Sunday, August 29, 2010

The world's greatest

Järjekordselt tuletas Albatross mulle meelde, miks ta maailma parim on. :)

Ilma minu erakordse lolluseta poleks tal üldse olnud tarvis midagi tõestama hakata, aga noh - läks, kuidas läks. Albatross kahjuks omale ise omaniku valida ei saa.


Nagu te ilmselt teate juba, siis meid kummtavad aeg-ajalt need vanad toredad treileriprobleemid. Peale viimast õnnetut transportimiskatset võtsin uuesti selle pika teekonna ette, et õpetada teda treilerit mitte kartma ja end seal turvaliselt tundma. Kõik läks üsna enam-vähem hästi, nüüd see nädal olen veel igaks juhuks kõike kinnitanud. Eile siis viimast korda harjutades panin isegi transpordikaitsmed peale, et täna võimalikult vähe uut ja ebatavalist tema jaoks oleks. Kõik sujus suurepäraselt, Albatross jalutas ise minu ees treilerisse, nii et ma sain puu tema järgi kinni panna, ja noh, super lihtsalt. Niikaua, kuni ma teda uuesti välja tahtsin lasta ning tagumise puu ilma mõtlemata tagant ära võtsin nii, et ta alles eest nööriga kinni oli seotud. Vägaväga rumal tegu.

Nüüd, kui ta just oli nii supertubli olnud ja üks päev jäänud transportimiseni, suudan mina teha maailma kõige lollima vea ja sellega suure tõenäosusega kõik ära rikkuda. Ma olin niinii vihane enda peale (olen siiani) ja no... ühesõnaga ma võiks jäädagi sellest siia kirjutama.

Albatross üritas tagurdada, aga ei saanud, läks tirimispaanikasse, kuni lõhkus päitsed ära ning pääses treikust välja. Kummalisel kombel ei läinud ta põhimõtteliselt üldse närvi. Tundus, et kui ta veel kinni oli, toimisid ainult loomulikud instinktid, mis nö kainelt mõelda ei lasknud ja tirida käskisid. Niipea, kui ta survest aga vabanes, rahunes ta silmapilkselt ning jäi isegi sinnasamasse, esijalgadega treiku rambi peale, rahulikult seisma. Läksin talli, vahetasin päitsed ära, tagasi treiku juurde, ja hobune jalutas sisse nagu MITTE MIDAGI poleks juhtunud.Ma ei saa öelda, et ma otseselt imestasin selle üle, aga tõesti - see oleks täiesti normaalne tema puhul olnud, kui ta oleks teisest katsest keeldunud.

Selle eelneva jutu kirjutasin tegelikult juba eile õhtul, aga ei julgenud veel postitada, kartes midagi ära sõnuda. Aga nüüd, kui hobune väga rahulikult ja kenasti taas Tartusse sai toimetatud, võib teda kiita küll. :) Isegi mu kõige rumalamad eksimused annab ta mulle andeks.

Kahjuks ei olnud täna eriti aega teda sinna vaatama jääda, aga ma väga ei muretse, sest 3 kuuga ta ju vana kohta ei unusta ning karjamaale lastes käitus üsna normaalselt - oli muidugi erutatud uute hobuste suhtes jms, aga mitte otseselt närviline.

Ahsoo, trenni koha pealt tahtsin veidi rääkida suuga kaasa töötamisest. Kuna praegu on väga suur osa mu tähelepanust koondatud sellele, et ta ise suulist mäluma, otsima, ning sellega kontakti hoidma hakkaks, mitte lihtsalt survele järgi ei annaks, siis olen enne trenni püüdnud teha mingeid nö harjutusi, et saada teda mäluma. Päris harjutuseks pole seda vist õige nimetada, aga kui suulist hobuse suus natuke liigutada (tõsta üles kõrvade poole, mitte taha alalõua ja rinna poole), siis peaks ta suus midagi toimuma. Albatross tõestas aga end selle koha pealt küll äärmiselt tuima suuga olevat - st ta isegi mitte ei reageeri sellele. Ma võisin suulist igatpidi seal suus liigutada, lõpuks isegi torkasin näpud suunurgast suhu ja liigutasin neid, aga ta lihtsalt ei teinud sellest välja. Üldse mitte. Kui ma väga kõvasti kangutaks, siis ta muidugi tõenäoliselt teeks suu lahti vms, aga sellisest reageerimisest pole nagu eriti kasu, seega ma ei hakanud oma märguandeid tugevdama, vaid lihtsalt jätsin asja sinnapaika.

Kui aga istuda tal juba seljas, mingeid harjutusi teha, mingi aeg juba sõitnud olla, siis hakkab ta suu küll tööle - ilmselt mitte ideaalselt, aga ta vähemalt teeb sellega midagi. Ja viimane kord, kui trenni lõpus maha tulind, siis reageeris ta suulise liigutamise peale täpselt nii nagu peaks. See on tõesti veider, miks ta ratsutamise ajal sellele reageerima hakkab, aga enne trenni justkui ei tunnekski midagi. Nii palju on selles tähelepanekus positiivset, et järelikult ma ei saa trenni jooksul oma kätega midagi vääga kohutavat teha, kui ta suust nö pehmemaks või rohkem tööle hakkab. Aga imelik siiski... ei MINGIT reaktsiooni alguses.

Kui hobusel suu hästi töötab, siis tekib tavaliselt huulte peale natuke vahtu. Lisaks sellele (või selle asemel) mõned hobused aga lihtsalt ilastavad hästi palju ja neil tilgub suust pidevalt sülge - see ei ole minu arust positiivne märk. Albatrossil hakkab suunurgast ila tilkuma üsna varsti peale seda, kui ta valjad pähe on saanud, ometi ta tihtipeale isegi mitte ei liiguta oma suud (nagu just kirjeldasin) - seega sülje eritumine ei ole kindlasti märk sellest, et suu töötab. Pigem vastupidi - sülg hakkab välja tilkuma siis, kui hobune piisavalt tihti ei neelata (mida ta peaks suulist mäludes tegema). Albatrossi puhul on seda liigset sülge küll vahel näha, rohkem just alguses, aga trenni lõpuks kaob see suuremas osas ära ja selle asemel tekib suu äärtesse pisut vahtu - seega positiivne muutus trenni jooksul vähemalt.

3 comments:

Ruudu said...

Kusjuures mõnikord, kui juba Possut valmis pannes on näha, et ta pole eriti tujus siis tal hakkab ka niimoodi tilkuma ja ma olen ka mõelnud, et jube imelik.. Õnneks ka meil, trenni lõpuks on huuled valgeks võõbatud :D

Grete said...

ma vajutaks tänase blogi kohta "i like" nuppu kui sul need oleks ;) väga huvitav lugeda ja vahel nopin uusi asju ka enda jaoks välja :)

mind sa küll nähtavasti ei tea, aga tea, et loen ikka su blogi kogu aeg ;) :)

Grete said...

Hei!

Kirjutasid mulle kommentaari, et tahad mu hobublogi lugeda. Mul oli absoluutselt meelest läinud, et ma ta kunagi kinni panin. Nüüd on täiesti lahtine aadressil http://intraaction.blogspot.com/

Grete :)