Albatross ja teised hobutegelased

Pool aastat Taanis on minu jaoks päris kiiresti möödunud - suures jaos ilmselt seetõttu, et tööpäevad on tegusad ja kui energiat üle kipub jääma, siis tihedad öövalved hoolitsevad selle kulutamise eest hästi. Kahetsenud ma siia tulekut pole ja kuigi pigem olen varem olnud arvamusel, et suures kliinikus töötamine ei ole päris minu teema (et seda aastate kaupa teha vähemalt) ja asju, mille üle vinguda, leiab ka alati, siis tuleb välja, et loomaarstitöö iseenesest on ikkagi miski, mida ma naudin. Väsimust jms tuleb ikka ette, aga sellist päeva, kus ma hommikul üles tõusen ja vastumeelselt tööle peaksin minema, pole vist olnud - ma natuke isegi imestan selle üle, aga pean seda igati heaks märgiks. Edasised plaanid on endiselt küllaltki lahtised ja kuigi esialgne idee oli siia jääda aastaks, siis mis peale seda saab (pikemalt Taanit, tagasi Eesti, või hoopis mõni kolmas variant), ei ole veel selge.

Ratsutamist ma päris ära unustanud õnneks ei ole, leidsin omale ühe toreda ruunapoisi, kellega 3-4 korda nädalas tegelen - mis ratsastust puudutab, siis kohati üsna keeruline tegelane ja kuigi ma ta probleemidest alustades teadsin, vist salamisi lootsin natuke suuremaid edusamme praeguseks, aga ega mul kuhugi kiiret ei ole ka. Edasiminek on olnud sellegipoolest silmnähtav ja eks see vist on tavaline, et peale esialgset kiiret arengut, jääme vahepeal kuhugi pisut kauemaks toppama. Iseloomult igatahes mõnus taskuhobune ja armastab tegelemist, nii et kuni me seda suudame säilitada, on kõik vast hästi. 

Kodused hobused on endiselt rõõmsad rullid - vähemalt nii palju kui ma nende kohta kuulen ja (piltidelt) näen, sest Eesti külla ja neid vaatama pole ma ju senini jõudnud. :( Märtsis oli plaanis tulla väikesele puhkusele, aga nagu kogu ülejäänud maailma plaanid, sai ka see käik sunniviisiliselt edasi lükatud.

Albatrossi tahaks sügada ja patsutada küll, aga samas pean tunnistama, et mul pole absoluutselt vähimatki muret tema osas - (mitte enam väga) uues tallis hoitakse teda nagu kullatükki, tegelemisest ja patsutamisest mingit puudust ei tohiks küll olla ja kõik, mis vaja, saab enne juba korda aetud, kui ma selle kohta isegi uurida jõuan. :) Olen nii väga rahul, et talle sellise suurepärase kodu leidsin ja supertänulik sealsetele inimestele, kes minu A eest nii hästi hoolitsevad.

Springfieldil on samuti kõik hästi - tema kasvab hetkel veidi rohkem vaba hingena ja eks näis, kuidas ta ühel heal päeval teismelise täkuhakatisena sellesse suhtub, kui uusi asju küsima ja nõudma hakatakse. Samas on ta siiani iseloomult nii leplik ja sonsu olnud, et ma väga ei muretse ka. Kõik vajalikud protseduurid, sepad jms saab ilma probleemideta asjatatud, nii et las laps siis kasvab ja loodan, et elukogenud koplikaaslastest ruunad teda mõnevõrra taltsutavad. Tahaksime teda võimalusel veel selle aasta vähemalt täkuna hoida ja eks siis juba selguvad edasised plaanid tema osas ka.

Selline update siis viimase 6 kuu kohta; saab näha, mis järgnev poolaasta toob - ootan põnevusega. :)