Õppetund nr 1:
Need on minu arvates kuldsed sõnad. Kuna ma ratsutan palju noorte hobustega, siis tean, et mul on mõnikord komme jääda liiga pikalt lihtsalt ringi sõitma - muidugi teen volte, suunamuutusi jms, aga noore hobuse liikumises hea rütmi ja stabiilsuse saavutamise jaoks sõidan mõnikord pikemalt ühtlases tempos ning ei tee just ülemäära palju üleminekuid. Kuigi ma nõustun, et hobune võib niimoodi vahel liiga "oma mulli" jääda, siis üldkokkuvõttes pööran ma alati rohkem rõhku ülemineku kvaliteedile kui nende sagedusele.
Ammu teada-tuntud põhitõde, et üleminekud on abiks terve hunniku erinevate probleemide lahendamisel (kiirustamine, sääre taga olemine, esiotsale vajumine jnejne), peab küll paika, aga seda ühe väikse lisamärkusega - probleemide lahendamisel tulevad kasuks HÄSTI SOORITATUD üleminekud, mitte lihtsalt üleminekud. Kui sa hobust iga kord peatamiseks sikutama pead ja edasi sõitmiseks kandadega nügima, siis võib selliseid üleminekuid 1000 tk järjest teha, aga midagi paremaks sellest kindlasti ei muutu. Loomulikult ei pruugi hobune alati sellele ideaalsele esimesele märguandele vastata, aga kui su ettevalmistus on hea ning ise teed kõik õigesti (lihtsalt hobune ei oska või eelista hetkel märguandele soovitud viisil vastata), siis piisabki mõnest kordusest ja korrektuurist ning asi läheb paremaks. Kui ei lähe kuigi palju paremaks, siis on ilmselt aeg hoopis töötada üleminekute endi arendamise kallal ja antud hetkel mitte loota nende abistavale toimele muude probleemide osas.
Kui ma näiteks ratsutades tunnen, et hobune kipub järjest rohkem esiotsale vajuma, siis selle asemel, et koheselt üleminek teha (mis ei tuleks kindlasti mitte ilus ja tasakaalus, sest esiotsal olev hobune ei suuda teha head üleminekut), püüan pigem poolpeatuste ja sääre/steki abil teda kasvõi mõneks sammukski end rohkem kandma utsitada ning teen ülemineku sel hetkel, kui hobune HÄSTI töötab; samas piisavalt kiiresti, et ta ei jõuaks uuesti ära esiotsale vajuda. Ehk siis kokkuvõttes - kuigi me tahaks üleminekuid kasutada soorituse parandamiseks, peab minu arvates mingi muutuse või korrektuuri saavutama siiski juba enne üleminekut, et hobune oleks suuteline tasakaalu jääma ning üleminekutest pikemas perspektiivis mingit kasu oleks.
Õppetund nr 2:
Ma olen pikka aega selle üle mõelnud, et kas eelistan pigem laisemaid või erksamaid hobuseid. Aja jooksul on eelistused mitu korda muutunud: algajana tunnihobustega sõites tundusid toredamad ikka need, kes ise edasi viitsisid liikuda; piisavalt palju ärevate hobustega tegeledes aga hakkad rahulikemaid soosima, sest pidevalt hobust rahustada ja tagasi hoida ei ole ka meeldiv; kuni taaskord satub ette mõni nii flegmaatiline, keda mõistliku tugevusega sääre- või stekimärguanded üldse ei kõiguta ja jälle on raske. Kuldne kesktee on loomulikult parim variant, aga arvestades, et praeguste trennikaaslaste seast on minu lemmikuteks kaks täielikku vastandit (üks kõige tulisem ja teine kõige "laisem" hobune), siis tuleb välja, et ega mul vist kindlat eelistust pole - või siis mängivad ülejäänud omadused lihtsalt rohkem rolli.
Having your legs on/off - minu tõlgendus (mis ei pruugi muidugi õige olla, aga eks igaüks teeb oma järeldused) sellest taaskord ei ole mitte see, kas sa reaalselt sääri hobuse vastas hoiad, vaid just kui palju/tihti nende säärtega survet avaldada. Arvan, et kergelt peaks säär olema hobuse vastas pidevalt ja mul ei ole seni ka kuumade hobuste seas ühtegi sellist olnud, kes lihtsalt õrna ja ühtlast säärekontakti ei taluks - küsimus ikka pigem surve tugevuses ja muutmises.
Kui hobune kiirustamisest on loobunud (vähemalt enamjaolt - eks aeg-ajalt tuleb ikka raskemaid olukordi ette), siis saab hakata mõnevõrra rohkem ja julgemalt teda säärega ratsme suunas edasi sõitma. See samm kipub ilmselt kergemini ratsanikel ununema. :) Vähemalt enda eest võin küll rääkida - kui temperamentne hobune on õppinud ühtlases tempos ja mõnusa kontaktiga jooksma, siis tihtipeale on seal seljas väga mõnus istuda ja jääbki selline tunne, et mitte midagi ei pea tegema. Ei sõida edasi, ei võta tagasi, hobune jätkab oma asja ilma igasuguste erimeelsustega ja ongi vahva. Küll aga tuleb sedaviisi arengus mingi pidur ette, sest kuigi niisama ringi hõljuda on mõnus ja hea, siis uute asjade õppimiseks peab hobune siiski harjuma sääremärguannetega ja oskama neile reageerida viisil, mis ei ole lihtsalt edasi kiirustamine või käest ära jooksmine. Mina oma eelmainitud temperamentsemat tüüpi hobusega olen hetkel just selles punktis, kus rahulikus ja neutraalses olekus on kõik super, aga veidi ise juurde küsima hakates kipub lõdvestatus kergesti kaduma. Ometi - need mõned hetked, kus ta jääb veidiiiii vähem aktiivseks kui ma tahaks (tema puhul on need oodatud hetked, hehe), saan teda oma säärega edasi aidata ning hobune vastab sellega, et liigub edasi jõulisemalt (mitte kiiremini) ja kenasti ratsmekontakti poole - need hetked on meie trennide tippmomendid ja kindlasti midagi, mis oma treeningutel eesmärgiks võtta. Loomulikult koos ohtrate lõdvestamispausidega. :)
Teises äärmuses on laisk hobune. See minu mainitud eksemplar on kõige tuimem hobune, keda ma elus kohanud olen. Mulle ei meeldi tegelikult hobust iseloomustades ei väljendid "laisk" ega "tuim" kumbki, sest nt kui seesama hobune hoo sisse saab, siis pole ta enam kuskilt otsast laisk; samuti tunneb ta loomulikult mu märguandeid täpselt samamoodi nagu iga teine hobune - aga küsimus lihtsalt selles, et inimese märguanded (ka VÄGA tugevad mitte - oluliselt tugevamad kui mulle üldse hobuseid treenides kasutada meeldiks) ei ole tema jaoks piisavalt motiveerivad/häirivad? et ta eelistaks nende talumise asemel edasi liikuda või muud moodi reageerida. Tegemist on loomulikult ka väga nö eneseteadliku hobusega ja ütleme nii, et teda ei ole lihtne veenda tegema seda, mida inimene heaks arvab. Kerged märguanded ei ole lahendus, sest ta ignoreerib neid meelsasti; tugevad märguanded ei ole samuti lahendus, sest ta ignoreerib neid kuni liiga häirivaks muutuvad ja siis annab sulle oma stoilise rahuga kuid suure hobuse jõuga märku, et sina ikka ei tule talle ütlema, mida teha. :)
Nüüd ma olen temast väga koleda pildi maalinud - tegelikult nendel hetkedel, kus temalt midagi (tema arvates liigset) ei paluta, vaid saab niisama olla ja tsillida, võiks ta peaaegu, et taskusse pugeda. :) Ja treeningu mõttes on temaga olnud küll keeruline, aga eelkõige on see vajanud minu kõva ajuderagistamist, et kuidas temaga ümber käia või mida teha, et saaks vaikselt ikkagi edasi liikuda. Areng on aeglane, aga kuude jooksul on saduldamata hobusest saanud siiski selline, kellega kõiki 3 allüüri üsnagi probleemivabalt sõita saab. Iga trenni algus on pisut vaevaline, sest ta ei ole mitte kunagi algusest peale sääre ees ning lahenduseks ei ole mitte tugevamad märguanded, vaid pigem lihtsalt rahulik soojendus - mingist hetkest alates ta aga leiab kuskilt oma "sisemise" energia ja muutub vägagi edasipürgivaks hobuseks, nii et tihtipeale on mul vaja teda teatud hetkedel pigem lausa tagasi hoida.
Ma olen nõus, et see konkreetne hobune on isegi nende "laiskade" isendite seas küllaltki ekstreemne näide, aga mittttte üks trenn ei hakka ta liikuma selle tõttu, et ma teda kogu aeg sääre või stekiga edasi sudiks, vaid kuidagi soojenduse ja üleminekute (ma päris täpselt isegi ei oska veel öelda, mille mõjul) kaudu muutub ta ISE edasipürgivaks ning minu liiga sagedane edasiutsitamine tekitab pigem temas trotsi ja võtab liikumist hoopis vähemaks. Seega ta on ideaalne näide sellest nö laisast hobusest, kes töötab kõige paremini ilma pideva sääresurveta. Jah, ma saan aru, et meil on palju hetki, kus ta liigub küll edasi, aga on endiselt sääre taga - küll aga kasutan ma iga kord väga hea meelega ära tema enda soovi edasi liikuda ning eks muidugi pusime märguannetele reageerimise kallal kogu aeg tasapisi edasi. Arvan, et päris lootusetu ei ole. :)
No comments:
Post a Comment