Friday, July 27, 2012

2 ja pool nädalat Soomes ja ma niiiii igatsen hobustega tegelemist. Muidugi näen ja katsun praegugi igapäev mitmeid-mitmeid hobuseid, aga see pole ju see. Kliinikus olemine on muidugi VÄGA hariv olnud, nii lahe on teoreetilisi teadmisi praktikas näha ja avastada, kui palju olulist, aga lihtsat ma veel ei tea või lihtsalt ära olen unustanud, sest seda pole siiani vaja läinud.

Kui ma kunagi arvasin, et veterinaari elukutse juures saab kõige raskem olema ebaõnnestumiste või kaotustega leppida (sest enne siia tulekut olid kõik mu kokkupuuted hobustega, keda siiski vähem või rohkem teadsin ja tundsin ning seetõttu läksid väga südamesse), siis mu üllatuseks ei olegi see probleemiks osutunud. Tuleb järgmine ja eelmine läheb kiiresti meelest. Kuidagi võõrana tundub mulle siiani selline suhtumine, et it's just another horse, eriti kui ma mõtlen, et võib-olla enamikel neil hobustel oli "oma inimene", kellele see loom väga palju tähendas... aga veterinaarina pole lihtsalt võimalik ilma sellise suhtumiseta (vähemalt osaliselt) töötada. Nii et ma peaks vist olema õnnelik, et selle alateadlikult juba omaks olen võtnud. Aga ikkagi tundub võõras veel...

Järgmiste teemade juurde - seoses olümpiamängudega on koolisõidumeetodite, rollkuri jms teemad jälle päevakajas. Ja ma avastasin enda jaoks midagi huvitavat. Ma ei ole rollkuri ega mingisuguste teiste jõumeetodite pooldaja ja arvan, et selliseid treeningvõtteid kasutavad ratsanikud ei peaks saama häid tulemusi. Samas olen väheke ettevaatlikum kritiseerima kohtunikke, kes neid ratsanikke hindavad. Jah, muidugi peaksid nad mõnes osas järgima rohkem FEI kirjapandud reegleid, aga teisest küljest - ei ole sugugi alati lihtne võistlusesituse põhjal aru saada, kuidas hobust treenitud on. Osaliselt ülepaindes treenitud hobused võivad tõesti näha platsil välja efektsemad ja isegi lõdvestunumad kui teised, ja hindama PEAB seda, mis parasjagu toimub, mitte seda, kuidas selleni jõutud on. Just see on minu arust kõige suurem probleem, ja lahendust sellele ausalt öeldes on äärmiselt raske leida. Nii kaua, kuni hinnatakse ainult seda 5-10 minutit areenil, ei saa kunagi eelistama hakata ainult "õigesti" treenitud hobuseid. Põhjus, miks rollkuri kasutatakse, on ju tegelikult, et sellega on siiski võimalik hobuse sooritust areenil lõppkokkuvõttes mingis suunas paremuse ja kõrgemate hinnete poole muuta.

Kui ma aga avastasin, et mõne hobuse liikumise põhjal võistlusväljakul on küllaltki raske kindlaks teha tema puhul kasutatud treeningmeetodeid (mõne puhul muidugi on rollkuri negatiivset tulemust kaugele näha), siis praegu olen ma hakanud võrdselt hobusega või isegi rohkem jälgima ratsanikku. Ratsanik saab muuta seda, kui palju ta hobust edasi ajab ja kui kõvasti ta teda eest hoiab (ning hobune muutub vastavalt sellele), aga ta EI SAA tegelikult oluliselt muuta oma sõidustiili. Kui ta on kodus treeningutel hobust jõuga sõitnud, siis ta peab seda ka võistlustel tegema - see jõud on võib-olla tunduvalt väiksem, aga tema kehakeelest on seda suurepäraselt näha. Nende kõrval aga on ka sellised ratsanikud, kelle sõidustiilist on aru saada, et nad kogu aeg nö lasevad hobusel ennast leida, ainult suunavad ja annavad järgi. Ratsaniku sõidustiil annab niiii palju vihjeid koduse treeningu kohta.

Lihtne näide - kui sulle näidatake pilti, kus hobuse kael on rullis ja suu lahti, siis otseloomulikult ei näe see kena välja, aga tegelikult võib selle taga olla väga erinevad põhjused. Esiteks see, et ratsanik lihtsalt jõuga hoiab hobuse pead sellises asendis; teiseks see, et hobune on äärmiselt tundlik suulisele ning ratsmekontaktile ning üritab isegi õrnast ja stabiilsest kontaktist niimoodi vabaneda. Kumb variant hetkel õige on - seda ei saa otsustada mitte hobuse, vaid just ratsaniku ja tema asendi vaatamisel.

Ma pean siia tooma selle kurikuulsa pildi: võib-olla ma olen rumal, aga ma endiselt usun Gali sõnu, et Totilase puhul ei ole ta otseselt rollkurit kasutanud, sest seda pole lihtsalt vaja olnud. See on pilt on muidugi mõlema hobuse koha pealt väga ebaõnnestunud ajahetkel tehtud, aga kui vaadata ratsanikke, mitte hobuseid, siis on minu arust vahe äärmiselt suur. Totilas rullib ennast mingil põhjusel vastu rinda, samas kui ratsanik ei vii sugugi oma raskust ratsmetesse (ratsmed on tegelikult lõdvad, kui hoolikalt jälgida) ning hobuse õlg on tõiesti vaba. Teine hobune seevastu on päris selgelt pingul ratsme ja libiseva otsas, mis põhjustab ka suu lahti ajamist, ja vähemalt hetkel ei ürita ratsanik ka midagi muuta, vaid säilitab sellist asendit. Nii et - loomulikult on see viga, kui hobune ka lõdva ratsmega ennast kuhugi rullib, aga kui me räägime hyperflexionist ehk treeningviisist, mille puhul hobust jõuga ülepaindes hoitakse, siis ma ei näe seda siin Totilase puhul. Tõesti ei näe.


Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan, on vist see, et... kõik ei ole kunagi must ja valge ning igasugusesse kriitikasse tuleb äärmiselt ettevaatlikult suhtuda. Rullis kaelaga hobune ei pruugi olla rollkuris treenitud, nina vertikaalist eespool hoidev hobune ei pruugi olla klassikaliselt treenitud, parasjagu esiotsaga maad kündev hobune võib olla tegelikult suuteline väga hästi ennast koondama jne... Ja võistluspaari hindamisel tuleks ikkagi jälgida mõlemat osapoolt, nii ratsanikku kui hobust - pilt muutub kohe selgemaks.

2 comments:

Liis said...

Kus kaugele kliinikusse sa praktikale sattusid?

Ingrid said...

Hyvinkääle