Albatrossiga läksin üks päev põllule ratsutama. Mitte sellele, kus me kunagi varem pidevalt käisime, vaid ühele teisele - seal pole ta üksinda kunagi varem käinud. Oli tunda kah.. :) Tallist võõras suunas eemaldudes esialgu kartis ja puhises päris korralikult, aga siis mingi aeg täitsa rahunes, nii et julgesin põllule jõudes isegi sammust kiiremaid allüüre katsetada.
Liikus energiliselt, mis oli hea - see ongi nagu seal sõitmise mõte, et saaks teda rohkem EDASI sõita. Kehvem oli see, et kuna ta ikka tahtis ühele ja teisele poole piiluda ja natuke ära vajuda, siis ta oli suht kõver jällegi... polegi ammu niii kõveraks ennast ajanud. Aga eks see mõjutab väga palju, kui ta mingis uues keskkonnas on ja ennast vabalt tunda ei saa. Hehe, ja vasakut pidi galopis kippus ka vähe käest ära minema. Samm oli hoogne ja kuigi ta otseselt kihutama veel ei hakanud, siis vaikselt kogus kiirust küll juurde ja minu märguannete peale nagu kuskilt otsast ennast kokku ka ei kavatsenud võtta... seega võtsin ta kiiresti tagasi sammu (see oli veel õnneks võimalik) ja igaks juhuks rohkem ei proovinud seekord. Paremat pidi sain küll sõita, niipidi tal ei tulnud neid tuure niiväga peale.
Platsitrennid on nii ja naa. Mõnel hetkel (ka täna nt, täisistakut sõites) on küll juba kohati selline tunne, nagu oleks PÄRIS... aga noh, siis jälle need kehvemad hetked rikuvad ära. Mingit edukat läbimurret ega ka kohutavat tagasilööki, millest lähemalt kirjutada, pole olnud... nii et ikka tasapisi. Aga Albs on muidu vahva nagu alati.
Jaaaa..... Sebastian on Kurtnas! :) Käisin laupäeval noorhobuste finaalülevaatust vaatamas ja kuna ühe täku kõrval oli treikus ruumi üle, siis otsustati ka Sebastian kaasa võtta ja Kurtasse tuua. Niiiii armas on ta ikka ja hea meel jälle näha. Prei on :( aga nüüd kindlasti keegi hoolitseb ta eest vähemalt ja ma saan ju teda nüüd vahel kah kodus käies üle tsekata, nii kaua kui ta Kurtnas elutseb. :) Vahvaaaa...
Haha, tundsin temast täna puudust kah. Nimelt meil oli hüppetrenn ja no Sebastian oli ikka surmturvaline hobune hüppamiseks võrreldes mu praeguse trennikaaslasega. :P Aga see on muidugi omamoodi kasulik, õpin selliste loomadega ka sõitma. Hüppab küll superhästi, ainult kogu ülejäänud osa on kuidagi vähe kaootiline... mistõttu eksisin ise kah päris mitu korda, loodan, et loomake ei pea pikka viha. Tordimaitse käis ka paar korda juba suust läbi (ühe korra ikka VÄGA napilt), aga lõpuks läks kõik hästi ja no trenni jooksul toimus kõva areng igal juhul - viimane parkuur oli juba täitsa talutav.
Nii et ses suhtes jäin rahule, kogemus juures ju. Endale märkuseks võib-olla meelde jätta, et mitte alati ei tule hüppetrennis nii sõita nagu ratsastustrennis. Sest kui ma üritasin samu meetodeid kasutada, mida ma temaga niisama platsil traavitades kasutan, siis ei tulnud midagi välja - sest hobune on lihtsalt teine hobune, kui saab aru, et hüppama hakatakse. Kui ma aga Ivolt mõned õpetussõnad sain ja veits tehnikat muutsin, siis paranes asi tunduvalt. Tegelikult lausa naljakas, kuidas... on mõned nii elementaarsed asjad, mida ma peaks ise une pealt teadma, aga millegipärast on ikka vaja, et keegi mind õpetaks, meelde tuletaks, tähelepanu juhiks, enne kui ma neid asju reaalselt kasutama hakkan.
No comments:
Post a Comment