Midagi väga huvitavat mul ausalt öeldes kirjutada polegi. Hakamoorid vahetasin praeguseks jälle suuliste vastu. Üks trenn eelmine nädal ma tegin midagi seal seljas niimoodi, et galopi ajaks oli mul istumise all suht ideaalilähedane hobune (love that feeling!), aga no otseloomulikult ei ole mul seda hiljem õnnestunud korrata. Aga enam-vähem on meeles, mis ma seal trennis tegin - tavalised asjad tegelikult: palju poolpeatusi ning soojenduseks pikalt sammutööd enne traavi ja galoppi - aga kui ma nüüd mingi aeg mitu päeva järjest saaksin korralikult trenni teha, siis äkki õnnestuks midagi tolle trenni sarnast taas üles ehitada.
Küll aga mul tekkis üks teooria, mille ma leiutasin seoses Albatrossi suu lahti ajamisega. Teatavasti tal on komme mingitel aegadel oma suud niimoodi regulaarselt lahti ajada. Et umbes iga mõne sammu tagant korra lükkab suu lahti, nagu suuline häiriks teda vms ja siis jälle kinni. Ma ei ole siiani aru saanud täpselt, milles probleem. Kindlasti võib asi olla seotud minu ratsmekasutusega (ja selle teooria kohaselt ongi osaliselt), aga mitte sellega, kui TUGEV surve parasjagu ta suule on. Sest mõnikord, kui ta minu arust liiga palju suulisele toetuma hakkab, on suu täiesti rahulikult kinni; samas kui tal jälle see maigutamise periood tuleb, siis võib ta seda sama hästi teha ka vaba ratsmega sammu ajal. Ma olen proovinud erinevaid suulisi ja erinevale kõrgusele suulist sättida - Albatrossil on hästi suur suu ja ma ei tea kunagi, kui pikaks ma need põserihmad reguleerima pean. Kui suunurka ainult üks voldike tuleb, siis tundub, nagu suulised ripuks poole suu peal juba hammaste kohal. Kui aga lühemaks reguleerida põserihmad, siis tundub jälle suunurk liiga pingule tõmmatud olevat. Võib-olla ta suu ongi hoopis kuidagi proportsioonidest väljas ja seepärast ka suulisest tingitud probleemid? No näed, nüüd mul kujunes juba teine teooria välja.
Aga see esimene teooria oli nagunii mitte probleemi põhjusega seotud, vaid pigem lahenduskäiguga - nimelt seesama hea trenn, mis sisaldas hulganiselt poolpeatusi, ei olnud suu lahtiajamisega mingeid probleeme. Poolpeatuste eesmärk on saada hobuse tähelepanu ja suunata teda natuke rohkem ennast kandma - st raskus tagaotsale, ja eest kergemaks. Poolpeatus saavutab oma eesmärgi aga vaid siis, kui hobune selle sooritamise hetkel ausalt ratsmes on ja ise suulisega kontakti üritab hoida. Ka eile panin tähele, et kui ma hästi sageli poolpeatusi teen (nagu teoreetiliselt peaks), siis sunnib see teda nii sageli keskenduma ise suulise otsimisele/kontakti hoidmisele, et tal ei jää kunagi sellist vaba hetke, mil suuline lihtsalt ON seal ja ta hoopis sellest vabanemiseks peab väljapääsu hakkama otsima.
Keskendumise all ma ei pea silmas seda, et Albatross nüüd iga sekund oma peakesega mõtleb: "Hoia suulisega kontakti, hoia kontakti!", aga lihtsalt minu märguanded (kui ma neid õigesti suudan edastada) suunavad teda automaatselt just seda tegema. Ning kui hobune tegeleb parasaju sellega, et suulisega kontakti HOIDA, siis ei saa ta mitte kuidagi samal ajal üritada kontakti VÄLTIDA või sellest lahti saada. Loogiline ju, sest need on 100% vastandlikud tegevused.
Samuti ei arva ma, et suulist ei tohi hetkekski hobuse suus päris paigale jätta - tohib küll ja peabki, sest sa ei saa iga poole sekundi tagant talle ju ratsmemärguandeid anda. Lihtsalt see vahemik kahe märguande, kahe poolpeatuse või milleiganes vahel peab olema lühem kui aeg, mille jooksul hobune hakkab arvama, et võib-olla ta ei peagi seda kontakti enam hoidma ja proovib sellest hoopis loobuda. Eks see aeg on iga hobuse puhul erinev ja Albatrossi puhul võib-olla keskmisest lühem - aga igaljuhul on vaja trenni jooksul hobune pidevalt tegevuses hoida, v.a siis puhkepausidel. Ja tegevust ei vaja mitte ainult tema keha, vaid ka mõttemaailm - nii palju kui tal seda on. :)
Lõpetuseks üks pildike suvest.
No comments:
Post a Comment