Sunday, March 21, 2010

Ma pole vist eriti blogilainel olnud...

Albatross on tubli nagu alati (ärge võtke tõsiselt, kui ma vahel midagi vastupidist väidan, sest ma ei ole nendel hetkedel täie mõistuse juures ;)) ja ta teeb tuju iga kord tallis käies nii heaks.

Viimastes trennides on ta ka hästi mõnus tundunud, aga ma pole saanud seda kontrollida, st pole midagi erilist temalt nõudnud, sest platsi olukord pole hetkel väga kiita. Nüüd lõpuks ehk läheb päriselt sulaks...? Lume vastu pole midagi, aga ratsutada tahaks. Oli vist meie õnn, et terve talv kogu aeg miinuskraadid olid ning plats sõidetav. :) Kui kohe alguses oleks kordamööda sulama ja jäätuma hakanud, oleks liiv juba siis vett täis ning plats tõenäoliselt kõva olnud, olenemata soolast.

Mingi osa on ikkagi normaalne, nii et üks päev lõpuks hüppasin isegi mõned korrad väikseid takistusi. Hehe, üsna lahe oli! Piisavalt pisikesed olid ka, et need meile kummalegi mingeid raskusi ei valmistanud ja seetõttu kõik positiivne.
Ühel metsakäigul kukkusime jõkke. Mitte nii tõsiselt, kui see kõlab. Mingi traktor oli metsa sõitnud ja lume sisse jälje sõitnud, läksime siis mööda seda rada. Siis tuli ette kraav, aga selline sujuv, lumi oli peal, traktori jäljed läksid sealt ka üle. Tegelikult oli ikkagi vett ka all ning esimene hobune vajus sulps läbi jää vette ja siis hüppas edasi teisele kaldale. Me ei saanud ju üks ühele ja teine teisele poole jääda, seega ma pidin ka üle minema - mõtlesin, et Albatross näeb äkki seda auku, kust teine läbi vajus ja otsustab üle kraavi hüpata... aga ei. :D Täpselt samamoodi läks. Vesi ei olnud muidugi sügav ning mingid erilist jääkoorikut seal ka ei olnud, täitsa sulanud vist juba kõik + ja Albal kaitsmed ka peal. Seega polnud mingit õnnetust, lihtsalt naljakas vahejuhtum.
Kuidas see traktor sealt üle sai, jääb küll mõistatuseks...

Horse Showlt tahtsin Albatrossile midagi hilinenud sünnakingiks otsida või nii, aga ei leidnudki miskit huvitavat. Üks ilus valtrap oli, aga selleks ajaks, kui selle ära osta otsustasin, oli keegi teine ette jõudnud.

No comments: