Ülevaade hetkeseisust ;)

Niisiis, nüüd olen esimest päeva tagasi Taanis ja igatsen Albat juba sama palju kui eelmisel suvel siia esimest korda tulles. Aga see pole kurb igatsus - seekord on see hea igatsus. :)

Aga nüüd ma natuke tunnen ennast juba hobuseomanikuna - olen mõelnud peaaegu kõige peale, mida meeles pidama ja mille eest hoolt kandma pean:
- et ta väheke kosuks (kuna praegu on pisut lahja, olugi et süüa saab kuhjaga), siis proovin muretseda talle mineraalilisandeid - kui probleem on mingis aine- ja vitamiinipuuduses, siis loodetavasti see aitab. Asi ei saa olla lihtsalt selles, et ta piisavalt süüa ei saa, sest isegi temasuguse suure eluka kohta peaks praegustest söödakogustest rohkem kui küll olema.
- hambad laseme ka igaks juhuks üle vaadata järgmine kord, kui vet tallis käib
- kapjade olukorda palusin emal jälgida - hetkel olid väga ilusad, aga kui hakkavad pikaks kasvama või äärest koledaks minema, siis peab laskma kellegil veidi nokitseda seal kallal
- ussirohtu saab ta ilmselt samal ajal kui teisedki hobused, see oleks kõige mõistlikum, aga otseselt sellest tegelt juttu veel ei olnud, nii et pean välja selgitama
- vaktsineerimised lasen teha ilmselt siis, kui suvel tagasi lähen ja mul endal aega neid asju ajada on. Hetkel on ta vaktsineeritud ainult marutaudi vastu.
- kõige keerulisemaks saab ilmselt sadula muretsemine - ma ei tea absoluutselt, kust sadulaotsinguid alustada ja sadulatest ma ka tegelikult ei tea mitttte midagi. Aga küll ma uurima hakkan :) õnneks suurem osa muud vajalikku varustust on mul aja jooksul juba kogunenud.

Vot nii - need olid peamised asjad. Vastutus on muidugi suur, aga mulle tegelikult meeldib, et saan tema jaoks ise nüüd niiii palju ära teha (suuremas osas tähendab see küll lihtsalt otsida õiged inimesed, kes midagi ta jaoks ära teha saavad :D).

Ma natuke ratsutasin ka temaga enne äratulekut - täitsa tunnikas on küll, jah. ;) Aga soov edasi liikuda oli olemas, see on põhiline, säärt kuulas täitsa hästi (edasimineku jaoks vähemalt). Mingit normaalset ratsmekontakti me saavutada ei suutnud, sest vasaku ratsme poolt on ta täiesti tuim, nagu ei tunnekski mu kätt seal ratsme otsas, ükskõik mida teen. Parema ratsme poolt aga vastupidi ei taha ta mitte mingit survet taluda ning keerab lihtsalt pea nii palju kõrvale, kui vaja on, et kontaktist lahti saaks. Aga päääris lõpus hakkas nagu midagi õige pisut tulema, nii et mul lootus ikka säilib, et ajapikku saame sellega enam-vähem hakkama. Loodan, et oma pika puhkuse ajal unustab ta kõik halva, mis ta selgeks õppinud on - kuigi ma tean, et seda ei juhtu. :P Peab lihtsalt ümber õpetama - nii seda, mis ta tunnis käies õppinud on kui ka suur osa sellest, mida ise talle kunagi oskamatusest õpetasin. Samas pole kõik halb: trennides käies on ta natukene rohkem hüppama õppinud, nagu kuulsin + ilmselt kõiki erinevaid inimesi oma seljas kandes on ta väga hästi end tasakaalustama õppinud - seda tundsin väikeste voltide ja pöörete peal, mis talle mingit raskust ei valmista.

Mul emps tegi mõned videod ka, kui temaga sõitsin, aga need panen vb üles kunagi, kui mul uus (ja loodetavasti parem) video võrdluseks ka näidata on. :P

Ma muidugi natuke tegelikult muretsen just selle ratsastamise koha pealt - see ei saa nii lihtne olema, kui noorte ja rikkumata hobuste õpetamine (mitte, et seegi niii väga lihtne oleks) ja kui mul noortega hakkab juba mingi kogemus ja tunnetus jms tulema, mida parasjagu tegema peaks, siis Albatross võib mu märguannetele hoopis teistmoodi hakata reageerima ja võib-olla mul ei tule pähe, kuidas neid vigu parandada jms. Ühesõnaga, nagu ta oli mu "eksperiment" noorhobuse õpetamisel (sest tol ajal ma ei teadnud sellest midagi), siis nüüd saab temast samamoodi mu "eksperiment" hobuse ümberõpetamisel. Ilmselt teen ka seekord vigu teadmatusest, aga siiski loodan (ja olen tegelikult kindel), et sellest, mis ma Taanis aasta jooksul õppinud olen, on mul ka temaga tegelemisel kasu. Eks näis... aga 3 kuud on mul veel aega mõelda ja valmistuda ka, nii et usun, et saame hakkama! :)