sellele siis alternatiiv või õige ratsmekasutus oleks?
Võib-olla jah keeruline natuke kirja panna - aga ratsmemärguandeid on ju võimalik nö erinevates suundades anda. Nii hobuse suust tõmbamine kui ka lihtsalt nt oma näppude tugevamalt kokku surumine toimivad mõlemad ikkagi suunaga ratsaniku poole (lihtsalt üks on väga tugev ning teine kergem märguanne). Lisaks sellele on aga võimalik nt ratset avada (ehk viia käsi väljapoole, ilma üldse survet hobuse suus tugevdamata), viia ratse hobuse kaela vastu (nn indirect rein, kus põhiliseks mõjutuskohaks ongi hobuse kael, mitte tema suu), aga ka tõsta - ehk siis jah, viid kätt lihtsalt mõnevõrra kõrgemale ja annad hobusele märguande selle kaudu.
Ma ei väida üldse, et üks kasutus oleks õigem kui teine - pigem, et neile kõigile on oma aeg ja koht. Märguanne iseenesest sisaldab alati ju mingit muutust - ja tasub meeles pidada, et muutma ei pea alati mitte surve tugevust, vaid võib-olla hoopis surve suunda. Kui hobune ratsutades nina ühele poole viltu keerab, siis tihti on põhjuseks liigne ratsmekasutus sellelt poolt - ja lahenduseks on kas seda ratsmekasutust vähendada (proovin alati seda varianti, aga päris loobuda ka ühest olulisest juhtimisvõttest ei saa) või siis mingil määral muuta ja just seal tundub minu arust toimivat see kergelt ülespoole suund (ja survet võib-olla polegi vaja üldse lisada oma stabiilsele ja kergele kontaktile).
Teine juhus, kus kasutan käte tõstmist (sel puhul siis mõlemat kätt korraga) on hobuste juures, kes väga kergelt ratsme taha kipuvad minema. Jällegi - esimene lahendus on muidugi neile ratset juurde anda ja edasi sõita, aga kui tekib vajadus mõne ratsmemärguande järele, siis tihtipeale lähevad nad selle peale koheselt uuesti kuhugi alla rulli ära. Kätt ülespoole (ja natuke võib-olla hobuse kaela suunas ettepoole) liigutades on surve ainult hobuse suunurkades ja mitte niivõrd keelel/igemetel, mis on üldiselt palju tundlikumad piirkonnad ning soodustavad kergemini kontakti vältimist.
Post a Comment