Sünnipäev!

Nii vähe aega, aga nii palju, millest kirjutada. Lühikokkuvõte siis, kuigi minu puhul sellist sõnaosa nagu "lühi" väga vist ei esine.

Laupäeval oli ALBATROSSI SÜNNIPÄEV! 7-aastane, nüüd võib kooli minna. Aeg lendab, alles ta oli 2 ja pool. Igatahes jäime ööseks talli ja mõned sünnipäevalised arvasid, et talle tuleks tort meisterdada. Õige mõte! See oli tegelikult päris naljakas, kuna kuri omanik ei lubanud talle värsket ja pehmet poest ostetud leiba sisse sööta, siis kõigepealt oli vaja leivaviilud radiaatori peal ära röstida. :D Sellega läks aega, aga lõpuks said leivad valmis ja tort kah, 7 püstise porgandiga ja puha.
Kaunistuseks otsustati sinna paar oliivi ka sokutada, aga Albatross õnneks teab, mis on hea, ning sorteeris (nagu minagi tema asemel oleks teinud!) need mustad junnid hoolikalt oma toidu seest eemale.

Ja Albatross oli õnnelik! Mina ka, sest ta on mul ikka nii vahva...
Aga muud nalja sai kah. Alustame sellest, et neljapäevane hüppetrenn Sebastianiga oli väga lahe. Seekord sai hobune kirja suuuuured plusspunktid, sest igalt poolt läks kenasti üle, kuigi ma olin ise veits saamatu ja jätsin talle võimalusi küll, kus ta oleks saanud väga lihtsalt tõrkuda... Aga ei. Tegelikult minu arust ta ei tõrgugi selleks, et raskest olukorrast ennast päästa. Seisma tahab ainult siis jääda, kui on uus ja huvitav takistus ja tahaks sellega natuke rohkem tutvuda, enne kui üle hüppab. See selleks, too hüppetrenn igatahes oli super - hüppasin nii kõrget parkuuri nagu ma elus varem hüpanud pole. See ei tähenda muidugi, et parkuur kõrge oli, vaid ainult seda, et ma olen siiani väga pisikesi hüpanud. ;) Aga selliste "tavaliste" 60 sentimeetriste takistuste kõrval tundus see rada juba päris korralik.

No ja siis peale seda toredat hüppetrenni (tegelt juba varem) tuli kuskilt mingi vääga veider ettepanek minna Sebastianiga võistlema. Mina ja takistussõit.... ma ei tea, mis ma mõtlesin, igatahes käisin ja põrusin. :D Kartsin kahte asja - seda, et ta tõrgub või et ma unustan parkuuri ära. Siis olingi nende kahe vea vältimisele väga keskendunud ja unustasin ära, et üks tore variant on ju veeeel olemas. Sebastian aitas vähe kaasa, tegi peale hüpet, kui ma veel korralikult sadulasse tagasi polnud istunud, mingi järsema liigutuse väga ebaloogilises suunas ja saigi must lahti. Praegu on juba naljakas kah, aga tol hetkel oli küll veits masendav. Aga me ei olnud seal ainukesed "noored ja lollid" ning õnneks lasid toredad korraldajad kõigil oma vigu parandada ja rada lõpuni sõita - selle ülejäänud osaga võib peaagu isegi rahule jääda. Ah, hobune oli tegelt üldse tubli esimese võistluse kohta (muidugi on 100 asja, mis võiks paremini olla), ei kurda üldse. Video pealt vaadates liikus natuke süldi moodi, aga muidu pole viga. :)

Sebastiani esiots ja taguots EI ole ühe ja sama hobuse omad. Kuskil läks midagi sassi, nii et ta sai torika tagumiku ja sporthobuse rinna.
Hüppamisest ei olegi eriti pilte. Ainult ühest esimesest hädisest (ja pärast piltidelt pealt avastasin, et viltusest :P) soojenduslattaiast.


Kahjuks tasakaaluga on mul tõesti vähe kehvasti. Hüpanud ma küll kuigi palju pole, aga nt pukitavate hobuste seljas ma ju ka väga hästi ei seisa. Vaatan kadedusega selliseid inimesi: http://www.youtube.com/watch?v=DjxBRCabVcw, just tasakaalu hoidmise poole pealt.

Aga siis tegin esimesed (noh, üle pika aja jälle) sammud asja parandamiseks ja läksin üks päev Albatrossiga ilma sadulata sõitma. Päris tore oli, kahjuks aga mu tagumik ei pidanud vastu nii pikale trennile, kui ma teha oleks tahtnud. Aga väga kasulik oleks mulle selline sõitmine küll vahelduseks, õpetab tõesti sirgelt ja otse seal hobuse seljas istuma, selle asemel et kuhugi ära vajuda. Kuigi - kui Albatross millegi peale ehmatama peaks, siis praegusel tasemel ma ilmselt kaoks sealt seljast ikka üsna kergesti ära. Ja mõelda vaid, et kunagi sai põhimõtteliselt kõike ilma sadulata tehtud...